← Eesti

2-12-3633/121

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 29. märts 2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-12-3633 Tsiviilasi XX koh

) § 175 lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Nimetatud säte eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust. Samuti eeldab

§ 175

lg 2 p 2 kohaldamine võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel.

§ 173

lg 1 sätestab, et võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima.

§ 173

lg 2 sätestab, et võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. 11.3. Tuvastatud ei ole

§-s 173 sätestatud kohustuste süüline rikkumine ja seega ei esine

§ 175

lg-s 2 nimetatud aluseid kohustustest vabastamata jätmiseks.

§ 173

lg-le 1 sätestatud tulutoova tegevusega tegelemise kohustuse täitmise osas tuleb hinnata, millised on isiku väljavaated ja potentsiaal tulutoova tegevuse leidmiseks, võttes arvesse tema haridustaset, väljaõpet, töökogemust, vanust, terviseseisundit ning samuti perekondlikku elukorraldust. Võlgniku suurim igakuine kindel sissetulek menetluse kestel oli 700 eurot. Võlgnikul on keskharidus, ta on minevikus kriminaalkorras karistatud, tal on paljulapseline pere, kellega 4

(8)elatakse linnast väljas talus. Seega võttes arvesse võlgniku haridustaset, kriminaalset tausta ning ühtlasi ka perekondlikku elukorraldust, ei saa asuda seisukohale, et võlgnik on mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemise kohustust süüliselt rikkunud. Võlgnik on suurema osa menetluse perioodist töötanud, kuid tema sissetulekud ei ole võimaldanud võlausaldajatele väljamakseid teha. Väljamakseteks kuuluvate summade arvestamisel tuleb lähtuda ka

§ 173

lg-st 5, mis näeb ette, et võlgnik ei pea usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lg 1 kohaselt sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Sama paragrahvi lg 2 ütleb, et kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. Lisaks näeb

§ 173

lg 4 ette, et lõikes 3 nimetatud tulust (st võlgniku töövõi teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu, mis loetakse loovutatuks usaldusisikule) peab usaldusisik võlgnikule üle andma 25 protsenti. Eeltoodust tulenevalt ei saa üheselt väita, et võlgnik oleks võimeline teenima tulu nii suures ulatuses, et sellest jätkuks ka võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, võttes arvesse võlgniku ülalpeetavate arvu. Võlgnikul on kuus alaealist last ning võlgniku selgituste kohaselt ootab tema abikaasa seitsmendat last. Võlgnik on selgitanud, et lisaks palgatööle tuleb tal aidata abikaasal nende ning nende alaealiste laste ühiseks koduks olevat talu ülal pidada, samuti abistada ka lastega. Täiendavalt märkis maakohus, et kohustustest vabastamise menetluses ei ole võimalik hinnata pankrotivõlgniku abikaasale kuuluvat vara, samuti tema kohustusi, kuivõrd tegemist ei ole abikaasade ühisvaraga. Seetõttu ei saa arvesse võtta võlausaldaja vastuväidet, mille kohaselt on võlgniku ja tema pere toimetulek tegelikult üle Eesti keskmise. MÄÄRUSKAEBUSED

  1. Võlausaldaja I esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja uue määrusega jätta võlgniku taotlus kohustustest vabastamiseks rahuldamata. Menetluskulud palub võlausaldaja I panna võlgniku kanda. Võlausaldaja I jääb selle juurde, et võlgnik rikkus tahtlikult ning teadlikult mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemise ja sellise tegevuse otsimise kohustust. Asja materjalidest nähtuvalt on võlgnik võimeline teenima miinimumist märkimisväärselt suuremat töötasu, kuid sellest hoolimata on ta pika perioodi jooksul leppinud väga madala sissetulekuga ega ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks teinud mõistlikke pingutusi mõistlikult tulutoova tegevuse leidmiseks. Samuti on tõendamata väide, et võlgnik ei leia mõistlikult tasustatavat tööd enda kriminaalse mineviku tõttu. Asjaolu, et võlgniku pere kohustustest vabastamise menetluse kestel järjest suurenes ei andnud võlgnikule õiguslikku alust pankrotiseaduses sätestatud kohustuste täitmata jätmiseks.
  2. Võlausaldaja II esitas samuti määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja uue määrusega jätta võlgniku taotlus kohustustest vabastamiseks rahuldamata ning lõpetada kohustustest vabastamise menetlus. Menetluskulud palub võlausaldaja II panna võlgniku kanda. Võlausaldaja II kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: - võlgnik ei ole kohustustest vabastamise menetluse aja jooksul tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega ja ei ole sellist tegevust ka otsinud. Selle tõenduseks on eelkõige asjaolud, et võlgnik ei ole viie aasta jooksul teinud võlausaldajate nõuete katteks mitte 5

