Obsah (15)

§ 396§ 397§ 401§ 208§ 101§ 76§ 209§ 13§ 23§ 219§ 142§ 113§ 14§ 29§ 143

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 22.02.2019, Tallinn Tsiviilas

§ 396

lõike 1 järgi on laenulepingu sisuks laenuandja kohustus anda laenusaajale üle laen ja võimaldada laenusaajal laenu objektiks olevat vara kokkulepitud aja jooksul kasutada. Laenusaaja on kohustatud laenu tagastama. Laenuleping on kestvusleping. Kohus viitas

§ 397lõikele 1.

Laenuintress on tasu raha kasutamise eest. Intress on laenu kasutusaja pikkuse alusel määratav hüvitis teisele isikule tähtajaliseks kasutamiseks üleantud rahasumma kasutamise eest (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-137-06, punkt 17). Reeglina tekib intressi tasumise kohustus alates laenu väljamaksmisest ja lõpeb raha tagastamisel või laenulepingu lõppemisel. Kui laenusaaja raha ei tagasta, asendub intressi kohustus viivise tasumise kohustusega (sama Riigikohtu otsuse punktid 17 ja 18). Intressi- ja viivisenõuded on seega teineteisest sõltumatud ja erinevad kohustused. Kohus viitas ka

§ 401lõigetele 1 ja 2.

Krediidilepingul on kõik laenulepingu tunnused, kuid krediidileping on alati tasuline leping ehk saadud summalt tuleb tasuda intressi. Praeguses asjas ei ole pooled sõlminud maksetähtaja edasilükkamist puudutavat kokkulepet ning kostja I ei ole endale võtnud tasumise tähtaja edasilükkamise või mõne muu perioodi suhtes intressi tasumise kohustust. Kohus nõustus hagejaga, et kostja täitmata kohustus on üksnes kostja võlgnevus, mitte saadud krediit. Riigikohus on leidnud, et järelmaksuga müügileping vastab oma olemuselt krediidilepingu tunnustele, sest ostuhinnale lisandub intress (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-24-10, punkt 12). Sellest on kostjad teinud eksliku järelduse, et iga müügileping, mille alusel võib ostja kauba eest tasuda teatud aja jooksul pärast kauba saamist ja arve esitamist, on automaatselt krediidileping. Hageja ja kostja I vahel sõlmitud müügileping ei vastanud krediidilepingu tingimustele, sest kostja ei pidanud selle alusel tegema perioodilisi makseid, ei saanud maksetähtaja pikendust ega pidanud tasuma intressi. 26.

§ 208

lõike 1 järgi on müügilepingu sisuks teatud asja üleandmine koos omandiõiguse üleandmisega. Müügilepingu sisuks on asja omandamine tasu eest. Kohtule esitatud lepingust nähtub, et kostja I pidi omandama hagejalt kütusetooteid ja maksma selle eest tasu. Tegemist oli müügilepinguga. Eeltoodust lähtuvalt ei nõustunud kohus kostjatega, et hageja oleks müüjana pidanud järgima krediidiasutuse kohustusi. Hageja näol ei olnud tegemist krediidiasutusega ning talle ei kohaldu KASi sätted. Hageja ja kostja I vahel sõlmitud lepingu näol ei olnud tegemist krediidilepinguga, mistõttu on alusetud kostjate väited, et KAS § 83 lõige 3 oleks hageja suhtes pidanud kohalduma analoogiana hea usu põhimõtte alusel. Kostjad ei ole põhistanud oma väiteid hea usu põhimõtte kohaldamisest. Kostja I sõlmis müügilepingu oma majandus- ja kutsetegevuses ning täitis seda pika ajaperioodi jooksul. Kohtu hinnangul ei saanud hagejale ainuüksi hea usu põhimõttest tuleneda seadusest ja lepingust mittetulenevat kohustust kontrollida pidevalt oma pikaajalise lepingupartneri krediidivõimekust ning võtta enda kanda sellest tulenev risk. 9

1. Kuivõrd kostjate vastuväited vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta on alusetud, on alusetu kostja I tasaarvestusavaldus 435 674.28 euro ulatuses. Kostjad on ühtlasi ekslikult leidnud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on laenusaaja kahjuks automaatselt temalt nõutava põhinõude ja viivisenõude suurus. Kostjad ei ole välja toonud ega põhistanud isegi üldsõnaliselt, millise kahju tõi neile kaasa väidetav vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine. Kostjad ei ole kahju tekkimist tasaarvestusavalduses viidatud summas tõendanud ühegi tõendiga.
2. Kohus ei nõustunud kostjatega, et hageja oleks saanud lepingu alusel nõuda kostjalt I tagasi vaid kütust, mitte lepingulise kohustuse täitmist. Sellisel viisil nõuete esitamist ei piiranud pooltevaheline leping ega piira kehtivad õigusaktid.

§ 101

lõigetest 1 ja 2 tulenevalt oli hagejal õigus nõuda kostjalt I lepingus toodud rahalise kohustuse täitmist ehk käesolevas asjas saadud kütuse eest tasumist. 29. Kohus ei nõustunud kostjatega, et hageja ei ole tõendanud kostjale I kütuse üleandmist ega viimase esitatud tellimuste kinnitamist. Kohus viitas

§ 76lõigetele 1 ja 4.

Kostjad on alusetult väitnud, et kauba üleandmist oleks hageja saanud tõendada vaid kostja I esindaja allkirjastatud aktidega. Selliste aktide esitamine asjas oleks pööranud tõendamiskoormuse ümber ehk kostjad oleksid pidanud tõendama, et nad väidetud koguses kütust ei saanud. Aktide puudumine ei võtnud aga hagejalt õigust tõendada kütuse üleandmist teiste tõenditega, mida hageja on ka teinud. 30. Kohus viitas

§ 209lõigetele 1 ja 4.

