KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 29.09.2017, Tallinn Haldusasja number 3-15-1712 Haldusasi Pühamäe Arenduse OÜ kaebus Rae

§ 13kokkuleppe sõlmimise eeldus.

Kaebaja ei ole keeldunud

§ 13kokkuleppe sõlmimisest ning ta on valmis selle sõlmima.

Korralduse kohaselt tekib vajadus täiendavate lasteaiakohtade järgi, ent see on ennatlik, sest lasteaiakohtade vajadus võib suureneda ka muudel põhjustel. Rae vallal puudub alus nõuda kaebajalt sotsiaalobjektide arendamist, mistõttu on nõue ebaõige halduspraktika.

1. Valla nõutud toetuse suurus on ebamõistlikult suur ja põhjendamatu. Vastavalt valla edastatud notariaalse lepingu projektile peaks kaebaja tasuma 2000 eurot iga elamisühiku kohta. DP-ga on planeeritud 325 elamisühikut, mistõttu oleks kogusummaks 650 000 eurot. Vastustaja ei ole vastanud küsimusele, mis summas ta toetust kokku nõuab. Valla tegevus sotsiaalobjektide rahastamise küsimuses on läbipaistmatu ja pole esitatud õiguslikku alust, mille kohaselt oleks vallal õigus kaebajalt sotsiaalobjektide infrastruktuuri arendamist nõuda.
2. Vald tegeleb ise tehnopargi DP aktiivse menetlemisega ning hoopiski valla enda menetletavast DP-st tulenevalt tekib vajadus täiendavate sotsiaalobjektide järele. Vald ei saa kulutuste planeerimisel arvestada olemasoleva elanikkonnaga, vaid peab arvestama ka võimalike tulevaste elanikega. Seisukoht, et maksutulu jõuab vallani viivitusega, ei ole kohane.
3. Valla argumentatsioon elanikkonna suurenemise kohta ei saa olla aluseks DP vastu võtmata jätmiseks. Rae vald on Geomeedia uuringu järgi Eesti kõige võimekam omavalitsus (mille 2010 – 2013 keskmine koondindeks on 82,5 punkti 100-st võimalikust), seetõttu on valla väited vahendite puudumise osas ebausutavad.
4. Isegi, kui DP ei vastanud kehtestatud tingimustele, ei ole menetluse lõpetamine õigustatud. Rae vald pidanuks sellisel juhul määrama kaebajale DP puuduste kõrvaldamiseks tähtaja, kuid vald seda kohustust ei ole täitnud. Vald ei ole toonud välja ühtegi puudust, mida ilmselgelt kõrvaldada ei ole võimalik. Korralduses on küll viidatud, et 03.06.2014 korralduses toodi välja nõuded DP täiendamiseks, kuid selgitatud ei ole, mis nõuded need olid ja kas need olid lubatavad. Kohus on juba asjas nr 3-13-1440 rõhutanud, et täiendavate tingimuste hilisem esitamine ei ole lubatav.
5. Koidu DP menetluse lõpetamine pärast rohkem kui 10 aastat menetlemist on ilmselgelt ebaproportsionaalne lahendus, seda kinnitab asjaolu, et 26.06.2016 kirjaga on vastustaja teavitanud kaebajat Koidu kinnistu naaberkinnistuks oleva Kungla DP algatamisest. Kungla DP algatamisega on rikutud võrdsusõigust ning sisutuks on muutunud vastustaja argumendid. Kungla DP osas ei ole vastustaja esitanud selliseid ulatuslikke nõudeid, nagu kaebajale. Kungla kinnistult saab sõita Tartu mnt-le üksnes vastustaja viidatud ülekoormatud ristmiku kaudu, kuid vaatamata sellele algatas vastustaja Kungla DP menetluse ca aasta peale kaebaja kinnistu DP menetluse lõpetamist. Põhjendamatu on väide, et liikluskoormuse vähendamiseks on vajalik ehitada esmalt eritasandiline ristmik. Kungla kinnistule kavandatakse ehitada 48 elamuühikut ja kui neisse elamuühikutesse elama asuvad inimesed valla teid ei koorma, siis ei saa seda teha ka Koidu kinnistule elama asuvad isikud.
6. Koidu kinnistule on olemas mitmeid juurdepääsuteid. Vastustaja teatas kaebajale, et Kungla kinnistu juurdepääs lahendatakse Öökulli tee kaudu ning sealt edasi pääseb üksnes Vana-Tartu mntle, sealt omakorda Järveküla või Tallinna poole. Ka Koidu kinnistult on võimalik pääseda Vana-Tartu mnt-le ning edasi Tallinnasse või Järvekülla. Vastustaja on arvestanud ebaõigesti, et Koidu tn-lt saab sõita üksnes Tallinnasse ja liiklusvool suunduks vaid ühte teed pidi Tartu maanteele. Vastustaja on 11.08.2016 kirjas kaebajale kinnitanud, et Kungla DP-st huvitatud isik ehitab välja Öökulli tee ja Kuldala tee vahelise läbimurde, mis paikneb osaliselt Koidu kinnistul. Seega on alusetu väita, et lisajuurdepääsu Koidu kinnistule kavandatud ei ole. 01.04.2016 kirjas on vastustaja kinnitanud, et Koidu kinnistule lisajuurdepääsu saab lahendada läbi Kungla kinnistu ja et selline lisajuurdepääs leevendaks liikluskoormust. Ebaõige on väide, justkui peaks vastustaja ehitama välja lisajuurdepääsu Koidu kinnistule. Tallinna Transpordiamet on vastustajale 15.05.2014.a. teatanud, et Koidu kinnistu ühendamine Tartu maanteega on mõistlik ja võimalik Vana- Tartu maantee kaudu, mistõttu on põhjendamatu nõue ehitada uus liiklussõlm Tallinna linnas asuvale Tartu maanteele. Koidu kinnistul 4 eksisteerib hetkel üks juurdepääs Vana- Tartu maanteele ning täiendavalt ehitab Kungla DP-st huvitatud isik välja Kuldala ja Öökulli tee vahelise läbimurde, mis paikneb osaliselt Koidu kinnistul. Isegi kui vastustaja kaalutlused liikluskoormuse suurenemise osas peaksid paika, jättis vastustaja kaalumata kaebajale vähemkoormavad alternatiivid, nagu DP järkjärguline vastuvõtmine ja hilisem kehtestamine.
7. Kungla DP-ga ei kaasne kohustust ehitada välja mistahes infrastruktuuri, mis jääb väljapoole planeeringuala, samas kui Koidu DP vastuvõtmist takistab väidetud vajadus ehitada välja Koidu DPalasse mittekuuluvad teed. Kungla DP algatamisega on vastustaja sisuliselt kinnitanud 48 elamuühiku mahus ehitamise võimalikkust. DP vastuvõtmata ja menetluse lõpetamise põhjused peaksid asjakohasuse korral kehtima ka Kungla DP puhul, sest kinnistud asuvad kõrvuti. Seega ei takista Koidu DP vastuvõtmist elanike arvu ja liikluskoormuse suurenemine.
8. DP algatamisel ja menetlemisel vastustaja koolikohtade loomist tulevaste elanike lastele ei nõudnud. Erinevalt Koidu DP-st ei nõutud Kungla DP puhul ulatuslikke sotsiaalseid investeeringuid ega ka lasteaia planeerimist ega ehitamist. Vastustaja on teavitanud, et Kungla DP kehtestamise korral paigutatakse alal elama asuvad koolilapsed Peetri Lasteaed-Põhikooli või Järveküla kooli ning eelkooliealised lapsed Peetri Lasteaed-Põhikooli, Aruheina Lasteaeda või Järveküla Saare kinnistule ehitatavasse lasteaeda. Koidu DP-ga on planeeritud lasteaia ehitus 100 lasteaiakohaga ning vastavalt vastustaja poolt 22.07.2016 kaebajale saadetud selgitustele saaks ka Koidu DP-le elama asuvad koolilapsed (99 last) koolikohad, sest vald loob Peetri aleviku laste teenindamiseks täiendavad 650 koolikohta.
9. Uute arendustega kaasnev elaniku arvu teatav kasv on loomulik, kuid kaebajale ei saa panna ebaproportsionaalseid kohustusi. Lasteaia ehituse ja uute kohtade loomisega panustaks kaebaja märkimisväärselt vajalike sotsiaalobjektide rajamisse. Kaebaja ei ole võtnud kohustust ega vastustaja nõudnud Koidu DP algatamisel, et Koidu kinnistul peaks asuma munitsipaallasteaed või et lasteaia peaks ehitama kaebaja omal kulul, seetõttu ei ole asjakohane vastustaja väide justkui õigustaks DP vastuvõtmata jätmist teadmatus, kas planeeritud lasteaed on munitsipaal- või eralasteaed. Koidu DP ala piirneb Tallinna linnaga, mis tähendab, et osa lapsi lähevad Tallinna lasteaedadesse ja kooli. Eksitav on vastustaja väide justkui polnud DP menetluse lõpetamisel teada Järveküla kooli rajamine, arvestades, et kooli rajamise kavast teavitas vald oma Facebooki lehel juba 11.06.2014, vastav projekteerimise ja ehitustööde hange kuulutati välja 20.07.
10. Koidu kinnistule asuksid potentsiaalselt elama asuvad lapsed sinna teadmata ajal tulevikus ja mitte kõik korraga.
11. Vastustajal ei puudu rahalised vahendid uute lasteaedade ja koolide ehitamiseks. Vald investeerib mitmetesse mahukatesse projektidesse, sh uute koolide rajamisse.
12. aastal avati rohkem kui 300 kohaga Järveküla kool, mille kohtade arv järgnevatel aastatel kasvab. Rae valda planeeritakse 540 õppekohaga riigigümnaasium ning 50 m valgustuse ja liftidega kolmenõlvaline suusamägi.
13. Vastustajal puudub ülevaade sellest, kui paljudel inimestel oli ja on varasemalt 2005.a kehtestatud DP-test tulenevalt võimalus Rae valda elama asuda, mitu ehitus- ja kasutusluba on sellest ajast antud, kas arendajad on olnud kohustatud panustama sotsiaalsetesse objektidesse ning kui, siis kas arendajatelt on laekunud vallale rahalisi ressursse ning mille tarbeks on kasutatud DP –st laekunud raha. Vastustaja on kohut eksitanud, kui märkis, et arendajate panuse (vastavate kokkulepete) kohta saab teavet teabenõuete vahendusel. Omamata pädevat teavet poleks vastustaja tohtinud anda vaidlustatud korraldust selle põhjal, et Koidu planeeringu tõttu kasvab oluliselt valla elanike arv. Valla nõudmised kaebajale on ülemäärased, mida tõendab Rae Vallavolikogu revisjonikomisjoni kontrollakt. Sealt nähtub, et kõikidele arendajatele ei sea vastustaja sotsiaalsete objektide rahastamise kohustust, samuti ei seatud sellist kohustust kaebajale Koidu DP algatamisel, nõue esitati alles DP menetluse käigus. Kaebaja ei ole keeldunud vastustajaga notariaalse lepingu sõlmimisest, vaid ei nõustunud alusetute kohustuste võtmisega, nt vastustaja nõutud 650 000 euro tasumisega, kuivõrd see on põhjendamatult koormav, arvestades kaebaja investeeringuga lasteaia ehitamise näol; sellise kohustuse täitmiseks puuduvad kaebajal võimalused. Lisaks nõuab vastustaja kaebajalt lasteaiaaluse maa moodustamist pindalaga 4512 m2 ja avaliku roheala moodustamist pindalaga 7800 m2, mis 5 moodustab Koidu kinnistust kokku 15%. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks just sellise summa tasumine on vajalik ja millisel alusel. Revisjonikomisjoni kontrollaktist nähtub, et vastustaja on aastatel 2009-2015 küsinud 125 planeeringu puhul (kogupindalaga 747,45 ha, so 7 474 500 m2) sotsiaalsete objektide rahastamist summas 2 576 332 eurot, mis teeb 0,34 senti ruutmeetri kohta. Kaebajalt nõuab vastustaja 8,29 eurot ruutmeetri kohta, kusjuures juba 15% kinnistust moodustavad nõutud lasteaiamaa ja park, mis tähendab kaebajale lisakulu ja mida pole võimalik täita. Kontrollaktist nähtub, et vastustajale tegelikult tasutud sotsiaalsete objektide rahastamise summad ei ole ligilähedasedki kaebajalt nõutava summaga, isegi laekumiste kogusumma aastate lõikes on ca poole väiksem kaebajalt nõutud summast. Vastustajale on arendajalt laekunud aastatel 2009-2015 sotsiaalsete objektide rahastamiseks 859 745 eurot ehk samas suurusjärgus, kui vastustaja nõuab kaebajalt. Lisaks on vald hakanud DP menetluse kestel nõudma lasteaia ehitamist koos krundi üleandmisega hinnangulise maksumusega 2 000 000 eurot, Tartu maanteele ristmiku ehitamist hinnangulise maksumusega 1 000 000 eurot. Kokku peaks kaebaja investeerima vastustaja nõutu alusel 3 650 000 eurot, kuid selle juurde pole arvestatud vastustaja nõutud pargi ja muu infrastruktuuri väljaehitamise kohustust. Ebaõige on väide justkui oleks vastustaja pakkunud notariaalses lepingus kaebajale lasteaia ehitamise kohustuse alternatiivina 650 000 euro tasumist, sest lepinguprojektis selline ettepanek ei kajastu. VASTUSTAJA SEISUKOHAD
14. Korralduse andmisel on lähtutud kõikidest asjaoludest, mis omavad Koidu DP menetluses tähtsust, neid asjaolusid on vastustaja kohaselt kaalunud. Kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.
15. Vald ei ole kaebaja poolt DP koostamise ja materjalide täiendamisel tehtud kulutuste kohta küsinud põhjusel, et sellises mahus tehtavate projekteerimistööde maksumuse suurusjärk on teada, seda on korralduse andmisel erinevate huvide kaalumisel ühe kaebaja erahuvina arvestatud. Tegemist ei ole sellise ülekaaluka erahuviga, mis toob tingimata kohustuse DP vastu võtta ja avalikule väljapanekule suunata.
16. Korraldusest nähtub selgelt, et „avalik huvi“ jaguneb kaheks: 1) valla olemasolevate elanike huvi, et valla pakutavate avalike teenuste kvaliteet ja hulk ei saaks negatiivselt mõjutatud; 2) Peetri alevike olemasolevate elanike huvi, et liiklusolukord ei muutuks nende jaoks oluliselt keerulisemaks, et avalike teenuste kvaliteet ei saaks negatiivselt mõjutatud. Erahuvina on kaalutud kaebaja poolt DP koostamisega seoses kantud kulusid, majanduslikke huve ja potentsiaalset kasumit. Kolmanda isiku huvina on kaalutud planeeringualale elama asuvate elanike soove hakata koheselt tarbima valla pakutavaid teenuseid ja liigelda probleemideta elukohast väljapoole. Valla praeguste elanike ja tulevaste elanike olukord ei ole samasugune. Piiratud ressurssidest tulenevalt ei ole mõlema grupi huvide rahuldamine võimalik.
17. Vald ei peab oma territooriumi suletud keskkonnaks, vastupidist tõendab rahvastiku statistika, mille kohaselt oli 2.02.2009 seisuga valla elanike arv 11 126 ja 01.01.2015 seisuga 15
18. Koidu DP kehtestamata jätmisega ei saa riivata kellegi õigust vabalt liikuda ja elukohta valida. Rae vallas, sh Peetri alevikus on piisavalt suur valik eluruume, mille seast valda elama asuvad inimesed saavad valiku teha.
19. Vallale ei tule kasuks elamuarendus piirkonnas, millel on vaid üks juurdepääs ja mille lisajuurdepääsu ehitamiseks on vastustaja sunnitud viima läbi aja- ja ressursimahukaid haldusmenetlusi ning tegema märkimisväärseid investeeringuid, kuna vald peab ressursside jagamisel ja kasutamisel arvestama prioriteete.
20. Kaebaja ootus majanduslikule edule on üks erahuvi komponente, millega ei saanud vastustaja jätta DP menetluses arvestamata. Vastustajal ei ole soovi kellegi arvelt rikastuda. Kaebajale on korduvalt selgitatud, miks vald soovib sotsiaalse infrastruktuuri rahastamises kokku leppida. DP-ga kavandatud elamisühikute arv tuleneb kehtestatud DP-st. Enne DP kehtestamist ei ole teada, kui palju 6 elamisühikuid võimaldatakse DP alusel ehitada. Kaebaja panuseks on arvestatud vaid viiendik ühe lasteaiakoha ehitusmaksumusest, mille hulka pole arvestatud sisustuse maksumust ega lasteaia töös hoidmise kulu.
21. Vald lähtus Koidu DP-st ja selle mõjust olemasolevale olukorrale. Valla üldisest elanikkonna potentsiaalsest suurenemisest ei teki vallal kohustust ehitada Koidu DP ala teenindamiseks vajalikke teid ega luua lasteaia- ja koolikohti.
22. Koidu DP eeldab vähemalt kahe realiseeritava lahendusega juurdepääsu olemasolu, kuna Koidu kinnistul puudub otseühendus avalikult kasutatava teega. Koidu DP põhijooniselt nähtub, et lahendatud on vaid üks juurdepääsutee, mis viib avalikult kasutatavale Kuldala teele. Kaebaja tuginemine valla poolt tühistatud korraldusele nr 597 (haldusasi nr 3-13-1440) ei ole asjakohane. Lähtetingimustes ei ole selgelt kirjas täiendava juurdepääsu nõuet, kuid lähtetingimuste p 4.3 kohaselt tuleb arvestada mahasõiduga Tartu maanteelt. Kuivõrd lähtetingimuste andmise hetkel ei olnud Tartu maanteele mahasõidu võimalust, siis tuli seda asuda lahendama Koidu DP raames. Menetluses ilmnes, et sellist mahasõitu Tallinna linna poolt ei lubata, seega tuleb juurdepääs planeeringualale lahendada teisiti. Keskkonnamõju strateegilise hindamise eelhinnangus on õigesti viidatud vähemalt kahe juurdepääsu vajadusele tagamaks võimalike ohuolukordade tekkimisel ka kiirabi-, pääste- ja politseisõidukite jõudmise abivajajateni. Menetluse käigus on korduvalt selgitatud, et planeeringuala juurdepääsude lahendustena ei saa käsitleda ÜP põhijoonisel nooltega näidatud perspektiivseid juurdepääse, sest neid teid reaalselt olemas ei ole ja pole teada, millal need nõuetekohaselt lahendatakse, projekteeritakse ja ehitatakse.
23. Vale on seisukoht, et vaidlusaluse kinnistu naaberkinnistuid läbiv vallale kuuluma hakkav ühendustee kajastub juba üldplaneeringus. ÜP-ga ei ole määratletud seda, et eramaid läbivad perspektiivsed teed hakkavad kuuluma vallale. Tiheasustusalas ei ole ka sundvõõrandamise aluseks, mis võimaldaks vallal perspektiivsete teede omanikuks saada. Kaebaja on valmis võtma endale teede väljaehitamise kohustuse ainult Koidu DP praeguses mahus, seega DP ala laiendamisel vajaliku ca 385 m pikkuse lisajuurdepääsutee võrra tuleks see vastustajal valmis ehitada, mis läheb maksma hinnanguliselt 0,29 miljonit eurot, millele lisandub tee projekteerimise ja ehituse omanikujärelevalve maksumus, samuti naaberkinnistu sundvõõrandamise kulu, sest kinnistu omanik ei nõustu tee rajamisega enda kinnistule. Selline lahendus ei leevendaks ristmikel tekkivat ülekoormust. Lisajuurdepääs, mis lahendaks olemasolevate teede ja ristmike ülekoormuse probleemi eeldab eritasandilise ristmiku ehitamist Tallinna linnas asuvale Tartu mnt ja Kanali tee ristmikule. Ristmiku eelprojekti eskiis on Maanteeameti tellimusel koostatud juba
24. aastal, kuid ei ole eelprojekti staadiumist edasi jõudnud ning Riigimaanteede teehoiukava aastateks 2014-2020 selle ehitamist ette ei näe. Tallinna linna arengukavast 2014-2020 aastate kohta nähtub, et linnal pole plaanis nimetatud ristmikku lähiaastatel valmis ehitada. Et vastustajal oleks võimalik ristmikku ehitama hakata, oleks vajalik kokkulepe Tallinna linnaga ja asjakohaste menetluste läbiviimine, kuid selle eelduseks on avaliku huvi olemasolu. Hetkel sellist avalikku ülekaalukat huvi ei ole ning vallal puudub võimekus investeerida lähiaastatel ka eritasandilise ristmiku ehitamiseks 1 miljon eurot.
25. Planeerimismenetlus on olemuselt dünaamiline protsess. Menetluse olemusest tulenevalt võivad planeerimistingimused menetluse käigus muutuda ning sel juhul ei võimalda lähtetingimustest jäigalt kinni hoidmine saavutada kõigile osapooltele vastuvõetavat planeeringulahendust.
26. Koidu DP alale elama asuvad inimesed suurendavad valla rahvaarvu, sh tõuseb rahvaarv Peetri alevikus 20 %. Selline rahvaarvu tõus ei jäta piirkonna liikluskoormust olulisel määral mõjutamata. Korralduses on seoses valla elanike keskmise leibkonna suurusega viidatud
