← Eesti

1-15-3555/133

Obsah (15)§ 301§ 268§ 2742§ 202§ 366§ 339§ 14§ 309§ 145§ 189§ 306§ 274§ 390§ 187§ 173

1-15-3555 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 16. aprill 2018, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-15-3555 Kohtukoosseis Orvi Koik

§ 301ja § 14 lg 2 alusel lahendamiseks.

  1. Kaitsja Vahur Kivistiku määruskaebus jätta rahuldamata.
  2. Ringkonnaprokuröride Andrei Voronini ja Kristiina Savtšenkova määruskaebus rahuldada osaliselt.
  3. Mõista Eesti Vabariigilt XX kasuks välja 660 (kuussada kuuskümmend) eurot (sh käibemaks 110 eurot) määruskaebemenetluses valitud kaitsja poolt osutatud õigusabi tasu katteks. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistatav saab esitada määruskaebuse üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. 1

(11)1-15-3555 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  1. Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale edastati Põhja Ringkonnaprokuratuurist menetlemiseks üldmenetluses kriminaalasi, milles oli XX-le esitatud süüdistus KarS § KarS § 298 lg 1 järgi. Hiljem esitati muudetud süüdistus XX-le KarS § 298 lg 2 p 1 järgi. Kohus andis määrusega XX kohtu alla. Harju Maakohtu 27.04.2016.a otsusega mõisteti XX temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 298 lg 2 p 1 järgi õigeks.
  2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör. 19.09.2016.a määrusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu otsuse täies ulatuses ja saatis

§ 268

lg 2 korras materjalid Harju Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Ringkonnakohtu määrus jõustus Riigikohtu 05.12.2016.a määrusega, millega jäeti XX kaitsja määruskaebus menetlusse võtmata.

  1. Vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 19.09.2016.a määrusele saabus XX kriminaalasi Harju Maakohtule 30.12.2016 uueks arutamiseks. 17.05.2017.a määrusega lõpetas Harju Maakohus XX suhtes kriminaalmenetluse seoses menetluse mõistliku tähtaja möödumisega.
  2. Määrusele esitas nii prokuratuur kui süüdistatava kaitsja määruskaebuse. 12.07.2017.a määrusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu 17.05.2017.a määruse osas, millega kohus lõpetas kriminaalmenetluse

§ 2742lg 1 alusel XX süüdistuses Kar

S § 298 lg 2 p 1 järgi seoses mõistliku aja möödumisega. Kriminaalasi saadeti samale koosseisule kohtumenetluse jätkamiseks. 5. 07.03.2018 esitas prokurör istungil maakohtule muudetud süüdistuse ning taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks

§ 202

lg 1 alusel, kohustades süüdistatavat maksma riigituludesse 7000 eurot, milline rahaline kohustus on XX poolt täidetud 06.03.2018, ning hüvitama kriminaalmenetluse kulu, s.o koopiate tegemise kulu summas 17,99 eurot hiljemalt 31.03.2018. XX kaitsja tasud ja muud valitud kaitsja menetluses osalemisega seotud kulud palus prokurör jätta XX kanda. Taotluse kohaselt süüdistatakse XX selles, et ta võimaldas ametiisikule muu soodustuse vastutasuna selle eest, et ametiisik, oma ametiseisundit kasutades, on toime pannud seadusega mittelubatud teo, s.t pani toime altkäemaksu andmise, s.o KarS § 298 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Alates 01.01.2015 on ülalkirjeldatud tegu jätkuvalt karistatav ning endiselt kvalifitseeritav KarS [RT I, 23.12.2014, 16] § 298 lg 1 järgi altkäemaksu andmisena, s.o ametiisikule vara või muu soodustuse lubamise või andmisena vastutasuna tema ametiseisundi kasutamise eest. XX süüditunnistamisel on teda võimalik karistada rahalise karistusega või vangistusega kuni viie aastani. Et XX puhul puuduvad nii süüd kergendavad kui ka raskendavad asjaolud, on tema süüd võimalik hinnata keskmiseks. Lisaks võib XX süü suuruse hindamisel arvestada asjaolu, et hankides ametiisikult konkurentide ärisaladuse kvaliteedis andmeid ei pidanud XX silmas ega seadnud eesmärgiks isiklikku kasu, vaid pigem tema toonase tööandja AS Y huvisid. Samas pole kriminaalmenetluses tuvastatud, et kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo toimepanemise tulemusena oleks AS Y otsest varalist kasu saanud. Taunitavaks ja teisi isikuid ebaseaduslikule tegevusele kallutavaks tuleb hinnata endise Keskkonnainspektsiooni vaneminspektor BB tegevust, kes ise aktiivselt pakkus ettevõtjatele ameti- ja ärisaladusega kaitstud andmete endalt ostmise võimalust. Neil asjaoludel on XX süü hinnatav keskmisest väiksemana, s.t tegemist ei ole suure süüga

§ 202tähenduses.

Käesolevaks ajaks on XX kriminaalasi olnud kohtulikul arutamisel ligi kaks ja pool aastat. Õigusrahu kiirema saavutamise nimel tuleb arvestada kõigi asjaoludega, mis võivad mõjutada XXle potentsiaalselt mõistetavat karistust, nende hulgas menetluspikkust, juba menetluse kestel ning võimalusel sellele paindlikult reageerida. Avalik menetlushuvi XX suhtes menetluse jätkamiseks 2