Hageja ja kostja I vahel sõlmitud lepingu punkti 2 järgi pidi kauba üleandmine toimuma DDP tarnetingimustel. Lepingu punkti 4 järgi pidi kostja I tasuma ostjana kauba eest 14 kalendripäeva jooksul arvestades kauba kättesaamist. Kauba kättesaamine loeti toimunuks, kui ostja on allkirjastanud kauba saatedokumendid. Kooskõlas lepingu punktiga 9 sõltus kauba hind maailmaturu hinnast ja oli muutuv. Leping ei näinud ette hageja poolt kostja esitatud tellimuste kinnitamist. Kostja ei esitanud kohtule ühtegi tõendit, mille kohaselt oleks pooltevahelises lepingulises suhtes kujunenud välja praktika tellimuste kinnitamiseks. Lepingus kasutatud tarneklausel DDP tähendab „delivered duty paid“ ning sellise tarneklausli puhul peaks kauba müüja korraldama transpordi ja tasuma selle eest, kuni kaup jõuab ostjani. Hageja on esitanud tõendid selle kohta, et pooltevahelise praktikaga oli antud lepingu tingimust muudetud. Lepingu täitmise käigus korraldas kauba transpordi ja tasus selle eest kostja I. Kostja I kasutas naftatoodete transportimiseks vedajat Robikom OÜ, mille veokid vedasid kütuse hageja terminalist Muugal kostja tanklatesse. Kostjad ei ole tõendanud ega väitnud vastupidist. Kuigi leping nägi ette kostja poolt saatedokumentide allkirjastamist, on kohtu hinnangul kütuse kättesaamine kostja I poolt tõendatud teiste hageja esitatud tõenditega.

§ 13lõike 1 kohaselt võisid pooled muuta kokkuleppel lepingut.

Samuti tuleneb

§ 23

lõike 1 punktist 2, et lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast. Kuna hageja ja kostja I leping ei näinud ette, et lepingut võis muuta vaid kirjalikus vormis, võisid pooled muuta tarnetingimusi nendevahelise lepingu täitmise praktikaga. Lisaks viitas kohus

§ 219lõikele 1 ja § 220 lõigetele 1–3.

Kostjad ei ole väitnud ega tõendanud, et nad oleksid enne hagi esitamist teatanud hagejale puudustest üle antud kütuste kogustes või sellest, et nad ei ole vaatamata tellimuste esitamisele kütust saanud. Kuivõrd kostja I sõlmis lepingu oma majandus- ja kutsetegevuse raames, on ta kohtumenetluse ajaks sisuliselt minetanud õiguse tugineda väitele, et ta ei ole tellimustes märgitud kogustes ja liikides kaupa saanud. 10