27. a rahvaloendusele, kuid Peetri elanike keskmine vanus (29 eluaastat) on leitud lähtudes rahvastikuregistri 01.05.2015 andmetest, vastav viide on ekslikult korraldusest välja jäänud. Korraldusest on selgelt jälgitav Koidu DP alale asuvate laste arvu hindamise aluseks olev arvutuskäik.
28. Vastustaja on 01.09.2014 esitanud kaebajale oma sõnastusettepanekud, mida kaebaja ei kooskõlastanud. Peamine puudus, mille lahendamisele vastustaja ise asus, oli seotud lisajuurdepääsuga, mis on Koidu DP alale elama asuvate elanike teenindamiseks hädavajalik. Koidu 7 DP ala ei ole suletud süsteem, mille baasvajadused saab rahuldada vaid DP ala siseselt. DP alale elama asuvate elanike baasvajaduste hulka kuulub ka võimalus liikuda elukohast takistusteta ja ummikutes viibimata väljapoole ning võimalus, et ohuolukordade puhul saaks operatiivsõidukid takistamatult DP alale ja sealt välja liikuda.
29. Ühelgi juhul ei ole vald viidanud, et teede juurde ehitamine muudab liikluse keerulisemaks, vastupidi – kui lisajuurdepääsuteed ei lahendata, suundub kogu planeeringuala liiklus tupikuga lõppevale Kuldala teele. Isegi juhul, kui lisajuurdepääs lahendatakse, siis Koidu DP alast lähtuvast liikluskoormusest tõuseb koormus ka Tallinna linnas asuvatel ristmikel, mis on ainsaks võimaluseks Peetri alevikust linna poole liikumiseks.
30. Praktika on näidanud, et iga elamuarendusega kaasneb surve lasteaia- ja koolikohtadele. Sellise asjaolu tähelepanuta jätmine oleks vastutustundetu, mistõttu vald palus kaebajalt täpsemaid seisukohti ja andmeid. Koidu DP menetluses puudus selgus, kas planeeringuga ettenähtud lasteaed planeeritakse munitsipaal- või eralasteaiaks. Eralasteaed on vallale üksnes ajutine ja kulukas lahendus. Seejuures ei taga planeeritud lasteaed kõikidele DP alal asuvatele lastele lasteaiakohti ka siis, kui lasteaed jääks munitsipaalomandisse. Kui Koidu DP kehtestamise järgselt ehitaks kaebaja omal kulul lasteaia koha valmis ja annaks Rae vallale tasuta üle, siis positiivse stsenaariumi korral oleks sellele alale elama asuvate lasteaiaealistele lastele munitsipaallasteaia koht tagatud ja täiendavat panust valla sotsiaalobjektide ehitamisse kaebajalt ei oodata. Investeerimisvajaduse summad on suured, kuid need näitavad vaid ehitusmaksumust, millele lisanduvad ka projekteerimise, omanikujärelevalve ning hoone sisustamise kulud.
31. Koidu DP algatati 23.09.2008 ning sellel hetkel arvestati, et planeeringuala omanik ehitab omal kulul kõik planeeringuala teenindavad teed ja tehnovõrgu. Koidu DP üheks eesmärgiks oli ka lasteaia planeerimine, DP algatamisel eeldati, et lasteaed antakse vallale tasuta üle. DP vastuvõtmise eelse notariaalse lepingu läbirääkimistel selgus, et DP algatamise korralduse andmisel eeldatud kokkuleppeid ei sõlmita ning oli teada, et vald ise Koidu DP-ga kaasnevaid kohustusi täita ei suuda, mistõttu oleks olnud vastustaja poolt vastutustundetu planeeringu edasine menetlemine ja planeeringu kehtestamine, mille realiseerimiseks vajalikud kulutused tuleksid valla elanike, sh Peetri aleviku ca 4000 elaniku arvelt, kuid teeniksid vaid kaebaja erahuve. Isegi juhul, kui kaebaja nõustuks lasteaia valmis ehitama ja vallale tasuta üle andma ning ehitama välja ka juurdepääsutee, puudub vallal lähiaastatel võimekus ülejäänud Koidu DP-ga kaasnevate kohustuste täitmiseks.
32. Käesoleval hetkel on teada, et lähiaastatel tuleb vallal olemasolevate ja valminud arendusaladele elama asuvate elanike tarbeks ehitada juurde üks uus lasteaed ja üks uus kool. Vastustaja on viimati valminud lasteaia ja ehitatava Järveküla kooli rajamiseks võtnud laenu, mille teenindamiseks kulub lähiaastatel 2,5 miljonit eurot aastas, mis jätab kogu valla tehnilise- ja sotsiaalse infrastruktuuri investeeringuteks 0,6-2 miljonit eurot aastas. Valla eelarvestrateegia prognoos aastateks 2016-2019 näeb ette vastavate aastate keskmise investeeringuvajaduse ca 3,24 miljoni euro ulatuses aastas, so valla võimekusest 1,24-2,44 miljonit eurot aastas rohkem. Korralduse andmisel hindas vastustaja planeeringu realiseeritavust ka ilma kaebaja panuseta valla sotsiaalse infrastruktuuri arendamisse, seetõttu ei olnud kaebajapoolne keeldumine panuse andmisest ainsaks argumendiks planeeringu vastu võtmata jätmisel.
33. Sotsiaalobjektide rahastamise küsimus ei ole läbipaistmatu. Vastustaja praktika kohaselt on sõlmitud sotsiaalse infrastruktuuri ehitamise rahastamise kokkuleppeid kõigi elamuala arendajatega, kes planeerivad viis või enam elamuühikut. Nende kokkulepetega on võimalik tutvuda Rae vallamajas või teabenõude vahendusel.
34. Kaebaja viidatud Geomedia uuring ei näita kohalike omavalitsuste vahendite olemasolu või nende puudumist. Võimekuse mõõtmisel vaadeldakse uuringus komponentidena rahvastikku ja maad, kohalikku majandust, elanikkonna heaolu ning organisatsioonilist võimekust, finantsvõimekust ja avalike teenuste osutamise võimekust.
35. DP menetluse lõpetamise aluseks ei pea olema tingimata asjaolu, et DP ei vasta kehtestatud tingimustele. Menetluse lõpetamise aluseks võib olla ka omavalitsuse võimetus planeeringut 8 lähiaastatel realiseerima asuda. Kaebajale ei saanud tekkida haldusasja nr 3-13-1440 menetluse õigeksvõtuga lõppemisest õiguslikku ootust ega usaldust, et DP on seisus, mis vastab kehtestatud nõuetele ning võimaldab planeeringu edukat menetlemist, kuna sellist kinnistust vastustaja selle asja menetluses ei andnud.
36. Viited Kungla kinnistu DP koostamisele ja algatamisele ei ole asjakohased, sest haldusakti õiguspärasust kontrollitakse haldusakti andmise aja seisuga. Kungla DP koostamise algatamine ei garanteeri selle planeeringu kehtestamist või kehtestamist kavandatud mahus. Kungla DP ei ole Koidu DP-ga võrreldav, sest planeeritud elamisühikute arv erineb 6,77 korda (vastavalt Kungla 48 elamuühikut ja Koidu 325 elamuühikut). Planeeringute mõju valla teede liikluskoormusele ning lasteaia- ja koolikohtade vajadusele on oluliselt erinev. Korralduse andmisel lähtus vastustaja sellel ajahetkel teadaolevatest andmetest ja prognoosidest ning huvitatud isikutega sõlmitud kokkulepete olemasolust.
37. Koidu kinnistule ei ole olemas (täna) mitmeid juurdepääsuteid. Kaebaja esitatud hübriidkaart näitab teedena ka pinnaseteid, mida kasutavad juurdepääsuna üksikud majapidamised, kuid mis suure elamuala teenindamisel muutuksid kiiresti kasutuskõlbmatuks. Parema ülevaate Koidu DP juurdepääsuteede olemasolust ja seisukorrast annab Maainfo kaardirakenduse ortofoto kaardikiht, millelt on selgelt näha, et Koidu DP-ga kavandatud liiklusmahtude teenindamiseks sobivaid juurdepääsuteid kinnistule ei vii, mistõttu tuleks need välja ehitada.
38. Kuigi kaebaja on oma seisukohas viidanud lasteaia ehitamisele, ei selgu vastustajale jätkuvalt, kas planeeritud lasteaed on ette nähtud munitsipaallasteaiaks või eralasteaiaks, see on oluline küsimus, arvestades, et eralasteaias käivate laste puhul ei kao vastustajal kohustus tagada lasteaiakoht kohalikus munitsipaallasteaias.
39. Vastustaja ei nõustu väitega, et Koidu DP alale elama asuvad 99 last saaksid kooli minna Peetri Lasteaed-Põhikooli või Järveküla kooli, sest vaidlustatud korralduse andmise ajal polnud Järveküla kooli rajamist otsustatud ja Peetri Lasteaed- Algkool ei suudaks sellist arvu lapsi vastu võtta, kuivõrd juba 2015/2016 õppeaastal töötas kooliosa suure ülekoormusega (648 koolikohta oli täidetud 798 õpilasega). 11.06.2014 oli avaldatud teade kavatsusest algatada planeering Järveküla kooli rajamiseks tulevikus, kuid see ei tõenda vastustaja kindlat teadmist kooli rajamise osas. Ka ei tähenda uue kooli valmimine, et see jõuaks ära teenindada uue DP ala vajadused olukorras, kus olemasolevad lapsed vajavad kooli kohti ning vallas on realiseerimisel kehtestatud detailplaneeringud, millest tulenevalt on vallakodanike juurdekasv aastas ca 1000 inimest, kellest 1/6 on kooliealised lapsed. Viimati valminud lasteaedade ja Järveküla kooli rajamiseks võttis vastustaja laenu ning kaebaja viidatud riigigümnaasiumi ehitamine toimub Eesti Vabariigi rahastamisel. Seejuures hakkab gümnaasium teenindama ka naabervaldade õpilasi.
40. Suusamäge teenindava infrastruktuuri väljaehitamise ja edaspidise haldamise ning korrashoiu rahastamise mehhanisme ei ole vastustaja veel välja töötanud, kuivõrd suusamäe valmimine on planeeritud aastasse 2024 ja seetõttu ei tõenda kaebaja viidatud projektide realiseerimine, et valla oleks piisavalt rahalisi vahendeid sotsiaalobjektide ehitamiseks.
41. Planeerimismenetluses ei lähtu vastustaja kaebaja kohtule esitatud seisukohas viidatud teabenõuetes ja päringutes küsitud andmetest, vaid valla arengukavadest ja eelarvestrateegiast ning konkreetset planeeringut puudutavatest uuringutest, samuti huvitatud isikutega sõlmitud kokkulepetest. Eksitav on väide, et vastustajal ei ole ülevaadet asjaoludest, millest korralduse andmisel lähtuti. Andmetest, millest vastustaja vaidlustatud korralduse andmisel juhindus, sai vastustaja indikatsiooni, et Koidu DP elluviimiseks Rae vallal lähitulevikus endal vahendeid ei ole ning kaebajaga sõlmimata kokkuleppest järeldas vastustaja, et kaebajal puudub soov või võimekus Koidu DP ala teenindavaid juurdepääsuteid ise ehitada ja DP ala teenindamiseks vajalike sotsiaalobjektide ehitamisse panustada. Rahaliste vahendite puudumise tõttu ei ole Koidu DP realiseerimine lähiaastatel võimalik.
42. Kaalumata ei ole kaebajat vähemkoormavad alternatiivid, arvestades, et Koidu DP osaliseks vastuvõtmiseks puudus vastustajal kaebajaga notariaalne leping, millega kaebaja võtab enda kanda 9 planeeringu realiseerimisega kaasnevad kulud, mille kandmiseks vallal vahendid puudusid. Olgugi, et Kungla DP koostamisest huvitatud isikutega on enne DP koostamise algatamist sõlmitud DP realiseerimise kokkulepe, ei ole garantiid, et Kungla DP tingimata vastuvõtmiseni jõuab. Viidatud kokkulepe sisaldab ka valla sotsiaalobjektide rahastamise kokkulepet ning kaebaja vastupidine väide on vale.
43. Koidu kinnistule lähimad kohalikud teed on Kuldala tee ja Öökulli tee. Kuldala tee kaudu on võimalik pääseda Tartu maanteele läbi Aruheina tee ja Raudkivi tee, sest Kuldala tee on tupiktee, millelt pealesõit maanteele ei ole lubatud. Öökulli tee kaudu pääseb Vana-Tartu mnt-le ja sealt omakorda Tartu maanteele. Koidu kinnistult Kuldala teele pääsemiseks tuleb läbida reformimata riigimaa, kus nõuetele vastav tee puudub. Koidu kinnistult Öökulli teele pääsemiseks tuleb läbida Kungla kinnistu, kus hetkel nõuetele vastav tee puudub. Kungla kinnistu omanikelt laekus DP koostamise algatamise taotlus 23.09.2015, mistõttu ei saanud vastustajal Koidu DP lõpetamise korralduse andmise ajal 09.06.2015 teada Kungla kinnistu planeerimise soov.
44. Kaebaja viidatud revisjonikomisjoni kontrollakt on Rae valla sisemine töödokument ja Rae Vallavalitsust on kontrollaktis esitatule andnud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 48 lõike 5 esimesest lausest tuleneva seisukoha, milles on ümber lükatud kontrollaktis esitatud meelevaldsed väited. Valla sotsiaalobjektide ehitamisse panustatud summad selguvad maksimaalsest elamisühikute hulgast ja/või äri- ja tootmismaadele planeeritavate hoonete brutopindadest. Seega ei oma panustamisel tähtsust planeeritava ala pindala ning kaebajalt oodatava panuse proportsioon on sama, mis teistel suurarendajate panustel. KOLMAS ISIK
45. P. Mähe avaldas kohtuistungil, et raadiosaatekeskuse juurde viiv tee ei ole üldkasutatav. Seal ei ole kahepoolne liiklus võimalik, seda kasutab tema ja naaber. Leiab, et pooled peavad kokku leppima ja mitte maksimumi taga ajama ning tuleb leida kompromiss. A.Asu ei ole seisukohta esitanud. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
46. Kohus leiab, et kaebaja kaebus tuleb tervikuna jätta rahuldamata.
47. Vastavalt HMS §-ile 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt, andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. DP algatamisest keeldumine on haldusakt (Riigikohtu HK lahend nr 3-3-1-4106 p 20 ja 21 ja lahend 3-3-1-51-07) ja seda saab vaidlustada halduskohtus tühistamiskaebuse esitamisega. Antud juhul DP algatamisest keeldumine puudutab isiku huve lõplikult, kuivõrd kaebaja konkreetset esitatud taotlust enam edasi ei menetleta. Kui kohus leiab, et vastustaja rikkus kaebaja õigusi, võib olla ka õigustatud nõue tema taotluse edasiseks lahendamiseks. HKMS § 41 lg 3 sätestab, et kohustamiskaebuse rahuldamisel võib kohus kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. HKMS § 158 lg 3 kohaselt kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Kuna DP vastuvõtmise otsus on haldusorgani kaalutlusotsus, siis kohustamisnõude osas ei saa kohus kohustada vastustajat konkreetset otsust vastu võtma vaid üksnes seda uuesti otsustama. Kaebuse esitaja taotleb lisaks haldusakti tühistamisele ka vastustajale ettekirjutuse tegemist ja arvestades, et planeeringu kehtestamise otsustamisel teostab kohalik omavalitsus planeerimisdiskretsiooni, ei saa kohus teha vastustajale konkreetse sisuga ettekirjutust. Kohus saab teha vastustajale ettekirjutuse kaebuse esitaja DP kehtestamise osas uue otsuse tegemiseks. Riigivastutuse seaduse § 6 lg 4 näeb ette, et kui 10 õigusvastaselt on jäetud andmata haldusakt või sooritamata toiming, mille andmine või sooritamine tuleb otsustada kaalutlusõiguse (diskretsiooni) alusel, teeb kohus nõude rahuldamise korral avaliku võimu kandjale ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt võib kohus sama paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul teha avaliku võimu kandjale ettekirjutuse haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks ilma asjaolude täiendava kaalumiseta vaid juhul, kui juhtumi asjaolude tõttu ei saa avaliku võimu kandja haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest asja uuel otsustamisel ühelgi tingimusel keelduda. Seega eeldab kohustamistaotluse rahuldamine halduskohtu poolt järeldusele jõudmist, et kohalik omavalitsuse on jätnud kaebaja taotletud toimingu tegemata õigusvastaselt. Olukorras, kus kohaliku omavalitsuse kaalutlusõigus (diskretsioon) ei ole aga taandunud nullini, on halduskohtul võimalik kohustamistaotluse rahuldamisel kohustada kohalikku omavalitsust üksnes kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama, mitte aga kohustada kaebaja taotletud detailplaneeringut algatama. Kaebajal on eeltoodust tulenevalt kaebeõigus, ent kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata, kuna kaebaja õigusi seadusevastaselt ei piirata.
48. Kaebaja viitab õigustatud ootusele ja nimetab, et seotult haldusasjaga nr 3-13-1440 (menetlus lõppes Rae valla poolt kaebuse omaksvõtuga) tekkis põhjendatud ootus, et DP on edukas ja et DP otsustatakse kahe kuu jooksul; DP menetluse lõpetamine oli põhjendamatu, kuna vald pole kaalunud DP täiendamise võimalusi; DP-d välistavateks kaalutlusteks asjas nr 3-13-1440 ei olnud need põhjused, mis nüüd. Seotult eelneva kaebaja seisukohaga märgib käesolev kohus, et väär on kaebaja väide, mille kohaselt oleks kohus juba asjas nr 3-13-1440 rõhutanud, et täiendavate tingimuste hilisem esitamine ei ole lubatav. Rae vald leidis kaebaja kaebusest tulenevalt, et ta oli jätnud menetlusosalised piisavalt ära kuulamata, mistõttu lõppes menetlus kaebuse omaksvõtuga. Ka nähtub kaebajaga seotud kohtuasjast nr 3-14-1648, et niisugust kohtu seisukohta ei ole esitatud ka selles lahendis, kuna kohus märgib, et „Võib vaid märkida, et Riigikohus on lahendis 3-3-1-26-10 leidnud, et planeeringu kehtestamata jätmise võivad tingida ka kohalikul omavalitsusel ilmnenud ootamatud takistused detailplaneeringus planeeritud tööde rahastamiseks“. Kohtupraktikas on kinnitust leidnud, et kui lubadust väljendab pädev ametnik, kelle seisukohad omavad määravat tähtsust ning isik on tuginenud sellisele lubadusele ja astunud reaalseid samme, tuleb seda otsuse tegemisel arvesse võtta (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-81-10). Kohtupraktika kinnitab ka seda, et õiguspärane ootus ei piirdu vaid juba antud ja kehtivate haldusaktide usalduse kaitse põhimõttega (HMS § 67), vaid on laiem ja võib seisneda näiteks vastuolulises käitumises ja teadmatuses hoidmises (vt nt RKo 3-3-1-17-02 p 18). Riigikohus on tunnustanud, et õiguspärane ootus saab tugineda lubadusele, mille puhul oli alust arvata, et seda ei muudeta (RKHKo 3-3-1-7909, p 15). Haldusasjas nr 3-3-1-30-00 on Riigikohus rõhutanud, et õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttest, samuti võrdse kohtlemise põhimõttest johtuvalt saab isik eeldada, et haldusotsustus tehakse avalduse menetlusse võtmise ajal kehtinud õiguse alusel. Riigikohus on haldusasjas 3-3-1-8-16 tehtud otsuse p-s 28 sedastanud, et „Erandlikuks asjaoluks, mis loob ülekaaluka õiguspärase ootuse, on iseäranis peetud pädeva institutsiooni konkreetseid kinnitusi, mis on tekitanud põhjendamatuid lootusi. Neid põhimõtteid on kinnitatud ka Euroopa Kohtu otsustes nt asjades nr C-39/94: SFEI, p-d 70–71; C-275/10: Residex, p 35; C-199/06: SIDE, p 43; C-81/10 P: France Télécom, p 63; Esimese Astme Kohtu otsus asjas nr T-427/04: France Télécom, p-d 261–262; Esimese Astme Kohtu kohtu lahend T-271/04, p
49. Kaebaja toetumine õigustatud ootusele eelmärgitud asjaoludega seotud ei ole. Kohtule ei nähtu ka seda, et vaidlustatud haldusakti andes on rikkunud haldusorgan otsusest nr 3-13-1440 tulenevat ettekirjutust.
50. Vaidlust ei ole küsimuses, et kaebaja omandiõigust ja ettevõtlusvabadust DP kehtestamise küsimuse lahendamisel küll piiratakse, kuid erinevad on seisukohad, kas selline piirang on seadusega lubatav. Kohus leiab, et vald on õigustatult viidanud, et otsustusõiguse annab PlanS ning seda ei piira

