RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Menetlusosalised Asja läbivaatamine 5-19-26 1

) § 45 lõikes 2 sätestatud nõude – relva ja laskemoona tuleb hoida hoiukohas tingimustes, mis välistavad neile kõrvalise isiku juurdepääsu – rikkumise eest. Otsuse kohaselt hoidis kaebaja sõiduautos viit jahipüssi padrunit ja võimaldas sellega tulirelva laskemoonale juurdepääsu kõrvalistele isikutele. Politsei leidis padrunid kaebajale kuuluvast sõiduautost, milles kinnipidamise ajal viibisid kaebaja poeg ja tema sõber. 2.

§ 43

lõike 3 punkti 2 kohaselt tunnistab PPA relva soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui esineb

§ 36

lõike 1 punktis 7 nimetatud asjaolu ehk loa omanik on väärteomenetluse korras karistatud relva, tulirelva olulise osa või laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleerivas õigusaktis sätestatud nõude rikkumise eest. Tegemist on imperatiivse normiga, mis kohustab PPA-d luba kehtetuks tunnistama ega võimalda kaaluda väärteo raskust, teo toimepanija isikut ega muid asjaolusid. PPA tunnistas

1. mai 2017 otsusega nr 4.2-1/42147-1 nimetatud normide alusel kaebajale väljastatud relvaload kehtetuks. 5-19-26
2. Kaebaja esitas PPA-le
3. mai 2017 otsuse kehtetuks tunnistamiseks vaide, mille PPA jättis
4. juuni 2017 vaideotsusega nr 4.2-1/15997-3 rahuldamata. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA
5. mai 2017 otsuse ja vaideotsuse kehtetuks tunnistamiseks. Muu hulgas leidis kaebaja, et relvalubade äravõtmine ilma laskemoona käitlemisega seotud õigusrikkumise asjaolusid kaalumata on vastuolus põhiseadusega, sest välistab kaebaja võimaluse tegeleda jahipidamisega ja piirab ebaproportsionaalselt tema põhiseaduse (PS) § 19 lõikes 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele.
6. Tallinna Halduskohus jättis
7. septembri 2018 otsusega kaebuse rahuldamata ning leidis, et

§ 43

lõike 3 punkt 2 koostoimes § 36 lõike 1 punktiga 7 ei ole põhiseadusega vastuolus. Halduskohus märkis, et relvade ja laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleerivate nõuete täpne täitmine on oluline. Riigikogu on

-i muudatusi kehtestades relvaloa kehtetuks tunnistamise aluseid hinnanud, kuid ei ole pidanud vajalikuks

§ 36lõike 1 punkti 7 sõnastust korrigeerida.

Kuna nimetatud normist tulenev piirang ei laiene isikutele, kelle karistusandmed on karistusregistrist kustutatud, ei ole selle mõju isiku õigustele püsiva iseloomuga, sest tal on võimalik relvaluba uuesti taotleda.

1. Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule kaebuse, milles palus Tallinna Halduskohtu
2. septembri
3. a otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. TALLINNA RINGKONNAKOHTU OTSUS
4. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas oma
5. märtsi
6. a otsusega K. Kalda kaebuse, jättis kohaldamata ja tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks

§ 43

lõike 3 punkti 2 koostoimes § 36 lõike 1 punktiga 7 osas, milles see ei võimalda soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada väärteomenetluse korras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. 7. Ringkonnakohus leidis, et relva või laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleeriva õigusaktiga sätestatud nõuete rikkumise eest väärteo korras karistatud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamine riivab tema PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigust.

§ 43

lõike 3 punkti 2 kehtestamise eesmärgiks võib pidada inimeste elu ja tervise kaitsmist, samuti riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamist. Nimetatud eesmärgid on legitiimsed, samuti on tegemist nende saavutamiseks sobiva ja vajaliku vahendiga. Kuid relvaloa kehtetuks tunnistamisest tulenev riive ei ole praegusel juhul mõõdukas.

