← Eesti

3-17-2136/16

Obsah (11)§ 32§ 148§ 142§ 40§ 132§ 121§ 45§ 39§ 60§ 7§ 165

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ruth Prigoda Otsuse tegemise aeg ja koht 19. veebruar 2018, Tallinn Haldusasja number 3-17-2136 Haldusasi A.L.e kaebus audiitortege

) § 32 lg 4 punktide 1 ja 3, § 39 lg-te 1 ja 2, § 40 lg 1, § 41 lg 1 ning § 124 lg 1 punkti 13 alusel A.L.elt võtta ära vandeaudiitori kutse. Otsuse põhjenduste kohaselt asus Audiitorkogu järelevalve nõukogu (edaspidi ka AJN) seisukohale, et A.L. ei vasta vandeaudiitorile sätestatud nõuetele, kuna tal puudub nõutav hea maine ja usaldusväärsus ning ta on oluliselt ja korduvalt rikkunud vandeaudiitori tegevuse ja kutsetegevuse nõudeid. AJN leidis, et A.L. ei ole hea mainega ega usaldusväärne, kuna ta ei olnud võimeline esitama uurimismenetluses palutud kümnest töövõtust kaheksat. Esitatud kaks töövõttu olid aga oluliste puudustega ning tehtud alla nõutava kvaliteedi. Samuti leidis AJN, et A.L.e töö kvaliteet on

  1. ja
  2. aastal teostatud kontrollide põhjal alla nõutava kvaliteedi ning selles esinevad märkimisväärsed puudused. Audiitorkogu juhatuse 12.04.2017 otsusega tuvastati Alden Audit OÜ teenuse kvaliteedis olulisi puudusi, jätkuvalt on suuri probleeme dokumenteerimist puudutavaga. Alden Audit OÜ-le määrati
  3. aastal distsiplinaarkaristusena noomitus ning üks distsiplinaarmenetlus on pooleli.
  4. A.L. esitas 19.10.2017 halduskohtule kaebuse Audiitorkogu järelevalve nõukogu 26.09.2017 otsuse nr 328 tühistamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  5. Kaebaja seisukoht 4.
  6. Otsus nr 328 on ebaproportsionaalne, kaalutlusvigadega ning selle andmisel ei arvestatud, et
  7. aasta kontrolli tulemused Alden Audit OÜ vaidlustas, mistõttu ei saa sellele ka tugineda. Ka rikuti kaebaja ärakuulamisõigust, kuna kaebajale ei võimaldatud suulist ärakuulamist, kus ta soovis selgitada süsteemset puudust vandeaudiitorite eksamite sooritamisel. 4.2.

ei taga sõltumatut ja objektiivset järelevalvemenetlust ning otsusega karistatakse kaebajat võrdse kohtlemise, aegumise ja topeltkaristamise põhimõtteid rikkudes kutse ära võtmisega. See kujutab endast selgelt ebaproportsionaalset riivet kaebaja Põhiseadusega garanteeritud õigusele vabale eneseteostusele. Kuni 01.09.2017 reguleeris vandeaudiitori kutse äravõtmist

§ 32

lg 4 sätestatud norm, mille kohaselt otsustas vandeaudiitori kutse äravõtmise valdkonna eest vastutav minister Audiitorkogu ettepanekul. Alates 01.09.2017 on rahandusministri pädevus selles küsimuses omistatud AJN-le, kellele ei pea tegema ettepanekut kutse äravõtmiseks. Seega on seadusemuudatusega omistatud AJN-le piiramatu voli vandeaudiitorite kutsetegevusse sekkumisel, mis ei ole põhiseadusega kooskõlas. Läbiviidud kvaliteedi kontrollid ja uurimismenetlus on läbi viidud kaalutatult, kuna ebaobjektiivsed liikmed jäeti taandamata. 4.3.

§ 32lg 4 punkti 1 ei saanud kohaldada, kuna rikkumised on aegunud.

Nimelt sätestab

§ 32

lg 6, et

§ 32

lg 4 punkti 1 alusel kutse äravõtmise otsustamisel lähtutakse

§ 148lg-s 2 sätestatud aegumistähtaegadest.

Kuni 31.08.2017 kehtinud

§ 148

lg 2 nägi ette, 1 aastase aegumistähtaja, alates 01.09.2017 on aegumistähtaeg 2 aastat. Kuna kaebaja tegevuses tuvastatud rikkumiste toimepanemisest on möödunud enam kui 1 aasta, siis ei saanud kutse äravõtmisel nendele tugineda. Samuti puudub kaebaja tegevuses rikkumise korduvus või olulisus, kuna 2016. aasta tulemusi ei saa nende vaidlustamise tõttu arvesse võtta. 4.4. AJN tõlgendab määratlemata õigusmõisteid „hea maine“ ja „usaldusväärne“ vääralt ning

§ 32

lg 4 punkti 3 sätestatud alust kutse äravõtmiseks ei esine.