§ 13

. Vastustajal ei puudunud kaalutlusruum seotult haldusasjas nr 3-13-1440 tehtud otsusega ning vallal on jätkuvalt kaalutlusõigus otsustamaks, kas ta saab planeeringumenetlust jätkata. Vastustajale ei ole kohtute poolt ette kirjutatud, millise otsuse ta peab tegema. Isegi kui menetlus on 11 kestnud pikka perioodi, tuli vastustajal välja selgitada avalikkuse ja huvitatud isikute huvid ja seejärel langetada põhjendatud otsustus. Planeeringu pikkus ei ole argumendiks, et see tuleks ilmtingimata kehtestada. 62. Vaidlust ei ole selles, et tulenevalt planeermisseadusest (PlanS § 4 lg 2) on planeerimisalase tegevuse korraldamine kohaliku omavalitsuse territooriumil kohaliku omavalitsuse pädevuses. Planeerimisalase tegevuse korraldamisel tagab kohalik omavalitsus maakasutuse ja ehitamise aluseks olevate planeeringute olemasolu. DP vastuvõtmise otsustamine on samuti kohaliku omavalitsuse pädevuses, mil kohalik omavalitsus teeb planeeringu vastuvõtmise otsuse, korraldab planeeringu avaliku väljapaneku. Planeeringu vastuvõtmisega kinnitab kohalik omavalitsus, et planeering vastab valla või linna ruumilise arengu eesmärkidele ja et ta on kontrollinud, et planeering vastab seadustele ja muudele õigusaktidele. Kaebaja on järjepidevalt nõudnud, et vald otsustaks DP vastuvõtmise ja avaliku väljapaneku korraldamise ning kaebaja on nõudnud ka trahvi määramist. Kohus ei saa aga nõustuda kaebajaga selles, justkui ei oleks vald esitanud põhjusi, mis takistavad planeeringumenetluse jätkamist. Vald on esitanud argumendid, millest tulenevalt ei ole võimalik lähiajal planeeringut realiseerida, kuna vallal endal puuduvad võimalused suuremahulise planeeringu finantseerimiseks, ent arendaja ei saa või ei soovi võtta endale planeeringu realiseerimiseks kaasnevaid vajalikke kulutusi. Riigikohus on 06.11.2002.a. otsuses nr 3-3-1-62-02 leidnud, et isik ei saa õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes eeldada, et planeerimismenetluse eelmised etapid läbinud DP igal juhul kehtestatakse, kuid ta on õigustatud nõudma oma subjektiivsete avalike õiguste kaitsmiseks õiguslike hüvede õiglast kaalumist haldusorgani poolt. Käesolevalt on vastustaja asja otsustamisel arvesse võtnud asjakohaseid kaalutlusi, kaalunud avalikku ja kaebaja erahuvi ning võtnud vastu põhjendatud ja igakülgselt kaalutletud otsuse. Selle üle, et

§-st 13 ei tulene arendajale sotsiaalobjekti rajamise finantseerimise kohustust, vastustaja ei vaidle ning vald ei ole

§ 13alusel kaebajalt raha nõudnud.

Otsuses on vald asjakohaselt põhjendanud, et kui vallas toimub ulatuslik arendustegevus, mille käigus rajatakse uusi elamu- ja äripiirkondi ning lisandub kaebaja poolt arendatava elamuehituse läbi suurem arv leibkondi, see suurendab survet nii tehnilisele kui ka sotsiaalsetele infrastruktuuridele, kuid vald ei suuda tagada lisanduvate vallakodanike vajadusi lasteaia- ja koolikohtade järgi, siis ei ole mõeldav valla poolt rahaliste kohustuste võtmine, millel puudub eelarves reaalne kate. Seega on kaalutluseks kohaliku omavalitsuse poolt avalike kohustuste nõuetekohaseks täitmiseks ja piirkonna elanikke rahuldava tehnilise ja sotsiaalse infrastruktuuri väljaehitamiseks rahaliste vahendite puudumine. Otsus on kohtu poolt kontrollitav. Nagu nähtub ka kaebaja viidatud kohtuasjadest, siis kaebaja ei olnud nõus vajalikke DP realiseerimise kulutusi kandma või tal puuduvad selleks rahalised vahendid, nagu väidab kaebaja, ta ei asunud ülevõetavate kohustuste täitmise tagamiseks lepingut sõlmima, sellest tulenevalt ongi vald märkinud, et esitatud DP kehtestamisel ei ole vallal võimalik tagada vajaliku sotsiaalse ja tehnilise infrastruktuuri väljaehitamist ning kui need takistused on ilmnenud, ei saa ta perspektiivituks muutunud menetlust jätkata. Asja materjalidest ja taustaolukorrast nähtub samuti, et Pühamäe Arenduse OÜ pöördus 02.06.2010 kirjaga Rae Vallavalitsuse poole, paludes saata Peetri küla Koidu kinnistu DP vastuvõtmisele ja avalikule väljapanekule, nõudmata kinnistu omanikelt notariaalse lepingu sõlmimist ebamõistlike kohustuste määramisega ja tagatiste andmisega. Kaebaja on ise haldusasjas nr 3-11-1648 märkinud, et vastustaja on õigusvastaselt seadnud DP edasise menetlemise eeltingimuseks sotsiaalsete kohustuste võtmise kaebaja poolt vastavalt

§-s 13 sätestatud valla kohustuste arendajale üleandmise kokkuleppe projektile. Planeeringumenetluse käesolevas staadiumis on kaebajalt täiendavate kokkulepete sõlmimise nõudmine alusetu ning nende puudumine ei takista planeeringu vastuvõtmist.

