Obsah (10)

§ 442§ 416§ 394§ 187§ 407§ 75§ 102§ 173§ 164§ 174

KOHTUOTSUS /TAGASELJAOTSUS/ EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Marika Leimann Otsuse tegemise aeg ja koht 05.04.2019, Narva kohtumaja Tsiviilasja number 2-18-13516 Tsiviilasi G B hagi

§ 442lg 6 § 633 lg 7).

Kostjal on õigus esitada 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamisest või avaliku kättetoimetamise korral tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teadasaamisest

§ 416nõuetele vastav kaja menetluse taastamiseks.

Kajale tuleb lisada 1 kõik vajalikud dokumendid asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks (

§ 394

ja

§ 416

). Kaja esitamisel tuleb kostjal tasuda kautsjonina summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot, mis tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE062200221059223099 AS-is Swedbank, märkides selgitusse tsiviilasja numbri. Kohus selgitab, et vastavalt

§ 187

lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded

1. 10.09.2018 esitati Viru Maakohtule G B hagi V B (V B) vastu ühisvara jagamise nõudes ja 05.11.2018 hagiavalduse täienduse. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja vahel xxxx sõlmitud abielu. 07.05.1992 kostja lahkus Eesti Vabariigist (tlk 14) ja nimetatud ajast elab xxxx. Hageja ja kostja abielu oli lahutatud xxxx kohtu poolt 20.11.2009 (tlk 7-13). Kehtiva perekonnaseaduse (edaspidi PKS) § 210 lg 1 ja § 211 järgi tuleb alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest esitatud nõude korral jagada abikaasade ühisvara kehtiva seaduse järgi, kuid PKS § 210 lg 2 järgi tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, s.o enne
2. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest. Enne
3. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 järgi oli abielu kestel abikaasade omandatud vara küll abikaasade ühisvara, kuid abielusuhete lõppemise järel omandatud vara oli PKS § 15 lg 1 järgi selle abikaasa lahusvara, kes varaeseme omandas. Kui ühisvara jagati pärast abielusuhete lõppemist, määrati ka ühisvara PKS § 18 lg 2 teise lause järgi kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Seega kuulub üldjuhul abikaasade ühisvara hulka vaid see vara, mis omandati abielu sõlmimisest abielusuhete lõppemiseni (vt nt Riigikohtu
4. märtsi
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07, p 17). Pärast abielu sõlmimist ja pärast kostja Eestist lahkumist sai hageja enda kasutusse korteri aadressil xxxx. Hageja ostis korter vallasasjana erastamise käigus 26.01.1998 (tlk 16-17). Pärast seda hageja erastas maad ja oli kantud korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse 14.03.2002 (tlk 18). Edasi hageja erastas enda omandisse suvila xxxx – kinnistu aadressil xxxx (tlk 19) ja 07.02.2007 kanti hageja kinnistusraamatusse ülalnimetatud kinnistu (kinnistusregistri registriosa nr xxx) omanikuna (tlk 21). Mõlemad kinnisasjad sai hageja enda omandisse pärast abielusuhete lõppemist ja enne
6. juulit
7. Kehtinud PKS § 18 lg 2 teise lause järgi ei kuulu need kinnisasjad hageja ja kostja ühisvara hulka. Hageja soovis müüa korteriomand aadressil xxxx, ja pöördus notari poole konsultatsiooni saamiseks ja tehingu ettevalmistamiseks. Narva notar Tatjana Boitsova notaribüroos suuliselt seletati hagejale, et notar ei saa ilma kostja osavõtu ja nõusolekuta tehingut tuvastada, kuna kinnisvara oli ostetud abielu kestel ja notar ei tea, millal lõppesid hageja ja kostja abielusuhted. Notaribüroos sooviti hagejale pöörduda kohtu poole abikaasade ühisvara jagamiseks. Hageja lepinguline esindaja, pärast hagi avalduse kohtule esitamist, pöördus Narva notar Sergei Nikonovi 2 poole ja 05.11.2018 notar ka seletas, et ta ei saa müügitehingut tuvastada ilma kostja osavõtu ja nõusolekuta kuna kinnisasjad olid ostetud enne abielu lahutamist. Lähtudes sellest, et käesoleval ajal hageja ei saa käsutada oma kinnisvara, hageja otsustas pöörduda kohtu poole abikaasade ühisvara jagamise nõudega. Samal ajal, kuna seaduse kohaselt korteriomand aadressil xxxx ja kinnistu aadressil xxxx, ei kuulu abikaasade ühisvara hulka, vaid kuulub hageja lahusvara hulka, soovib hageja esitada alternatiivse haginõude, mis hagiavalduse rahuldamisel võimaldab hagejal vabalt käsutada oma kinnisvara. Kui kohus tuvastab, et hagi põhinõuet ei saa rahuldada, palub hageja kohtul tunnistada, et korteriomand aadressil xxxx, ja kinnistu aadressil xxxx, kuulub hageja lahusvara hulka ja nimetatud kinnisvara ainuomanikuks on hageja. Lähtudes eeltoodust palub hageja jagada hageja ja kostja ühisvara järgmiselt:  jätta hageja G B ainuomandisse korteriomand aadressil xxxx (kinnistusregistri registriosa nr xxxx);  jätta hageja G B ainuomandisse kinnistu aadressil xxxx (kinnistusregistri registriosa nr xxxx); Alternatiivselt hageja palub kohtul:  tunnistada, et korteriomand aadressil xxxx (kinnistusregistri registriosa nr xxxx) ja kinnistu aadressil xxxx (kinnistusregistri registriosa nr xxxx) ei kuulu hageja ja kostja ühisvara hulka, vaid kuuluvad hageja lahusvara hulka. Hageja ja kostja ei ole oma varalistele õigustele kohaldatavat õigust valinud. REÕS § 58 lg 3 kohaselt juhul, kui abikaasad ei ole kohaldatavat õigust valinud, kohaldatakse abikaasade varalistele õigustele abielu üldistele õiguslikele tagajärgedele kohaldatavat õigust (REÕS § 57) abielu sõlmimise ajal. Hageja on määratlemata kodakondsusega. Kostjal, hageja andmetel, on xxxx kodakondsus. REÕS § 57 lg 3 kohaselt kui abikaasade elukohad on eri riikides ja neil on erinev kodakondsus, määratakse abielu üldised õiguslikud tagajärjed selle riigi õiguse alusel, kus oli nende viimane ühine elukoht, kui ühe abikaasa elukoht on selles riigis. Hageja ja kostja viimane ühine elukoht kuni 07.05.1992 oli Eesti Vabariigis aadressil xxxx. 07.05.1992 kostja lahkus xxxx elamiseks ja pärast ülalnimetatud kuupäeva hageja ja kostja üheskoos ei elanud. Pärast kostja lahkumist xxxx sai hageja enda kasutusse korteri aadressil xxxx, kus ta elab käesoleva ajani. Niimoodi REÕS § 57 lõigete 1–3 kohaselt on võimalik abielu üldistele õiguslikele tagajärgedele kohaldatavat õigust kindlaks määrata ja tegemist on Eesti õigusega. Menetluskulud palub hageja jätta lähtudes õigluse põhimõttest menetlusosaliste kanda. Kostja vastuväited
8. Kostja on saanud hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määruse kätte isikulikult 26.12.
9. Kostjat on 13.11.2018 määrusega kohustatud hagile vastama 40 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest ning hoiatatud

