← Eesti

1-18-7828/72

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22.jaanuaril

  1. a Tartu kohtumajas Kriminaalasja number 1-18-7828 /18278001246 Kohtukoosseis Kohtunik Peet Teidearu Rahvakohtunikud Aigi Orrin ja Aivar Paapsi Kelly Kasepuu ; Hanna-Liisa Moks Sekretär Kriminaalasi Kalev Steinbergi süüdistus karistusseadustiku ( KarS) § 114 lg. 1 p. 1 järgi üldmenetluses Prokurör Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Tatjana Tamm KALEV STEINBERG Elu- või asukoht ja aadress XXX, viibib vahistatuna Tartu vanglas Isikukood või sünniaeg: 35411282749, sündinud 28.11.
  2. a Kodakondsus: Eesti Haridus: XXX Emakeel: eesti keel Perekonnaseis- XXX Töökoht või õppeasutus: XXX Karistatus: kehtivaid kriminaalkaristusi ei ole väärtegude eest korduvalt karistatud Süüdistatav Kaitsja advokaat Tarmo Pilv , lepinguline kaitsja Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku ( KrMS) § 309, 311, 312 ,313, 315, 317, 318, kohus OTSUSTAS: Süüdi tunnistada Kalev Steinberg Karistusseadustiku ( KarS) § 114 lg. 1 p. 1 järgi ja karistada teda kümne

(10)aastase vangistusega. Karistuse kandmise algust lugeda Kalev Steinbergi kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o. 06.juulist
  1. Kalev Steinbergile kohaldatud tõkend- vahistamine- tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Menetluskulud KrMS § 180 lg. 1 alusel välja mõista Kalev Steinbergilt menetluskuluna riigieelarvesse sundraha 1350 €, surnu ekspertiisi maksumus 250 €, kaitsjatasu kohtueelses menetluses 376, 08 €, kohtupsühhiaatriaekspertiisi maksumus 255 €, tunnnistaja kuluhüvitis 10, 48 €. Võimaldada Kalev Steinbergil tasuda menetluskulud ühe aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Makseinfo Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda ühe aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele nr EE351010052031000004 SEB Pank ASis, nr EE502200221014193355 Swedbank AS-is, nr EE401700017002872300 Luminor Bank AS-is,märkides viitenumbri 99918700040816 ning selgituseks kohustatud isiku nime, kohtuasja numbri ning makse liigi. Riigile välja mõistetud summade selleks tähtajaks vabatahtlikult tasumata jätmisel pööratakse kohtuotsus menetluskulude osas sundtäitmisele kohtutäituri kaudu. Sundtäitmisega kaasnevad täitemenetluse kulud. Asitõend- lisa asitõendi vaatlusprotokollile 07.07.2018 mälupulgal, millele on jäädvustatud Tartus Riia 179 a asuva arestimaja kambri XXX turvakaamera salvestis 06.07.2018 pakend VI jätta KrMS § 126 lg. 3 p. 1 alusle kriminaalsja juurde. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on kohtumenetluse poolel õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu kaudu. Soovist esitada apellatsioonkaebus tulev kirjalikult teatada Tartu Maakohtule apellatsiooniteatega 7 päeva jooksul kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Kui on esitatud apellatsiooniteade , on terviklik kohtuotsus kättesaadav Tartu Maakohtu kantseleis 15 päeva pärast apellatsiooniteate kantseleisse saabumist. Tervikotsuse kantseleis avaldamisest 15 päeva jooksul saab esitada nõuetekohaselt vormistatud apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA Süüdistus Kalev Steinbergi süüdistatakse selles, et tema,