(11)1-15-3555 väheneb prokuröride hinnangul ka seetõttu, et menetluse jätkamine täies mahus oleks koormav kolmandatele isikutele, kes on kord juba täitnud oma kodaniku kohustust, osaledes kriminaalasja täismahulises arutamises ja taludes sellest tulenevaid kõiki piiranguid. Ent menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ei ole varasemal kohtulikult arutamisel antud tunnistajate ütlused kasutatavad ning tunnistajad peaksid veelkord kohtu ees ristküsitlust läbima. Võimalusel tuleks vältida tunnistaja staatuses isikute veelkordset allutamist kohtumenetlusega kaasnevatele täiendavatele kohustustele. Möönda tuleb ka seda, et senine menetlus on olnud XX-le koormav. Menetluse kestel on ta kaotanud töökoha AS-is Y ning pidanud kannatama eraeluliselt. Ehkki nimetatud tagajärgedel pole kriminaalmenetlusega otsest puutumust, on prokuröride hinnangul tegemist teatud laadi poena naturalis’ega (ladina keeles – loomulik karistus), mida on käesoleval juhul võimalik arvestada. Eeltoodud asjaolusid kogumis arvestades, asusid prokurörid seisukohale, et XX kui esmakordselt kuriteo toimepannud isiku kriminaalkorras karistamiseks puudub käesoleval ajal vajadus ning temale saab avaldada preventiivset mõju kriminaalkaristust kohaldamata. Puutuvalt üldpreventiivsetesse kaalutlustesse, tuleb tõdeda, et kõnealuse kuriteoepisoodi ja selles kahtlustatava isiku suhtes kriminaalmenetluse alustamise ja pikaajalise läbiviimise fakt iseenesest, samuti kriminaalmenetluse lõpetamisel pandav märkimisväärselt suur rahaline kohustus, annavad avalikkusele selge signaali, et taolistele rikkumistele järgneb riigi reaktsioon isikute põhivabadusi enim piiravate vahendite - kriminaalmenetluse näol, mis on konkreetsel juhul prokuröride hinnangul piisav üldpreventsiooni eesmärkide saavutamiseks. Ülaltoodud motiividel leidsid prokurörid, et XX-le süüdistuse kohaselt etteheidetava kuriteo menetluse jätkamise vastu käesoleval ajal puudub avalik huvi. 6. XX on väljendanud nõusolekut kriminaalmenetluse lõpetamisega

§ 202

sätete alusel ja on nõustunud võtma endale kohustuse

§ 202lg 2 p 1, 2 alusel kriminaalmenetluse lõpetamisel hüvitama 31.

märtsiks 2018 menetluskulud (koopiate tegemise kulud) summas 17,99 eurot ning tasuma riigituludesse kindla summana 7000 eurot, milline kohustus on XX-l 06.03.2018 täidetud Rahandusministeeriumi arveldusarvele. Süüdistatava kaitsja toetas taotlust ja palus kohtul taotlus rahuldada. Kaitsja nõustus prokuröri poolt pakutud kohustuste sisu ja kohustuste täitmise tähtajaga. Lepingulise kaitsja tasud, mis on tekkinud seoses episoodidega, millistest prokuratuur on uue süüdistuse järgi sisuliselt loobunud, palus kaitsja süüdistatava kasuks riigilt välja mõista. Prokurörid vaidlesid vastu menetluskulude hüvitamisele, kuna läbirääkimisi kulude jaotamise osas ei ole peetud. Taotluses on piisava selgusega välja toodud, et kaitsjatasud jäävad süüdistatava kanda ja see oli ka taotluse esitamise eeltingimus. Maakohtu määrused 7. Harju Maakohtu 19.03.2018.a määrusega lõpetati

§ 202lg 1 alusel kriminaalmenetlus XX süüdistuses Kar

S § 298 lg 1 järgi ja kohustada XX

§ 202lg 2 p 2 alusel tasuma kindel summa, s.o 7000 eurot riigituludesse.

Rahaline kohustus on täidetud XX poolt 06.03.2018 Rahandusministeeriumi arveldusarvele Swedbank AS EE062200221059223099. Samuti kohustati XX

§ 202

lg 2 p 1 alusel tasuma hiljemalt 31.03.2018 riigituludesse kriminaalmenetluse kulu 17,99 eurot. Maakohus selgitas, et kui isik, kelle suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud

§ 202

lg 2 kohaselt, ei täida talle pandud kohustust, uuendab prokuratuur või prokuratuuri taotlusel kohus

§ 202lg 6 kohaselt kriminaalmenetluse oma määrusega.

Maakohus märkis, et XX-le on esitatud süüdistus teise astme kuriteo toimepanemises, tema süü ei ole suur. Samuti on XX näol tegemist kriminaalkorras karistamata isikuga. XX on nõustunud temale pandud kohustusega tasuda kindel summa 7000 eurot riigituludesse, millise summa on süüdistatav ka 06.03.2018 tasunud ja hüvitada kriminaalmenetluse kulu summas 17,99 eurot, s.o koopiate tegemise kulud hiljemalt 31.03.2018. Antud asjas puudub käesolevaks hetkeks 3

(11)1-15-3555 kriminaalmenetluse jätkamiseks avalik menetlushuvi. Ka leidis maakohus, et nii eripreventiivsest kui ka üldpreventiivsest vajadusest lähtuvalt ei ole menetluse jätkamine ja XX karistamine vajalik. Maakohtu hinnangul ei teeniks XX kriminaalkorras karistamine eripreventiivset eesmärki. 8. Menetluskulude hüvitamise lahendas maakohus eraldi 19.03.2018.a määrusega, mõistes Eesti Vabariigilt XX kasuks välja õigusabi eest makstud tasu hüvitamiseks 6167,84 eurot ning jättes ülejäänud menetluskulud summas 3083,92 eurot XX kanda. Maakohus asus seisukohale, et

§ 202

alusel süüdistatava suhtes menetluse lõpetamisel lasub tal kohustus kanda need menetluskulud (käesolevalt õigusabiteenusele osutatud kulutused), millised on tekkinud selle süüdistuse osaga, mille osas on kriminaalmenetlus

§ 202alusel lõpetatud, s.o menetlus on lõpetatud XX-le esitatud süüdistuses Kar

S § 298 lg 1 järgi. 07.03.2018 toimunud kohtuistungil esitas prokuratuur muudetud süüdistuse, millest nähtub, et võrreldes varasema süüdistusega on 07.03.2018 esitatud süüdistuse mahtu oluliselt vähendatud ning nimetatud asjaolu kajastub ka temale inkrimineeritud kuriteo kvalifikatsioonis, mille kohaselt oli XX-le varasemalt esitatud süüdistus KarS § 298 lg 2 p 1 järgi ning 07.03.2018 muudetud süüdistuse kohaselt on tema tegu kvalifitseeritud KarS § 298 lg 1 järgi. Maakohus leidis, et need menetluskulud, mis on tekkinud selle süüdistuse osa menetlemisega, mida 07.03.2018 kohtule esitatud süüdistuses enam ei kajastu, kuuluvad Eesti Vabariigilt XX kasuks väljamõistmisele. Maakohus nõustus XX kaitsjaga, et esitatud lepingulise kaitsja kuludest summas 9251,76 eurot kuulub riigilt väljamõistmisele 2/3, kuna esialgsest süüdistusest on säilinud 1/