(8)- - - - ühtegi makset ning ajal kui võlgnik ongi töötanud, on see olnud tema abikaasale kuulunud äriühingutes minimaalse töötasu eest; võlgnik töötas S OÜ-s müügijuhina, kus tema tööülesanneteks olid muuhulgas sõidukite ja lisavarustuse tehnilise seisukorra jälgimine, vajalike toimingute tegemine, et taastada sõidukite tehniline seisukord, klientidele arvete koostamine, müügi- ja reklaamitöö teostamine, lepingute vormistamine, kliendihaldus ning üldine tehniline tugi. Selleks, et kõiki neid kohustusi täita, pidi võlgnik omama sõidukite tehnilise järelevalve spetsialisti oskusi, omama raamatupidamisalaseid ja juriidilisi teadmisi ning valdama müügi- ja reklaamitööd. Arvestades, et võlgnik töötas R OÜ-s laenujuhina, pidi võlgnik omama ka arvestatavaid finantsalaseid teadmisi. Arusaamatu on, kuidas võlgnik, kellel oli mitmeid erinevaid oskusi, ei olnud võimeline leidma vähemalt ühel eeltoodud erialal töökohta oluliselt suurema sissetuleku eest; maakohus ei ole põhjendanud, miks peaks kriminaalse taustaga isik vabanema oma kohutustest kergema vaevaga kui seadusekuulekad kodanikud. Võlgnik ei esitanud tõendeid, et ta just minevikus toimepandud tegude tõttu tööd ei saanud; maakohus ei ole põhjendanud, kuidas on abikaasale laste kasvatamisel ja ühises majapidamiseks abiks olemine taksistuseks samal ajal tulutoova tegevusega tegelemisele. Võlgniku abikaasa kasvatades samu lapsi ning pidades üleval sama majapidamist on võimeline tegelema tulutoova tegevusega, sealhulgas omama ja juhtima äriühinguid, mis võlgnikule tööd annavad ning soetama talu, mida võlgnik tal pidada aitab; võlgniku töötamist abikaasale kuuluvates äriühingutes perioodil jaanuar 2014 – veebruar 2017 sisuliselt miinimumpalga eest ei saa pidada mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemiseks. Ka ei saa pidada pärast veebruari 2017 üksnes märtsis 2018 töötasu suuruses 960 eurot saamist ning ülejäänud aja töötu olemist mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemiseks. Neid asjaolusid ei vabanda kuidagi võlgniku perekonna sisene elukorraldus. Isegi kui võlgnik on võtnud suuremas osas enda kanda laste kasvatamise ja talu korras hoidmise selleks, et abikaasa kui suuremat sissetulekut teeniv pere liige saaks tööd teha, siis tagab see küll perekonnale suurema sissetuleku, kuid selline tegevus, millega perekondliku sissetuleku suurenemine toimub läbi võlgniku võlausaldajate nõuete rahuldamise võimaluse vähendamise, on võlausaldajate huvide kahjustamisena teadlik ja süüline tegevus. MENETLUSE EDASINE KÄIK 14. Maakohus võttis määruskaebused menetlusse ning andis võlgnikule ja võlausaldajatele III-VI tähtaja nendele vastamiseks. Võlgnik vaidles kaebustele vastu. Võlausaldaja III teatas, et tal puuduvad vastuväited võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise ja võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise osas. Võlausaldaja VI toetas määruskaebuseid. Maakohus määruskaebusi ei rahuldanud ja edastas need lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 8. märtsil 2019. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 15. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuste väited ei anna alust vaidlustatud määruse tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel jätta muutmata ning määruskaebused rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda, selles osas tuleb maakohtu määrust täiendada. 6
(8)16. Võlausaldajad I ja II heidavad võlgnikule kokkuvõtvalt ette seda, et võlgnik ei ole piisavalt tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega ega seda otsinud (

§ 173

lg 1).

§ 173

lg 1-3 kohaselt on võlgnikul järgmised kohustused: 1) võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima, 2) võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta ning 3) võlgniku töövõi teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama.

