Obsah (4)

§ 101§ 100§ 102§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse kuupäev Tsiviilasja number Tsiviilasi Menetlusosalised, esindajad Istungi toimumise aeg Istungil osalenud isikud Harju Maakohus Nele Atonen 23.04

§ 101lg 1).

Kuni 31.12.2018 oli elatise miinimummääraks 250 eurot. Alates 01.01.2019 on elatise miinimummääraks 270 eurot.

1. Elatis tuleb tasuda iga kalendrikuu eest ette ning kanda N J arveldusarvele nr xxx Swedbank AS-is jooksva kuu
2. kuupäevaks, märkides selgituseks „elatisraha N J“. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord 1 Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Menetluskulude jaotust ja suurust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja suurus kindlaks määrati. Menetluse käik
3. Hageja N J esitas 11.07.2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja J Ja vastu elatise 300 eurot saamiseks. 22.08.2018 kohtumäärusega lõpetas Pärmu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse, kuna kostja esitas nõudele vastuväite, ning andis nõude üle Harju Maakohtule meneluse jätkamiseks.
4. Hageja esitas 27.08.2018 Harju Maakohtule hagi kostja vastu elatise saamiseks, mida täpsustas 10.09.
5. Kohus võttis hagi menetlusse 12.09.
6. 18.09.2018 esitas hageja andmed ning tõendid oma isa sissetulekute ja vara kohta.
7. 04.10.2018 esitas kostja vastuse hagiavaldusele. 09.10.2018 kohtumäärusega jättis kohus kostja vastuse käiguta.
8. 19.10.2018 esitas kostja oma lepingulise esindaja esindusõigust tõendavad dokumendid.
9. 02.11.2018 esitas hageja kohtule seisukoha kostja vastusele.
10. 28.02.2019 toimunud korraldaval kohtuistungil jäi hageja oma hagi juurde ning kostja oma vastuväidete juurde. Kohus lükkas nimetatud istungil asja arutamise edasi, kuivõrd kostja asukoht polnud kostja esindajale ega hageja seaduslikule esindajale teada.
11. 28.02.2019 tegi kohus päringu Eestis tegutsevatesse krediidiasutustesse ning Maksu- ja Tolliametile, selgitamaks välja hageja vanemate majanduslik seisund.
12. 04.04.2019 toimunud kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde ning kostja oma vastuväidete juurde. Hageja nõue ja asjaolud
13. Hageja palub hagiavalduses kostjalt välja mõista elatise miinimumsummas alates 10.09.2018 kuni hageja täisealiseks saamiseni ning elatist tagasiulatuvalt perioodi 10.03.2018-10.09.2018 eest summas 1500 eurot.
14. Alates 10.03.2018 elab hageja koos isaga xxx. Hageja on oma isa kaudu korduvalt nõudnud kostjalt ülalpidamist, kuid kostja ei ole alates 10.03.2018 hagejale elatist maksnud. Hagiavalduse esitamise seisuga on perioodi 10.03-10.09.2018 eest kostja võlgnevus hageja ees 1500 eurot. Nimetatud summa on hädavajalik hageja ülalpidamiseks. Kostja poolt maksekäsu kiirmenetluses esitatud vastuväide, et tema majanduslik olukord ei võimalda elatist maksta, ei ole asjakohane. Kostja on töövõimeline isik ja asjaolu, et hetkel ta on töötu, ei pea mõjutama lapse heaolu ja ei saa olla põhjuseks elatise maksmise keeldumiseks. Hageja palub tunnistada käesolevas asjas tehtud lahend viivitamata täidetavaks.
15. Hageja vajadused ühe kuu kohta on: eluasemekulud 200 eurot, kulutused toidule 150 eurot, kulutused hügieenitarvetele 65 eurot, kulutused riietele ja jalanõudele 70 eurot, kulutused tervishoiule (k.a vitamiinid, juuksur) 75 eurot, kulutused meelelahutusele (nt loomaad, mängutoad jne) 100 eurot, kulutused lasteaiale 90 eurot ning mänguasjad ja arendamisvahendid 80 eurot, kokku 830 eurot. Hageja isa kannab kõiki võimalike kulusid, mis on seotud hageja ülalpidamisega. Hageja isa käib tööl ning saab palka 1552 eurot kuus. Hageja isale kuulub sõiduauto xxx, mille orienteeruv hind on 1500 eurot, ning hageja isa on xxx OÜ ainuosanik. 2
16. Kostja vastusest lähtuvalt leiab hageja, et kostja on töövõimeline isik ning ta võib endale leida tööd, et iseennast ning last ülal pidada. Teises kohtuasja raames on kostja andnud teada, et kostjal on rahalisi vahendeid summas 1000 eurot, mistõttu kohustuse täitmine ei pane kostjat äärmiselt raskesse olukorda. Hageja on korduvalt pöördunud kostja poole elatise nõudmiseks. Kostja vastus
17. Kostja ei võta hagi õigeks ega tunnista hagis tema vastu suunatud nõudeid. Kostja ei ole nõus igakuise elatise suurusega, mida hageja palub temalt välja mõista. Kostja on töötu ning tema majanduslik olukord ei võimalda maksta elatist nõutud summas. Kostja esitab vastuväite ka tagasiulatuva elatise nõude osas. Hageja (sh tema seaduslik esindaja) ei nõudnud kostjalt järjepidavalt ülalpidamiskohustuse täitmist ega esitanud varem hagi tulevikus sissenõutavaks muutuva ülalpidamiskohustuse täitmiseks TsMS § 369 mõttes. Kostja on seisukohal, et tagasiulatuvalt enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetab kostja äärmiselt raskesse olukorda ning on kostjale ebamõistlikult koormav. Kohtu seisukoht
18. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt.
19. Kohtuotsuse tegemisel käesolevas vaidluses juhindub kohus perekonnaseaduse (