  1. Määruskaebused
  2. Menetluskulude ja nende hüvitamiseks kohustatud subjekti kindlaksmääramise määrusele esitasid määruskaebused nii Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurörid Andrei Voronin ja Kristiina Savtšenkova kui kaitsja Vahur Kivistik. 9.
  3. Prokuröride hinnangul rikkus Harju Maakohus vaidlustatavat määrust tehes kriminaalmenetlusõigust, milline rikkumine tõi kaasa ebaõige kohtulahendi. Prokuratuur taotleb Harju Maakohtu 19.03.2018.a menetluskulusid puututava kohtumääruse tühistamist ning uue määruse tegemist, millega jätta süüdistatava XX kaitsja taotlus läbivaatamata või alternatiivselt vähemalt osaliselt rahuldamata. 9.1.
  4. Prokuratuuri hinnangul oleks maakohus pidanud kaitsja esitatud menetluskulude väljanõudmise taotluse täies mahus läbivaatamata jätma. Nimelt on

§ 202

lg 1 sõnastusest ilmne, et seadusandja on kriminaalmenetluse lõpetamisele seadunud rida eeldusi, millised peavad olema täidetud selleks, et menetlust kõnealuse sätte alusel üldse lõpetada saaks. Muude eelduste hulgas on menetlusekulude tasumine või valmisolek tasuda menetluskulud. Menetluse lõpetamisega otstarbekuse kaalutlustel

§ 202alusel kaasneb isikule üldjuhul täieulatuslik menetluskulude kandmise kohustus.

Konkreetses asjas eelnesid

§ 202

kohase taotluse esitamisele läbirääkimised süüdistatava XX ja tema kaitsja Vahur Kivistiku ning prokuratuuri vahel, milliste käigus selgitati XX-le üheseltmõistetavalt, et temal tekkinud menetluskulud, s.o valitud kaitsja menetluses osalemisega seondunud kulud, jäävad kriminaalmenetluse lõpetamisel tema kanda. XX on korduvalt sellekohase nõusoleku väljendanud. Seevastu kaitsja nõusolekut kriminaalmenetluse lõpetamise taotluse esitamine ei eelda. Seega ei ole kaitsja menetlussubjekt, kel tekiksid tema kaitsealusest eraldi kriminaalmenetluse lõpetamise taotluse esitamisega seonduvalt menetluslikud õigused. Et isikuks, kelle kasuks saab kaitsjatasu välja mõista, on üksnes süüdistatav ise, toob tema kaitsja esitatud taotlus, millisele süüdistatav kohtule antud vastuses sisuliselt vastu räägib, asja lahendavale kohtule kaasa kohustuse jätta kaitsja omaalgatuslikud taotlused läbivaatamata. 4

(11)1-15-3555 Nii ka antud juhul, kui süüdistatav XX sai aru, et temal kriminaalasjas nr 1-15-3555 valitud kaitsja kriminaalmenetluses osalemisest tekkinud kulu jääb tema enda kanda ja nõustus sellega muuhulgas kohtule istungil vastuseid andes, puudub mistahes seadusest tulenev alus kaitsja esitatud menetluskulude väljamõistmise taotluse sisuliseks lahendamiseks. 9.1.2. Kui kohus peaks leidma, et XX siiski ei saanud aru enda kohustusest kanda menetluskulusid ega väljendanud selleks nõusolekut, mistõttu tema kaitsja esitatud menetluskulude väljamõistmise taotlus tuli sisuliselt lahendada, on maakohus prokuröride hinnangul siiski talitanud seaduse mõtte ning senise kohtupraktika vastaselt, rahuldades taotluse täies ulatuses. Nimelt taotles kaitsja teistkordselt samade kulude väljamõistmist, mille osas olid jõustunud lahendid (Harju Maakohtu 17.05.2017 määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu 12.07.2017 määrus) olemas. Pikaajalise väljakujunenud praktika kohaselt tuleb menetluskulude hüvitamise taotlus esmalt esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbivaatamata (vt nt RKL nr 3-1-1-90-16 p 14, samuti näiteks 3-1-1-100-09 p-d 36-37). Ükski kriminaalmenetluse säte ega ka mistahes muu õigusakt ei anna alust jõustunud lahendi ülevaatamiseks, v.a kui esinevad teistmise alused (

§ 366

). Järelikult ei tohtinud Harju Maakohus ka seekord lahendada sisuliselt kaitsja esitatud menetluskulude väljanõudmise taotluse eespool loetletud arvete alusel tekkinud menetluskulude osas ja oleks taotluse selles osas pidanud jätma läbivaatamata või vähemalt rahuldamata jätma. 07.03.2018 kaitsja Kivistiku poolt esitatud taotlus menetluskulude väljanõudmiseks ja menetluskulude nimekiri sisaldas menetluskuluna, mille väljamõistmist sooviti, ka Advokaadibüroo HansaLaw poolt XX-le väljastatud arvet nr 591