§ 32

lg 4 p 3 kui ka § 39 lg 2 sõnastusest ja ka mõttest tulenevalt on neis normides peetud silmas olevikku – isikul peab olema maine ja usaldusväärsus tema suhtes otsuse tegemise hetkel. See aspekt on oluline, sest seaduse ja terve õiguskorra immanentse loogika kohaselt on võimalik, et isik, kes mingil ajahetkel 2

(9)oli ebausaldusväärne, on oma tegevusega tõestanud vastupidist ja saavutanud usaldusväärsuse. Sama kehtib maine kohta ja selline isik kindlasti vastab vandeaudiitorile kehtestatud nõuetele. Samuti on ilmne, et vandeaudiitoril on võimalik oma mainet ja usaldusväärsust järjekindlalt parandada ning see ongi audiitortegevuse järelevalve mõte. Antud olukorras on AJN tegevus selgelt repressiivne, sest kaevatud otsusele eelnevatest materjalidest ja asjaoludest nähtuvalt on A.L.e tegevus vandeaudiitorina viimaste aastate jooksul järjekindlalt paranenud. 4.
  1. Olukorras, kus vandeaudiitori tegevus on aastate jooksul jätkuvalt paranenud, on kutse äravõtmine selgelt sobimatu meede. Lisaks ei ole Audiitorkogu läbiviidud kontrollide kohaselt pidanud vajalikuks teha ettepanekut kutse äravõtmiseks. Sellises olukorras oleks kaebajalt kutse äravõtmine AJN kallutatud tegevuse tulemusel selgelt otsitud ja kogemata leitud kauges minevikus toimunud minetuse pärast selgelt ebasobiv ja ebaproportsionaalne. Sisuliselt on tegemist tööd järjest paremini tegeva audiitori karistamisega selle eest, et ta oma tegevust parandab. 4.
  2. Mistahes elukutse esindaja võib leida end olukorras, kus arvuti hävimise tõttu materjalid hävivad. Seda tuleb pidada tööõnnetuseks, mis ei välista järelevalve teostamist, kuna raamatupidamise seaduse § 12 lg 1 kohaselt peab raamatupidamiskohustuslane säilitama raamatupidamise algdokumente seitse aastat alates selle majandusaasta lõpust, kui majandustehing algdokumendi alusel raamatupidamisregistris kirjendati. Sisuliselt sätestab õiguskord algdokumentide säilitamiseks dubleeriva kohustuse ja järelikult on võimalik vandeaudiitori tööd sisuliselt kontrollida ka raamatupidamiskohuslase säilitatavate dokumentide alusel isegi siis, kui audiitori enda töö aluseks olnud materjalid on hävinud. Seda võimalust AJN ei ole kasutanud.
  3. Vastustaja seisukoht 5.
  4. Kaebus on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Kaebajale on menetluses tagatud ärakuulamisõigus ning vastupidised väited on tõendamata. Võttes aluseks avaliku huvi, siis ei saa olla kutses vandeaudiitor, kelle hea maine ja usaldusväärsus ei ole tagatud. Kaebaja varasem tööalane eksimuste jada on läbi viimasena lõppenud uurimismenetluse niivõrd suurte ja põhimõtteliste puudustega, et ta on oma igapäevases töös arvestatavaks ohuks nii enda heausksetele klientidele kui ka avalikkusele. 5.
  5. Väited järelevalvemenetluse kallutatusest on alusetud. Haldusjärelevalvet vastustaja üle teostab Rahandusministeerium ning kõik otsused on kohtulikult kontrollitavad.

§ 142

lg 2 annab õiguse suurendada kvaliteedikontrolli sagedust, kui audiitorettevõtte kvaliteet on tuvastatult alla kehtivate nõuete. Kuna Alden Audit OÜ tegevuses tuvastati puudused, siis ei saa pidada korduvaid järelevalvemenetlusi kiusuks. Asjaolu, et Alden Audit OÜ vaidlustas

  1. aasta järelevalve tulemused halduskohtus, ei muuda selle kehtivust, mistõttu sai otsuse tegemisel sellele tugineda. 5.
  2. Otsuses tuvastatud etteheited kaebaja mainele ja usaldusväärsusele põhinevad väga mitmel episoodil, mis nii üksikult kui kogumis viitavad selgelt väga tõsistele probleemidele kaebaja kutsealases tegevuses. Olulisimaks rikkumiseks saab lugeda auditidokumentatsiooni säilitamise kohustuse rikkumist.

