Obsah (8)

§ 436§ 405§ 230§ 442§ 122§ 162§ 174§ 138

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtunik Ann Meriluht Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi 22. veebruaril 2019.a, Tallinnas Hagihind

) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. 4. Käesoleva asja hind on 1 829,62 eurot. Kohus on asja lahendanud lihtmenetluses

§ 405

lg 1 alusel (t/l 63-64).

§ 405

lg 1 järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000 eurole. 5.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

1. Vaidlust ei ole poolte vahel selle üle, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud töövõtuleping ning et hageja on paigaldanud kostjale septiku koos imbväljaku rajamisega. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja on hagejale tasunud teostatud tööde eest kokku 1 200 eurot (t/l 31, 32). Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostjal on kohustus tasuda hagejale täiendavalt 1 740 eurot. Kostja vaidleb hageja nõudele vastu.
2. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1 kohaselt kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu.
3. Hageja on esitanud kostjale arve nr. 17059 summas 900 eurot, milline on kostja poolt tasutud (t/l 31, 38) ning arve nr. 17059-1 summas 2 040 eurot, millisest kostja on tasunud 300 eurot (t/l 32, 39). Seega on kostjal tasumata arve nr. 17059-1 alusel 1 740 eurot. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja pole 01.11.2017.a arvet nr. 17059-1 kättesaanud.
4. Riigikohus on 03.06.2016.a kohtuotsuses tsiviilasjas nr. 3-2-1-18-16 punktis 14 leidnud, et töövõtulepingust tuleneva tasu maksmise nõude rahuldamiseks tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas hageja tasunõue on muutunud VÕS § 82 lg 7 mõttes sissenõutavaks, ja seejärel hinnata, kas tellija on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt 2 keelduda. Töö vastuvõtmine ei muuda VÕS § 76 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et lepingujärgne kohustus tuleb täita kohaselt ning kui tehtud tööd ei vasta lepingutingimustele, saab tellija kasutada sellest tulenevaid õiguskaitsevahendeid.
5. Riigikohtu 21.06.2018.a kohtuotsusest tsiviilasjas nr. 2-16-5851 punktist 16 tuleneb, et kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et tasunõude sissenõutavuse eeldusteks võivad esiteks olla töö valmimine ja ülevaatamise võimaluse andmine (VÕS § 637 lg-d 3 ja 5) või teiseks töö vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine (VÕS § 637 lg-d 4 ja 5). VÕS § 637 lg 3 järgi muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Kui aga kokku on lepitud, et tellija võtab töö vastu, või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi töö vastuvõtmisega või vastuvõetuks lugemisega. Vastuvõtmise erijuht on olukord, mil töö vastuvõtmine ja tasu maksmine on kokku lepitud ositi. Sel juhul tuleb iga osa eest tasuda VÕS § 637 lg 4 teise lause kohaselt vastava tööosa vastuvõtmisel (vt nt Riigikohtu
6. mai
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-17, p 12.4; vt ka Riigikohtu
8. oktoobri
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-15, p 10;
10. mai
11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-15, p 13).
12. Tulenevalt VÕS § 637 lg 3 muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest.
13. Kostja vaidleb hageja nõudele vastu, kuivõrd hageja ei ole esitanud ühtegi dokumenti kaetud tööde kohta ja teostatud tööde üleandmis-vastuvõtmisakti. Samuti ei ole hageja esitanud kasutatud materjalide sertifikaate (t/l 70).
14. Hageja vastavate kostja etteheidetega ei nõustu, kuivõrd töö teostamisest on möödas aasta ning kostja ei ole selle aja jooksul esitanud töö kohta ühtegi pretensiooni. Samuti on kostja ise saanud täies ulatuses lõpptellijalt eelpool nimetatud töö ees tasu (t/l 73).
15. Kohus leiab, et antud juhul ei tulene kohtule esitatud tõenditest, et kostja on eelnevalt pöördunud hageja poole, et viimase poolt teostatud töö ei vasta poolte vahel sõlmitud lepingutingimustele. Samuti ei ole kostja poolt esitatud etteheited sellised, mis tingiks tööde eest mittemaksmise. Hageja on esitanud kohtule pooltevahelise e- kirjavahetuse, millisest nähtub, et kostjal etteheited hageja töödele puuduvad (t/l 27-28). Samuti kinnitab seda asjaolu, et kostja on hagejale esitatud arve nr. 17059-1 alusel tasunud 300 eurot (t/l 32, 39).
16. Ka ei tulene kohtu ette toodud asjaoludest, et hageja poolt teostatud töö lõppsaajad on teinud töö osas etteheiteid kostjale. Seega on kostja poolt esitatud vastuväited paljasõnalised ja tõendamata.
17. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kostja poolt kuulub hagejale hüvitamisele arve nr. 1759-1 alusel 1 740 eurot.
18. Hageja palub kohtule esitatud viivisenõude arvutuskäigust tulenevalt mõista kostjalt välja viivise kogusummas 89,62 eurot. Hageja on arvestanud viivist seadusjärgses määras (t/l 24 pöördel).
19. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
20. Kostja sisulisi vastuväiteid hageja viivisenõudele esitanud ei ole.
21. Riigikohus on 12.12.2012.a kohtuotsuses tsiviilasjas nr. 3-2-1-162-12 punktis 20 märkinud, et viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, 3 täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st
22. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet.
23. Kohus leiab, et antud juhul ei ole kostja poolt kohtu ette toodud asjaolusid, mis tingiks hageja viivisenõude vähendamist. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et viivise tasumine hageja poolt nõutavas suuruses asetaks kostja majanduslikult raskesse olukorda.
24. Kõige eelpooltoodu alusel asub kohus kokkuvõtlikult seisukohale, et hagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 1 740 eurot ja viivis summas 89,62 eurot.
25. Kohus leiab, et hageja taotlus välja mõista kostjalt sissenõudmiskulu VÕS § 1131 alusel summas 40 eurot rahuldamisele ei kuulu, kuivõrd nimetatud sätte alusel saab sissenõudmiskulude hüvitamist nõuda üksnes majandus- või kutsetegevuses tegutsevalt isikult.
26. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine 25.

§ 442lg 2 p 51 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind.

Tulenevalt

§ 122lg 1, § 123 ja § 133 on käesoleva tsiviilasja hinnaks 1 829,62 eurot.

Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine 26. Tulenevalt

§ 162

lg 1 jäävad menetluskulud kostja kanda.

§ 174

lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 järgi määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.

1. Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõivu summas 225 eurot (t/l 2, 83). Kostja ei ole hageja menetluskulude suurusele vastu vaielnud.
2. Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud kuluga ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele riigilõiv summas 225 eurot kooskõlas

§ 138lg 2.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ann Meriluht Kohtunik 4