← Eesti

1-16-9939/70

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär Kohtuasi ja menetlusliik Apelleeritud kohtuotsus Apellandid Apellatsioonimenetluse pooled Koh

§ 345lg 1 järgi õigeks.

  1. Muuta maakohtu otsuse põhiosa, jättes sellest välja viited kohtuotsustele kriminaalasjades nr 1-15-9048, 1-15-3211, 1-15-8408 ja 1-15-
  3. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
  4. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt, prokuratuuri apellatsioon jätta rahuldamata.
  5. Mõista Eesti Vabariigilt Vitali Sikora kasuks välja 1750 (üks tuhat seitsesada viiskümmend) eurot kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks (sh 750 eurot apellatsioonimenetluses ja 1000 eurot sellele eelnenud kriminaalmenetluses makstud kaitsjatasu eest). EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta. Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest. Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. Süüdistus
  7. Vitali Sikora anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 3891 lg-te 1 ja 3 ning § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegudes ning OÜ Vitkor KarS § 3891 lg 3 järgi kvalifitseeritud kuriteos. 1.
  8. Vitali Sikora süüdistus KarS § 3891 lg-te 1 ja 3 järgi
  9. V. Sikora oli
  10. detsembrini 2015 OÜ Vitkor juhatuse liige. Ta esitas maksustamisperioodide jaanuar kuni oktoober 2014 kohta käivates OÜ Vitkor käibedeklaratsioonides maksuhaldurile valeandmeid eesmärgiga vähendada äriühingu käibemaksukohustust alusetult 67 551 euro 55 sendi võrra. Valeandmete esitamine seisnes selles, et V. Sikora kajastas OÜ Vitkor raamatupidamises ja käibedeklaratsioonides osaühingute L. , D. , K. , B. , T. , S. ja M. arveid (kogusummas 405 311 eurot 73 senti) selliste tehingute kohta, mida tegelikult ei tehtud. Need arved olid fiktiivsed ja koostatud eesmärgiga võimaldada OÜ-l Vitkor maha arvata sisendkäibemaksu. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 83 lg 4 kohaselt ei võeta näilikku tehingut maksustamisel arvesse. Seega ei olnud V. Sikoral õigust süüdistuses nimetatud äriühingute arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata. Näilike arvete alusel kajastas V. Sikora OÜ Vitkor käibedeklaratsioonides alusetult sisendkäibemaksu summas 67 551 eurot 55 senti, vähendades selle summa võrra ebaseaduslikult osaühingu käibemaksukohustust. 1.
  11. Vitali Sikora süüdistus KarS § 345 lg 1 järgi
  12. V. Sikora OÜ Vitkor juhatuse liikmena tellis jaanuarist novembrini 2014 A.L. poolt võltsitud raamatupidamisdokumente (arveid), mida ta kasutas OÜ Vitkor finantsaruandluses, arvates nendel võltsarvetel märgitud käibemaksu OÜ Vitkor sisendkäibemaksu hulka. Arvetel näidatud tehinguid tegelikult ei toimunud ja V. Sikora kasutas arveid ülekannete tegemiseks OÜ Vitkor pangakontolt. Arvete tasumise tulemusel sai OÜ Vitkor juhatuse liige V. Sikora õiguse kanda ettevõtlusest maksuvabalt välja sularaha ja esitada maksudest tasumisest kõrvalehoidmise 2

(29)eesmärgil maksudeklaratsioonides valeandmeid. OÜ Vitkor kasutas võltsitud arvetel märgitud käibemaksusummasid sisendkäibemaksu arvestamisel, deklareerides käibedeklaratsioonides valeandmeid. Võltsitud dokumentide kasutamisega OÜ Vitkor raamatupidamises ning Maksu- ja Tolliametile deklaratsioonide esitamisel omandas V. Sikora õiguse jätta käibedeklaratsioonide esitamisel Maksu- ja Tolliametile mulje, et võltsitud arved on tõesed ja annavad õiguse vähendada OÜ Vitkor käibemaksukohustust. Selle tulemusel vabanes OÜ Vitkor kohustusest tasuda riigieelarvesse 67 551 eurot 55 senti käibemaksu. 1.
  1. OÜ Vitkor süüdistus KarS § 3891 lg 3 järgi
  2. OÜ Vitkor anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 3891 lg 3 järgi selles, et tema juhatuse liige V. Sikora esitas maksustamisperioodide jaanuar kuni oktoober 2014 kohta käivates osaühingu käibedeklaratsioonides maksukohustuse vähendamise eesmärgil valeandmeid. Selle tulemusena jäi riigile laekumata 67 551 eurot 55 senti käibemaksu. V. Sikora pani teo toime OÜ Vitkor huvides, säästmaks tasumata maksude arvel raha ja parandamaks nii äriühingu majandustulemusi.
  3. Maakohtu otsus 2.
  4. Resolutiivosa
  5. Viru Maakohtu
  6. veebruari
  7. a otsusega tunnistati V.

§ 3891lg 1 ja § 345 lg 1 järgi süüdi ning teda karistati Kar

S § 63 lg-t 1 kohaldades 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega, millest arvati KarS § 68 lg 1 alusel maha kolm päeva eelvangistust. Maakohus jättis V. Sikora vangistuse KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata. Kohus märkis, et V. Sikorale KarS § 3891 lg-te 1 ja 3 järgi süüks arvatud kuriteo kvalifikatsioonist tuleb välja jätta viide KarS § 3891 lg-le

  2. Sama kohtuotsusega tunnistati OÜ Vitkor süüdi KarS § 3891 lg 3 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 4000 eurot. Selles osas ei ole maakohtu otsust apellatsioonimenetluses vaidlustatud. 2.
  3. Põhiosa
  4. Maakohus käsitles esmalt Viru Maakohtu
  5. novembri
  6. a kohtuotsust asjas nr 1-15-9048 ja selles otsuses tuvastatud asjaolusid. Viidatud kohtuotsusega tunnistati A.L. süüdi 1 KarS § 389 lg-te 1 ja 3–§ 22 lg 3 ja § 344 lg 1, § 256 lg 1 ja § 394 lg 2 p 1 järgi. A.L. tunnistati KarS § 3891 lg-te 1 ja 3–§ 22 lg 3 järgi süüdi selles, et ta korraldas koos veel 12 inimesega arveveski-teenuse osutamist. Muu hulgas väljastas ta OÜ-le Vitkor alusetu sisendkäibemaksu tekitamiseks tema kontrolli all olevate majandustegevuseta osaühingute L. , D. , K. , B. , T. , S. ja M. arveid, mis kajastasid tehinguid, mida tegelikult ei tehtud. OÜ Vitkor koostas ja esitas nende arvete alusel maksustamisperioodidel jaanuar kuni oktoober 2014 valeandmeid sisaldavaid käibedeklaratsioone. Eelneval kokkuleppel OÜ Vitkor juhatuse liikme V. Sikoraga korraldas A.L. koos kuritegeliku ühenduse teiste liikmetega võltsitud müügiarvete koostamise ja esitamise variäriühingute nimelt OÜ-le Vitkor selleks, et OÜ-l Vitkor tekiks võimalus arvetel märgitud käibemaksu võrra suurendada sisendkäibemaksu. OÜ Vitkor tasus võltsarvete alusel raha variäriühingute pangakontodele, laekunud raha võeti sularahas välja. Pärast vahendustasu (10% arve summast) mahaarvamist tagastas A.L. ülejäänud summa sularahas V. Sikorale.
  7. Maakohus tuvastas, et V. Sikora oli
  8. aprillist 2002 kuni
  9. detsembrini 2015 OÜ Vitkor juhatuse ainukene liige. V. Sikora oli ka e-maksuametis OÜ Vitkor käibedeklaratsioonide esitamiseks volitatud isik. 3