§ 32

lg 4 punkt 3 võimaldab kutse ära võtta, kui vandeaudiitor ei vasta seadusega kehtestatud nõuetele, st audiitor peab muu hulgas olema hea mainega ja usaldusväärne. Head mainet ja usaldusväärsust on käsitletud ja motiveeritud otsuses läbivalt, mõisted avatud eelkõige teoreetiliselt baasilt otsuse punktides 3.1 ja 3.2 ning need on seotud otsuses faktoloogiaga. 3

(9)Usaldusväärsuse, hoolsuskohustuse ja objektiivsuse nõue tuleneb nii

-ist kui ka rahvusvahelistest kutsetegevuse standarditest ning tegemist on nõudega, mida hinnatakse vastu tehiolusid ja selle alusel kaalutakse isiku sobivust/sobimatust ning usaldusväärsust või selle puudumist. Hea maine ja usaldusväärsuse nõuete olemasolu

is ei ole juhuslik ning nad teenivad väga olulist eesmärki – mitte lasta tegutseda vandeaudiitorina isikul, kelle varasem tegevus/tegevusetus on näidanud, et ta ei ole usaldusväärne ja/või ei oma varasema pinnalt mainet, et olla kutsele vääriline. Seejuures ei saa nõustuda kaebaja käsitusega, et mainet ja usaldusväärsust tuleks vaadata üksnes oleviku perspektiivist, kuna nende hindamine ongi võimalik üksnes tagasivaates. Seejuures ei saa lähtuda klientide rahulolust, kuna klientide rõõm võib nii mõnigi kord peituda hoopis vandeaudiitoris, kes ei ole ei aus, usaldusväärne ega ka hoolas. 5.4. Kaebaja viidatud

§ 32

lõige 6, mis viitab

§ 148

lõikes 2 sätestatud aegumistähtaegade kohaldamisele, ei ole asjakohane, kuna osas, milles otsus tugineb

§ 32

lg 4 punktile 1, on kõik otsuse punktides 3.12–3.14 toodud rikkumised leidnud aset 2 aastat enne otsuse tegemist. Viimase kvaliteedikontrolli otsus tehti 13.04.2017 ja eelviimase kvaliteedikontrolli otsus tehti 19.10.2016. Korduvus tuvastatud rikkumiste osas on ilmselge nii tuvastatud vastavate puudulike töövõttude, konkreetsete kvaliteedi otsuste kui ka oluline kogumina. Lisaks on otsuse aluseks vandeaudiitori sobimatus kutsesse seoses tema töö kvaliteedis esinenud oluliste puudustega ja nende mõjutustega kaebaja mainele ning usaldusväärsusele, s.t

§ 32lõige 4 punkt 3, millele aegumistähtaeg ei kohaldu.

5.5. Töö kvaliteeti hinnatakse järelevalvemenetluses ning vandeaudiitor ei saa ise otsustada, milline tema tegelik kvaliteet on. Kaebaja osas läbiviidud järelevalvemenetlustest ei ole ükski lõppenud rohelise tulemusega. Mis puudutab aga dokumentide hävimist, siis tuleb nõustuda, et infotehnoloogiast tulenevalt ei ole dokumentide hävimise eest kaitstud keegi, siis

-ist tulenevate dokumentide säilitamise ja järelevalvemenetluse kaasaaitamiskohustuse täitmiseks tuleb vandeaudiitoril teha dokumentidest varukoopiaid ja neid säilitada. Dokumentide säilitamise kohustus tuleb ka kutsetegevuse standarditest, mida audiitor on kohustatud järgima. 5.6. Kvaliteedikontrolli eesmärk on vandeaudiitori ja audiitorühingu töö parandamine. Vandeaudiitor peab juba enne töö alustamist hindama, kas tal on piisav kompetents ja oskused vastava audiitorteenuse osutamiseks (

§ 40

lg 2, § 41 lg 3, kutsetegevuse standardid: eetikakoodeks ptk 130, kindlust andvate teenuste rahvusvaheline raamistik p 17 jne). Uurimismenetluse eesmärgiks on selgitada, avastada, korrigeerida või vältida

is sätestatud nõuetele mittevastavat tegevust (

§ 132lg 1).

AJN-i ülesanne on korraldada järelevalvet avalikes huvides ning võtta meetmeid audiitortegevuse arengu eelduste loomiseks, vandeaudiitori kutsetegevuse kvaliteedi saavutamiseks ja selle kaitsmiseks (

§ 121lg 1).

