RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 209lg 1 järgi Tartu Ringkonnakohtu 7.

jaanuari

1. a otsus Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Voogma, kassatsioon Mihkel Majori kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu
2. mai 2019, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
4. jaanuari
5. a otsus osas, millega mõisteti Mihkel Majorile

§ 209

lg 1 järgi karistuseks 8 kuu pikkune vangistus, millest loeti

§ 68

lg 1 alusel kantuks 2 päeva vangistust, ja jäeti see

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel üheaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

1. Tühistatud osas jõustada Viru Maakohtu
2. septembri
3. a otsus, millega mõisteti Mihkel Majorile

§ 209

lg 1 järgi karistuseks 1 aasta pikkune vangistus, millest loeti

§ 68

lg 1 alusel kantuks 2 päeva vangistust, ja jäeti see

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel üheaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

1. Muus osas jätta vaidlustatud kohtuotsus muutmata.
2. Prokuratuuri kassatsioon rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Kriminaalasja varasem arutamine lühimenetluses
3. Viru Maakohtu
4. novembri
5. a otsusega kriminaalasjas nr 1-15-7700 tunnistati Mihkel Majori lühimenetluses süüdi karistusseadustiku (

) § 209 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega üheks aastaks. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja süüdistatava karistuseks jäi kaheksa kuud vangistust.

§ 68lg 1 kohaselt arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg.

M. Majori lõplikuks karistuseks jäi seitse kuud ning kakskümmend kaheksa päeva vangistust, mis jäeti

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi üheaastase katseajaga täitmisele pööramata.

Otsusega rahuldati osaliselt ka kannatanu X OÜ tsiviilhagi ja M. Majorilt mõisteti kannatanu kasuks välja 14 016,34 eurot. 1-17-11930 2. M. Majori tunnistati

§ 209lg 1 järgi süüdi selles, et ta esitas 18.

märtsil 2015 varalise kasu saamise eesmärgil X OÜ seaduslikule esindajale E. K-le OÜ Y logodega saatelehe, luues sel viisil ebaõige ettekujutuse, et tema ongi OÜ Y autojuht. Pettuse tulemusena andis E. K. loa laadida süüdistatava veokile 37 tonni X OÜ-le kuuluvat rapsi, mille M. Majori ära viis. Maakohus leidis, et M. Majorile esitatud süüdistus on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud. Tsiviilhagi kohaselt tekitati kannatanule kelmusega 15 000 eurot varalist kahju. Selle nõude rahuldas kohus võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel osaliselt, s.o 14 016,34 euro suuruses summas.

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M. Majori kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu, kes taotles otsuse tühistamist tsiviilhagi osas, paludes jätta see rahuldamata.
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. märtsi
4. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni M. Majori kaitsja, taotledes otsuse tühistamist tsiviilhagi osas.
6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. oktoobri
8. a otsusega nr 3-1-1-67-16 tühistati maa- ja ringkonnakohtu otsus M. Majori süüdistusasjas tervikuna ning kriminaalasi saadeti maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Riigikohus leidis, et kuna prokuratuuri esitatud tõendid kannatanult välja petetud rapsi kogust ei kinnitanud, rikkusid kohtud tsiviilhagi rahuldades oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses.
9. Viru Maakohtu
10. detsembri
11. a määrusega tagastati kriminaaltoimik prokuratuurile, kuna puudusid lühimenetluse kohaldamise alused. Nimelt loobus prokuratuur lühimenetluse kohaldamise taotlusest. Kriminaalasja uus arutamine üldmenetluses
13. detsembril 2017 saatis Viru Ringkonnaprokuratuur M. Majori sama kuriteo kohta koostatud süüdistusakti uuesti kohtusse, seekord aga üldmenetluse korras. Uue süüdistuse kohaselt laaditi M. Majori veoauto haagisesse 42 320 kg X OÜ-le kuuluvat rapsi, varalise kahju suuruseks oli aga 17 520,48 eurot.
14. Viru Maakohtu
15. septembri
16. a otsusega tunnistati M. Majori süüdi

§ 209

lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks üks aasta vangistust, millest arvati

§ 68

lg 1 alusel maha kaks päeva eelvangistust.

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud vangistus tingimisi üheaastase katseajaga täitmisele pööramata. Kohus rahuldas kannatanu tsiviilhagi ja mõistis M. Majorilt X OÜ kasuks välja 17 520,48 eurot.

