← Eesti

3-18-2282/8

Obsah (4)§ 16§ 17§ 4§ 18

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Virgo Saarmets ja Maret Altnurme Määruse tegemise aeg ja koht 05.02.2019, Tallinn Haldusasja number 3-18-2282

) § 46 lg 4 alusel lahendamiseks Eesti Advokatuurile.

  1. Eesti Advokatuuri aukohus jättis 31.10.2018 otsusega (tl 5‒6) XX kaebuse läbi vaatamata. Kaebuses toodud etteheited puudutavad osaliselt
  2. a suvel ja
  3. a suvel toimunud sündmusi. Taotlus riigi õigusabi jätkamiseks kassatsioonkaebuse koostamiseks esitati Riigikohtule 15.03.
  4. Seega pidid need asjaolud XX-le teada olema hiljemalt taotluse Riigikohtule esitamise hetkel.

§ 16lg 1 kohaselt tuleb taotlus aukohtumenetluse algatamiseks esitada 6 kuu jooksul arvates päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada 2

(5)3-18-2282 saama taotluse aluseks olevatest asjaoludest. Kaebus on nende etteheidete osas esitatud kaebetähtaega ületades ja tuleb jätta läbi vaatamata. Riigi õigusabi andmise taotluse lahendamise ja riigilõivu tasumise osas ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Riigikohus otsustas 07.06.2017 jätta XX taotluse riigi õigusabi jätkamiseks kassatsioonkaebuse koostamiseks rahuldamata ning kohustas teda esitama Riigikohtule vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse ja tasuma kautsjoni hiljemalt 30.06.
  1. Kuna riigi õigusabi osutamine advokaat A. Matvejevi poolt oli 07.06.2017 seisuga lõppenud, ei ole XX Riigikohtu määrusest teavitamata jätmine advokaadile etteheidetav. Advokaat on XX 09.10.2017 kirjale vastanud, paludes kirjas esitatud küsimusi täpsustada. Esitatud materjalidest ei nähtu, et XX oleks oma küsimusi täpsustanud, mistõttu on etteheited seoses temale vastamata jätmisega põhjendamatud.
  2. XX esitas 09.12.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu 31.10.2018 otsuse tühistamiseks. Kaebajale osutati ebakvaliteetset riigi õigusabi. Kaebaja ei ole nõus tema kaebuse läbi vaatamata jätmisega aukohtu poolt. Esindaja ei kaitsnud kaebaja vara ja nõustus kaebaja nõusolekuta hagi nõuetega. Maakohus mõistis kaebajalt välja üle 3000 euro. Hageja esitas kohtuistungil tõendina telefonikõnede lindistused, millele esindaja ei vaielnud vastu, rikkudes kaebaja põhiõigust sõnumisaladusele. Aukohus pidanuks koostama põhjendatud otsuse isegi juhul, kui ta ei tuvastanud distsiplinaarsüütegu (

§ 17lg 5).

Aukohus pole esindaja osutatud riigi õigusabi kvaliteeti hinnanud. 8. Tallinna Halduskohus tagastas 11.12.2018 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Kaebajal puudub advokatuuri aukohtu otsuse vaidlustamiseks ilmselgelt kaebeõigus. Kuigi kaebajat saab pidada huvitatud isikuks

§ 16

lg 1 ja § 18 lg 1 tähenduses, ei ole tal õigust aukohtu otsuse vaidlustamiseks, kui see otsus ei riku tema subjektiivseid õigusi ega piira tema vabadusi (

§ 4lg 4; § 18 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4; HKMS § 44 lg 1).

Kaebajal on seadusest tulenev õigus pöörduda advokatuuri aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ja saada sellele pöördumisele vastus, kuid seadusest ega ühestki teisest õigusaktist ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda advokaadi karistamist. Kaebeõiguse aluseks saab olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine. Kui kaebaja on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse taotluse esitamiseks ja taotlus on vaadatud läbi menetlusreegleid järgides, ei ulatu halduskohtu kontroll sellest kaugemale. Halduskohus ei saa võtta seisukohta aukohtu otsuse sisulise õiguspärasuse osas, vaid saab kontrollida üksnes menetlusreeglite järgimist. Advokatuuri aukohus ei ole kaebaja kaebust menetledes menetlusnõudeid rikkunud. Isegi kui hakata kaebetähtaega lugema puudustega (s.t venekeelse) kaebuse esitamisest Justiitsministeeriumile 15.01.2018 (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 15 lg 3), on kaebus esitatud 6-kuulist tähtaega rikkudes ja aukohtul oli õigus jätta see läbi vaatamata. Justiitsministeeriumile esitatud eestikeelsest kaebusest nähtuvalt sai kaebaja maakohtu otsuse tegemisest, selle põhjendustest ja esindaja väidetavatest rikkumistest teise juristi kaudu teada 2016. a juulis või augustis. Seega tulnuks nende väidetavate rikkumiste peale esitada kaebus advokatuuri aukohtule hiljemalt 2017. a veebruaris. Samuti tunnistab kaebaja, et tema allkirjastas Riigikohtule esitatud riigi õigusabi taotluse, sest esindaja oli teda teavitanud, et tal puudub õigus kaebajat kassatsioonimenetluses esindada. Seega pidi kaebaja olema ringkonnakohtu 15.02.2017 otsusest teadlik hiljemalt 15.03.2017 ja ta pidanuks esitama esindaja poolt apellatsioonimenetluses väidetavalt toime pandud rikkumiste peale kaebuse aukohtule hiljemalt 2017. a septembris. Samaks ajaks tulnuks esitada ka kaebus esindaja peale põhjusel, et esindaja keeldub kaebajale kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisest. 3

