← Eesti

4-17-5471/47

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 2742lg 1 alusel seoses menetluse mõistliku aja möödumisega.

  1. Kassatsioon rahuldada.
  2. Mõista Eesti Vabariigilt Kenneth Pohla kasuks välja 3130 eurot, sh käibemaks, valitud kaitsjale makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Kohtuvälise menetleja otsus
  3. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri
  4. septembri
  5. a otsusega karistati Kenneth Pohla liiklusseaduse (LS) § 227 lg 4 alusel 200 trahviühiku ehk 800 euro suuruse rahatrahviga ja LS § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Menetlusalust isikut karistati selle eest, et ta juhtis
  6. augustil 2017 kella 18.45 paiku Tallinnas A. H. Tammsaare teel suunaga Järvevana tee poole mootorsõidukit kiirusega 127 km/h ± 7 km/h. Lubatud sõidukiirus sellel teelõigul oli 50 km/h. Seega ületades lubatud sõidukiirust vähemalt 70 km/h, rikkus K. Pohl LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid. Väärteoasja esmakordne arutamine 4-17-5471
  7. Menetlusalune isik esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse, milles taotles otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist teos väärteotunnuste puudumise tõttu või alternatiivselt lisakaristusena määratud juhtimisõiguse äravõtmise tühistamist. Kaebuses leiti, et mõõtmisel on rikutud mõõtemetoodikat, kuna kiirusmõõturi lugemit 127 km/h ei ole salvestatud kiirusmõõturi mälus, kuigi see oli tehniliselt võimalik. Nii ei ole mõõtetulemust fikseeritud ja selle jälgitavus ei ole tõendatud. Kohtuvaidlustes lisas kaitsja, et kuivõrd videosalvestiselt ei ole Doppleri signaali kuulda, siis ei ole võimalik kontrollida ei signaali olemasolu ega seda, milline see signaal oli, s.t kas ühtlane, katkendlik või hüplev. Isegi kui mõõtetulemus oleks usaldusväärne, ei ole määratud karistus proportsionaalne ega vasta süü suurusele.
  8. Harju Maakohtu
  9. märtsi
  10. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata.
  11. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni K. Pohla kaitsja vandeadvokaadi abi Silver Reinsaar. Kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist, väärteomenetluse lõpetamist seoses teos väärteo tunnuste puudumisega või alternatiivselt väärteoasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kassaator jäi maakohtule esitatud kaebuses ja menetluses väljendatud seisukohtade juurde. Ta nimetas ekslikuks maakohtu seisukohta, mille kohaselt puudub radarmõõturitel mõõtetulemuse salvestamise võimalus. Ühtlasi on maakohus karistuse mõistmisel alusetult tuginenud menetlusaluse isiku varasemale karistusele, mis oli kohtuotsuse tegemise hetkeks karistusregistrist kustunud.
  12. Riigikohtu
  13. oktoobri
  14. a otsusega nr 4-17-5471/19 tühistati maakohtu otsus ja väärteoasi saadeti maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Vabariigi Valitsuse
  15. juuni
  16. a määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ (määrus) § 9 lg 2 p-s 3 märgitud nõude (radarmõõturi kasutamisel tekkiv Doppleri helisignaal ei või olla katkendlik ja selle helikõrgus ei tohi muutuda hüppeliselt) puhul on tegemist radarmõõturi sõidukiiruse mõõtetulemuse usaldusväärsusele esitatava nõudega. Maakohus on jätnud Doppleri helisignaali kohta tõstatatud küsimused käsitlemata ega ole seega selgitanud välja liiklusnõuete rikkuja tuvastamise seisukohast olulist asjaolu, mistõttu tuleb maakohtu otsus väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 175 p 2 ja § 150 lg 2 alusel tühistada. Uuel kohtulikul arutamisel tuleb tuvastada, kas kogutud tõendid võimaldavad tuvastada Doppleri helisignaali vastavuse määruse § 9 lg 2 p-s 3 esitatud nõuetele. Heli- ja videosalvestiselt helisignaali mittekostumine ei muuda aga mõõtetulemust veel iseenesest ebausaldusväärseks. Signaali nõuetekohasus on võimalik tuvastada ka muudele tõenditele toetudes. 5.
  17. 5.
  18. Määruse § 9 lg 4 kohaselt tuleb kiiruse mõõtmisel ekraanile ilmunud lugem küll fikseerida, kuid kiiruse fikseerimata jätmine ei muuda mõõtetulemust ebausaldusväärseks. Lugemi säilitamise kohustus ei tähenda mõõdetud kiiruse säilitamist üksnes mõõteseadme mälus, vaid seda võib säilitada ka ekraanil kuni uue näidu lukustamiseni või videosalvestisel. 5.
  19. Isikule karistust mõistes saab eripreventsiooni juures tugineda vaid nendele varasematele karistustele, mis on otsuse tegemise hetkel kehtivad. Maakohtu poolt eeltoodu vastu eksimine, s.t toetumine otsuse tegemise hetkel arhiveeritud karistustele, on käsitatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena VTMS § 175 p 1 ja § 149 p 2 mõttes. Harju Maakohtu
  20. veebruari
  21. a otsus 2