  1. juunist 2017 summas 528 eurot. Ent see menetluskulu esitati väljamõistmiseks Tallinna Ringkonnakohtule
  2. aasta suvel toimunud määruskaebemenetluse raames ning Tallinna Ringkonnakohtu 12.07.2017.a määruse alusel on kõnealune menetluskulu Eesti Vabariigilt XX kasuks juba välja mõistetud. Seega võis maakohus, isegi kui eeldada, et 07.03.2018 menetluskulude väljanõudmise taotlus kuulus sisulisele lahendamisele, kaaluda üksnes taotluses nimetatud 27.07.2017 arve nr 669 (esitatud määruskaebemenetluse eest Riigikohtus suvel 2017) ja 14.12.2017 arve nr 1199 (esitatud eelistungi eest Harju Maakohtus sügisel 2017) alusel tekkinud menetluskulude osalist väljamõistmist Eesti Vabariigilt. Eeltoodust nähtuvalt eksis maakohus Vahur Kivistiku 07.03.2018 esitatud taotlust rahuldades igal juhul seaduse mõtte ja kohtupraktika kujundatud põhimõtete vastu, mistõttu Harju Maakohtu 19.03.2018 menetluskulusid puudutav määrus kuulub tühistamisele. 9.1.
  3. Kui kohus peaks leidma, et vaatamata eespool osundatule, oli Harju Maakohus õigustatud Vahur Kivistiku 07.03.2018 menetluskulude väljanõudmise taotluse täies ulatuses sisuliselt läbi vaatama, ei saa prokuratuur nõustuda Harju Maakohtu 19.03.2018.a menetluskulusid puudutava määruse motiividega. Prokuratuur on seisukohal, et määrust motiveerides on maakohus rikkunud kohtulahendi põhistamiskohustust, mis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on käsitletav menetlusõiguse muu olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

Maakohtu argumentatsioon, miks mõista Eesti Vabariigilt XX kasuks välja kaks kolmandikku tema poolt kantud menetluskuludest, on napp ja pealiskaudne, mis on omakorda viinud ebaõigetele järeldustele. Sisuliselt öeldakse määruses vaid seda, et kuivõrd süüdistuse maht on esialgsega võrreldes 2/3 võrra vähenenud, tuleb 2/3 menetluskulusid Eesti Vabariigilt XX kasuks välja mõista. Tõsi on see, et väljakujunenud kohtupraktika kohustab kohut osalisel õigeksmõistmisel või ka kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel (s.o rehabiliteerivad alused) leidma sisulisele menetlusotsusele vastavat tasakaalu ka menetluskulude jaotuses (RKL nr 3-1-1-14-14 p 1065 koos seal viidatud kohtupraktikaga). 5

(11)1-15-3555 Samadest põhimõtetest on võimalik lähtuda ka olukorras, kus kompromissi raames vähendab riiklik süüdistaja süüdistuse mahtu ning lõplik menetlusotsus hõlmab esialgse süüdistusega võrreldes väiksema arvu episoode, väiksemat kahju, lühemat kuriteo toimepanemise perioodi vms. Kuivõrd kohtu hinnang menetluskulude jaotusele kujutab endast õiguse valdkonna kaalutlusotsust, ei ole selle aluseks võimalik võtta toorest aritmeetikat. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.11.2015 otsuses kohtuasjas nr 3-1-1-93-15 analüüsis lahendi punktides 138-140 Riigikohus süvenenult ja konkreetse kaasuse asjaolusid arvestavalt, milline osa kaitsjate tehtud kogutööst oli vajalik selleks, et saavutada süüdistatavate suhtes osaliselt õigeksmõistev otsus. Kriminaalasjas, mis päädis Riigikohtu otsusega 25.02.2016 nr 3-1-1-4-16, kasutas kohus väljamõistmisele kuuluva menetluskulu suuruse kindlaksmääramisel kriminaaltoimiku materjale, s.h kaitsekõnet (vt viidatud lahendi p 52). Antud asjas tuleb samamoodi arvestada konkreetse kaasuse eripära, eelkõige XX-le algselt esitatud süüdistuses ja kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlustel lõpetamise eelselt esitatud muudetud süüdistuses kirjeldatud tegude omavahelist suhestatust, võimalust anda hinnang osadele tegudele, ilma varasemaid tegusid käsitlemata, süü küsimuse lahendamiseks esitatavate tõendite mahtu ja sõltuvust süüdistuse mahust, kuid samuti XX kaitseversiooni ja tema kaitsja pingutusi süüdistuses kirjeldatud versiooni faktipõhiseks ümberlükkamiseks. Nimelt vähendati 07.03.2018 muudetud süüdistuse kohaselt süüdistuse mahtu ning muudeti sellega seonduvalt ka kvalifikatsiooni. XX muudetud süüdistus sisaldas sellest kuupäevast alates vaid
  1. aasta altkäemaksu andmise episoodi. XX-le ja AS-le Y algselt esitatud kahtlustus rajanes kolmel põhilisel kohtueelses menetluses tuvastatud faktil, milliseid lihtsustatult võib edasi anda järgnevalt. Esiteks, Keskkonnainspektsiooni toonane ametnik BB oli kolmel järjestikusel aastal võimaldanud AS Y töötajal ja lepingupartneril TT-l tutvuda konkurentide jäätmearuannetega. Teiseks, kõigi kolme aasta andmed leiti AS Y juhatuse liikme XX tööarvutist. Kolmandaks, AS Y oli kolmel järjestikusel aastal tasunud BB-le ja tema kaaslasele mõeldud spaapakettide eest. Seega, isegi kui XX-le oleks algusest peale esitatud süüdistus samas mahus, milles see talle 07.03.2018 esitati, oleks kohtulikul arutamisel uurimisele tulevate tõendite maht olnud sama. Sellest tulenevalt ei oleks väiksemamahulise süüdistuse esitamine tinginud väiksemaid menetluskulusid. Lisaks eelnevale, tuleb prokuratuuri hinnangul analüüsida ka XX kaitsetaktikat ning seda, kas ja millises määral tegi XX kaitsja Vahur Kivistik tööd selleks, et lükata faktipõhiselt ümber XX-le algselt esitatud süüdistuse iga üksiku kuriteoepisoodi põhjendatust. Kui kohus leiab, et kaitsja Vahur Kivistiku 07.03.2018 esitatud menetluskulude väljanõudmise taotlus tuleb sisuliselt lahendada, palub prokuratuur lähtuda kaitsja töö sisust ning hinnata õigesti kaitsekulu, mida on võimalik hüvitada XX-le lõpliku süüdistuse mahu vähenemise tõttu. 9.
  2. Kaitsja Vahur Kivistik palub kohustada Harju Maakohut vormistama kriminaalasjas õigeksmõistev kohtuotsus prokuratuuri poolt süüdistuse muutmisel loobutud episoodide I ja II osas (2010.a ja 2011.a episoodid) ning jätta menetluskulud riigi kanda. 9.2.
  3. Kaitsja selgitab esmalt, et soovib üheselt selget ja kirjalikult fikseeritud kohtuotsust, millest nähtub, et XX suhtes on menetlus ka episoodide I ja II osas lõpetatud. Kuigi nii prokuratuuri 07.03.2018.a muudetud süüdistusest, prokuröri sõnavõttudest kui ka kohtu menetlustoimingutest on menetluse lõppemine episoodide I ja II osas põhimõtteliselt nähtav, puudub siiski kirjalikult vormistatud vastavasisuline õigeksmõistev kohtuotsus. Määruskaebuse eesmärk on õigusselgusja õigusrahu. Teiseks soovib kaitsja välistada olukorda, et menetluskulud episoodide I ja II osas jäävad tema enda kanda, kuna nende episoodide osas puudub konkreetne kirjalikult vormistatud õigeksmõistev kohtuotsus. 19.03.2018 kohtumäärusega (menetlustoiming: menetluskulude hüvitamine) mõistis kohus 2/3 osas menetluskuludest riigilt välja. Kuigi XX rahuldab Harju Maakohtu resolutsioon menetluskulude osas (s.o mõista välja Eesti Vabariigilt 6167,84 eurot), on prokuratuur 6
(11)1-15-3555 kohtumääruse vaidlustanud. Kaitsja eesmärk on vältida olukorda, mille kohaselt kõrgema astme kohus jätab menetluskulud XX kanda, kuna formaalselt puudub õigeksmõistev kohtuotsus episoodide I ja II osas ja kuna XX ei ole nõudnud või on minetanud selleks ajaks õiguse nõuda õigeksmõistva kohtuotsuse vormistamist. 9.2.
  1. 29.03.2018 vastas Harju Maakohus taotlusele vormistada episoodide I ja II osas õigeksmõistev kohtuotsus. Kaitsja on seisukohal, et kohus kohustus vastuse vormistama määrusena, mis on määruskaebe korras vaidlustatav. Seetõttu peab kaitsja kohaseks vaidlustada kohtu 29.03.2018 vastust taotlusele. Isegi, kui Harju Maakohus ei kohustunud vastama taotlusele määrusega, on eelviidatud vastus taotlusele määruskaebe korras vaidlustatav. Juhul, kui kohus eeltooduga ei nõustu, leiab kaitsja, et käesoleval juhul on kohane vaidlustada 19.03.2018 kohtumäärust (menetlustoiming: menetluskulude hüvitamine) osas, milles koos menetluskulude väljamõistmisega jättis kohus vormistamata õigeksmõistva kohtuotsuse episoodide I ja II osas, millest prokuratuur 07.03.2018 süüdistuse muutmisel loobus. 9.2.
  2. Kaitsja leiab, et 30.12.2016.a süüdistusaktist nähtub üheselt selgelt, et XX süüdistati KarS § 298 lg 2 p 1 alusel kolmes kuriteoepisoodis. 07.03.2018 muutis prokurör süüdistust selliselt, et süüdistas XX ühes (s.o III) episoodis. Prokurör märkis 07.03.2018.a kohtuistungil „süüdistuses on välja jäetud kaks varasemat episoodi“. Vastavalt muutus ka KarS paragrahv lg-lt 2 p-lt 1 lg-le
  3. Kaitsja hinnangul ei saa kahe episoodi osas süüdistus lihtsalt õhku haihtuda. Samuti on üheselt selge, et muudetud süüdistus (s.o allesjäänud episood III) ei sisalda episoode I ja II. Kaitsja saab prokuratuuri argumentidest aru selliselt, et prokuratuur on oma süüdistusest loobumisele andnud uue termini „süüdistuse mahu vähendamine“ ning asunud väitma, et see ei ole klassikalises mõttes süüdistusest loobumine, mistõttu õigeksmõistva kohtuotsuse vormistamist eraldiseisvalt ei ole vaja ja menetluskulud peaksid jääma seetõttu XX enda kanda. Kaitsja sellise käsitlusega ei nõustu, ega pea seda ka õiglaseks. Süüdistuse muutmisega on prokuratuur loobunud episoodidest I ja II. Kaitsja mõistab kriminaalmenetluse loogikat taoliselt, et isiku suhtes tuleb teha vältimatult õigeks- või süüdimõistev otsustus (v.a