(29)
  1. OÜ B. , OÜ L. , OÜ T. , OÜ D. , OÜ S. , OÜ M. ja OÜ K. ei osutanud süüdistuses märgitud arvetel näidatud teenuseid ega müünud kaupu. Jälitustoimingu protokollist nähtub, et V. Sikora suhtles süüdistuses käsitletud perioodil tihedalt A.L. uga. Valdavalt suheldi arvete saamise, ülekannete tegemise, ülekantud raha pangakontodelt sularahas väljavõtmise ja maksete tagastamise teemal. V. Sikora ja A.L. rääkisid ka konkreetsetest arvetest. Nii näiteks helistas V. Sikora
  2. veebruaril 2014 A.L. ule ja küsis arve numbrit. A.L. vastas A
  3. OÜ Vitkor raamatupidamises on kajastatud OÜ L. arve nr A047, mille eest tasuti
  4. veebruaril 2014 summas 4494 eurot. Ehkki OÜ-le Vitkor osutasid väidetavalt teenust seitse äriühingut, arutas V. Sikora kõigi nende äriühingute nimelt arvete koostamise ja ülekannete tegemisega seonduvaid asjaolusid A.L. ga, mitte aga kõnealuste äriühingute juhtidega. A.L. u töökohas ja sõiduautos toimunud läbiotsimise käigus leiti ja võeti ära muu hulgas arveid, mis süüdistuses nimetatud äriühingud olid väljastanud OÜ-le Vitkor. Mitme V. Sikora poolt läbiotsimise käigus üle antud arve elektroonilised versioonid leiti asitõendite vaatlusprotokollide kohaselt ka tema kasutuses olnud ja läbiotsimise käigus ära võetud arvutitest. V. Sikora poolt menetlejale antud arved ei vasta käibemaksuseaduse (KMS) §-st 37 ja raamatupidamise seaduse (RPS) § 7 lg-st 1 tulenevatele nõuetele. Puuduvad arvete aluseks olevad alusdokumendid (hinnapakkumised, lepingud, tööde üleandmise-vastuvõtmise aktid, kauba tellimused, kauba transporti tõendavad dokumendid jms). Teenuse või kauba nimetus arvetel on märgitud üldsõnaliselt (näiteks raieteenus, alusmetsaraie), mistõttu ei ole võimalik arvete alusel kontrollida tehingu majanduslikku sisu ja arvnäitajaid. Arvetel puuduvad viited dokumentidele, milles teenuste sisu oleks lahti kirjutatud. Eluliselt pole usutav tehingu toimumine olukorras, kus ainsaks tehingut tõendavaks dokumendiks on üldsõnaline arve. Teenuse osutajad vahetusid suhteliselt lühikese ajavahemiku tagant. Arveid väljastanud äriühingute juhatuse liikmetel ei olnud äriühingute üle tegelikku kontrolli. Reaalset majandustegevust neil äriühingutel ei olnud. Osa arveid kandsid aastaarvu 2013, millest järeldub, et arvetele kantud andmed ei olnud OÜ-le Vitkor olulised. Arvetel kajastatud tehingud olid näilikud ja tegelikult nende alusel KMS § 4 lg 1 p 1 tähenduses käivet ei tekkinud. Näilikku tehingut ei võeta maksustamisel arvesse. Seega ei tekkinud OÜ-l Vitkor ka sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Asjaolu, et süüdistuses nimetatud variäriühingud olid A.L. u kontrolli all ega osutanud OÜ-le Vitkor mingeid teenuseid, on tõendatud ka A.L. u suhtes tehtud süüdimõistvates kohtuotsustes. Süüdistus on tõendamata vaid OÜ M. arve nr 22072014-2 ja arve nr 24072014-2 osas. Pearaamatus on vastavad ülekanded kirjas, kuid sisendkäibemaksu arvestuses mitte. Jälitustoimingu protokollis sisalduvate teavet arvestades oli V. Sikora teadlik, et arved ei kajasta tegelikult toimunud majandustehinguid.
  5. V. Sikora kohtus antud ütlused on üldsõnalised, eluliselt mitteusutavad ning vastuolus teiste tõenditega. Kaitsja esitas kohtule OÜ Vitkor müügiarved, tõendamaks, et kaup on edasi müüdud ja seega ka tegelikult soetatud. Maakohus leidis, et kaitsja esitatud täiendavad tõendid ei lükka ümber eelnevalt tuvastatud faktilisi asjaolusid. Kauba müük T. OÜ-le on toimunud ajaliselt varem kui sama kauba soetamine arvetel näidatud variäriühingutelt. Arvetelt ei nähtu, et tegemist oleks ettemaksuarvetega.
  6. V. Sikora kasutas süüdistuses nimetatud võltsitud arveid OÜ Vitkor käibedeklaratsioonide esitamisel maksukohustuse vähendamise eesmärgil, mida tuleb käsitleda kohustusest vabanemise eesmärgina KarS § 345 lg 1 mõttes. Kuna ühe ja sama teoga realiseeris V. Sikora mõlema kuriteo koosseisud, siis kattuvad kuritegude toimepanemise faktilised asjaolud ja tõendid, mistõttu pole vaja KarS § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo osas varem käsitletut korrata.
  7. Põhjendades V. Sikorale mõistetud karistust, märkis maakohus järgmist. V. Sikora tegutses ligemale aasta ja tema poolt maksuhaldurile OÜ Vitkor käibedeklaratsioonides valeandmete 4
(29)esitamine oli suunatud OÜ Vitkor maksukohustuse vähendamisele summas 66 031 eurot 55 senti. Arvestades V. Sikora süü suurust, ei pidanud kohus põhjendatuks rahalise karistuse mõistmist, vaid leidis, et süüdistatavat tuleb karistada vangistusega. V. Sikora karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole. Süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata. Seetõttu tuleb teda karistada sanktsiooni keskmises määras. Arvestades kuriteo asjaolusid ja süüdlase isikut, on põhjendatud jätta vangistus KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kohaldamata. V. Sikorale KarS § 491 lg-s 1 sätestatud ettevõtluskeelu kohaldamist ei pidanud maakohus põhjendatuks, sest esiteks ei ole V. Sikorat varem kriminaalkorras karistatud ja teiseks on põhikaristus karistuse eesmärkide saavutamiseks piisav. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  1. Viru Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid V. Sikora kaitsja vandeadvokaat Kaarel Kais ja prokuratuur.
  2. Kaitsja apellatsioon
  3. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist V. Sikora süüditunnistamist ja karistamist ning temalt menetluskulu väljamõistmist puudutavas osas. Apellant palub mõista V. Sikora õigeks kõigis talle esitatud süüdistustes, või alternatiivselt saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Lisaks palub kaitsja mõista riigilt V. Sikora kasuks välja menetluskulu.
  4. Esmalt jääb kaitsjale arusaamatuks, millisest õigusnormist tulenevalt jättis kohus V. Sikorale süüksarvatava kuriteo kvalifikatsioonist välja viite KarS § 3891 lg-le
  5. V. Sikorale on esitatud süüdistus muu hulgas KarS § 3891 lg 3 järgi. Sellises olukorras pidanuks Viru Maakohus, leides, et V. Sikora ei ole KarS § 3891 lg-s 3 sätestatud kuritegu toime pannud, mõistma ta selle sätte järgi õigeks ning jätma menetluskulu vastavas osas riigi kanda. Kaitsja taotleb V. Sikora õigeksmõistmist KarS § 3891 lg 3 järgi, kuna füüsilise isikuna ei saanud V. Sikora selles sättes ette nähtud kuritegu toime panna.
  6. Tõendid ei anna kaitsja hinnangul alust ka V. Sikora süüditunnistamiseks KarS § 3891 lg 1 ega § 345 lg 1 järgi.
  7. Prokuratuur ei ole esitanud kohtule ainsatki tõendit selle kohta, et kõik või osa süüdistusaktis nimetatud ja kohtule esitatud arvetest (nn variäriühingute arved OÜ-le Vitkor) on fiktiivsed. V. Sikora on kohtus andnud ütlusi, mille kohaselt OÜ Vitkor tellis süüdistusaktis nimetatud äriühingutelt teenuseid ja osadelt ostis ka seadmeid. Samas kinnitas V. Sikora, et ühelgi juhul ei jäänud tellitud teenus osutamata või ostetud kaup saamata. Kaitsja on kohtule esitanud OÜ Vitkor väljastatud arved T. OÜ-le. Nendest arvetest nähtuvalt müüs OÜ Vitkor nn variäriühingutelt ostetud seadmed ise edasi T. OÜ-le. Viimati nimetatud äriühing on seadmete eest OÜ-le Vitkor ka tasunud. Isegi, kui lugeda tõendatuks, et süüdistusaktis nimetatud äriühingutel polnud töötajaid, ei saa sellest järeldada, et need äriühingud ei võinuks OÜ-le Vitkor teenuseid osutada. Esiteks oli kõnealuseid teenuseid (nt raieteenus) võimalik osutada alltöövõttu kasutades. Teiseks, ei saa välistada, et süüdistusaktis nimetatud nn variäriühingud petsid riiki seeläbi, et kasutasid oma teenuste osutamiseks “musta tööjõudu”, tasudes oma töötajatele palga sularahas ja jättes riigile tööjõumaksud tasumata. V. Sikora OÜ Vitkor juhatuse liikmena ei teadnud ega pidanudki teadma, kuidas talle teenust osutavad äriühingud oma tööd korraldavad.
  8. Maakohus rajas V. Sikorat süüdimõistva kohtuotsuse lubamatult kohtuotsustele, mis on tehtud teistes kriminaalasjades, kus V. Sikora ei olnud menetlusosaline ega saanud ennast kaitsta. 5
(29)Maakohus on teistes kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste põhjal teinud mitu järeldust, mis ei tulene ühestki teisest tõendist. Näiteks puudutab see maakohtu seisukohta, et OÜ Vitkor tasus esitatud võltsarvete alusel arvel näidatud summad variäriühingute pangakontodele, laekunud raha võeti sularahas välja ning pärast vahendustasu mahaarvamist tagastas A.L. ülejäänud raha V. Sikorale. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistuse selline väide täielikult tõendamata.
  1. Maakohus leidis, et V. Sikora ütlused on üldsõnalised, eluliselt mitteusutavad ning vastuolus teiste tõenditega. Samas ei konkretiseerinud kohus, millest tulenevalt ta sellise järelduse tegi.
  2. Maakohtu osutatud asjaolu, et OÜ Vitkor müüs kauba T. OÜ-le varem kui toimus sama kauba soetamine arvetel näidatud äriühingutelt, ei sea kahtluse alla tehingute toimumist. On täiesti tavaline praktika, et mingi kauba müügiarve esitatakse ostjale enne, kui kauba tarnija esitab müüjale omapoolse müügiarve.
  3. Jälitustoimingu protokollis ei ole kajastatud ainsatki telefonikõne ega sõnumit, milles V. Sikora või tema vestluspartner räägiks fiktiivsetest arvetest, (pelgalt) käibemaksu mahaarvamiseks esitatavatest arvetest või muust taolisest. Samuti ei ole seal kajastatud ühtegi vestlust, milles räägitaks OÜ Vitkor poolt arvete alusel tasutud raha tagastamisest V. Sikorale. Maakohtu järeldus, et V. Sikora sai A.L. lt arvete alusel makstud summa pärast vahendustasu mahaarvamist tagasi, on paljasõnaline.
  4. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et V. Sikora täitis KarS § 3891 lg 1 objektiivse koosseisu, pole täidetud subjektiivne koosseis, kuna V. Sikoral puudus tahtlus. V. Sikora ei teadnud ega pidanudki teadma, kas talle teenust osutavad ettevõtted reaalselt tegutsevad. Asjas ei ole ainsatki tõendit selle kohta, et V. Sikora oli nn variäriühingute arvete fiktiivsusest teadlik.
  5. Vaidlustades V. Sikora süüditunnistamist KarS § 345 järgi, märgib kaitsja, et esmalt on vaieldav, kas süüdistusaktis nimetatud nn variäriühingute arveid saab üldse käsitada võltsitud dokumentidena. Arved väljastanud äriühingud olid reaalselt olemas ja omasid arvete esitamise ajal kehtivat käibemaksukohustuslase numbrit. Lisaks on tõendamata, et arvetel kajastatud teenuseid ei ole reaalselt osutatud või arvetel kajastatud seadmeid ei ole müüdud. Võltsitud dokumendi kasutamine KarS § 345 mõttes eeldab, et dokument esitatakse kellelegi ehtsa pähe. V. Sikora ei ole süüdistuses nimetatud arveid kellelgi esitanud. Isegi, kui süüdistuses märgitud arved olid võltsitud, polnud V. Sikora sellest teadlik.
  6. Ehkki V. Sikora tuleb õigeks mõista, ei ole maakohtu otsus seaduslik ka V. Sikorale mõistetud karistuse osas. V. Sikora on kriminaalkorras karistamata isik, kelle karistamine vangistusega, pealegi veel sanktsiooni keskmises määras, ei ole süüdistuse sisu arvestades põhjendatud.
  7. Prokuratuuri apellatsioonivastus
  8. Prokuratuur leiab apellatsioonivastuse taotlevas osas, et V. Sikora kaitsja apellatsioon on põhjendamatu, ja palub jätta selle rahuldamata. Samas märgib prokuratuur apellatsioonivastuse põhiosas, et nõustub apellatsiooniga osaliselt. Kuna prokuratuur loobus V. Sikora süüdistusest KarS § 3891 lg 3 järgi, tulnuks V. Sikora selles osas õigeks mõista.
  9. Prokuratuuri arvates on maakohus V. Sikorat süüdi tunnistades uurinud tõendeid põhjalikult ja hinnanud neid kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Süüdistuses loetletud variäriühingute käibedeklaratsioonidest nähtub, et neil äriühingutel ei ole olnud kasumlikku tegevust, kuna deklareeritud käibemaks ja sisendkäibemaks on arvestatud võrdseks, mis on üks varifirma tunnus. Majandusaasta aruandeid need äriühingud esitanud ei ole. Samuti ei ole nende äriühingute nimele 6
(29)soetatud vallas- ega kinnisvara. Kõiki variäriühinguid iseloomustab tootmisbaasi, vajaliku tehnoloogia, transpordivahendite ja tööjõu puudumine. Ühegi äriühingu tegevusalaks pole märgitud kaubandust ega metsamajandust. Äriühingutel polnud metsatööde tegemiseks vajalikku tehnikat, tööjõudu ega oskusi.
  1. Variäriühingute nimelt koostatud arved on üldsõnalised ega võimalda kindlaks teha tehingute sisu. Kui kauba müümine või teenuse osutamine toimub arve esitamise kuupäevast erineval ajal, siis on ostjal vaja koguda lisatõendeid kauba või teenuse kättesaamise aja tõendamiseks, sest KMS § 31 kohaselt võib sisendkäibemaksu maha arvata sellel maksustamisperioodil, millal saadi kätte kaup või teenus ja arve. KMS § 37 lg 7 p 7 kohaselt tuleb arvele märkida lisaks arve väljastamise päevale ka teenuse osutamise või kauba väljastamise kuupäev, kui see on kindlaks määratav ja erinev arve väljastamise kuupäevast. Riigikohtu praktikast (halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-76-14, p-d 15 ja 16) tulenevalt võib sisendkäibemaksu mahaarvamist teatud juhtudel piirata ainuüksi juba sel põhjusel, et arve (või dokument, millele arve viitab) ei ole teenuse kirjeldamisel piisavalt üksikasjalik. Teenuse kirjeldus on kohtupraktika kohaselt piisavalt üksikasjalik siis, kui sellega tagatakse teenuse identifitseerimise võimalus ja teenuse saamise kontrollitavus. Arvandmed täiendavad teenuse kirjeldust ja peavad võimaldama kontrollida teenuse mahu usutavust.
  2. Kuigi süüdistus kajastab V. Sikora ja OÜ Vitkor poolt toimepandud ebaseaduslikku tegevust perioodil
  3. jaanuar kuni
  4. november 2014, nähtub kohtuistungil uuritud tõenditest, et arveveski arvete abil maksukohustuse vähendamiseks loodud pettusskeemi kasutas V. Sikora juba
  5. aastal. Läbiotsimiste käigus on leitud ja ära võetud T. OÜ arved Vitkor OÜ-le. Need arved on esitatud kohtule.
  6. Kaitsja poolt tõendina esitatud OÜ Vitkor müügiarved ei tõenda, et OÜ Vitkor on variühingute arvetel näidatud kaubad ja teenused tegelikult soetanud. OÜ Vitkor poolt kauba edasimüügi kuupäev on märgatavalt varasem kui selle kauba soetamise kuupäev OÜ-le Vitkor. Ei ole loogiline ega eluliselt usutav, et kaupade edasimüük toimub enne, kui sama kaup on müüja poolt soetatud. Seega ei tõenda apellandi poolt kohtule esitatud OÜ Vitkor müügiarved T. OÜ-le ja OÜ-le E. reaalselt toimunud tehinguid. Kauba müük on toimunud enne kauba soetamist OÜ Vitkor poolt. Edasi saab müüa üksnes olemasolevat kaupa. KMS § 11 lg 1 p 1 kohaselt on käive tekkinud päeval, kui kaup on ostjale lähetatud või kättesaadavaks tehtud. OÜ Vitkor raamatupidamine aga kajastab kauba müüki sel ajal, kui tal kaupa ei olnud. Maksumenetluses koostatud kontrollaktis on asutud seisukohale, et T. OÜ arved ja OÜ Vitkor arved T. OÜ-le on võltsitud. OÜ Vitkor raamatupidamises ei olnud ühtki lepingut, mille kohaselt OÜ Vitkor oleks teinud metsamajandustöid kas RMK-le või OÜ-le E. . V. Sikora väide, et tegemist oli suuliste lepingutega, ei ole eluliselt usutav. Samuti ei nähtunud OÜ Vitkor
  7. aasta raamatupidamis-materjalidest muid viiteid koostööle RMK-ga või OÜ-dega E. ja T..
  8. Jälitusprotokollis kajastuvatest V. Sikora kõnedest arveveskiteenust osutavate isikutega järeldub, et tegemist ei ole kõnedega metsatööde teenuse tellimise või kaupade soetamise kohta. Jutt A.L. , S.E. , V. P ja V. Sikora vahel käib üksnes äriühingute nimedest, arveldusarvetest, arvete summadest ja kohtumistest sularaha ja arvete üleandmiseks. Ei räägita kaupadest, teenustest ega raielankidest ega saemeestest. Lisaks kinnitas V. Sikora ise, et tunneb neid isikuid ja on nendega kohtunud. Samas ei osanud ta kohtuistungil nimetada ühegi äriühingu, kellega ta
  9. aasta vältel väidetavalt tehinguid tegi, juhatuse liikme nime ega teadnud, millega need äriühingud tegelevad. OÜ Vitkor pangakonto väljavõttest nähtub, et selle osaühingu peamisteks koostööpartneriteks on olnud riiulifirmad. 7
(29)
  1. Prokuratuuri apellatsioon
  2. Prokuratuur taotleb Viru Maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus jättis V. Sikora suhtes lisakaristusena kohaldamata ettevõtluskeelu, ja palub mõista V. Sikorale KarS § 491 lg 1 alusel ettevõtluskeelu viieks aastaks.
  3. Prokuratuur põhjendab V. Sikora suhtes ettevõtluskeelu kohaldamise vajalikkust sellega, et ausa ja usaldusväärse ettevõtlusmaastiku kaudu on võimalik nii meie vabariigis tegutsevate äriühingute kui ka riigi kui terviku heaolu kasvu tagamine majanduskäibe suurenemise tagajärjel. Seetõttu on põhjendatud V. Sikora edasise tegevuse ajutine ehk kuni viieaasne piiramine KarS § 491 alusel, et tagada majanduskeskkonna turvalisus ja edastada lisakaristuse kohaldamisega ebaausa ettevõtja suhtes ühiskonnale signaal, et Eesti Vabariik ei aktsepteeri äriühingu juhtstruktuuridele kuuluva pädevuse ärakasutamist ja majanduskeskkonna usaldusväärsuse kahjustamist mistahes ebaausate võtetega. Olgugi, et V. Sikorat ei ole varem kriminaalkorras karistatud, on ta oma pikemaajalise süstemaatilise ebaseadusliku käitumisega tõendanud hoolimatut suhtumist ühiskonnas kehtivate normide vastu ning üles näidanud küünilist suhtumist kehtivate seaduste suhtes. Prokuratuuri arvates väärib süüdistatava käitumine karmimat riigipoolset karistuslikku sanktsiooni eelkõige seetõttu, et ta on vaidlustatava kohtuotsusega süüdi tunnistatud mitte ainult ühe kuriteo toimepanemises, vaid maksukuriteo toimepanemise hõlbustamiseks ka dokumentide võltsimises. V. Sikora on oma ettevõtte juhtimisel tegutsenud kavatsetult selliselt, et luua oma tegevusest näiliselt seadusekuulekas kuvand. See asjaolu annab apellandi arvates alust pidada süüdistatava tegevust ettevõtluses äärmiselt ebausaldusväärseks. Lisaks on maakohtule esitatud ja kohtuistungitel uuritud tõendeid selle kohta, et V. Sikora on maksupettustega tegelenud juba enne süüdistuses toodud perioodi ehk
  4. aastal, seega pikema perioodi kestel.
  5. Kaitsja apellatsioonivastus
  6. V. Sikora kaitsja palub jätta prokuratuuri apellatsiooni rahuldamata ja selle menetlemisega seotud kulu riigi kanda. Kaitsja leiab, et maakohtu põhjendused V. Sikora suhtes lisakaristuse kohaldamata jätmise kohta on küll lakoonilised, aga sisuliselt õiged. Prokuratuuri põhjendused lisakaristuse kohaldamise vajaduse kohta on üldsõnalised ega seondu süüdistuse aluseks olevate asjaoludega. Isegi süüdistuses esitatud asjaolude õigsust eeldades ei saa pidada V. Sikora tegevust pikaaegseks. Samuti ei tulene süüdistusest ega kriminaalasjas tuvastatud asjaoludest, et V. Sikora oleks kehtivate normide vastu hoolimatu ja suhtuks seadustesse küüniliselt. Ebaselgeks jääb põhjendus, et V. Sikorale heidetakse süüdistuses ette kahe erineva kuriteo toimepanemist. Täiesti arusaamatuks jääb prokuratuuri apellatsiooni väide, et V. Sikora on maksupettustega tegelenud juba enne süüdistuses ära toodud perioodi ehk
  7. aastal. Sellise väite esitamine prokuratuuri poolt on täiesti kohatu ja kummastav. V. Sikora on ettevõtjana tegutsenud väga pikka aega, millest enamiku vältel pole õiguskaitseorganid ega Maksu- ja Tolliamet teinud talle ainsatki etteheidet. Ringkonnakohtu istung
  8. Ringkonnakohtu istungil jäid apellatsioonimenetluse pooled oma kirjalike seisukohtade juurde. V. Sikora ja tema kaitsja taotlesid kaitsja apellatsiooni rahuldamist ja palusid jätta prokuratuuri apellatsiooni rahuldamata. Prokurör toetas prokuratuuri apellatsiooni ja vaidles vastu kaitsja apellatsioonile. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT (I) Kaitsja apellatsioonist 8
(29)
  1. Tõendite lubatavusest: varasemates kriminaalasjades tehtud kohtuotsused
  2. Ringkonnakohus märgib esmalt kaitsjaga nõustuvalt, et maakohus rikkus kriminaalmenetlusõigust, kui tugines selle tuvastamisel, et süüdistuses nimetatud osaühingud tegelikult OÜ-le Vitkor teenust ei osutanud ega kaupu ei müünud, muu hulgas kriminaalasjas nr 1-15-9048 tehtud Viru Maakohtu
  3. novembri
  4. a otsusele (vt maakohtu otsuse lk 30 teine lõik, samuti varasema otsuse refereering maakohtu otsuse lehekülgedel 20–22). Viru Maakohtu
  5. novembri
  6. a otsusega tunnistati A.L. KarS § 3891 lg 1–§ 22 lg 3 järgi süüdi mh selles, et ta aitas võltsarvete vormistamisega kaasa V. Sikora ja OÜ Vitkor poolt valeandmete esitamisele maksustamisperioodide jaanuar kuni oktoober 2014 kohta käivates OÜ Vitkor käibedeklaratsioonides. V. Sikora ei olnud kriminaalasjas nr 1-15-9048 menetlusosaline ega saanud seega ka selles asjas kaitsta enda õigusi ja huve: tal puudus võimalus mõjutada oma argumentidega kohtu siseveendumuse kujunemist ja seega ka menetluse tulemust.
  7. Riigikohus on selgitanud, et süüdistatava jaoks ei saa olla siduv kohtuotsus, mis on tehtud teises kriminaalasjas teis(t)e isiku(te) suhtes. Isikule, kelle tegudele kriminaalmenetluses hinnang antakse, peab olema tagatud võimalus kasutada PS § 24 lg-s 2 sätestatud õigust olla oma kohtuasja arutamise juures, esitada tõendeid ja argumente kuriteosündmuse ja süü kohta ning kasutada EIÕK art 6 lg 3 p-des c ja d sätestatud õigusi. See, et mingid väidetavad faktilised asjaolud on olnud ka mõne varasema – teise isiku suhtes toimunud – kriminaalkohtumenetluse esemeks ja leidnud seal tõendamist või kummutamist, ei tohi vähendada süüdistatava võimalusi neid samu asjaolusid tema enda suhtes toimuvas menetluses vaidlustada või tõendada. Seetõttu ei ole kriminaalmenetluses sätestatud tõendamisest vabastamise aluseid, mis seonduksid mingite asjaolude tuvastamisega teises kohtuasjas. Ühtlasi tuleb silmas pidada järgmist. Kohtuotsuses kajastuv kohtukoosseisu hinnang uuritud tõenditele ja sellest tulenev kohtu järeldus, et teatud asjaolud on tuvastatud, ei ole ise tõend, millele saaks teises kriminaalasjas nende samade asjaolude kindlakstegemisel tugineda. Järelikult ei vabasta see, et mingid süüdistuse aluseks olevad faktilised asjaolud on teises kriminaalasjas jõustunud otsusega tuvastatud, prokuratuuri kohustusest samu asjaolusid üldises korras tõendada. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. juuni
  9. a määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 12.2)
  10. Eelnevast järeldub, et kui kohus loeb ühe isiku suhtes toimuvas kriminaalmenetluses mingi tõendi(kogumi) (kuhu kuuluvad nt tõendid A, B, C ja D) alusel tuvastatuks mingi faktilise asjaolu X, siis ei saa prokuratuur teise isiku suhtes toimuvas kriminaalmenetluses seda faktilist asjaolu X tõendada varasemas asjas tehtud kohtuotsusega (ehk siis sisuliselt varasemas asjas lahendi teinud kohtukoosseisu hinnanguga talle esitatud tõendikogumile). Teise isiku suhtes toimuvas kriminaalmenetluses peab prokuratuur asjaolu X tõendamiseks esitama kohtule kas selle algse tõendi(kogumi) (A, B, C ja D), millele andis hinnangu esimest asja lahendanud kohus, või siis mingi muu tõendikogumi, kuid ei saa tugineda varasemas kriminaalmenetluses teise isiku suhtes tehtud kohtuotsusele kui asjaolu X kinnitavale tõendile. Vastasel korral saaksid rikutud süüdistatava PS § 24 lg 2 ja EIÕK art 6 lg 3 järgsed õigused.