(9)4-17-5471
  1. Harju Maakohtu
  2. veebruari
  3. a otsusega rahuldati menetlusaluse isiku kaebus osaliselt ning kohtuvälise menetleja otsus tühistati lisakaristuse kohaldamise osas. 6.
  4. Asjatundja ütluste ja tema tehtud analüüsiga on tõendatud, et Doppleri helisignaal oli välja lülitatud. Kuna mõõteseadme kasutamise juhendi kohaselt on võimalik helisignaali tugevust reguleerida, sh välja lülitada, siis vastas mõõtja tegevus kasutusjuhendile. Mõõtemetoodika ei näe ette Doppleri helisignaali salvestamise kohustust. Ka Riigikohus leidis, et salvestiselt signaali mittekostumine ei muuda mõõtetulemust iseenesest ebausaldusväärseks põhjusel, et signaali nõuetekohasust on võimalik tuvastada ka muudele tõenditele toetudes. Mõõteseadme kasutamise juhendist nähtuvalt on Doppleri helisignaali funktsioonid dubleeritud mõõteriista ekraanil. Mõõteseadme kasutamise juhend ei käsita Doppleri helisignaali kuulamist mitte mõõtetegevuse nõutava toiminguna, vaid pigem mõõtjale pakutava lisavõimalusena, mis vabastab kohustusest jälgida mõõteseadme ekraani. Videosalvestiselt nähtunud mõõteseadme ekraanil kuvatu kohaselt ei olnud mõõtetulemus (s.t Doppleri signaal) katkendlik ega muutunud hüppeliselt, mistõttu on mõõtetulemus usaldusväärne. 6.
  5. Lisakaristuse tühistamisel arvestas kohus, et menetlusalune isik on oma süüst ja teo ohtlikkusest aru saanud, läbinud vastava koolituse, tal puuduvad kehtivad karistused ja põhikaristusena on määratud sanktsiooni keskmist määra ületav rahatrahv. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  6. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni menetlusaluse isiku kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist, väärteomenetluse lõpetamist seoses teos väärteo tunnuste puudumisega või alternatiivselt väärteoasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Samuti taotleb kaitsja väärteoasja esimesel ja teisel arutamisel tekkinud menetluskulude riigi kanda jätmist. 7.
  7. Mõõtja poolt Doppleri helisignaali kuulmine on mõõtmise nõuetekohasuse kontrollimiseks vajalik. Seda nõuab ka määrusega kehtestatud mõõtemetoodika. Mõõtmistulemus ei ole olnud usaldusväärne, sest maakohus tuvastas, et signaal oli üldse välja lülitatud. Endiselt on kohus jätnud Doppleri helisignaalile kehtestatud nõuded kontrollimata. Riigikohtu
  8. oktoobri
  9. a otsuse kohaselt on obligatoorne Doppleri signaali kuulmine, mida on võimalik tõendada kõiki liiki tõenditega. Kaitsja ei nõustu maakohtuga, et Doppleri helisignaali võibki välja lülitada ning mõõtmise nõuetekohasust võib jälgida üksnes mõõteseadme ekraanilt. 7.
  10. Kuivõrd Riigikohus tühistas esimese kohtumenetluse tulemina tehtud maakohtu otsuse, siis tulnuks maakohtul asja uuel arutamisel sõltumata väärteomenetluse lõpptulemusest menetlusalusele isikule hüvitada väärteoasja teistkordsel arutamisel tekkinud menetluskulu (1120 eurot). Igaühel on õigus eeldada, et tema väärteoasi lahendatakse lõplikult õigesti esimesel korral esimese astme kohtus. Isik peab kandma üksnes enda põhjendamatust edasikaebusest tingitud menetluskulud.