1. Relvaloa kehtetuks tunnistamine võtab isikult täielikult võimaluse kasutada relva jahipidamiseks või näiteks turvalisuse tagamiseks kuni võimaliku uue loa saamiseni. Uue loa taotlemisega kaasneb isiku jaoks aja- ja rahakulu. Seega asjaolust, et pärast karistuse kustumist on isikul võimalik uuesti relvaluba taotleda, ei ole põhjust järeldada, et tegemist on proportsionaalse piiranguga.
2. Relva või laskemoona käitlemise nõuete rikkumise eest väärteomenetluse korras karistamise fakt ei ole kaalukas põhjus kaalutlusõiguse absoluutseks välistamiseks nende isikute puhul, kellele riik on varem usaldanud relva. Isik ei pruugi relva ja laskemoona kasutades olla alati edaspidi ohtlik. Iga sellise väärteo ja iga isiku puhul ei saa kaitstavate õigushüvede kahjustamise oht olla sedavõrd suur, et tunnistada isiku relvaluba ilma kaalumata kehtetuks.
3. Kaebaja hoidis enda kasutuses olevas sõidukis viit padrunit, võimaldades selliselt kolmandale isikule juurdepääsu laskemoonale. Kaebaja ja tema poja väitel võttis poeg sõiduki ilma kaebaja teadmata. Kuigi kaebaja väitel olid sõiduki uksed lukustatud, oli kaebaja pojal võimalik sõidukit kasutada. Seega pidi kaebaja möönma, et sõidukit võivad kasutada nii tema poeg kui ka muud isikud, keda viimane auto peale võtab. Tegemist oli hooletu teoga, mille eest kaebajat karistati viie trahviühiku suuruse rahatrahviga. Karistuse kergus viitab sellele, et kaebaja süü ei olnud suur ning tema tegu ei saa ka pidada eriliselt ohtlikuks. Leitud laskemoona kogus oli väike ning relva autos ei 2

§ 43

lõike 3 punkt 2 koostoimes sama seaduse § 36 lõike 1 punktiga 7 ei ole põhiseadusega vastuolus. 12. Relvaloa kehtetuks tunnistamine vaidlusaluste normide alusel riivab küll isiku PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigust, kuid põhiõiguse riive ei tähenda veel selle rikkumist.

§ 43

lõike 3 punkti 2 ja § 36 lõike 1 punkti 7 eesmärk on ennetada ohtu ning tagada seeläbi inimeste elu ja tervise kaitse ning riigi julgeolek ja avalik kord. Seega on inimese vaba eneseteostuse õigus piiratud legitiimsel eesmärgil.

1. Soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamine on sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu oma eesmärgi saavutamiseks. Seadusandja on vaidlusaluseid norme kehtestades leidnud, et ühiskonna turvalisuse tagamine ning teiste inimeste elu ja tervise kaitse kaalub üles üksikisiku vaba eneseteostuse õiguse piiramise. Piirang ei ole eluaegne, pärast karistuse kustumist on isikul võimalus uuesti relvaluba taotleda.
2. Väärteo korras karistamine toob kaasa relvaloa kehtetuks tunnistamise vaid juhul, kui on rikutud relva või laskemoona hoidmise, kasutamise, kandmise, soetamise või veo nõudeid. Oht inimeste elule ja tervisele ei peitu üksnes otseses relvaga ründamises, vaid ka selles, kui relv või laskemoon satub inimese kätte, kellel puudub selleks luba või vastav väljaõpe. Inimesel, kellele on relvaluba antud, on kohustus järgida ettenähtud tingimusi ja nõudeid ning ta on relvaluba taotledes nendest teadlik. Samal eesmärgil on relvaloa saamiseks kehtestatud eksami sooritamise nõue. PPA-l on kaalutlusõigus väärteomenetluse algatamise ja lõpetamise üle. Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 31 lõike 2 kohaselt ei pea vähetähtsa väärteo korral menetlust alustama ja võib piirduda väärteo tunnustega teo toime pannud isiku suulise hoiatamisega. VTMS § 30 lõike 1 punkt 1 näeb ette, et väärteomenetlus võidakse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel, kui menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja menetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi.
3. Riigikogu põhiseaduskomisjon lisas oma arvamusele Riigikogu õiguskomisjoni arvamuse, milles samuti leitakse, et

§ 43

lõike 3 punkt 2 koostoimes

§ 36

lõike 1 punktiga 7 ei ole põhiseadusega vastuolus, sest

-i ja väärteomenetluse seadustiku sätteid on koostoimes võimalik rakendada selliselt, et isikute põhiõigusi ei riivata ebaproportsionaalselt.