ammendavalt nimetatud regulatsioon menetluse lõpetamiseks) ning

ei sätesta võimalust, et mingid süüdistusepisoodid saavad lihtsalt kaduda.

ei näe ette ka võimalust, et isikule esitatud süüdistus lihtsalt kaob ilma õiguslike tagajärgedeta sh kohtukulude osas. Samuti ei nõustu kaitsja kohtu seisukohaga, et kaitsja 23.03.2018 taotluse lahendamiseks peaks kohus andma hinnangu XX tegevusele, mida süüdistuses ei ole kirjeldatud, kuid selleks puudub kohtul õiguslik alus. Prokuratuur loobus süüdistuse muutmisega kahest XX-le etteheidetud episoodist.

§ 14

lg 2 kohaselt on süüdistusest loobumine õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise alus.

§ 309

lg 2 kohaselt tehakse õigeksmõistev kohtuotsus kui prokurör on süüdistusest loobunud. Kaitsja leiab, et kohus ei pea asuma andma hinnangut XX tegevusele, vaid

§ 309

lg 2 alusel vormistama õigeksmõistev kohtuotsus tulenevalt prokuröri poolt süüdistusest loobumises kahe episoodi osas. Poolte seisukohad määruskaebustele

  1. Määratud tähtajal esitas kaitsja Vahur Kivistik kirjaliku seisukoha prokuröride määruskaebusele ning ringkonnaprokurör Andrei Voronin kaitsja määruskaebusele. 10.
  2. Kaitsja märgib kirjalikus vastuses, et XX ei nõustu Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruskaebusega osaliselt ja palub jätta see rahuldamata. XX nõustub määruskaebusega osas, mis puudutab arvet nr 591 summas 528 eurot. Prokuratuuri üheks määruskaebuses väljatoodud väiteks näib olevat see, et XX ja prokuratuur sõlmisid kokkuleppe, millega kriminaalmenetluses osalemisega seotud kulud jäävad XX kanda. 7

