← Eesti

2-18-7296/33

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-18-7296 Otsuse kuupäev Tartu, 12. juuni 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik Kohtuasi

).

  1. märtsi 2018 seisuga on tagasinõutavalt summalt intress 23 117 eurot 55 senti ja viivis 162 999 eurot 11 senti.
  2. Tartu Maakohus rahuldas
  3. augusti
  4. a otsusega hagi osaliselt ja tunnistas sundtäitmise lubamatuks põhinõudelt (163 983 eurot 92 senti) arvestatud viivist 162 999 eurot 11 senti seisuga
  5. märts 2018 ületavas (s.o 24 155 eurot 1 sent) osas. Edasist viivist arvestatakse põhinõude jäägilt kuni põhinõude täitmiseni. Samuti tunnistas maakohus intressinõude sundtäitmise lubamatuks 218 eurot 43 senti ületavas osas. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda ja määras kostja menetluskulude suuruseks 0 eurot. 2

(8)2-18-7296 Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt piirab praegusel juhul sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg
  1. PRIA
  2. juuni 2015 otsuse kehtivuse kohta on toimunud halduskohtumenetlus ja jõustunud kohtulahendiga on PRIA haldusakt loetud kehtivaks. Seetõttu on võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi sündmusi, mis on toimunud pärast täitedokumendiks oleva haldusakti kohta tehtud kohtulahendi jõustumist. Intressi ja viivise põhjendatuse küsimus on lahendatud Tartu Ringkonnakohtu lahendis asjas nr 3-15-
  3. Seega peaks pooltele olema üheselt arusaadav, et PRIA otsusest tulenevalt kohustub hageja tasuma kohtuotsusega väljamõistetud toetussumma ning seaduses sätestatud määras intressi ja viivist. Viivise vähendamise nõude oleks saanud esitada juba halduskohtus. Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt viivise vähendamist aja eest pärast kohtulahendi jõustumist, sest täitedokumendiks oleva kohtulahendi järgi on viivise suurus välja arvutatav. See, et viivis on pärast kohtuotsuse jõustumist täitemenetluse ajaks ületanud põhinõude, ei ole asjaoluks, mis oleks tekkinud pärast kohtuotsuse jõustumist. Igal juhul ei ole viivise vähendamine põhjendatud, kuna tegemist on seadusest tuleneva viivisemääraga. Lisaks on hageja ise põhjustanud olukorra, kus viivis on järjest suurenenud.
  4. märtsi 2018 seisuga oli sissenõutavaks muutunud viiviseks 162 999 eurot 11 senti. Kuivõrd kohtutäitur on märkinud selle kuupäeva seisuga tasumisele kuuluvaks viiviseks 187 154 eurot 12 senti, siis tunnistas kohus
  5. märtsi 2018 seisuga täitemenetluse lubamatuks viivisenõude 24 155 euro 1 sendi ulatuses. Intressi väljamõistmine pärast laenu tagastamise tähtaja möödumist on põhjendamatu. Haldusakti kohaselt tuli toetus tagastada
  6. juunil
  7. Seega on põhjendatud hagejalt välja mõista intress alates
  8. juunist 2015 kuni
  9. juunini
  10. Intress 9 päeva eest (intressimäär 0,0148%) on 218 eurot 43 senti, mida ületavas osas, s.o 26 325 euro 58 sendi ulatuses, tunnistas kohus täitemenetluse lubamatuks.
  11. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada intressinõude osas ja teha selles osas uus otsus. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
  12. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada viivisenõude sundtäitmise lubamatuks tunnistamata jätmise osas, ja teha uus otsus, millega tunnistada põhinõudelt arvestatud viivise osas sundtäitmine lubamatuks ning jätta menetluskulud kostja kanda.
  13. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Kostja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  14. Tartu Ringkonnakohus jättis
  15. detsembri
  16. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja rahuldas hageja vastuapellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus tunnistas sundtäitmise lubamatuks põhinõudelt arvestatud viivise
  17. märtsi 2018 seisuga 162 999 eurot 11 senti ületavas osas (st 24 155 euro 1 sendi ulatuses) ning määras, et edasi arvestatakse viivist alates
  18. märtsist 2018 põhinõude jäägilt kuni põhinõude täitmiseni, samuti osas, milles maakohus jättis menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus rahuldas hagi osaliselt ja tunnistas sundtäitmise lubamatuks viivise sissenõudmises põhinõudelt 3
(8)2-18-7296 163 983 eurot 92 senti ületavas osas ja intressinõuet 218 eurot 43 senti ületavas osas. Menetluskulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus põhjendamatult rahuldamata hageja viivise vähendamise taotluse. Viivise tasumise osas on täitedokumendiks PRIA 16. juuni 2015 otsus. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga on võimalik taotleda viivise vähendamist ja seda juhul, kui kohus ei ole poolte vaidlust enne täitedokumendi kohtutäiturile täitmiseks esitamist läbi vaadanud, st viivise suurusele hinnangut andnud. Asja materjalidest nähtuvalt ei saanud halduskohus anda hinnangut sellele, kas haldusaktis märgitud viivise määr ja sellise määraga arvutatav viivis on ebamõistlikult suur või mitte. Sellistele väidetele hageja haldusakti vaidlustamisel ei tuginenud. Järelikult võis hageja taotleda sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga viivise vähendamist. Kuigi viivise määr tuleneb