1. Ringkonnakohus ei käsitlenud oma otsuses asjaolu, et relva või laskemoona käitlemise nõuete rikkumise ühiskonnaohtlikkusele antakse hinnang juba relvaloa kehtetuks tunnistamise menetlusele eelnevas väärteomenetluses. Õiguskantsler
2. Õiguskantsler on seisukohal, et vaidlusalused

-i normid on põhiseadusega kooskõlas. Relvaloa kehtetuks tunnistamine riivab PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigust, mille osaks on ka kaebaja õigus tegeleda oma hobiga – relvaga jahipidamisega. Relvaloa kehtetuks tunnistamise legitiimne eesmärk on inimeste elu ja tervise kaitse, samuti riigi julgeolek ja avalik kord. Relvaloa kehtetuks tunnistamine on selle eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas vahend. Kuigi relvaloa kehtetuks tunnistamine on kaebaja õiguste suhteliselt intensiivne piirang, on see tasakaalustatud piirangu eesmärgiks olevate väärtuste eriti suure kaalukusega. Relvaloa kehtetuks 3

§-s 891 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja kui ka relvaloa kehtetuks tunnistamiseks pädev haldusorgan on PPA. Õiguskantslerile teadaolevalt võtab PPA

-is sätestatud nõuete rikkumise tuvastamise korral arvesse ka väärteokaristusega kaasnevat relvaloa kehtetuks tunnistamise tagajärge. Kui ilmneb, et väärteokaristuse määramine pole põhjendatud, vajalik ja mõistlik, piirdub PPA isiku suulise hoiatamisega. Justiitsminister 22. Justiitsminister on seisukohal, et arvestades kaitstavate õiguste, vabaduste ja õigushüvede kaalukust, riivatava põhiõiguse olemust ning riive vähest intensiivsust, on

§ 43lõike 3 punkt 2 koostoimes § 36 lõike 1 punktiga 7 põhiseadusega kooskõlas.

1. Relv ei ole tsiviilkäibes tavapärane ese, vaid kõrgendatud ohu allikas, mida võib soetada ja kasutada eriõigusena siis, kui isik ja tema tegevus vastavad seaduse kõrgendatud usalduse ja hoolsuse nõuetele. Hoolsuskohustusega on hõlmatud ka kohustus hoida laskemoona nii, et sellele oleks välistatud kolmandate isikute juurdepääs. Isiku puhul, kes rikub laskemoona hoidmise nõudeid, on alust kahelda, kas ta mõistab laskemoona hoidmise nõude vajalikkust või suhtub nõuetesse piisavalt tõsiselt.
2. Kuigi õigus soetada ja omada relvi on PS § 19 lõikest 1 tuleneva eneseteostusvabaduse kaitsealas, saab seda õigust lihtsa seadusereservatsiooni alusel piirata. Eesmärk kaitsta inimeste elu ja tervist, turvalisust ning riigi sisemist rahu sellise isiku tegevuse või tegevusetuse eest, kes on rikkunud laskemoona hoiustamise nõudeid ja keda on selle eest karistatud, on legitiimne. Vaidlusalused relvaseaduse sätted soodustavad selle eesmärgi saavutamist. Nendega võetakse isikult võimalus relva või laskemoonaga elu, tervist ja avalikku rahu ohustada või kahjustada. Soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamine on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik, sest puuduvad teised abinõud, mis koormaks isikut vähem, kuid oleks vähemalt sama efektiivsed. 4

§ 43

lõike 3 punktist 2 koostoimes sama seaduse § 36 lõike 1 punktiga 7 tulenev piirang on proportsionaalne taotletava eesmärgiga, milleks on inimeste elu ja tervise kaitsmine.

1. Vaidlusalustest normidest tulenev piirang, mis ei võimalda tulirelva ega laskemoona omandada ega vallata isikul, keda on väärteomenetluse korras karistatud relva, tulirelva olulise osa või laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleerivas õigusaktis sätestatud nõuete rikkumise eest, riivab isiku PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigust. Riive eesmärk on isikute õiguste ja vabaduste kaitsmine, milleks ennetatakse tulirelvade ja laskemoona sihilikust või hooletust väärkasutusest lähtuvat ohtu inimeste elule ja tervisele.
2. Isik, keda on karistatud relvade või laskemoona käitlemise nõuete rikkumise eest, võib kehtivat relvaluba omades kujutada endast ohtu teiste isikute elule ja tervisele. On äärmiselt oluline, et isik, kellele on antud õigus tulirelva vallata ja omada, järgiks kehtestatud reegleid. Isiku suhtes, keda on kehtestatud nõuete rikkumise eest karistatud, puudub riigil usaldus ning seetõttu on ka tema relvaloa kehtetuks tunnistamine põhjendatud.
3. Vaidlustatud normidest tulenev riive on oma eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik. See on ka mõõdukas, sest piirangut ei saa lugeda sellise intensiivsusega sekkumiseks, mis kaaluks üles eesmärgi 5