§-st 13 tuleneb, et kohalik omavalitsus ei saa detailplaneeringu koostamise taotlejalt nõuda mis tahes kohustuste enda peale võtmist, vaid taotleja saab kokkuleppeliselt enda kanda võtta üksnes osad nimetatud paragrahvis sätestatud kohustustest. Muud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) §-s 6 nimetatud omavalitsusüksuse ülesanded tuleb vastustajal endal täita. Kaebaja märkis, et ta on valmis enda kanda võtma neid 12 kohustusi, mis tulenevad sõnaselgelt

§-s 13 sätestatust ehk rajama detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava haljastuse, välisvalgustuse ja ehitama välja vihmaveekanalisatsiooni. Seega sai vastustaja lähtuda kaebaja poolt lubatust ning valla haldusakt märgibki, et vald peab seetõttu arvestama, et ulatuslikud kulutused langevad tema kanda. Vald ei nõua kaebajalt selliselt valla puuduva ja üldiselt vajaliku infrastruktuuri rajamist või rahastamist. Kuivõrd DP kehtestatakse vastavalt PlanS § 9 lg 1 lähiaastate ehitustegevuseks, siis ei olnud vallale vaidlusalune DP oma kulukuse tõttu realiseeritav. Eeltoodud tõttu on vald kaebajale korduvalt nt selgitanud ka lasteaiaga seotud kohustusi ja kulutusi, mis jääksid valla õlule, selle kandmist oma eelarve kavadesse, mil tulubaasi olulise vähenemise fakt ei oleks muutunud. Samuti nähtub taustaandmetest, et 23.09.2008 korraldus nr 1174 ei olnud samasisuline, muutunud oli DP ala ja eesmärk. Korralduse p-s 3 lisanud arenduskohustuse üleandmise eelkokkuleppe sõlmimise tingimus ning korralduse p-s 4 avaliku kasutusega maa-alade olemasolu korral nende tasuta üleandmise tingimus. Lähtuvalt 23.09.2008 korralduse nr 1174 p-st 1 on detailplaneeringusse täiendavalt haaratud reformimata riigimaa ja lähiala, mis on vajalik juurdepääsuteede ja tehnovõrkude lahendamiseks; korralduse tühistamise eesmärgiks oli planeeringumenetluse kooskõlla viimine sellel ajal kehtinud planeerimisseadusega, mille kohaselt pidi planeeringuala piire laiendama nii, et sellesse oleks haaratud tehnovõrgud kuni liitumispunktideni; märkuse detailplaneeringu algatamise otsuse vastuolule detailplaneeringu tegeliku lahendusega tegi riigi Maa-amet varasema detailplaneeringu kooskõlastamisel. Kehtiva korralduse nr 1174 p 2 kohaselt soovis Rae Vallavalitsus DP koosseisus lisaks elamukvartalile näha lasteaeda ja avalikkusele suunatud hoonet, algselt sellist eesmärki Koidu kinnistu ei olnud seatud. Kohtupraktikast aga ei tulene, et vastustajal poleks õigust nõuda kaebajalt täiendavate kohustuste võtmist (kuivõrd planeeringu algatamisest on möödunud mitu aastat). Korralduse nr 1174 esitas vastustaja kaebajale oma tingimustega mitte mitme aasta möödumisest DP algatamisest, vaid koheselt algatamise staadiumis. Kohus nimetab, et tulenevalt kohtupraktikast on võimalik nt Riigikohtu 19.05.2010 otsuse kohaselt asjas nr 3-3-1-26-10 (p 14) DP taotlejaga sõlmida kohustuste ülevõtmise leping ka peale algatamise staadiumit. Vajaduse korral võidakse lisaks

§ 13

kohustuste üleandmisele, kokku leppida ka muudes tingimustes, sh sotsiaalse infrastruktuuri väljaehitamises ja/või rahastamises (p 15). Kokkulepete sõlmimine kohaliku omavalitsuse seadusest tulenevate kohustuste jm poolte vahel kokku lepitavate kohustuste võtmises on hõlmatud lepinguvabadusega, mida kaebaja puhul ei ole piiratud. Kohtupraktika tunnustab aga kohaliku omavalitsuse ulatuslikku kaalutlusõigust planeerimismenetluses ning annab üldised kriteeriumid arendajatele negatiivsete otsuste tegemise kaalumisel ja nendega seotud võimalike kahjude hüvitamisel.

§ 13

kohaselt DP kohase avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava haljastuse, välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamise kuni ehitusloale märgitud maaüksuseni tagab kohalik omavalitsus, kui kohalik omavalitsus ja detailplaneeringu koostamise taotleja või ehitusloa taotleja ei ole kokku leppinud teisiti. DP algatati 2008.a. ning selle algatamisel antud korralduses nähti üheselt ette nii DP koostamise korraldamise ja finantseerimise õiguse ülevõtmiseks lepingu sõlmimine ning ka eelkokkuleppe sõlmimine arenduskohustuste üleandmise kohta.

§ 13

tulenevate kohustuste ülevõtmise leping ja detailplaneeringualal avalikuks kasutamiseks ettenähtud maa-alade olemasolu korral nende tasuta vallale üleandmise leping pidi olema sõlmitud notariaalselt ja enne planeeringu vastuvõtmist. Seega on kehtivast haldusaktist tulenevad tingimused detailplaneeringust huvitatud isikule ulatuslikumad kui üksnes

§-ga 13 piiritletud kohustused. Kaebaja korraldust ei ole vaidlustanud, seega ei ole kaebajal võimalik väita kohustuste õigusvastasust. Kaebuse esitaja tähelepanu sellele oli juhitud juba haldusasjas nr 3-11-1648, mil kohus nimetas, et kaebuse esitamine 23.09.2008 korralduse tühistamiseks olnuks 01.07.2011 (mil kaebaja esitas kohustamiskaebuse) ilmselgelt mittetähtaegne. Kaebajal on võimalik taotleda korralduse muutmist haldusorganilt, mida kaebaja käesolevale kohtule teadaolevalt teinud ei ole. Need asjaolud ei ole muutunud. Vald ei ole käesolevalt kaebajalt nõudnud (kogu) valla infrastruktuuri väljaehitamist. 13 Planeeringumenetlust ei ole peatatud, vaid planeering on jäetud vastu võtmata. Kaebaja viitab küll korduvalt naaberkinnistu DP-le, ent hilisem naaberkinnistu menetlus kaebaja suhtes tehtud otsust ei saa tagantjärgi muuta. Kaebaja etteheited, justkui pidanuks vald arvestama, et naaberkinnistule hakatakse ehitama ja siis lahenduks ka juurdepääsutee küsimus, ei ole asjakohane. Kaebaja ei ole menetluse peatamist taotlenud, vastupidiselt nõudis kaebaja kohest otsuse tegemist. Riigikohus on nt otsuses nr 3-3-1-56-08 (p-s 25) pidanud planeeringumenetluse peatamise alternatiiviks planeeringu vastu võtmata jätmise otsust ja Riigikohus on märkinud, et teatud juhtudel oleks sellise keelduva otsuse tegemine isiku jaoks enam koormav kui detailplaneeringu menetluse peatamine. Samas märkis Riigikohus, et eelduslikult võib planeeringu jätta vastu võtmata siis, kui see ei vasta seaduse nõuetele või planeeringu lähte-eesmärgile ja -tingimustele, ei ole saanud nõuetekohast kooskõlastust, on vastuolus kõrgemat järku planeeringuga, samuti muudel olulistel asjaoludel. Kaebaja taotluse menetlust ei ole peatatud ning vald ei saanud sellise taotlusega ka arvestada. Kolleegium viidatud lahendis loeb üheks planeeringu vastuvõtmata jätmise otsuse õiguspäraseks aluseks objektiivse võimatuse planeeringut ellu viia või ka selle suure tõenäosuse. Selliselt ei saa kohus järeldada, et planeeringumenetlust tuleks igal juhul jätkata, kui esineb objektiivne võimatus see ellu viia. Planeeringu vastu võtmata jätmine ei välista planeerimismenetluse jätkumist, kui tegemist on kõrvaldatava puudusega. 63. Kaebaja on ilmselt vääriti mõistnud valla seisukohti planeeringu realiseerimise võimatusest ja leiab jätkuvalt, et temale ei antud võimalust kõrvaldada planeeringu puudused, kui need esinevad. Nagu asjaoludest nähtub, siis arvates 28.08.2009 on vallavalitsus teinud teatavaks (Henwood Trade OÜ-le), et seoses teiste detailplaneeringutega on ilmnenud vajadus planeerida trassid mööda teemaa ala ning et vald nõuab enne DP vastuvõtmist notariaalse lepingu sõlmimist arendaja poolt planeeringus ette nähtud teede ja tehnovõrkude lahenduste osas ning tagatisi kohustuste täitmise tagamiseks, valla saadetud kirjale oli lisatud lepingu projekt. Lepingu kohaselt pidi arendaja finantseerima sotsiaalinfrastruktuuri ehitust arendaja ja valla vahel kokkulepitavas summas. Kaebaja omandas kinnistu kaasomandi osas 11.11.2009.a. ning asus vallaga 21.06.2005 sõlmitud lepingu alusel Peetri küla Koidu kinnistu DP koostamist ka korraldama, ent ta ise eelnevalt vallaga ei olnud suhelnud ega mingeid täiendavaid tagatisi nõudnud. 02.06.2010 on ta teatanud Rae Vallavalitsusele, et temalt ei saa nõuda notariaalse lepingu sõlmimist ebamõistlike kohustuste määramisega ning tagatiste andmisega. Rae Vallavalitsus on juba 06.07.2010 vastuses (nr 6-2/3000) palunud hiljemalt augusti lõpuks teatada, kas kaebaja soovib jätkata planeeringu menetlust, mille eelduseks on valla ja arendaja vahel

§-s 13 sätestatud kohustuste üleandmise ja isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu sõlmimine. Kirjale oli lisatud

§-s 13 ettenähtud kohustuste üleandmise ja isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu muudetud projekt. 25.08.2010.a. teatas kaebaja, et on valmis sõlmima

§-s 13 sätestatud kohustuste üleandmise lepingu, kuid mitte võtma seadusest mittetulenevaid täiendavaid kohustusi. 08.09.2010 (kirjaga nr 6-2/3000) jäi vald oma seisukoha juurde, so et kaebaja peab enne DP vastuvõtmist võtma endale lepinguga lisaks

§-s 13 nimetatud kohustustele ka sotsiaalse infrastruktuuri väljaehitamisega seotud kohustused. Edaspidises kirjavahetuses kordas kaebaja valmisolekut võtta üle üksnes

§-s 13 sätestatud kohustused ja keeldus üle võtmast muid seaduses nimetamata kohustusi. 01.12.2010 kirjas juhtis kaebaja valla tähelepanu asjaolule, et 21.06.2005 lepingu p-s 2.2 on kokku lepitud, et DP algataja kohustub enne DP kehtestamiseks esitamist sõlmima Rae Vallavalitsusega lepingu vajalike trasside, teede ja haljasalade kuulumise, rajamise ning ekspluateerimistingimuste kohta. Rae Vallavalitsus märkis uuesti 05.01.2011.a. (kirjas nr 6-2/10/3000), et juhul, kui arendaja soovib jagada kinnistu kruntideks ja saada vallalt ehitusõigust, peab ta võtma enda kanda tehnovõrkude ja haljastuse väljaehitamisega kaasnevad kohustused, samuti toetama sotsiaalse infrastruktuuri väljaehitamist. Vald selgitas lisakohustuste tekkimise ja suurusjärgud. Vald viitas ka Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-165-06, milles on aktsepteeritud DP kehtestamata jätmist vallal rahaliste vahendite puudumise korral. Vald tegi ettepaneku kaebajale kompromissi leidmiseks kohtuda 19.01.2011. Samu seisukohti esitas vald kaebajale 15.03.2011 saadetud e-kirjas, millele oli samuti lisatud lepingu projekt. 14 Seega nähtub käesolevale kohtule, et kaebajale on pikemal perioodil selgitatud valla poolt piisavalt, kuidas vallal tekivad DP elluviimise korral sellised kohustused, mida ta rahaliselt pole suuteline arendaja planeeringu huvides kandma, ka on piisava täpsusega on ära nimetatud kulutused ja nende suurus ning missugused kohustused saaks võtta enda kanda arendaja ja selleks sõlmida leping (projekt oli olemas), pakuti ka kompromissi võimalust. Need asjaolud ei saanud tulla kaebajale üllatusena. Planeeringu nn puudusena käsitles vald asjaolu, et DP ei olnud realiseerimiskõlbulik taotletud kujul, valla ettepanekutega kaebaja aga ei nõustunud. Seega ei tulnud kaebajale üllatusena liiklusprobleem seotult juurdepääsuteede olukorraga ning et vald soovib jätkuvalt lahendada sotsiaalsfääri arendamisega seotud kulutusi. Kaebaja viitab küll Tallinna Ringkonnakohtu lahendile, ent nagu nähtub, on kohus muuhulgas märkinud nt ka veel haldusasjas nr 3-11-1648 (28.02.13), et DP menetluse seiskamiseks valla poolt käesoleval juhul esitatud põhjendused võiksid olla asjakohased detailplaneeringu vastuvõtmata jätmise korral, kuid ei saanud takistada küsimuse otsustamist, pärast seda, kui poolte seisukohad olid selged. Planeeringumenetlusega ei saa lõpmatult viivitada, kui läbirääkimised pole tulemuseni jõudnud, peab haldusorgan otsuse tegema. Kuivõrd aga viivitusest tekkinud probleemid ei kohusta valda veel DP-d vastu võtma ja kehtestama, siis sõltumata sellest, kas vald oli viivituses otsuse tegemisel, on kaebajale olnud pikemat aega teada, missugused takistused tekkisid vallal, et DP-d edasi menetleda. Ringkonnakohus ei ole teinud üheski lahendis vallale ettekirjutust planeeringu kehtestamiseks. Ka halduskohus asjas nr 3-13-1440 ei tee konkreetset ettekirjutust, mis välistanuks vastustaja diskretsiooniotsuse. Nii näiteks märkis ringkonnakohus, et kohtuotsuse täitmise tähtaja määramine oli põhjendatud ja lubatav (HKMS § 38 lg 6, § 162 lg 3, 168 lg 1 ja 185 lg 1). Samas nähtub, et kohus märkis ka seda, et Riigikohus on lahendis 3-3-1-26-10 leidnud, et planeeringu kehtestamata jätmise võivad tingida ka kohalikul omavalitsusel ilmnenud ootamatud takistused detailplaneeringus planeeritud tööde rahastamiseks. Seega ka eelmistest kohtuvaidlustest ning ka käesoleva asja menetluse kestel oli kaebajal võimalik välja selgitada, missugused võiksid olla valla lõplikud nõudmised, kui kaebaja avaldab selget tahet keelduda mingis osas DP-d finantseerimast. Nagu nähtub, kinnitab kaebaja ka ise, et ta ei ole sõlminud ühtegi lepingut, mistõttu on vald selle korduvalt ära märkinud, seejärel selgitanud uuesti lasteaia- ja koolikohtadega seotud valla kohustusi. Valla keeldumine tugineb selgelt asjaolule, et vallal endal puuduvad rahalised vahendid, et DP-st tulenev realiseerida, vald fikseerib faktilise olukorra ja kalkuleerib enda võimalusi. Ehkki kaebaja on ka käesolevalt märkinud, et ta on valmis sõlmima

§-s 13 sätestatud kohustuste üleandmise lepingu, ei tagaks see ikkagi rahaliste vahendite olemasolu, et DP taotletud kujul ellu viia. Kohtupraktika ei ole seega eitanud planeeringu kehtestamata jätmise võimalust, kui ilmnevad ootamatud takistused tööde rahastamiseks. Seega ei ole õigustatud kaebaja seisukoht, et vallal puudus võimalus menetlus lõpetada juba tulenevalt kohtulahendist. Kaebajale on selgitatud järjepidevalt, miks planeeringut ei saa realiseerida, kui arendaja ei saa või ei soovi

§ 13

sätestatud töid finantseerida ja kui tekivad täiendavad vajadused ning valla vahendid ei võimalda arendust vajalikul määral toetada. Nagu võib mõista, pidi kaebaja saama selgust, et vald ei heida ette arendajale soovi tegutseda kasumlikult, kuna vald väidab selgelt võimatust viia DP ellu, kui see eeldab temalt märkimisväärseid kulutusi. Kulutuste suurus ja tegemise vältimatus võivad selguda ka menetluses, mitte üksnes DP taotluse esitamisel. 64. Teemat on käsitletud Riigikohtu otsuses haldusasjas nr 3-3-1-26-10, ent ka sellest lahendist ei tulene, et kulutuste ilmnemisel hiljem, tuleks tingimusteta või arendaja tingimustel DP vastu võtta ja seda asuda menetlema. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-37-10 (p-s 16) selgitanud, et raha puudumine planeeritavate kulutuste jaoks võib olla tekkinud ka ettenägematult ja olla objektiivseks asjaoluks, mis võimaldab jätta algatatud detailplaneeringu kehtestamata. Kohtupraktikas peetakse selliseks asjaoluks nt kohaliku omavalitsuse tulude ulatuslikku ja ettenägematut vähenemist või ulatuslike ja ettenägematute lisaülesannete täitmisele asumist. Riigikohus on toonitanud, et kohalikul omavalitsusel lasub eelarve mahu vähenemisel kohustus kaaluda erinevate kohustuste rahastamise vajadust, avalikke ja detailplaneeringu taotleja huve ning muid õiguslikult kaitstavaid huve. 15 Vastustaja on vastavalt märkinud, et isegi juhul, kui kaebaja on põhjendatult keeldunud igasuguste

§-s 13 sätestatud kulutuste kandmisest või siis sotsiaalsfääri arendamisse panustamisest enda kanda võtmisest, ei tähendaks see, et vald peaks ise kohe leidma nende kulutuste katteks raha. Vastustaja on täpsemalt kinnitanud, et DP realiseerimiseks ei piisa üksnes nende objektide rajamisest, mille suhtes käesolevalt kaebaja väidab, et ta on nõus kohustused võtma ja rajama need omavahenditest. Probleemide ring on oluliselt laiem ning hõlmab kõiki neid vajadusi ja objekte, mis võimaldaksid kaebaja soovitud arendusala tõrgeteta kasutuse ning arvestaksid valla seniste arengutega. Planeeringu kehtestamise üle otsustamisel on õigus tugineda raha puudumise argumendile.

