RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-17-11269 Otsuse kuupäev Tartu, 12. juuni 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Lu

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja remontis hageja tõstukit talvel 2016, sama tõstuk vajas uuesti remonti kevadel 2016, tõstuk hävis tagasiteel Riiast Tartusse ning hävinud tõstuki väärtus oli 10 900 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja remontis kevadel 2016 töövõtulepingu alusel hageja tõstukit. Poolte kirjavahetuse ning kostja hagejale esitatud arvete ja raportitega on tõendatud, et pooled sõlmisid kevadel 2016 töövõtulepingu hageja tõstuki remondiks (I kd, tl 44 ja 44 pöördel, tl 46, tl 48, tl 5 pöördel ja tl 50–52). Kostja ei ole tõendanud, et hageja tellis ise transpordi marsruudil Tartu-Riia-Tartu, sõlmides selleks kolmanda isikuga transporditeenuse lepingu. 2

§ 127lg 2 mõttes.

Hageja väitel on kahjuks uue tõstuki maksumus 28 500 eurot ja ajavahemikus juunist 2016 kuni märtsini 2017 asendustõstuki rent kokku 10 800 eurot, millele lisandub hävinud tõstuki väärtus 10 900 eurot. Kindlustusandja tasus 29. detsembril 2016 hagejale 10 900 eurot, mille võrra hageja vähendas kahjuhüvitise nõuet. Hageja põhjendatud kuluks ei ole uue tõstuki ostuhind. Kuivõrd hävinud tõstuk oli kümme aastat vana, ei vasta uue ja kolm korda kallima tõstuki ost

§ 132

lg-s 1 sätestatud tingimustele.

§ 132

lg 4 alusel on põhjendatud hüvitada hagejale asendustõstuki rendikulu kuni kindlustushüvitise maksmiseni 2016. a lõpus. Hageja on tõendanud, et maksis juunist detsembrini 2016 renti kokku 7740 eurot (I kd, tl 9–12 ja tl 53–54). Kahjuhüvitist ei ole alust

§ 139või § 140 järgi vähendada.

Kostja ei ole hageja viivise arvutust vaidlustanud.

1. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega hagi jäi rahuldamata ja jaotati menetluskulud, ning palus teha uue otsuse, millega hagi täielikult rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
2. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati ja jaotati menetluskulud, ning palus jätta uue otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3. Pooled vaidlesid teineteise kaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
5. jaanuari
6. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles hagi jäeti rahuldamata ja jaotati menetluskulud. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi lisaks 17 880 euro suuruse põhivõla ja sellelt arvutatud viivise ulatuses ning jaotas menetluskulud, jättes neist 90% kostja ja 10% hageja kanda. Osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muudeti otsuse põhjendusi. Menetluskulude rahalise suuruse jättis ringkonnakohus maakohtu kindlaks määrata pärast otsuse jõustumist. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuvastas maakohus õigesti, et poolte vahel oli tõstuki hävimise ajal töövõtuleping ning kostja töövõtjana kasutas hagejale teenuse osutamisel alltöövõtja ja transpordiettevõtte abi. Maakohus asus dokumentaalsete tõendite (e-kirjad, remondiarve, teeninduse raport) kogumi alusel ja

§-st 29 lähtudes põhjendatult seisukohale, et tõendatud on hageja väide

§ 635

lg-le 1 vastava töövõtulepingu sõlmituse kohta maikuus 2016 tõstuki Tartust Riiga transportimise, Riias remontimise ja Riiast Tartusse tagasitoomise ajal. Kuna pooled ei olnud sõlminud selget kirjalikku lepingut, tuleb

§ 29

lg 5 p-de 1, 3, 4 ja 6 järgi arvestada lepingu tõlgendamisel mh lepingu sõlmimise asjaolusid, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki ning pooltevahelist praktikat. Seetõttu pidi maakohus mh hindama poolte käitumist nii enne kui ka pärast maikuud 2016. Maakohus ei eksinud töövõtulepingu tuvastamisel oluliselt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tõendite hindamise reeglite vastu. Tõendatud asjaolud ei anna alust tuvastada poolte vahel kostja väidetud agendi- või maaklerisuhet või mistahes suhte puudumist. Samuti on põhjendatud maakohtu seisukoht, et tõstuki juhusliku hävimise riisikot kandis hävimise ajal kostja. Pooled olid leppinud kokku, et kostja võtab parandatava tõstuki hageja asukohast Tartus ja toob selle pärast remonti hageja asukohta tagasi. Kuna sellise teenuse (vallasasja remont spetsialiseeritud remondiettevõttes) korral on tavapärane töö üleandmine (