1. Hageja esitas kohtule kostja I seadusliku esindaja kostja II e-posti teel esitatud kütuste tellimused ajavahemikul 02.12.2016–20.03.2017 (t I kd lk 7-15, koos hageja esindaja allkirjadega lk 165-174). Tellimustel on märgitud tellitud kütuse liik ja kogus, tankla, kuhu tuli kütus viia ning kütuse vedu teostava veoki number koos veokijuhi nimega. Tellimustele on käsitsi peale märgitud tarnitud kütuse kogused. Osad tellimustest on allkirjastatud vedusid teostavate sõidukijuhtide poolt. Tellimused tõendavad, et kostja I korraldas ja tasus kütuse vedamise eest alates hageja terminalist kuni enda tanklateni.
2. 04.04.2018 istungil tunnistajana ütlusi andnud veokijuht JE (t II kd lk 16) avaldas, et teostas kostjale kütusevedu hageja terminalist Muugal, kasutades sõidukit numbriga XXXXXX. Tunnistaja avaldas, et ilmselt on tegemist tema käekirjaga ning ta võis teostada vedusid tellimuste osas, kus on viidatud tema nimele ehk tellimused t I kd lk 8 ja lk 8 pöördel, lk 11, lk 14 ja lk
3. Tunnistaja kinnitas, et kütuse saatelehest jäi koopia kostja I tanklasse. Korralduse selle kohta, kui palju kütust on vaja vedada ja millisesse kostja I tanklasse viia, andis kostja I veo teostajale sõnumi teel või telefoni teel ning tavaliselt oli korralduse andjaks kostja II.
4. Samal istungil tunnistajana ütlusi andnud SŽ (t II kd lk 16 pöördel-17) kinnitas, et vedas veokiga number YYYYYY kostjale kütust hageja terminalist Muugal. Tunnistaja kinnitas, et tegi veod ning andis allkirja tellimuslehtedele, mis on toodud t I kd lk 7 pöördel, lk 8, lk 9, lk 10, lk 11 pöördel, lk 13, lk 13 pöördel, lk 14 pöördel ja lk 15 pöördel. Tunnistaja selgitas, et kui tema tööandja andis korralduse teostada kütuse vedu, tuli kostjalt I sõnumi teel korraldus selle kohta, milline kogus kütust on vaja tuua ning millisesse kostja I tanklasse see viia. Kostjal I oli kolm tanklat, kuhu kütust viidi ning nendeks olid Kõpu, Kamara ja Rakvere tanklad. Kütuse kohta andis veokijuht saatelehele allkirja, mis jäi tema tööandjale. Saadud kütuse koguse kontrollisid üle kostja I tanklate töötajad.
5. 04.04.2018 istungil tunnistajana ütlusi andnud RK (t II kd lk 17 pöördel-18) avaldas, et on kostjale I vedusid teostanud ettevõtte Robikom OÜ juhataja ja omanik. Kostja I tasus Robikom OÜ-le kütuse veo eest hageja Muugal asuvast terminalist enda tanklatesse. Tunnistaja kinnitas, et Robikom OÜ teostas kostjale kütuse vedu hageja terminalist ajavahemikul 2016 detsembrist kuni 2017 märtsini. Tunnistaja kinnitas, et tema allkiri oli ja tema teostas veod, mis nähtuvad tellimustest t I kd lk 9 pöördel, lk 10 pöördel, lk 12 ja lk 12 pöördel. Kütuseveoks andis korralduse kostja I nimel kostja II, kes helistas ja saatis sõnumiga teate, millisesse tanklasse milline kogus viia. Kui kütus tanklas maha laaditi, kontrollis koguse üle tankla operaator või juhataja. Kütuseveo eest tasus kostja I. Tunnistaja selgitas, et kuigi Robikom OÜ vedas kütust ka teistele ettevõtetele, ei tehtud seda samaaegselt kütuse veoga kostjale I. Kohtu hinnangul tõendavad tunnistajate ütlused koos kostja I tellimustega, et kostja I sai hagejalt tellitud kütuse kätte.
6. Hageja esitas kostjale I arved tarnitud kütuse eest ajavahemikul 23.12.2016– 11.04.2017 (t I kd lk 16-24 pöördel). Arvete kohaselt oli maksetähtajaks 21 päeva alates arve kuupäevast. Arvetel olid välja toodud tarnitud kütuste kogused, nende lähetamise kuupäev ning saatelehe number. Arvetel märgitud kütuste kogused ja liigid ühtivad kostja esitatud tellimustega. Vaidlus puudub, et kostja I sai arved kätte ega vaidlustanud neid. 11
7. 21.02.2017 saatis hageja pearaamatupidaja kostjale I saldokinnituse (t I kd lk 25-26), milles palus kinnitada, et kostjal I on seisuga 31.12.2016 hageja ees võlgnevus 379 190.26 eurot. Samuti paluti kinnitada, et kostja I oli hagejalt perioodil 01.01.2016 –31.12.2016 sooritanud oste kogusummas 1 075 330.10 eurot (käibemaksuta). Kostja I seadusliku esindajana allkirjastas kostja II saldokinnituse 21.03.
9. 23.05.2017 saatis kostja II hagejale e-kirja (t I kd lk 27 pöördel), milles teatas, et kostja I võlgnevus tekkis seetõttu, et ta tervis ütles aprillis ootamatult üles. Kostja II pakkus kaks varianti, kuidas kostja I võlgnevuse tasub. Mõlema variandi puhul oleks olnud tagatiseks kostja II isiklik käendus. 06.06.2017 saatis kostja II hagejale teise ekirja (t I kd lk 27), milles ta samuti avaldas soovi lahendada võlgnevuse küsimus kohtuväliselt. Kohtu hinnangul tõendavad kostja II e-kirjad ning allkirjastatud saldokinnitus, et kostja I oli tellitud kütuse kätte saanud ega esitanud pretensioone saadu koguse või kvaliteedi osas.
10. Hageja esitas kohtule oma raamatupidamise väljavõtte (t I kd lk 100-105, tõlge eesti keelde lk 146-162), mille kohaselt oli kostja I võlgnevus esitatud arvete alusel seisuga 11.04.2017 396 445.50 eurot. Raamatupidamise väljavõttes on kajastatud kostjale I esitatud arved alates 29.12.2014 ning arvete alusel tehtud maksed. Raamatupidamise väljavõttest võib järeldada, et kostja ostis pidevalt hagejalt kütust ning tasus selle eest regulaarselt alates müügilepingu sõlmimisest 2014.a. Seega olid hageja ja kostja I vahel pikaajalised majandussuhted, mille alusel võis hagejal tekkida kostja I suhtes põhjendatult usaldus. Kostja I oli oma lepingulisi kohustusi täitnud pika ajaperioodi jooksul.
11. Hageja esitas kohtule Muuga terminali sissepääsu väravalogi koos fotodega (t I kd lk 106-123). Fotodel on kajastatud kütuseveokite sisenemine hageja terminali ning terminalist väljumine. Fotode kuupäevad ja fotodel kajastatud veokite numbrid ühtivad kostja I esitatud tellimustel märgitud kuupäevade ning sõidukite numbritega, samuti tunnistajate ütlustega vedude kohta. Hageja esitas kohtule ka selgituse tabeli kujul (t I kd lk 163-164), milles tõi välja tellimustes viidatud sõidukijuhtide nimed ja sõidukite numbrid koos sisse- ja väljasõidu kuupäevadega.
12. Hageja esitas kohtule väljavõtted kahest Maksu- ja Tolliameti programmist ehk JVISprogrammist (t I kd lk 175-177) ja Sadhes-programmist (samas, lk 178-179, loetav lk 189-190) ning selgitas, et kuna tegemist oli aktsiisikaubaga, mille käitlemisele kehtivad erireeglid, ei olnud kauba üleandmine võimalik enne kui tolliprogrammides olid tehtud vastavad kanded. JVIS-programmi kasutati juhul, kui kaubaks oli erimärgistatud diislikütus. Muudel juhtudel kasutati Sadhes-programmi. JVISprogrammi väljavõttes sisalduvad andmed ühtivad kostja esitatud tellimuste kuupäevade ning nendes märgitud veokite numbrite ja autojuhtide nimedega. Kauba saaja kinnitajaks on olnud kostja II ning väljavõttest nähtub, millistesse kostja I tanklatesse kütus viidi. Sadhes-programmi väljavõttest nähtub, millal on kütus kostjale I tarnitud. Asjakohased ei ole kostjate etteheited selle kohta, miks osad arved on kajastatud ühes programmis ja osad teises. Hageja on selgitanud erinevate programmide kasutamist.
13. Täiendavalt esitas hageja kolm saatelehte 03.02.2017, 10.02.2017 ja 23.02.2017 tellimuste täitmise kohta (t I kd lk 180-182). Hageja selgitas, et kuna kütus tarniti hageja kommertslaost ja maksud olid juba kütuselt tasutud, ei olnud kolme tellimuse 12 kohta vajalik teha sissekannet MTA programmi. Saatelehed olid allkirjastatud vaid hageja esindaja poolt. Saatelehtede kohaselt tarniti kostjale I kütust Robikom OÜ vedamisel. Saatelehtedel kajastuvad andmed ühtivad kostja esitatud tellimuste kuupäevade ning nendes märgitud veokite numbritega.
14. Kogumis kõiki eelviidatud tõendeid hinnates leidis kohus, et hageja on tõendanud kostja I esitatud tellimustes toodud kütuste üleandmise kostjale I. Kostja I on kütuse kätte saanud ega ole selle saamise või kütuste koguse osas esitanud hagejale ühtegi pretensiooni. Seetõttu leidis kohus, et kostjal tuli täita oma lepinguline kohustus ja tasuda kütuste eest. Kuna kostja kütuste eest ei tasunud, tuleb hageja nõue kostja I suhtes rahuldada ja mõista kostjalt I hagejale välja põhivõlg 396 444.98 eurot.
15. 26.09.2016 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu (t I kd lk 29). Käenduslepingu punkti 1.1 kohaselt kohustus kostja käendajana vastutama hageja ees viimase ning kostja I vahel 27.10.2014 sõlmitud autokütuse müügilepingu nr 14/020 ja selle kõigi muudatuste nõuetekohase täitmise eest. Lepingu punkti 1.2 järgi vastutas kostja II käendajana võlgniku õigeaegselt tasumata müügilepingu summa, intresside ja kohustuste rikkumisest tulenevate nõuete ning viivise eest kuni summani 400 000 eurot. Lepingu punkt 2.1 nägi ette, et kui võlgnik ei täida müügilepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja nõuetekohaselt, võib hageja nõuda müügilepingu täitmist omal äranägemisel kas võlgnikult või käendajalt või mõlemalt ühiselt. Kostja oli käendajana kohustatud täitma võlgniku rahalised kohustused hageja ees 14 kalendripäeva jooksul alates sellekohase kirjaliku nõude esitamisest. 07.04.2017 esitas hageja kostjale II kui käendajale nõude ja palus tasuda 396 444.98 eurot (t I kd lk 30). Kohus viitas

§ 142lõigetele 1 ja 3 ning § 145 lõikele 1.