1. Planeeringu realiseeritavuse hindamisel ei ole asjakohane kaebaja positsioon, et toimuks isikute võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine, kui nii pikalt menetluses olnud planeering heidetakse kõrvale. Vald on nimetanud erinevate teemade all, miks tööde tegemine/tellimine ei sõltu ainuüksi Rae vallast ja kuidas tegevusega kaasnevad kulutused ei oleks kooskõlas avalike huvidega. Raha puudumisel ei saa planeeringu pikkus või siis teiste planeeringutaotluste menetlemine automaatselt kaasa tuua kaebajale positiivset otsust. Põhjendamatud on kaebaja väited õiguspärase ootuse, haldusorgani vastuolulise käitumise keelu ja võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumisest.
2. Korralduse kohaselt Koidu DP puhul arvestati, et sellega ei ole tagatud tasakaalustatud ruumiline areng. Valla olemasolevad teed on ülekoormatud, kaebaja kinnistuni viib hetkel üks olemasolev juurdepääsutee. Lahendamata on lisajuurdepääs Koidu DP alale, samal ajal lisanduks juba ka elamukvartali tõttu elanikke 848, so 325 leibkonda. Kuna rajamisele tuleks kuni 100-kohaline lasteaed, siis avaliku hoone külastajate liikumine oleks suunatud läbi ainsa juurdepääsutee, so planeeritava Kungla tee, kitsale Kuldala teele, mis on tupiktänav. Lahenduseta on probleemideta liikumine Tallinna suunal. Vald kontrollis võimalusi ja leidis, et lisajuurdepääsude rajamine läbi reformimata riigimaa või läbi Koidu kinnistuga külgneva teise kinnistu eeldab Rae valla poolt ressursimahukate haldusmenetluste läbiviimist, so reformimata riigimaa reformimist, DP koostamist koostöös Tallinna linnaga või kinnistu sundvõõrandamist ja DP koostamist. Kahtlusteta eeldavad sellised lahendused erineva ressursi olemasolu, sh rahalist. Nagu võib mõista, siis seotult liikluskorraldusega olemasolevate teede kasutamisel saavad Peetri aleviku elanikud senises olukorras siiski veel hakkama ehkki siinkohal on tekkinud probleeme. Kahtlusteta suuremahulise DP realiseerimisega muutuks üldine olukord liikluses halvemuse suunas. Nagu nähtus, ei ole kaebajale olnud valla märgitud põhjus siiski teadmata. Üldine teede ja ristmike ülekoormuse probleem eeldab aga märksa keerukamaid lahendusi ja koostööd muuhulgas Tallinna linnaga. Samas võib mõista, et Koidu kinnistu algse omanikuga kulges vaidlus ka selles, kes

§ 13

raames vajalikke kulutusi peaks kandma, kui ühtegi lepingut vallaga ei sõlmitud ning vaieldi ka selle üle, kas kohustused tuleb kanda üksnes arendaja kinnistu osas või on vallal õigus arvestada ka sellega, et arendusala seondub omakorda muude objektide rajamisega. Kaebaja oli käesolevalt nimetanud, et ta võtab enda kanda tema kinnistu hoonestamise ja taristu rajamise kulutused, juurdepääsuteede rajamisse kaebaja oma panust ei märgi, kaebaja keeldus sotsiaalsfääri panustamisest. Kaebaja viited hilisema Kungla kinnistu DP koostamisele ja algatamisele ei ole aga asjakohased. Uue olukorraga seotult sai kaebaja küll algatada kompromissläbirääkimisi, ent aasta hiljem naaberkinnistu DP taotluse läbivaatamine ei viita käesolevalt antud haldusakti õigusvastasusele. Vastustaja on siiski täpsustanud kaebajale, et Kungla DP koostamise algatamine ei garanteeriks selle planeeringu kehtestamist või kehtestamist kavandatud mahus; Kungla DP pole ka Koidu DP-ga võrreldav, erinev on planeeritud elamisühikute arv (6,77 korda, vastavalt Kungla 48 elamuühikut ja Koidu 325 elamuühikut), st et planeeringute mõju valla teede liikluskoormusele ning sotsiaalsfäärile (lasteaia- ja koolikohtade vajadusele) on oluliselt erinev. Planeeringud ei ole selles mõttes ka võrreldavad. Vaidlustatud korraldus lähtub selle andmisel vastustajale teadaolevatest andmetest ja prognoosidest, huvitatud isikutega sõlmitud kokkulepete olemasolust, so asjaoludest ja faktidest, millega vastustaja sai tõsikindlalt arvestada. 67. Tõele ei vasta kaebaja väide, et Koidu kinnistule on juba olemas ja tagatud mitu juurdepääsu. Koidu kinnistule ei olnud asja otsustamise ajal olemas mitut reaalselt toimivat juurdepääsuteed ning 16 kohtus sai kontrollitud, et kaebaja vastupidine väide on alusetu. Kaebaja seisukoht, et printsiibis on juurdepääsuteed tulevikus rajatavad, on küll õige, ent vastustaja sai lähtuda olemasolevast olukorrast ning asjaolust, et lähiajal juurdepääsuküsimus ei olnud lahenduv. Kohtule esitatud hübriidkaardilt on näha kaebaja käsitluses teedena pinnaseteed, mida on kasutanud juurdepääsuna üksikud majapidamised (nt kolmas isik), kuid mis ei ole ette nähtud kasutamiseks teena (seega ka juurdepääsuteena) TeeS tähenduses. Ka P.Mähe on kinnitanud sõidukitele liiklemiseks vajaliku tee puudumist. Arendaja ei tohiks soovida inimeste suunamist liikluses nö mülkasse, kasvõi ajutiselt. Kaebaja viidatud tee kaudu ei saaks tagada planeeringuga kavandatud ehitusõiguse realiseerimist, kui teed/tänavat ei ole teeseaduse kohaselt välja ehitatud. Vajalike teede puudumist kinnitas täiendavalt ka see, et neid ei ole kohalike teede nimekirjas. TeeS § 4 lg 3 nõuetele nö printiibis sõidetav tänav seetõttu ei vasta. Ka siis, kui kunagi rajatakse seotult teiste arendustega liiklemiseks vajalik tee, kaebaja viitab Kungla kinnistu DP-le, nähtub, et sellise tee kasutamist siiski vald kaebajale tagada ei saanud. Kaebaja ei olnud ega ole senimaani sõlminud Kungla kinnistu (või muude kinnistute) omanikuga ega vallaga ühtegi kokkulepet, kuidas kasutada sellist teed või kes selle rajamise rahastaks. Kaebaja on eksitavalt märkinud, justkui oleks Kungla kinnistu omanik võtnud endale juba kohustuse rajada või rahastada teelõik, mis võiks kaebaja probleeme leevendada. Kaebaja ei esitanud kohtule ka hilisemat kokkulepet Kungla kinnistu omanikuga, mis võiks kuidagi viidata, et kaebajal on kavatsus tegutseda koostöös Kungla kinnistu omanikuga. Seega ei saanud sellist kokkulepet olla ka varem, millega saanuks vald arvestada. DP on avalik-õiguslik kokkulepe ja see ei asendaks poolte asja- või võlaõiguslikku kokkulepet eratee kasutamiseks, samuti ei ole DP seadusjärgne kinnisasja kitsendus (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-1-5-06). Kaebajal ei olnud esitada ühtegi kokkulepet ka ühegi muu erateed rajava omanikuga, et vald saanuks arvestada, et kaebajal on võimalus mingit rajatavat teed asuda kasutama. Kaebaja märkis, et vald peab niikuinii lahendama üldise liikluskoormuse kasvuga seotud probleemid, millega vald põhimõtteliselt on nõustunud, ent käesolevalt oli haldusakti andmisel faktiline olukord selline, et vald ei ole ühtegi avalikult kasutatavat teed lähiajal juurde rajamas. Kuigi käesolevalt leiab kaebaja, et piisavaks tuleks lugeda olukorda, mil tulevikus esinevad võimalused kinnistule juurdepääsuks, sai vald arvestada olemasolevat olukorda ning fakti, et vald ise ei hakka lähiajal ühtegi teed rajama. Ehkki kaebaja on nüüdselt asunud aktiivsemalt kompromisse otsima ennekõike juurdepääsuteede küsimuses, on vald pakutud kompromissidest keeldunud ja seda põhjendanud. Nii nt 28.08.2017.a. saabus kohtule Rae valla kirjalik vastus, mille kohaselt vastustaja ei nõustu kaebaja esitatud täiendava kompromissettepanekuga, kuivõrd selles pakutud lahenduse realiseerimine ei ole ei Öökulli tee äärde ehitatavatesse elamutesse elama asuvate elanike ega ka tulevikus kaebaja poolt soovitud ulatuses kehtestatud Koidu DP-alale elama asuvate elanike huvides, sest kõiki neid elanikke jääks teenindama vaid üks juurdepääsutee, mis ei ole võimeline tekkivat liiklusmahtu ära teenindama. Vastustaja ei olnud vastu kaebaja poolt 23.08.2017 menetlusdokumendi lisade 1-7 asja materjalide juurde võtmisele, kuivõrd need valla meelest tõendavad veelkord, et varem ega ka käesolevaks hetkeks ei ole Koidu DP-le pääsemiseks rajatud nõuetekohaseid juurdepääsuteid, mis teenindaksid ära Koidu DP-ga kavandatud liiklusmahud. Vastustaja märgib täiendavalt, et kaebaja 23.08.2017 menetlusdokumendi lisa 3, millele on jäädvustatud Öökulli tee ja lisa 6-2, millele on jäädvustatud Kuldala tee, on eksitavad, kuivõrd Öökulli tee moodustab vaid vähem kui kolmandiku vajaminevast lisajuurdepääsuteest ning Kuldala tee olemasolu fakti ei ole ükski menetlusosaline kahtluse alla seadnud. Vastustaja ei olnud vastu 23.08.2017 menetlusdokumendi lisade 8-11 (kompromissi mittesaavutamist tõendavad dokumendid) asja materjalide juurde lisamisele. Kaebaja ei ole kohtule esitanud tema poolt nimetatud tingimuslikku kokkulepet tee rajamiseks naaberkinnistu omanikuga. Kolmas isik kirjeldas samuti olukorda kinnistutel ja märkis, et kinnistule jõudmiseks teeseaduse mõistes keegi teed rajanud ei olnud, mida saaks teised isikud kasutada, ehkki nemad liiguvad pinnasteel enda kinnistule, so füüsiliselt on see üksikule liiklejale sõltuvalt ilma ja teeoludest võimalik. Seega nähtub kohtule, et keegi ei väida, et antud kohas teeseaduse mõistes kasutamiseks ettenähtud tee oleks juba olemas, kuigi füüsiline liikumine maastikul on võimalik. Ehk teisisõnu ei 17 saanud vald aktsepteerida liikumist mööda teise isiku kinnistut või pinnasteid mööda. Vastustaja oligi väitnud, et DP saab arvestada tee olemasoluga, kui see on kasutuses teena TeeS mõistes ja kaebaja ei kahelnud, et selline tee antud kohas tõesti puudub. Täpsem ei olnud edasiselt ka kaebaja selgitus, mil ta on nimetanud, et Vana-Tartu maanteelt algava Öökulli tee pikenduse, selle kommunikatsioonid ja kergliiklustee rajavad Koidu ja Kungla kinnistu (Koidu kinnistu naaberkinnistu) omanikud koos. Niisugust omanike kinnitust/kokkulepet ei ole kohtule ega vallale esitatud ning vastustajal puudus vähimgi võimalus sellise kinnitusega arvestada. Kui reaalselt pole DP vajadusi rahuldavat juurdepääsuteed olemas, siis on äratuntav, miks vald ei saanud teistsugust otsust teha ja hiljem veel ka kompromissi pakkuda. Kaebaja on juba ise esitanud arusaadavuse huvides vastustajale kodulehelt kättesaadava tõendi naaberkinnistu Kungla kinnistuni viiva Öökulli tee asukoha kohta (kaebaja vastuse p 2.1.3 06.03.17). Rae valla vastuses 20.03.17 on vastustaja uuesti kaebajale nimetanud, kuidas kaardimaterjal tee puudumist kinnitab, ent nimetab ka lisaks, et pinnastee ei kannataks liikluskoormuse mahte, mida eeldab DP. Vaatlusel oli tehtud juba siis fotomaterjal, mis on kaebajale teada ja kättesaadav kohtumaterjalidest ning kaebaja ei märgi, et see poleks temale arusaadav. Menetlusosaliste edasised vastused teineteisele kinnitavad, et naaberkinnistu planeerimiseks on käimas käesolevalt Kungla DP koostamise menetlus (algatatud 24.05.2016), mis on jõudnud faasi, mil planeeringulahenduses on läbitud avalik väljapanek, mis lõppes 21.08.2017.a. Pühamäe Arenduse OÜ esitas aga selles menetluses oma vastuväited, need vaadatakse üle osaliselt Koidu kinnistule planeeritud Öökulli tee pikenduse osas, ent faktiliselt ka veel praegu puudub Kungla DP lahenduse osas Pühamäe Arenduse kooskõlastus. Kui Kungla DP lahendus näeb ette Öökulli tee pikenduse (sõidutee, valgustus ja kergliiklustee) rajamise olemasolevast Öökulli teest Kuldala teeni ja Öökulli tee pikendus on planeeritud Kungla, Raadiosaatekeskuse, Koidu ja Kuldala tee 8 kinnistutele, see hõlmab ka ca 385 m pikkuse lõigu, mis oleks vajalik Koidu DP-alale lisajuurdepääsuks (nii sõidutee, valgustus kui kergliiklustee), siis isegi juhul, kui Öökulli tee pikenduse rajamise osas on sõlmitud Rae valla ja Kungla DP arendaja vahel leping, et Kungla DP kehtestamise järgselt kohustub huvitatud isik Öökulli tee pikenduse ise valmis ehitama, ei pruugi leping ikkagi tagada DP valitud lahenduse realiseerimist. Leping on kohtumaterjalidesse esitatud (16.01.2017 menetlusdokumendi lisana). Lepingu p-s 3.2.4 on ettenähtud transpordimaade üleandmine vallale, st et kuni transpordimaid ei ole vallale üle antud, on need teed käsitletavad avalikkusele ligipääsetavate erateedena (

§ 92lg 8).