-is kehtestatud nõuetele. 33. Eesti relvapoliitika ei ole seni olnud liberaalne ning selle väljenduseks on ka vaidlusalused ranged õigusnormid, mis on sisuliselt samal kujul kehtinud juba alates

-i jõustumisest

1. a. Siseministeerium ei ole seni tunnetanud ühiskondlikku survet leevendada relvapoliitikat ning ka seadusandja ei ole relvaseadust puudutavate põhjalike arutelude järel näinud vajadust relvaloa andmisest keeldumise aluste oluliseks muutmiseks. Tulirelvade lai levik ei ole Eesti ühiskonnale omane, pigem nähakse tulirelvades ohtu turvalisusele. Teistes Euroopa Liidu liikmesriikides, kus on olnud leebem relvapoliitika, on viimastel aastatel olnud mitmeid raskete tagajärgedega tulirelvade kasutamisega seotud intsidente, kuid Eestis on suudetud vältida relvadega seotud terrorirünnakuid, tõsisemaid kuritegusid ja õnnetusi. Siiski on Siseministeerium alustanud relvaseaduse uue tervikteksti koostamise ettevalmistamist, mille käigus analüüsitakse ka tulirelva omamise tingimuste leevendamise võimalusi ja relvaloa andmisega seotud kaalutlusõigust.
2. Põhiseaduslikkuse järelevalve asjas otsuse tegemisel peaks siseministri hinnangul muu hulgas kaaluma mõju, mis oleks

§ 43

lõike 3 punkti 2 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamisel varasematele relvalubade andmisest keeldumistele ja relvalubade kehtetuks tunnistamistele. PPA 35. PPA on seisukohal, et

§ 43

lõike 3 punkt 2 koostoimes § 36 lõike 1 punktiga 7 ei ole osas, milles need ei anna PPA-le kaalutlusõigust, vaid kohustavad asjaolu ilmnemisel relvaloa kehtetuks tunnistama, põhiseadusega vastuolus. 36. Käeolev juhtum erineb oma olemuselt Riigikohtu varasemas põhiseaduslikkuse järelevalve praktikas käsitletud relvaloa kehtetuks tunnistamise aluste hindamise juhtumitest. Ringkonnakohtu viited sellele praktikale ei ole asjakohased. Käesolevas asjas vaidluse all olev

§ 36

lõike 1 punkt 7 ei pea silmas abstraktset väärteo korras karistatud isikut, vaid viitab konkreetselt relva ja laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleeriva õigusaktiga sätestatud nõuete rikkumisele. Selline konkreetsuse aste ning sätte imperatiivsus annavad tunnistust sellest, et seadusandja on sätte kehtestamisel selle proportsionaalsust juba kaalunud ning väljendanud sellega oma kindlat tahet näha ette just selline regulatsioon. Kaebaja 37. Kaebaja Riigikohtu antud tähtpäevaks arvamust ei esitanud. PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTTED 38.

§ 36lõike 1 punkt 7: § 36. Füüsilisele isikule soetamisloa ja relvaloa andmist välistavad asjaolud

§ 43lõike 3 punkt 2: § 43. Soetamisloa või relvaloa kehtivuse peatamine ja kehtetuks tunnistamine [---] 6

§ 43

lõike 3 punkt 2 ja

§ 36

lõike 1 punkt 7 nende koosmõjus asjassepuutuvad sätted, mille põhiseadusele vastavust Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lõike 2 kohaselt õigustatud kontrollima. Nimetatud sätete kehtivuse korral puudus PPA-l võimalus jätta kaebaja kui väärteo korras laskemoona hoidmist reguleerivate õigusnormide rikkumise eest karistatud isiku relvaload kehtetuks tunnistamata. Nende sätete põhiseadusele vastavuse korral oleks ringkonnakohus pidanud otsustama kaebuse lahendamisel teisiti ja kaebuse rahuldamata jätma.