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M. Majori, kes taotles otsuse tühistamist kannatanu tsiviilhagi rahuldamise osas ja palus jätta hagi rahuldamata.
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. jaanuari
4. a otsusega tühistati maakohtu otsus mh osas, millega kannatanu tsiviilhagi rahuldati täielikult. Ringkonnakohus rahuldas kannatanu tsiviilhagi osaliselt ja mõistis M. Majorilt kannatanu kasuks välja 14 600,40 eurot. Samuti tühistas ringkonnakohus 2

§ 209

lg 1 järgi karistuseks kaheksa kuud vangistust, millest luges

§ 68

lg 1 alusel kantuks kaks päeva.

§ 73lg-te 1 ja 3 kohaldamist puudutavas osas jäi maakohtu otsus muutmata.

11.1 Maakohus rikkus M. Majorile karistust mõistes oluliselt kriminaalmenetlusõigust, raskendades süüdistatava olukorda. See tingib KrMS § 340 lg 1 kohaselt apellatsiooni piiridest väljumise. Apellatsioonikohtu põhiväited on seejuures järgmised. 11.2 Arutades uuesti süüdistusasja, milles tehtud otsuse vaidlustas üksnes süüdistatav või tema kaitsja, ei tohi kohus KrMS § 341 lg 5 ls-st 1 tulenevalt mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see, mis mõisteti KrMS § 238 lg-t 2 kohaldades asja esmakordsel arutamisel lühimenetluses. Tegemist on nn reformatio in peius-keeluga ja see laieneb ka juhtumile, kus madalama astme kohus menetleb pärast tema lühimenetluses tehtud otsuse tühistamist sama isiku sama kuritegu uuesti üldmenetluses. See, kas tegemist on formaalselt sama või teise kriminaalasjaga, ei mõjuta põhimõtet, et süüdistatava või tema kaitsja kaebus ei tohi lõppastmes kaasa tuua süüdistatava karistuse karmistamist. Seetõttu tuleb M. Majorile mõistetud karistust lühendada kaheksakuulise vangistuseni. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 12. Prokuratuur esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, taotledes otsuse tühistamist süüdistatavale karistuse mõistmise osas ja selles osas maakohtu otsuse jõustamist. 12.1 Väär on seisukoht, et maakohus oli reformatio in peius-keelust tulenevalt kriminaalasja üldmenetluses arutades seotud M. Majorile varasemas lühimenetluses mõistetud karistuse määraga. KrMS § 318 lg 3 p 2 keelab prokuratuuril apelleerida lühimenetluse otsusega süüdistatavale mõistetud karistust sõltumata sellest, kas maakohus on materiaalõiguse kohaldamisel eksinud või mitte. Seega ei oleks prokuratuur saanudki lühimenetluses otsust vaidlustada, mistõttu on põhjendamatu seada üldmenetluses karistuse mõistmisele piire. 12.2 Kui ka juhinduda põhimõttest, et pärast lühimenetluses tehtud otsuse tühistamist sama isiku sama kuritegu uuesti üldmenetluses menetledes ei tohi karistus olla raskem esimese otsusega kohaldatust, siis peaks lähtuma

§ 56lg 1 alusel mõistetud, mitte Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendatud karistusest. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Prokuratuur taotleb kassatsioonis ringkonnakohtu otsuse tühistamist M. Majorile mõistetud karistuse lühendamise osas ja tühistatud osas maakohtu otsuse jõustamist. Kolleegium leiab, et prokuratuuri taotlus tuleb rahuldada.
2. Viru Maakohtu
3. septembri
4. a otsusega tunnistati M. Majori süüdi

§ 209

lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks üks aasta vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud kaks päeva karistusaja hulka ja ärakantavaks karistuseks jäi üksteist kuud ja kakskümmend kaheksa päeva vangistust.

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud karistus üheaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Ringkonnakohus tegi apellatsiooni piiridest väljudes karistuse osas uue otsuse, millega lühendas M. Majori vangistust kaheksa kuuni, arvates sellest maha eelvangistuses viibitud aja.

§ 73kohaldamise osas jäi maakohtu otsus muutmata.