Seega nähtub, et kuigi kaebaja loodab, et keegi vajalikud teed ehitab ja rahastab, siis ka juhul, kui Koidu DP-alale võimalike juurdepääsude hindamiseks ei ole vaja, et need oleksid valmis ehitatud, ei ole väljundit, mil vajalikud lisajuurdepääsu(d) tegelikult valmis ehitatakse ja rahastatakse. Nagu võib mõista, siis Kungla DP praegust lahendust, mis võinuks ehk kaebajale leevendusi tulevikus tuua, takistaks juba Öökulli tee pikenduse osas esitatud vastuväited, mille esitasid Kuldala tee 8 kinnistu omanik ja Pühamäe Arendus OÜ. Kui aga Kungla DP arendaja ei ole huvitatud takerduma oma DPga kaebajast ja Kuldala tee 8 omanikest tulenevate probleemide taha, saab ta põhimõtteliselt valida ehk ka muu lahenduse, mis kaebaja probleeme endiselt ei lahendaks. Kaebaja Kungla DP kinnistu omanikuga koostööle ei ole asunud. Kaebaja on teises DP menetluses oma ettepanekud esitanud ning vald asub neid lahendama. Kaebaja kinnistule pääsemise mõttes ei ole sisuliselt midagi muutunud. Pühamäe Arenduse OÜ väide kohtule, justkui Öökulli tee pikenduse ning selle kommunikatsioonid ja kergliiklustee rajavad Koidu ja Kungla kinnistu omanikud koos, kuna nii on ettenähtud Kungla DP joonistel, on selgelt eksitav. Joonis niisugust asja kinnitada ei saa, sest joonise ülesandeks ei ole ette näha seda, kes DP-s lahendatud rajatise välja ehitab ja kulutusi kannab. Kaebaja ei ole kordagi kinnitanud, et ta tee pikenduse väljaehitamise osas kulutusi asub kandma. Kaebaja viidatud nn tingimuslikku kokkulepet, mis võiks kinnitada, et selline pikendus rajatakse ja rahastatakse konkreetsete isikute poolt, jäi kohtule ja vallale esitamata nii korralduse menetlemise ajal ja ka hiljem. Kompromisskokkulepet sõlmitud ei ole.

1. Kohaliku omavalitsuse ülesandeks on kaaluda erinevate planeerimismenetluses osalejate huvisid, sj kas ja milliste kinnistute kaudu on juurdepääsu võimaldamine mõistlik ja otstarbekas ning 18 riivab kõigi osalejate huvisid kõige vähem. Praegusel juhul ei saanud kohalik omavalitsus pidada võimalikuks sobivaks juurdepääsuks pinnasteede kasutamist, samas puudub planeeringulahendus, mida oleks asutud realiseerima ning teed välja ehitama. Lisaks saab märkida, et TeeS § 1 lg 2 kohaselt kuuluvad tee koosseisu nt teemaal asuvad sõidutee ning sellega külgnevale alale sissesõidu ja sealt väljasõidu tee ning kõnnitee, teepeenar, haljasala, liikluskorraldusvahend ning teemärgistus- ja teevalgustusrajatis. Sellist teist ühendusteed antud kohas kaebaja kinnistuni ei vii. Planeerimisseadus ei sätestanud avalik-õiguslikku kohustust, mille alusel saaks kaebaja nõuda, et vastustaja tagaks talle eelmärgitud kohas juurdepääsu enda kinnistule. Pealegi nähtub, et Kungla kinnistu omanikelt laekus DP koostamise algatamise taotlus alles 23.09.2015, Koidu DP lõpetamise korralduse andmise ajal 09.06.2015 ei olnud veel teada Kungla kinnistu planeerimise konkreetset soovi. Juhul aga, kui kaebaja seda teadis, saanuks ta paluda nt ka menetluse peatamist, ent nagu nähtub, siis kaebaja on vallalt soovinud kohese otsuse langetamist. Vallal tuli arvestada, et tal tuleb otsus teha, kuna kaebaja taotles valla trahvimist kohese otsuse tegemata jätmisest ja valda ka trahviti. Kohtute ettekirjutuse kohaselt tuli vallal otsus langetada.
2. Liiklusolukord muutuks kahtlusteta kõigi arendajate soovide täitmiseks keerulisemaks, kuid lisajuurdepääsu rajamine eeldab, et need kulutused teeb vald, kui arendaja/arendajad sellist koormist jagada ei soovi. Rae valla arengukava ei näe lähiaastatel ette antud piirkonna arendamiseks rahalisi vahendeid, sh Koidu DP-ga kaasneva tehnilise- ja sotsiaalse infrastruktuuri rajamist, kuna valla prioriteedid on lähiaastatel ja pikemas perspektiivis suunatud mõjuvatel põhjustel olemasolevate elanike teenindamiseks vajalike tehnilise- ja sotsiaalse infrastruktuuri objektide ehitamisele ja kvaliteetsete teenuste pakkumisele. Vald ei näe võimalust piiratud rahaliste vahendite ümbersuunamist Koidu DP alale elama asuvate uute elanike teenindamiseks vajalike teede rajamiseks valla olemasolevate elanike huvides, see on planeerimismenetluses valla pädevusse kuuluv kaalutlusõiguse ja otstarbekuse küsimus, mil kohus enda otsusega ressursse jagada ei saaks. Kaebaja on keeldunud ka Rae valla sotsiaalse infrastruktuuri ehitamisse panustamisest ja kohtumenetluses märgib kaebaja, et sotsiaalsfääri tarvis kulutuste hüvitamise nõue ei ole kooskõlas ühegi seadusega. Vastustaja on seevastu teinud kaebajale ettepanekuid, kuid arendaja ei soovi antud sfääri panustada, seega tuleks seda teha vallal. Vald on seejärel selgelt märkinud ära avalikud huvid, so et avalikes huvides ei saa vald lubada ruumilist arendust nii, et see toob kaasa kulutusi, mis ei arvesta valla realiteete. Nii nähtubki, et Koidu DP realiseerumisel lisandub Peetri aleviku elanike hulka lapsi ja vald on kaebajale andnud piisava info, kui teatas, et seisuga 07.05.2015.a. on selle teeninduspiirkonna lasteaiakohtade järjekord 539 last. Planeeritav 100-kohaline lasteaed on vajalik eelkõige planeeringualale elama asuvate elanike teenindamiseks ega lühenda oluliselt Peetri teeninduspiirkonna lasteaiakohtade järjekorda. Lähtudes kaebaja ettepanekutest on vastustaja õigustatult nimetanud, et puudub selgus, kas planeeritav lasteaed saab olema munitsipaal- või eralasteaed. Sellel on valla jaoks oluline tähtsus ja mitte vastupidi. Kuna kaebaja ei ole teatanud, kas planeeritud lasteaed on ette nähtud munitsipaallasteaiaks või eralasteaiaks ning see on vallale oluline küsimus, siis on vald ka selle asjaolu lahti seletanud- eralasteaias käivate laste puhul ei kao vastustajal kohustus tagada lasteaiakoht kohalikus munitsipaallasteaias, seega peaks vald arvestama märkimisväärsete lisanduvate kulutustega. Seotult koolikohustuse tagamisega on vald selgitanud täpsustavalt, et Koidu DP alale elama asuvad 99 last ei saaks kooli minna kaebaja oletatud viisil, so Peetri Lasteaed-Põhikooli või Järveküla kooli. Vaidlustatud korralduse andmise ajal polnud Järveküla kooli rajamist veel otsustatud, ent Peetri Lasteaed- Algkool ei suudaks sellisel arvul lapsi vastu võtta, kuna juba 2015/2016 õppeaastal töötas kooliosa suure ülekoormusega (648 koolikohta oli täidetud 798 õpilasega); 11.06.2014.a. oli küll avaldatud teade kavatsusest algatada planeering Järveküla kooli rajamiseks tulevikus, kuid see ei tõenda vastustaja kindlat teadmist kooli rajamise osas. Uue kooli valmimine ei tähenda, et see jõuaks ära teenindada uue DP ala vajadused olukorras, kus olemasolevad lapsed vajavad koolikohti ning vallas on realiseerimisel kehtestatud detailplaneeringud, millest tulenevalt on vallakodanike 19 juurdekasv aastas ca 1000 inimest, kellest 1/6 on kooliealised lapsed. Kohtule nähtub, et eelmärgitud andmed on usutavad ja asjaolud kaalukad. Vaidlust ei ole ka selles, et viimati valminud lasteaedade ja Järveküla kooli rajamiseks võttis vastustaja laenu ning kaebaja viidatud riigigümnaasiumi ehitamine toimub Eesti Vabariigi rahastamisel, viimane aga hakkab teenindama ka naabervaldade õpilasi.
3. Nagu eelnevast selgub, siis kasvavad Koidu DP alale elama asuvate uute elanike tõttu Rae valla kulutused sotsiaalse infrastruktuuri ehitamiseks, kuivõrd puudus ei ole mitte ainult lasteaiakohtadest, vaid ka koolikohtadest. Vald peabki arvestama, et Peetri asumisse lisandub märkimisväärne arva elanikke

§ 13regulatsioonist ka ise automaatselt eeldada.

Nüüdseks on kaebaja enda väidetel ta ise selgemalt soostunud

§ 13

raames lepingu sõlmima, samas nähtub, et ka sellest ei piisaks ning käesolevaks ajaks on seega eelmärgitud teema end ammendanud, kuigi ühtegi lepingut sõlmitud ei ole. 20 Kokkuvõtteks kohus veelkord rõhutab, et valla keeldumine tugineb asjaoludele, et mistahes DP-st tulenevate oluliste lisakohustuste võtmine ei ole vallale jõukohane, kuna DP realiseerimiseks puuduvad rahalised vahendid, seega vajalikku tasakaalustatud ruumilist arengut vald ei suudaks tagada, mitte aga asjaolule, et vald keeldus positiivsest otsusest, kuna nõutud raha jäi kaebajal tasumata. DP realiseerimiseks on vajalik tagada juurdepääs arendusalale, selle rajamine osutub usutavalt ressursimahukaks (ka kaebaja peab seda ressursimahukaks) ning lisaks sõltub selline tegevus koostööst ka nt teise omavalitsusega (Tallinna linnaga) või hoopiski kolmandate isikutega. Vald on õigustatult arvestanud, et enne ehitusloa andmist peaks olema selge, missugused kohustused keegi enda kanda võtab, kui kohalik omavalitsus ja arendaja ei ole suutnud tingimustes kokku leppida. Vald teavitas DP vajadustest ja tegi ettepanekuid. Kuigi kaebaja leiab veel, et vald polegi tõendanud raha puudumist ega selliste vahendite vajaduse ettenägematust, märgib kohus, et kohtule nähtuvalt on vald seda teinud ja vastupidiselt on kaebaja esitanud alusetud etteheited sellest, kuidas vald peaks oma kulutuste prioriteeti muutma arendaja huve silmas pidades. Kohus nõustub vastustajaga, et valla tegevus ei ole ega pea olema suunatud ohjeldamatult elanikkonna kasvule, so olukorra süvendamisele, mil ta ei suuda enam katta ka vajaminevaid kulutusi ja tagada vajalikke sotsiaalteenuseid. Teiseks oluliseks probleemiks on aga sotsiaalteenuste kättesaadavus. Alusetu on sj kaebaja seisukoht, et vald peaks võimaldama kõiki arendusi juba põhjusest, et vastupidiselt piiraks vald isikute vaba liikumise õigust. Vastustaja on esitanud andmed, mis kinnitavad, et vallal on piisavalt vaba elamispinda, mis võimaldab valda elama asumise, samuti loeb kohus tõendatuks vallaelanike kasvu. Kaebaja viide tulubaasi suurenemisele ei ole samuti korrektne. Vastustaja tulubaasi tõus või elanike arvust sõltuvalt valla laekumised ei ole absoluutne näitaja, mis kinnitaksid, et elanike arvu kasv ja elamute pidev juurde-ehitamine võiks valla ees seisvad probleemid lahendada.