1. Riigikohus on varem leidnud, et ehkki põhiseadus ei nimeta sõnaselgelt õigust kanda ja kasutada relva, riivab relvaloa kehtetuks tunnistamine isiku PS § 19 lõikes 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele. Seda õigust võib piirata seadusega või seaduse alusel igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Kuriteo eest karistatud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamise legitiimsete eesmärkidena on Riigikohus nimetanud inimeste elu ja tervise, samuti riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmist (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
2. mai
3. a otsus asjas nr 3-4-1-12-13, punkt 26).
4. Ka väärteo korras karistatud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamise korral on tegemist isiku vaba eneseteostuse õiguse riivega ning selle riive eesmärgiks on isikute elu ja tervise, riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmine.
5. Järgnevalt tuleb kontrollida, kas nimetatud eesmärkidel isiku relvaloa kehtetuks tunnistamine on tema vaba eneseteostuse õiguse proportsionaalne riive ehk sobiv, vajalik ja mõõdukas soovitud eesmärgi saavutamiseks.
6. Kolleegiumi hinnangul on tegemist vaba eneseteostuse õiguse sobiva ja vajaliku piiranguga. Relvaloa kehtetuks tunnistamine tähendab

§ 44

lõike 1 kohaselt seda, et isik peab nii relvaloa kui ka relva ja laskemoona üle andma politseiasutusele ja ta ei saa seetõttu relva kasutades põhjustada ohtu eelnimetatud hüvedele. Relvaloa kehtetuks tunnistamisele ei ole muud samaväärset alternatiivi, mis tagaks, et laskemoona käitlemise nõudeid rikkunud isik ei ohustaks relva või laskemoonaga teiste isikute elu, tervist, riigi julgeolekut ega avalikku korda. Relvaloa peatamine poleks nimetatud eesmärkide saavutamiseks sama tõhus kui loa kehtetuks tunnistamine, sest loa kehtivuse peatamise korral tuleks luba pärast karistusandmete kustutamist automaatselt tagastada. Varem väärteo korras karistatud isiku puhul on aga vajalik ka pärast karistusandmete kustutamist uuesti veenduda, et isik sobib relva ja laskemoona käitlema (vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. detsembri 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-10-10, punkt 53). 45. Ringkonnakohus on leidnud, et vaidlusalustest normidest tulenev riive ei ole mõõdukas ehk proportsionaalne kitsamas mõttes. Sellele järeldusele on ringkonnakohus jõudnud, tuginedes analoogiale Riigikohtu varasema praktikaga relvaloa andmise või omamisega seotud piirangute põhiseaduspärasuse hindamisel, eelkõige Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. detsembri 2010. a otsusele asjas nr 3-4-1-10-10. Nimetatud kohtuasjas käsitletud normid nägid 7

§ 43

lõike 3 punkt 2 koosmõjus

§ 36

lõike 1 punktiga 7 piiritleb relvaloa kehtetuks tunnistamise aluse palju kitsamalt ning näeb ette loa kehtetuks tunnistamise üksnes juhul, kui isik on karistatud relva, selle olulise osa või laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleerivas õigusaktis sätestatud nõude rikkumise eest. 47. Laskemoona kui ohtliku ja piiratud tsiviilkäibega eseme soetamisele, hoidmisele, kandmisele, veole ning kasutamisele

-i ja muude õigusaktidega nõuete kehtestamise eesmärk on sarnaselt relvaloa kehtetuks tunnistamise eesmärgile kaitsta isikute elu ja tervist, riigi julgeolekut ja avalikku korda. Isik, keda on relva või laskemoona käitlemise nõuete rikkumise eest kriminaal- või väärteo korras karistatud, on seetõttu alati tekitanud vähemalt abstraktse ohu eelnimetatud hüvedele (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-1-1-40-11, punkt 16.1). Ohtu ei muuda iseenesest olematuks ka rikkumise vähene tähtsus, isiku väike süü või muud sarnased asjaolud, kuigi vähetähtsa väärteo korral on menetlejal võimalik otstarbekuse kaalutlusel menetlust mitte alustada ja piirduda isiku hoiatamisega (VTMS § 31 lõige 2) või väärteomenetlus lõpetada (VTMS § 30 lõige 1).
3. Käesoleva kohtuasja asjaoludel karistati kaebajat