  11. Kohtuväline menetleja palub kassatsioonivastuses jätta maakohtu otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kiirust mõõdeti mõõtemetoodikat järgides ning asjaolu, et videosalvestiselt ei kostu Doppleri helisignaali, ei sea kahtluse alla mõõtetulemuse usaldusväärsust. Doppleri helisignaal on kiirusmõõturi kasutamise juhendist tulenevalt lisafunktsioon, mis tähendab, et tegemist on mõõtmist toetava, mitte kohustuslikus korras rakendatava funktsiooniga. Doppleri helisignaali kostumine välistab vajaduse jälgida objekti liikumiskiiruse hindamiseks pidevalt seadme näidikut. Videosalvestist vaadates veendus 3
(9)4-17-5471 maakohus, et kiirusmõõteseadmel kuvatud menetlusaluse isiku sõiduki liikumiskiiruse näit oli ühtlane, s.t Doppleri helisignaal oli ühtlane ja kogu mõõtekestuse vältel ei nullinud kiirusmõõteseade kordagi mõõtetulemust.
  2. mail 2019 edastas K. Pohla kaitsja Riigikohtule täiendava seisukoha, milles ei nõustunud kohtuvälise menetleja kassatsioonivastuses märgituga. Alternatiivselt kassatsioonis esitatule taotles kaitsja K. Pohla suhtes väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 2 ja kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 2742 lg 1 alusel mõistliku menetlusaja möödumise tõttu juhuks, kui väärteoasi tuleks saata maakohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul ei jõutaks väärteoasja lahendada enne aegumistähtaja saabumist, mistõttu poleks asja edasine menetlemine enam mõistlik. Taotlusele oli lisatud menetlusaluse isiku nõusolek menetluse lõpetamiseks. Lisaks taotles kaitsja kassatsioonimenetlusega seoses 960 euro suuruste õigusabikulude hüvitamist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Riigikohus osutab esmalt maakohtu menetluses toimunud olulisele väärteomenetlusõiguse rikkumisele (I). Seejärel põhjendab kolleegium väärteomenetluse lõpetamist menetluse mõistliku aja möödumise tõttu (II). Obiter dictum’i korras selgitab Riigikohus radarmõõteseadmega kiiruse mõõtmise tulemuse usaldusväärsuse hindamist (III). Viimaks võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab menetluskulude hüvitamise taotluse (IV). I
  4. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt varasemas praktikas selgitanud, et VTMS § 123 lg-st 2 tulenevalt peab maakohus kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel arutama väärteoasja täies ulatuses algusest peale (ab ovo), sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, lahendades VTMS §-s 133 loetletud küsimused (vt nt
  5. oktoobri
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-83-15, p 7). Asja arutamine täies ulatuses algusest peale (ab ovo) eeldab VTMS § 85 p 3 kohaselt ka seda, et kohus teeks (asja kohtulikku arutamist ette valmistades) kindlaks, milliseid tõendeid tuleb kohtulikul arutamisel uurida, ja võtaks tarvitusele abinõud nende esitamiseks kohtuistungil (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. aprilli
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-28-10, p 7). Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st