(11)1-15-3555 Vastuse kohaselt peab XX oluliseks selgitada, et kokkulepe sõlmiti ja vormistati prokuratuuri poolt muudetud süüdistuse kohta. 07.03.2018.a kohtuistungil esitas prokurör muudetud süüdistuse, mis ei sisaldanud enam kahte kuriteoepisoodi, need on süüdistusakti järgi episoodid I ja II (vastavalt 2010.a ja 2011.a episoodid). Prokurör märkis ka ise 07.03.2018.a kohtuistungil „süüdistuses on välja jäetud kaks varasemat episoodi“. Seetõttu puudutas ka poolte vahel sõlmitud kokkuleppe (sh menetluskulusid käsitlev punkt) III episoodi. Väär on prokuröri väide justkui pooled oleksid kokku leppinud selles, et ka prokuratuuri poolt loobutud episoodide osas jäävad menetluskulud XX kanda. Prokuratuuri teine väide näib põhinevat sellel, et prokuratuur mitte ei loobunud kahest süüteoepisoodist, vaid vähendas süüdistuse mahtu. Kaitsja hinnangul ei saa kahe episoodi osas süüdistus lihtsalt õhku haihtuda. Samuti on üheselt selge, et muudetud süüdistus (s.o allesjäänud episood III) ei sisalda episoode I ja II. Süüdistuse muutmisega on prokuratuur loobunud episoodidest I ja II ning isiku suhtes tuleb teha vältimatult õigeks- või süüdimõistev otsustus (v.a

ammendavalt nimetatud regulatsioon menetluse lõpetamiseks). Prokuratuuri kolmandaks väiteks on see, et XX jättis 15.05.2017.a kohtuistungil menetluskulud esitamata ning kuigi XX esitas menetluskulud 16.05.2017, siis lugesid kohtud need esitatuks hilinenult. Selles osas peab kaitsja oluliseks rõhutada, et 12.07.2017.a kohtumäärusega saatis Tallinna Ringkonnakohus kriminaalasja tagasi samale maakohtu kohtukoosseisule kohtumenetluse jätkamiseks. Eeltoodust tulenevalt esines XX-l ka õiguslik alus kohtumenetluse jätkumisel maakohtus esitada kriminaalasja menetluskulud I astmes sh menetluskulud, mis tekkisid enne tühistatud Maakohtu 17.05.2017.a kohtumäärust. Vastuse esitaja tõdeb, et tähelepanematusest on arve nr 591, mis mõisteti juba Tallinna Ringkonnakohtu poolt välja, esitatud ka 07.03.2018 menetluskulude hulka. Tegemist oli eksitusega ning kaitsja palub jätta see arve menetluskulude nimekirjast välja ning vähendada vastavalt ka väljamõistetavat summat. Kaitsja ei nõustu ka prokuröri käsitlusega, et reaalne kaitsja töömaht olukorras, kus süüdistus olnuks kohe algselt vaid 2012nda aasta episoodi osas jäänuks ehk ca 10% väiksemaks (ja mitte 2/3 väiksemaks). Kuna süüdistusest loobuti 2/3 osas, siis mõistis kohus ka korrektselt riigilt XX kasuks välja menetluskulud 2/3 osas. Kaitsja leiab jätkuvalt, et õiguslikult oleks korrektne, kui loobutud episoodide osas vormistatakse õigeksmõistev kohtuotsus, millega koos mõistetakse selles osas (2/3) XX kasuks välja ka menetluskulud. Juhul, kui Tallinna Ringkonnakohus on aga seisukohal, et eraldi õigeksmõistva kohtuotsuse vormistamine ei ole põhjendatud ja/või vajalik, siis leiab kaitsja, et Harju Maakohtu kohtumäärus on korrektne. 10.2. Prokurör palub jätta XX kaitsja esitatud määruskaebuse täies ulatuses rahuldamata ning rahuldada prokuratuuri määruskaebus. Prokuratuur jääb oma 02.04.2018.a määruskaebuses esitatud seisukohtade juurde täies ulatuses, lisaks esitab õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise taotluse osas järgmised vastuargumendid. Prokuratuuri 02.04.2018 esitatud määruskaebuses on asutud seisukohale, et nii süüdistuse mahu vähendamine kui hilisem kriminaalmenetluse lõpetamine oli ühe kokkuleppe ja läbirääkimiste protsessi objektiks, mille tulemusena läbirääkimiste osapooled leppisid kokku konkreetsetes tingimustes, milliseid kompromissina oldi valmis aktsepteerima. Õigeksmõistva otsuse tegemises XX suhtes kasvõi osades tegevustes või/ja kvalifikatsioonides kokku ei lepitud. Seda isegi ei arutatud. Sellest tulenevalt ei ole olemuslikult vaidlust ka küsimuses, et kui läbirääkimiste käigus oleks kaitsja välja tulnud nõudega, et XX suhtes tehakse osaliselt õigeksmõistev otsus, oleks kompromiss jäänud saavutamata ja menetlus XX suhtes

§ 202alusel lõpetamata.

Erinevalt kokkulepemenetluse läbirääkimise protsessist ei ole kehtivas menetlusõiguses menetluse lõpetamise läbirääkimised reguleeritud. Sestap on sellistele läbirääkimistele hinnangu andmine võimalik ainult üldistest alustest lähtuvalt. Menetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlustel on küll kriminaalmenetlusõiguse institutsioon, mida paigutatakse kriminaalmenetluse lõpetamise aluste 8