§ 175

lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (Riigikohtu 20. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4916, p 15). Muu hulgas keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve (

§ 175

lg 2 p 2).

§ 175

lg 2 p 2 alusel kohustustest vabastamisest keeldumiseks tuleb kohtul võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks tuvastada, et: 1) võlgnik on

§ 173

lg-s 2 sätestatud kohustusi rikkudes varjanud saadud tulusid ning vara või jätnud kohtu nõudel andmata teavet oma sissetulekute ja vara kohta, 2) võlgnik on oma eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt ning 3) võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve. 17. Maakohus ei tuvastanud kohustustest vabastamisest keeldumise aluseid ja leidis, et võlgnik ei ole süüliselt rikkunud

§ 173lg-s 1 nimetatud kohustusi.

Maakohus põhjendas oma järeldust piisavalt ja määruskaebuste väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Põhjendatud ei ole võlausaldajate I ja II seisukoht, et arvestades võlgniku töökogemust, peaks ta leidma kõrgema sissetulekuga töökoha. Võlgnikul ei ole kõrg- ega eriharidust, mis vähendab tema võimalust kõrgema sissetulekuga töö saamiseks. Samuti on usutav, et võlgniku suhtes toimunud kriminaal- ja pankrotimenetlus raskendavad tal suurema palgaga töökoha saamist, sest personalitöötajatel on võimalik internetiotsingute kaudu saada teavet kohtumenetluste kohta. Sellises olukorras ei oma tähtsust varasem töökogemus, millele võlausaldajad viitavad. Samas nähtub esitatud tõenditest, et võlgniku sissetulek ei ole kohustustest vabastamise menetluse jooksul vähenenud, vaid järk-järgult kasvanud. Võlausaldajad I ja II ei ole esile toonud, kui suur peaks olema võlgniku töötasu, et seda saaks mõistlikult tulutoovaks lugeda. Arvestades võlgniku ülalpeetavaid (6 alaealist last) ei piisaks ka Eesti keskmisest palgast, et võlausaldajate nõudeid rahuldada. Võlausaldaja II etteheited perekonna elukorraldusele ei ole asjakohased. Asjaolust, et võlgniku abikaasa on ettevõtte juhatuse liige, ei saa tuletada, et ta tuleb majanduslikult paremini toime kui võlgnik. Nähtuvalt avalikult kättesaadavast veebikeskkonnast www.teatmik.ee tegeleb V OÜ loomakasvatuse abitegevusega ja tal üks töötaja, kelleks on võlgnik. Seega on tegemist väikeettevõttega, kus võlgnik ja tema abikaasa ühiselt tegutsevad. Pere ühist talupidamist ja püüdu sellest tulu saada ei saa käsitada kui võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud tegevust, mistõttu ei saa võlgnikule ette heita võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust. 18. Riigikohus on selgitanud, et

§ 2

teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks (vt 4. mai 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14 ja 17. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas 7

(8)nr 3-2-1-49-16, p 15). Kui võlgniku käitumises ei ole

§ 175

lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu

  1. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11 ja
  2. novembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Käesoleval juhul ei esine võlgniku käitumises võlgadest vabastamise keeldumise absoluutseid aluseid. Asja materjalide pinnalt ei ole võimalik jõuda järeldusele, et võlgniku käitumine on olnud suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele, mistõttu oleks tema kohustustest vabastamine välistatud. Samuti ei saavutaks võlausaldaja võlgniku kohustustest vabastamata jätmisega tõenäoliselt oma eesmärki saada oma nõue rahuldatud.
  3. Maakohus rikkus TsMS § 173 lg 1 esimest lauset ja § 173 lg 2 ning § 463 lg 2 kaudu kohalduvat § 438 lg 2, kui jättis otsustamata menetluskulude jaotuse. Kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise lahend on menetlust lõpetav lahend eelviidatud sätte tähenduses. Selle rikkumise saab ringkonnakohus kõrvaldada. Võlgniku menetluskulud seoses tema taotlusega kohustustest vabastamiseks ning võlausaldajate I ja II määruskaebustega jäävad TsMS § 172 lg 1 esimese lause alusel võlgniku enda kanda. Kuivõrd võlgniku taotlus kohustustest vabastamiseks kuulub rahuldamisele ja võlausaldajate vastuväited ei ole edukad jäävad võlausaldajate menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel nende endi kanda. Menetluskulude sellise jaotuse korral ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. 20.

§ 175lg 6 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

/ allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.