Eelnevast tulenevalt on AJN-il kohustus võtta rikkumiste avastamise korral nende edaspidiseks vältimiseks ette vastavaid meetmeid. KOHTU PÕHJENDUSED

  1. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuna otsus on resolutsioonis õiguspärane ning kaebaja väited ei anna alust kaebuse rahuldamiseks.
  2. Vaidlust ei ole, et otsuse on andnud pädev haldusorgan ning see vastab

§ 32lg-s 5 sätestatud vorminõuetele.

Samuti ei ole vaidlust otsuse aluseks olevate faktiliste asjaolude üle. Küll aga on vaidlus selles, et kas otsuse tegemine oli lubatav, arvestades muu hulgas

-is 4

(9)sätestatud aegumise regulatsiooni ning määratlemata õigusmõistete sisustamist, ning kas otsus on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja selle andmisel oli kaebajale tagatud ärakuulamisõigus. 8. Kaebajalt võeti kutse ära kahel alusel. Esiteks

§ 32

lg 4 punkti 1 alusel, s.t vandeaudiitori tegevuse või kutsetegevuse aluste korduv või oluline rikkumine (otsuse punktid 3.12–3.14). Teiseks

§ 32

lg 4 punkti 3 alusel, st seadusega vandeaudiitorile sätestatud nõuetele mittevastavus (otsuse punktid 3.1–3.11). 9. Kohus ei nõustu kaebajaga, et

ei taga objektiivset ja sõltumatut järelevalvet. Asjaolu, et alates 01.09.2017 otsustab kutse ära võtmise vastustaja iseseisvalt, ei anna alust pidada menetlust ebaobjektiivseks või vandeaudiitorite õigusi ebaproportsionaalselt piiravaks. Vandeaudiitori kutse on selgelt suunatud avalikkusele ning et selle saab ära võtta, kui vandeaudiitor ei vasta nõuetele, on avalikes huvides. Seda kinnitab ka

aluseks olev Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17.06.2006 direktiivi nr 2006/43/EÜ (edaspidi direktiiv) sissejuhatuse punkt 9, mille kohaselt „v[V]annutatud audiitori avaliku huvi funktsioon tähendab, et laiem avalikkus ja institutsioonid usaldavad vannutatud audiitori töö kvaliteeti. Auditi hea kvaliteet aitab finantsaruandluse usaldusväärsuse ja tõhususe edendamisega kaasa turgude korrapärasele toimimisele.“. Et kutse äravõtmine riivab kaebaja ettevõtlusvabadust või õigust vabalt elukutset valida, on ilmne, kuna vandeaudiitoril peab teenuse osutamiseks olema kutse. Ettevõtlusvabadus ja õigus vabalt elukutset valida on ka seadusreservatsiooniga põhiõigus, milleks seaduslik alus tuleneb

-ist. Põhiseaduses sätestatud õigust vabaks eneseteostuseks võib piirata, kui avalik huvi kaalub üles isiku ootuse. Kaebaja soov tegeleda audiitorteenuse osutamisega ja teenida sellest tulu ei ole kaalukam avalikust huvist tagada audiitorteenuse usaldusväärsus ning audiitorteenuse eesmärkide täitmine. Kaebajal on võimalik töötada teise vandeaudiitori juhtimise ja vastutuse all või muus sarnaseid teadmisi nõudvas valdkonnas (vt otsuse punkt 3.14, II lõik). Põhiseadusega ei saa pidada vastuolus olevaks ka olukorda, kus vastustaja otsused on kontrollitavad üksnes kohtulikult. 10. Nõustuda ei saa kaebajaga ka selles, et otsuses kaebajale etteheidetavaid rikkumisi ei saa pidada korduvaks. Asjaolu, et kaebaja vaidlustas 2016. aasta otsuse (haldusasi 3-16-2726), ei muuda asjaolu, et selle otsuse kehtivust ei ole peatatud. Lisaks märgib kohus, et

§ 32

lg 4 punktis 1 nimetatud korduvus ei tähenda seda, et rikkumised tuleb tuvastada kahes järjestikuses kvaliteedikontrolli menetluses.

§ 32

lg 4 punktis 1 märgitud vandeaudiitori tegevuse või kutsetegevuse aluste korduv või oluline rikkumine on määratlemata õigusmõiste, mis on seotud

  1. peatüki
  2. ja
  3. jao sätetega.

§ 45

ja 46 kohaselt on vandeaudiitori kutsetegevuse standardid ja nende järgimine vandeaudiitorile kohustuslik, s.t vandeaudiitor peab nendest lähtuma igakordsel teenuse osutamisel ning vandeaudiitoril ei ole õigust valida, kas ja milliseid või millises ulatuses ta mingeid kutsetegevuse standardeid täidab. Seega on kohus vastupidiselt kaebajale seisukohal, et

§ 32

lg 4 punkti 1 tähenduses saab korduvaks rikkumiseks pidada ka selliseid rikkumisi, mis tuvastatakse nt ühe kvaliteedikontrolli raames erinevates töövõttudes.