§ 636

lg-d 1 ja 2 koosmõjus § 209 lg-ga 4) ja vastuvõtmine (

§ 638) ning kostjal oli kohustus anda tõstuk tagasi 3

§ 132

lg 1 kohaselt on asja hävimise korral kaitstavaks omaniku huvi hävinud asja asendamise vastu võimalikult samaväärse asjaga. Seetõttu ei ole hüvitiseks mitte asja väärtus vahetult enne asja hävimist, vaid samaväärse asja soetamise väärtus. Seega peab

§ 132

lg-st 1 tulenev hüvitis olema nii suur, et hagejal oleks võimalik kahju hüvitamise ajal soetada samaväärne asi. Samas peab hüvitis vastama teise samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Juhul, kui asja väärtus oli hävimise hetkel võrreldes teise samaväärse asja väärtusega oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist hüvitise määramisel mõistlikult arvestada. Tulenevalt

§ 132

eesmärgist ei ole vaidluse lahendamiseks esmast tähtsust tõstuki hävimiseelsel väärtusel. Asja lahendamiseks on oluline, millise turuhinnaga oli hagejal võimalik omandada võimalikult samaväärse otstarbega teine tõstuk. Hageja väitel oli hävinud tõstuk talle vajalik igapäevases majandustegevuses ja selle asendamiseks samaks otstarbeks kasutatava teise tõstukiga oli mõistlik osta uus Toyota elektriline tõstuk hinnaga 23 750 eurot, millele lisandus käibemaks. Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et hageja ostetud uus tõstuk ei olnud hävinuga samaväärne ja hageja oleks saanud osta uue tõstuki 11 400 euro eest. Mh ei tõendanud kostja, kas ja kui, siis millise hinnaga ta hagejale uut tõstukit pakkus ning et hageja keeldus sellest. Kostja tõendi kohaselt oli odavaima hävinud tõstukiga samal aastal toodetud elektrilise Jungheinrich ETV Q20 tõstuki turuhind 22 200 eurot (I kd, tl 104). Kuna hävinud tõstukit oli hageja vajaduste järgi täiustatud, pidanuks hageja tegema 22 200 euro eest tõstuki ostmisel lisakulutusi. Seega vastab hageja nõutav hüvitis 23 750 eurot

§ 132lg 1 mõttes samaväärse asja soetamiseks mõistlikele kulutustele.

See, et hageja ostis hävinud tõstukist odavama tõstuki, ei riku kostja õigusi. Hagejal oli õigus omandada hävinuga võimalikult samaväärne tõstuk, st eelduslikult kasutatud Jungheinrich ETV Q20. Kui sama hinna eest oli hagejal võimalik osta oma vara koosseisu säilitamiseks teise tootja samal otstarbel kasutatav uus tõstuk, on täidetud kahju hüvitamise eesmärk (

§ 127

lg 1) ega ole tegemist

§ 127lg-s 5 reguleeritud kasu saamisega.

Kostja ei lükanud ümber hageja väidet, et hävinud tõstuk oli talle vajalik ettevõtte igapäevases majandustegevuses. Kostjale pidi olema hageja igapäevategevuse iseloom teada.

§ 132

lg 4 järgi hõlmab kahjuhüvitis ka samaväärse asja kasutamise kulusid hävinud asja asemele uue asja soetamise ajal. Hageja tõendas, et kasutas ajavahemikus