§ 891

lõike 1 alusel väärteo korras selle eest, et ta hoidis enda kasutuses olevas sõidukis viit tulirelva padrunit, võimaldades sellega hooletusest kolmandale isikule juurdepääsu laskemoonale. PPA ei pidanud põhjendatuks loobuda kaebaja suhtes väärteomenetluse alustamisest ega väärteomenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel. Kaebaja väärteootsust ei vaidlustanud ning see on jõustunud. Kolleegiumil ei ole alust kahelda, et kaebaja toime pandud rikkumisega tekitati oht nendele õigushüvedele, mille kaitsmist relvaloa kehtetuks tunnistamine teenib. 49. Kolleegium möönab, et laskemoona kogus, mille käitlemise nõudeid rikuti, ei olnud suur. Kaebaja rikkus neid nõudeid pelgalt hooletusest, seega ei olnud eriti suur ka tema süü. Samuti tuleb arvestada, et relvaloa kehtetuks tunnistamisega kaasneb lõppastmes ka sekkumine isiku omandivabadusse, sest

§ 44

lõike 1 kohaselt on relva ja laskemoona omanik kohustatud andma relva ja laskemoona politseile hoiule ja need

§ 44

lõike 6 kohaselt hiljemalt kolme kuu jooksul alates nende hoiule andmisest võõrandama või nende võõrandamist alustama. Relv ja laskemoon, mida ei ole tähtaegselt võõrandatud, tuleb

§ 44lõike 8 alusel sundvõõrandada.

Riive intensiivsust suurendab ka see, et ehkki relvaloa kehtetuks tunnistamine

§ 43

lõike 3 punkti 2 alusel ei võta isikult võimalust pärast karistusandmete karistusregistrist kustutamist relvaluba uuesti taotleda, kaasneb isiku jaoks sellega aja- ja rahakulu (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-4-1-10-10, punkt 56).
3. Teiselt poolt ei saa aga väita, et relvaloa kehtetuks tunnistamisega või uue relvaloa taotlemisega isikule kaasnevad kohustused ja ebameeldivused kaaluksid üles selliste põhiseaduslike alusväärtuste nagu inimeste elu ja tervis kaitsmise vajaduse. Kolleegium nõustub õiguskantsleri seisukohaga, et 8

§ 35lõige 5).

Kui isik relva või laskemoona käitlemise nõudeid rikub, võib see olla märgiks, et ta kehtivaid nõudeid ei tunne või ei suhtu nende järgimisse vajaliku hoolsusega. Sel juhul on preventiivsetel kaalutlustel põhjendatud relvaloa kehtetuks tunnistamine ja isiku teadmiste uus kontrollimine relvaloa väljastamisel (vt ka otsuse p 44). Kui rikkumine on väheoluline ega ületa ühiskonna hukkamõistu piiri, ei ole vaja väärteomenetlust alustada või saab alustatud väärteomenetluse lõpetada ja piirduda nõuete rikkuja hoiatamisega.

1. Kolleegiumi hinnangul pole eeltoodu tõttu võimalik väita, et vaidlusaluste normide rakendamise tulemusena oleks käesoleva kohtuasja asjaoludel vastanduvatele väärtustele omistatud ilmselgelt vale kaal. Vaidlusalused normid tagavad olukorra tasakaalustatud käsitlemise ka ilma haldusorganile kaalutlusõiguse ettenägemise vajaduseta.
2. Riigikohus on varasemas praktikas rõhutanud, et tema seisukohtadest ei saa järeldada, et seadusandja ei võiks kehtestada selliseid regulatsioone, kus relva soetamisloa või relvaloa andjal ei ole kaalutlusõigust. Ka õigusakt, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib olla põhiseadusega kooskõlas. Seadusandja võib ise jõuda kaalumise tulemusel põhjendatud järelduseni, et isikute põhiõigused ja vabadused on tagatud ka menetleja kaalutlusõiguse olemasoluta. Seadusandjal on oma otsustusvabadust kasutades võimalik piiritleda relvaseaduses asjaolud, mille esinemisel tuleb isiku relvaluba või soetamisluba kohustuslikus korras kehtetuks tunnistada (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
3. märtsi
4. a otsus asjas nr 3-4-1-16-08, punkt 39;
5. detsembri
6. a otsus asjas nr 3-4-1-10-10, punkt 65;
7. mai
8. a otsus asjas nr 3-4-1-12-13, punkt 30). Seega ei ole käesolevas asjas võetud seisukoht vastuolus ka Riigikohtu järjepidevast praktikast tulenevate seisukohtadega.
9. Eelnevast tulenevalt jätab kolleegium PSJKS § 15 lõike 1 punktile 6 tuginedes Tallinna Ringkonnakohtu taotluse rahuldamata. Villu Kõve, Eerik Kergandberg, Viive Ligi, Paavo Randma, Peeter Roosma 9