  11. Järelikult pole kriminaalasjas nr 1-15-9048 tehtud kohtuotsus menetletavas asjas tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel tõendina lubatav. Selle kohtuotsusega saaks tõendada A.L. süüditunnistamise ja karistamise fakti, selle toimumise aega jmt asjaolusid. Need asjaolud ei kuulu aga menetletavas asjas tõendamiseseme asjaolude hulka ega mõjuta hinnangut V. Sikora süüdistuses kirjeldatud faktide tõendatuse kohta. Seetõttu jätab ringkonnakohus kriminaalasjas nr 1-15-9048 tehtud kohtuotsuse menetletavas asjas tõendikogumist välja. Viited sellele kohtuotsusele kui tõendile tuleb menetletavas asjas tehtava kohtuotsuse põhiosast eemaldada. Sarnastel põhjustel on asjakohatud maakohtu viited kriminaalasjades nr 1-15-3211, 1-15-8408 ja 1-15-10928 tehtud kohtuotsustele. Ehkki vaidlustatud kohtuotsusest ei nähtu, et maakohus oleks 9
(29)viimati viidatud kriminaalasjades tehtud kohtuotsustele mõne tõendamiseseme asjaolu tuvastamisel otseselt tuginenud, tuleb needki viited kohtuotsuse põhjendusest kõrvaldada.
  1. Vitali Sikora süüditunnistamisest KarS § 3891 lg 1 järgi
  2. V. Sikorale süüksarvatava teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 3891 lg 1 tunnistas karistatavaks maksuhaldurile andmete esitamata jätmise või valeandmete esitamise maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil või kinnipidamiskohustuse rikkumise, kui sellega jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või hüvitati alusetult suurele kahjule vastav summa või enam. Suurele kahjule vastav summa oli
  3. aastal 39 000 eurot (vt karistusseadustiku rakendamise seaduse toona kehtinud § 8 p 2 ja Vabariigi Valitsuse
  4. novembri
  5. a määrus nr 166).
  6. jaanuarist 2015 jõus oleva KarS § 3891 lg 1 redaktsiooni kohaselt on karistatav maksuhaldurile andmete esitamata jätmine või valeandmete esitamine maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise eesmärgil, kui sellega varjatakse maksu- või kinnipidamiskohustust või suurendatakse alusetult tagastusnõuet suurele kahjule vastava summa võrra. Suur on kahju või süüteo ulatus, mis ületab 40 000 eurot (KarS § 121 p 2) ehk vähemalt 40 000 eurot ja 1 sent (Riigikohtu kriminaalkollegiumi
  7. juuni
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-54-15, p 39). 2.
  9. Objektiivsest koosseisust
  10. Maakohus tuvastas – ja selles ei ole apellatsioonimenetluses ka vaidlust –, et V. Sikora koostas ja esitas e-maksuameti kaudu maksuhaldurile maksustamisperioodide jaanuar kuni oktoober 2014 kohta käivad OÜ Vitkor käibedeklaratsioonid, mis muu hulgas kajastasid süüdistuses märgitud ostuarvetel näidatud käibemaksu. Seda on oma ütlustes kinnitanud ka V. Sikora ise (KoTo, kd 7, tl 103). Nendel arvetel märgitud käibemaks deklareeriti OÜ Vitkor käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksuna. Seega esitas V. Sikora maksuhaldurile KarS § 3891 lg 1 mõttes andmeid.
  11. Kohtumenetluse pooled on eri meelt esmalt selles, kas V. Sikora poolt OÜ Vitkor käibedeklaratsioonides maksuhaldurile esitatud andmed olid ebaõiged (s.o KarS § 3891 lg 1 tähenduses valeandmed) või mitte. Prokuratuuri arvates süüdistuses märgitud osaühingute L. , D. , K. , B. , T. , S. ja M. arvetel näidatud tehinguid tegelikult ei tehtud, s.o tehingud olid näilikud. Seetõttu poleks OÜ Vitkor tohtinud nendelt tehingutelt arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna deklareerida. Seevastu süüdistatav ja kaitsja on seisukohal, et kõik kahtluse alla seatud OÜ Vitkor majandustehingud olid tegelikud ja nende tehingute kohta käivatel arvetel näidatud käibemaksu arvamine OÜ Vitkor sisendkäibemaksu hulka oli põhjendatud.
  12. Otsustamaks, kas OÜ Vitkor süüdistuses nimetatud käibedeklaratsioonides esitatud andmed olid õiged või mitte, tuleb seega tuvastada, kas OÜ Vitkor soetas osaühingutelt L. , D. , K. , B. , T. , S. ja M. nende arvetel näidatud teenuseid ja kaupu või mitte. Maakohus vastas sellele küsimusele eitavalt (vt käesoleva otsuse punkt 9).
  13. Vaatamata sellele, et ringkonnakohus jätab osa tõenditest (varasemad kohtuotsused) tõendikogumist välja ja möönab, et maakohtu põhistused süüdistuses osutatud tehingute näilikkuse kohta on napid, nõustub kolleegium kohtu lõppjäreldusega, et süüdistuses loetletud äriühingud tegelikult OÜ-le Vitkor kaupu ei müünud ega teenuseid ei osutanud. Seda kinnitab järgnev. 10
(29)
  1. N-ö sulgude ees tuleb silmas pidada, et OÜ Vitkor käibedeklaratsioonides esitatud andmete õigsuse hindamisel pole tähtsust sellel, kas OÜ Vitkor süüdistuses märgitud arvetel näidatud teenused ja kaubad kelleltki soetas või mitte. Oluline on see, kas need teenused ja kaubad soetati arvetel märgitud isikutelt. Käibemaksukohustuse puhul on oluline tehingu teise poole tuvastamine, sest kui müüja pole käibemaksukohustuslane, siis pole ostjal ka õigust käibemaksu maha arvata (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. juuni
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-11-07, p 35). Kui käibemaksukohustuslane ei suuda tõendada tehingu toimumist ja tehingu tegelikku teist poolt, siis puudub tal käibemaksu mahaarvamise õigus, kuna sellisel juhul tuleb tegelikuks müüjaks pidada tundmatut kolmandat isikut. Eeldada ei saa, et tundmatu kolmas isik on käibemaksukohustuslane. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. oktoobri
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-42-08, p 13) Eelnevast järeldub muu hulgas, et kui OÜ Vitkor küll soetas mõnel süüdistuses märgitud arvel näidatud kaubad ja teenused, kuid ei teinud seda arvel märgitud isikult, on arvetel märgitud käibemaksu arvamine sisendkäibemaksu hulka alusetu ja OÜ Vitkor käibedeklaratsioonides esitatud andmed ebaõiged.
  6. OÜ Vitkor sisendkäibemaksuarvestuses kajastatud vaidlusalused arved, mis süüdistuse järgi kajastasid näilikke, kaitseversiooni kohaselt aga tegelikke tehinguid, pärinevad kokku seitsmelt osaühingult – L. , D. , K. , B. , T. , S. ja M. .
  7. Esmase põhjuse kahelda süüdistuses osutatud arvete õigsuses annab asjaolu, et nendel arvetel märgitud kauba või teenuse kirjeldus on valdavalt sedavõrd ebamäärane, et muudab arve mittevastavaks KMS §-st 37 tulenevatele nõuetele. Käibemaksuarvestuses on nõuetekohane selline arve, mis vastab KMS §-s 37 sätestatud tingimustele. KMS § 37 lg 7 p-de 5 ja 7 alusel tuleb arvel märkida teenuse nimetus või kirjeldus, teenuse maht ja teenuse osutamise kuupäev. Olukorras, kus arve ei vasta nõuetele, pole maksukohustuslasel õigust sisendkäibemaksu maha arvata isegi juhul, kui ta on teenuse saanud, sest mahaarvamine saab toimuda vaid nõuetekohase arve alusel. (Riigikohtu halduskolleegiumi
  8. mai
  9. a otsus asjas nr 3-3-1-81-12, p 11) Riigikohus on selgitanud, et sisendkäibemaksu ei saa maha arvata selliste arvete alusel, mis ei võimalda kontrollida väidetavate majandustehingute sisu (puudub tehingu kirjeldus või nimetus) ja nende tehingute arvnäitajaid. Näiteks arvetele majandustehingu sisuna märgitud "transporditeenused" ja "taastamistööd" ei kajasta konkreetset teenust, vaid abstraktselt ja umbmääraselt teenuse liiki. Seda etteheidet ei kõrvalda teenuste sidumine nt konkreetse ehitusobjektiga, sest teenuse sisu see ikkagi ei kirjelda. Arvele tuleks vähemalt märkida viide dokumendile, kus on toodud teenuse piisavalt üksikasjalik kirjeldus ja arvandmed. Teenuse kirjeldus on siis piisavalt üksikasjalik, kui sellega tagatakse teenuse identifitseerimise võimalus ja teenuse saamise kontrollitavus. Arvandmed täiendavad teenuse kirjeldust ja peavad võimaldama kontrollida teenuse mahu usutavust. (Riigikohtu halduskolleegiumi
  10. märtsi
  11. a otsus asjas nr 3-3-1-76-14, p-d 15–16)
  12. V. Sikora süüdistuses nimetatud arved (KoTo, kd 1, tl 75 jj) ei vasta ilmselgelt eelmises punktis käsitletud nõuetele. OÜ-le Vitkor osutatud teenuse kirjeldus on kõnealustel arvetel äärmiselt lakooniline ja ebamäärane, nt „Raieteenus“ (KoTo, kd 1, tl 76–81, 83, 85–87, 89–91, 94–96, 98–99, 101–102, 104, 106, 111–119); „Raieteenus+Kokkuvedu“ (KoTo, kd 1, tl 78); „Alusmetsaraie“ (KoTo, kd 1, tl 78, 89, 92, 96, 100–101, 104, 106, 113–115, 117–118); „Kokkuvedu“ (KoTo, kd 1, tl 81, 98); „Väljavedu traktoriga“ (KoTo, kd 1, tl 83, 92); „Kokkuvedu traktoriga“ (KoTo, kd 1, tl 86, 96); „Katuseplekki paigaldus“ (KoTo, kd 1, tl 108); „Katusekivi paigaldus“ (KoTo, kd 1, tl 109); „Sarikate vahetamine“ (KoTo, kd 1, tl 109); „Katuseplekki valmistamine ja paigaldus (KoTo, kd 1, tl 110); „Roovituse paigaldus“ (KoTo, kd 1, tl 110). Kui üks erand välja arvata, pole teenusekirjeldust seotud isegi ühegi objektiga. Mitmed eelnevalt osundatud lakoonilistest teenusekirjeldustest korduvad täpselt ühes ja samas sõnastuses erinevate 11
(29)äriühingute väljastatud arvetel. Isegi kirjavead on sarnased (vt sõna „katuseplekki“ kasutamine nii M. OÜ arvel 07102014-1 kui ka K. OÜ arvel nr 1408-005). Ka kaupade müügi kohta esitatud arvetel toodud kauba kirjeldused (vt KoTo, kd 1, tl 75, 82, 84, 88, 93, 97, 107) on valdavalt ebakonkreetsed ega võimalda arvet seostada konkreetse müügiobjektiga. Alusdokumentidele (lepingud, vastuvõtuaktid) arvetel ei viidata. Ühe äriühingu poolt teisele esitatud arvetel kauba või teenuse nimetuse või kirjelduse märkimine sedavõrd umbmääraselt ja standardselt räägib selle kasuks, et tegelikult süüdistuses nimetatud arvetel märgitud teenust OÜ-le Vitkor ei osutatud ja kaupu ei müüdud – või vähemalt ei teinud seda arve väljastanud äriühingud. Arvetel märgitud tehingute tegeliku toimumise korral olnuks nende kirjeldus eelduslikult oluliselt täpsem: sellisel juhul poleks müüja sedavõrd ebamääraseid arveid esitanud või ostja neid aktsepteerinud. Samas juhul, kui tegelikult kõnealuste arvete alusel teenust ei osutatud või kaupa ei müüdud, oli arvetel kajastuva teenusekirjelduse ebamäärasus vajalik, raskendamaks võimaliku kontrolli korral selle tuvastamist, kas OÜ-le Vitkor on üldse arvel märgitud teenust osutatud või kaupu müüdud.
  1. Siinkohal väärib märkimist, et isegi juhul, kui poleks võimalik tõsikindlalt tuvastada, kas süüdistuses märgitud arvetel näidatud tehingud tegelikult toimusid või mitte, tuleks asuda seisukohale, et OÜ-l Vitkor polnud õigust nende arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata, sest arved ei vastanud teenuse või kauba kirjelduse ebamäärasuse tõttu KMS § 37 nõuetele. KMS § 31 lg 1 lubab aga sisendkäibemaksu maha arvata üksnes KMS §-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel. Seega olid OÜ Vitkor käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu kohta esitatud andmed objektiivselt valed ja seda olenemata tehingute toimumisest.
  2. Samas pole süüdistuses märgitud arvete puudulikkus kaugeltki mitte ainukene – ega isegi mitte peamine – argument, mis räägib selle kasuks, et nendel arvetel kajastuvaid tehinguid tegelikult ei tehtud.
  3. Kõigil seitsmel OÜ-le Vitkor vaidlusaluseid arveid väljastanud äriühingul on rida tunnuseid, mis kogumis osutavad kaudselt majandustegevuse puudumisele. Oluline on rõhutada, et kõik need tunnused ei iseloomusta mitte üht või mõnda, vaid kõiki või vähemalt valdavat enamikku kõneksolevatest äriühingutest. See jätab vähe ruumi võimalusele, et ühe või teise äriühingu puhul oli tegemist vaid juhusega ning tegelikult oli äriühingutel majandustegevus olemas.
  4. Nähtuvalt äriregistri teabesüsteemi väljatrükkidest olid süüdistuses märgitud äriühingud asutatud suhteliselt lühikest aega enne OÜ-le Vitkor arvete väljastamist
(2014): K. OÜ
  1. aprillil 2014 (KoTo, kd 2, tl 47); D. OÜ
  2. märtsil 2014 (KoTo, kd 2, tl 25); S. OÜ
  3. märtsil 2013 (KoTo, kd 1, tl 172); B. OÜ
  4. märtsil 2013 (KoTo, kd 1, tl 120); M. OÜ
  5. oktoobril 2012 (KoTo, kd 2, tl 9); L. OÜ
  6. juunil 2011 (KoTo, kd 1, tl 138) ja OÜ T.
  7. märtsil 2011 (KoTo, kd 1, tl 156). Samuti nähtub viidatud väljatrükkidest, et kõik nimetatud osaühingud olid asutatud kas minimaalse osakapitaliga 2500 eurot (äriseadustiku § 136) või sissemakset tegemata (erandiks oli OÜ T. , mille osakapital oli „tervelt“ 2600 eurot).
  8. Kõneksolevate osaühingute äriregistrisse kantud tegevusalad (ÄS § 4) ei seondunud väga valdavalt nende teenustega (peamiselt metsamajandusteenusega), mida süüdistuses nimetatud arvete kohaselt OÜ-le Vitkor osutati, ega selliste kaupade tarnimisega, mida arvete järgi OÜ-le Vitkor müüdi. Nii olid süüdistuses märgitud äriühingute põhitegevusalad järgmised: B. OÜ – valdusfirmade tegevus; L. – õigusnõustajate ja õigusbüroode tegevus; OÜ T. – elamute ja mitteeluhoonete ehitus; S. OÜ – jookide serveerimine; M. OÜ – ärinõustamine jm juhtimisalane nõustamine; D. OÜ – mootorsõidukite osade ja lisaseadmete jaemüük; K. OÜ – reklaamiagentuurid. Loomulikult võib ette tulla juhtumeid, kus äriühing tegutseb väljaspool oma registrijärgset tegevusala. On aga väga ebausutav, et tervelt seitse ühe ettevõtja olulist 12
(29)lepingupartnerit osutavad talle suures mahus teenust, mis on täiesti erinev nende põhitegevusalast – nii nagu see vaieldamatult on, kui raieteenust osutavad äriühingud, mille tegevusaladeks on hoopis nt õigusnõustamine, valdusfirmade tegevus, mootorsõidukite osade jaemüük, ärinõustamine või jookide serveerimine.
  1. Seitsmest OÜ-le Vitkor süüdistuses nimetatud arveid väljastanud osaühingust kuus kustutati aastatel 2014–2015 KMS § 22 lg 31 alusel käibemaksukohustuslaste registrist, kuna nad ei esitanud Maksu- ja Tolliametile viimase nõudmisel teavet ega dokumente, mis tõendanuks, et nad tegelevad Eestis ettevõtlusega, ega loonud ka maksuhaldurile võimalust ettevõtluse olemasolu kontrollida (vt KoTo, kd 1, tl 132–133; 152–153; 168–169; kd 2, tl 5–6; 19–20 ja 95–96). Vaid K. OÜ kustutati käibemaksukohustuslaste registrist KMS § 22 lg 1 alusel tema enda avalduse alusel. See avaldus esitati aga alles pärast seda, kui oli alustatud kriminaalmenetlust, milles kontrollitava kuriteokahtluse kohaselt tegeles K. OÜ võltsarvete väljastamisega.
  2. Samuti ilmneb tõenditest (nt Maksu- ja Tolliameti
  3. oktoobri
  4. a kontrollaktist) fakt, et OÜ-le Vitkor arved väljastanud äriühingud ei esitanud seaduses nõutud majandusaasta aruandeid ja seda kas üldse mitte või siis vähemalt mitte selle perioodi kohta, millest pärinevad OÜ-le Vitkor väljastatud arved. Samuti polnud kõnealustel äriühingutel kandeid töötajate registris ning „Tuluja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsioonidest“ ei nähtunud samuti töötajate olemasolu (KoTo, kd 1, tl 24–26).
  5. Suur hulk süüdistuses nimetatud äriühingute raamatupidamisdokumentidest – sh OÜ-le Vitkor esitatud arved – leiti ja võeti ära ühe inimese – A.L. – töö- ja elukohas ning sõiduautos toimunud läbiotsimiste käigus (vt KoTo, kd 2, tl 63–204; kd 3, tl 1–250; kd 4, tl 1–64). Seejuures ei kuulunud A.L. mitte ühegi süüdistuses nimetatud äriühingu juhatusse ja teadaolevalt ei olnud tal nende äriühingutega ka mingit muud juriidilist seost. Asjaolu, et terve rea äriühingute raamatupidamisdokumendid ei asu mitte nende äriühingute asu- või tegevuskohas ega juhatuse liikmete või töötajate valduses, vaid sellise inimese juures, kellel pole kõneksolevate äriühingutega mingit ametlikku seost, viitab samuti ühe argumendina sellele, et tegemist on äriühingutega, millel pole tegelikku majandustegevust.
  6. Kõik eelnevalt osutatud asjaolud kogumis annavad küllaldase põhjuse asuda seisukohale, et osaühingutel L. , D. , K. , B. , T. , S. ja M. ei olnud majandustegevust ja seega ei saanud nad ka OÜ-le Vitkor teenust osutada ega kaupu müüa. Lisaks kinnitavad sellist järeldust ka need tõendid, mida kolleegium käsitleb hiljem V. Sikora tahtluse tuvastamisel.
  7. Apellant ei ole seadnud kahtluse alla maakohtu tuvastatud asjaolu, et süüdistuses märgitud äriühingute arvete kajastamise tõttu OÜ Vitkor käibedeklaratsioonides suurenes osaühingu sisendkäibemaksusumma ja vähenes tasumisele kuuluva käibemaksu summa 66 031 euro 55 sendi võrra. See summa ületab nii teo toimepanemise ajal kehtinud kui ka praegu kehtivat suurele kahjule vastavat summat.
  8. Järelikult on tõendatud, et V. Sikora esitas maksustamisperioodide jaanuar kuni oktoober 2014 kohta käivates OÜ Vitkor käibedeklaratsioonides osaühingu sisendkäibemaksu ja tasumisele kuuluva käibemaksu kohta andmeid, mis olid ebaõiged ja mille esitamise tulemusel vähenes OÜ Vitkor käibemaksukohustus alusetult 66 031 euro 55 sendi võrra. Seega on objektiivne koosseis täidetud. 2.
  9. Subjektiivsest koosseisust 13
(29)
  1. KarS §-s 3891 ette nähtud kuriteo subjektiivne koosseis eeldab kavatsetust üksnes maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise suhtes. Ülejäänud koosseisutunnuste osas, sh maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsus, piisab toimepanijal vähemalt kaudse tahtluse olemasolust. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. novembri
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 21). See seisukoht on jätkuvalt asjakohane ka KarS § 3891 praeguse, s.o
  4. jaanuarist 2015 jõustunud redaktsiooni kontekstis.
  5. Kaitsja leiab, et isegi, kui V. Sikora käitumine vastaks KarS § 3891 lg 1 objektiivsele koosseisule, polnud tema tegu tahtlik, sest süüdistatav ei teadnud ega pidanudki teadma, et OÜ-le Vitkor esitatud arved pole tõesed. Seega sisuliselt väidab kaitsja seda, et isegi juhul, kui leiab tõendamist, et OÜ-le Vitkor ei osutanud teenust ega müünud kaupa süüdistuses nimetatud arvetel märgitud äriühingud, polnud heauskne V. Sikora sellest teadlik. Ringkonnakohtu hinnangul lükkavad tõendid aga sellise kaitseversiooni ühemõtteliselt ümber, kinnitades veenvalt maakohtu järeldust, et V. Sikora teadis OÜ Vitkor käibedeklaratsioone esitades, et süüdistuses loetletud äriühingud tegelikult OÜ-le Vitkor teenust ei osutanud ega kaupu ei müünud ja seega pole alust nende äriühingute arvetel märgitud käibemaksusummasid OÜ Vitkor sisendkäibemaksu hulka arvata. Sellist seisukohta põhjendab kolleegium järgmiselt.
  6. V. Sikora OÜ Vitkor juhatuse liikmena, kes tema enda kinnitusel tegeles ka äriühingu raamatupidamise ja arvete maksmisega (KoTo, kd 7, tl 103), tasus
  7. aastal osaühingute L. , D. , K. , B. , T. , S. ja M. arveid kokku enam kui 400 000 euro eest (KoTo, kd 6, tl 43). See summa moodustas ligikaudu kaks kolmandikku OÜ Vitkor pangakontolt
  8. aastal tehtud maksetest. Ometigi ei teadnud V. Sikora maakohtus ütlusi andes mitte ühegi süüdistuses märgitud äriühingu juhatuse liikme nime ega osanud selgitada isegi seda, kellega ta nende äriühingute esindajatest suhtles. V. Sikora ütluste kohaselt kontrollis ta üksnes seda, kas arve esitaja oli käibemaksukohustuslane. (KoTo, kd 7, tl 104–104 pöördel) Millega OÜ-le Vitkor teenust osutanud äriühingud tegelesid, V. Sikorat tema enda sõnutsi ei huvitanud. Arved saadeti OÜ-le Vitkor meili teel või toodi kohale, kuid seda, kes konkreetselt arved saatis või kohale tõi, V. Sikora öelda ei osanud (KoTo, kd 4, tl 104–104 pöördel). Kolleegium leiab, et V. Sikora sedavõrd ulatuslik teadmatus OÜ Vitkor oluliste lepingupartnerite ja nende esindajatega seotud asjaoludest viitab esmase argumendina sellele, et V. Sikora teadis, et tegemist pole tegelike teenusepakkujatega. Pole kuigivõrd usutav, et äriühingu juhataja ei tunne sisuliselt mingit huvi tema juhitava äriühingu oluliste lepingupartnerite tausta vastu ega tea midagi nende äriühingute pädevatest esindajatest. V. Sikora maakohtus antud ütluste põhjal jääb muu hulgas arusaamatuks seegi, kuidas sai süüdistatav OÜ-le Vitkor laekunud arveid tasudes olla kindel, et arve esitas ja tasu saab ikka teenust osutanud isik.
  9. Selle kohta, et V. Sikora oli käibedeklaratsioone esitades teadlik, et süüdistuses nimetatud äriühingud tegelikult OÜ-le Vitkor teenust ei osutanud ega kaupu ei müünud, annab kõige kaalukamat teavet jälitustoimingu protokoll (KoTo, kd 4, tl 106 jj) koostoimes OÜ Vitkor pangakonto väljavõtte ja selle vaatluse protokolliga (kontoväljavõte on CD-plaadil ümbrikus, mis asub KoTo, kd 6, tl 56; vaatlusprotokoll paikneb KoTo, kd 6, tl 43 jj).
  10. Jälitustoimingu protokollist nähtub V. Sikora väga tihe suhtlus A.L. uga. Meenutagem, et A.L. u näol oli tegemist inimesega, kelle juurest leiti osaühingute L. , D. , K. , B. , T. , S. ja M. raamatupidamisdokumendid, ehkki ametlikult A.L. ul nende äriühingutega mingit seost ei olnud. V. Sikora ja A.L. u telefonivestlusi iseloomustab läbivalt äärmiselt lakooniline ja ilmselgelt kodeeritud väljenduslaad. Samas, kui uurida V. Sikora ja A.L. u vestlusi pikema perioodi vältel ja kõrvutada telefonikõnesid teiste tõenditega, joonistub nendest välja selge muster. See viitab 14
(29)sellele, et V. Sikora tellis A.L. süüdistuses märgitud äriühingute nimel väljastatavaid võltsarveid selliste tehingute kohta, mida tegelikult ei tehtud.
  1. Nagu maakohuski esile tõi, on tähelepanuväärne, et V. Sikora ja A.L. u omavahelistes telefonivestlustes mainiti korduvalt numbrikombinatsioone, mis kattuvad süüdistuses märgitud äriühingute poolt OÜ-le Vitkor väljastatud ja viimase käibemaksuarvestuses kajastatud arvete numbritega. Vahetult pärast mõne sellise telefonikõne toimumist kandis OÜ Vitkor (V. Sikora) kõnes mainitud numbriga arvel näidatud summa arve väljastajana märgitud äriühingu pangakontole. Kohe leppisid V. Sikora ja A.L. kokku ka omavahelise (või kolmanda isiku vahendusel) toimuva kohtumise. Selliste juhtumite arvukus ja nende pinnalt välja joonistuv käitumismuster ei jäta vähimatki ruumi kahtluseks, et tegemist võis olla juhusega ja et vestluste sisuks oli midagi muud kui OÜ-le Vitkor võltsarvete väljastamine ja selle eest tasumine või et kokku lepitud kokkusaamiste põhjus ei seisnenud võltsarvete alusel üle kantud rahasumma tagastamises V. Sikorale.
  2. Nii helistas V. Sikora
  3. veebruaril 2014 A.L. ule ja küsis, kas viimane saab talle „A“ numbri anda. A.L. nimetas numbrit „A047“ (KoTo, kd 4, tl 112). OÜ Vitkor raamatupidamises ja käibemaksuarvestuses kajastub L. OÜ arve-saateleht nr A047 summas 4494 eurot (KoTo, kd 1, tl 85).
  4. veebruaril 2014 ehk päev pärast V. Sikora ja A.L. u viidatud telefonikõnet tehti OÜ Vitkor pangakontolt L. OÜ pangakontole ülekanne summas 4494 eurot selgitusega „L. OU X arve A047“ (KoTo, kd 6, tl 44). Samal päeval ehk