  1. Põhjendatuks ei saa pidada ka kaebaja väiteid sellest, et otsus tugineb ebaõigetele faktiväidetele, kuna Eesti Päevalehe artiklis ei mainita kaebajat ning
  2. aasta auditi tulemused kaebaja vaidlustas. Kaebaja on rebinud kontekstist välja vaidlustatud haldusakti üksikud osad ning esitanud need omakasupüüdlikult ja tegelikku konteksti arvestamata. Otsuses ei ole väidetud, et Eesti Päevalehe ajakirjanik oleks 04.01.2017 artiklis kaebajale nimeliselt viidanud. Samuti ei muuda faktilisi asjaolusid tõik, et
  3. aasta kvaliteedikontrolli tulemused Alden Audit OÜ 5

(9)halduskohtus vaidlustas, kuna haldusakti vaidlustamine kohtus ei too iseseisvalt kaasa selle kehtivuse lõppemist või peatamist. Mis puudutab aga kaebaja väidet otsuse punkt 2.10 kohta, siis vaidlust ei ole, et kaebaja teenuse kvaliteet on küll paranenud, kuid see ei muuda asjaolu, et kaebaja tegevuses on tuvastatud korduvad rikkumised. 12. Otsuse punktides 3.12–3.14 toob vastustaja välja

§ 32lg 4 punkti 1 kohaldamise kaalutlused.

Seejuures tugineb vastustaja ALDEN AUDIT OÜ suhtes läbiviidud kvaliteedikontrolli aruannetele.

§ 32

lg 4 punkt 1 sätestab, et vandeaudiitori kutse võib ära võtta vandeaudiitori tegevuse või kutsetegevuse aluste korduva ja olulise rikkumise korral. Seejuures toob

§ 32

lg 6 välja, et nimetatud rikkumistele kohaldatakse

§ 148lg-s 2 sätestatud aegumistähtaegu.

Kuni 31.08.2017 sätestas

§ 148lg 1 üheaastase aegumistähtaja.

Alates 01.09.2017 on aegumistähtaeg 2 aastat. Ehkki kohtule esitatud materjalidest saab järeldada, et kaebaja on korduvalt rikkunud vandeaudiitori kutsetegevuse aluseid, kuna kaebaja tegevuse üle kvaliteedikontrolli teostamisel on ajavahemikel 2014–2016 tuvastatud koduvad rikkumised ning need rikkumised kanduvad töövõtust töövõttu, siis ei saanud vastustaja kaebajalt kutse äravõtmisel

§ 32

lg 4 punktile 1 tugineda.

§ 32

lg 4 punkt 1 koostoimes sama paragrahvi lõikega 6 sätestavad, et korduvale või olulisele rikkumisele võib tugineda rikkumise toimepanemisest

§ 148lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul.

Kohus ei nõustu vastustajaga, et nimetatud aegumistähtaeg hakkab kulgema kvaliteedikontrolli lõpetamise otsusest. Samuti ei nõustu kohus vastustajaga, et praegusel juhul kohaldub 2-aastane aegumistähtaeg.

  1. aasta audit hõlmas rikkumisi aastatel 2013 (vastavalt auditid allkirjastatud 17.06.2013 ja 01.07.2013) ning
  2. aasta audit hõlmas kaebaja tegevust
  3. aastal (vastavalt auditid allkirjastatud 11.03.2016, 12.05.2016 ja 13.06.2016).

§ 32

lg-s 6 sätestatud aegumise regulatsioon on materiaalõiguslik ning olukorras, kus aegumise tõttu ei saa rikkumisele enam tugineda, siis ei saa seadusemuudatusega hakata tähtaeg kaebajale ebasoodsalt uuesti kulgema. Eelnevast tulenevalt nõustub kohus kaebajaga, et vastustaja ei saanud otsuse tegemisel tugineda

§ 32

lg 4 punktile 1, kuna kvaliteedikontrollides tuvastatud ja otsuses märgitud rikkumistele tuginemise 1-aastane aegumistähtaeg oli otsuse vastuvõtmise ajaks möödunud. 13. Samas märgib kohus, et ehkki kuni 31.08.2017 kehtinud

§ 32

lg 6, mis viitas

§ 148

lg-le 2, välistas otsuse tegemisel

§ 32

lg 4 punkti 1 kohaldamise, siis ei välista see seda, et kontrollimenetlustes tuvastatud korduvate rikkumiste tulemusel on vandeaudiitor kaotanud siiski usaldusväärsuse ning ta ei vasta enam

§ 39lg 2 nõuetele.