  2. juulil 2018 ajavahemikul kell 13.2814.02 Tartu linnas Riia 179a asuva Tartu arestimaja 0 korruse arestikambris nr XXX, tappis kägistamise ja lämmatamise teel piinaval viisil kainenemisele toodud ja raskes alkoholijoobes viibiva kambrikaaslase E. K. . Kalev Steinberg tungis kell 13.28 kallale arestikambri tagumisel voodil lamanud E. K. le ning asus teda kõrist kahe käega kinni hoides kägistama. Kell 13.46 tõusis Kalev Steinberg püsti ning liikus arestikambri ukse juurde. Kell 13.47 jätkas ta E. K. kägistamist kuni kella 13.52, mil istus kõrvalvoodile. Kalev Steinberg jätkas kell 13.53 kannatanu kägistamist ja asetas samaaegselt oma käe E. K. näole kuni kell 14.02, mil kannatanu jäi liikumatult lamama. Sellise tegevusega Kalev Steinberg põhjustas E. K. mehhaanilise lämbuse kaela ja rindkere kompressioonist ning suu- ja ninaavade sulgusest, mille tagajärjel kannatanu suri sündmuskohal. Veel tekitas Kalev Steinberg E. K. le järgmised vigastused: nahaalused verevalumid ninapiirkonnas ja kaelal, nahamarrastus ninapiirkonnas. Tapmise piinav viis seisnes raskes alkoholijoobes magava inimese kägistamises ja lämmatamises pikemas ajavahemikus, mis kestis lühikeste vaheaegadega vähemalt pool tundi. 2 Sellega pani Kalev Steinberg toime KarS § 114 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese tapmise piinaval viisil. Tõendid ja kohtu seisukoht süüdistuse osas Joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokollide (I kd lk 106, 123), indikaatorvahendi kasutamise protokollide (I kd lk 105, 122), tunnistaja K. S. ütluste (I kd lk 88–91) ning ettekandega (I kd lk 96–97) on tõendatud, et
  3. juulil 2018 viibisid kannatanu E. K. ja süüdistatav Kalev Steinberg samaaegselt Tartus Riia 179a asuva Tartu arestimaja 0 korruse arestikambris nr XXX kainenemisel. Indikaatorvahendi kasutamise protokollidest nähtuvalt on E. K. joobe suuruseks mõõdetud 1,62 mg/l ja Kalev Steinbergi joobe suuruseks 0,94 mg/l. Seejuures tunnistaja ütluste kohaselt oli E. K. kambrisse paigutamisel väga purjus, aga samas ei hakanud tunnistajale kuidagi vastu, täitis kõiki korraldusi ning heitis koheselt kambri tagumisele voodile magama. Tunnistaja ütlusi kinnitab asitõendi vaatlusprotokolli lisana kohtuistungil vaadeldud arestimaja turvakaamera salvestis (I kd lk 98–104), millelt nähtub, et kambrisse paigutamisel olid E. K. l nähtavad koordinatsioonihäired, ta suundus koheselt kambri tagumise voodi juurde ning viskas sellele pikali. Tunnistaja K. S. ütlustest ja arestimaja turvakaamera salvestisest nähtub, et E. K. kambrisse paigutamisel oli kambris veel 3 inimest ning kell 13.06 toodi kambrisse Kalev Steinberg. Teisi kambris viibinud isikuid asuti ükshaaval vabastama, kuni kell 13.26 jäid kambrisse E. K. ja Kalev Steinberg kahekesi. Turvakaamera salvestisest nähtub, et kell 13.28 tõuseb Kalev Steinberg kambri ukse juures olevalt voodilt püsti, prõmmib mõned korrad kambri uksele ning läheb seejärel E. K. voodi juurde. Edasi on salvestiselt näha, kuidas Kalev Steinberg kummardub oma kehaga üle kannatanu näo- ja rinnakupiirkonna ning asub oma käte ja keharaskusega kannatanule suruma. Sarnast tegevust jätkab Kalev Steinberg mõne kuni mõnekümnesekundiliste pausidega kuni kella 13.46, mil suundub kambri ukse juurde, prõmmib mõned korrad rusikatega uksele ja istub ukse juures olevale voodile. Kell 13.47 suundub Kalev Steinberg uuesti tagumisel voodil lamava E. K. juurde ning jätkab varasemat tegevust kuni kella 13.51, mil suundub kõrvalvoodile istuma. Kell 13.53 läheb Kalev Steinberg uuesti E. K. voodi juurde ning jätkab varasemat tegevust kuni kella 14.