  5. veebruaril 2014 toimus A.L. u ja V. Sikora vahel telefonikõne, milles nad leppisid järgmiseks päevaks kokku kohtumise (KoTo, kd 4, tl 113).
  7. veebruaril 2014 helistas V. Sikora A.L. ule ja palus, et viimane ütleks talle midagi „B“ kohta. A.L. vastas: „Nii, B017.“ (KoTo, kd 4, tl 114) OÜ Vitkor raamatupidamisest leiti L. OÜ arve nr B017 summas 5752 eurot 80 senti (KoTo, kd 1, tl 86). Telefonikõnega samal päeval tegi OÜ Vitkor L. OÜ pangakontole ülekande summas 5752 eurot 80 senti selgitusega „L. OU X arve B017“ (KoTo, kd 6, tl 44). Järgmisel päeval kell 8.53 ja 13.11 peetud kahest telefonikõnest nähtub, et A. Sikoral ja A.L. ul oli selleks päevaks kokku lepitud kohtumine (KoTo, kd 4, tl 115).
  9. veebruaril 2014 kell 22.21 helistas V. Sikora taas A.L. ule, ütles, et tekkis „kiirtöö“ ja palus öelda „koordinaadid“. A.L. ütles numbri B
  10. Samas küsis A.L. V. Sikoralt, „[k]ui palju rahvast?“, millele V. Sikora vastas: „Kohe ütlen…nii
  11. Viiekesi sõidavad.“ A.L. kostis seepeale „Viiekesi. Davai, võtame vastu.“ (KoTo, kd 4, tl 115–116). OÜ Vitkor raamatupidamises on L. OÜ arve nr B021 summas 6609 eurot 60 senti (KoTo, kd 1, tl 87). Telefonikõnega samal päeval tegi OÜ Vitkor L. OÜ pangakontole ülekande summas 6609 eurot 60 senti selgitusega „L. OU X arve B021“ (KoTo, kd 6, tl 44).
  12. veebruaril 2014 kell 12.10 peetud V. Sikora ja A.L. telefonikõnest järeldub, et V. Sikora ja A.L. kavatsesid sel päeval kokku saada (KoTo, kd 4, tl 116). Väärib märkimist, et V. Sikora nimetatud sõitvate inimeste arv on lähedane summale, mille OÜ Vitkor L. OÜ-le üle kandis (arvestusega üks inimene tuhande euro kohta).
  14. veebruaril 2014 kell 21.25 helistas V. Sikora A.L. ja palus, et viimane annaks talle „kaks talongi“. Kui A.L. ei saanud aru, mida V. Sikora sellega silmas peab, täpsustas viimane annaks kaks numbrit. Sellele vastas A.L. : „A! Davai, 22, 23.“ A.L. u küsimusele, kas V. Sikora saadab kõik oma inimesed tema juurde, vastas V. Sikora, et ta saadab täna ja et viiekesi sõidavad väikese autoga. Samas lisas V. Sikora, et „[a] homme hommikul tõmbavad juba mikrobussiga kohalt minema. A.L. u täpsustavale küsimusele, kas suur mikrobuss on 20 inimese jaoks, vastas V. Sikora jaatavalt, märkides, et „peaks olema [...] no plaan oleks selline.“ A.L. lubas seepeale, et „[v]õtame kõik vastu, majutame kõik ära. Vastates V. Sikora järgnevale 15
(29)küsimusele, märkis A.L. , et ta saab homme talle „tagasi anda, ma ei tea, vist kaheksa, üheksa inimest“. V. Sikora ütles seepeale, et „[v]ot see oleks suurepärane! Ülejäänutega siis, ma tulen, siis juba vaatame.“ (KoTo, kd 4, tl 118–119) OÜ Vitkor raamatupidamises on L. OÜ arve nr B022 summas 6072 eurot (ilma käibemaksuta 5060 eurot) (KoTo, kd 1, tl 88) ja arve nr B023 summas 17 460 eurot (KoTo, kd 1, tl 89). Telefonikõnega samal päeval ehk
  1. veebruaril 2014 kandis OÜ Vitkor L. OÜ pangakontole 6072 eurot selgitusega „L. OU X arve B022“ (KoTo, kd 6, tl 44). Järgmisel päeval ehk
  2. veebruaril 2014 kandis OÜ Vitkor L. OÜ pangakontole 17 460 eurot selgitusega „L. OU X arve B023“ (KoTo, kd 6, tl 44).
  3. veebruaril 2014 kell 21.48 peetud kõnes leppisid V. Sikora ja A.L. kokku, et järgmisel päeval õhtul pärast tööd käib keegi V. Sikora esindaja A.L. u juurest läbi (KoTo, kd 4, tl 119–120). Selle (vahendatud) kokkusaamise asjaolusid täpsustatakse veel kahes
  4. veebruaril 2014 peetud V. Sikora ja A.L. u telefonikõnes (KoTo, kd 4, tl 120–121). Jällegi väärib märkimist see, et V. Sikora nimetatud „sõitvate inimeste“ arv on ligilähedane sellele, mitu tuhat eurot OÜ Vitkor L. OÜ-le üle kandis:
  5. veebruaril, mil pidid sõitma viis inimest väikese autoga, kandis OÜ Vitkor L. OÜ-le arve B022 alusel üle 6072 eurot;
  6. veebruaril, mil sõitjad pidid juba „mikrobussiga kohalt minema tõmbama“, kandis OÜ Vitkor L. OÜ-le arve B023 alusel üle kordades suurema summa ehk 17 640 eurot. A.L. u jutt, et ta saab järgmisel päeval V. Sikorale tagasi anda kaheksa või üheksa inimest, on vestluse konteksti silmas pidades mõistetav selgitusena, et ta saab A. Sikora ülekantavast summast järgmisel päeval sularahas tagasi maksta 8000–9000 eurot.
  8. veebruaril 2014 kell 9.56 helistas V. Sikora A.L. ule ja ütles, et „[n]umbrit oleks vaja“. A.L. vastas: „Nii, oota, 033.“ V. Sikora täpsustavale küsimusele, „kuidas seal täna on – vaba?“ vastas A.L. , et „püüame“ ja küsis vastu, palju läheb vaja? Sellele vastas V. Sikora „[k]uule, midagi 6 või sellist. Kas 6 või 7, ma praegu ei mäleta. Ma tegin plaani.“ (KoTo, kd 4, tl 123). OÜ Vitkor raamatupidamises on L. OÜ arve nr B033 summas 6998 eurot 40 senti (KoTo, kd 1, tl 90). Samal päeval tegi OÜ Vitkor L. OÜ pangakontole ülekande summas 6998 eurot 40 senti selgitusega „L. OU X arve B033“ (KoTo, kd 6, tl 44).
  9. veebruaril 2014 leppisid V. Sikora ja A.L. telefonitsi kokku ka selles, et Serjoga-nimeline isik tuleb samal või järgmisel päeval läbi (KoTo, kd 4, tl 124). V. Sikora mainitud numbrid 6 või 7 vastavad ligikaudu sellele, mitu tuhat eurot OÜ Vitkor A.L. u telefonitsi öeldud numbrit kandva arve alusel üle kandis.
  10. V. Sikora tahtluse tuvastamise aspektist väärib esiletõstmist ka järgmine lõik V. Sikora ja A.L. u telefonivestlusest, mis leidis aset
  11. märtsil 2014 (KoTo, kd 4, tl 127): Sikora: Mul on numbrit vaja, no tegelikult oleks vaja paber sirgeldada, aga seda sa vist seal teha ei saa jah? L: Ei, saada mulle kõigepealt kiri, aga mina saadan sulle pärast paberi. Sikora: Tähendab sa siis saad seal teha, jah? L: Jah, aga „organisatsioon“ tuleb juba teine. […] Sikora: Mul on ju vana vaja. […] Ma ju rääkisin sulle, sa just helistasid, küsisid. L: Ja-ja-ja-ja, meil veidi plaanid muutusid ja sellepärast annangi Sulle teise. Selles perioodis, aga teise.
  12. Päev pärast osundatud vestlust ehk
  13. märtsil 2014 tegi OÜ Vitkor esimest korda ülekande teisele süüdistuses märgitud äriühingule – T. OÜ-le (KoTo, kd 6, tl 44). Varem (viimati
  14. veebruaril 2014) oli OÜ Vitkor ülekannete adressaat olnud L. OÜ, kellele OÜ Vitkor hiljem enam ühtegi ülekannet ei teinud. Märgitu ei jäta võimalust kahelda selles, et V. Sikora küsis
  15. märtsi
  16. a telefonikõnes A.L. arvet ja A.L. u jutt selle kohta, et „organisatsioon tuleb juba teine“ tähendas seda, et arve väljastajaks märgitakse teine äriühing, mitte enam L. OÜ. Täiendava tõestuse sellisele järeldusele annab tõik, et teises
  17. märtsil 2014 peetud telefonikõnes nõudis V. Sikora A.L. , et „seal on vaja kahe peale, kaheks 16
(29)jagada seal kõik see asi.“ Vastuseks A.L. u täpsustavale küsimusele „kaheks, jah?“, selgitas V. Sikora „No jah. Ühele on seda palju“. OÜ Vitkor raamatupidamises ongi kaks T. OÜ
  1. veebruari
  2. a kuupäeva kandvat arvet – A280214-3 ja A280214-3 (KoTo, kd 1, tl 91–92), mille OÜ Vitkor tasus oma pangakontolt
  3. märtsil 2014 ühe maksega (KoTo, kd 6, tl 44). Seejuures oli tegemist tavapärasest suurema maksega summas 21 996 eurot. V. Sikora ja A.L. u
  4. märtsi
  5. a telefonikõnedest nähtub ka sel päeval kokkusaamise korraldamine (KoTo, kd 4, tl 130–131). Seega on ilmne, et
  6. märtsi
  7. a telefonikõnes räägiti just nimelt arve vormistamisest OÜ-le Vitkor, kusjuures arve andmine „selles perioodis“ tähendas, et arve vormistatatakse veel veebruarikuise kuupäevaga. Viimati märgitu oli oluline seetõttu, et vastasel korral ei oleks OÜ Vitkor saanud kõnealust arvet kasutada maksustamisperioodi veebruar 2014 sisendkäibemaksuarvestuses. V. Sikora poolt A.L. ult arve nõutamine sellisel moel ja asjaoludel ei saanud mitte kuidagi puudutada arvet, mis kajastaks tegelikult aset leidnud tehingut. Ilmselgelt oli tegemist võltsarve tellimisega.
  9. märtsi
  10. a telefonikõnes küsis A.L. V. Sikoralt, ega viimane pole neile pealelaadimisi teinud, pole inimesi saatnud. V. Sikora vastas, et „just praegu, kas on ära sõitnud või kohe peaksid ära sõitma.“ A.L. täpsustavale küsimusele „Aha, 7 inimest, jah?“ vastas A. Sikora jaatavalt. (KoTo, kd 4, tl 132) Samal päeval kandis OÜ Vitkor arve nr A170314 alusel T. OÜ pangakontole 7080 eurot (s.o „seitse inimest“) (KoTo, kd 6, tl 44). Eelneva käsitluse taustal ei saa siingi olla kaksipidi mõtlemist: A.L. ja V. Sikora kõnelevad oma „salakeeles“ – mille kasutamise vajalikkus saab tuleneda vaid vestluse sisu vastastikku tunnetatud valgustkartvusest – OÜ Vitkor poolt T. OÜ arve tasumisest. On selge, et tõese arve tasumisest sel kombel ei räägitaks. Hiljem sama päeva õhtuks kokku lepitud V. Sikora ja S.E. kokkusaamine (KoTo, kd 4, tl 132–134) viitab üle kantud rahasumma tagastamisele V. Sikorale.
  11. Eelnevalt kirjeldatud juhtumid, kus on sedastatav selge seos V. Sikora ja A.L. kodeeritud teksti sisaldava telefonikõne ning OÜ Vitkor pangakontolt mõne süüdistuses märgitud äriühingu arve alusel selle ühingu pangakontole tehtud ülekande ja sellele järgnenud kokkusaamise vahel, pole kaugeltki ainukesed omataolised. Näiteid sarnasest käitumismustrist leiab jälitustoimingu protokolli, OÜ Vitkor raamatupidamisdokumente ja pangakonti väljavõtet kõrvutades veel arvukalt. Kõigi selliste juhtumite detailne kirjeldamine ei annaks siinsele käsitlusele palju juurde. Olgu seepärast lühidalt ja mitteammendavalt osutatud vaid mõnele näitele: 1) V. Sikora ja A.L. u telefonikõned 24.–
  12. märtsil 2014 (KoTo, kd 4, tl 135–136) ja OÜ Vitkor
  13. märtsi
  14. a ülekanne B. OÜ-le arve nr 613 alusel (KoTo, kd 6, tl 44); 2) V. Sikora ja A.L. u telefonikõned 3.–
  15. aprillil 2014 (KoTo, kd 4, tl 145–148) ja OÜ Vitkor
  16. aprilli
  17. a ülekanne T. OÜ-le arve nr A280314 alusel (KoTo, kd 6, tl 44); 3) V. Sikora ja A.L. u telefonikõned
  18. aprillil 2014 (KoTo, kd 4, tl 154–155) ja OÜ Vitkor
  19. aprilli
  20. a ülekanne D. OÜ-le arve nr 14R019 alusel (KoTo, kd 6, tl 45); 4) V. Sikora ja A.L. telefonikõned
  21. mail 2014 (KoTo, kd 4, tl 156–157) ja OÜ Vitkor
  22. mai
  23. a ülekanne D. OÜ-le arve nr 14S011 alusel (KoTo, kd 6, tl 45). Väärib eraldi märkimist, et kell 12.19 alanud telefonikõnes palus V. Sikora A.L. üles kirjutada järgmised andmed: „raie“, „130 korda 12,50“; „kokkuvedu“ ja „130 korda 5,40“. OÜ Vitkor raamatupidamises leiduvalt D. OÜ
  24. mai
  25. a arve-saatelehel. t nr 14S011 leiame järgmised kirjed: 1) raieteenus, kogus 130 tm, hind 12,50, summa 1625,00; 2) kokkuvedu, kogus 130 tm, hind 5,40, summa 702,00 (KoTo, kd 1, tl 98). Seega dikteeris V. Sikora kui väidetava teenuse saaja (OÜ Vitkor) esindaja arve väljastajale nii osutatud 17
(29)teenuse mahu kui ka hinna. Teenuse tegeliku osutamise korral olnuks asjade selline käik välistatud, sest vähemalt teenuse hinna määrab ikka selle osutaja mitte tellija. Järelikult kinnitab ka
  1. mai
  2. a telefonikõne sisu selgelt sellele, et V. Sikora tellis A.L. teadlikult võltsarveid; 5) V. Sikora ja A.L. telefonikõned
  3. mail 2014 (KoTo, kd 4, tl 160–162) ja OÜ Vitkor
  4. mai
  5. a ülekanne D. OÜ-le arve nr 14S016 alusel (KoTo, kd 6, tl 45). Väärib eraldi märkimist V. Sikora poolt kell 14.59 alanud telefonikõnes öeldu, et „võib-olla isegi ka 20 inimest, ma vot praegu täpselt seda momenti ei tea. […] Aga delegatsioon on suur.“ Samal päeval tehtud OÜ Vitkor ülekande suurus oli 19 944 eurot ehk ligikaudu 20 000 eurot; 6) V. Sikora ja A.L. u telefonikõned
  6. juunil 2014 (KoTo, kd 4, tl 162–163) ja OÜ Vitkor
  7. juuni
  8. a ülekanne D. OÜ-le arve nr 14T007 alusel (KoTo, kd 6, tl 45). Täpselt samamoodi nagu ka näiteks
  9. mail 2014 dikteeris V. Sikora A.L. ule arvel kajastatavad andmed ehk nii teenuse sisu (raieteenus ja alusmetsaraie), teenuse mahu (12 hektarit) kui ka hinna (16.50 eurot/tm, 150 eurot/ha). Just sellised andmed kajastuvad ka OÜ Vitkor raamatupidamises leiduval ja maksuarvestuses kajastatud D. OÜ
  10. juuni
  11. a arvel nr 14T007 (KoTo, kd 1, tl 101). Teenuse tegeliku osutamise korral polnuks mõeldav, et arve sisu määrab teenuse tellija, küll on see loogiline sisendkäibemaksu alusetuks mahaarvamiseks kasutatava võltsarve tellimisel; 7) V. Sikora ja A.L. telefonikõned
  12. ja
  13. juunil 2014 (KoTo, kd 4, tl 165–166) ja OÜ Vitkor
  14. juuni
  15. a ülekanne S. OÜ-le arve nr 2014-06-18/02 alusel (KoTo, kd 6, tl 45); 8) V. Sikora ja A.L. telefonikõned
  16. juunil 2014 (KoTo, kd 4, tl 167–168) ja OÜ Vitkor
  17. juuni
  18. a ülekanne S. OÜ-le arve nr 2014-06-18/03 alusel (KoTo, kd 6, tl 45). Jällegi nähtub salaja pealt kuulatud telefonikõne üleskirjutusest, et just V. Sikora ehk teenuse saaja OÜ Vitkor esindaja dikteeris A.L. tehingu andmed (teenus, selle maht ja hind), mis kajastuvad väidetava teenuse osutaja S. OÜ arvel (KoTo, kd 1, tl 104); 9) V. Sikora ja A.L. telefonikõned
  19. augustil 2014 (KoTo, kd 4, tl 174–177) ja OÜ Vitkor
  20. augusti
  21. a ülekanne K. OÜ-le arve nr 1408-024 alusel (KoTo, kd 6, tl 45). V. Sikora rääkis telefonitsi viiest-kuuest inimesest, ülekande summa oli 6630 eurot; 10) V. Sikora ja A.L. u telefonikõne
  22. septembril 2014 (KoTo, kd 4, tl 178) ja OÜ Vitkor
  23. septembri
  24. a ülekanne K. OÜ-le arve nr 1408-028 alusel (KoTo, kd 6, tl 46). Väärib eraldi esiletõstmist, et telefonikõnes ütles A.L. V. Sikorale numbri
(0)28 ehk selle sama numbri, mida kandis ka K. OÜ arve (KoTo, kd 1, tl 113), mille alusel OÜ Vitkor samal päeval ülekande tegi. 74. Eelmistes punktides toodud näidetest joonistub kujukalt välja muster, mille kohaselt võttis V. Sikora A.L. ühendust ja küsis nende arvete numbreid, mille alusel teha ülekanne äriühingule, mis asjaoludest tulenevalt pidi olema A.L. u kontrolli all. Järgmisel või hiljemalt ülejärgmisel päeval pärast rahaülekannet said V. Sikora ja A.L. kas ise või esindajate vahendusel kokku. Sellise kokkusaamise käigus oli A.L. võimalik üle kantud summa või osa sellest sularahas V. Sikorale tagastada. Mingist OÜ-le Vitkor osutatavast teenusest või müüdavast kaubast V. Sikora ja A.L. telefonikõnedes juttu pole. Vestluses kasutatud „krüpteeritud kõneviis“ osutab selgelt mõlema poole soovile vestluse tegelikku sisu kolmandate isikute eest varjata. Olukorras, kus eeltoodust järelduvalt puudutas vestluse tegelik sisu OÜ-le Vitkor esitatavaid arveid, nende tasumist jmt asjaolusid, sai selline varjamissoov olla 18
(29)tingitud vaid poolte teadmisest, et arved, millest räägitakse, pole tõesed. Tegelikke majandustehinguid kajastavate arvete puhul polnuks selliks konspiratsiooniks vajadust. Seega on ilmne, et mõlemad – s.t ka V. Sikora – said suurepäraselt aru, et arved, mille OÜ-le Vitkor esitamist A.L. korraldas ja mida V. Sikora kajastas hiljem OÜ Vitkor käibemaksuarvestuses, ei kajasta reaalseid majandustehinguid.
  1. Asjaolu, et arved, millest V. Sikora ja A.L. rääkisid, ei kajasta tegelikke majandustehinguid ning et V. Sikora teadis seda, kinnitab seegi, et initsiatiiv arvete saamiseks lähtus pidevalt just V. Sikoralt kui väidetava teenuse tellija või kaupade ostja (OÜ Vitkor) esindajalt. Pole kuigivõrd usutav, et initsiatiiv tegeliku teenuse osutamise või kauba müügi kohta käivate arvete esitamiseks lähtunuks süstemaatiliselt teenuse saajalt (või kauba ostjalt), mitte aga teenuse osutajalt (või kauba müüjalt), kes peaks olema ise huvitatud sellest, et tasu teenuse eest võimalikult ruttu kätte saada. Teenusepakkuja hilinemine arve esitamisega poleks OÜ Vitkor huve kahjustanud. Ehkki sellisel juhul oleks edasi lükkunud teenusepakkuja (või kauba müüja) arvel näidatud käibemaksu arvamine OÜ Vitkor sisendkäibemaksu hulka (vt KMS § 31 lg 9 ls 2), lükkunuks OÜ Vitkor jaoks samas edasi ka teenuse või kauba eest tasumine ehk arvel kajastuvast sisendkäibemaksusummast kordades suurem väljaminek.
  2. Väärib märkimist, et viis, kuidas süüdistuses märgitud arved OÜ-le Vitkor jõudsid on salaja pealt kuulatud telefonikõnede, pangakonto väljavõtete ja OÜ Vitkor raamatupidamisdokumentide võrdlusest nähtuvalt hoopis teistsugune, kui seda kirjeldas maakohtus antud ütlustes V. Sikora (vt KoTo, kd 7, tl 104–104 pöördel). Seegi kummutab V. Sikora ütluste usaldusväärsuse ja kaitseversiooni usutavuse.
  3. Eelnev annab kolleegiumi hinnangul küllaldase aluse asuda seisukohale, et V. Sikora teadis OÜ Vitkor käibedeklaratsioone esitades, et nendes deklaratsioonides sisendkäibemaksu arvestamisel kajastatud osaühingute L. , D. , K. , B. , T. , S. ja M. arvetel näidatud tehinguid tegelikult ei tehtud ja kõik nende äriühingute arved on võltsitud. Käsitletud tõendite valguses niigi ilmselget järeldust, et V. Sikora teadis arvete võltsitusest, toetab täiendavalt veel argument, et V. Sikora suhtles kõigi süüdistuses märgitud äriühingute arvete saamiseks mitte nende äriühingute ametlike esindajatega, vaid A.L. , kellel kõneksolevate äriühingutega mingit välist seost ei olnud. Seegi räägib vastu versioonile, et V. Sikora võis pidada süüdistuses nimetatud arveid ehtsateks.
  4. Kaitsja esitas süüdistuses näilikuks loetud tehingute tegeliku toimumise tõendamiseks maakohtule OÜ Vitkor arved T. OÜ-le ja OÜ-le E. (KoTo, kd 6, tl 1–37). Kaitsja väitel müüs OÜ Vitkor nende arvete alusel edasi süüdistuses märgitud äriühingutelt ostetud kaupu ja teenuseid. Selline edasimüük näitavat ka ostutehingute tegelikku toimumist. Ringkonnakohut need tõendid ei veena.
  5. Iseenesest pole küll kuigivõrd asjakohane ega kaalukas prokuratuuri vastuargument, et OÜ Vitkor (edasi)müügiarved T. OÜ-le ja OÜ-le E. kannavad varasemat kuupäeva kui tarnijate poolt OÜ-le Vitkor esitatud arved. Väär on prokuratuuri seisukoht, et edasi saab müüa üksnes olemasolevat kaupa. Majanduskäibes pole midagi lubamatut ega tavapäratut selles, et keegi müüb edasi kaupa, mida ta pole müügilepingu sõlmimise ja arve esitamise ajaks veel omandanud. Selline võimalus on sisse kirjutatud isegi võlaõigusseaduse § 208 lg-s 1 sätestatud müügilepingu mõistesse, mis näeb ette, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.
  6. Samuti on maksuõiguslikult ekslik prokuratuuri apellatsioonivastuses väljendatud seisukoht, et kuna KMS § 11 lg 1 p 1 kohaselt on käive tekkinud päeval, kui kaup on ostjale lähetatud või kättesaadavaks tehtud, ei saanud OÜ Vitkor deklareerida kauba müügikäivet enne selle kauba 19
(29)soetamist. KMS § 11 lg 1 sätestab, et käive on tekkinud või teenus on saadud päeval, mil esimesena tehti üks alljärgnevaist toiminguist: 1) kauba ostjale lähetamine või kättesaadavaks tegemine või teenuse osutamine; 2) kauba või teenuse eest osalise või täieliku makse laekumine, teenuse saamisel osaline või täielik maksmine; 3) omatarbe puhul kauba võõrandamine või teenuse osutamine või ettevõtte kauba kasutuselevõtmine maksukohustuslase enda, tema töötaja, teenistuja või juhtimis- või kontrollorgani liikme poolt või muul ettevõtlusega mitteseotud eesmärgil. Seega on käibe tekkimise ajaks KMS § 11 lg 1 p-des 1–3 nimetatud tingimustest esimese täitmine (Riigikohtu halduskolleegiumi
  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 3-3-1-51-14, p 11). Järelikult, kui kauba või teenuse eest on makstud, siis on käive tekkinud, olenemata sellest, kas kaup on ostjale lähetatud või kättesaadavaks tehtud või kas teenus on osutatud. Seega võib müügikäive tekkida ka juba enne seda, kui müüja on müüdava kauba omandanud.
  3. Ringkonnakohtu arvates ei tõenda kaitsja esitatud arved OÜ Vitkor deklareeritud sisendkäibemaksuarvestuse õigsust järgmistel põhjustel.
  4. Esiteks ei kummuta OÜ Vitkor müügiarvete olemasolu eelnevas käsitluses toodud kaalukaid argumente selle kohta, et süüdistuses nimetatud äriühingute arved, mille alusel OÜ Vitkor sisendkäibemaksu maha arvas, ei kajastanud tegelikke tehinguid. T. OÜ-le ja OÜ-le E. edasi müüdud kaubad ja teenused – kui sellised tehingud üldse aset leidsid – võis OÜ Vitkor soetada tundmatult kolmandalt isikult, kelle puhul ei saa eeldada, et ta on käibemaksukohustuslane (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. oktoobri
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-42-08, p 13).
  7. Teiseks ei saa jätta tähelepanuta sedagi, kuivõrd ebamäärased on V. Sikora maakohtus antud ütlused kaupade edasimüügi kohta. On äärmiselt ebausutav, et kui OÜ Vitkor V. Sikora juhtimisel tegelenuks tõepoolest sellise vahendusäriga, nagu kaitsja väidab, poleks süüdistatav osanud anda oma ärimudeli kohta üksikasjalikumaid ja sisukamaid selgitusi, kui need, mis nähtuvad alljärgnevast osundusest (väljavõte maakohtu istungi protokollist, V. Sikora vastab ristküsitlusel prokuröri küsimustele – KoTo, kd 7, tl 104 pöördel–105): Te nimetasite siin ka, et nendelt äriühingutelt, mis said korduvalt loetletud, olete te vahendanud kaupu T.? Jah. Kas te täpsustate, kuidas kaupade soetamine, vahendamine täpsemalt toimus, kelle transpordiga, kelle laos, kuidas? Minu poolt ei olnud mitte midagi. Mis teie roll sel juhul oli? Ainult mingi vaheliin. Milles vaheliin seisnes täpsemalt? Et natuke teenida. Ostsite kaubad? Ja müüsin edasi. Kallimalt müüsite edasi? No natuke ikka. Teenisite? No mingi natuke väike kopikas jah ja ongi kõik. Kuidas need kaubad liikusid? Seda ma ei mäleta. Kes seda korraldas? Praegu küll ei mäleta. Võib-olla mingi minu tööline.
  8. Eelmisest punktist nähtuvalt ei suutnud V. Sikora kohtus mõistuspäraselt ja usutavalt selgitada, milles seisnes kõneksoleva majandustegevuse sisu. Üldsõnaline väide, et vahendustegevus seisnes selles, et ta ostis kaupu ja müüs neid kallimalt edasi, pole tõsiseltvõetav ega anna mingit teavet 20
(29)selle kohta, milline oli OÜ Vitkor sisuline roll tarneahelas. Seegi tõik ei võimalda omistada kaitsja esitatud arvetele mingit sisulist tõenduslikku kaalu.
  1. Kokkuvõttes asub ringkonnakohus maakohtuga nõustuvalt seisukohale, et V. Sikora teadis OÜ Vitkor
  2. a jaanuari- kuni oktoobrikuu käibedeklaratsioone esitades, et süüdistuses nimetatud äriühingute arved, mille alusel ta nendes käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu maha arvab, on võltsitud ega kajasta tegelikult toimunud majandustehinguid. Ta esitas valeandmeid selleks, et vähendada alusetult deklareeritava sisendkäibemaksu ehk 66 031 euro 55 sendi võrra OÜ Vitkor käibemaksukohustust. Seega täitis V. Sikora ka KarS § 3891 lg 1 (nii teo toimepanemise-aegse kui ka praeguse redaktsiooni) subjektiivse koosseisu. 2.
  3. Õigusvastasus ja süü
  4. Viiteid V. Sikora teo õigusvastasust või süülisust välistavatele asjaoludele kohtuasja materjalides ei ole. Nendele ei tugine ka apellant. 2.
  5. Kuriteo kvalifikatsioonist: taotlus mõista Vitali

