← Eesti

1-18-10314/43

Obsah (6)§ 121§ 74§ 68§ 75§ 58§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. aprill 2019, Tallinn Kriminaalasja number 1-18-10314 (17231502296) Kohtukoosseis Kohtunikud Urmas Reinola

§ 121

lg 2 p 2 järgi üldmenetluses Kriminaalasja lahendamise viis Kirjalik menetlus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsja Toomas Laanemaa Teised pooled apellatsioonimenetluse Põhja Ringkonnaprokuratuur, ringkonnaprokurör Eneli Laurits; süüdistatav Vjatšeslav Zamjatin, kannatanu XX RESOLUTSIOON

  1. Jätta Harju Maakohtu
  2. veebruari 2019 otsus Vjatšeslav Zamjatini süüdistusasjas muutmata.
  3. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
  4. Määrata Advokaadibüroole Tehver & Partnerid apellatsioonimenetluses Vjatšeslav Zamjatinile advokaat Toomas Laanemaa poolt riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 270 (kakssada seitsekümmend) eurot, s.h käibemaks 45 eurot.
  5. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Vjatšeslav Zamjatinilt välja 270 eurot Eesti Vabariigi kasuks.
  6. Õigusabi tasu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arveldusarvele. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
  7. Harju Maakohtu
  8. veebruari 2019 otsusega üldmenetluses tunnistati Vjatšeslav Zamjatin süüdi

§ 121

lg 2 p 2 järgi ja teda karistati 2 aasta 6 kuulise vangistusega.

§ 74

lg-te 1, 2, 3, 5 alusel määrati, et mõistetud karistust ei pöörata osaliselt täitmisele ja koheselt kuulub ärakandmisele vangistus 3 kuud, mille kandmise alguseks lugeda 21.02.2019.

§ 68

lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg 1.12.2017 - 2.12.2017, s.o 2 päeva vangistust karistusaja hulka ja lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks 2 kuud 28 päeva vangistust. Ülejäänud karistust ei pöörata täitmisele, kui V. Zamjatin ei pane 3 aasta pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu ning järgib

§ 75lg 1 p-des 1-6 sätestatud kontrollnõudeid.

Katseaja alguseks loeti kohtuotsuse kuulutamise päev. V. Zamjatinile kohaldati tõkendina vahistamist ja ta vahistati kohtusaalist. Menetluskuludena mõisteti V. Zamjatinilt riigituludesse välja sundraha 810 eurot ja määratud kaitsjale makstud tasu kogusummas 330 eurot, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Lahendati ka asitõendiga seonduv. 2. V. Zamjatin tunnistati talle

§ 121

lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses süüdi selles, et tema 01.12.2017 kella 6.00 paiku hommikul Tallinnas XXX korteris tüli käigus kahjustas oma kõrges eas ema XX, kes oli teo toimepanemise ajal 79-aastane, tervist selliselt, et väänas tema vasakut kätt ja kriimustas nägu ja kiskus juustest. Alkoholi tarvitamise pärast tekkinud tüli tõttu väänas V. Zamjatin XX vasakut kätt selliselt, et käsi jäi rippu ning XX ei saanud küünarliigesest valu tõttu enam sirutusning painutusliigutusi teha. Tüli käigus tekitas V. Zamjatin XX-le lisaks ka otsmikule ja ninajuurele joonja kujuga umbes 9 cm pikkuse marrastuse ning kiskus peast juukseid välja. 3. Maakohus leidis otsuses, et kuigi süüdistatav ennast temale esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud, on kohtuliku uurimise käigus uuritud tõenditega V. Zamjatini süü XX tervise kahjustamises tõendamist leidnud. Kohus ei arvestanud ebausaldusväärsuse tõttu tõendina süüdistatava ütlusi XX-le vigastuste tekkimise põhjuste kohta, kuivõrd need olid kohtu hinnangul vastuolus riimuvate kannatanu ütluste ja teiste kohtus uuritud tõenditega. Kohtu hinnangul nähtus hädaabisse tehtud kõne helisalvestiselt süüdistatava püüd takistada emal kiirabile juhtunu kirjeldust edastada. Süüdistatava tegutses nii inkrimineeritava teo kui saabunud tagajärje põhjustamisel vähemalt kaudse tahtlusega. Arvestades karistuse eesmärke, pidas kohus vajalikuks kohaldada süüdistatava suhtes karistusena vangistust sanktsiooni keskmääras. Karistamist rahalise karistusega ei pidanud kohus põhjendatuks V. Zamjatinil regulaarse sissetuleku puudumise tõttu. Karistust raskendava asjaoluna arvestas kohus süüteo toimepanemist kõrges eas inimese suhtes. Asja tehiolusid ja süü suurust arvestades pidas kohus võimalikuks jätta mõistetud karistus

§ 74sätete alusel osaliselt täitmisele pööramata ja tagamaks katseajal V.