§ 15

lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. See käib ka tunnistaja ütluste kohta. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-83-15, p 14;
  3. aprilli
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-28-10, p 9;
  5. detsembri
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-74-08, p 8 ning
  7. novembri
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-74-07, p 5.1.) Kohtusse kutsumata jäetud tunnistajate ütluste avaldamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. veebruari
  10. a otsus asjas nr 3-1-1-84-08, p 10).
  11. Kõik eeltoodu kehtib ka olukorras, kus Riigikohus on saatnud väärteoasja uueks arutamiseks teisele kohtukoosseisule. See tähendab, et kohtukoosseis, kellele on väärteoasi saadetud Riigikohtust uueks arutamiseks, peab asja arutama täies ulatuses algusest peale ega saa sealjuures automaatselt tugineda asja esmakordsel arutamisel (mille tulemusena tehtud kohtuotsus on täielikult tühistatud) kogutud dokumentaalsetele tõenditele ning peab isikulised tõendiallikad ise 4

(9)4-17-5471 üle kuulama. Praegusel juhul pole maakohus asja uuel arutamisel aga ab ovo-põhimõtet järginud. Väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes on seisnenud järgnevas.
  1. Asja uuel arutamisel pole maakohus üle kuulanud ei menetlusalust isikut K. Pohla ega tunnistajaid M. H-d ja R. R-i, vaid on tuginenud nende isikute maakohtus asja esmakordsel arutamisel antud ütlustele.
  2. Ühtlasi on kohus tuginenud menetlusaluse isiku ja tunnistaja M. H. nii kohtuvälises menetluses (otsuses kasutatud ekslikult väljendit kohtueelses menetluses) kui ka maakohtus (asja esimesel arutamisel) antud ütlustele. Juhul, kui isik on andnud ütlusi kohtus, on tema kohtuvälises menetluses antud ütlustele tuginemine lubatav vaid tema kohtus antud ütluste usaldusväärsuse, s.t järjepidevuse kontrollimiseks. Praegusel juhul ei nähtu aga maakohtu otsusest, et menetlusaluse isiku kohtuvälises menetluses antud ütlusi oleks kasutatud tema kohtus räägitu usaldusväärsuse hindamiseks. Samuti ei ole väärteoasja materjalide kohaselt menetlusosalised menetlusaluse isiku ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seadnud. Lisaks esineb maakohtu otsuses tunnistaja M. H. ütluste osas vastuolu. Nimelt on maakohus tuginenud otsuses esmalt tunnistaja M. H. kohtuvälises menetluses antud ütlustele, kuid seejärel leidnud, et ta jätab sama tunnistaja maakohtus (asja esimesel arutamisel) antud ütlused ebausaldusväärsetena kõrvale. Seega on sama tõendiallikas ühelt poolt loetud vaikimisi usaldusväärseks ning teisalt leitud, et tema ütlused on ebausaldusväärsed.
  3. Dokumentaalsete tõendite osas ei selgu kohtuistungi protokollidest, milliseid tõendeid on kohus uurinud, avaldanud ning tõendikogumisse arvanud. Näiteks
  4. jaanuari
  5. a protokolli kohaselt avaldas kohus toimiku materjalid. Millised materjalid täpsemalt, protokollist ei selgu. Seejärel on kohtuväline menetleja esitanud taotluse võtta asja juurde ka väärteoasja taatlustunnistused, mis esitati maakohtus toimunud esimese arutamise ajal. Istungiprotokollist ei selgu, kas kohus selle taotluse ka rahuldas. Samas otsuse tegemisel on kohus tuginenud näiteks kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile, pädeva mõõtja tunnistusele, mõõtevahendi taatlustunnistusele, patrull-lehele ja mõõtevahendi kasutamise juhendile. Lisaks on kaitsja
  6. detsembri
  7. a istungil avaldanud, et tõendid K. Pohla poolt koolituse läbimise ja selle koolituse sisu kohta on kohtule (s.t asja esmakordsel arutamisel maakohtus) esitatud ning kaitsja loodab, et kohus tutvub nendega. Kuid mitte ühtegi nimetatud tõenditest pole selgesõnaliselt kohtulikul arutamisel uuritud, avaldatud ega tõendikogumisse arvatud.
  8. Eeltoodud väärteomenetlusõiguse rikkumised toovad VTMS § 175 p 2 ja § 150 lg 2 kohaselt kaasa Harju Maakohtu
  9. veebruari
  10. a otsuse täieliku tühistamise. II