§ 3891lg 3 järgi õigeks 87.

Nii kaitsja apellatsioonis kui ka prokuratuuri apellatsioonivastuses leitakse, et V. Sikora tuleks KarS § 3891 lg 3 järgi õigeks mõista. Seda seetõttu, et V. Sikora anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 3891 lg-te 1 ja 3 järgi, kuid maakohtu kohtuvaidluses loobus prokurör V. Sikora süüdistusest KarS § 3891 lg 3 järgi.

  1. Ringkonnakohus on erinevalt kaitsjast ja prokurörist seisukohal, et V. Sikorat pole alust KarS § 3891 lg 3 järgi õigeks mõista.
  2. Esmalt on muidugi ilmselge, et V. Sikorat ei ole ühelgi juhul võimalik süüdi tunnistada KarS § 3891 lg 3 järgi, kuna see säte näeb nii teo toimepanemise ajal kehtinud kui ka praegu kehtivas redaktsioonis sõnaselgelt ette üksnes juriidilise isiku vastutuse. V. Sikora on aga inimene, mitte juriidiline isik. Kvalifitseerides V. Sikorale etteheidetava teo süüdistuses mh ka KarS § 3891 lg 3 järgi, tegi prokuratuur materiaalõiguse tõlgendamisel jämeda ja algelise vea. Nähtuvalt prokuröri avakõnest, polnud V. Sikora teo kvalifikatsioonis tehtud viide KarS § 3891 lg-le 3 trükiviga, nagu esmapilgul võiks arvata, vaid hämmastaval kombel prokuratuuri teadlik valik (KoTo, kd 7, tl 69).
  3. Samas ei ole prokuröri kohtuvaidluses tehtud avaldus, milles ta palus kvalifitseerida V. Sikora poolt OÜ Vitkor käibedeklaratsioonides valeandmete esitamise KarS § 3891 lg 1 järgi, mitte aga enam sama paragrahvi kolmanda lõike järgi, käsitatav süüdistusest osalise loobumisena KrMS § 301 mõttes. Tegemist on V. Sikora teole antava karistusõigusliku hinnangu ehk kuriteo kvalifikatsiooni muutmisega, mis ei tingi süüdistatava (osalist) õigeksmõistmist. Nimelt tuleb silmas pidada, et V. Sikorale esitati KarS § 3891 lg-te 1 ja 3 järgi süüdistus ühes ja samas teos, mis kokkuvõtlikult seisnes valeandmete esitamises maksustamisperioodide jaanuar kuni oktoober 2014 kohta käivates OÜ Vitkor käibedeklaratsioonides. See tegu osutus nii esimese kui ka teise astme kohtus täies mahus tõendatuks. Kohtumenetluses tuvastatud V. Sikora teo elulised asjaolud ei erine süüdistuses kirjeldatud asjaoludest. Näiteks ei ilmnenud, et mõnes süüdistuses märgitud OÜ Vitkor käibedeklaratsioonis esitatud andmed ei olnudki valed – mh nt sellisel juhul olnuks nõutav osaline õigeksmõistmine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. jaanuari
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-133-13, p 18). Olukorras, kus süüdistuses kirjeldatud teo faktilised asjaolud leiavad kohtumenetluses täies ulatuses tõendamist, kuid kohus muudab sellele teole süüdistuses antud karistusõiguslikku hinnangut, pole alust süüdistatavat süüdistuses märgitud kvalifikatsiooni järgi (osaliselt) õigeks mõista. Sellisel juhul tunnistatakse süüdistatav süüdi kohtu poolt õigeks peetava 21