  4. Salvestiselt on näha, et E. K. reageerib Kalev Steinbergi tegevusele käte ja jalgadega vehkides ning vastu hakates, kuid tema tegevus muutub ajapikku järjest loiumaks ning lõpuks jääb ta liikumatult voodile lamama. Tunnistaja K. S. ütlustest nähtuvalt, kui Kalev Steinberg ja E. K. olid mõnda aega kambris kahekesi viibinud ning tunnistaja asus kambrisse paigutama veel ühte kainenemisele toimetatud isikut, viitas Kalev Steinberg, et keegi on vist kambris surnud. Koheselt läks tunnistaja kontrollima tagumisel voodil lamanud E. K. d, kes ei reageerinud kõnetamisele ning kelle pulss oli nõrk. Tunnistaja üritas teda elustada ning mõne aja pärast saabus ka kiirabi, kuid elule E. K. d enam ei saadud.
  5. juulil 2018 on läbi viidud laiba vaatlus, mille protokollist (I kd lk 107–109) nähtub, et E. K. surnukehal olid kaela piirkonnas täppverevalumid ja hematoom ning rinnakupiirkonnas suure tõenäosusega elustamisest tekkinud vigastused. Surnu ekspertiisiaktist (I kd lk 110–118) nähtub, et E. K. surnukehal on tuvastatud ekspertiisi käigus nahaalused verevalumid ninapiirkonnas ja kaelal, nahamarrastus ninapiirkonnas ning rinnaku- ja roidemurrud, mis võivad kõik olla eksperdi hinnangul tekitatud
  6. juuli 2018 keskpäeval. Nahaalused verevalumid ninapiirkonnas ja kaelal ning nahamarrastus 3 ninapiirkonnas on eksperdi hinnangul tõenäoliselt saadud ründe käigus kaela kompressioonist kätega ning suu- ja ninaavade sulgusest, rinnaku- ja roidemurrud võivad olla saadud rindkere kompressioonist käte ja keharaskusega ründe käigus või elustamiskatse käigus kaudset südamemassaaži tehes. Surma põhjuseks on mehaaniline lämbus kaela ja rindkere kompressioonist ning suu- ja ninaavade sulgusest. Kohus leiab, et eeltoodud tõenditele tuginedes tuleb Kalev Steinbergi süüdistuses toodud faktilised asjaolud lugeda üldjoontes tõendatuks. Küll tuvastas kohus arestimaja turvakaamera salvestise põhjal, et kell 13.47 alustatud kägistamistegevust jätkas Kalev Steinberg kuni kella 13.51, mitte 13.52, nagu on märgitud süüdistuses. Seega tuleb süüdistust selles osas vähendada. Samas ei ole siiski tegemist süüdistuse ulatust märkimisväärselt muutva asjaoluga ning sellest ebatäpsusest hoolimata on süüdistuse põhisisu süüdistatavale siiski arusaadav. Seetõttu ei pea kohus nimetatud ebatäpsust oluliseks. Samuti on kohtu hinnangul ebatäpne süüdistuses toodud viide sellele, nagu oleks kannatanu süüdistatava ründe ajal maganud. Arestimaja turvakaamera salvestiselt nähtub, et mõned minutid enne süüdistatava rünnet on kannatanu voodil istuvas asendis ning laseb end selili pooleldi lamavasse asendisse (ülakeha on küünarnukkidele toetudes püstises asendis). Siiski jätkab kannatanu ka selles asendis pea ja teiste kehaosade liigutamist, mis annab alust kahelda tema magamises. Samuti ei ole selline kehaasend tavapäraselt magavale inimesele iseloomulik. Kuigi jätkuvate rünnete ajal on kannatanu keha voodil täielikult pikali asendis, ei anna ka see kohtu hinnangul automaatselt alust järeldusele, nagu oleks kannatanu sel ajal maganud. Ei ole eluliselt väga usutav, et kannatanu oleks ründe järel ja ründaja juuresolekul praktiliselt koheselt magama jäänud ning pigem võib tema edasist pikali asendit seletada ründest tuleneva jõuetusega end püsti ajada. Seetõttu leiab kohus, et viide kannatanu magamisele tuleb