Seejuures leidis apellatsioonikohus, et arutades üldmenetluses uuesti süüdistatava kuritegu, mille kohta varem toimunud lühimenetluses 3

§ 56lg 1 kohaselt tema süü.

Süü suurus ei sõltu aga sellest, millises menetlusliigis süüküsimus lahendatakse. Seega ei mõjuta süü suurust ka asjaolu, et süüdistatav loobub ühest, sh ka tema enda õigusi vähem tagavast menetlusliigist teise menetlusliigi kasuks. Ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama täpselt samadele põhimõtetele nagu üldmenetluses. Sellist isiku teosüüle vastavat karistust vähendatakse ühe kolmandiku võrra, millel ei ole aga puutumust isiku süü ja sellega vastavuses oleva karistusega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-09, p 9 ja
3. oktoobri
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 14). On oluline mõista, et KrMS § 238 lg-s 2 ettenähtud põhikaristuse kergendamine ühe kolmandiku võrra on ainuüksi menetlusõiguslikuks vastukaaluks mitmetest menetlusõigustest loobumisele. Nii näiteks minetab süüdistatav õiguse taotleda omapoolsete tunnistajate kutsumist kohtuistungile, õiguse küsitleda süüdistuse tunnistajaid ning KrMS § 318 lg 3 p 1 alusel on piiratud tema õigus maakohtu otsust apelleerida. Seetõttu on vajalik lühimenetluse puhul süüdlasele mõistetava karistuse määra vähendamine (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. detsembri
6. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-09, p 9 ja
7. oktoobri
8. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 14). Sellist karistuse vähendamist ei tingi aga

§-s 56 sätestatud karistuse mõistmise üldpõhimõtted ega

§-s 57 ettenähtud karistust kergendavad asjaolud, vaid see tuleneb eespool kirjeldatud menetlusökonoomilistest kaalutlustest, mille kohaselt lihtsustatakse süüdistatava nõusolekul teatud juhtudel kriminaalasjade lahendamist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-83-12, p 9.)
3. Viru Maakohtu
4. novembril 2015 lühimenetluses ja
5. septembril 2018 üldmenetluses tehtud otsustest nähtub, et kohus on mõlemal korral hinnanud M. Majori süü suurust ühtemoodi ja karistanud teda

§ 209lg 1 järgi üheaastase vangistusega. Erinevus seisneb vaid selles, et lühimenetluses tuli mõistetud karistust Kr

MS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendada. Nagu eespool öeldud, ei muuda see aga süüdistatava süü suurusele antud hinnangut. Järelikult puudub alus väita, et asja uuel arutamisel üldmenetluses M. Majorile karistuseks üheaastast vangistust mõistes oleks maakohus raskendanud talle varasemas lühimenetluses mõistetud karistust. Ka ringkonnakohus ei ole leidnud, et M. Majori süü oleks väiksem või talle oleks mingil muul põhjusel mõistetud tema teosüüle mittevastav karistus, tuletades nõude karistuse vähendamiseks ainult KrMS § 341 lg-st

1. Selle seisukohaga Riigikohus ei nõustu. Ringkonnakohus on põhjendamatult apellatsiooni piiridest väljunud ja M. Majori karistust lühendanud. Selline rikkumine tingib ringkonnakohtu otsuse osalise tühistamise ja tühistatud osas maakohtu otsuse jõustamise, seda iseäranis olukorras, kus maakohtu mõistetud karistust ei ole süüdistatava huvides vaidlustatud.
2. Kassatsioonis on prokuratuur tõstatanud ka üldise küsimuse reformatio in peius-keelu kohaldamisest olukorras, kus pärast lühimenetluse otsuse tühistamist ja kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist menetletakse sama isiku sama kuritegu uuesti. Teisisõnu leiab riiklik süüdistaja, et kriminaalasja uuel arutamisel ei olnud enam üldse tegemist sama kriminaalasjaga KrMS § 341 lg 5 ls 1 tähenduses ning M. Majorile võinuks mõista ka rangema karistuse kui vangistuse kestusega üks aasta. Nagu eelnevast nähtub, sellise olukorraga praegusel juhul aga tegemist ei ole; M. Majorile mõisteti mõlemal juhul sarnane karistus, s.o üks aasta vangistust. Kuna arutatava kohtuasja raames riikliku süüdistaja tõstatatud küsimus ei aktualiseeru (prokurör ei ole 4