(29)kvalifikatsiooni järgi, teda samas süüdistuses märgitud kvalifikatsiooni järgi õigeks mõistmata. Selline käsitlus on leidnud kinnitust ka Riigikohtu praktikas. Näiteks kohtuasjas nr 3-1-1-63-09 leidis Riigikohus, et omastamises süüdistatav on ekslikult loetud ametiisikuks, ja tühistas kohtuotsuse osas, millega süüdistatav tunnistati süüdi KarS § 201 lg 2 p 3 järgi, kuid ei mõistnud samas süüdistatavat selle sätte järgi õigeks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. septembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-63-09, p 12 ja resolutsiooni punkt 1). Kohtuasjas nr 3-1-1-54-15 leidis Riigikohus, et süüdistuses ja kohtuotsustes on süüdistatava tegu KarS § 210 lg 3 – § 25 lg-te 1, 2 ja 4 järgi kvalifitseerides ülearuselt viidatud KarS § 25 lg-tele 1 ja 4, kuid ei mõistnud süüdistatavat nende sätete järgi õigeks, vaid üksnes jättis viite KarS § 25 lg-tele 1 ja 4 kuriteo kvalifikatsioonist välja (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. juuni
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-54-15, p 34 ja resolutsiooni punkt 3). Kohtuasjas nr 3-1-1-14-14 leidis Riigikohus muu hulgas, et süüdistatavatele süüdistuses ja ringkonnakohtu otsuses altkäemaksu andmise (KarS § 298) ja altkäemaksu võtmisena (KarS § 294) kvalifitseeritud teod on õiguslikult hinnatavad hoopis vastavalt pistise andmise (toonane KarS § 297) ja pistise võtmisena (toonane KarS § 293). Sellele vaatamata ei mõistnud Riigikohus süüdistatavaid altkäemaksu andmises ja võtmises õigeks, vaid üksnes tühistas nende süüditunnistamise nende kuriteokoosseisude järgi ja tunnistas süüdistatavad süüdi pistise andmises või võtmises. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. juuni
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1039 koos seal toodud viidetega, vt samuti kohtuotsuse resolutsiooni.) Süüdistatava teo ümberkvalifitseerimise kohta, teda õigeks mõistmata vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. detsembri
  8. a otsus nr 1-17-689/
  10. Sarnase olukorraga on tegemist ka menetletavas asjas: prokuratuur leidis V. Sikorale süüdistust esitades, et viimase tegu on karistusõiguslikult kvalifitseeritav KarS § 3891 lg-te 1 ja 3 järgi. Kohtuvaidluses asus prokuratuur aga seisukohale – mida jagas ka maakohus otsust tehes –, et V. Sikora tegu tuleb kvalifitseerida üksnes KarS § 3891 lg 1, mitte aga KarS § 3891 lg-te 1 ja 3 järgi. Tegemist on teole antava materiaalõigusliku hinnangu muutmisega, mis ei anna alust süüdistatavat osaliselt, s.o KarS § 3891 lg 3 järgi õigeks mõista.
  11. Eeltoodust tulenevalt toimis maakohus põhimõtteliselt õigesti, kui jättis V.