1. juuni 2016 kuni
2. märts 2017 tõstukeid rendilepingute alusel, sh juunist oktoobrini oli rendi suurus 950 eurot kuus (lisandus käibemaks) ja novembrist märtsini 850 eurot kuus (lisandus käibemaks). Hageja ostis uue tõstuki
3. aprillil 2017 (I kd, tl 7). Tõendatud ei ole kostja väide, et hageja maksis asendustõstukite eest ebamõistlikult suurt renti. Maakohtu otsus on oluliselt põhjendamata osas, milles kohus leidis, et asendustõstukite rendikulu hüvitamine on põhjendatud üksnes kuni
4. a lõpuni. Kostja ei ole esitanud asjaolusid, mille alusel saaks leida, et hageja viivitas uue tõstuki ostmisega. Kostja ei ole seadnud kahtluse alla hageja põhjendusi asendustõstukite rendiaja seotuse kohta uue tõstuki pika tarneajaga. Kuna kindlustusandja tasutud hüvitis ei võimaldanud hävinud tõstukit asendada, on kostja tekitatud kahjuks ka asendustõstukite rendikulu 9000 eurot ((5 × 950) + (5 × 850)). Kahjuhüvitise hulka tuleb arvata ka käibemaks, mida hageja tasus uue tõstuki müüjale ja asendustõstukite rendileandjatele. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on tasunud nii tõstuki eest müüjale kui ka renditasud rendileandjale koos käibemaksuga.

§ 127lg 1 järgi tuleb lepingu 4

§ 139ega § 140 järgi.

Kuna hageja nõudis enne kohtumenetlust kostjalt hüvitist, paludes selle tasuda hiljemalt

1. juunil 2017, on viivise arvestamine alates
2. juulist 2017 kooskõlas nõude sissenõutavaks muutumisega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Kostja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule või tühistada nii ringkonna- kui ka maakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda, kellelt mõista välja kostja kassatsiooniastme menetluskulu 3388 eurot 20 senti ja viivis sellelt. Ringkonnakohus on jätnud tuvastamata poolte lepingulise suhte ja see viis vale järelduseni, et kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest. Kui pooled olid töövõtulepingulises suhtes, jättis ringkonnakohus tuvastamata riisiko ülemineku (

§ 640lg 2).

Tõstuki juhusliku hävimise risk läks hagejale üle töö valmimisega. Ringkonnakohus kohaldas valesti käibemaksuseadust, sest mõistis kahjuhüvitise välja koos käibemaksuga. Kahjuhüvitis ei ole käive ning sellele ei saa käibemaksu lisada. Kostjal ei ole õigust nõuda arve väljastamist koos käibemaksuga. Ringkonnakohtu seisukoht, et kostja peab hüvitama hagejale uue tõstuki ostmisel müüjale tasutud käibemaksu, on vastuolus ka Euroopa Liidu õiguse ja Euroopa Kohtu praktikaga. Ringkonnakohus mõistis

§ 132

alusel kahjuhüvitise välja hävinenud tõstukiga mitte samaväärse tõstuki soetusmaksumuse ulatuses. Ringkonnakohus ei analüüsinud, kas 2,5 korda kallima tõstuki ostmise kulu oli mõistlik

§ 132lg 1 mõistes, jättes tähelepanuta selle sätte teise lause.

On ebaselge, kuidas kujunes kohtu siseveendumus, et kasutatud Jungheinrich ETV Q20 oli järelturul sama hinnaga, mis uhiuus Toyota tõstuk. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta ei arvesta kostja tõenditega hävinud tõstukiga samaväärsete tõstukite maksumuse kohta (I kd, tl 103). Ringkonnakohus on valesti kohaldanud

§ 132lg-t 4, kui arvestas kahjuhüvitise koosseisu ligi ühe aasta rendiarved.

Rendiarveid ja rendilepinguid ei saa samastada. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et

§ 132

lg 4 koostoimes

§ 127lg-ga 5 kohustab kohut arvama kahjuhüvitisest maha igasuguse kasu, mida isik sai, või 5

§ 127

lg-st 1 tuleneva kahju hüvitamise eesmärgiga ning see tõi kaasa hageja rikastumise. Ringkonnakohus jättis valesti

§ 139

kohaldamata, sest kostja pakkus hagejale asendustõstukit juba mais 2016, kuid hageja keeldus sellest. Uue tõstuki oleks hageja võinud osta juba juunis 2016, kuid selle asemel rentis seda kümme kuud. Ringkonnakohus on nii käibemaksu, töövõtulepingu olemasolu kui ka rendiarvete osas jaganud poolte tõendamiskoormuse valesti. 9. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda, kellelt mõista välja hageja kassatsiooniastme menetluskulu 1180 eurot ja viivis. Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus on tõendeid hinnanud ning põhjendanud oma järeldust, et pooled olid sõlminud töövõtulepingu. Kostja ei ole muu lepingu olemasolu tõendanud. Samuti tuvastas ringkonnakohus õigesti, et juhusliku hävimise risk ei olnud tõstuki hävimise ajal hagejale üle läinud. Ringkonnakohus on kahju hüvitamise eeldused õigesti kindlaks teinud ning mõistnud kooskõlas

§ 127lg-s 1 sätestatuga hüvitise välja koos käibemaksuga.