1. Kohus leidis, et kostjal II tuleb täita käenduslepingust tulenevaid kohustusi ning ta väited käenduslepingu tühistamise ja eksimuse kohta on alusetud. Kohus selgitas kostjale 11.12.2017 eelistungil (t I kd lk 138-140), et mitte iga eksimus ei saa olla lepingu tühistamise aluseks. Kohus on juba tuvastanud, et hageja ja I vahel sõlmitud leping ei olnud krediidileping ning hagejal ei olnud kohustust järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ainuüksi seetõttu on alusetud kostja II väited, et kui ta oleks teadnud hageja kohustuse täitmata jätmisest ja kostjal I krediidivõimekuse puudumisest, ei oleks ta lepingut sõlminud.
2. Hageja esitatud äriregistri väljavõtetest (t I kd lk 97-99) nähtub, et kostja II oli alates 01.04.2015 kostja I juhatuse ainus liige. Alates 18.03.2015 oli kostja I ainuosanikuks TankStat Holding OÜ, kelle üheks juhatuse liikmeks oli samuti kostja II. Seega sõlmis kostja II käenduslepingu kostja I juhatajana ning oma majandustegevuses. Kuivõrd kostja II oli pika ajaperioodi jooksul kostja I juhatuse liige ning ainuosaniku juhatuse liige, kes samaaegselt esitas hagejale kütuse tellimusi ja korraldas kütuse vedusid, ei ole eluliselt usutavad väited, et ta kostja I majanduslikust seisundist midagi ei teadnud. Kostja II ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mille kohaselt võiks tema väiteid pidada usutavateks.
3. Kostjad esitasid kohtule kostja II epikriisi (t I kd lk 86-90), mille kohaselt viibis kostja II haiglaravil 31.03.2017–13.04.
4. Epikriisist nähtuvalt viibis ta haiglas ajal, mil vaidlusalused tellimused olid juba tehtud, kütus saadud ning võlgnevus tekkinud. Selleks ajaks oli kostja II juba allkirjastanud võlgnevust tunnistanud saldokinnituse. Seega ei saanud ainuüksi haiglaravil viibimine kaasa tuua kostja II teadmatust kostja I 13 majanduslikust olukorrast. Kostja II põhidiagnoosiks oli epikriisi kohaselt äge neerupuudulikkus, millega kaasnes südamekahjustusega hüpertooniatõbi ja insuliinisõltumatu suhkrutõbi. Hospitaliseerimisel tekkis kostjal II südameseiskumine, mistõttu raviti teda intensiivravi osakonnas. Alates 08.04.2017 viidi ta üle tavaosakonda, kus ta paranes. Kostja II saadeti kodusele ravile ning tema seisundiks märgiti haiglast väljakirjutamisel „paranenud“. Kohtu hinnangul ei saa tõendist järeldada, et kostja II tervislik seisund on jätkuvalt äärmiselt halb. Samuti ei saa tõendist järeldada, et tegemist oli pikaajalise raske tervisliku olukorraga, mis ei võimaldanud kostjal II enne haiglasse paigutamist kostja I majanduslikust olukorrast selle juhatajana aru saada.
5. Kostja II ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis annaksid talle õiguse käendusleping tühistada TsÜS § 92 lõike 3 punktide 1 või 2 alusel. Hagejal ei olnud käenduslepingu poolena kohustust kontrollida kostja I krediidivõimet ning juhina pidi äriühingu majanduslik seisund olema kostjale II teada. Kostja II ei ole välja toonud ega tõendanud, et käenduslepingu sõlmimisel oli ta mõnes muus eksimuses, mida hageja teadis või pidi teadma, kuid millest jättis teda teavitamata. Lisaks ei anna mitte iga väidetav eksimus õiguse tehingut tühistada. Tühistada saab ainult olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu. Eksimusega on tegu siis, kui esineb ebaõige ettekujutus tehingu tegemise ajal olevate asjaolude suhtes. Eksimusega ei ole tegu, kui tehingu teinud isiku lootused tuleviku suhtes ei realiseeru. Reeglina kannab iga lepingu pool ise võimalikku eksimusega seotud riisikot (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-156-15, punkt 14). Vaid siis, kui eksimuse põhjustas teine pool, saab tehingu tühistada. Kui isikul oli võimalik tutvuda tagatava kohustusega, ei ole tegemist eksimusega (samas, punkt 14). Laenulepingute käendamist puudutavate vaidluste osas on Riigikohus ühtlasi osundanud, et laenuandjal ei ole käendaja teavitamiskohustust juhul, kui käendaja on osaluse tõttu laenu saanud äriühingus laenusaaja majanduslikust olukorrast teadlik (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-160-16, punkt 16). Eeltoodust lähtudes leidis kohus, et kostja II ei ole tõendanud käenduslepingu sõlmimisel sellise eksimuse olemasolu, mille esinemise riisikot pidi lisaks kostjale II kandma hageja. Muid asjaolusid tehingu tühistamiseks kostja II esile toonud ei ole.
6. Kohus nõustus samuti hagejaga, et kui kostja II tühistamisavaldus oleks olnud põhistatud, oleks see esitatud hilinemisega. Kohus viitas TsÜS § 98 lõikele 1 ja § 99 lõike 1 punktile
7. Kostja II ei ole põhistanud, kuidas ta sai eksimusest teada alles hagi esitamisel ning mitte käenduslepingu sõlmimisel või ajal, mil kostjal I tekkisid majanduslikud raskused. Kostja II ei ole tõendanud, et esitas tehingu tühistamise avalduse tähtaegselt.
8. Kohus ei nõustunud kostjaga II, et hageja kuritarvitab oma õigusi nõude esitamisel. Kostja ei ole põhistanud, milles seisneb õiguste kuritarvitamine. Kuigi kostja tervislik seisund haiglaravi ajal oli epikriisi kohaselt raske, on ta samast tõendist nähtuvalt tervenenud. Kostja I võlgnevus müüdud kütuste eest tekkis enne, kui kostja II haigestus. Kõik tellimused kütuste eest oli esitanud kostja I esindajana kostja II, kes pidi järelikult enne haiglaravi algust olema teadlik äriühingu kohustuste olemasolust ning kohustuste suurusest. Kohus nõustus hagejaga, et ainuüksi õiguskaitsevahendite kasutamine lepinguliste kohustuste rikkumise korral ei kujuta endast õiguste kuritarvitamist. Kostja ei ole tõendanud ega isegi väitnud, et hageja oli kostjale II nõude saatmise ajal teadlik sellest, et kostja viibib haiglaravil. Ühtlasi on põhjendatud hageja viide, et epikriisi kohaselt võis kostja II haigestumise vähemalt osaliselt tingida 14 tema enda käitumine. Epikriisis on raviarst märkinud, et ägeda neerupuudulikkuse ja väga väljendunud laktatsidoosi kostjal tõid kaasa sobimatu kombinatsioon paastumisest ja dehüdratsioonist koos samaaegse ravimite annustamisega.
9. Eeltoodut kokku võttes leidis kohus, et hageja nõue kostja II vastu kuulub rahuldamisele ning temalt tuleb solidaarselt kostjaga I hagejale välja mõista põhivõlgnevus 396 444.98 eurot.
10. Kostja I vastu esitas hageja viivisenõude. Kuivõrd hageja põhinõue kostja I vastu kuulus rahuldamisele, tuleb rahuldada ka viivisenõue. Kohus viitas