jätta tõendamatuse tõttu süüdistusest välja. Muus osas on süüdistuses toodud faktilised asjaolud leidnud tõendamist. Kuigi Kalev Steinberg ise kannatanu kägistamist ja lämmatamist eitab, ei ole tema ütlused (I kd lk 179–186) kohtule usaldusväärsed ega haaku teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kohtuistungil ütlusi andes viitas süüdistatav korduvalt, et tema hoidis kannatanul üksnes suud kinni, kannatanu nina tema kinni ei hoidnud ega saanud teda seega ka lämmatada. Kannatanu suud hoidis ta kinni seetõttu, et kannatanu ei saaks talle rõvedaid sõnu ja ähvardusi öelda. Nii kui ta käe kannatanu suu eest ära võttis, hakkas kannatanu taas tema peale karjuma, mistõttu tuli tal tegevust korduvalt jätkata. Suu kinnihoidmise ajal tekkis neil kannatanuga ka rüselus, mille käigus võis kannatanu saada kaelal olevad plekid, kuid mingit kannatanu kägistamist ei olnud. Kui süüdistatav märkas, et kannatanu hakkab nõrgaks jääma, läks ta koheselt kambri ukse juurde abi kutsuma ning kui tema teise kambrisse paigutati, oli kannatanu veel elus. Arestimaja turvakaamera salvestise põhjal ei saa välistada, et kannatanu võis süüdistatavale kambri uksele prõmmimise kohta midagi öelda. Samas on süüdistatava edasise tegevuse välise pildi põhjal piisavalt alust kahelda, et tema tegevus seisnes üksnes kannatanu suu kinnihoidmises ning mingisugust lämmatamist ja kägistamist ei olnud. Salvestiselt nähtuv süüdistatava tegevus on kohtu hinnangul selgelt seostatav kannatanul surmajärgselt tuvastatud nina- ja kaelapiirkonna vigastustega. Salvestiselt on näha süüdistatavat tegutsemas kannatanu näo- ja rinnakupiirkonnas ning tema tegevus ka meenutab selja tagant vaates kägistamist ja lämmatamist. Salvestiselt on näha, et kannatanu hakkas sellisele tegevusele ka vastu, vehkides käte ja jalgadega, kusjuures on märgata tema muutumist ajapikku järjest loiumaks. Kannatanul tuvastatud vigastused on iseloomulikud kägistamis- ja lämmatamistegevusele ning ekspert kinnitab, et need võisid tekkida just süüdistuses toodud ajal sellisest tegevusest. On väheusutav, 4 et kannatanu vigastused saanuks tekkida üksnes süüdistatavaga rüselusest või et kannatanu suu kinnihoidmine ja rüselus oleks saanud põhjustada kannatanu lämbumist. Salvestiselt nähtuv süüdistatava tegevus on üsnagi jõuline, süüdistatav kasutab seejuures ka oma keharaskust ning on kohati isegi jalgadega kannatanu voodi peal, mis viitab kohtu hinnangul pigem süüdistuses kirjeldatud tegevusele, mitte lihtsalt kannatanu suu kinnihoidmisele ja tema kõne takistamisele. Samuti on eluliselt väheusutav, et süüdistatav oleks pidanud kannatanu juttu maha suruma ning kannatanu oleks jätkanud väidetavat süüdistatava solvamist sedavõrd pika aja vältel, olles ise üsnagi kaitsetus olukorras ning ilmselt ka teades, mis järgneb uutele solvangutele. Kui kannatanu olekski soovinud süüdistatavat jätkuvalt solvata, on usutav, et ta ei oleks jäänud peale esimest rünnet lamavasse asendisse voodile, kus süüdistataval on lihtne teda uuesti rünnata, vaid oleks end süüdistatava tegevuspauside ajal enne uute solvangute avaldamist vähemalt püsti ajanud. Samas aga ei jää salvestiselt ka muljet nagu oleks kannatanu enne igat jätkuvat rünnet süüdistatavale midagi öelnud või karjunud, vaid pigem on ta väliselt väheaktiivne ja kurnatud olekuga. Seega ei ole usutav