Zamjatini allutamise käitumiskontrollile

§ 75lg 1 p 1-6 mõttes.

  1. Maakohtu otsuse vaidlustas ringkonnakohtus süüdistatava kaitsja, kelle hinnangul rikkus kohus süüdimõistva otsuse tegemisel ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet ja kohaldas valesti materiaalõigust. Kaitsja palub vaidlustatud otsus tühistada ja teha uus otsus, millega mõista süüdistatav temale esitatud süüdistuses õigeks. Alternatiivselt leiab, et kui kohus ei pea võimalikuks süüdistatava õigeksmõistmist, siis mõista süüdistatavale kergem karistus. Menetluskulud palub jätta riigi kanda. 4.
  2. Kaitsja hinnangul kohtles kohus kohtumenetluse pooli kannatanu ristküsitlemisel ebavõrdselt. Tulenevalt kannatanu kõrgest vanusest, lubas kohus juba esmasküsitlusel esitada kannatanule suunavaid küsimusi, kuid kaitsjale keelas teisesküsitluse käigus nende esitamise. Kaitsja soovis teisesküsitluses esitada kannatanule suunavaid küsimusi vigastuste võimaliku tekkemehhanismi kohta, mis ei olnud uus asjaolu. 2

(6)4.
  1. Menetlusvälises dokumendis kajastatud kannatanu ütluste kasutamine tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks on oluline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kannatanu haigusloos kajastatud infot väidetavate vigastuste tekkepõhjuste kohta ei saa kasutada tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks. Kohus on kannatanu poolt menetlusväliselt antud ütlusi tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks siiski kasutanud ja nendele otsuses ka viidanud. 4.
  2. Kohus on rikkunud kohtulahendi seaduslikkuse ja põhjendamise kohustust. Kohus ei ole arusaadavalt ega jälgitavalt põhjendanud, millistest tõenditest ning kuidas järeldub see, et süüdistusaktis kirjeldatud vigastused (s.h kannatanule otsmikule ja ninajuurele joonja kujuga umbes 9 cm pikkuse marrastuse tekitamine ja juuste välja kiskumine) tekitas kannatanule süüdistatav. Kannatanu ei ole kohtuistungil andnud ütlusi, et süüdistatav oleks tema nägu kriimustanud või juukseid välja kiskunud. Ka kõnesalvestistest ega asitõendi vaatlusprotokollist ei nähtu, et häirekeskusse helistamise ajal oleks kannatanu väitnud, et süüdistatav on tema nägu kriimustanud või juukseid välja kakkunud. 4.
  3. Süüdistatav on selgitanud, et tõstes ema põrandalt püsti, väänas ta tahtmatult ka kätt. Ka prokurör asus kohtuliku arutamise käigus seisukohale, et kanntanu käe vigastamine toimus justnimelt seetõttu, et süüdistatav tõstis ema üles ja siis võis väändumine tekkida. Kohus on leidnud ebaõigesti, et süüdistatav on kaudse tahtlusega põhjustanud kannatanule vigastused. Jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik kaudse tahtlusega isiku näole tekitada 9 cm haav või kuidas on võimalik kaudse tahtlusega kellegi juukseid peast välja kakkuda. Kohus ei ole kannatanu vigastuste tekkemehhanismi üldse analüüsinud. Süüdistatava versiooni kannatanu vigastuste tekkimisest (käe väänamisest ja näo vigastusest) heitis kohus kõrvale. Süüdistatava väited, et ta ei väänanud kannatanu kätt tahtlikult, ei ole millegagi ümber lükatud. 4.
  4. Kohtuotsus ei ole põhjendatud ka süüdistatava teo subjektiivse küljele hinnangu andmisel. Jääb arusaamatuks, millistest tõenditest ning kuidas on kohus järeldanud, et süüdistatav on olnud vägivaldne hapra väikest kasvu kannatanu suhtes. Miks ning kuidas pidi süüdistatav aru saama ja möönma, et kannatanut käest üles aidates tekitab ta kannatanu käele vigastuse või põhjustab füüsilist valu, kohus kirjeldanud ei ole. 4.