§ 113lõikele 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) §-le

1. Hageja ja kostja I vahel sõlmitud lepingu punkt 6 nägi ette, et tasumisega hilinemise korral maksab ostja müüjale viivist 0,05% tähtaegselt tasumata summadelt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Seega nägi pooltevaheline leping ette seaduses sätestatuga võrreldes kõrgema viivisemäära. Kostjad ei ole hageja viivisenõude suurusele ja viivise arvestusele eraldiseisvaid vastuväiteid esitanud. Kostjalt I tuleb hagejale välja mõista hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisena 27 732.54 eurot ning sissenõutavaks muutuv viivis põhinõude summalt 396 444.98 eurolt määraga 0,05% päevas alates 05.07.2017 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
2. Kuivõrd kohus tegi otsuse kostjate kahjuks, jäid menetluskulud TsMS § 162 lõike 1 alusel solidaarselt kostjate kanda.
3. Menetluskuludena palus hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista 10 926.50 eurot ning viivise. Nimetatud summast on 10 897.50 eurot lepingulise esindaja õigusabi kulud ning 29 eurot äriregistri ja kinnistusraamatu väljavõtete saamise kulud. Hageja esindaja osutas õigusabi 61h ulatuses, keskmise tunnihinnaga 178.60 eurot. Hageja palus kulud välja mõista käibemaksuta. Viimase istungiga seotud kulu palus hageja välja mõista, arvestades istungi tegelikku kestvust.
4. Kohus leidis, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu suurus 178.60 eurot on mõistlik ning kooskõlas vaidluse keerukuse ja sisuga. Viimane kohtuistung kestis 1h 5min. Hageja esindaja on viimase kohtuistungi kestvuse ajaks koos sellest kliendile ülevaate tegemisega hinnanud 1,5h, mis on mõistlik ja kooskõlas tegeliku istungi kestvusega. Kohus leidis, et hageja menetluskulude nimekirjas toodud ülevaade lepingulise esindaja toimingutest on kooskõlas esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahuga ning menetluses vajalike toimingute tegemisega. Kohus ei nõustunud kostjatega, et hageja lepingulise esindaja nõupidamised kliendiga ei olnud vajalikud. Hagejal tuli menetluses kostjate vastuväiteid arvestades koguda ja esitada tõendeid kütuse kättesaamise tõendamiseks ning tõendite kogumiseks olid nõupidamised kliendiga vajalikud. Küll aga leidis kohus, et vajalik ei olnud ajakulu, mis seondus hagi tagamise taotluste esitamisega, sest need taotlused jäid rahuldamata. Seetõttu ei lugenud kohus mõistlikuks ja vajalikuks 05.07.2017 ajakulu 0,5h tagamise analüüsiks, 12.07.2017 ja 13.07.2017 ajakulu uue tagamise taotluse koostamiseks ning 0,2h 19.07.2017 kohtumääruse analüüsiks ehk kokku ajakulu 2,3h ja vastavalt 410.90 euro ulatuses. Kohus luges hageja lepingulise esindaja õigusabikulu põhjendatuks kokku 10 486.60 euro ulatuses. Koos äriregistri ja kinnistusraamatu väljavõtete kuludega on kulud kogumis põhjendatud summas 10 515.60 eurot, mis tuleb kostjatelt solidaarselt hagejale välja mõista. 15
5. Lisaks õigusabikuludele on hageja tasunud hagi esitamisel riigilõivuna kokku 3400 eurot. Kohus leidis, et kogumis tuleb kostjatelt solidaarselt hagejale menetluskuludena välja mõista 13 915.60 eurot.
6. Kooskõlas TsMS § 177 lõikega 4 tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista viivis menetluskulude summalt 13 915.60 eurolt

§ 113

lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Apellatsioonkaebus

1. 22.05.2018 kaebuses paluvad kostjad maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
2. Kohus on valesti tuvastanud faktilised asjaolud. Kohus leidis ebaõigesti, et 04.04.2018 istungil ütlusi andnud tunnistajate ütlustega on tõendatud, et tunnistajad teostasid kaubavedu müügilepingu nr 14/020 alusel. Tunnistajad ei selgitanud, millise müügilepingu alusel nad kaupa vedasid. Vastavalt viidatud lepingule pidi kauba üleandmine toimuma DDP tarnetingimustel ehk hageja pidi korraldama kauba veo kostjale I. On tuvastatud, et tunnistajad korraldasid kaubavedu kostja I, mitte hageja tellimusel. Hageja ei ole tõendanud, et hagi lisades 2 ja 3 olevatel tellimuskirjadel ja arvetel märgitud kaup oleks müüdud müügilepingu nr 14/020 alusel.
3. Kohus on teinud tõenditest valed järeldused. Kohus leidis, et kuigi müügilepingu kohaselt tekkis kostja I maksekohustus pärast saatelehtede allkirjastamist ning neid ei ole hageja tõenditena esitanud, olid kostja I ja hageja praktikat muutnud. Selline väide ei ole tõendatud ning otsusest ei selgu, millistele tõenditele kohus järelduse tegemisel tugines. Lepingu punkti 4 järgi tekkis kostjal I maksekohustus hageja ees 14 kalendripäeva jooksul arvestades kauba kättesaamisest ja saatelehtede allkirjastamisest. Kuivõrd tasu maksmine sõltus otseselt saatelehtede allkirjastamisest kostja I poolt, on põhjendamatu asuda seisukohale, et sedavõrd olulist tingimust pooled lihtsalt muutsid tavast lähtuvalt. Sellise tava esinemist ei ole tõendatud. Tavale tuginemine on ka üllatuslik.
4. Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust müügilepingu tõlgendamisel ja hageja nõude tasaarvestamata jätmisel. Kohtu seisukoht, et poolte vahel ei olnud maksetähtpäeva edasilükkamise kokkulepet, on vastuolus tõenditega, sest hageja lükkas korduvalt edasi maksetähtpäeva ega esitanud nõudeid kostja I vastu. Poolte lepingu näol oli tegemist krediidilepinguga ning hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohus oleks pidanud arvestama vastavat Riigikohtu praktikat ja hageja nõude tasaarvestama.
5. Kohus rahuldas ebaõigesti käenduslepingust tuleneva nõude. Kohus oleks pidanud käenduslepingu tühistama TsÜS § 92 lõike 3 punktide 1 ja 2 alusel ning jätma hageja vastava nõude rahuldamata.
6. Kohus leidis vääralt, et saldokinnitus ja kompromissiläbirääkimiste pidamine tõendavad, et kostjad on kinnitanud kütuse saamist. Müügilepingu kohaselt sai kauba üleandmist kinnitada üksnes saatelehtedega. Samuti ei tõenda saldokinnituse allkirjastamine kauba üleandmist ning sellest ei saa järeldada, millise lepingu alusel kaup anti üle. Kohus on kompromissiläbirääkimiste hindamisel jätnud tähelepanuta 16