  11. Üldjuhul tuleks Riigikohtul VTMS § 150 lg-s 2 nimetatud olulise väärteomenetlusõiguse rikkumise tuvastamisel saata väärteoasi VTMS § 174 p 7 alusel maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Praeguses olukorras ei pea kolleegium aga võimalikuks väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks tagasi saata ning leiab, et kaitsja taotlus K. Pohla suhtes väärteomenetluse lõpetamiseks mõistliku menetlusaja möödumise tõttu on alljärgnevatel argumentidel põhjendatud.
  12. Väärteomenetluse seadustik ei reguleeri mõistliku menetlusaja ületamise õiguslikke tagajärgi. Samas näeb VTMS § 2 ette, et kui selles seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Kolleegiumi hinnangul on osutatud normist tulenevalt väärteomenetluses kohaldatavad kõik 5
(9)4-17-5471 kriminaalmenetluses ette nähtud õiguskaitsevahendid, millega asja arutav kohus saab reageerida mõistliku menetlusaja möödumisele. Nendeks on kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 2742) ja süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 61). Lisaks näeb
  1. mail 2015 jõustunud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus ette võimaluse nõuda mõnedel juhtudel ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. oktoobri
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-50-16, p 39.)
  4. KrMS § 2742 lg 1 kohaselt lõpetatakse kriminaalmenetlus selle sätte alusel üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. Kuivõrd väärteoasi tuleks väärteomenetlusõiguse oluliste rikkumiste tõttu saata maakohtule uueks arutamiseks (sh faktiliste asjaolude tuvastamiseks), siis ei saa Riigikohus menetlusaluse isiku süüküsimust lahendada. Seetõttu pole kolleegiumil võimalik menetlusaja ületamisele reageerida karistuse kergendamisega.
  5. Varasemas Riigikohtu praktikas on kolleegium väärteoasjas menetluse mõistliku menetlusaja möödumise tõttu lõpetanud vaid olukorras, kus menetlus on koos kriminaalmenetlusega kokku kestnud ligi neli aastat, kuigi aegumistähtaeg ei olnud veel saabunud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. oktoobri
  7. a otsused asjades nr 3-1-1-50-16 ja nr 3-1-1-51-16). Eelneva valguses leiab kolleegium, et iseenesest ei ole ligi kaks aastat ühe väärteoasja menetlemiseks ebamõistlikult pikk aeg. See tähendab, et väärteoasjade puhul, mille aegumistähtaeg on kaks aastat, ei pruugi mõistlik menetlusaeg enne aegumistähtaega möödudagi. Praeguse väärteoasja asjaolusid arvestades nõustub kolleegium aga kaitsjaga, et mõistlik menetlusaeg on siiski möödunud.
  8. K. Pohla suhtes alustati väärteomenetlust
  9. augustil 2017, mil talle koostati väärteoprotokoll. Menetlus on kestnud seega ligi aasta ja kümme kuud. Selle aja jooksul on väärteoasja menetlenud kohtuväline menetleja ning kahel korral nii maakohus kui ka Riigikohus. Mõlemal korral on maakohtu menetluses tehtud selliseid vigu, mille tagajärjeks on otsuse täielik tühistamine. Maakohtul tuleks väärteoasja menetleda ka kolmandat korda. Tegemist on lihtsa (kiiruse ületamine) ja väiksemahulise väärteoasjaga. Riigikohtu kriminaalkolleegium andis eelmisel korral väärteoasja lahendades maakohtule väärteoasja uueks arutamiseks selged juhised. Kui maakohus oleks neid järginud, oleks väärteoasi menetletud ning jõudnud praeguseks hetkeks lõpplahendini. Väärteo aegumistähtaeg saabub natuke enam kui kahe kuu pärast, mistõttu tuleb pidada väga tõenäoliseks kaitsja arvamust, mille kohaselt ei jõuaks maakohus enne aegumistähtaja saabumist asja ka kolmandat korda arutades lõpplahendini. Kindlasti aga saabuks aegumistähtaeg hiljemalt maakohtu menetlusele järgnevas edasikaebemenetluses. Seejuures ei nähtu asja materjalidest, et süüdistatav või kaitsja oleksid asja arutamist pahauskselt venitanud. Neil põhjustel leiab kolleegium, et asja maakohtule uueks arutamiseks saatmine rikuks K. Pohla õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Seetõttu lõpetab kolleegium K. Pohla suhtes väärteomenetluse VTMS §