  5. Süüdistatavale mõistetud karistus ei ole kooskõlas tema süü suuruse ega isikuga. Leides, et süüdistatav on talle etteheidetud teo pannud toime kaudse tahtlusega, on teo ebaõigussisu ning süü igal juhul väiksem ning seda oleks pidanud karistuse mõistmisel arvestama. Kohus ei ole arvestanud ka asjaoluga, et isikul puudub kehtiv karistus. Kohus ei ole šokivangistuse kohaldamise vajalikkust põhjendanud, karistuse eesmärke on võimalik saavutada ka šokivangistust kohaldamata.
  6. Tallinna Ringkonnakohus määras 3.04.2019 kaitsja apellatsiooni alusel kriminaalasja nr 1-1810314 läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks esitas enda kirjalikud seisukohad apellatsioonile prokurör. Prokuratuuri kirjalikud seisukohad apellatsioonile.
  7. Prokuröri hinnangul ei ole kohus kohtumenetluse pooli kannatanu ristküsitlemisel ebavõrdselt kohelnud. Isegi juhul kui suunavate küsimuste esitamine on lubatud, on kohtul õigus asjakohatute küsimuste esitamist keelata. Kaitsja esialgne küsimus vigastuste tekkimise võimalikkusest kujutas endast kaitsjapoolset versiooni ja selle hilisem piiritlemine kukkumise versiooniga tähendab suunavate küsimuste esitamise lubatavust samadel alustel prokuröriga. Kohus ei ole kohtuotsuse põhjendamise kohustuses eksinud. Kohus on analüüsinud salvestiselt kuuldut ja kirjalikes tõendites sisalduvat informatsiooni ning jälgitavalt jõudnud usutava järelduseni, et kannatanu näol olev kriimustus ja objektiivse leiuna väljakistud juuksed on süüdistatava käitumise tagajärg. Süüdistatava ütlused toimunu kohta kinnitavad tema arusaamist süüdistuses esitatust, seega on alusetu väita, et ta ei saanud toimunust aru ega ennast süüdistuse vastu piisavalt kaitsta. Üksnes seda, kuidas kannatanul juukse peast ära tulid, süüdistatav seletada ei oska. Otsuse lk-l 5 märgitust tuleneb üheselt, et kohtu hinnangul on kuritegu toime pandud tahtlikult. V. Zamjatinile mõistetavat karistust on kohus piisava põhjalikkusega otsuses käsitlenud. Kaitsja apellatsiooni argumendid maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks alust ei anna. Ringkonnakohtu seisukohad ja põhjendused 3
(6)
  1. Kohtukolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses kriminaalasja materjalidega, kaitsja apellatsiooni väidetega ja prokuratuuri vastusega apellatsioonile, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks apellatsioonis esitatud motiividel alus puudub.
  2. Sissejuhatavalt märgib kohtukolleegium, et apellatsioonimenetluses esitab kaitsja taaskord samu argumente, mida ta oli varasemalt esitanud maakohtule enda kohtukõne teesides ja millele maakohus on oma otsuses kohtukolleegiumi hinnangul põhjalikult vastanud, leides, et tegemist oli lähisuhetes oleva isiku suhtes vägivalla tahtliku kasutamisega ja valu tekitamisega, mistõttu on V. Zamjatini käitumine kvalifitseeritud õigesti

§ 121lg 2 p 2 järgi.

Kohtukolleegium märgib siinjuures sedagi, et kui apellant ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et kohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt või ühekülgselt, mis on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise üheks aluseks. Kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Nii on Riigikohus otsuses nr 3-1-1-107-12 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole aga sellised vead vaidlustatavas otsuses tuvastatavad. Maakohus on kõiki tõendeid omavahel kõrvutanud ja nende kogumis hindamise tulemusena tuvastanud usaldusväärselt, et süüdistatava emal diagnoositud vasaku käe küünarvarremurrud ja näovigastuse tekitas süüdistatav süüdistuses märgitud ajal. Vaidlus puudub selles, et sellise vägivalla kasutamisega põhjustas süüdistatav enda 79 aastasele emale valu ja seda ei ole ka vaidlustatud.