(11)1-15-3555 hulka, kuid mis olemuslikult ei välista poolte vahel kompromissilaadse iseloomuga kokkulepete tegemist ega ka saavutatud kompromissi tingimuste kohtule kinnitamiseks esitamist. Teisisõnu, kompromissi korras menetluse lõpetamisel sisaldab kompromiss kõigile teadaolevaid mõistlikke õiguslikke tagajärgi, millistele vastavad ka menetlusosaliste kohtule adresseeritavad avaldused. Antud kaasuses ei ole prokuratuurile teadaolevalt kohtuistungil taotletud XX suhtes õigeksmõistva lahendit tegemist, samuti pole kohus omaalgatuslikult küsinud ega ära kuulanud poolte seisukohti selle kohtulahendi võimaliku tegemise kohta. Kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei võimalda näiteks situatsiooni, kus süüdimõistvat otsust tehakse kohtu poolt nii, et sellekohast taotlust poleks prokuratuuri poolt kohtus esitatudki. Prokuratuur on seisukohal, et õigeksmõistva otsuse tegemine ei saa samuti olla seaduse istungivälisest tõlgendusest tulenev osade poolte eest varjatud asjaolu. Juhul kui XX kaitsja seisukoha kohaselt pidi maakohus vormistama kriminaalmenetluse lõpptulemusi kahe iseseisva lahendiga, millisest üks on õigeksmõistev otsus, teine on ühes episoodis menetluse lõpetamise määrus, peab ta faktipõhiselt põhjendama, et selline nägemus oli ka prokuratuuril enne süüdistuse muutmist ning kohtul enne lõpetamise määruse tegemist. Kaitsja poolt tsiteeritud maakohtu 29.03.2018.a vastusest, kohtuistungi protokollist ja prokuratuuri poolt esitatud menetluskulude vaidlustamise määruskaebusest seda asjaolu objektiivselt tuvastada ei saa. Antud juhul vähendas prokuratuur XX süüdistuse mahtu 2010. ja 2011. aasta tegude võrra vaid selleks, et kompromiss menetluse lõpetamise näol

§ 202alusel üldse kõne alla tulla saaks.

Süüdistuse mahu vähendamine seisnes kohtule muudetud süüdistuse esitamises 07.03.

  1. Prokurör toob olukorra, kus isik on kohtu alla antud süüdistuses suuremahulises omastamises. Kohtumenetluse käigus aga ilmneb vajadus süüdistust muuta kvalifitseerides süüdistatava tegevust usalduse kuritarvitamisena. Sel juhul ei tee ju kohus omastamise sätete järgi õigeksmõistvat otsust. Ka antud juhul tuleb täiel määral nõustuda Harju Maakohtu 29.03.2018.a vastuses märgituga, et kohus saab lähtuda üksnes süüdistuse lõplikust versioonist ja üksnes selles osas oma seisukohta kujundada. Kokkuvõtvalt on prokuratuuri hinnangul tegemist kaitsja poolse „trikitamisega“, mis tegelikult kujutab endast katset saavutada kompromissi raamidest väljuv menetlustulemus kohtumenetluse poole ning kohtu eksitamise teel. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  2. Esmalt märgib ringkonnakohus, et ei nõustu kaitsja seisukohaga, et Harju Maakohtu 29.03.2018.a vastus taotlusele on käsitatav kohtu otsustusena ja maakohtu kirja näol on tegemist määrusega, mis on vaidlustatav.

§ 145

lg 1 p 1 kohaselt on määrus menetleja kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustus. Maakohtu kirjast nähtuvalt ei teinud maakohus otsustust prokuröri poolt XX osas süüdistusest osalise loobumise kohta, vaid üksnes vastas, et lahendas 19.03.2018.a XX kriminaalasja, mis sisuliselt tähendas seda, et kriminaalasja menetlus on lõpetatud. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu 29.03.2018. a kiri ei ole määrus

§ 145

mõttes, kuna sellega ei lahendatud ühtegi kriminaalmenetlusõiguslikku küsimust ja sellisel kirjal on üksnes informatiivne tähendus. Kuna maakohtu kiri pole määrus

§ 145mõttes, siis ei ole seda võimalik ka määruskaebe korras vaidlustada.

  1. Eeltoodust tulenevalt käsitleb ringkonnakohus kaitsja kaebust määruskaebusena Harju Maakohtu 19.03.2018.a menetluskulude hüvitamise määrusele, nagu seda taotles kaitsja alternatiivselt. Kaitsja määruskaebus tuleb aga jätta rahuldamata, kuivõrd menetluskulude hüvitamise määrusega, mida antud juhul vaidlustatakse, ei ole võimalik saavutada kaitsja poolt taotletud eesmärki, s.o õigeksmõistva kohtuotsuse koostamist episoodide I ja II osas.
  2. Vaatamata eeltoodule leiab ringkonnakohus, et Harju Maakohtu 19.03.2018.a määrus, millega mõisteti Eesti Vabariigilt XX kasuks välja õigusabi eest makstud tasu hüvitamiseks 6167,84 eurot 9

(11)1-15-3555 ning jäeti ülejäänud menetluskulud summas 3083,92 eurot XX kanda, tuleb tühistada menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu

§ 339lg 2 mõttes.

Tulenevalt

§ 189

lg-st 2 ja § 191 lg-st 1 võib kohus kohtukuludega seonduvat lahendada alternatiivselt kas kohtuotsuses või eraldi kohtumääruses. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustus tuleb vastavalt

§ 306

lg 1 p-le 14 teha samal ajal kohtuotsusega ja seda isegi juhul, kui kohus vormistab sellise otsustuse

§ 189

lg-s 2 ette nähtud võimalust kasutades mitte kohtuotsuses, vaid eraldi määruses (vt nt RKKKm nr 3-1-1-70-08, p 9; 3-1-1-21-06, p 5). Arutatavas asjas on maakohus 19.03.2018.a määrusega lõpetanud

§ 202lg 1 alusel kriminaalmenetlus XX süüdistuses Kar

S § 298 lg 1 järgi. Sama määrusega lahendas maakohus osaliselt ka lõpetamisega seonduvate menetluskulude hüvitamise küsimuse, s.o kohustas XX

§ 202

lg 2 p 1 alusel tasuma hiljemalt 31.03.2018 riigituludesse kriminaalmenetluse kulu 17,99 eurot. Samal kuupäeval on maakohus aga teinud eraldi menetluskulude hüvitamise otsustuse, millega mõistis Eesti Vabariigilt XX kasuks välja õigusabi eest makstud tasu hüvitamiseks 6167,84 eurot ning jättis ülejäänud menetluskulud summas 3083,92 eurot XX kanda. Nimetatud menetluskulude otsustus hõlmas nii menetluskulusid, mis tekkisid selle süüdistuse osaga, mille osas on kriminaalmenetlus

§ 202

alusel lõpetatud, kui ka neid menetluskulusid, mis tekkisid selle süüdistuse osa menetlemisega, mis 07.03.2018 kohtule esitatud süüdistuses enam ei kajastunud. Viimatinimetatud menetluskulude osas puudub aga kohtuotsus, mis oleks võimaldanud maakohtul kasutada

§ 189

lg-s 2 ettenähtud võimalust vormistada menetluskulude hüvitamise otsustus eraldi määruses.