Ringkonnakohus ei saanud arvata kahjust maha hageja saadud kasu või säästu, mida hageja ei ole saanud. Kostja ei ole tõendanud, et asendustõstukeid rentides hageja säästis. Hageja ei pea tõendama negatiivset asjaolu, et ta ei ole midagi säästnud. Ringkonnakohus on põhjalikult, selgelt ja arusaadavalt põhjendanud, miks 23 750 eurot maksev tõstuk vastab

§ 132lg-s 1 sätestatud samaväärsuse tingimustele.

Hageja palus

1. juunil 2016 kostjalt kahju hüvitamist 25 000 euro ulatuses. Vaidluse tulemusel sellest suurema kahjuhüvitise maksmine on kostja enda süü. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
3. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas nende vahel oli töövõtusuhe ning kas kostja kandis tõstuki juhusliku hävimise riisikot tõstuki hävimise ajal. Kostja väitel jättis ringkonnakohus poolte lepingulise suhte ja riisiko ülemineku tuvastamata, mistõttu jõudis vale järelduseni, et kostja vastutab hageja kahju eest. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga. Maakohus tuvastas, et pooled olid tõstuki hävimise ajal töövõtulepingulises suhtes, ning leidis, et tõstuki juhusliku hävimise riisikot kandis sel ajal kostja. Samuti tuvastas maakohus, et hagejal tekkis kahju, mis on kostja tegevusega põhjuslikus seoses. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, märkides, et maakohus ei ole asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud, mh eksinud tõendite hindamisel. Kooskõlas TsMS § 688 lg-tes 3 ja 4 sätestatuga lähtub kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsustega tuvastatud faktilistest asjaoludest. Kassatsioonkaebus ei anna alust asuda kohtutest erinevale seisukohale. Kolleegium leiab, et kohtud kohaldasid eeltoodud osas materiaalõiguse norme, mh

§ 29, § 635 lg-t 1, § 636 lg-d 1 ja 2, § 638, § 640 lg-d 2 ja 3 õigesti.

Põhjendatud on kohtute järeldus, et kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest, kuna poolte vahel oli tõstuki hävimise ajal töövõtusuhe ja tõstuki hävimise riisikot kandis kostja. 12. Pooled vaidlevad ka hagejale hüvitatava kahju suuruse üle. Kostja arvates eksis ringkonnakohus kahjuhüvitist kindlaks määrates

§ 127

lg-te 1 ja 5 ning § 132 lg-te 1 ja 4 kohaldamisel, samuti

§ 139kohaldamata jätmisel.

Kolleegium nõustub kostjaga, et ringkonnakohus jättis kahjuhüvitise määramisel hindamata, kas hävinud tõstuki väärtus oli hävimise hetkeks võrreldes uue 6

§ 127

lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tõstuk hävis, mistõttu reguleerib kahju hüvitamist

§ 132

. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kui

§-s 127 kehtestatud põhimõtted kaitsevad üldiselt kahju hüvitamise kohustuse kaudu kahjustatud isiku vara väärtust, siis

§ 132mõte on kaitsta kahjustatud isiku vara koosseisu säilimist.

Seetõttu lähtutakse asja kahjustamise korral kahjuhüvitise kindlaksmääramisel eelkõige vara senise koosseisu taastamiseks vajalike kulutuste suurusest (Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08, p 15). Eeltooduga kooskõlas on ringkonnakohus leidnud, et hüvitiseks on hävinud tõstukiga samaväärse asja soetamise väärtus, mitte tõstuki väärtus enne hävimist. Samas on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta

§ 132

lg 1 teises lauses sätestatu.

§ 132

lg 1 esimese lause kohaselt tuleb asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta isikule hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Sama lõike teise lause järgi, kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. Ringkonnakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ei saa hagejale hüvitise määramisel arvestada

§ 132lg 1 teises lauses sätestatuga.