Ka praegusel juhul on vastustaja otsuses leidnud, et kaebaja korduvad rikkumised on aluseks tema usaldusväärsuse kahanemisele ja kutse äravõtmisele. Kohus nõustub vastustajaga, et

§ 32

lg 4 punkt 3 on kohaldatav olukorras, kus vandeaudiitor ei vasta hea maine ja usaldusväärsuse kriteeriumile.

§ 39

lg-s 2 sätestatud hea maine ja usaldusväärsus on määratlemata õigusmõisted, mida

ei defineeri. Küll aga toob

välja kolm alust, mille esinemisel on hea maine või usaldusväärsus vankumatult kahjustunud (

§ 39lg 3).

Selliseid asjaolusid praegusel juhul ei esine. Määratlemata õigusmõiste sisustamine ei ole vastustaja suvaotsus ning selle sisustamisel tuleb arvestada iga juhtumi eripära (vt Riigikohtu 26.11.2009 otsus nr 3-3-1-73-09, punkt 9; 21.10.2015 otsus nr 3-3-1-27-15, punkt 14), isiku käitumist, kaalul olevaid õigushüvesid. Nõustuda saab vastustajaga, et ehkki isiku usaldusväärsust ja head mainet hinnatakse olevikus, siis saab hinnangu aluseks võtta vaid mineviku sündmused, mis suudavad mõjutada isiku head mainet ja usaldusväärsust olevikus. Samas tuleb mineviku sündmuste puhul arvestada minevikus toimunud 6

(9)sündmuse aega (ajaliselt lähem sündmus mõjutab enam) ning isiku suhtumist toimunusse ja selle tagajärgedesse. Samuti tuleb hinnata, kas tegemist on juhuslikku laadi rikkumisega või on tegemist süsteemse rikkumisega, kuna süsteemne rikkumine mõjutab kohtu hinnangul enam isiku usaldusväärsust kui juhuslik ühekordne rikkumine. Kuna

§ 60

lg 1 kohustab kutsetegevuse dokumente hoidma 7 aastat, siis saab vandeaudiitori usaldusväärsuse hindamisel võtta arvesse kõiki selle aja jooksul tuvastatud rikkumisi. Seejuures

§ 40

sätesta vandeaudiitori nõutava hoolsuse ja kompetentsuse, mis on üheselt seotud vandeaudiitori usaldusväärsusega. 14. Otsuse punktides 3.1–3.11 leiabki vastustaja, et kaebaja ei vasta

§ 39

lg 2 nõuetele (s.t tal puudub nõutav hea maine ja usaldusväärsus), mistõttu tuleb kutse ära võtta

§ 32lg 4 punkti 3 alusel.

Seejuures on vastustaja hea maine ja usaldusväärsuse sisustanud esmalt läbi

§-s 60 sätestatud kohustuse rikkumise ning seejärel läbi osutatud teenuse kvaliteedi, mis jääb alla nõutava taseme. 14.1.

§ 60

lg 1 sätestab, et audiitorettevõtja /…/ kogub ja säilitab vandeaudiitori kutsetegevuse dokumente ja andmeid viisil ja mahus, mis vastab vandeaudiitori kutsetegevuse standarditele ning võimaldab avalikku järelevalvet. Ei ole vaidlust, et vastustaja küsis kaebajalt kokku 10 töövõttu, millest kaebaja esitas vastustajale 2. Kuna

§ 7

lg 5 punktide 3 ja 4 kohaselt saab vandeaudiitorit ja audiitorettevõtjat (Alden Audit OÜ-d) pidada omavahel seotuks, siis seetõttu on järelevalvemenetluse kontekstis

§ 60lg 1 nõude rikkumine ette heidetav ka kaebajale.

Kaebaja etteheited vastustaja tegevusele, et viimane ei küsinud hävinud auditite dokumente vahetult äriühingutelt, on asjakohatu. Haldusmenetluses sätestatud uurimispõhimõte ei tähenda seda, et seadusega kaebajale pandud ülesande täitmata jätmisel kandub tõendite kogumise kohustus vastustajale.