§ 3891lg 3 järgi õigeks mõistmata.

Kohtuotsuse resolutiivosas selle märkimine, et V. Sikora kuriteo kvalifikatsioonist tuleb jätta välja viide KarS § 3891 lg-le 3 on tegelikult ülearune, sest selline otsustus tuleneb juba kohtu otsustusest tunnistada V. Sikora süüdi KarS § 3891 lg 1 järgi. Samas pole tegemist veaga, mis tingiks kohtuotsuse muutmise.

  1. Süüdistatava teo ümberkvalifitseerimine KrMS § 180 lg-st 1 tulenevat menetluskulude jaotust ei mõjuta (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. juuni
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1062 ja
  4. juuni
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-94-14, p 270). Seetõttu on põhjendamatu ka kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et kuna V. Sikora tegu ei vasta KarS § 3891 lg-le 3, tuleks vähemalt osa menetluskulust jätta riigi kanda.
  6. Vitali Sikora süüditunnistamisest KarS § 345 lg 1 järgi
  7. Kolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et süüdistuses nimetatud äriühingute arved, mille alusel OÜ Vitkor sisendkäibemaksu maha arvas, pole käsitatavad võltsitud dokumentidena. Nende dokumentide (intellektuaalne) võltsitus tulenes arvete sisu ebaõigsusest, s.o asjaolust, et need kajastasid majandustehinguid, mida tegelikult ei toimunud. Ka äriühingu poolt teisele isikule esitatav arve on dokument KarS §-de 344 ja 345 tähenduses ja sellise arve intellektuaalne võltsimine ja/või intellektuaalselt võltsitud arve kasutamine on muude koosseisutunnuste täidetuse korral karistatav (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. juuni
  9. a otsus asjas nr 1-16-10888, p 50). 22

(29)
  1. V. Sikorale süüksarvatava teo toimepanemise ajal
  2. aastal oli maksuhaldurile teadvalt ebaõigete dokumentide esitamine karistatav väärteona MKS § 154 järgi. Riigikohus asus seda sätet tõlgendades seisukohale, et MKS § 154 on KarS § 345 suhtes erinorm ja käibedeklaratsioonides valeandmete esitamise varjamiseks maksuhaldurile maksumenetluses võltsitud arvete esitamine on karistatav üksnes väärteona (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. jaanuari
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p-d 27 ja 28). Olukorras, kus isegi deklareerimiskohustuse rikkumise varjamiseks võltsarvete maksuhaldurile esitamine oli karistatav üksnes MKS § 154 järgi, ei saanud KarS §-s 345 sätestatud kuriteokoosseisu täita ka see, kui deklareerimiskohustust rikkunud isik üksnes säilitas maksudeklaratsioonides kajastatud võltsarveid raamatupidamises eesmärgiga need vajaduse tekkides rikkumise varjamiseks maksuhaldurile esitada. Järelikult ei vastanud V. Sikorale esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu vähemalt selle toimepanemise ajal KarS § 345 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule.
  5. Ühtlasi on Riigikohus leidnud, et maksudeklaratsioonis valeandmeid esitanud isiku karistamine maksuhaldurile võltsitud tõendite esitamise eest olukorras, kus seda tehti eesmärgiga varjata iseenda poolt varem toime pandud kuritegu, on vastuolus enese mittesüüstamise privileegiga (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 29). Loogiliselt peab sama põhimõte seda enam kehtima ka siis, kui valeandmete esitaja üksnes säilitab võltsitud tõendeid (nt arveid), mis võimaldaksid vajaduse tekkides varjata maksudeklaratsioonis esitatud andmete ebaõigsust. Praegusel juhul pole kahtlust, et V. Sikora säilitas süüdistuses märgitud võltsarveid OÜ Vitkor raamatupidamises just selleks, et jätta võimaliku maksukontrolli korral eksitav mulje, et OÜ Vitkor käibedeklaratsioonides deklareeritud sisendkäibemaksusummad on õiged (võltsarvete rolli kohta maksude väärdeklareerimisel vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. märtsi
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 13.2). Järelikult välistab ka PS § 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg V. Sikora süüditunnistamise KarS § 345 lg 1 järgi (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. novembri
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-85-10, p 21).
  10. Eeltoodud põhjustel kohaldas maakohus V.

§ 345lg 1 järgi süüdi tunnistades vääralt materiaalõigust.

V. Sikora tuleb võltsitud dokumendi kasutamises õigeks mõista. Isegi kui käesoleva otsuse eelmises punktis märgitu kõrvale jätta, ei oleks võimalik V. Sikora kõnealuse teo osas kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274 lg 1 alusel, sest väärteomenetluse alustamine oleks aegumise tõttu igal juhul takistatud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. aprilli
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-23-12, p 12.1). Juhul, kui nõustuda maakohtu seisukohaga, et V. Sikorale KarS § 345 lg 1 ja § 3891 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud käitumine on vaadeldav teoainsusena, välistaksid V. Sikora karistamise väärteo eest – aegumisest sõltumata – ka KarS § 2 lg 3 ja § 3 lg
  4. Kuna eeltoodud põhjustel tuleb V.

§ 345

lg 1 järgi niikuinii õigeks mõista, ei võta kolleegium seisukohta kaitsja tõstatatud küsimuses, kas V. Sikora teo puhul on täidetud KarS § 345 lg-s 1 sätestatud koosseisutunnus „kasutamine“. Muidu vääriks see aga kindlasti lähemat analüüsi.

  1. Vitali Sikora põhikaristusest
  2. Maakohus käsitas V. Sikorale KarS § 3891 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi süüks arvatud käitumist teoainsusena ja mõistis talle KarS § 63 lg-t 1 kohaldades karistuse (vangistuse kestusega 1 aasta ja 6 kuud) üksnes KarS § 3891 lg 1 järgi. Ringkonnakohus leiab, et V. Sikora õigeksmõistmine KarS § 345 lg 1 järgi ei tingi süüdistatavale KarS § 3891 lg 1 järgi mõistetud karistuse kergendamist. V. Sikora loodud ebaõiguse põhisisu tulenes maksuhaldurile valeandmete esitamisest. Võltsarvete kasutamine deklareerimiskohustuse rikkumise vahendina on sellise maksukuriteo toimepanemise korral tüüpiline ega suurenda sisuliselt teo ebaõigussisu 23

(29)(vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. veebruari
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 36).
  3. Kaitsja apellatsioonis leitakse, et V. Sikora kui varem kriminaalkorras karistamata isiku karistamine vangistusega, pealegi veel sanktsiooni keskmises määras, ei ole süüdistuse sisu arvestades põhjendatud. Kolleegiumi hinnangul ei anna apellatsioonis märgitu alust V. Sikorale mõistetud karistuse kergendamiseks.
  4. Esmalt tuleb silmas pidada, et kohtupraktika kohaselt tekib arusaam isiku süüst KarS § 56 lg 1 ls 1 tähenduses eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii toimepanija isikust kui ka tema sooritatud teost. Kohus on pädev lahendama karistuse küsimuse seadusele ning enda siseveendumusele tuginevalt, lähtudes teosüüle vastava karistuse mõistmisel mh teo tehioludest, isikut iseloomustavatest andmetest ja muudest tema vastutust mõjutavatest asjaoludest, mille hulka kuuluvad ka karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Selline kohtuniku siseveendumusest lähtuv karistusmäära valik on apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige juhul, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine selle küsimuse lahendamisel ning sellel konkreetsel minetusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele, mis on toonud kaasa kuriteo raskusele või süüdimõistetud isikule ilmselgelt mittevastava karistuse mõistmise. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. oktoobri
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 11)
  7. Menetletavas asjas ei ole maakohus V. Sikora karistuse liigi ega määra valikul materiaal- ega protsessiõigust rikkunud. Kohus ei ole KarS § 56 lg 1 esimest lauset kohaldades teinud sellist kaalutlusviga, mis võiks anda ringkonnakohtule aluse kohtuotsuse tühistamiseks. V. Sikora karistus ei ületa tema süü suurust. Süüdistatav tegeles kümne kuu vältel süsteemselt enda juhitava äriühingu käibemaksukohustuse vähendamisega. Kuriteo toimepanemiseks kasutas ta läbimõeldud skeemi, mis oli sisuliselt muutunud OÜ Vitkor ärimudeli osaks. Kui vaadata süüdistuses käsitletud OÜ Vitkor käibedeklaratsioone maksustamisperioodidest jaanuar kuni oktoober 2014 (KoTo, kd 1, tl 61–70), siis ilmneb, et sisendkäibemaksu alusetu suurendamisega V. Sikora peaaegu „nullis“ OÜ Vitkor käibemaksukohustuse. Süüdistuses käsitletaval ajal jäi OÜ Vitkor deklareeritud tasumisele kuuluv käibemaksusumma vahemikku 48 eurot 66 senti (aprill 2014) kuni 1340 eurot 62 senti (juuli 2014), ulatudes enamasti vaid sadadesse eurodesse. Need summad on kordades ja kordades väiksemad alusetult deklareeritud sisendkäibemaksust. Kokku vähendas V. Sikora süüdistuses märgitud perioodil OÜ Vitkor käibemaksukohustust alusetult ligikaudu kümnekordselt. Varjatud maksukohustuse ulatus ületas koosseisulist alampiiri umbes pooleteistkordselt. Neid asjaolusid arvestades ei saa kolleegium nõustuda kaitsja hinnanguga, et karistus, mille maakohus V. Sikorale mõistis, on ebaproportsionaalselt range. Seetõttu jääb V. Sikora põhikaristus muutmata. (II) Prokuratuuri apellatsioonist: taotlus kohaldada KarS § 491
  8. Ringkonnakohtu hinnangul on prokuratuuri apellatsioon ainetu ja selles märgitu ei anna alust muuta maakohtu otsustust jätta V. Sikora suhtes ettevõtluskeeld kohaldamata. Veel enamgi – prokuratuuri apellatsioon sisaldab mh väidet, mille esitamist iseenesest tuleb pidada süüdistatava õiguste rikkumiseks.
  9. Apellandi põhjendus selle kohta, miks tuleks V. Sikora suhtes kohaldada viieks aastaks – ehk seadusega lubatud maksimaalseks tähtajaks – ettevõtluskeeldu, on järgmine: […] ettevõtluskeelu näol Vitali Sikora edasisele tegevusele piirangu seadmise põhjendatus on prokuratuuri arvates vaadeldaval juhul tingitud nii üld- kui eripreventiivsest vajadusest järgmistel põhjustel. Eelkõige on 24
(29)seadusandja KarS § 49¹ kehtestanud seoses vajadusega kaitsta Eesti Vabariigi majanduskeskkonda ning ühtlasi Karistuseadustiku eriosa
  1. peatüki maksualaste süütegude jao kaudu ka riigi fiskaalhuve. Ausa ja usaldusväärse ettevõtlusmaastiku kaudu on võimalik nii meie vabariigis tegutsevate äriühingute kui ka riigi kui terviku heaolu kasvu tagamine majanduskäibe suurenemise tagajärjel. Seetõttu on põhjendatud Vitali Sikora edasise tegevuse ajutine ehk kuni 5-aasne piiramine KarS § 49¹ alusel, et tagada majanduskeskkonna turvalisus ja edastada lisakaristuse kohaldamisega ebaausa ettevõtja suhtes ühiskonnale signaal, et Eesti Vabariik ei aktsepteeri äriühingu juhtstruktuuridele kuuluva pädevuse ärakasutamist ja majanduskeskkonna usaldusväärsuse kahjustamist mistahes ebaausate võtetega. Eripreventiivsest aspektist vaadatuna on prokuratuuri arvates samuti kõnealuse lisapiirangu kohaldamine igati põhjendatud. Olgugi, et Vitali Sikora ei ole varem kriminaalkorras karistatud isik, on ta oma pikemaajalise süstemaatilise ebaseadusliku käitumisega tõendanud hoolimatut suhtumist ühiskonnas kehtivate normide vastu ning üles näidanud küünilist suhtumist kehtivate seaduste suhtes. Prokuratuuri arvates väärib süüdistatava käitumine karmimat riigipoolset karistuslikku sanktsiooni eelkõige seetõttu, et ta on vaidlustatava kohtuotsusega süüdi tunnistatud mitte ainult ühe kuriteo toimepanemises, vaid põhiteo ehk maksukuriteo toimepanemise hõlbustamiseks ka dokumentide võltsimises ehk siis kohtumenetluse käigus leidis tõendamist see, et V. Sikora oma ettevõtte juhtimisel tegutsenud kavatsetult selliselt, et luua oma tegevusest näiliselt seadusekuulekas kuvand. See asjaolu annab apellandi arvates alust pidada süüdistatava tegevust ettevõtluses äärmiselt ebausaldusväärseks, mistõttu on lisakaristuse kohaldamine proportsionaalne ning vajalik. Lisaks on maakohtule esitatud ja kohtuistungitel uuritud tõendeid selle kohta, et V. Sikora on maksupettustega tegelenud juba enne süüdistuses ära toodud perioodi ehk 2013 aastal, seega pikema perioodi kestel.
  2. Ringkonnakohus märgib, et valdavas osas on prokuratuuri osundatud põhjendus üldsõnaline kantseliitlik pateetika, mis on menetletava juhtumi asjaoludega seostamata ega ütle järelikult midagi selle kohta, kas ja kui siis, milliseks tähtajaks tuleks kohaldada ettevõtluskeeldu konkreetselt V. Sikora suhtes. Sellised selgitused, et „ausa ja usaldusväärse ettevõtlusmaastiku kaudu on võimalik nii meie vabariigis tegutsevate äriühingute kui ka riigi kui terviku heaolu kasvu tagamine majanduskäibe suurenemise tagajärjel“ või et V. Sikora suhtes lisakaristuse kohaldamine on tarvilik, selleks et „tagada majanduskeskkonna turvalisus ja edastada lisakaristuse kohaldamisega ebaausa ettevõtja suhtes ühiskonnale signaal, et Eesti Vabariik ei aktsepteeri äriühingu juhtstruktuuridele kuuluva pädevuse ärakasutamist ja majanduskeskkonna usaldusväärsuse kahjustamist mistahes ebaausate võtetega“ on kasutud, otsustamaks, kas kaasuse asjaolud annavad aluse KarS § 491 kohaldamiseks. Juhul, kui aktsepteerida ettevõtluskeelu kohaldamist taolise põhjenduse alusel, tuleks 5-aastast ettevõtluskeeldu kohaldada sisuliselt alati, kui äriühingu juhatuse liige on toime pannud oma ametiülesannete täitmisega seotud kuriteo. Ometigi KarS § 491 lg 1 midagi sellist ette ei näe, jättes kohtule kaalutlusõiguse nii ettevõtluskeelu kohaldamise kui ka selle kestuse üle otsustamisel. Selline kaalutlusotsus peab põhinema konkreetse juhtumi asjaoludel.
  3. Prokuratuur möönab, et V. Sikorat pole varem kriminaalkorras karistatud, kuid leiab, et süüdistatav on „oma pikemaajalise süstemaatilise ebaseadusliku käitumisega tõendanud hoolimatut suhtumist ühiskonnas kehtivate normide vastu ning üles näidanud küünilist suhtumist kehtivate seaduste suhtes“. V. Sikora tunnistatakse süüdi maksuhaldurile valeandmete esitamises kümne kuu jooksul. Maksukuritegude eripära arvestades pole tegemist märkimisväärselt pika perioodiga. Hoolimatust suhtumisest ühiskonnas kehtivate normide vastu saab rääkida sisuliselt iga sellise inimese puhul, kes paneb toime kuriteo. Seega pole – vähemalt mitte sedavõrd üldisel kujul – tegemist asjaoluga, mis võiks õigustada lisakaristuse kohaldamist. Seda, milles seisneb V. Sikora „eriti küüniline“ suhtumine kehtivatesse seadustesse, pole apellant täpsustanud.
  4. Kuna ringkonnakohus mõistab V.