-st, on ka nimetatud seadusest tuleneva viivisemäära alusel arvutatavat viivist võimalik vähendada. Praegusel juhul on põhinõude suuruseks 163 983 eurot 92 senti.

  1. oktoobri 2018 seisuga on viivise suuruseks 198 255 eurot 65 senti. Kuna hageja ei ole põhinõuet täitnud, võib viivise suurus ületada tunduvalt põhinõude suurust ning seetõttu on VÕS § 162 lg 1 järgi põhjendatud viivise vähendamine. PRIA ei ole põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendanud. Sellest tulenevalt on põhjendatud viivise vähendamine kuni põhivõlgnevuse suuruseni. Hageja taotlus tunnistada sundtäitmine viivise sissenõudmise osas täielikult lubamatuks ei ole põhjendatud. PRIA-lt saadud toetussumma ja tähtajaks tagasi maksmata toetussumma jäägilt viivise sissenõudmise tingis hageja ja tema juhatuse liikme süüditunnistamine soodustuskelmuse toimepanemises. Seega pidi hageja kuriteo toimepanemisel arvestama sellega, et tal tuleb toetus ning selle tasumisega viivitamisel ka viivis riigile tagasi maksta. Seetõttu kannab väidetava maksejõuetuse riski hageja. Maakohus on õigesti leidnud, et PRIA-l on õigus nõuda intressi kuni
  2. juunini 2015 ning seetõttu on sundtäitmine lubamatu intressinõuet 218 eurot 43 senti ületavas osas. PRIA otsuse kohaselt kohustati hagejat tagastama toetussumma koos intressiga
  3. juunil
  4. Sama otsuse kohaselt peab hageja tagasi maksmata toetussumma jäägilt tasuma viivist 0,1%. Otsus on kooskõlas

§ 69

lg-tes 3 ja 4 sätestatuga, mille kohaselt intressi arvestatakse kuni toetuse tagasimaksmise päevani ning juhul, kui toetust määratud tähtpäevaks tagasi ei maksta, peab toetuse saaja maksma tagasimaksmisele kuuluva toetuse jäägilt viivist 0,1% päevas. Seega tuleneb nii PRIA otsusest kui ka

-st, et intressi ja viivist ei ole lubatud nõuda samal ajal. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada täielikult ringkonnakohtu otsuse ja maakohtu otsuse osas, milles maakohus tunnistas sundtäitmise lubamatuks intressinõuet 218 eurot 43 senti ületavas osas, ning teha uus otsus, millega jätta jõusse maakohtu otsus viivisenõude lubatavuse osas ja jätta intressinõude osas sundtäitmine lubamatuks tunnistamata või saata asi uueks läbivaatamiseks alama astme kohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohtud intressinõude osas vääralt kohaldanud

§ 69

lg-t 3, mis annab aluse arvestada intressi kuni toetuse tegeliku tagasimaksmise päevani.