§ 14

lõike 3, mille järgi ei tulene läbirääkimistest õiguslikke tagajärgi, kui läbirääkimistel ei saavutata kokkulepet.

1. Kohus jättis põhjendamatult kohaldamata TsÜS § 138 seoses kostja II tervisliku seisundiga. Antud juhul on hageja käitunud vastuoluliselt, sest hagi kohaselt ta jätkas kauba müüki, kuigi oli ise hinnanud kostja I maksevõime mitterahuldavaks. Kohus oleks pidanud sellises olukorras tuvastama hageja vastuolulise käitumise ja jätma hagi rahuldamata. Kohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta väited, et kostja II oli haiglas alates 30.03.2017 kuni 13.04.2017 ning oli sellel ajal 5h jooksul kliinilises surmas. Samas hageja saatis 07.04.2017 kostjale I tasumise nõude. Kostjal II oli sel perioodil keelatud mistahes füüsiline ja vaimne koormus. Samas esitas kostja II 23.05.2017 ja 06.06.2017 ettepanekud kohtuvälise lahenduse leidmiseks, kuid hageja eiras kostja II tervislikku seisundit, neid ettepanekuid ja esitas hagi. Kohus oleks pidanud hagi jätma rahuldamata, sest hageja käitumine oli vastuolus hea usu põhimõttega. Vastustaja seisukoht
2. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
3. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt asja lahendamisel olulisi menetlusõiguse rikkumisi või ebaõiget materiaalõiguse kohaldamist, mis annaks aluse vaidlustatud lahendi muutmiseks või tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lõige 6). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja maakohtu otsus jääb muutmata (TsMS § 657 lõike 1 punkt 1). Ringkonnakohus jaotab ja määrab rahaliselt kindlaks hüvitamisele kuuluva apellatsioonimenetluse kulude hüvitise.
4. Vastuseks kaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist. Apellandid on iseenesest asjakohaselt selgitanud, et kohtulahendi põhjendamise kohustus tähendab seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud tuvastatud asjaoludega (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-129-15, punkt 15). Samas käesolevas asjas ringkonnakohus ei tuvastanud, et vaidlustatud otsust tehes oleks maakohus kirjeldatud kohustust ja seeläbi TsMS § 436 lõiget 1 rikkunud. Maakohus on kooskõlas TsMS § 442 lõikega 8 süsteemselt analüüsinud poolte väiteid ja vastuväiteid, tuvastanud tõendite hindamise tulemusena asja lahendamiseks tähtsust omavad elulised asjaolud ning märkinud seadused, mida ta kohaldas. Ka ei tuvastanud kolleegium tõendite hindamisel TsMS § 232 lõike 1 rikkumist ega näe alust tõendite ümberhindamiseks. Nimetatud sätte kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte, arvestades mh poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Kuigi kaebuse punktist 2.5 nähtuvalt on apellandid seisukohal, nagu saaks müügilepingu alusel kütuse üleandmist tõendada üksnes saatelehtedega, siis lepingudokumendist TsMS § 232 lõike 1 kohast kokkulepet kohtumenetluses tõendamise kohta järeldada ei saa. Seega pidi maakohus lähtuma üldistest tõendite hindamise reeglitest, mh TsMS § 232 lõikest 2, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Apellatsioonkaebuses ei heideta maakohtule ette tõendamiskoormuse selgitamata jätmist. Nimetatud kohustuse täitmine nähtub ka eelistungite protokollidest (t I kd lk 138-140, 192-195). Arvestades lisaks asjaolu, et kostjate esindajateks on kvalifitseeritud (vande)advokaadid, pidid kostjad olema maakohtus 17 teadlikud TsMS § 230 lõigetest 1 ja 2, mille kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited/vastuväited ja et tõendeid esitavad pooled.
5. Apellandid on kaebuse punktis 2.1 toonud ebatäpselt esile vaidlustatud otsuse sisu, kui väidavad, et otsuse punktides 81-83 asus maakohus seisukohale, et tunnistajate ütlustega leidis tõendamist kauba vedamine kostja I tanklatesse 27.10.2014 müügilepingu nr 14/020 alusel. Tegelikult nähtub viidatud põhjenduste punktidest vaid ülekuulatud tunnistajate JE, S.Ž (veokijuhid) ja RK (vedusid teostanud äriühingu juhatuse liige) ütluste sisu. Tunnistajate ütlustest kogumis muude kogutud ja uuritud tõenditega (kostja II kui kostja I juhatuse liikme e-posti teel tehtud tellimused ajavahemikul 02.12.2016 kuni 20.03.2017; hageja poolt 23.12.2016 kuni 11.04.2017 kostjale I esitatud arved; hageja 21.02.2017 saldokinnitus, mille kostja II 21.03.2017 allkirjastas; kostja II 23.05.2017 ja 06.06.2017 e-kirjad hagejale; hageja raamatupidamise väljavõte; Muuga terminali sissepääsu väravalogi koos fotodega; väljavõtted MTA JVIS ja Sadhes programmidest; saatelehed 03.02.2017, 10.02.2017, 23.02.2017) tehtud maakohtu järeldus nähtub põhjenduste punktist 91, kus kohus tuvastas kostja II poolt kostja I seadusjärgse esindajana hagejalt tellitud kütuse üleandmise kostjale I viimasele kuuluvates tanklates. Kuna hageja esitas nõude 27.10.2014 müügilepingu täitmiseks, väites, et kütus anti üle selle lepingu alusel ja et muid suhteid pooltel ei olnud, pidid kostjad maakohtus tõendama oma vastuväidet, et kütust ei antud üle selle lepingu alusel. Selline tõendamiskoormus oli kostjatel täidetav läbi positiivsete eluliste asjaolude tõendamise, st tõendades, milline muu suhe poolte vahel samal ajal kehtis ja et kütus anti üle selle teise suhte alusel. Kostjad ei väitnud maakohtus muu suhte olemasolu, vaid eitasid üldsõnaliselt kütuse saamist konkreetse lepingu alusel. 11.12.2017 eelistungil vastas kostjate lepinguline esindaja kohtu küsimusele selgelt, et „kostja ei ole toonud välja alternatiivset versiooni asjade käigust.“ (t I kd lk 139 pöördel).
6. Kooskõlas kohtule esitatud hageja väidetega ja nende tõendamiseks esitatud tõenditega on ka maakohtu järeldused selle kohta, et pooled olid 27.10.2014 müügilepingu täitmise käigus muutnud lepingutingimusi nii tarneklausli (lepingu punkt 2) kui kauba kättetoimetatuks lugemise (lepingu punkti 4 teine lause) osas, st et faktiliselt korraldas kütuse vedu ostja, mitte müüja nagu näeb ette kirjalikus lepingudokumendis fikseeritud DDP tarnetingimus ja et kauba saatedokumentide allkirjastamist kauba kättesaamisel ei toimunud. Apellandid ei ole põhjendanud, miks nende arvates ei saa tõendamist leidnud lepingupoolte tegeliku käitumise alusel tuvastada lepingutingimuste konkludentset muutmist.