§ 60

kohaselt on dokumentide säilitamise kohustus audiitorettevõtjal ning kui kaebajal nõutavad dokumendid puudusid, siis oleks tal tulnud endal nõutavate dokumentide saamiseks auditeeritud äriühingutega või nende dokumendihoidjatega ühendust võtta. Samas märgib kohus, et kui kohtuistungil uuris kohus kaebajalt, et miks ta ei võtnud dokumentide saamiseks äriühingutega ühendust, siis tõi kaebaja välja, et tegelikult ei ole dokumentide taastamine võimalik ning see eeldaks uute auditite läbiviimist (kohtuistungi helisalvestis alates 11:02:04). Vastustaja sellele kaebaja seisukohale vastu ei vaielnud. Ehkki kaebajale võib ette heita, et ta ei astunud samme dokumentide hävimise vältimiseks (hoides materjale muu hulgas nt trükituna), siis ei nähtu otsusest, et vastustaja oleks hinnanud dokumentide hävimisest möödunud aega ning kaebaja astutud samme selleks, et tulevikus dokumentide hävimist välistada. Samas ei too selliste kaalutluste ja põhjenduste puudumine kaasa otsuse tühistamist, kuna kohus nõustub vastustajaga, et tegemist on sedavõrd olulise hoolsuskohustuse rikkumisega, mille alusel saab asuda seisukohale, et kaebaja usaldusväärsus on kahjustunud.

reguleerib juba selles kehtima hakkamisest kutsetegevuse dokumentide 7aastase säilitamise kohustuse. Seejuures ei kohusta

kaebajat hoidma dokumente elektrooniliselt.

sätestab, et kutsetegevuse dokumente võib säilitada mistahes infokandjal, kuid säilitustähtaja jooksul peab olema tagatud nende kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm ning loetavus. Seejuures sätestab rahandusministri 03.03.2010 määrus nr 12 „Auditeerimiseeskiri“ (edaspidi auditeerimiseeskiri) dokumenteerimiskohustuse üksikasjalikult. Sellise nõude rikkumine on hoolsuskohustuse rikkumine, mille eest on ette nähtud väärteokaristus (

§ 165) ning mis toob kaasa usaldusväärsuse vähenemise. 7

(9)14.
  1. Vastustaja leiab, et kaebaja hea maine ja usaldusväärsus on kahjustunud ka sel põhjusel, et tema kutsealases kompetentsuses on puudujäägid. Selles osas tugineb kaebaja nii
  2. jaanuaris alustatud uurimismenetluses üle vaadatud kahele töövõtule kui ka
  3. aastal ja
  4. aastal tehtud kvaliteedikontrolli kokkuvõtetele. Nagu kohus eelnevalt välja tõi, siis on kutsealane kompetentsus usaldusväärsust mõjutavaks teguriks. Auditeerimiseeskirja § 3 sätestab kindlust andva audiitorteenuse mõiste ning kooskõlas

asjakohaste sätetega on ilmne, et vandeaudiitori arvamus tuleb kujundada seaduses ja kutsetegevuse standardites ette nähtud piisava ja põhjaliku menetluse käigus, kus kogutakse auditeeritava ettevõtja tegevuse kohta piisavalt tõendeid ja hinnatakse tema tegevuse normikohasust. Vaidlust ei ole, et Facio Invest OÜ 2012 auditi töövõtt ja Riito Ehituse OÜ 2012 auditi töövõtt ei olnud läbiviidud standardi nõuete kohaselt (otsuse punkt 3.9) ning samuti ei ole vaidlust selles, et