§ 69

lõikeid koosmõjus tõlgendades saab järeldada, et PRIA on õigustatud arvestama intressi edasi ka pärast toetuse tagasimaksmise tähtaja saabumist, st kuni toetuse tegeliku tagasimaksmise päevani. Seadusandja eristab

kontekstis omavahel toetuse tagasimaksmise tähtpäeva ja toetuse tagasimaksmise päeva.

§ 69lg 3 järgi arvestatakse intressi kuni toetuse tagasimaksmise 4

(8)2-18-7296 päevani, mitte aga toetuse tagasimaksmise tähtpäevani. Tegemist on kuupäevaga, millal toetuse saaja toetuse tegelikult tagasi maksab. Ringkonnakohus on sundtäitmist viivisenõude põhinõuet ületavas osas lubamatuks tunnistades oluliselt rikkunud menetlusõigust, kuivõrd ei andnud kostjale võimalust oma põhinõudest suurema viivisenõude põhjendamiseks. Maakohus määras, et edasiulatuvat viivist arvestatakse põhinõude jäägilt kuni põhinõude täitmiseni. Ringkonnakohus vähendas üllatuslikult otsuses viivisenõuet ning leidis, et kostja ei ole õigustatud nõudma põhivõlast suuremat viivist. Ringkonnakohus rikkus selgitamiskohustust. Kohus oleks pidanud juhtima kostja tähelepanu asjaolule, et hageja on taotlenud viivise vähendamist ning kohus asub seda taotlust otsuses lahendama. Samuti oleks kohus pidanud andma kostjale võimaluse põhjendada oma põhinõudest suuremat viivisenõuet. Kostjal puudus mõistlik võimalus oma viivisenõude suurust põhjendada ja kohus seda ka sisuliselt ei analüüsinud. Toetuse tagasinõudmise tingis hageja ja tema juhatuse liikme süüdimõistmine soodustuskelmuse toimepanemises. Hageja ei ole nelja aasta jooksul tasunud põhi- ega kõrvalnõuet. Eeltoodud asjaolusid arvestades on viivise vähendamine põhjendatud.
  1. Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud kostja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 1 alusel jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
  3. Vaidlusaluses täitemenetluses on täitedokumendiks PRIA
  4. juuni 2015 otsus. Lähtudes eelviidatud otsusest, tuli hagejal:  tagastada toetus 188 283 eurot 92 senti, kusjuures tagasinõue loetakse täidetuks kriminaalasjas otsuse täitmisega; arvestades kohtu deposiitkontole kantud summat, kohustus hageja tagastama toetussumma 163 983 eurot 92 senti (põhinõue)
  5. juuniks 2015;  tasuda põhinõue koos intressiga, mida arvestatakse otsuse tegemise päevast arvates; intressimäär on ühe aasta EURIBOR + 5% aastas;  tasuda
  6. juuniks 2015 tagasi maksmata põhinõude jäägilt viivist 0,1% iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest.
  7. Pooled ei vaidle põhinõude suuruse üle ning see ei ole ka vaidlusaluse täitemenetluse esemeks. Samuti leiavad mõlemad pooled, et kohtutäitur on intressi ja viivise summad arvutanud ekslikult. Hageja aga leidis, et intressi- ja viivisenõuded on sellegipoolest ebamõistlikult suured, ning taotles ka viivise vähendamist VÕS § 162 alusel.
  8. Kassatsioonkaebuses leiab kostja, et ringkonnakohus on valesti kohaldanud

§ 69

lg-t 3, leides, et kostja saab intressi nõuda üksnes toetuse tagasimaksmise tähtpäevani. Asjaoludest nähtub, et PRIA 16. juuni 2015 otsuses ei olnud kindlaks määratud, millise päevani võib kostja intressi nõuda. Seega tuli intressinõude arvutamisel lähtuda vaidlusalusest

§ 69lg-st 3.

Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus

õigesti tõlgendanud, kuid täiendab ringkonnakohtu põhjendusi järgnevaga. 14.

§ 69

lg 1 esimese ja teise lause kohaselt nõutakse Euroopa Kalandusfondi toetuse tagasinõudmise korral tagasimakstava toetuse summa jäägilt intressi. Intressimäär tagastatava toetuse summalt on ühe aasta EURIBOR pluss viis protsenti aastas.

§ 69

lg 2 kohaselt arvestatakse intressi kalandusturu toetuse tagasinõudmise otsuse tegemise päevast. Kui kalandusturu toetuse taotlemisel või kasutamisel on toime pandud kuritegu, arvestatakse intressi kalandusturu toetuse väljamaksmise päevast. Intressi arvestamisel võetakse aluseks kehtiv intressimäär.

§ 69lg 3 5

(8)2-18-7296 kohaselt arvestatakse intressi kuni kalandusturu toetuse tagasimaksmise päevani. Intressiarvestus peatub toetuse saaja pankroti väljakuulutamisel.

§ 69

lg 4 kohaselt, kui kalandusturu toetust ei maksta määratud tähtpäevaks tagasi, peab toetuse saaja maksma tagasimaksmisele kuuluva toetuse summa jäägilt viivist 0,1 protsenti iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest toetuse väljamaksmise valuutas. Viivise arvestamine peatub toetuse saaja pankroti väljakuulutamisel. 15. Kolleegium leiab, et

§ 69lg 3 tõlgendamisel tuleb arvestada muu hulgas asjakohase Euroopa Liidu õigusega.

Olukorras, kus Euroopa Liidu õigus ja riigisisene õigus näevad ette sama lahenduse, tuleb riigisisese õiguse tõlgendamisel arvestada ka Euroopa Liidu vastava regulatsiooniga (vt Riigikohtu

  1. novembri
  2. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-65-11, p 35;
  3. juuni
  4. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-3-12, p 27; vrd ka Euroopa Kohtu
  5. märtsi
  6. a otsus asjas nr C-3/04: "Poseidon Chartering", p 16;
  7. juuli
  8. a otsus asjas nr C-28/95: "Leur-Bloem", p-d 32–33 koos lisaviidetega).

eelnõu seletuskirja kohaselt on seadus seotud muu hulgas Euroopa Nõukogu määrusega (EÜ) nr 659/1999,