1. Kaebaja viidatud kohtupraktika kohaselt ei saa kuidagi järeldada, et kohus saaks sekkuda valla eelarvepoliitikasse (mille koostamise aluseks on arengukava). Valla elanike arvu suurenemise prognoosimisel tehti ilmselt viga (väidetult elanike arvu suurenemine aastatel 2004–2011), ent kui viga on ka tehtud, siis ei saa kohus lugeda ebaõigeks valla väidet, et see tõi kaasa kiiresti suureneva vajaduse lasteaia- ja koolikohtade järele. Kohus juba nimetas, et ka elanike arvu suurenemisega ei kaasne mitte alati üksikisiku tulumaksu laekumine nii, et see kataks vajaminevad kulutused, sest laekumine toimuks intervalliga, st et uute elanike tulumaks laekub valla eelarvesse järgmisest aastast peale elukoha muutmist. Sellise seisukoha õigsust kinnitab justnimelt ka kohtupraktika. Vald ongi käesolevalt esile toonud, kuidas tõusis nõudlus sotsiaalobjektide ja muude avalik-õiguslike teenuste osutamise järele ning kaebajale ei annaks enam midagi see, kui vald määratleks täpsemalt ära, millal ta nö eksis ja millal tulnuks eelarves ette näha kulutused ja investeeringute täpsema ajakava. DP mittekehtestamist ei ole vald õigustanud teiste arendajate eelistamisega, kuigi on loogiline, et arendaja, kes soovib kanda kulutusi, aitab suuresti kaasa menetluse edukusele ka kasinates oludes. Kui osa arendajaid nõustuvad objekte finantseerima, siis on ruumiline planeerimine märksa tulemuslikum ja arengu-protsessid kiiremad. Kohtupraktikast ei tulene, et finantseerimise nõudeid ei saaks esitada arendajatele. Vastupidiselt saab märkida, et kui DP on realiseerimiseks lähiajal, siis kaebaja DP valminud kujul seda ei võimaldaks, see ei oleks kiirelt elluviidav, kuna arendusala nõuaks vallalt märkimisväärseid kulutusi.
2. Asjakohane ei ole kaebaja etteheide, justkui oleks vald ise tekitanud põhjuseta probleemi lisajuurdepääsu vajadusest ja juba seetõttu tuleks tal vajalik ressurss tee rajamiseks endal leida. Lisajuurdepääsu vajadus tuleneb kujunenud liiklusolukorrast ning sellele vajadusele on viidatud juba ka DP alusuuringutes. Liikluskorraldust on kaalunud eriala spetsialistid ning seotult ka Tallinna linna liikluskoormuse kasvuga. Koostatud on Maanteeameti tellimusel projekt, mille realiseerimine ei sõltuks valla tahtest ja isegi mitte valla rahalistest vahenditest. Vald ei ole kaebajalt nõudnud eritasandilise ristmiku väljaehitamist, kuid on esitanud andmed, mis temale on teada. Vastustaja on usutavalt kirjeldanud kujunenud liiklusolukorda (mida kaebaja ei ole ise eitanud), mis kinnitab kohtule, et lisanduv korterite arv ja lasteaia rajamine tähendab sisuliselt rohkearvuliste sõidukite 21 lisandumist ja liikumist, Kui liiklus suunata olemasolevatele avalikele tänavatele, kahjustaks see justnimelt valla seniste elanike huve, kuid ka juurde lisanduvate elanike elulisi huvisid, mitte vastupidi.
3. Kaebaja ei ole nõustunud valla seisukohaga, justkui panustamine valla sotsiaalobjektide arendamisse oleks vajalik ja seadusega lubatud nõudmine. Kohus aga sellise lähenemisega ei saa nõustuda ning kohtupraktikast ei nähtu, et arendajatelt nõutav panustamine sotsiaalobjektide rajamisse oleks õigusnormidega keelatud. Kuivõrd kaebaja jäi veel ka hilisemal kaebuse täpsustamisel selle juurde, et teede ja tehnovõrkude ning sotsiaalobjektide rajamine on valla kohustus, siis saab kohus lisada järgmist. Planeeringu koostamise algatamisest keeldumise aluseid ei ole tõepoolest ammendavalt sätestatud, ent üld- ja detailplaneeringute kaudu kohalik omavalitsus kujundab valla või linna ruumilise arengu põhimõtteid, seab säästva ja tasakaalustatud arengu tingimusi, mis on ka aluseks maakasutusele ja ehitustegevusele. Nimetatud tegevuses on kohalikul omavalitsusel siiski ulatuslik kaalutlusruum ning selle teostamisel peab kohalik omavalitsus arvestama nii avalikke huve, mis väljenduvad muu hulgas maakonna ja valla üldplaneeringutes, kui ka taotleja põhjendatud huve. Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda tema planeeringu algatamise taotluse rahuldamist (nt RK halduskolleegiumi otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-02) ja isik on õigustatud nõudma oma subjektiivsete õiguste kaitsmiseks õiguslike hüvede õiglast kaalumist haldusorgani poolt. DP algatamisest saab keelduda ka siis, kui algatamise ettepanek on vastuolus valla või selle osa üldplaneeringuga või teemaplaneeringuga või kaasneb oluline keskkonnamõju, samuti muudel juhtudel, lähtudes avalikust huvist. Kohtu eelviidatud lahendis märgib kolleegium, et üldplaneeringus fikseeritud keskkonnakaitselised ja muud valla säästva ning tasakaalustatud arengu kriteeriumid on olulisteks asjaoludeks, mida vältimatult tuleb arvestada üldplaneeringu muutmise ettepaneku ja seeläbi ka detailplaneeringu algatamise taotluse põhjendatuse hindamisel. Seega on kaebaja omandi ja ka ettevõtlusvabaduse piirang võimalik, kuigi vastustaja haldusakt võib riivata eelnimetatud õigusi ja vabadusi. Kohus juba märkis, et antud juhtumi asjaoludel ei ole rikutud kaebaja õiguspärast ootust ega ka võrdse kohtlemise põhimõtet, ka mitte ühetaolise kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Planeeringu realiseerimiseks tuli vallal arvestada avalikku huvi ja antud asjas ei ole tuvastatud sellist ülekaalukat ja põhjendatud kaebaja erahuvi, mis tingiks tegutsemist avalikke huve kahjustavalt.
4. Kohus juba märkis, et DP algatamisest keeldumisega otsustatakse sisuliselt taotletud haldusakt (detailplaneering) andmata jätta, seega on DP algatamata jätmise otsus HMS § 43 lg 2 kohaselt haldusakt, st sellise haldusakti andmisel tuleb arvestada hea halduse põhimõtteid ning järgida haldusaktile esitatavaid sisu- ja vorminõudeid. HMS § 56 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan haldusakti andmisel lähtus. Halduse kaalutlusotsuste kohtulik kontroll on aga piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada asja sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, kas ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning kas ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga (Riigikohtu 14.10.2003 otsus nr 3-3-1-54-03).
5. Kohus ei nõustu kaebajaga, justkui kohalik omavalitsus oleks pidanud andma kaebajale veel mingi uue tähtaja ning ei oleks tohtinud keelduda DP vastu võtmata jätmisest. Seda ei saaks teha olukorras, mil kinnisasja omanik on esitanud konkreetse taotluse DP algatamiseks taotluses näidatud hoonete püstitamiseks ega ole seda muutnud. Vastustajal ei ole võimalik oluliselt teistsugust lahendust võrreldes lahendada oleva taotlusega ette näha. Kohus viitab siinkohal kohtupraktikale, nii nt on Tallinna RK haldusasjas nr 3-08-1296 märkinud, et Detailplaneeringu algatamisel on planeeringu algatamise taotluse esitanud isiku soov kavandatava hoonestuse suhtes määrav ning vastustaja ei pea viima läbi planeerimismenetlust, mis taotluse esitaja soove eiravad. Volikogu ei pidanud planeerimismenetlust läbi viima selleks, et selgitada välja planeeringu algatamist taotleva isiku nõusolekut mõne oluliselt teistsuguse lahendusega planeeringu kehtestamiseks. Selline 22 planeerimismenetlus ei oleks kooskõlas haldusmenetluse eesmärgipärasuse, efektiivsuse ja kiiruse põhimõttega (HMS § 5 lg 2). Käesolev kohus nõustub eelmärgitud seisukohaga. Kaebaja esitas konkreetse DP taotluse, milles ta ei ole soovinud osalist DP kehtestamist, seega ei saanud vastustaja ise omal algatusel sellist lahendust ka pakkuda. Isegi juhul, kui kaebajal nö tagantjärgi on selline tõsine soov ja eesmärk, on võimalik kaebajal edasiselt oma DP taotlust muuta, see eeldab aga kaebaja pakutud lahenduste ümbervormistamist ja kulutusi, ent antud juhul vastustaja pidi kaebaja taotluse lahendama konkreetsel ajahetkel ja viivituseta. Kui kaebaja enda kinnistut ei realiseeri või kui ta selle ka realiseerib, ei ole põhimõtteliselt kinnistu omanikult võetud võimalus asuda seda hoonestama, selle realiseerimine tulevikus ei ole ka praegusel juhul välistatud ning iseenesest pole vaidlust, et edasiselt on eelarves võimalik DP realiseerimise vajalikke ja põhjendatud kulusid ehk veel ka ette näha, kui kaebaja oluliselt planeeringumahtu vähendaks. Seda vastustaja oma haldusaktiga ei ole välistanud.

§ 13

tagas võimaluse arendajale planeerida ka sellist arendust, mil vallal rahaliste vahendite puudumisel uue maa-ala kasutuselevõtt muutuks reaalselt ehk ka võimalikuks. Vastustaja ei piirdunud paljasõnalisele DP kohesele tõrjumisele, vaid uuris lisaks olemasolevat liikluskoormust ja selle tõusu, tõi esile valla võimalused. Maaüksuse igakordne omanik peab endale selgeks tegema, missugused on planeeritavad arendaja ja valla kulutused ja kui reaalne on rajada suur eluhoonete kompleks, mil positiivseid liikluslahendusi praktiliselt niipea ei leidu. Isegi oletades, et kui kaebaja ei osanud sellega arvestada, ei nähtu kohtule, millisest õigusnormist tuleneval alusel sai kaebaja eeldada, et elamuehituseks kasutusele võtmiseks uue maa-ala korral peaks vald leidma rahalised vahendid ka siis, kui ressurss seda ei võimalda. Nagu kohus nimetas, siis valla elanikkonna suurendamise vajadus puudub, nagu seda arvab ekslikult kaebaja, sellisest motiivist ei saanud vald lähtuda ja sellise vajadusega kaebaja arvestada. Valla huvides ei ole kunstlikult seda veelgi tõsta olukorras, mil elanike elukvaliteet selle tõttu kannatab.

1. Kohus leiab, et haldusakti motivatsioon puudutab asjakohaselt selgitusi kohustuste detailplaneeringu taotlejale üleandmise kokkuleppe mittesaavutamisel ja ka juhtudel, mil arendaja ei soostu sotsiaalsfääri toetama ning see võib olla põhjuseks keelduda DP algatamisest, kui kohalikul omavalitsusel pole raha nende tööde eest tasumiseks (vt nt
4. a Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-26-10). Haldusaktiga ei nõuta raha kaebajalt, kui mööndakse, et kaebaja väidab rahaliste vahendite puudumist. Kaebaja viitab Riigikohtu lahendile, milles Riigikohus on nimetanud, et kokkuleppe saavutamine DP algatamise staadiumis on ressursisäästlik lahendus ja koormab DP taotlejat vähem. Kaebaja etteheide, et vald oleks koheselt pidanud märkama DP realiseerimise takistusi, ei vii kohut veel järeldusele, et vaidlusalune otsus on õigusvastane. Kaebaja taotlust ei lükatud tagasi kergekäeliselt, vaid vald asus läbi taotluse menetlemise kindlaks tegema, kas DP on realiseeritav ja missugustel tingimustel saaks seda teha, missugused lepingud oleks vajalikud. Kohus nimetas, et pikemat perioodi ei olnud selge, millised kohustused kaebaja/õiguseellane võtaks enda kanda, eriti puudutab see sotsiaalsfääri panustamist. Vald ei jätnud enda ettepanekuid tegemata. Käesolevalt on vald pidanud arvestama, et kaebaja sooviks on omavalitsuse kanda jätta kulukate objektide rajamine, sj ka sotsiaalsfääri puutuvalt märkimisväärsed kulud. Riigikohus on pidanud aga võimalikuks, et omavalitsus võib jätta DP kehtestamata ja DP kehtestamata jätmine saab olla põhjendatud juhul, kui ootamatud asjaolud takistavad kohalikul omavalitsusel neid töid teha. Neid seisukohti on korratud mitmes teiseski otsuses. Seega on ka kohtupraktika tunnustanud võimalust, et DP jääbki kehtestamata, kui tekib rahapuudus. Tegemist on tavapärasest suurema valla planeeringuga, seega nõuaks selle realiseerimine valla eelarvest sellist ressurssi, mis poleks täitmiseks vallale jõukohane. Kohus juba osundas, et DP on aluseks lähiaastate ehitustegevusele ja kuna vald väidab, et ta ei suudaks lähiaastatel taotletud DP-d ellu viia, siis saab mõjuvaks olla põhjus, et Rae vallal endal puuduvad vahendid arenduse toetamiseks. Vaidlust ei saa kohtule nähtuvalt olla küsimuses, et arendajale/kaebajale tehti ettepanek võtta osaliselt sotsiaalobjekti finantseerimine enda peale. Kaebaja ei pea valla praktikat küll õiguspäraseks, ent käesolevalt on asjakohane viidata, et juba haldusasjas nr 3-3-1-26-10 on Riigikohtu HK vaaginud Rae vallaga seotult kinnistu DP mittekehtestamist (Lõhe kinnistu). Ka selle haldusasjaga seotult nähtub 23 otsusest, et arendaja väitis, et on nõus sõlmima vallaga

§ 13

kohase kohustuste ülevõtmise lepingu, ent ta ei nõustunud lepingueelsetel läbirääkimistel rajama infrastruktuuri enne elamute ehitamiseks ehituslubade andmist ja andma kohustuste täitmise tagamiseks tagatist. Samuti ei olnud ta nõus osalema avalikku huvi kandva objekti finantseerimises. Sarnaselt käesoleva kaebajaga rõhutas OÜ Agenor, et

§-st 13 tuleneva infrastruktuuri rahastamise kohustuse panemine planeeringust huvitatud isikule peab toimuma enne planeeringu koostamisele asumist, et välistada olukorda, kus see tuleb talle üllatusena; et arendajale esitatud lepingu projekt väljus infrastruktuuri väljaehitamise kohustustest; arendaja eitas valla õigust ja alust keelduda DP kehtestamisest põhjusel, et eelarves ei ole ette nähtud rahalisi vahendeid detailplaneeringujärgse infrastruktuuri rajamiseks; vald ei ole arendajaga planeeringutaotluse läbivaatamisel läbi rääkinud planeeringuga kaasnevate kulutuste katmise tingimuste üle, tingimusi hakati esitama peale DP vastuvõtmist jms. Riigikohtu halduskolleegium annab lahendis tõlgenduse seotult

§-ga, samas märgib, et Kui kohalik omavalitsus on võtnud endale

§-s 13 märgitud tööde teostamise ja rahastamise kohustuse, kuid mingitel ootamatutel asjaoludel tekivad kohalikul omavalitsusel takistused selle kohustuse täitmisel, siis võib detailplaneeringu kehtestamata jätmine olla põhjendatud ja õiguspärane. Seejuures peab kohalik omavalitsus esitama asjakohased põhjendused ja kaalutlused ootamatute asjaolude ja takistuste kohta. Samast lahendist nähtub ka selgitus, kuidas objektid on seotud ning et kõik vajalikud kulutused ei seondu konkreetse rajatise ehitamisega, vaid kohustused tekivad ka seetõttu, et objekte tuleb omavahel seostada. Sotsiaalobjektide rajamine puudutab aga justnimelt planeeringut. Vastavalt märgitakse, et Kolleegium nõustub, et Rae valla poolt arendajale pandud kohustustele vastavad objektid asuvad mõnel juhul väljaspool planeeringuala. See aga ei tähenda, et need kohustused juba seetõttu ei vasta detailplaneeringule või pole sellega seotud. Detailplaneeringualale tuleb rajatavad teed ja tehnovõrgud ühendada väljaspool detailplaneeringuala asuvate rajatistega, neid vajadusel ka ümber ehitades. Ka sotsiaalobjektide ehitamine võib olla otseselt seotud elanike arvu märkimisväärse ja hüppelise kasvuga planeeringualal. Ehk käesolevalt saab kohus rõhutada, et objektide omavaheline seotus on oluline asjaolu, millega vallal tuleb kulutuste tegemisel arvestada ning vaid arendaja kinnistul kohustuste kandmine ei lahendaks olemasolevaid probleeme. Haldusasjas nr 3-3-1-96-13 on Riigikohus samuti lahendanud Lõhe kinnistuga seotud probleeme ning kohtute lahendistest ei saa teha järeldust, et kui kulutuste tegemise vajadus ilmneb alles pärast menetluse algatamist, et siis ei saaks vald keeldumisel kulutuste tegemisele enam toetuda. Riigikohus on juba varasemalt, nt haldusasjas nr 3-3-1-37-10 tehtud otsuse p-s 16 selgitanud, et raha puudumine planeeritavate kulutuste jaoks võib olla tekkinud ettenägematult ja olla objektiivseks asjaoluks, mis võimaldab jätta algatatud DP kehtestamata. Seega saab käesolevalt põhjendatult märkida, et oluliseks asjaoluks keelduva otsuse tegemisel võib olla raha puudumine ning Rae vallaga seotult on kohtupraktika olemas. Kohalikul omavalitsusel lasub eelarve mahu vähenemisel kohustus kaaluda erinevate kohustuste rahastamise vajadust, avalikke ja detailplaneeringu taotleja huve ning muid õiguslikult kaitstavaid huve. Kohus ei saa sekkuda poliitilistesse otsustesse kohaliku omavalitsuse eelarve kujundamisel, kuid saab kontrollida diskretsiooniotsuse õiguspärasust. Kohus ei saa sekkuda ka valla eelarvepoliitikasse.

