RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

) § 202 alusel taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks, paludes kohustada M. K-d maksma riigituludesse 7000 eurot ja hüvitama kriminaalmenetluse kulud. Taotluse kohaselt pidid valitud kaitsjale makstud tasu ja muud kulud jääma süüdistatava kanda.

1. M. K. nõustus kriminaalmenetluse lõpetamise, riigituludesse 7000 euro tasumise ja kriminaalmenetluse kulude hüvitamisega. Talle oli arusaadav, et muud menetluskulud jäävad tema kanda. M. K. kaitsja vandeadvokaat Vahur Kivistik leidis seevastu, et süüdistusest osalise loobumise tõttu tuleb riigil hüvitada kaks kolmandikku valitud kaitsjale makstud tasust. Kaitsja hinnangul hõlmab prokuratuuri taotluses märgitud ja süüdistatava kanda jääv kaitsjatasu vaid süüdistuse seda osa, mille suhtes taotleti kriminaalmenetluse lõpetamist. Kriminaalmenetluse lõpetamine ja menetluskulude hüvitamine
2. Harju Maakohtu
3. märtsi
4. a määrusega lõpetati

§ 202lg 1 alusel kriminaalmenetlus M. K. süüdistuses Kar

S § 298 lg 1 järgi. Süüdistatavat kohustati tasuma riigituludesse 7000 eurot ning hüvitama kriminaalmenetluse kulud.

1. Sama kuupäeva kandva teise määrusega mõistis maakohus riigilt M. K. kasuks välja valitud kaitsjale makstud tasu 6167 eurot 84 senti. Ülejäänud kaitsjatasu, s.o 3083 eurot 92 senti, jäeti süüdistatava kanda. Maakohus märkis, et süüdistuse muutmise tõttu vähenes süüdistuse maht. Kuna algsest süüdistusest säilis üks kolmandik, tuleb riigilt süüdistatava kasuks välja mõista kaks kolmandikku valitud kaitsjale makstud tasust. Kaitsja taotlus
3. märtsil 2018 esitas M. K. kaitsja vandeadvokaat V. Kivistik maakohtule taotluse süüdistatava õigeksmõistmiseks osas, milles prokuratuur süüdistusest loobus.
5. märtsi
6. a vastuses selgitas maakohus kaitsjale, et taotluse lahendamiseks pole õiguslikku alust, sest hindama peaks M. K. tegevust, mida muutunud süüdistuses ei ole kirjeldatud. Määruskaebused
7. Harju Maakohtu
8. märtsi
9. a määruse peale, millega otsustati hüvitada osaliselt valitud kaitsjale makstud tasu, esitasid määruskaebuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurörid Andrei Voronin ja Kristiina Savtšenkova. Prokurörid taotlesid määruse tühistamist ja menetluskulude hüvitamise taotluse läbi vaatamata jätmist või kaitsjatasu vähendamist.
10. M. K. kaitsja vandeadvokaat V. Kivistik esitas samuti määruskaebuse, käsitades maakohtu
11. märtsi
12. a vastuskirja vaidlustatava määrusena. Alternatiivselt vaidlustas kaitsja samuti
13. märtsi
14. a määrust, millega otsustati menetluskulude hüvitamine. Ta taotles maakohtu 2

§ 301

ja § 14 lg 2 alusel lahendamata jäetud osas maakohtu samale kohtukoosseisule lahendi tegemiseks. Kaitsja määruskaebus jäeti rahuldamata, prokuratuuri määruskaebus rahuldati osaliselt. M. K. kasuks mõisteti riigilt välja 660 eurot määruskaebemenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Ringkonnakohus märkis järgmist. 12. Maakohtu 29. märtsi 2018. a kiri pole määrus

§ 145mõttes, kuna sellega ei lahendatud ühtegi kriminaalmenetlusõiguslikku küsimust.