) § 96 ja § 97 p 1 sätetest, mille kohaselt on alaealine laps õigustatud saama ülalpidamist oma täisealiselt esimese astme ülenejalt sugulaselt, kelleks kostja oma lapsele on.

§ 100

lg 2 kohaselt, alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides.

§ 101

lg 1 kohaselt, igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

§ 101

lg 2 kohaselt võib kohus elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatisesumma suuruse arvutamise alused.

1. Hageja palub kostjalt välja mõista igakuise elatise miinimumsummas. Kohus, tutvunud hagimaterjalidega, leiab, et hageja on õigustatud hagi esitama. Kuna elatise nõue on esitatud alammääras, siis lähtudes Riigikohtu seisukohast kohtuasjas nr 3-2-1-120-14, ei pea hageja seaduslik esindaja lapse vajadusi tõendama. Hageja on kostja laps (tl 59), seega on ta õigustatud kostjalt elatist saama. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-33-11 märkinud, et elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja lapse arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine. Seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus. Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Lähtudes eeltoodust ei saa pidada miinimumsummas elatise maksmise nõuet ülemäärase ja luksusliku elulaadi võimaldamise nõudeks.
2. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja on alates 10.03.2018 elanud koos isaga ning, et kostja ei ole alates 10.03.2018 hagejale elatist tasunud. Kostja on vaielnud hagiavalduse vastu ning märkinud, et kostja ei ole võimeline hagiavalduses nõutud määras elatist tasuma, kuna kostja on töötu. Samuti on kostja leidnud, et tagasiulatuva elatise väljamõistmisel satuks kostja ebamõistlikult raskesse majanduslikku olukorda.
3. Kohus selgitab, et erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel.

Mõjuvaks põhjuseks võib

§ 102

lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kuna mõjuv põhjus on

§ 102

lg 2 neljandas lauses sätestatud näidisloeteluna, saab 3 kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks (vt nt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Riigikohus on asunud oma lahendites seisukohale, et arvestada tuleb mõjuva põhjuse hindamisel esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud. Samas tuleb arvestada, et kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega. Samuti on Riigikohus leidnud, et mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve.
3. Kohus on seisukohal, et elatise suuruse määramisel tuleb muuhulgas arvestada asjaoluga, et kohustatud vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma. Samas on vanem kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-3517 p-des 21.3 ja 21.4 märkinud järgmist: „Lapse ülalpidamise kohustus ei tähenda üksnes vanema kohustust olemasolevat sissetulekut ja vara lapsega jagada. Vanemal on ka kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (vt ka nt Riigikohtu
4. oktoobri
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15;
6. jaanuari
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). /…/ Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks (vt ka Riigikohtu
8. oktoobri
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 14). Kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades siiski võimeline andma lapsele piisavat ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta

§ 102

lg 2 teise lause järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, st võrdväärselt (vt ka Riigikohtu