  1. aastal alanud ja
  2. aastal lõppenud kvaliteedikontroll tuvastas kaebaja tegevuses standardinõuete rikkumised (kontrolli tulemuseks oli, et audiitorteenuse kvaliteedis esinesid märkimisväärsed puudused, oluline täiustamine nõutav) ning Alden Audit OÜ-le määrati distsiplinaarkaristusena noomitus. Ka
  3. aastal alustatud ning
  4. aastal lõpetatud kvaliteedikontrolli tulemused jõudsid järeldusele, et kontrolliperioodil osutatud audiitorteenuse kvaliteedis esinesid märkimisväärsed puudused ja audiitorettevõtja peab audiitorteenuse kvaliteeti oluliselt täiustama. Seda ei väära ka asjaolu, et kaebaja vaidlustas
  5. aasta kvaliteedikontrolli tulemused haldusasjas 3-16-
  7. aastal lõpetatud kvaliteedikontroll tuvastas, et kaebaja kutsetegevus on paranenud, s.t audiitorteenuse kvaliteet on vastuvõetav, esinesid puudused ja täiustamine nõutav. Seega on kaebaja tegevusele etteheited läbivalt olnud standardi nõuete ja dokumenteerimiskohustuse rikkumised. Standarditest lähtumise kohustus tuleneb seadusest ning nendest lähtumata jätmine tähendab nii auditi aruannete kui ka neid koostanud vandeaudiitori usaldusväärsuse vähenemist. Usaldusväärseks ei saa pidada vandeaudiitori arvamust, mis on tehtud ebapiisava tõendusmaterjali pinnalt ning mille tõelevastavus saab olla vaid juhuslik (vt Tallinna Halduskohtu 11.11.2016 otsuse nr 3-16-394, punkt 17). Kohtu hinnangul on nimetatud seisukoht kohaldatav ka käesolevas vaidluses. Hinnates kaebajale tehtud etteheiteid audiitorteenuse osutamisel, siis ei ole need olnud juhuslikud või üksikud. Tegemist on süstemaatiliselt audiitorteenuse osutamisel standardistest tulenevate nõuete eiramisega. Seda ei väära ka asjaolu, et kaebaja osutatud teenus on võrreldes
  8. aastal kinnitatud kvaliteedikontrolli tulemustega
  9. aastal muutunud paremaks. Ka
  10. aasta auditites tuvastati standardi nõuete rikkumised. Kuna kutsetegevuse standardite täitmise kohustus tuleneb otse seadusest, siis ei saa kaebaja valida, kas ta standardeid järgib või mitte. Usaldusväärsuse avalikkuse silmis ning finantssektoris aga tagabki üksnes nõuetele vastava teenuse osutamine. Vaid kutsetegevuse standardite järgimine toob kaasa nõuetekohase audiitorteenuse ja nõuetekohase auditi lõppjärelduse, mis saab olla aluseks finantsaruandluse usaldusväärsusele ja mis aitab kaasa turgude korrapärasele toimimisele.
  11. Kohus ei nõustu kaebajaga, et kaebaja hea maine ja usaldusväärsuse hindamiseks oleks vastustaja pidanud püüdma välja selgitada kaebaja usaldusväärsuse tema klientide silmis. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja kliendid ei pruugi olla alati huvitatud oma tegevuse nõuetekohasest kontrollimisest, et varjata toimepandud rikkumisi. Vandeaudiitori usaldusväärsuse hindamine on vastustaja pädevuses, mitte kaebaja või tema klientide pädevuses. Audiitorteenuse eesmärgiks on avalike huvide kaitse, majandustegevuse läbipaistvaks muutmine ning samuti kolmanda isikute finantsotsuste kaitse, siis on ilmne, et mittenõuetekohaste auditite läbiviimine ja ebausaldusväärsete vandeaudiitori aruannete avaldamine kahjustab avalikke huve, 8

(9)vandeaudiitori kutse usaldusväärsust ja mainet. Kui avalikkus ei saa tugineda auditi tulemustele, siis ei täida selline audiitorteenus ka oma eesmärki. Seejuures võib teenuse mainet ning usaldusväärsust kahjustada juba üks nõuetele mittevastav teenuse osutamine.
  1. Kohus ei nõustu kaebajaga, et otsuse andmisel on rikutud tema ärakuulamisõigust, mis võiks iseseisvalt tuua kaasa otsuse tühistamise. Kaebaja sai käskkirja projektile esitada vastuväited kirjalikult. Ehkki käskkirja projekt ja vaidlustatud haldusakt ei ole identsed, siis piisab ärakuulamisõiguse realiseerimiseks, et isikule on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid (vt Riigikohtu 14.01.2004 otsus 3-3-1-82-03). See õigus oli kaebajale tagatud. Asjaolu, et haldusorgan ei pidanud vajalikuks anda isikule õigust täiendavalt suuliste vastuväidete esitamiseks, ei tähenda ärakuulamisõiguse rikkumist, kuna sarnaselt kaebusele märkis kaebaja ka täiendava suulise ärakuulamise taotluses, et ta soovib selgitada puudusi Audiitorkogu eksamite sooritamisel, mis takistab noortel turule sisenemist (kd I, lk 179 ja kaebuse punkt 3.33). See aga ei ole seotud vaidlustatud otsusega. Et kutse ära võtmine mõjutab kaebaja ja Alden Audit OÜ tegevust on kaebaja poolt nõuetele mittevastava teenuse osutamise vältimatu tagajärg, mida kaebaja oleks saanud vältida, kui ta oleks osutanud audiitorteenust õigusaktidega kooskõlas.
  2. Ehkki otsuse tegemisel ei saanud vastustaja tugineda

§ 32

lg 4 punktile 1, siis ei too see kaasa otsuse tühistamist, kuna kaebajalt kutse äravõtmine

§ 32lg 4 punkti 3 alusel on õiguspärane ja põhjendatud.

Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et otsus on põhjendatud ja selle tühistamiseks ei ole alust. Menetluskulud 18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude hüvitamist ei taotlenud, mistõttu vastustaja võimalikke menetluskulusid kaebajalt välja ei mõisteta. /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Prigoda 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.