  1. märts 1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (määrus nr 659/1999) (seletuskiri 744 kalandusturu korraldamise seaduse eelnõu juurde, lk 2). Seletuskirja kohaselt nõutakse ebaseadusliku riigiabi korral toetus tagasi koos intressiga toetuse väljamaksmisest arvates vastavalt Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 794/2004,
  2. aprill 2004, millega rakendatakse nõukogu määrust (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (määrus nr 794/2004), art-le 9, sama määruse art 10 alusel liikmesriikidele teatavaks tehtud intressimäärale ja art-s 11 nimetatud intressi kohaldamise meetodile (seletuskiri 744, lk 36). Kuigi eelviidatud määrused reguleerivad eelkõige komisjoni otsuse alusel riigiabi tagasinõudmist, tuleb neid siiski kohaldada sarnase riigisisese õiguse tõlgendamisel. Praeguseks ajaks on nõukogu määrus 659/1999 asendatud Euroopa Nõukogu määrusega (EL) 2015/1589,
  3. juuli 2015, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 kohaldamiseks. Kuivõrd vaidlusalune PRIA otsus on tehtud
  4. juunil 2015, siis see käesoleva asja lahendust siiski ei mõjuta.
  5. Määruse nr 659/1999 art 14 lg 2 järgi kuuluvad vastavalt tagastamisotsusele tagastatava abi hulka intressid, mille kohase määra kinnitab komisjon. Intressi makstakse ajavahemiku eest, mil ebaseaduslik abi oli abisaaja käsutuses, kuni selle tagastamise kuupäevani. Intressimäära fikseerimise meetodi sätestab määruse nr 794/2004 art
  6. Määruse 659/1999 preambuli punkti 13 järgi tuleks ebaseadusliku abi puhul, mis ei sobi ühisturuga kokku, taastada tõhus konkurents; sel eesmärgil on vaja, et abi, sealhulgas ka intressid, tuleb viivitamata tagastada; tagastamine peab toimuma vastavalt riigisiseses õiguses kehtivale korrale. Määruse nr 794/2004 preambuli punkti 10 kohaselt on tagasinõudmise eesmärk uuesti taastada olukord, mis valitses enne seda, kui toetust anti ebaseaduslikult. Preambuli punkti 14 järgi tuleks eesmärki arvestades ja kooskõlas üldiste finantstavadega, komisjoni fikseeritavale tagasinõudmise intressimäärale igal aastal liita intress. Samadel põhjustel tuleks kohaldada esimesel viiel tagasinõudmise aastal tagasinõudmise intressimäära, mida kohaldatakse esimesel tagasinõudmise aastal, ja järgneval viiel aastal tuleks kohaldada kuuendal tagasinõudmise aastal kohaldatavat tagasinõudmise intressimäära.
  7. Eelnevast nähtub, et asjakohane Euroopa Liidu õigus näeb ette, et riigiabi tagasinõudmisel tuleb lisaks tagastatavale abile tasuda ka intress ning seda Euroopa Liidu õigusega ette nähtud määras. Intressi nõudmise eesmärk on taastada toetuse andmisele eelnenud olukord. Samas ei näe määrus ette 6

(8)2-18-7296 koos toetuse tagasinõudmisega kahju hüvitamist või muude õiguskaitsevahendite rakendamist. See ei ole kooskõlas ka toetuse tagasinõudmise eesmärgiga.
  1. Teisalt ei erista Euroopa Liidu õigus intressi ja viivitusintressi ehk viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi on viivis lühem vorm sõnast viivitusintress (Riigikohtu
  2. jaanuari
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-11, p 11). Seega peaks lisaks tagastatavale abile juurde nõutav summa sisaldama nii intressi kui ka viivitusintressi. Mõlema intressi samaaegne nõudmine ei ole kooskõlas Euroopa Liidu toetuste tagastamise eesmärgiga.
  4. Sarnaselt ei saa ka Riigikohtu pikaaegse praktika kohaselt intressi ja viivist korraga nõuda. Alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise arvestamine (Riigikohtu
  5. novembri
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-12, p 10;
  7. jaanuari
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09, p 25). Seega on ringkonnakohtu seisukoht kooskõlas ka VÕS §-de 94 ja 113 tõlgendusega.
  9. Eelnevast lähtudes tuleb kolleegiumi hinnangul

§ 69

lg-t 3 tõlgendada selliselt, et intressi arvestatakse tagasimakstavalt toetuselt kuni toetuse tagasimaksmise tähtpäevani ehk praegusel juhul 25. juunini 2015. Kui toetust tähtaegselt ei tagastata peab toetuse saaja tasuma viivist

§ 69lg 4 järgi.