§ 345

lg 1 järgi õigeks, pole ka põhjust lähemalt peatuda prokuratuuri argumendil, et lisakaristuse kohaldamist õigustab seegi, et V. Sikora on lisaks maksukuriteole süüdi tunnistatud ka dokumentide võltsimises (tegelikult tunnistas maakohus V. Sikora süüdi küll võltsitud dokumendi kasutamises, mitte dokumendi võltsimises). See, et V. Sikora püüdis kuritegu toime pannes luua oma tegevusest „näiliselt seadusekuulekat kuvandit“ ei ole samuti kaalukas argument lisakaristuse kohaldamiseks. Riigikohus on märkinud, 25

(29)et tüüpiliselt varjavadki toimepanijad enda kuritegu, püüdes vähendada selle ilmsikstuleku ja karistuse riski. Vähe on kurjategijaid, kes oleksid huvitatud enda teo paljastamisest või suhtuksid sellesse ükskõikselt ega võtaks ette ühtki sammu kuriteo varjamiseks. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. veebruari
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 36) Seega ei iseloomusta V. Sikora püüd oma kuritegu varjata teda eriti ohtliku maksukurjategijana.
  3. Lõpuks põhjendab prokuratuur ettevõtluskeelu kohaldamise vajadust veel sellega, et „V. Sikora on maksupettustega tegelenud juba enne süüdistuses ära toodud perioodi ehk 2013 aastal, seega pikema perioodi kestel.“ Ringkonnakohtu istungil selgitas prokurör, et V. Sikorale ei esitatud süüdistust
  4. aastal toimunut puudutavas osas, kuna vastasel korral oleks kriminaalasja maht läinud erakordselt suureks ja oleks tekkinud probleem mõistliku menetlusaja järgimisega. Samas kinnitavat tõendid prokuröri väitel seda, et maksupettus sai alguse juba varem. Ringkonnakohus märgib, et prokuratuuri kõnealune argument ei ole mitte lihtsalt asjakohatu, vaid sootuks lubamatu, kuna see eirab süütuse presumptsiooni ja teisi kriminaalkohtupidamise aluspõhimõtteid.
  5. Tuginedes V. Sikora karistuse karmistamist (lisakaristuse kohaldamist) taotledes mh väitele, et süüdistatav on pannud maksupettusi toime juba enne süüdistuses märgitud perioodi, taotleb prokuratuur sisuliselt V. Sikora karistamist sellise teo eest, milles V. Sikorat pole süüdi tunnistatud ja milles talle pole isegi süüdistust esitatud. KarS § 2 lg 2 kohaselt saab kedagi karistada – sh talle karistusseadustikus ette nähtud lisakaristust mõista – üksnes teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Kõik need karistamise eeldused peavad olema kindlaks tehtud süüdimõistva kohtuotsusega. Sellise (väidetava) kuriteo eest, milles isikut pole kohtuotsusega süüdi tunnistatud, ei saa teda karistada, sest juba PS § 22 lg-st 1 tulenevalt puudub riigivõimul võimalus käsitada isikut sellises kuriteos süüdiolevana. KrMS § 268 kohaselt saab kohus tunnistada isiku süüdi aga üksnes sellises kuriteos, milles prokuratuur on esitanud isikule süüdistuse. Olenemata kohtus uuritud tõendite sisust, pole kohus iialgi pädev tunnistama süüdistatavat süüdi sellises kuriteos, milles isikule pole süüdistust esitatud (vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. juuni
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-41-11, p 12;
  8. mai
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p 22;
  10. novembri
  11. a otsus asjas nr 3-1-1-40-14, p 66;
  12. juuni
  13. a otsus asjas nr 3-1-1-47-15, p 6 ja
  14. oktoobri
  15. a otsus asjas nr 3-1-1-59-16, p 20 jj).
  16. Prokurör avaldas ringkonnakohtu istungil arvamust, et karistamisel olevat siiski võimalik arvestada ka süüdistatava varasemat käitumist. Seejuures viitas riiklik süüdistaja Riigikohtu praktikale, mille kohaselt on kuriteo toimepanemine ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Ringkonnakohus märgib, et prokurör tõlgendab Riigikohtu viidatud seisukohta meelevaldselt ja vääralt. Riigikohus on korduvalt märkinud seda, et „ehkki käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada, võib süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal.“ (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  17. novembri
  18. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 74 koos seal toodud viidetega.) Osundatud seisukohavõtus peetakse ilmselgelt silmas seda, et kohus on pädev käsitlema süüdistatava käitumist, mis jääb süüdistuse piiridest väljapoole, selleks, et hinnata süüdistuses kirjeldatud teo tõendatust. Isegi keskmisest oluliselt vähem heatahtliku tõlgenduse korral ei saa Riigikohtu öeldut mõista nii, et kohus võib väljuda süüdistuse piiridest ja võtta karistuse mõistmisel arvesse ka süüdistatava sellist (väidetavat) kuritegelikku käitumist, 26
(29)mida süüdistus ei kajasta ja milles isikut süüdi ei tunnistata. Vastupidi, Riigikohus on pidanud käsitletavas kontekstis vajalikuks eraldi rõhutada, et käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada.
  1. Kokkuvõttes on õiguslikult võimatu võtta süüdistatavale karistuse mõistmisel – kasvõi muu hulgas – arvesse tema sellist väidetavat kuritegelikku käitumist, milles isiku süüd pole seaduse kohaselt kindlaks tehtud. Ei saa olla karistust ilma süüdimõistmiseta.
  2. Peale selle, et karistuse mõistmise aluseks ei saa – isegi mitte muu hulgas – olla kuritegu, milles isikut pole süüdistatud ja süüdi tunnistatud, osutab ringkonnakohus seoses prokuratuuri väitega, et V. Sikora on varemgi maksupettusi toime pannud, veel järgnevale. Juba ainuüksi see, et prokuratuur esitas praeguses apellatsioonimenetluses lisakaristuse kohaldamise taotlust põhjendades kindlas kõneviisis väite, et V. Sikora tegeles maksupettuste toimepanemisega ka aastal 2013, rikub V. Sikora PS § 22 lg-st 1 ja EIÕK art 6 lg-st 2 tulenevat õigust mitte olla avaliku võimu poolt koheldud nii, nagu ta oleks süüdi mõistetud ka maksupettuste toimepanemises aastal
  3. V. Sikorat pole ei käimasolevas ega üheski teises menetluses kõnealuses teos süüdi tunnistatud ja talle pole isegi sellist süüdistust esitatud. Samamoodi loeb kolleegium süütuse presumptsiooni rikkumiseks prokuratuuri apellatsioonivastuse punktis 14 märgitu, et „[…] maakohtus uuritud tõendite kohaselt toimus samasugune A.L. u arveveski teenuse kasutamine juba alates 2013 aastast.“
  4. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on EIÕK art 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsioonil lisaks sellele, et see on menetlustagatis kriminaalmenetluses, veel ka teine aspekt. Selle üldine eesmärk on kaitsta isikuid, kes on kriminaalsüüdistuses õigeks mõistetud või kelle suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud, selle eest, et ametiisikud ja võimud ei kohtleks neid nii, nagu nad oleksid kuriteos tegelikult süüdi (Allen v. United Kingdom, EIK suurkoja otsus
  5. juulist 2013, p-d 93–94 ja Lähteenmäki v. Estonia, EIK otsus
  6. juunist 2016, p 31) EIÕK art 6 lg-t 2 on rikutud muu hulgas siis, kui ametiisiku avalduses käsitatakse kuriteos süüdistatavat süüdiolevana enne, kui isiku süü on vastavalt seadusele tõendatud (vt lähemalt nt Nešťák v. Slovakia, EIK otsus
  7. maist 2007, p-d 88–91; Cleve v. Germany, EIK otsus
  8. jaanuarist 2015, p-d 32–65; Caraian v. Romania, EIK otsus
  9. juunist 2015, p-d 74–77). Ringkonnakohtu hinnangul laieneb süütuse presumptsiooni selline kaitse samamoodi isikule, kellele pole ametiisiku avalduses käsitletavas kuriteos isegi mitte süüditust esitatud. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et prokuratuur riigivõimu esindajana rikkus V. Sikora õigust süütuse presumptsioonile, kui väljendas apellatsioonis, apellatsioonivastuses ja sisuliselt ka ringkonnakohtu istungil veendumust, et V. Sikora pani maksupettusi toime juba aastal 2013, ehkki milleski sellises pole prokuratuur V. Sikorale isegi süüdistust esitanud ega kavatsegi seda teha. Seetõttu taunib ringkonnakohus prokuratuuri kõnealust avaldust ja märgib, et puudub igasugune alus väita, et V. Sikora pani aastal 2013 toime maksupettusi.
  10. Kokkuvõttes ei leidu prokuratuuri apellatsioonis ühtki argumenti, mis võiks anda ringkonnakohtule aluse maakohtu otsus KarS § 491 kohaldamata jätmist puudutavas osas tühistada ja mõista V. Sikorale lisakaristuseks ettevõtluskeeld. Seega jääb prokuratuuri apellatsioon tagajärjetuks. (III) Kokkuvõte ja menetluskulud
  11. Apellatsioonimenetluse tulemusest 27
(29)
  1. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-dest 3 ja 4 ning § 338 p-st 2, tühistab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu
  2. veebruari
  3. a otsuse osaliselt, tehes tühistatud osas uue otsuse, samuti muudab kolleegium osaliselt vaidlustatud kohtuotsuse põhiosa.
  4. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, millega kohus tunnistas V. Sikora süüdi KarS § 345 lg 1 järgi. Kuna süüdistatava käitumine ei vasta võltsitud dokumendi kasutamise tunnustele, mõistab kolleegium, juhindudes KrMS § 309 lg 2 teisest alternatiivist, § 331 lg-st 1 ja § 313 lg-st 2, V.

§ 345lg 1 järgi õigeks. Sellest tulenevalt ei ole karistuse mõistmisel enam põhjust tugineda Kar

S § 63 lg-le

  1. Kolleegium tühistab kohtuotsuse ka selle sätte kohaldamise osas. Kuna sisuliselt kogu ebaõigus, mida süüdistatavale ette heidetakse, on hõlmatud ka maksukohustuse varjamise kvalifikatsiooniga, jätab kolleegium KarS § 3891 lg 1 järgi mõistetud karistuse muutmata.
  2. KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhiosast välja viited menetletava asja kontekstis lubamatutele tõenditele – kriminaalasjades nr 1-15-9048, 1-15-3211, 1-15-8408 ja 1-15-10928 tehtud kohtuotsustele.
  3. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. V. Sikora kaitsja apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt, prokuratuuri apellatsioon jätta aga rahuldamata.
  4. Vitali Sikora menetluskulu hüvitamisest
  5. V. Sikora kaitsja esitas maakohtule taotluse hüvitada õigeksmõistva kohtuotsuse korral V. Sikora poolt valitud kaitsjale kohtueelses menetluses ja esimese astme kohtu menetluses makstav tasu 10 270 eurot. Ringkonnakohtule esitas V. Sikora kaitsja täiendatud taotluse, milles ta palub hüvitada V. Sikorale õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskuluna 14 335 eurot 60 senti, sh 4065 eurot 60 senti apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
  6. KrMS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seonduvad erandid). Kohtupraktika kohaselt tuleb neid norme kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel. Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. juuni
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1065 koos seal viidatud kohtupraktikaga.) Seega tuleb riigil KrMS § 181 lg 1 alusel hüvitada V. Sikora esimese astme kohtu menetluses tekkinud kulu, mis on seotud sellega, et talle esitati süüdistus mitte üksnes KarS § 3891 lg 1, vaid ka KarS § 345 lg 1 järgi. Kaitsja taotlustest ei nähtu, milline osa süüdistatavale maakohtus osutatud õigusteenusest oli vajalik, vaidlustamaks süüdistuses sisalduvat väidet, et V. Sikora käitumine vastab ka KarS § 345 lg 1 tunnustele. Järelikult tuleb see asjaolu tuvastada hinnanguliselt. Ringkonnakohus märgib, et menetletavas asjas lasus vaidluse raskuspunkt sellel, kas on tõendatud, et süüdistuses nimetatud äriühingute arvetel näidatud tehinguid tegelikult ei tehtud ja kas V. Sikora oli sellest teadlik. Mõlemad küsimused olid olulised ka selleks, et otsustada, kas V. Sikora pani toime KarS § 3891 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Viimati märgitud kuritegu leidis tõendamist. Küsimus, kas V. Sikora tegevus seoses süüdistuses märgitud arvetega on õiguslikult kvalifitseeritav ka võltsitud dokumendi kasutamisena KarS § 345 lg 1 mõttes, ei olnud kohtuasjas kuigivõrd kesksel kohal ja sellele ei pühendanud pooled ka eriti palju aega. Näiteks maakohtule esitatud kaitsekõne teesides peatutakse KarS § 345 lg 1 materiaalõiguslikul kohaldatavusel võrdlemisi põgusalt (KoTo, kd 7, tl 127). Seetõttu hindab 28

(29)kolleegium menetluskuluks, mis V. Sikoral tekkis enne apellatsioonimenetlust seoses talle KarS § 345 lg 1 järgi esitatud süüdistuse menetlemisega, 1000 eurot. See summa tuleb riigilt süüdistatava kasuks välja mõista.
  1. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, peab riik KrMS § 185 lg 1 kohaselt hüvitama süüdistatava apellatsioonimenetluse kulu. Lisaks tuleb riigil KrMS § 185 lg 2 ls 2 alusel kanda ka prokuratuuri põhjendamatust apellatsioonist tingitud menetluskulu. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Riigikohus on selgitanud, et valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. mai
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p 29) Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. detsembri
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p 45). Kaitsja apellatsioonis käsitletakse V. Sikora süüditunnistamist KarS § 345 lg 1 järgi kahes punktis (p-d 18–19), mis hõlmavad umbes poolt lehekülge. Seejuures punktis 18 vaidlustatakse V. Sikora süüditunnistamist KarS § 345 lg 1 järgi eeskätt põhjusel, et pole tõendatud arvetel märgitud tehingute mittetoimumine. See argument leidis apellatsioonimenetluses kummutamist. Ülejäänud argumendid KarS § 345 lg 1 kohaldamise vastu on võrdlemisi napid. Samas tuleb kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel arvesse võtta ka kaitsja põhjendatud vastuväiteid prokuratuuri apellatsioonile. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et mõistliku suurusega kaitsjatasu, mis tuleb V. Sikorale apellatsioonimenetluse kuluna KrMS § 185 lg 1 ja lg 2 ls 2 alusel hüvitada, on 750 eurot.
  6. Kokkuvõttes tuleb riigil V. Sikorale hüvitada kriminaalmenetluse kulu summas 1750 eurot, sh apellatsioonimenetluse kulu summas 750 eurot ja apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluses tekkinud kulu summas 1000 eurot. Juhan Sarv Maarika Kuusk Aarne Sarjas (allkirjastatud digitaalselt) 29
(29)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.