§ 2742lg 1 alusel, milleks on nõusoleku andnud ka menetlusalune isik.

III

  1. Õigusselguse ja kohtupraktika ühtlustamise huvides selgitab kolleegium obiter dictum’i korras radarmõõteseadmega kiiruse mõõtmise tulemuse usaldusväärsuse hindamist.
  2. Esmalt juhib Riigikohus tähelepanu sellele, et väärteoasja teistkordsel arutamisel on maakohus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. oktoobri
  4. a otsuses nr 4-17-5471/19 selgitatut vääralt mõistnud ja rakendanud. Nimelt leidis kolleegium nimetatud otsuse punktis 19, et heli- ja videosalvestiselt Doppleri helisignaali mittekostumine ei muuda mõõtetulemust iseenesest 6

(9)4-17-5471 ebausaldusväärseks ning signaali nõuetekohasust on võimalik tuvastada ka muudele tõenditele toetudes. Kolleegium nõustub kaitsja kassatsioonis märgituga, et Riigikohus ei pidanud enda otsuses eeltoodu all silmas mitte seda, et Doppleri helisignaali ei peakski olema, vaid selle signaali kuulmist ja iseloomu on võimalik tõendada igat liiki tõenditega (mitte ainult heli- ja videosalvestisega), sh tunnistajate ütlustega või protokolli tehtud märkega.
  1. Täiendavalt selgitab kolleegium, et LS § 199 lg 7 alusel kehtestatud määruse § 1 lg 3 sõnastusest nähtuvalt baseerub radarmõõturi tüüpi kiirusmõõturi töö Doppleri efektil. Nimelt selgitab viidatud norm, et radarmõõtur on kiirusmõõtur, mille mõõtemeetodi aluseks on väljasaadetud ja tagasipeegeldunud kõrgsageduslaine sageduse erinevuse mõõtmine sõltuvalt mõõteobjekti kiirusest (Doppleri efekt). Sõnaselgelt näeb määruse § 9 lg 2 p 3 ette nõude, et radarmõõturiga mõõtmisel tekkiv Doppleri helisignaal ei tohi olla katkendlik ja selle helikõrgus ei tohi muutuda hüppeliselt.
  2. Määruse eelnõu seletuskirjas (toimik nr 11-0229/03,
  3. juuni 2011, lk 4) on selgitatud, et radarmõõturite kasutamisel on mõõtemeetodi aluseks Doppleri efekt, mille sisuks on väljasaadetud ja tagasitulnud kõrgsageduslaine sageduse erinevuse mõõtmine sõltuvalt objekti kiirusest. Nõuded mõõtmistegevusele (§-d 8–10) [kehtivad §-d 7–9] on kehtestatud selleks, et mõõtetegevuse käigus saaks sõidukite kiiruse kohta tõeseid andmeid. Eelnõu § 10 [kehtiv § 9] sätestab nõuded mõõtmistegevusele, mille järgimine tagab korrektsed mõõtetulemused, ning nõuded mõõtetulemuste fikseerimisele.
  4. Seega on määruse § 1 lg 3 ja § 9 lg 2 p 3 ning määruse seletuskirja kohaselt radarmõõturite puhul mõõtemetoodika oluliseks osaks just Doppleri helisignaali hindamine. Kuivõrd määruse kohaselt on mõõtetulemuse usaldusväärsuse kontrollimisel tähendus vaid Doppleri helisignaali iseloomul, siis pole oluline, kas mõõteseadme kasutamise juhendi kohaselt on Doppleri helisignaalide funktsioonid seadme ekraanil kuvatuga dubleeritud või mitte või kas videosalvestiselt nähtuva mõõteseadme ekraanil kuvatu põhjal on alust arvata, et mõõtmine toimus häireteta.
  5. Eeltoodu tähendab, et juhul, kui tuvastatakse, et Doppleri helisignaal oli välja lülitatud, siis pole võimalik hinnata ka selle iseloomu, s.t kas see oli ühtlane, katkendlik või hüplev. Seega pole sellisel juhul võimalik kontrollida määruse nõuete täidetust ega seetõttu ka sedastada mõõtetulemuse usaldusväärsust. IV
  6. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 8, § 175 p-st 2 ja § 150 lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
  7. veebruari
  8. a otsuse K. Pohla väärteoasjas LS § 227 lg 4 järgi täielikult ja teeb uue otsuse, millega lõpetab K. Pohla suhtes väärteomenetluse VTMS §

§ 2742lg 1 alusel seoses menetluse mõistliku aja möödumisega.

Kassatsioon tuleb rahuldada. 29. Väärteomenetluse seadustik reguleerib kaitsjatasu hüvitamist vaid olukordades, kus väärteomenetlus lõpetatakse VTMS § 29 või § 30 alusel (vt VTMS § 23, § 30 lg-d 13 ja 14). Seega tuleb väärteomenetluse lõpetamisel mõistliku menetlusaja möödumise tõttu VTMS §-st 2 lähtuvalt tugineda kriminaalmenetluse seadustikule. Kuivõrd kriminaalmenetluses pole menetluse lõpetamisel mõistliku aja möödumise tõttu menetluskulude osas erisätet, siis kohaldub KrMS § 183 lg-s 1 sätestatud üldreegel, mille kohaselt kannab menetluse lõpetamisel kulud riik. 7