Ringkonnakohtu otsuse p-s 47 märgitu kohaselt ostis hageja hävinud Jungheinrichi tõstuki asemele uue Toyota tõstuki, mis maksis ilma käibemaksuta 23 750 eurot. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt nähtub kostja esitatud tõendist, et odavaim hävinud tõstukiga samal aastal toodetud elektriline Jungheinrich ETV Q20 tõstuk oli turul hinnaga 22 200 eurot (I kd, tl 104). Samas nähtub ringkonnakohtu otsusest ka see, et hävinud tõstuki väärtus oli hävimise ajal 11 400 eurot. Eeltoodu annab kolleegiumi arvates alust järeldada, et hävinud tõstuki väärtus võis hävimise ajaks olla võrreldes uue samaväärse tõstuki väärtusega oluliselt vähenenud. Kuigi ringkonnakohtu otsuse kohaselt oli hävinud tõstukit eriosadega täiustatud, jääb olukorras, kus ringkonnakohus oli tuvastanud hävinud tõstuki väärtuse hävimise hetkel, arusaamatuks, kuidas mõjutab tõstuki täiustamine

§ 132lg 1 teise lause kohaldamist.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata

§ 132

lg 1 teise lause kohaldamist, st kas tõstuki väärtus oli hävimise ajaks, võrreldes uue samaväärse tõstuki väärtusega, oluliselt vähenenud, mis annaks aluse hävinud tõstuki väärtuse vähenemist hüvitise määramisel mõistlikult arvestada. 12.2. Hageja nõuab kostjalt kahjuhüvitist (sh

§ 132

lg 1 alusel uue tõstuki soetamiseks tehtud kulu ja

§ 132lg 4 alusel asendustõstukite renti) koos käibemaksuga.

Ringkonnakohtu seisukoha järgi tuleb hageja uue tõstuki müüjale ja asendustõstukite rendile andjale tasutud käibemaks arvata hageja kostjalt nõutava kahjuhüvitise hulka, kuna hageja tasus uue tõstuki ostuhinna ja asendustõstukite renti koos käibemaksuga ning ainuüksi asjaolust, et hageja on käibemaksukohustuslane, ei saa järeldada, et ta oleks pärast käibemaksudeklaratsioonide esitamist saanud tekkinud kuludelt riigilt käibemaksu tagasi. Ringkonnakohus leidis, et kahju hüvitamise eesmärk on tagatud sellega, et kostjal on jõustunud kohtuotsuse alusel õigus nõuda hagejalt käibemaksu sisaldavat arvet. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kooskõlas

§ 127

lg-s 1 sätestatuga tuleb kahju hüvitamisel tagada kahjustatud isikule kahju tekkimisele eelneva olukorraga võimalikult sarnane olukord ka maksuõiguslikust aspektist. Kolleegium on varem tunnustanud kindlustushüvitise väljamõistmist koos käibemaksuga olukorras, kus kannatanu nõuab hüvitist koos käibemaksuga (Riigikohtu 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-12, p 24). See aga ei 7

§ 127

lg 5 eesmärki välistada kannatanu rikastumine kahju tekitaja kahju hüvitamise kohustuse kaudu. Ringkonnakohus ei ole arvestanud

§ 127

lg-s 5 sätestatuga, mille järgi tuleb kahjuhüvitisest arvata maha igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Maa- ega ringkonnakohus ei ole võtnud seisukohta, kas hageja kulutused on käsitatavad käibemaksuga maksustatava käibena KMS § 4 lg 1 mõttes, millelt hagejal on õigus arvata sisendkäibemaks maha. Seega rikkus maakohus TsMS § 438 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatut. Ringkonnakohus ei ole maakohtu rikkumist kõrvaldanud, rikkudes sellega ka ise menetlusõiguse norme (nt TsMS § 654 lg-d 4 ja 5). Kolleegium leiab, et kooskõlas