(5)3-18-2282 Kaebaja 23.11.2017 pöördumine õiguskantsleri poole ei pikendanud aukohtusse pöördumiseks ette nähtud 6-kuulist tähtaega. Lisaks vastas õiguskantsler kaebajale juba 30.11.2017. Kaebajal ei ole õigust nõuda aukohtult distsiplinaarmenetluse algatamist aukohtu enda algatusel (

§ 16lg 2).

Aukohus on võtnud seisukoha advokaadi tegevuse osas seoses Riigikohtu 07.06.2017 määrusest teavitamisega ja kaebaja 09.10.2017 kirjale vastamisega ega tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Täiendavalt võib märkida, et tsiviilasja nr 2-15-109061 materjalidest nähtuvalt ei heitnud ringkonnakohus kaebajale ette apellatsioonimenetluses isiklikult osalemata jätmist, vaid leidis, et kaebajale tagati maakohtu menetluses ärakuulamisõigus sellega, et kohtuistungil osales tema esindaja. Advokaat ei keeldunud õigusvastaselt kaebajale kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisest. Kaebaja esindaja oli vandeadvokaadi abi, mitte vandeadvokaat, seega ei olnud tal TsMS § 218 lg 3 järgi õigust kaebajat kassatsioonimenetluses esindada. Esindaja selgitas kaebajale õigesti, et tal tuleb esitada uus riigi õigusabi taotlus vandeadvokaadist esindaja saamiseks. Tõele ei vasta ka kaebaja väide, et teda ei teavitatud sellest, et tal tuleb leida kassatsioonkaebuse esitamiseks vandeadvokaat ja tasuda kautsjon 100 eurot. Riigikohtu 07.06.2017 määrus, millega jäeti kaebaja riigi õigusabi taotlus rahuldamata ning anti kaebajale tähtaeg vandeadvokaadi vahendusel põhjendatud kassatsioonkaebuse esitamiseks ja kautsjoni 100 euro tasumiseks, saadeti kaebaja e-posti aadressile ja kaebaja kinnitas määruse kättesaamist 08.06.2017. Seega pidi kaebaja olema määruse sisust teadlik. Alates 07.06.2017, mil Riigikohus otsustas mitte jätkata kaebajale riigi õigusabi andmist, lõppes kaebaja ja A. Matvejevi vaheline esindussuhe ning esindaja ei saanud ega pidanudki kaebajat edasises menetluses esindama. Kui kaebaja leiab, et talle tekkis riigi õigusabi korras määratud esindaja tegevuse tõttu kahju, võib ta advokaadilt nõuda kahju hüvitamist (Riigikohtu 28.02.2018 määrus nr 2-15-2894, p 14). Tegemist on tsiviilõigusliku vaidlusega, mille lahendamine allub maakohtule. 9. XX palub 20.12.2018 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 11.12.2018 määrus. Halduskohus on pidanud kaebajat huvitatud isikuks. Seega on kaebajal õigus esitada

§ 18lg 1 alusel kaebus halduskohtule.

Õiguslikku tähendust ei oma asjaolu, et kaebaja pöördus aukohtu poole Justiitsministeeriumi kaudu. Aukohtu otsus on vastuoluline, sest hoolimata advokaadilt seletuste võtmisest ning menetluse algatamisest on jäetud kaebus läbi vaatamata.

§ 17

lg-st 5 tulenevalt peab aukohus tegema põhjendatud otsuse ka juhul, kui distsiplinaarsüütegu ei tuvastata. Aukohus ei ole praegusel juhul advokaadi tegevuse õiguspärasust analüüsinud. Advokaat rikkus kaebajale riigi õigusabi osutades kaebajaga sõlmitud kokkulepet, tunnistas tema vastu esitatud haginõudeid, ei vaidlustanud kohtumenetluses vastaspoole poolt salajase audiosalvestuse esitamist, kasutas ära kaebaja teadmatust apellatsioonimenetluse eripärade kohta, hoidis kõrvale juriidilise abi osutamisest kassatsioonimenetluses ning jättis korduvalt kinni pidamata kohtu määratud tähtaegadest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

  1. Määruskaebuse rahuldamiseks ja Tallinna Halduskohtu 11.12.2018 määruse tühistamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruses esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2).
  2. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Halduskohus on asjakohaselt viidanud Tallinna Ringkonnakohtu praktikale, milles on selgitatud