juba süüdistatava väide, et kannatanu solvamine jätkus niipea, kui ta käe kannatanu suu eest ära võttis. Muu hulgas ei kinnita arestimaja turvakaamera salvestis ka süüdistatava väidet, et kannatanu nõrkust tajudes üritas ta koheselt abi kutsuda, kuna salvestisest nähtuvalt läks ta uksele prõmmima alles kuus minutit pärast seda, kui oli lõpetanud oma tegevuse kannatanu juures ning kannatanu oli jäänud liikumatult voodile lebama. Seega kokkuvõttes ei ole süüdistatava selgitused eluliselt usutavad ning samuti ei kinnita neid surnu ekspertiisiaktist ega arestimaja turvakaamera salvestiselt nähtuvad asjaolud. Lisaks tuleb arvestada sedagi, et kannatanu poolsest solvangust ja tema suu sulgemisest rääkis süüdistatav alles kohtuistungil ning ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldatud kohtueelses menetluses antud ütlustes oli tal asjadest teistsugune versioon (kannatanu väitis, et tal on halb ning süüdistatav katsus üksnes tema pulssi), kusjuures versioonide erinevust ei osanud süüdistatav kohtuistungil ka mõistlikult põhjendada. Kohtu hinnangul on igati loogiline, et juhul, kui kannatanu oleks ka tegelikult süüdistatavat solvanud, oleks süüdistatav nimetatud asjaolu kui võimalikku vastutust kergendavat asjaolu kohtueelses menetluses vähemalt maininud. Seega süüdistatava selgitused, et uurija ei küsinud nimetatud asjaolu kohta ja tema ise ei pidanud seda ka oluliseks, kohtule veenvad ei ole. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatava ütlused on süüdistust puudutavate faktiliste asjaolude osas ebausaldusväärsed ning neile ei saa kohtuotsuse tegemisel tugineda. Kohus leiab, et süüdistuses toodud ja kohtus tõendamist leidnud faktiliste asjaolude pinnalt vastab Kalev Steinbergi tegevus oma põhisisult tapmise objektiivsele koosseisule. Samas tuleb arvestada, et kannatanu kägistamine ja lämmatamine kestis lühikeste vaheaegadega vähemalt pool tundi, selle kestel on pidevalt näha kannatanu vastuhakku, kuid tema muutumist järjest loiumaks ja väheaktiivsemaks. On ilmne, et süüdistatava tegevus põhjustas kannatanule õhupuudust ning arvestades süüdistatava tegevuse pikaaegsust ja korduvust, tuleb järeldada, et selline aeglane lämmatamine oli kannatanu jaoks piinav. Seega vastab süüdistatava tegevus tapmise kvalifitseeritud koosseisu ehk mõrva objektiivsetele tunnustele KarS § 114 lg 1 p 1 järgi. Kuigi kaitsja viitas kohtuistungil sellele, et tegemist võib olla ka provotseeritud tapmisega KarS § 115 mõttes, siis kohus nimetatud kuriteokoosseisu objektiivseid tunnuseid täidetuks ei pea. Süüdistatav viitas küll sellele, et kannatanu kasutas tema suhtes rõvedaid sõnu, ähvardusi ja solvas teda, kuid see ei anna kohtu hinnangul siiski alust käsitleda süüdistatava tegevust provotseeritud tapmisena. Süüdistatava ütlustest võib järeldada, et kannatanu pöördus tema poole pärast seda kui nad olid kambrisse kahekesi jäänud ja süüdistatav prõmmis kätega kambri uksele. Küsimusele, kuidas kannatanu teda täpselt solvas, vastas süüdistatav: „Ja siis ta hakkas 5 karjuma, et mida sa lõhud, et ma tahan magada. Ma ütlesin, et kui ma enda tableti kätte saan, siis ma lähen ise ka magama. Tema ikka vait ei jäänud ja ütles, et käi ära magama, sõimas mind ropult ja ähvardas ka veel.