§ 127

lg-tes 1 ja 5 sätestatuga tuleb kostjalt kahjuhüvitise väljamõistmisel arvestada mh seda, kas hagejal on õigus arvata tekkinud kuludelt sisendkäibemaks maha (st ta on käibemaksukohustuslane ning uue tõstuki soetamise ja asendustõstukite kasutamise kulu on tema maksustatava käibega seotud kulu). Kui hagejal on õigus tekkinud kuludelt sisendkäibemaks maha arvata, ei ole käibemaksu osa kulu, mille kostja peaks talle hüvitama. Sellisel juhul koosneb kahjuhüvitis uue tõstuki soetamise ja asendustõstukite rentimise kulust, arvestamata sellele lisanduvat käibemaksu. Kui hagejal ei ole õigust sisendkäibemaksu maha arvata, koosneb kostja hüvitatav kahju uue tõstuki soetamise ja asendustõstukite rentimise kulust ning sellele lisanduvast käibemaksust. Olukorras, kus hageja on käibemaksukohustuslane ja tal on õigus tekkinud kuludelt sisendkäibemaks maha arvata, ei ole hüvitise väljamõistmine koos käibemaksuga kooskõlas

§ 127lg-tes 1 ja 5 sätestatuga.

Eeltoodust erinevale seisukohale ei anna alust asuda ringkonnakohtu viidatud Riigikohtu 19. aprillil 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-24-06 tehtud otsuse p-s 12 väljendatud seisukoht, et kui üürilepingus oli üür lepitud kokku koos käibemaksuga, võib ka hüvitist asja kasutamise eest

§ 335

alusel üüritud vara tagastamisega viivitamise eest nõuda koos käibemaksuga, kuid kohtuotsuse alusel on õigus nõuda arve esitamist, milles on kajastatud ka käibemaks. Viidatud tsiviilasjas oli kahjuhüvitise sisuks pooltevahelises lepingus kokkulepitud tasu asja kasutamise eest (üür) koos käibemaksuga, st käive käibemaksuseaduse (KMS) § 4 lg 1 p 1 tähenduses. Praeguse vaidluse esemeks on

§ 132

lg-te 1 ja 4 alusel nõutav kahjuhüvitis hävinud asja asemele samaväärse asja kasutamise ja soetamise eest. Kuna hageja nõutav kahjuhüvitis ei ole käibeks KMS § 4 lg 1 järgi, ei ole kostjal õigust nõuda hagejalt kahjuhüvitise maksmiseks ka käibemaksu sisaldava arve esitamist. Seega ei ole põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht, et kahju hüvitamise eesmärk on tagatud hagejalt käibemaksu sisaldava arve saamise kaudu. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul kostjalt kahjuhüvitist välja mõistes teha kooskõlas

§ 127

lg-tes 1 ja 5 sätestatuga kindlaks, kas kostja peab hüvitama hagejale käibemaksu. Kuna kostja vaidleb hagejale käibemaksu hüvitamisele vastu, peab ta olukorras, kus uue tõstuki soetamise ja asendustõstukite rendikulu on hageja maksustatava käibega seotud kulu, TsMS § 230 lg-te 1 ja 2 järgi tõendama, et hageja on käibemaksukohustuslane. Kui hageja on käibemaksukohustuslane, peab ringkonnakohus andma hagejale kostjalt käibemaksu nõudmiseks võimaluse tõendada, et tal ei ole õigust tekkinud kuludelt sisendkäibemaksu maha arvata. 12.3. Kostja muud väited selle kohta, et ringkonnakohus on kahjuhüvitise määramisel eksinud, ei ole kolleegiumi arvates põhjendatud ega ole ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et hagejale makstav kahjuhüvitis peab

§ 132lg 4 esimese lause alusel sisaldama ka samaväärse tõstuki kasutamise kulusid uue tõstuki muretsemise aja jooksul. 8

§ 127

lg 5 kohustab kohut arvama kahjuhüvitisest maha igasuguse kasu, mida hageja sai, või kulud, mida ta säästis. Väites, et ringkonnakohus ei ole pooltega arutanud ega otsuses käsitlenud hageja säästetud kulusid, ei ole kostja selgitanud, milline hageja säästetud kulu jäi hüvitise määramisel tähelepanuta. Samuti on nii maa- kui ka ringkonnakohus põhjendanud seisukohta, et kostja esitatud asjaolud ei anna alust kahjuhüvitist

§ 139lg 1 kohaselt vähendada. Kolleegium lähtub Ts

MS § 688 lg-te 3 ja 4 järgi eeltoodud osas alama astme kohtute tuvastatud asjaoludest. Kassatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda kohtutest erinevale seisukohale.

1. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.
2. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon kostjale tagastada. Malle Seppik (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Jerofejev (allkirjastatud digitaalselt) Jaak Luik (allkirjastatud digitaalselt) 9