§ 407tagajärgede eest.

Kostja hagile vastust ei ole esitanud. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid 3. Kohtualluvus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 70 lg 1 ja lg 2 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda Eesti kohus. Asi allub Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. Avalduse saanud kohus 3 kontrollib, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Seejärel kontrollib kohus, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati (

§ 75lg 1).

Abikaasade varasuhtest tulenevate nõuete rahvusvahelise kohtualluvuse määramisel ei ole tähendust asjaolul, millises riigis asub abikaasade vara. Isik saab abieluasjas kaitsta oma õigusi Eesti kohtus, kui on täidetud

§ 102

lg-s 2 sätestatud tingimused.

§ 102

lg 2 p 3 kohaselt võib Eesti kohus abieluasja lahendada, kui vähemalt ühe abikaasa elukoht on Eestis, välja arvatud kui tehtavat otsust ei tunnustataks ilmselt üheski riigis, mille kodanikud abikaasad on. Kohus on tuvastanud, et hageja elukoht on Eestis, mida kinnitab Eesti rahvastikuregistri kanne, seega on

§ 102lg 1 eeldus täidetud ja asi allub Eesti kohtule.

4. Asja lahendamiseks tuleb määratleda kohaldatav õigus. Käesolevas asjas on hageja elukoht Eesti Vabariigis ja ta on määratlemata kodakondsusega. Kostja elukoht on xxxx, kuid kohtule on teadmata tema kodakondsus. Poolte viimane ühine elukoht oli Eesti Vabariigis. Eesti Vabariigi ja xxxx vahel puudub õigusabileping. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et pooled oleksid oma varalistele õigustele kohaldatavat õigust valinud. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 58 lg 3 kohaselt juhul, kui abikaasad ei ole kohaldatavat õigust valinud, kohaldatakse abikaasade varalistele õigustele abielu üldistele õiguslikele tagajärgedele kohaldatavat õigust (käesoleva seaduse § 57) abielu sõlmimise ajal. REÕS § 57 lg 3 kohaselt kui abikaasade elukohad on eri riikides ja neil on erinev kodakondsus, määratakse abielu üldised õiguslikud tagajärjed selle riigi õiguse alusel, kus oli nende viimane ühine elukoht, kui ühe abikaasa elukoht on selles riigis. Poolte viimane ühine elukoht oli Eesti Vabariigis ja hageja elukoht on jätkuvalt Eesti Vabariigis. Seega kuulub kohaldamisele Eesti õigus. 5.

§ 407

lg 1 ja lg 3 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada kohtuistungit pidamata hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.