Kirja ei saanud määruskaebemenetluses vaidlustada. Kuigi kaitsja kaebust saab käsitada määruskaebusena maakohtu

1. märtsi
2. a määruse peale, ei saa seda rahuldada, sest kaebuses taotletud eesmärgi saavutamine pole võimalik.
3. Menetluskulude hüvitamist käsitlev määrus tuleb siiski tühistada

§ 339lg-s 2 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu.

Maakohus jättis tegemata otsustuse, mille alusel saaks kasutada

§ 189

lg-s 2 ette nähtud võimalust vormistada menetluskulude hüvitamist puudutav lahend eraldi määrusena. Muudetud süüdistuses loobus prokuratuur M. K-le ette heitmast 2010. ja 2011. aastal toimepandud tegusid. Kui süüdistusest loobutakse osaliselt, tuleb süüdistatav

§ 301järgi õigeks mõista nendes süüdistuspunktides, millest loobuti.

Sellest seaduses ette nähtud järelmist ei saa kohtumenetluse poolte kokkuleppel kõrvale kalduda. Kõnealuses osas pidi maakohus kriminaalasja lahendama

§ 301ja § 14 lg 2 alusel.

Alles seejärel sai teha otsustuse menetluskulude hüvitamise kohta. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Määruskaebus

1. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurörid A. Voronin ja K. Savtšenkova, taotledes ringkonnakohtu määruse tühistamist ja menetluskulude hüvitamise taotluse läbi vaatamata jätmist või riigilt välja mõistetud menetluskulude vähendamist. Määruskaebuse esitajate põhiväited on järgmised.
2. Ringkonnakohus väljus lubamatult määruskaebuse piiridest. Määruse põhjendused on ka vastuolulised. Kuigi ringkonnakohus leidis õigesti, et kaitsja ei saa menetluskulusid puudutava määruse vaidlustamisega saavutada õigeksmõistva otsuse tegemist, tühistati maakohtu määrus siiski ja saadeti kriminaalasi lahendamata osas uueks arutamiseks samale kohtule. Kõnealust otsustust käsitati prokuratuuri määruskaebuse osalise rahuldamisena, kuid prokuratuur kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist ja õigeksmõistva otsustuse tegemist ei taotlenud.
3. Seisukoht, mille järgi tuleb iga kord süüdistuse mahu vähendamisel teha õigeksmõistev otsus, pole kooskõlas seaduse sätete ja mõttega. Ringkonnakohus tugines

§ 14

lg-le 2 ja §-le 301, kuid nendes normides nähakse ette süüdistusest loobumise tagajärjed kohtuvaidluse käigus. Kriminaalasja arutamine oli jõudnud kohtuistungi rakendamise staadiumi. 3

§ 339

lg-s 2 ette nähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise motiivil, kuid

§ 341lg 3 järgi sai ringkonnakohus rikkumise ise kõrvaldada.

18. Prokuratuuri taotluste läbi vaatamata jätmiseks ei olnud seaduslikku alust. Kui vajalikuks peeti kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist, tuli prokuratuuri argumentidele vastata. Määruses selle kohta põhjendused puuduvad, mis kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist

§ 339lg 2 mõttes.

Määruskaebuse vastus

1. M. K. kaitsja vandeadvokaat V. Kivistik leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Süüdistust muutes loobus prokuratuur süüdistatavale ette heitmast
2. ja
3. aastal toimepandud tegusid, mille osas tuleb teha õigeksmõistev otsus ning hüvitada menetluskulud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. M. K. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 298 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. Esialgse süüdistuse kohaselt andis süüdistatav aastatel 2010, 2011 ja 2012 X-ile kolmel korral altkäemaksu.
5. märtsi
6. a kohtuistungil esitas prokuratuur maakohtule muudetud süüdistuse, milles heideti M. K-le ette KarS § 298 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist. Muutunud süüdistuse sisuks oli altkäemaksu andmine üksnes
7. aastal. Järelikult tõdes ringkonnakohus õigesti, et kuna muudetud süüdistus ei sisalda etteheidet altkäemaksu andmise kohta
8. ja
9. aastal, on prokuratuur süüdistusest osaliselt loobunud.
10. Prokuratuuri määruskaebuses leitakse, et süüdistuse mahu vähendamine ei tingi süüdistatava osalist õigeksmõistmist. Kõnealusest argumendist saab välja lugeda, et ka