(9)4-17-5471
  1. VTMS § 38 lg 1 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 järgi on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kas kaitsja ühe tööühiku hind on mõistliku suurusega. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. oktoobri
  3. a otsus asjas nr 4-18-616/54, p 47.)
  4. K. Pohla kaitsja taotleb nii maakohtus toimunud menetlustes kui ka käesolevas kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist kokku 3683,50 euro (sh käibemaks) suuruses summas. Taotluse kohaselt on 1603,50 eurot tekkinud väärteoasja esmakordsel arutamisel maakohtus, 1120 eurot (900 eurot õigusabi ja 220 eurot asjatundjaga seotud kulu) väärteoasja teistkordsel arutamisel maakohtus ning 960 eurot käesolevas kassatsioonimenetluses.
  5. Maakohtu esimeses menetluses esitatud arvete ning teises menetluses kaitsja antud selgituste kohaselt on tema ühe töötunni hind olnud 125 eurot, millele lisandub käibemaks ehk 150 eurot koos käibemaksuga. Kuigi kassatsioonimenetluse kulude osas pole kaitsja töötunni hinda välja toonud, pole põhjust arvata, et see erineks varasemast. Kolleegium leiab, et kaitsja ühe töötunni hind ei ületa keskmist tavapärast kaitsjatasu määra. Sellist kaitsjatasu on kolleegium pidanud mõistlikuks nii sama väärteoasja varem arutades kui ka teiste liiklusrikkumiste puhul (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. oktoobri
  7. a otsus asjas nr 4-17-5471/19, p 29 ning
  8. mai
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-18-17, p 18).
  10. Esmalt peab kolleegium märkima, et väärteoasja esimesel arutamisel maakohtus ei ole väärteoasja materjalidest nähtuvalt kaitsjatasu kulud olnud nii suured, nagu nende hüvitamist taotletakse. Esimese maakohtus toimunud menetluse eest taotleb kaitsja praegu ning on taotlenud ka varem 1603,50 euro hüvitamist.
  11. detsembri
  12. a istungiprotokollist nähtuvalt esitas kaitsja maakohtule asja esimesel arutamisel menetluskulude tõendamiseks kaks arvet. Väärteoasja toimikus ongi peale nimetatud istungiprotokolli kaks arvet, kuid nende kogusumma koos käibemaksuga on 337,50 + 712,50 = 1050 eurot, mitte taotletud 1603,50 eurot.
  13. Antud väärteoasjaga seoses on kaitsja õigusabi osutanud seega kokku 2910 euro suuruses summas (sh käibemaks), mis vastab kaitsja töötunni hinda arvestades 19,4 tunnile. Arvete ning kaitsja selgituste kohaselt on õigusabi seisnenud maakohtule kaebuse koostamises, kohtuistungitel osalemises, asjatundjaga konsultatsioonides, materjalidega täiendavas tutvumises, kaitsealusega nõupidamises, kohtukõnede ja kassatsiooni koostamises ning kassatsioonivastusele seisukoha esitamises koos täiendava taotlusega. Eeltoodule lisanduvad asjatundjaga seotud ehk täiendavate tõendite kogumisele suunatud kulud summas 220 eurot. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja tehtud toimingud olnud vajalikud ja nendeks kokku kulunud aeg põhjendatud.
  14. Eeltoodust lähtuvalt rahuldab kohus kaitsjatasu hüvitamise taotluse osaliselt ning mõistab VTMS §

§ 183lg 1 alusel Eesti Vabariigilt K.

Pohla kasuks välja 3130 eurot (sh käibemaks) valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

  1. Kuigi Riigikohus lõpetab K. Pohla suhtes väärteomenetluse mõistliku menetlusaja möödumise tõttu ning kõik tekkinud ja tõendatud menetluskulud jäävad sel põhjusel riigi kanda, nõustub kolleegium kaitsjaga selles, et menetlusalusel isikul on õigus eeldada, et tema asi lahendatakse kohtus õigesti esimesel korral, mistõttu on õigustatud kaitsja etteheide maakohtule selles osas, et kohus oleks
  2. veebruari
  3. a otsuses pidanud korduvast asja menetlemisest tingitud kulud olenemata asja lõpplahendist jätma riigi kanda. 8

(9)4-17-5471 (allkirjastatud digitaalselt) 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.