“ Ähvardus seisnes selles, et kannatanu lubas süüdistatavale kallale minna, kui süüdistatav tal veel suud kinni hoiab ning rõvedaid sõnu ei soovinud süüdistatav täpsustada. Seega ähvardused said eeltoodust nähtuvalt kõlada alles pärast seda, kui süüdistataval oli esimene füüsiline kontakt kannatanuga juba olnud ning rünnakueelse tugeva hingelise erutuse seisundi saanuks süüdistataval põhjustada vaid kannatanu solvangud ja/või rõvedad sõnad. Siiski leiab kohus, et ka süüdistatava viidatud väidetavat solvangut ei saa pidada objektiivselt selliseks, mis oluliselt riivaks isiku tundeid ning põhjustaks talle eriliselt tugevat hingelist erutusseisundit. Samuti ei ole süüdistatav soovinud täpsustada rõvedaid sõnu, mis teda lisaks solvata võinuks, mistõttu ei saa kohus neid ka hinnata ega järeldada neist põhjustatud võimaliku tugeva hingelise erutusseisundi teket. Seega ei ole kohus otseseid solvanguid tuvastanud, mis võinuks põhjustada süüdistatavale äkki tekkinud hingelise erutuse seisundit ning oleks mõjutanud seeläbi ka tema edasist tegevust. Tunnistaja ütlustest on küll näha, et süüdistatav oli agressiivselt meelestatud, närviline ja pretensioonikas juba enne kannatanu ründamist, kuid ka sellest ei saa veel järeldada, et tal oleks tekkinud kannatanu poolsest võimalikust korrale kutsumisest sellist erutusseisundit, mis oleks tinginud tema järgneva käitumise. Kuigi kohus möönab, et niigi olukorraga mitte rahul olev inimene võib teise isiku poolsest täiendavast korrale kutsumisest keskmisest kergemini ärrituda, ei ole kohtu hinnangul siiski eluliselt usutav, et see kutsuks esile provotseeritud tapmise koosseisutunnuseks oleva äkki tekkiva tugeva hingelise erutuse seisundi. Lisaks on siingi oluline arvestada, et kannatanu poolsest solvamisest, ähvardamisest või rõvedate sõnade ütlemisest ei ole süüdistatav teinud juttu kohtueelses menetluses, mis oleks aga loogiline olukorras, kus tegemist võib olla otseselt isiku vastutust mõjutava asjaoluga. Seega ei ole kõiki eeltoodud asjaolusid koosmõjus arvestades alust järeldada, et tegemist oleks olnud provotseeritud tapmisega. Kohus leiab, et subjektiivsest küljest pani Kalev Steinberg temale inkrimineeritava kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Süüdistuses kirjeldatud teoasjaoludest nähtub, et Kalev Steinberg kägistas ja lämmatas kannatanut pikema ajavahemiku vältel, tehes aeg-ajalt ka lühiajalisi pause ja puhates. Süüdistatava tegevus on üsnagi jõuline, ta toetub kannatanule oma keharaskusega ning kohati ronib isegi jalgadega kannatanu voodile. On näha, et kannatanu hakkab süüdistatava tegevusele vastu ning tegemist on tema jaoks ebameeldiva olukorraga, kusjuures ajapikku muutub kannatanu vastutegevus järjest väheaktiivsemaks ja loiumaks. Seega on kohtu hinnangul süüdistatava tegevuse välise pildi ja kannatanu vastutegevuse põhjal piisavalt alust järeldada, et süüdistatav pidi vähemalt möönma, et tekitab oma tegevusega kannatanule õhupuuduse, põhjustab talle piinavaid vaegusi ning võib põhjustada ka kannatanu lämbumise ja surma. Kuna sellest hoolimata jätkas süüdistatav oma rünnet kannatanu suhtes enam kui poole tunni vältel, mil ta pidi tajuma ka kannatanu järjest vähemaktiivsemat vastupanu ja üha loiumat olekut, siis on kohtu hinnangul alust järeldada, et kannatanu surm ei saabunud süüdistatava jaoks üllatuslikult või ettevaatamatusest, vaid ta pidi seda vähemalt kaudse tahtluse tasandil