§ 29

lõike 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Sama sätte lõike 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel mh arvestada lepingupoolte käitumist pärast lepingu sõlmimist, samuti pooltevahelist praktikat. Apellandid on ebatäpselt väitnud, et maakohus viitas otsuse põhjendamisel üllatuslikult tavale. Põhjenduste punktis 77 viitas maakohus lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikale ja selle kaudu tuvastas lepingu muutmise. Pooltevahelisele praktikale tuginemine ei saanud olla kostjate jaoks üllatuslik, kuna hageja tõi maakohtus selgelt välja kütuse tarnimise tegelikud asjaolud, esitas tõendid esiletoodud asjaolude tõendamiseks, kostjad esitasid oma vastuväited ja maakohus käsitles istungitel korduvalt poolte seisukohti, samuti uuris asjakohaseid tõendeid. Lisaks eelnevale nähtub tsiviilasja materjalidest, et tegelikult olid pooled praktikas muutnud ka lepingu punktis 4 (esimeses lauses) kokkulepitud saadud kauba eest tasumise tähtaega – kirjalikus lepingudokumendis fikseeritud 14 päeva asemel oli selleks arvetelt nähtuvalt 21 päeva. Nimetatud asjaolu lisab hageja väidetele ja maakohtu siseveendumusele täiendavat elulist usutavust. 18 69. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud otsuse punktidest 62-70 nähtuva maakohtu põhjendusega selle kohta, et 27.10.2014 müügilepingut ei ole alust tõlgendada samaaegselt ka krediidilepinguna

§ 401

mõttes ning et tegemist ei ole järelmaksuga müügilepinguga, mille puhul oleksid pooled leppinud kokku maksmata ostuhinnalt intressi arvestamise. Maakohus tuvastas asjakohaselt, et tegelikult oli 27.10.2014 sõlmitud tehingu näol tegemist tavapärase äriühingute vahel igapäevases majandustegevuses sõlmitud kestva kütuse ja naftatoodete müügi(raam)lepinguga, milles oli lepitud kokku tasumine igakordsete arvete alusel vastavalt muutuvale maailmaturu hinnale, samuti tasumise tähtaeg 14 päeva, arvestades igakordsest kauba kättesaamisest. Asjaolu, et hageja ei pöördunud enne 04.07.2017 tasumata ostuhinna sissenõudmiseks kohtu poole, ei anna alust väita, et sellega oleksid pooled leppinud kokku maksetähtpäeva edasilükkamise

§ 401

lõike 2 tähenduses, mis omakorda võiks anda aluse käsitleda vaidlusaluseid suhteid krediidisuhetena ja hagejat krediidilepingujärgse krediidiandjana. Maakohus tuvastas, et maksetähtaja edasilükkamise kokkulepet

§ 401lõike 2 tähenduses ei ole pooled sõlminud.

Kuigi kostjad väidavad kaebuse 4.-l lehel, et selline kohtu seisukoht on vastuolus kogutud tõenditega, ei ole nad konkreetsetele asjas kogutud vastupidistele tõenditele viidanud. Kuna hageja ei ole krediidiasutus ja poolte vahel ei olnud krediidisuhteid, ei ole asjakohane kostjate käsitlus vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest hageja poolt ega sel alusel kostjatel väidetavalt tekkinud kahju alusel tasaarvestusavalduse esitamine. Maakohus tuvastas kooskõlas kehtiva materiaalõigusega ja asjas tuvastamist leidnud eluliste asjaoludega, et sellist vastunõuet kostjatel hageja vastu ei ole. 70. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ka osas, millega rahuldati hagi käenduslepingu alusel käendajast kostja I juhatuse liikme ja ainuosaniku juhatuse liikme vastu. Maakohus ei tuvastanud käenduslepingu tühisust. Samuti käsitles maakohus asjakohaselt kostja II väiteid käenduslepingu sõlmimisest väidetava eksimuse tulemusena. Kolleegium märgib, et vastavalt