§ 407

lg 4 kohaselt ei tee kohus käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alusel tagaseljaotsust abieluasjas ja põlvnemisasjas. Tagaseljaotsuse võib siiski teha ühisvara jagamise asjas või muu abikaasade varalist vahekorda puudutava hagi suhtes, kui asja saab lahendada eraldi muust abieluasjast. Käesoleval juhul on kohtu menetluses üksnes ühisvara jagamise hagi, mistõttu leiab kohus, et võimalik on teha tagaseljaotsus. Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud isiklikult, kuid kostja ei ole hagile vastanud ja vastuväiteid hagile esitanud. Samuti ei ole kostja põhistanud hagile vastamise võimatust.

1. Hagiavalduse kohaselt lõppesid poolte abielulised suhted, kui kostja lahkus xxxx 07.05.
2. Hageja erastas peale abielusuhete lõppemist 26.01.1998 korteriomandi asukohaga korteri aadressil xxxx, mis on kinnistusraamatusse kantud 14.03.2002 (reg osa nr xxxx) (tlk 25-26). Edasi erastas hageja enda omandisse suvila xxxx, aadressil xxxx (tlk 19), mis kanti 07.02.2007 kinnistusraamatusse (reg. osa nr xxxx) (tlk 21). Korteriomandi ja kinnistu omanikuna on kinnistusraamatusse kantud hageja. Hageja soovib ühisvara jagada, jättes korteriomandi ja kinnistu hageja ainuomandisse või alternatiivselt tunnistada eelmärgitud vara hageja lahusvaraks. PKS § 37 lõikest 1 tulenevalt jagavad varaühisuse lõppedes abikaasad ühisvara omavahel. Abikaasa võib esitada ühisvara jagamise taotluse kohtule juba koos abielu lahutamise või kehtetuks tunnistamise hagiga või koos varaühisuse lõpetamise hagiga. 4 Kehtiva PKS § 210 lg 1 ja § 211 järgi tuleb alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest esitatud nõude korral jagada abikaasade ühisvara kehtiva seaduse järgi, kuid PKS § 210 lg 2 järgi tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, s.o enne
3. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest. Viidatud sätte järgi kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne
4. juulit 2010, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui seaduse teistest sätetest ei tulene teisiti (vt. Riigikohtu lahendeid nr 3-21-31-14 p 12 ja nr 3-2-1-42-13 p 9). Enne
5. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 järgi oli abielu kestel abikaasade omandatud vara küll abikaasade ühisvara, kuid abielusuhete lõppemise järel omandatud vara oli PKS § 15 lg 1 järgi selle abikaasa lahusvara, kes varaeseme omandas. Kui ühisvara jagati pärast abielusuhete lõppemist, määrati ka ühisvara PKS § 18 lg 2 teise lause järgi kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Seega kuulus üldjuhul abikaasade ühisvara hulka vaid see vara, mis omandati abielu sõlmimisest abielusuhete lõppemiseni (vt nt Riigikohtu
6. märtsi
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07, p 17). Lähtudes eeltoodust, lõppes abielusuhete lõppemisega toona kehtinud perekonnaseaduse järgi ka abikaasade varasuhe ühisomandi tekkimise mõttes ja enne
8. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi olid abielusuhete lõppemisel sarnased õiguslikud tagajärjed kehtiva perekonnaseaduse järgse varaühisuse lõppemisega. Kuna perekonnaseaduse rakendussätetest ei tulene teisiti, leiab kohus, et kui abikaasade abielusuhted lõppesid enne
9. juulit 2010, saab abikaasade varasuhte lugeda toona kehtinud seaduse järgi abielusuhete lõppemise ajast lõppenuks ning abikaasade varaühisuse varasuhet ei tule ühisvara jagamise võimaldamiseks enam lõpetada. Kuivõrd käesoleval juhul on poolte abielusuhted lõppenud 07.05.1992, lõppes samal ajal ka seaduse alusel abikaasade ühise omandi tekkimine ja varaühisus. Hageja on hagis ühisvarana nimetanud ja soovinud jagada korteriomandit ja kinnistut. Kuna korteriomand asukohaga xxxx, reg osa nr xxxx ja kinnistu asukohaga xxxx, reg osa nr xxxx, omandati (erastati ja kinnistati) peale abielusuhete lõppemist, ei kuulu eelnimetatud vara poolte ühisvarasse vaid on hageja lahusvaraks ning kohtul puudub alus eelmärgitud vara jagamiseks poolte ühisvarana. Lähtudes eeltoodust jätab kohus hageja põhinõude poolte ühisvara jagamiseks rahuldamata, kuivõrd korteriomand asukohaga xxxx ja kinnistu xxxx on hageja lahusvaraks, mistõttu kuulub rahuldamisele hageja alternatiivne nõue. Hageja ei ole nimetanud ja soovinud muu võimaliku vara jagamist. Menetluskulud 7.

§ 173

lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 164lg 1 kohaselt hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise.

Seega jätab kohus käesolevas menetluses kantud poolte menetluskulud poolte endi kanda.

§ 174

lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kuna kohus jätab kummagi poole menetluskulud poole enda kanda, siis ei määra kohus kindlaks ka menetluskulude rahalist suurust. (allkirjastatud digitaalselt) 5 Marika Leimann Kohtunik 6