TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-17-593 Otsuse kuupäev 8. veebruar 2018 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Ahti Paltseri kaebus Maksu- ja Tolliameti 14. d

§ 96lg 1, § 40 lg 1, § 8 lg 1).

1. Kaebaja ei ole omapoolsete tõenditega kummutanud vastustaja poolt tuvastatud põhilist asjaolu, et asjas kogutud tõenditega, milleks on Tavid AS 04.08.2016 a vastus MTA-le (I kd, tl 140–141) koos lisadega (I kd, tl 142–162) on tõendatud, et kaebaja Ahti Paltseri on OÜ Taluhoov juhatuse liikmena osaühingu arvelduskontole laekunud sularaha summad välja võtnud ajavahemikus 20.03.2013– 03.05.
2. a, mistõttu on lõppkokkuvõttes olnud võimatu maksuvõla sissenõudmine osaühingult ning on olnud raskendatud vastustajal ka käibemaksukohustuse õige tuvastamine sel ajal kui kaebaja oli juhatuse liikmeks. Kaebaja tegevus oli maksukohustust varjava loomuga. Seda nii deklareerimisel kui ka vahendite sularahas väljavõtmisel, sest esialgne deklareeritu on ca kaks korda väiksem kui sularahas osaühingu vahenditest saadu.
3. Halduskohus nõustub vastustajaga, et seaduse kohaselt ei oma tähtsust asjaolu, et OÜ Taluhoov üksikjuhtumi kontrolli alustati 23.08.
4. a, ehk pärast seda kui osaühingu ainukeseks juhatuse liikmeks oli saanud M. Merimets (

§ 8

lg 1 ja § 40 lg 1), sest osaühing ei olnud selleks ajaks lõppenud (RKHKo 3-15-2813 p 15 ja otsuses viidatud kohtupraktika) ja kohtupraktikas ei ole oluliseks peetud äriühingu maksuvõla kindlaks tegemise aega (TlnRngKo 3-11-2679).

1. Tartu Halduskohtu 28.03.
2. a otsuse asjas 3-16-1920 (I kd, tl 121–123) valguses on üheselt tõendatud, et kaebajale on vastustaja poolt antud asjakohaste korraldustega võimalus enne vastutusotsuse andmist (juulis 2016) omapoolsete selgituste ja tõendite andmiseks ning esitamiseks. Kaebaja on sisuliselt sellest keeldunud, pidanud õigeks korralduse halduskohtus vaidlustamist ja vastava vaidluse maksuhalduriga lõppkokkuvõttes kaotanud. Halduskohtu hinnangul laieneb kaasaaitamiskohustus maksuotsuse menetluse kõrval ka vastutusotsuse menetlusele. Kaebaja on võtnud ise endalt võimaluse kasvõi maksustamise seisukohalt õige info (

§ 60

lg 1, § 62 lg 1) maksuhaldurile edastamiseks, mistõttu ei saa halduskohtu hinnangul olla põhjendatud ka tema poolt vastustajale tehtud õiguslik etteheide uurimiskohustuse rikkumisest. Vastustaja saab uurida üksnes neid asjaolusid, mis on üksikjuhtumi kontrollis selgunud või millele on kohustatud isikud osundanud. Mõeldav ei ole, et vastustajale oleks etteheidetav see, kui kaebaja avab halduskaebuses mingid väidetavad faktid tehingute, sisendkäibemaksu ning müügikäibemaksu kohta ja siis süüdistab maksuhaldurit nende väidetavate faktide kontrollimata jätmises. Seetõttu ei saa nõustuda ka kaebajaga, et käesoleva kaasuse asjaolud oleks sarnased RKHKo 3-3-1-56-16 p-s 23 käsitletuga ja annaksid aluse halduskohtule kaebuse rahuldamiseks motiivil, et kaebajal ei olnud pärast juhatuse liikme kohustuste lõppemist kohustust säilitada ja hoida osaühingu raamatupidamisdokumente ning asjakohast infot vastustajale anda. Kaebajat ei süüdistata 4 otseselt raamatupidamisdokumentidega seonduvalt, vaid selles, et ta eiras juhatuse liikme kohustuste täitmise ajal õiget deklareerimiskohustust koos sellest faktilisest asjaolust tulenevatega minetustega.

1. M. Merimetsa kirjalike seletustega (I kd, tl 131-135) ja nende alusel on vastustaja tõendanud oma põhjendatud kahtluse, miks on tõenäoline, et kaebajal oli tegelikkuses
2. aasta augustis–septembris, mil alustati üksikjuhtumi kontrolli ja tehti maksuotsus, ligipääs ka osaühingu raamatupidamisdokumentidele. Vastustaja on tuvastanud seetõttu õigesti maksuotsuse andmise faktilised ja õiguslikud asjaolud. Nimelt, et kaebaja on rikkunud teadlikult deklareerimis- ja maksukohustust ning tasumiskohustust, kusjuures osaühingu tasumiskohustuse täitmine on tema poolt ka sisuliselt võimatuks tehtud. Vastutusotsus tuvastab õigesti aga põhjusliku seose kaebaja tegude ja tagajärje vahel. M. Merimetsale etteheidetavaid tegusid ei ole vastustaja poolt alusetult kaebajale omistatud. Kuna vastustaja on AS Tavid kaudu tuvastanud sularahas kaebaja poolt isiklikult välja võetud summad, siis on vastustaja kohtu hinnangul õigesti tuvastanud kaebaja poolt ebaõige deklareerimiskohustuse täitmise ning lugenud eluliselt usutavaks M. Merimetsa deklareeritud käibe. M. Merimetsa poolt deklareeritud käibe ülemäärasus on välistatud asjas kogutud tõendite kohaselt. Vastustaja on õigustatult lähtunud põhimõttest, et deklareeritu õigsust tuleb eeldada (KMS § 11 lg 1), seda isegi selles valguses, et asjas kogutud tõenditest nähtub kaebaja poolt M. Merimetsa tegevuse orkestreerimise võimalus, kuna viimase väitel palgati ta tasu eest osaühingu seadusliku esindaja rolli. Käesolevas asjas on kaebaja poolt tasumisele kuuluv maksusumma määratud tegelikkuses juba maksuotsusega (vrdl RKHKo 3-3-1-48-10) nagu eelpool rõhutatud, mistõttu on vastustaja õigesti lugenud kaebaja vastupidised väited ainetuteks. Seda eelkõige põhjusel, et osaühingu laekumistest, mis võimaldasid vahendite sularahas väljavõtmist, nähtub vaieldamatult kaebajapoolne käibe aladeklareerimine. Nii maksu- kui vastutusotsuse motiveerimisnõuded on täidetud, tõendamiskoormis on üle läinud kaebajale. Kaebaja ei ole omapoolsete tõenditega nende haldusaktide järeldusi kummutanud. Kaebaja kannab vastust üksnes tema ametiajal äriühingus toimunud rikkumiste eest. Täitmata on temapoolne hoolsuskohustus. Vastustaja lähtub põhjendatult kaebaja tahtlikust tegevusest. Ükski kaebuse väide üksikult ega koostoimes ei anna alust vastutusotsuse tühistamiseks.
3. Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel tuleb kaebus rahuldamata jätta.
4. HKMS § 108 lg 1 kohaselt peab kaebaja seoses kaebuse rahuldamata jätmisega kandma ise oma menetluskulud, mille vastustajalt väljamõistmist kohtuistungil taotleti. Vastustaja ei ole aga menetluskulude hüvitamist taotlenud, mille tõttu jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 5