§ 143

lõikele 1 on 26.09.2016 sõlmitud käenduslepingu näol tegemist tarbijakäenduslepinguga, milline on sama sätte lõike 2 kohaselt tühine juhul, kui ei ole lepitud kokku käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Puudub vaidlus, et nimetatud tühisuse alust käesolevas asjas ei esine – lepingu punktis 1.2 on kokku lepitud käendaja rahalises maksimumsummas 400 000 eurot. Samuti nähtub käenduslepingu punktist 1.1, et käendaja vastutus on selgelt seotud konkreetse müügilepingu täitmisega kostja I poolt. Maakohus asus asjakohaselt seisukohale, et 26.09.2016 käenduslepingu eelsete läbirääkimiste käigus ei olnud hagejal kohustust teavitada kostjat II kostja I majanduslikust olukorrast, kuna kostja II kui kostja I juhatuse liige ja ainuosaniku juhatuse liige pidi olema tagatavast tehingust tuleneva ostja majanduslikust seisundist teadlik. Äriseadustiku (ÄS) § 179 lõike 1 kohaselt koostab osaühingu juhatus pärast majandusaasta lõppu majandusaasta aruande ja § 183 kohaselt on juhatuse kohustuseks osaühingu raamatupidamise korraldamine. Seega kohaldub käesolevas vaidluses

§ 14

lõike 2 teine lause, mille kohaselt ei ole lepingueelseid läbirääkimisi pidav või lepingu sõlmimist muul viisil ettevalmistav isik kohustatud teisele poolele teatama asjaoludest, mille teatamist teine pool mõistlikult oodata ei saa. Seejuures ei oma asja lahendamisel tähtsust, milliseks pidas või ei pidanud kostja I majanduslikku seisu hageja.

1. Tsiviilasja materjalid ei anna alust nõustuda apellantidega, nagu oleks hageja kohtueelselt võlgnevuse tasumise nõude ja hagi esitamise õiguse realiseerimisega kuritarvitanud oma õigusi ning rikkunud sellega TsÜS §
2. Maakohus käsitles apellantide vastavat vastuväidet otsuse põhjenduste punktis
3. Ka ei jätnud 19 maakohus tähelepanuta kostja II väiteid ja tõendeid tema viibimisest haiglaravil 30.03.2017 kuni 13.04.
4. Maakohus käsitles neid otsuse punktides 97 ja 98 ning viitas samadele asjaoludele otsuse punktis
5. Apellandid ei ole vaidlustanud maakohtu järgmisi järeldusi: et kostja I poolt tellimuste esitamine, kütuse kättesaamine, saldo kinnitamine ja hagetav võlgnevus tekkisid enne kostja II haiglaravile sattumist; et kostja II lahkus haiglaravilt paranenuna; et kostja II tervislik seisund ei saanud takistada tal enne haiglasse sattumist kostja I majanduslikust olukorrast aru saamist; et hageja ei olnud 07.04.2017 nõudekirja saatmise ajal teadlik, et võlgniku juhatuse liige viibib haiglaravil. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et äriühingute vahelises tavapärases majandustegevuses müüdud kauba eest saamata rahasumma sissenõudmiseks kohtueelselt nõude esitamine ja peale kompromissläbirääkimiste nurjumist kohtusse hagi esitamisega ei kuritarvitanud hageja oma õigusi. Samuti ei saa lugeda hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatuks kehtiva käenduslepingu alusel hagi esitamist põhivõlgniku juhatuse liikme vastu, kes tegutses tagatava kohustuse võtmisel ja võlgnevuse tekkimisel põhivõlgniku esindajana ning kelle ainuvõimu all oli võlgnevuse tekkimise ärahoidmine ja selle likvideerimine. Käesolevas asjas tuvastamist leidnud elulised asjaolud ei anna alust väita, et hageja peaks mistahes ulatuses kandma põhivõlgniku juhatuse liikmest käendaja haigestumise riski.
6. Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1 ja § 165 lõike 3 alusel solidaarselt apellantide kanda. Taotluse ja sellele lisatud menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad vastustaja menetluskulud tasust vandeadvokaadist lepingulisele esindajale 13,50 töötunni eest, keskmise tunnitasuga 204.56 eurot (ei sisalda käibemaksu), kokku 2761.50 eurot, ja äriregistri päringule kulunud 2 eurost.
7. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja taotlus on põhjendatud osaliselt. Taotlusest nähtuvalt kulutas vastustaja lepinguline esindaja apellatsioonkaebusele vastamiseks perioodil 22.05.2018 kuni 14.06.2018 kokku 13,50 töötundi, millest 12,80 töötundi kulus kaebuse ja selles viidatud kohtupraktika analüüsile, vastuse põhimõtete paika panemisele ja kliendile lühiülevaate andmisele, vastuse koostamisele, vastuse redigeerimisele ning kohtule, kliendile ja apellantidele edastamiseks. Arvestades kaebuse mahtu ja sisu ning kohtule esitatud vastuse mahtu ja sisu on tegemist TsMS § 175 lõike 1 mõttes põhjendatud ja vajaliku lepingulise esindaja ajakuluga kliendi esindamisel. Küll aga ei nähtu tsiviilasja materjalidest 07.11.2018 kostja I taustauuringule kulutatud 0,70 töötunni vajalikkus ja põhjendatus. Samuti äriregistrile samal kuupäeval tehtud päringu vajalikkus. Seoses nende kuludega ei ole kohtule mistahes menetlusdokumente esitatud. Ka ei nähtu tehtud toimingu sisu kliendile 30.11.2018 esitatud arvest. Seega vähendab kolleegium lepingulise esindaja ajakulu 0,70 töötunni võrra ega rahulda taotlust äriregistri päringuga seotud kulu osas. Samuti on kolleegium seisukohal, et põhjendatud ei ole hüvitada vastustajale lepingulise esindaja tööd kõrgema tunnihinnaga, kui see oli maakohtus. Maakohus tuvastas, et lepingulise esindaja keskmine tunnitasu 178.60 eurot (käibemaksuta) on kooskõlas konkreetse vaidluse keerukuse ja sisuga. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole alust asuda seisukohale, et apellatsioonimenetluses oleks vaidlus keerukam kui maakohtus. Mõlemad pooled on jäänud varasemate seisukohtade juurde. Ka ei esitatud ringkonnakohtus nt täiendavate tõendite esitamisega seonduvaid taotlusi vmt. Seega on põhjendatud esindaja tunnitasu suuruseks apellatsioonimenetluses sarnaselt maakohtumenetlusega 178.60 eurot (käibemaksuta), mitte taotletav 204.56 eurot (käibemaksuta). Kaebuses kostjad maakohtu poolt rakendatud hageja esindaja 20 tunnitasu suurust ei vaidlustanud. Eeltoodust tulenevalt tuleb apellantidel hüvitada vastustajale apellatsioonimenetlusega seotud esindaja kulu 12,8x178.60=2286.08 eurot (käibemaksuta).
8. TsMS § 177 lõike 4 alusel kuulub rahuldamisele vastustaja taotlus menetluskulude hüvitiselt viivise väljamõistmiseks. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/