§ 202

alusel toimuva menetluse puhul tuleb süüdistuse muutmisel ja süüdistusest loobumisel aluseks võtta kokkuleppemenetlust reguleerivad normid. Selline käsitlus on väär. Kokkuleppemenetluse puhul on tõepoolest nii läbirääkimiste kui ka sõlmitava kokkuleppe esemeks muu hulgas kuriteo asjaolud ja kvalifikatsioon (vt

§ 245lg 1 p-d 7 ja 8).

Kuna kokkuleppemenetluses süüdistusakti ei koostata, määratakse kohtuliku arutamise esemeks olevad teod prokuröri, süüdistatava ja kaitsja vahel läbirääkimiste tulemusena sõlmitava kokkuleppe tingimustega. Arvestades eeltoodut ja seda, et kokkuleppemenetluse puhul on kohtu volitused piiratud

§ 248

lg 1 p-des 1–5 ja § 250 lg-s 2 ette nähtud pädevusega, ei teki selle lihtmenetluse liigi puhul küsimust süüdistusest osaliselt loobumise ja osaliselt õigeksmõistva otsuse tegemise võimalikkuse kohta. 22. Praegusel juhul on aga kohtuliku arutamise ese kindlaks määratud süüdistusakti teokirjeldusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab

§ 309

lg 1 kohaselt väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või

§ 274järgi kriminaalmenetluse lõpetamises (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9.

mai

1. a otsus asjas nr 3-1-1-45-13, p 11). Seetõttu ei saa üldmenetluses süüdistusakti alusel kriminaalasja arutav kohus jätta mingit osa süüdistusest tähelepanuta, vaid peab tegema otsustuse kõigi süüdistuses kirjeldatud tegude kohta.
2. Eelnevat kinnitab ka kohtupraktikas väljendatud arusaam, et kui prokuratuur muudab süüdistust selliselt, et süüdistusest loobutakse osaliselt, tuleb süüdistatav

§ 301järgi õigeks mõista nendes süüdistuspunktides, milles süüdistusest loobuti.

Osaliselt süüdistusest loobumist ei saa lahendada isiku uue kohtu alla andmisega, kuna sellisel juhul jääb kohtu sisuline otsus loobutud süüdistuse kohta tegemata. Kirjeldatud olukorras ei kohaldu vastavas osas ka põhiseaduse § 23 4

§ 199

lg 1 p-st 5 tulenev ne bis in idem-põhimõte ehk topeltmenetlemise ja -karistamise keeld. Kui osa kuritegude suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus

§ 2742

lg 1 ja § 202 lg 1 alusel ning prokuratuur loobub ühe teo osas süüdistusest, peab maakohus lahendama prokuratuuri taotluse süüdistusest loobumise kohta

§ 14

lg 2, § 301, § 309 lg 2 ja § 314 alusel kohtulikku arutamist uuendamata, kriminaalasja sisuliselt jätkamata ja kohtuistungit korraldamata. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a määrus asjas nr 3-1-1-21-14, p-d 10–11.) Kuivõrd süüdistusest loobumine ei saa asendada kohtu õigeks- või süüdimõistvat otsust PS § 23 lg 3 mõttes, tulebki sama teo uue menetlemise välistamiseks süüdistatav õigeks mõista. Neid argumente silmas pidades ei ole põhjendatud seada õigeksmõistva otsuse tegemise vajadust sõltuvusse ka sellest, kas prokurör loobub süüdistusest kohtuvaidluse käigus või juba kohtumenetluse varasemal etapil.
3. Eelöeldust lähtudes pidi maakohus