  1. Teiseks leiab kostja, et ringkonnakohus on viivisenõude sundtäitmist osaliselt lubamatuks tunnistades oluliselt rikkunud menetlusõigust. Kostja hinnangul oli otsus selles osas üllatuslik ning kohus oleks pidanud andma kostjale võimaluse põhjendada oma põhinõudest suuremat viivisenõuet. Kostja väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.
  2. Kohtu selgitamis- ja kvalifitseerimiskohustuse kohaselt ei või kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1–3; § 351; § 392 lg 1 p-d 1 ja 3; § 400 lg 5; § 401 lg 1; § 436 lg 4 ning Riigikohtu
  3. jaanuari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40;
  5. veebruari
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Hageja taotles juba maakohtus viivise vähendamist VÕS § 162 alusel. Kuigi maakohus asus seisukohale, et hageja ei saa viivise vähendamist üldse taotleda, siis vastuapellatsioonkaebuses taotles hageja taaskord viivise vähendamist. Muu hulgas viitas hageja vastuapellatsioonkaebuses sellele, et viivisenõue ületab olulisel määral põhinõuet. Vastuses vastuapellatsioonkaebusele on kostja lühidalt esitanud ka vastuväite hageja viivise vähendamise taotlusele. Sealjuures tugines kostja sellele, et viivise võlgnevus on tingitud hageja enda kuritegelikust käitumisest. Sellele tugineb kostja ka kassatsioonkaebuses. Eelnevast nähtub, et pooled on juba menetluse algusest peale vaielnud küsimuse üle, kas viivist võib vähendada VÕS § 162 alusel. Ringkonnakohus ei tuginenud õiguslikule kvalifikatsioonile, mida pooled ei oleks varem käsitlenud.
  7. Kostja ei ole kassatsioonkaebuses viidanud asjaoludele, mis annaksid alust VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 alusel viivist vähendada. Kolleegium on korduvalt selgitanud, et kuigi üldjuhul on viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus sellel, kes taotleb viivise vähendamist, siis erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud 7

(8)2-18-7296 määrast suuremat viivist (Riigikohtu
  1. detsembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 20;
  3. oktoobri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10, p 12). Kostja on kassatsioonkaebuses välja toonud, et viivise sissenõudmise tingis hageja ja tema juhatuse liikme süüdimõistmine soodustuskelmuse toimepanemises. Nelja aasta jooksul ei ole hageja tasunud põhivõlga ega kõrvalnõudeid. Kassatsioonkaebuses esitatud asjaolud, aga ei viita sellele, kui suur on kostjale võlgnevuse tõttu tekkinud kahju. Seega ei anna kostja esitatud asjaolud alust järeldada, et ringkonnakohtu otsus oleks lõppjärelduses ebaõige.
  5. Kuivõrd kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. TsMS § 174 lg 3 järgi määrab kolleegium kindlaks menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud.
  6. Hageja kassatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Hageja palus mõista kassatsiooniastme menetluskulude katteks välja 1283 eurot 33 senti (käibemaksuta). Taotluse kohaselt kulus avaldaja esindajal õigusteenuse osutamiseks 9 tundi 10 minutit hinnaga 140 eurot (käibemaksuta) tunnis (1 tund 15 minutit kassatsioonkaebuse analüüs, 7 tundi 55 minutit kassatsioonkaebusele vastuse koostamine). Kolleegium leiab, et taotluses esitatud õigusabikulud on põhjendatud ja vajalikud osaliselt. Arvestades asjaolu, et pooled on vaielnud samade küsimuste üle alates menetluse algusest, kassatsioonkaebuses ei tõstatanud kostja olulisel määral uusi õiguslikke probleeme ning hagejat on kogu menetluse käigus esindanud sama vandeadvokaat, siis ei ole osaliselt põhjendatud kassatsioonkaebusele vastuse koostamise ajakulu. Võttes arvesse kassatsioonkaebuse sisu ja mahtu, on kokku põhjendatud ja vajalik õigusteenuse osutamise ajakulu 6 tundi. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 840 eurot (käibemaksuta).
  7. Kostja oli kautsjoni tasumisest vabastatud TsMS § 145 lg 1 alusel. Ants Kull (allkirjastatud digitaalselt) Henn Jõks (allkirjastatud digitaalselt) Jaak Luik (allkirjastatud digitaalselt) 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.