  1. Kaitsja peamise etteheitega, et kohtumenetluses on rikutud ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet (KrMS § 339 lg 1 p 12) sellega, et kannatanu ristküsitlemisel koheldi kaitsjat erinevalt prokurörist ebavõrdselt, kohtukolleegium nõustuda ei saa. Kohtuistungi protokollist (kd I, lk 12-39) nähtuvalt lubas kohus KrMS § 2881 lg 2 p 4 kohaselt ülekuulamise ladusama kulgemise eesmärgil juba esmasküsitlusel esitada kannatanule suunavaid küsimusi seoses tema kõrge eaga. Kaitsja põhistab poolte ebavõrdsest kohtlemist üksnes ühe viitega kannatanu teisesküsitlemisel enda esitatud küsimusega (kohtuotsuse lk-l 7): [… „kas Te seda oskate öelda, ega Te juhuslikult ei kukkunud, siis kui Te rääkisite kiirabiga? Kas ei võinud nii olla, et….“]. Edasi nähtub protokollist, et kohtu hinnangul on kaitsja küsimuses sisalduv versioon kannatanu kukkumisest kaitsja poolne uus asjaolu, mistõttu tuleb küsimus sõnastada ümber. Kohtukolleegium nõustub prokuratuuri seisukohaga selles, et juba viidatud küsimuse sõnastus ja esitamine viitavad selgelt kaitsja versioonile sellest, kuidas võisid kannatanule vigastused tekkida ja seega sisult juba suunav küsimus. Et kaitsja sõnastas küsimuse ümber […“Ega Te ei kukkunud?...] ja järgnevatele, just kukkumise versiooniga seotud kaitsja küsimustele kohus ei sekkunud, oli kaitsjale tagatud kannatanule suunavate küsimuste esitamine samadel alustel prokuröriga ja seega tegemist ei ole KrMS § 288 lg-s 3 sätestatu rikkumisega.
  2. Kaitsjaga tuleb nõustuda selles, et kõigi V. Zamjatinit süüstavate tõendite allikaks on kannatanu ütlused nii kohtuistungil, kui muudest kirjalikest tõenditest pärinevad kannatanu ütlused. Nimetatud asjaolu oli maakohtu poolt tuvastatud kannatanu ütlustega kohtuistungil, mida kohus pidas usaldusväärseteks. Samas leides, et kohus on ebaõigesti kasutanud V. Zamjatini süü tõendamiseks kannatanu meditsiinilistes dokumentides (epikriis, lähisuhtevägivalla infoleht, vaatlusprotokoll hädaabisse tehtud kõnedega) kannatanult pärinevat teavet, ei ole kannatanu ütluste usaldusväärsust 4