1. Kaebaja on kritiseerinud küll ka valla rahaliste vahendite kasutamist ja ei pea asjakohaseks ja usutavaks vallal rahaliste vahendite puudumist, ent nagu nähtub, siis vald toetus asjakohaselt ja adekvaatselt olemasolevale olukorrale. Valla eelarve koostamise aluseks on valla arengukava ja valla elanike arvu kiire suurenemine aastatel 2004–2011 tõi kaasa suureneva vajaduse lasteaia- ja koolikohtade järele. Kohus juba nõustus, et uute elanike tulumaks laekub valla eelarvesse järgmisest aastast pärast elukoha muutmist, mitte vastupidi. Vaidlust ei ole ka selles, et suurenes nõudlus sotsiaalobjektide ja muude avalik-õiguslike teenuste osutamise järele. Kuna kohus jõudis eelnevalt järeldusele, et DP kehtestamata jätmine võib olla põhjendatud juhul, kui ootamatud asjaolud takistavad kohalikul omavalitsusel neid töid teha, mis toetaksid kaebaja DP-d, siis saab kohus lisaks nimetada, et riigikohus (nt haldusasjas nr 3-3-1-37-10) on nimetanud põhimõtet, et raha puudumine õigustab DP kehtestamata jätmist, kui tegemist on ettenägematu ja objektiivse asjaoluga, eelkõige kui 24 kohaliku omavalitsuse tulud on ulatuslikult ja ettenägematult vähenenud või kohalikule omavalitsusele on tekkinud ulatuslikud ja ettenägematud lisakohustused. Vastustaja ongi viidanud vaidlustatud otsuses erandlikele asjaoludele, mis põhjendavad vastustaja sellise otsuse tegemist. Nii on Riigikohus aga selgelt tunnustanud vastustaja tulubaasi ootamatut ja ettenägematut vähenemist ka
4. a jõustunud TuMS § 5 lg 1 p 1 muudatuse tõttu, mille tulemusena vähenes maksumaksja elukohajärgsele kohaliku omavalitsuse üksusele laekuv tulumaksuosa residendist füüsilise isiku maksustatavast tulust 11,93%-lt 11,4%-ni. Kolleegium leiab, et kuigi tegemist ei olnud tulubaasi märkimisväärse vähenemisega, tõi see vastustajale paratamatult kaasa vajaduse hinnata olemasolevaid ja teadaolevaid tulevasi kohustusi ja seada prioriteete. Kuigi kaebaja sõnul on vastustaja tulud aastate jooksul pidevalt kasvanud, sest ka Rae valla elanike arv on pidevalt kasvanud, toob suurem elanike arv vallale paratamatult kaasa ka rohkem kohustusi, näiteks lasteaiaja koolikohtade tagamiseks. Ka vastustaja viitab vaidlusaluses otsuses temal lasuvale kohustusele rajada uusi kooli- ja lasteaiakohti. Kolleegiumi arvates on see väga oluline seadusest tulenev kohustus. Samuti leiab kohus, et arvestada tuleb inflatsiooniga. Eelarve mahu kasv ei tähenda inflatsiooni tõttu tingimata suurenenud võimalusi. Veel nähtub, et ka märgitud kaebaja viitas kaebuses oma õiguspärasele ootusele detailplaneeringu kehtestamise suhtes. Kolleegium juhib aga kaebaja tähelepanu asjaolule, et tulenevalt kohaliku omavalitsuse ulatuslikust diskretsioonist planeerimismenetluses ei saa isik õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes eeldada, et planeerimismenetluse eelmised etapid läbinud detailplaneering ka igal juhul kehtestatakse, kuid tal on õigus nõuda oma subjektiivsete avalike õiguste kaitsmiseks, et haldusorgan kaaluks õiguslikke hüvesid õiglaselt (vt kolleegiumi
5. novembri
6. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-02, p 10). Kolleegiumi arvates olid vastustaja esitatud kaalutlused piisavad DP kehtestamata jätmiseks ehk kolleegium pidas võimalikuks, et detailplaneeringu kehtestamata jätmist võivad õigustada tavapärasest vähem ulatuslikud muudatused omavalitsusüksuse rahalises olukorras prognoosotsusega võrreldes. Lisaks on rõhutanud kolleegium, et üldteadaolevalt on planeeringu algatamisest vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajani Eesti kinnisvara- ja ehitusturul toimunud olulised muutused. Planeeringu algatamisel, st
7. a-l valitses ehitusbuum, seda iseloomustas suur nõudlus uute eluruumide järele. Selles valguses oli mõistatav, et kohalikud omavalitsused soovisid muu hulgas detailplaneeringute algatamisega soodustada muu kasutusotstarbega maa-alade hõlvamist elamupiirkondadena. Ehitusbuumi, vallaelanike arvu ning valla tulude suurenemise ajal ei pruukinud kohalikud omavalitsused näha vajadust jätta infrastruktuuriobjektide väljaehitamise kulud planeeringu algatamist taotlenud isiku kanda, sest neid kulusid võis kompenseerida planeeringu algatamist toetav avalik huvi ja elanike arvu kasvuga kaasnevad lisatulud. Aastal 2008 alanud kriisi ajal vähenes nõudlus uute elamute järele kiiresti ning avalik sektor, sh kohalikud omavalitsused pidid kulusid kärpima. Kolleegium peab mõistetavaks, et sellises olukorras ei pruugi uute elamupiirkondade hõlvamiseks olla enam sellist avalikku huvi nagu
8. a-l, see võib sattuda finantseerimisraskuste tõttu koguni avaliku huviga vastuollu. Neid asjaolusid arvestades leiab kolleegium, et planeeringu elluviimise kuludele ja planeerimismenetluse kestusele tuginemine ei kujutanud endast kaalumisviga. Lisaks on vastustaja nõustunud haldusasjas nr 3-3-1-26-10 tehtud kolleegiumi otsusest lähtudes hüvitama kaebajale detailplaneeringumenetluses kantud, kuid kasutuks muutunud kulutused, kui kaebaja esitab vastustajale nende kulutuste tõendamiseks vajalikud dokumendid ja arvutused. Eeltooduga seotult saab ka käesolevalt märkida, et Riigikohtu HK seisukohad ja selgitused on jätkuvalt asjakohased käesolevas vaidluses Rae vallaga ning kohtule ei nähtu, et Rae vald oleks eelmärgitud seisukohti eiranud. Vastustaja on asjakohaselt esitanud avaliku huvi olemasolu, sj leidnud, et elamupiirkondade hõlvamine ei ole prioriteet, tekkisid finantseerimisraskused ja sama olukorra jätkumine oleks vastuolus avaliku huviga.
9. Kaebaja märgib täpsustavalt, et vald ei ole enda tulubaasi kohta avaldanud õigeid andmeid ja õige pole ka vastustaja viide oma tulubaasi ootamatule ja ettenägematule vähenemisele ehk kaebaja ei nõustu lõppastmes valla seisukohaga, mil keeldumise aluseks võiks olla rahaliste vahendite 25 puudumine. Samas nähtub, et kaebajale on käesolevalt selgelt teada antud, milline on avalik huvi seotult ressursside kasutamisega, samuti, et DP kehtestamata jätmist võivad õigustada ka tavapärasest vähem ulatuslikud muudatused omavalitsusüksuse rahalises olukorras prognoosotsusega võrreldes. Antud juhul valla rahaliste vahendite planeerimise võimalik viga oli avaldunud ja see, mis leidis aset lähitulevikus, mõjutab usutavalt ja loogiliselt endiselt valla praegust finantsilist võimekust. Iseenesest ei saaks enam olla vaidlust ka selles, et tegelikkuses oli nii
12. a jõustunud TuMS § 5 lg 1 p 1 muudatuse tõttu olukord muutunud, kui vähenes maksumaksja elukohajärgsele kohaliku omavalitsuse üksusele laekuv tulumaksuosa residendist füüsilise isiku maksustatavast tulust. Riigikohtu HK on sellist asjaolu pidanud mõjuvaks põhjuseks, kui kõnelda tulubaasist ja kolleegium leidis juba varem justnimelt Rae valla samasse perioodi ulatuva vaidluse puhul, et kuigi tegemist ei olnud tulubaasi märkimisväärse vähenemisega, tõi see vastustajale paratamatult kaasa vajaduse hinnata olemasolevaid ja teadaolevaid tulevasi kohustusi ja seada prioriteete ja arvestada tuleb inflatsiooniga. Vald ongi käesolevalt nimetanud, et suurem elanike arv toob kaasa rohkem kohustusi, näiteks ka lasteaia- ja koolikohtade tagamiseks. Kohus leiab, et käesolevalt on vastustaja piisavalt ja usaldusväärselt kinnitanud ja esitanud andmed, millest nähtub selgelt, et vallal lasuvad ulatuslikud kohustused, sj kohustused rajada uusi kooli- ja lasteaiakohti. Seega esineb vallal kohtule nähtuvalt oluline kohustus, vastavalt on seda oluliseks seadusest tulenevaks kohustuseks pidanud ka kohtupraktika.
13. Vald ei ole suutnud tõepoolest lahendada juba realiseeritud DP-dega seotud probleeme, mis aga ei tähenda, et ta peaks neid probleeme veelgi süvendama uute planeeringute kehtestamisega. Rahaliste vahendite nappus sotsiaalsfääris tingib kahtlusteta prioriteetide seadmise kohustuse, mida vald on teinud ja ära märkinud, seega rahapuudus sotsiaalsääris mõjutab kahtlusteta asja otsustamist ja vahendite nappus mõjutab vahetult DP alast tegevust, mitte vastupidi. Kaebaja on märkinud, et revisjonikomisjoni kontrollakt ei kinnita raha puudumist. Vald on selgitanud, et dokument on Rae valla sisemine töödokument, mis ei saa kinnitada, et sotsiaalobjektide rahastamise küsimus oleks ka tegelikkuses läbipaistmatu. Kohtule ei nähtu, et selle akti alusel saaks järeldada, et vallal rahapuudust ei esine. Samuti ei selgu selle alusel, et omanikke koheldakse ebavõrselt. Vastustaja selgitas, et Rae Vallavalitsust on kontrollaktis esitatule andnud (KOKS § 48 lõike 5 esimesest lausest tulenevalt) seisukoha, milles on ümber lükatud kontrollaktis esitatud väited (esitatud ka kohtule). Seisukohas on selgitatud, et valla sotsiaalobjektide ehitamisse panustatud summad selguvad maksimaalsest elamisühikute hulgast ja/või äri- ja tootmismaadele planeeritavate hoonete brutopindadest. Kuivõrd vastustaja praktika kohaselt on sõlmitud sotsiaalse infrastruktuuri ehitamise rahastamise kokkuleppeid kõigi elamuala arendajatega (kes planeerivad viis või enam elamuühikut), siis ei oma panustamisel tähtsust planeeritava ala pindala ning kaebajalt oodatava panuse proportsioon on sama, mis teistel suurarendajate panustel. Kohtul ei ole põhjust pidada valla selgitusi ja andmeid mitteusaldusväärseteks, seda enam, et kaebaja ei ole enda olukorda võrrelnud võrreldavata arendustega ning peale selgituse saamist enam midagi täpsemat ei nimetanud.
14. Eelneva kokkuvõttes saab kohus märkida, et kaebaja tegelikult moonutab tehtud haldusotsuse ettekirjutust. Kohus kordab veelkord, et viited erinevatele kohtuasjadele võivad olla küll asjakohased, ent ka kohtupraktikast ei tulene, et peale DP taotluse esitamist ei saanud tekkida olukorda, mil valla kulutuste tegemise vajadus ja suurus ilmnes pärast menetluse algatamist (Riigikohtu lahend haldusasjas nr 3-3-1-37-10, p 16). Kaebaja suhtes anti hinnang kaebajast tulenevatele tegevustele ja vastustel, millest sai tuvastada, et märkimisväärsed kulutused jääksid valla kanda, sest kaebaja ei soovi või ei suuda arendusega kaasnevaid hädavajalikke kulutusi kanda. Vaidlust ei ole ka selles, et kohus on Rae valda kohtuotsuse täitmata jätmise eest trahvinud. Kuna kaebaja viitas seotult kohtuotsuse mittetäitmise ja trahvimisega, et ka siinkohal tuleks arvestada õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtte rakendumisele, siis rõhutab kohus veelkord, et kohtuotsused selleks alust ei anna. Õiguspärane ootus saanuks tugineda selgel lubadusel, mille puhul oli alust arvata, et seda ei muudeta. Kaebajale ega endisele kinnistu omanikule ei ole andnud ükski pädev instants erandlikku kinnitust ja lootust (vt nt RK HK otsus nr 3-3-1-8-16 p 28 ), et DP kehtestatakse. Kaebaja 26 võis loota, et tema taotluse alusel võidakse DP kehtestada, kuid see ei ole samane õigustatud ootuse printsiibiga. Vastustaja ei saanud antud juhul menetluse lõpetamisega enam viivitada ning jätkata viljatuks muutunud selgitustööd, miks ta teeb ettepanekuid arendajalt projekti panustamiseks. Vald ei saanud siinkohal kahjulikku DP-d kehtestada kaebaja nn õigustatud ootusest. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on nt 02.12.2004 otsuses nr 3-4-1-20-04 leidnud, et õiguskindluse printsiip tuleneb põhiseaduse §-st 10, mille järgi ei välista põhiseaduse II peatükis loetletud õigused muid põhiseaduse mõttest tulenevaid õigusi, mis vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas. Õiguspärane ootus ei teki isikul menetluse käigus, ka mitte juhul, kui menetluses on tehtud isiku jaoks soodsaid menetluslikke otsustusi. Võimalikud viivitused sj ei piira valla diskretsiooni planeeringu kehtestamisel.
15. Kohtupraktikast seega ei tulene, et peale DP taotluse esitamist ei saa tekkida olukorda, mil valla kulutuste tegemise vajadus ja suurus ilmneb pärast menetluse algatamist (Riigikohtu lahend haldusasjas nr 3-3-1-37-10, p 16). Käesolevas kaebuses ei ole kaebaja suhtes antud välja haldusakti, mis oleks tühistatud ja mis oleks kaebajale andnud lootust, et ta saab olukorda muuta ja DP taotluse ilmtingimata realiseerida nii, et ta ei peaks arvestama, et seda võidakse mitte edasi menetleda nt raha puudumisel. Isegi kui oleks antud välja haldusakt, mis oleks andnud kaebuse esitajale teatud õigused, ka siis nähtub, et kohtupraktikas on peetud võimalikuks, et ka soodustava haldusakti tühistamine on võimalik (vt Riigikohtu HK 12.10.2006 otsust haldusasjas nr 3-3-1-48-06, p-d 11,13). Kuigi kaebaja juba nüüd heidab ette, et asjaolust, et tema taotlust menetleti, on temal tekkinud ootus selle edasisele menetlemisele ja tal tekkisid kulutused, kuid selline rahulolematus esineks tal ka juhul, kui seda perspektiivitult menetletakse jätkuvalt edasi. Vastustaja on käesolevalt asunud DP taotluse rahuldamise võimalikkust välja selgitama asjakohases haldusmenetluses ning nn õigustatud ootusele tugineda ei saanud. Kohtule nähtub, et vastustaja on täitnud uurimisprintsiibi nõudeid ning igati püüdis välja selgitada asjaolusid (igakülgselt ja kogumis), kuid ta ei saanud ignoreerida vallale olulist avalikku huvi, millest oleks üle eraisiku huvid. Vastustaja on kaalunud saabuvaid negatiivseid tagajärgi kaebajale ja ta on arvestanud ka kahju hüvitamise võimalustega. Kaebuse esitajal ei tekkinud taotluse edasiseks menetlemiseks usalduskaitset põhjusest, et tema taotlus võeti lahendamiseks ja kaaluti selle asjaolusid. Vastustajal oli kohustus taotlus vastu võtta ja see lahendada ning teha kindlaks, kas esineb mõjuv erahuvi, et jätta valla senised huvid tahaplaanile. Sellist mõjuvat erandlikku kaebaja erahuvi ei avaldunud. Kohus märgib lisaks, et Riigikohtu 05.03.2007 otsuse nr 3-3-1-102-06 p 21 kohaselt hea halduse põhimõtted eeldavad muuhulgas seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet. Kohtule nähtub, et kaebaja eest ei saanud keegi varjata olulist teavet; kohus märkis, kuidas juba varasemast ajast olid esitatud kahtlused, miks DP vajab ulatuslikke investeeringuid, mida vald ei ole kohustatud ning suuteline omal jõul kandma, vastupidiselt poleks vald ka korduvalt viidanud

§ 13

rakendamisele, sotsiaalsfääri puudustele ning teinud ettepanekuid rahastamise osas. Kui selgus, et kaebaja omapoolset panust ei soovinud anda, kuid vajalik infrastruktuur tuleb rajada ja seda ei ole, siis on vald tekkinud probleemid esile toonud ja taas oma lahendused ja selgitused esitanud. Valla poolt on sj piisavalt selgitatud ka lasteaiakohtade vajadust, need olid ka üldjuhul teemad, mida sai kaebaja koheselt ise kontrollida, kui omandas kinnistu ja eelnevalt oli DP menetlus kestnud pikemata aega. Kohtule ei nähtu, et planeerimismenetluse