1. oktoobri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 11).“ Lisaks on Riigikohus lahendi nr 2-16-2343/41 p-is 12 märkinud, et elatise suuruse määramisel saab arvestada ka laste isa elustandardi ja harrastustega.
3. Kuna kostja on välja toonud, et kostja ei ole võimeline seaduses sätestatud miinimummääras elatist tasuma, siis järgnevalt analüüsib kohus kostja majanduslikku seisundit ja tema võimekust hagejale elatist tasuda. Kostja on oma vastuses kohtule märkinud ning kohtuistungil avaldanud, et on kõrgharidusega pedagoog, kuid on hetkel töötu. Kohtu päringutest krediidiasutustesse ja Maksu- ja Tolliametile nähtub, et kostjale kuulub SEB Pank AS-is arvelduskonto, mille jääk 05.03.2019 seisuga oli 1092,42 eurot ja kogumishoius, mille jääk 05.03.2019 seisuga oli 6,28 eurot ning millel tehingud kohtu poolt küsitud perioodil puudusid. Kostjale kuulub ka arvelduskonto Swedbank AS-is, mille lõppsaldo 08.03.2019 oli 96,34 eurot. Kohtu päringutest nähtuvalt kostjal sissetulekud puuduvad. Kohtu päringutest nähtuvalt puudub kostjal registrisse kantud vara, mida oleks võimalik võõrandada ning mille arvelt tasuda hagejale elatist. Kohus on seisukohal, et üksnes asjaolu, et kostja on käesoleval hetkel töötu, ei anna alust elatise vähendamiseks alla miinimummäära. Kohus ei ole käesolevas menetluses tuvastanud ka muid asjaolusid, mis võimaldaksid mõista elatise alla seaduses sätestatud alammäära.
4. Riigikohus on korduvalt märkinud, et elatisehagi rahuldamiseks tuleb tuvastada kohustatud isiku ülalpidamise kohustuse rikkumine, mis võib seisneda esmajoones ülalpidamise ebapiisavas või ebaregulaarses andmises (Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-57-04, 3-2-1-108-07). Seega saab elatisehagi rahuldada üldjuhul üksnes ülalpidamiskohustuse rikkumise korral. Samas juhib kolleegium tähelepanu, et juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik ei täida kohustust õigel ajal, võib TsMS § 369 järgi esitada hagi ka tulevase nõude, sh pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate 4 korduvate kohustuste täitmiseks. Aluse selliseks eelduseks annab esmajoones ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 18), aga ka muud asjaolud, mis annavad alust eeldada, et ülalpidamist andma kohustatud isik keeldub suure tõenäosusega edaspidi regulaarselt elatist maksmast või ei tee seda piisavalt (p 14).
5. Kohus leiab, et käesolevas menetluses on leidnud kinnitust, et kostja ei tasunud hagejale elatist alates 10.03.
6. Kohus leiab, et kohtul ei ole alust kahelda selles, et kostja täidab edaspidi oma ülalpidamiskohustust hageja ees nii mõistlikkust, seaduslikkust kui hageja heaolu ja kostja võimalusi arvestades piisaval määral, kuid kostja on varasemalt rikkunud hageja ülalpidamiskohustust. Tulenevalt eeltoodust on alust eeldada, et ülalpidamist andma kohustatud isik ei pruugi maksta elatist regulaarselt või piisaval määral, mistõttu peab kohus põhjendatuks kostjalt elatis välja mõista. 23.

§ 108

kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kohus selgitab, et nimetatud sätte mõtteks on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärgi esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Riigikohus on 04.12.2013 kohtuotsuses tsiviilasjas 3-2-1-136-13 p 12 asunud seisukohale, et teatud juhtudel võib tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud.

1. Kostja on leidnud, et tagasiulatuvalt, enne nõude esitamist, nõutud elatise väljamõistmine asetab kostja äärmiselt raskesse olukorda ning on kostjale ebamõistlikult koormav. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja viibis 2018 märtsis ja aprillis haiglas. Kohus leiab, et käesoleval juhul on põhjendatud jätta hageja nõue tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks rahuldamata, kuivõrd kostjalt tagasiulatuva elatise väljamõistmine oleks kostjale ebamõistlikult koormav ning paneks kostja äärmiselt raskesse olukorda. Kostjal puudub igakuine sissetulek ning igasugune registrisse kantud vara, mille arvelt tagasiulatuvat elatist tasuda, mistõttu paneks tagasiulatuva elatise kostjalt väljamõistmine kostja äärmiselt raskesse olukorda.
2. Lähtudes eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks elatise alates 10.09.2018 miinimummääras, so ulatuses, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale. Vabariigi Valitsuse 21.12.2017 määruse nr 189 kohaselt on töötasu alammäär alates 01.01.2018 500 eurot kuus. Eeltoodust tulenevalt oli alates 01.01.2018 kuni 31.12.2018 elatise miinimummäär 250 eurot. Vabariigi Valitsuse 13.12.2018 määruse nr 117 kohaselt on töötasu alammäär alates 01.01.2019 540 eurot kuus. Eeltoodust tulenevalt on alates 01.01.2019 elatise miinimummäär 270 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude tagasiulatuva elatise perioodi 10.03.2018-10.09.2018 eest väljamõistmiseks.
3. Kohus selgitab, et TsMS § 430 lg 1 kohaselt võivad pooled menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. Menetluskulud
4. TsMS § 163 lg 1 kohaselt, hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt, millest lähtudes peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Nele Atonen kohtunik 5