(6)kahtluse alla seadnud. Kannatanu ütlused kohtuistungil riimuvad kohtuistungil salvestiselt kuulduga, kusjuures nii kannatanu näol fikseeritud vigastus kui objektiivse leiuna väljakistud juuksed, on fikseeritud vigastuse objektiivse leiuna, mitte kannatanu ütluste kohaselt. Nii epikriisis kui lähisuhtevägivalla infolehel kirjeldatu kohta on kannatanu kohtuistungil tõendite vahetu uurimise käigus ütlusi andnud ja kohtul oli seega õigus, erinevalt kaitsja vastupidisest seisukohast, neid süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel KrMS § 63 lg 1 kohaselt muu dokumendina tõenditena vigastuste võimalike tekkepõhjustena kasutada. Seega ei ole maakohus kohtuotsuse tegemisel kohtulahendi seaduslikkuse ja põhjendamise kohustust rikkunud ja on jälgitavalt põhjendanud, millistest tõenditest nähtuvalt on süüdistusaktis kirjeldatud vigastused kannatanule tekitatud süüdistatava poolt kannatanu väärkohtlemise käigus.
  1. Asjas puudub vaidlus selles, et nii kannatanu kui süüdistatav olid V. Zamjatinile etteheidetava teo toimepanemise ajal alkoholijoobes, mistõttu süüdistusaktis kirjeldatud teisele inimesele valu tekitava kehalise väärkohtlemise täpset viisi, lähtuvalt uuritud tõenditest, ei ole võimalik tagantjärele täpselt kindlaks teha. Samas riimuvad kannatanu kohtuistungil antud ütlused aga sündmusele vahetult järgneva hädaabisse tehtud kõnega, mille salvestiselt nähtuvalt kannatanu kinnitas, et kukkunud ta ei ole ja kui küsiti tema käe kohta, siis ta vastas, et „ta väänas kätt nagu pesu väänatakse“. Viidatud tõendist nähtub sedagi, et süüdistatav püüdis kõne ajal emal kiirabile juhtunut edastada ja tagasi helistamisel väitis, et ema mõtles kõik välja ja enam pole neil abi vaja. V. Zamjatinile etteheidetava teo toimepanemise ajal viibisid korteris ainult kannatanu ja süüdistatav. Kaitseversiooni kannatanu kukkumisest näoga vastu põrandat, millest ema sai näole kriimustuse ja ema käe kahjustamisest tema diivanile tagasi tõstmises ajal, peab eluliselt mitteusutavaks ka kohtukolleegium. Kannatanule tekkinud vigastusi, mis on saadud väidetavalt kukkumisest näoga vastu põrandat, ei ole võimalik seostada kõrges eas ema tõstmisega põrandalt diivanile. Et süüdistatava ütlused kannatanule vigastuste tekkepõhjuste kohta on vastuolus nii kannatanu poolt kohtus antud kui ka teiste kohtus uuritud ja omavahel riimuvate tõenditega, on süüdistatava ütluste mittearvestamine tõendina põhjendatud. Maakohus tuvastas õigesti, et V. Zamjatin pani temale etteheidetava teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Tõstes kõrges eas ja alkoholijoobes ema ühte kätt pidi põrandalt üles, pidi süüdistatav vaatamata alkoholijoobele aru saama, et sellise tegevusega võib ta tekitada kannatanu käele vigastuse ja põhjustab füüsilist valu. Seda on süüdistatav ka ise möönnud.
  2. Et kohtukolleegium jätab maakohtu süüdimõistva otsuse V. Zamjatini suhtes muutmata, ei pea ta vajalikuks peatuda kaitsja seisukohal, mille kohaselt on süüdistatavale mõistetud liiga range karistus. Märgib aga üksnes seda, et karistuse mõistmisel on kohus järginud kohtupraktikas väljakujunenud seisukohta, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Käesoleval juhul on sanktsiooni keskmiseks määraks 2 aastat 6 kuud vangistust ja esineb üks raskendav asjaolu

§ 58p 3 mõttes.

Kohus ongi karistanud V. Zamjatinit sanktsiooni keskmäära jääva karistusega. Tulenevalt asjas tuvastatud tehioludest ja V. Zamjatini süü suurusest on põhjendatud mõistetud vangistuse osaliselt täitmisele pööramata jätmine ja süüdistatava allutamine käitumiskontrollile, mis tagab karistuse eesmärkide täitmise, kuna süüdistatav ja kannatanu elavad ühes korteris ning alkoholi tarvitamise käigus tekkida võiva konflikti jätkumise oht on küllaltki reaalne. Mõistetud lühiajaline šokivangistus peab andma isikule tõsise hoiatuse tema edasise käitumise suhtes ja katseaeg tagama käitumiskontrolli kriminaalhooldusametniku järelevalve all. Mõistetud karistus vastab V. Zamjatini isikule ja tema süüteo raskusele. 13. Viimasena peatub kohtukolleegium menetluskulude hüvitamisel apellatsioonimenetluses. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on 5

(6)määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses menetluskulu. Süüdistatava kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstava tasu kindlaksmääramiseks apellatsioonimenetluses koos käibemaksuga, summas 270 eurot. Kohtukolleegium rahuldab KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse ja määrab kaitsjale välja maksta apellatsioonimenetluses määratud kaitse teostamise eest kokku 270 eurot, s.h käibemaks. Kohtukolleegium peab riigi õigusabi osutamisel tehtud kulutuste eest kaitsja taotletava tasu suurust kokku 4,50 tunni eest mõistlikuks ja põhjendatuks.

§ 185lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse Kr

MS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja. Et kohtukolleegium jätab apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, jäävad menetluskulud süüdistatava V. Zamjatini kanda. 14. Lähtudes ülaltoodust leiab kohtukolleegium, et vaidlustatud otsus kriminaalasjas nr 1-18-10314 on seaduslik ja põhjendatud ning kaitsja apellatsioonis esitatud argumendid selle tühistamiseks alust ei anna. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab kohtukolleegium otsuse V. Zamjatini süüdistuses

§ 121lg 2 p 2 järgi muutmata ning kaitsja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.