möönma. Seega ei saa süüdistatava tegevus vastata ka KarS §-s 117 sätestatud kuriteokoosseisule, vaid tuleb lugeda tõendatuks tema poolt vähemalt kaudse tahtlusega tapmise toimepanemine piinaval viisil. Kohus ei ole tuvastanud, et Kalev Steinbergil esineks õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid. Seega tuleb ta KarS § 114 lg 1 p 1 järgi süüdi tunnistada. Kohtu seisukoht karistuse osas 6 KarS § 114 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud kaheksa- kuni kahekümneaastane või eluaegne vangistus. Kalev Steinbergi süü suurust hinnates arvestab kohus esmalt asjaolu, et tegu on toime pandud arestimajas, kuhu isik oli juba varasemalt toodud ebaadekvaatse käitumise tõttu. Samuti tuleb arvestada, et kannatanu oli tema jaoks täiesti võõras inimene, kellega tal ei olnud enne teo toimepanemist ka märkimisväärset konflikti ega muud negatiivset kokkupuudet peale võimaliku kannatanupoolse korrale kutsumise. Kannatanu kägistamine ja lämmatamine on toimunud pikema ajavahemiku jooksul, põhjustades kannatanule ka kestvaid vaegusi. Kohus ei ole tuvastanud, et Kalev Steinbergil esineks karistust kergendavaid asjaolusid. Kuigi oma viimases sõnas avaldas Kalev Steinberg kahetsust, leiab kohus, et seda ei saa arvestada kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Nimelt saab karistust kergendavaks asjaoluks olla vaid süüdistatava puhtsüdamlik kahetsus. Kuna süüdistatava kohtuistungil antud selgitused oma tegevusele olid pigem ennastõigustavad ja süüd teistele veeretavad (nt viitas ta viimases sõnas kannatanu varasematele tegudele ja sellele, et arestimaja töötajad oleksid võinud talle õigel ajal abi anda), samuti selgitas ta, et tunneb end kõige rohkem süüdi liigse joomise pärast, on kohtu hinnangul piisavalt alust kahelda kannatanu kahetsuse siiruses. Samuti tuleb arvestada süüdistatava ründejärgse käitumisega. Kui enda sõnul üritas ta koheselt kannatanule abi kutsuda, siis turvakaamera salvestiselt nähtub, et tegelikult see nii siiski ei olnud (viimase ründe lõppedes istus süüdistatav veel mitu minutit kannatanu voodil, enne kui läks kambri uksele koputama). Kuigi teatud kahetsust võib ilmselt välja lugeda tunnistaja ütlustest nähtuvast väidetavast süüdistatava lausest „pidin ma jooma ja tapma“, on kohtu hinnangul pigem usutav, et süüdistatav tunneb kahetsust nende tagajärgede pärast, mis tema teost temale endale avalduvad, mitte kannatanu surma tõttu. Seega leiab kohus, et süüdistatava kahetsust ei saa karistuse mõistmisel kergendava asjaoluna arvestada, kuivõrd ei ole alust arvata, et tegemist oleks puhtsüdamliku kahetsusega. Raskendavaid asjaolusid ei ole kohus Kalev Steinbergi puhul samuti tuvastanud. Kuigi prokurör palus arvestada KarS § 58 p 1 alusel raskendava asjaoluna kuriteo toimepanemist alkoholi tarvitamisest tingituna ehk madalal motiivil, ei pea kohus seda põhjendatuks. Kohtu hinnangul ei saa alkoholi tarvitamises olla süüdistatava teo motiiv. See saab olla küll kuriteo toimepanemise soodusteguriks, kuna võis mõjutada süüdistatava ebaadekvaatset käitumist, kuid ei saa olla süüdistatava sisemiseks ajendiks, mille tõttu ta otsustas kuriteo toime panna. Ka on Riigikohus rõhutanud, et kuriteo toimepanemine madalal motiivil eeldab KarS § 16 lg 2 kohaselt tahtluse vormina kavatsetust, mis tähendab süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise eesmärgiks seadmist ehk mingi taotletav eesmärk ongi isiku liikumapanevaks jõuks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. novembri 2017 otsust asjas nr 1-15-10119, p 38). Kuna Kalev Steinbergi puhul sellist kavatsetust tõendatuks lugeda ei saa, ei saa ka järeldada, et tema kuritegu oli toime pandud madalal motiivil KarS § 58 p 1 mõttes. Karistusregistri õiendist (I kd lk 170–173) nähtuvalt ei ole Kalev Steinbergi varem kriminaalkorras karistatud. Väärtegude eest on teda karistatud korduvalt, kuid tegemist on teiseliigiliste süütegudega ning seega kohus nimetatud karistusi praeguse karistuse mõistmisel ei arvesta. Kõiki eeltoodud asjaolusid koosmõjus arvestades leiab kohus, et on põhjendatud mõista Kalev Steinbergile karistuseks kümneaastane vangistus, mille kandmise algust arvata alates tema kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o
  8. juulist
  9. Kalev Steinbergi suhtes kohaldatud tõkend 7 vahistamine tuleb jätta kohtuotsuse täitmise tagamiseks tühistamata ning tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Menetluskulud ja asitõendid KrMS § 180 lg 1 kohaselt tuleb süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud hüvitada süüdimõistetul. Menetluskulusid määrates arvestab kohus KrMS § 180 lg 3 kohaselt nii süüdimõistetu varalist seisundit kui ka resotsialiseerumisväljavaateid ning kui menetluskulude hüvitamine käib ilmselt süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda, samuti võib kohus määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Kalev Steinbergilt tuleb menetluskuludena riigituludesse välja mõista süüdimõistava kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis on KrMS § 179 lg 1 p 1 kohaselt esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 kuupalga alammäära, s.o 1350 eurot, surnu ekspertiisi maksumus 250 eurot, kohtueelses menetluses riigi õigusabi korras osalenud kaitsja tasu 376,08 eurot, kohtupsühhiaatriaekspertiisi maksumus 255 eurot ja tunnistaja kuluhüvitis 10,48 eurot. Arvestades väljamõistetavate menetluskulude suurust ning asjaolu, et kohtueelse menetluse ajal on Kalev Steinberg viibinud mitme kuu vältel vahi all ja kohtuotsuse kohaselt tuleb tal jätkata pikaajalise vangistuse kandmist, leiab kohus, et on piisavalt alust arvata, et menetluskulude korraga äratasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Seega on põhjendatud kohaldada KrMS § 180 lg 3 ja määrata väljamõistetavate menetluskulude tasumiseks süüdistatavale pikem tähtaeg koos võimalusega tasuda menetluskulud osade kaupa. Kalev Steinbergil tuleb menetluskulud ära tasuda ühe aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest alates. Asitõendiks on vaatlusprotokolli lisana mälupulgale Kingston XXX talletatud Tartus Riia 179a asuva arestimaja kambri nr 013 turvakaamera salvestis
  10. juulist
  11. Mälupulk turvakaamera salvestisega asub kriminaalasja materjalide juures pakendis VI. Kohus leiab, et mälupulk turvakaamera salvestisega tuleb jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaalasja materjalide juurde. Peet Teidearu Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Aigi Orrin Rahvakohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Aivar Paapsi Rahvakohtunik /allkirjastatud digitaalselt / 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.