§ 202

alusel kriminaalmenetluse lõpetamiseks esitatud taotluse lahendamise kõrval tegema ka õigeksmõistva otsuse M. K. suhtes osas, milles prokuratuur süüdistusest loobus. Ringkonnakohus märkis põhjendatult, et seaduses ette nähtud õigusjärelmist, s.t õigeksmõistva otsuse tegemisest süüdistusest osalise loobumise tõttu, ei saa kõrvale kalduda isegi siis, kui kohtumenetluse pooled on selles kokku leppinud. Kuna maakohus jättis süüdistusest osaliselt loobumise lahendamata ja tegi üksnes otsustuse kriminaalmenetluse lõpetamiseks esitatud taotluse kohta, ei olnud tal menetlusõiguslikku alust vaagida küsimust sellest, kas ning missugused menetluskulud tuleb M. K-le

§ 189lg 2 kohaselt hüvitada.

Seega tuvastas ringkonnakohus õigesti, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes.

25. Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väitega, mille kohaselt väljus ringkonnakohus kriminaalasja uueks lahendamiseks saates ja prokuratuuri määruskaebust osaliselt rahuldades lubamatult kaebuse piiridest. 26.

§ 390

lg 1 sätestab, et määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus järgitakse

1. või
2. peatüki sätteid, arvestades määruskaebemenetluse erisusi. Kuigi

§ 390

lg 2 kohaselt vaadatakse määruskaebus läbi kaebuse piires ja üksnes isiku suhtes, kelle kohta see on esitatud, pole tegemist sellise määruskaebemenetluse erisusega, millega saaks õigustada

§ 331

lg-s 3, § 340 lg-s 1 ning § 3602 lg-s 3 sätestatu järgimata jätmist (vrd

§ 331lg 2, § 340 lg 1 ja § 3602 lg 1).

Nimelt saab kõrgema astme kohus

§ 331

lg 3, § 340 lg 1 ja § 3602 lg 3 kohaselt kaebuse piiridest väljuda siis, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. 27. Määruskaebemenetluse tulemusena tuvastati, et maakohus jättis süüdistusest osalise loobumise

§ 14

lg 2 ja § 301 kohaselt lahendamata ega saanud seetõttu

§ 189lg 2 järgi menetluskulude hüvitamist otsustada.

See viga on käsitatav süüdistatava olukorda raskendava kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Järelikult oli ringkonnakohus

§ 390

lg 1, § 331 lg 3 ja § 340 lg 1 kohaselt õigustatud ning kohustatud maakohtu määruse tühistama, sõltumata prokuratuuri määruskaebuse põhjendustest ja selles esitatud taotlustest. 28. Kriminaalkolleegium möönab, et eelmises punktis toodud argumentidel olnuks võimalik ka kaitsja määruskaebuse osaline rahuldamine. Seega ilmnevad vaidlustatud määruse põhjendustes tõesti mõned vastuolud. Märgitu ei saa aga muuta tõdemust, et kriminaalasja uueks lahendamiseks saates toimis ringkonnakohus igati seaduslikult. Küll ei saanud ringkonnakohus

§ 390lg 1 ja § 341 lg 3 alusel tuvastatud rikkumist ise kõrvaldada.

Kuna määruskaebemenetluse esemeks oli menetlusliku üksikküsimuse vaidlustamine, s.t menetluskulude hüvitamise seaduslikkus, ei 5

§ 390

lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

1. aprilli
2. a määruse muutmata ning prokuratuuri määruskaebuse rahuldamata.
3. Kaitsja esitas taotluse Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks 209 euro ja 88 sendi suuruses summas, sh käibemaks 34 eurot 98 senti. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu määruse ja määruskaebusega tutvumiseks ning vastuse koostamiseks aega 1 tund ja 59 minutit. Advokaadi ühe töötunni hind on 110 eurot, millele lisandub käibemaks.
4. Kolleegium leiab, et taotluses märgitud toimingud on olnud vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Advokaadi ühe töötunni hind ei ületa keskmist.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt tuleb lugeda valitud kaitsjale määruskaebemenetluses makstud mõistliku suurusega tasuks 209 eurot ja 88 senti (sh käibemaks).

§ 187lg 2 esimese lause alusel tuleb kõnealune summa riigilt M. K. kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 6