  1. Kohtukolleegium leiab sarnaselt kaitsjaga, et süüdistuse muutmisega on prokuratuur loobunud episoodidest I ja II (
  2. ja
  3. aasta teod). Süüdistusest osalise loobumisena on vaieldamatult käsitatav mõne süüdistuses kirjeldatud teo või jätkuva kuriteo osateo süüdistusest tervikuna väljajätmine tingimusel, et osa süüdistuse mahust pärast seda säilib. Nagu prokurör oma kirjalikus vastuses märgib, vähendas prokuratuur antud juhul XX süüdistuse mahtu
  4. ja
  5. aasta tegude võrra vaid selleks, et kompromiss menetluse lõpetamise näol

§ 202alusel üldse kõne alla tulla saaks.

Seega ei ole kohtukolleegiumi hinnangul tegemist algse süüdistuse (s.o 2010, 2011 ja 2012 aastal toimepandud teod) ümberkvalifitseerimisega, vaid muudetud süüdistuse esitamist KarS § 298 lg 1 järgi võimaldas vaid süüdistusest osaline loobumine. Kohtukolleegium selgitab, et

§ 301

sätestab, et kui prokurör kohtuvaidluses loobub süüdistusest, teeb kohus menetlust jätkamata õigeksmõistva otsuse. Lisaks näevad nii seadus kui ka kohtupraktika ette, et üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab

§ 309

lg 1 kohaselt väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või

§ 274kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamises.

Kui prokuratuur muudab süüdistust ja loobub süüdistusest osaliselt, tuleb süüdistatav nendes süüdistuspunktides, milles süüdistusest loobuti,

§ 301järgi õigeks mõista (RKKKm 3-1-1-21-14, p 10).

Sellest seaduses sätestatud järelmist kõrvalekaldumist ei saa tingida ükski kokkulepe. Seega on asjakohatu prokuröri seisukoht, et õigeksmõistva otsuse tegemises XX suhtes kasvõi osades tegevustes või/ja kvalifikatsioonides kokku ei lepitud. 15. Seoses prokuratuuri osalise loobumisega süüdistusest pidanuks maakohus lahendama selle taotluse

§ 301ja § 14 lg 2 alusel.

Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et kohus oleks lahendanud taotluse süüdistusest loobumise kohta, mistõttu on kriminaalmenetlus XX süüdistuses KarS § 298 lg 2 p 1 järgi kahes kuriteos (

  1. ja
  2. aasta teod) lahendamata. Õigeksmõistva otsuse tegemine juhul, kui prokuratuur loobub süüdistusest kas tervikuna või osaliselt, ei eelda kohtult kohtuliku arutamise uuendamist, sisulist jätkamist ega kohtuistungi korraldamist, vaid üksnes kohtuotsuse tegemist

§ 14lg 2, § 301, § 309 lg 2 ja § 314 alusel (RKKKm 3-1-121-14, p 11). 10

(11)1-15-3555 Alles seejärel on maakohtul võimalik teha otsustus menetluskulude osas, mis tekkisid selle süüdistuse osa menetlemisega, mis 07.03.2018 kohtule esitatud süüdistuses enam ei kajastunud. Eeltoodust tulenevalt tuleb kriminaalasi seoses prokuratuuri osalise loobumisega süüdistusest saata lahendamata osas samale kohtukoosseisule

§ 301ja § 14 lg 2 alusel lahendamiseks.

16. Juhindudest

§ 390

lg-st 1, § 339 lg-st 2, § 338 p-st 3 ja § 337 lg 2 p-st 2 rahuldab ringkonnakohus prokuröride taotlus osaliselt (maakohtu määruse tühistamises), tühistab Harju Maakohtu 19.03.2018.a määruse, millega mõisteti Eesti Vabariigilt XX kasuks välja õigusabi eest makstud tasu hüvitamiseks 6167,84 eurot ning jäeti ülejäänud menetluskulud summas 3083,92 eurot XX kanda. Kaitsja määruskaebuse jätab ringkonnakohus rahuldamata. 17. Kuna kohtukolleegium tühistab maakohtu määruse, jäävad määruskaebemenetluse kulud

§ 187

lg 1 alusel riigi kanda.

§ 173

lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. XX kaitsja Vahur Kivistik on esitanud taotluse prokuratuuri määruskaebuse tutvumise, määruskaebuse ja prokuratuuri määruskaebusele vastuse koostamise eest valitud kaitsja õigusabi tasu väljamõistmiseks summas 847,44 eurot, sh käibemaks. Taotlusele lisatud arve kohaselt kulutas kaitsja määruskaebuse koostamiseks 3,5 tundi, prokuratuuri määruskaebusega tutvumiseks ja vastuse koostamiseks 2,75 tundi ja prokuratuuri määruskaebusele esitatud vastusega tutvumiseks 0,17 tundi. Riigikohus on korduvalt märkinud, et valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte, ühe tööühiku hinda ning õigusteenuse vajalikkust. Eeltoodu kohaldub ka vastaspoole määruskaebusele esitatud vastusele. Kolleegiumi hinnangul on XX kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega. Samas ei saa jätta tähelepanuta, et kaitsja poolt prokuröride määruskaebusele esitatud vastuse argumendid kattuvad kaitsja poolt juba määruskaebuses välja toodud argumentidega. Eeltoodut arvestades peab ringkonnakohus prokuratuuri määruskaebusega tutvumisele, vastuse koostamisele ja prokuratuuri määruskaebusele esitatud vastusega tutvumisele kulunud mõistlikuks ajakuluks 1,5 tundi. Seega peab kohtukolleegium määruskaebemenetluses valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuks 5 tunnile vastava summa, s.o 660 eurot (sh käibemaks 110 eurot), mis tuleb Eesti Vabariigilt XX kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.