§ 18

lg-s 1 sätestatud aukohtu otsuse peale halduskohtule kaebuse esitamise õiguse ulatust. Kaebajal on õigus nõuda, et aukohus menetleks tema kaebust nõuetekohaselt. Kui kaebaja on saanud realiseerida oma subjektiivse 4

(5)3-18-2282 õiguse taotluse esitamiseks ja taotlus on vaadatud läbi menetlusreegleid järgides, ei ulatu halduskohtu kontroll sellest kaugemale (vt Tallinna Ringkonnakohtu 29.06.2018 otsus nr 3-171492, p 11). Tulenevalt

§ 16

lg-st 1 ja § 18 lg-st 1 koostoimes HKMS § 44 lg-ga 1 saab kohtusse pöördumisel kaebeõiguse aluseks olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 24.09.2015 otsus nr 3-14-50174, p 10; 03.12.2014 määrus nr 3-14-52251, p 13). Praegusel juhul ei nähtu ringkonnakohtule sellist menetlusnormide rikkumist. 12. Aukohtu 31.10.2018 otsuse resolutsiooni kohaselt on aukohus jätnud XX kaebuse A. Matvejevi tegevuse suhtes läbi vaatamata. Otsuse põhjendustest selgub, et aukohus on pidanud kaebust esitatuks

§ 16

lg 1 teises lauses sätestatud 6-kuulist tähtaega rikkudes osas, milles kaebus oli esitatud seonduvalt

  1. a suvel ja
  2. a suvel toimunud sündmustega ning advokaadi poolt riigi õigusabi osutamise lõpetamisega. Kaebaja etteheidete osas, mis puudutavad riigi õigusabi andmise taotluse lahendamist ning riigilõivu tasumist, ei tuvastanud aukohus advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Samuti pidas aukohus põhjendamatuks kaebaja etteheiteid advokaadile seoses kaebaja 09.10.2017 kirjale vastamata jätmisega. Seega on aukohus sisuliselt jätnud XX kaebuse osaliselt läbi vaatamata (seoses advokaadi tegevusega kuni kaebajale riigi õigusabi osutamise lõpetamiseni ja Riigikohtule uue riigi õigusabi taotluse esitamiseni) ning osaliselt rahuldamata (seoses Riigikohtu 07.06.2017 määrusega ja sellest tuleneva kohustusega esitada vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule kassatsioonkaebus ja tasuda kautsjon ning seonduvalt advokaadi poolt kaebaja 09.10.2017 kirjale vastamisega). Asjaolu, et aukohus on jätnud otsuse resolutsioonis kaebuse läbi vaatamata ega ole märkinud kaebuse osaliselt rahuldamata jätmist, nagu selgub otsuse põhjendustest, on menetlusviga, mis ei saanud mõjutada asja lõpplahendust (HMS § 58). 13.

§ 16

lg 1 teise lause järgi tuleb huvitatud isikul esitada taotlus aukohtumenetluse algatamiseks kuue kuu jooksul, arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai teada või oleks pidanud teada saama taotluse aluseks olevatest asjaoludest. Justiitsministeerium ei ole taotlenud aukohtumenetluse algatamist advokaat A. Matvejevi suhtes seoses kaebajale riigi õigusabi osutamisega tsiviilasjas nr 2-15-109061, vaid edastanud XX 14.02.2018 taotluse advokatuurile lahendamiseks (vt

§ 16lg 4 p 1 ja § 46 lg 4).

Seega on aukohus õiguspäraselt hinnanud kaebaja poolt

§ 16lg-s 1 sätestatud tähtaja järgimist.

Kohtule ei nähtu aukohtu poolseid menetlusnormide rikkumisi ka osas, milles aukohus hindas kaebaja kaebust sisuliselt (s.o esindaja võimaliku vastutusega seoses kõnealuses tsiviilasjas kaebajale pandud kohustusega esitada Riigikohtule nõuetekohane kassatsioonkaebus ja tasuda kautsjon).

  1. Ringkonnakohus selgitab, et aukohtumenetluses ei ole taotleja roll võrdne kaebaja rolliga halduskohtumenetluses või taotleja rolliga haldusmenetluses. Aukohtumenetlust on reguleeritud eelkõige karistatava isiku õiguste tagamise seisukohast ning huvitatud isiku taotluse lahendamisel ei otsustata tema õiguste või kohustuste üle. Seega ei saa huvitatud isikut pidada isikuks, kelle õigusi või kohustusi saab aukohtumenetluse tulemusel antav haldusakt muuta (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2014 otsus nr 3-14-52251, p 14; 20.03.2013 otsus nr 3-12-1016, p 15). Seega ei saa aukohtule ette heita, et viimane ei ole välja selgitanud, kas kaebajal võis esineda mõjuvaid põhjuseid aukohtumenetluse algatamiseks kaebuse esitamisega hilinemisel (HMS § 34 lg 1; § 15 lg 2). Kaebaja ei ole sellistele mõjuvatele põhjustele ka viidanud.
  2. Eelneva põhjal jääb XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11.12.2018 määrus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.