← Eesti

2-18-13579/4

Obsah (13)§ 142§ 187§ 311§ 407§ 444§ 438§ 367§ 468§ 163§ 138§ 139§ 144§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Kohtunik Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasja hind Hagi ese Pooled ja nende esindajad Tartu Maakohus Hei

§ 142lg 2).

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaja (

§ 187lg 6).

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD, ESITATUD ÕIGUSLIKUD PÕHJENDUSED, TEHTUD JÄRELDUSED

  1. BB Finance OÜ esitas 11.09.2018 Tartu Maakohtule hagi J. K. vastu võla nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja BB Finance OÜ 07.07.2016 laenulepingu nr 2101653092, mille alusel andis hageja kostjale laenu 548,38 eurot. Laenusummast läks 518,38 eurot refinantseeritava lepingu nr 2101647077 katteks ning 30 eurot on kostjale edastatud ülekandega. Kostja on laenu taotlemisel kinnitanud, et nõustub laenu lahutamatuks osaks olevate laenulepingute üldtingimustega. Kostja kohutus laenusumma tagastama vastavalt lepingule ja maksegraafikule perioodil 06.08.2016-02.07.2017, intressimääraga 46,3% aastas ja krediidikulukuse määraga 58,44%. Kuna kostja oma kohustusi ei täitnud, ütles hageja lepingu üles 25.05.
  2. Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevus 319, 06 eurot; intress 49,60 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 191,84 eurot. Alates 12.09.2018 viivised kuni põhinõude 319,06 euro täitmiseni lepingujärgses intressimääras 0,12% iga tasumisega viivitatud päeva eest, kuid mitte rohkem kui 127, 22 eurot.
  3. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue on kätte toimetatud kostjale kättetoimetatud

§ 3111 lg 3 sätestatud korras 12.09.2018.

Kostja, kellele kohus andis kirjaliku vastuse esitamise tähtaja, ei ole kohtule sisulist vastust esitanud. Hageja taotles hagiavalduses hagi rahuldamist tagaseljaotsusega, kui kostja ei vasta kohtu poolt määratud tähtajaks.

§ 407

lg 1, 3 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks ning tagaseljaotsuse võib sel juhul teha kohtuistungit pidamata. Kohus leiab, et ei esine ka teisi

§ 407lg-s 5 märgitud tagaseljaotsuse tegemist välistavaid asjaolusid.

Neil asjaoludel lahendab kohus

§ 407lg-tes 1, 3, 5 sätestatut arvestades asja tagaseljaotsusega. 2

(4)3.

§ 407

lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust lepingule. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi

§ 407

lg 6 alusel rahuldamata.

§ 444

lg 3 alusel jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava osa ja põhjendab tagaseljaotsuses hagi osalist rahuldamata jätmist ja menetluskulude kindlaksmääramist. Kohus märgib, et tulenevalt

§ 438

lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Hagiavaldusest nähtub, et 07.07.2016 sõlmisid pooled laenulepingu, mille alusel sai kostja laenu 548,38 eurot. Hageja on märkinud, et poolte vahel on sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Hageja on sõlminud laenulepingu oma majandusja kutsetegevuses ning asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Hagiavalduses märgitu kohaselt tuleb viivisemääraks vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausele ja § 415 lg-le 1 lugeda hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingus kokku lepitud intressimäär, milleks on 46,3 % aastas (laenulepingu üldtingimuste p 11.12). Hageja leiab, et puuduvad alused lepingujärgse viivise vähendamiseks. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga ning põhjendab seda järgnevalt. Kohtule tsiviilasjas esitatud laenudokumentidest ei nähtu kokkulepet, et võlgnevuse korral tuleb laenusaajal tasuda viivist lepingujärgse intressiga kattuvas määras. Pooled on käesoleval juhul sõlminud tarbijakrediidilepingu, mille osas on hageja kohtule esitanud põhitingimused ja üldtingimused. Laenulepingu põhitingimuste teisel lehel p 7.4 järel on märgitud, et maksete tasumisega viivitamisel on krediidiandjal õigus nõuda tasumata kohustuselt viivist 0,75% päevas, so 273,75% aastas kuni nõude kohase täitmiseni (tl 6 pöördel). Samuti on Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel (tl 7 pöördel) märgitud, et maksetega hilinemisel kaasneb krediidiandja õigus nõuda viivist 0,75% päevas, so 273, 75 % aastas. Seega on lepingus selgelt määratletud viivise määr ning põhjendatud ei ole hageja tuginemine sellele, et viivisemääraks tuleb lugeda lepingus ettenähtud intressimäär. Kohtule on esitatud ka BB Finance OÜ laenulepingu üldtingimused (tl 10-13), mille p 11.12 on sätestatud, et kui klient ei tagasta BB Finance OÜ-le rahalisi vahendeid tähtaegselt, maksab klient BB Finance OÜ-le viivist lepingus intressimääras tähtaegselt tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva. Hageja hagiavalduses esitatud väide, et kostja on laenu taotlemisel kinnitanud nõustumist laenulepingu üldtingimustega, on tõendamata. Hageja esitatud tõenditest nimetatud asjaolu ei nähtu. Samuti saab asuda seisukohale, et konkreetse kliendiga sõlmitud laenulepingu põhitingimused sisaldavad võrreldes laenuandja üldtingimustega täpsustatuid tingimusi (erisätteid). Üldtingimuste p 1.4 tuleneb, et põhitingimuste ja üldtingimuste vastuolu korral juhindutakse põhitingimustes sätestatust. Seega võib kliendi jaoks olla ebaselge, missugune viivise määr tema ja laenuandja vahelise suhte puhul kohaldub. Seetõttu ei ole põhjendatud hageja tuginemine üldtingimuste p 11.12, mille kohaselt nõutakse viivist intressimäärast lähtudes. Kohus lähtub viivise määra kui tüüptingimuse kehtivuse hindamisel lepingus märgitud viivise määrast 273,75 % aastas. 3

(4)Kohtu hinnangul on viivise kokkulepe käsitletav tüüptingimusena VÕS § 35 tähenduses. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kostja hagejale laenutaotluse, mille hageja kinnitas ning seejärel väljastas kostjale laenu. Selline hageja seisukoht kinnitab, et viivise kokkulepe ei ole eraldi läbi räägitud, kostja ei ole võimeline seda mõjutama ning puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et viivise määras oleks kostjaga personaalselt kokku lepitud. Kohus on seisukohal, et kokkulepitud viivise määr 273, 75 % aastas (ca 34 korda enam kui seadusjärgne viivise määr) on VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Riigikohus on 10.05.2016 lahendis nr 3-2-1-25-16 p-s 13 lahendis leidnud, et viivisemäära mõistlikkuse hindamisel on põhjendatud silmas pidada ka lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni. Riigikohus märkis, et eelduslikult on tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Praegusel juhul ületab kokkulepitud viivisemäär enam kui 34 korda seadusjärgset viivisemäära ning kohtu hinnangul kahjustab selline viivisemäär kostjast tarbijat ebamõistlikult. VÕS §-st 41 tuleneb, et kui tüüptingimus on tühine, kohaldatakse sellise tingimuse alusel seda liiki lepingu kohta sätestatut. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hageja viivisenõude osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viiviseid summalt 319,06 eurolt perioodi 26.05.2017-11.09.2018 eest summas 191,84 eurot. Kohtu arvutuste kohaselt kasutades viivisekalkulaatorit (www.viivisekalkulaator.ee) on viivis seadusjärgses määras nimetatud perioodi eest summas 33,15 eurot. 4. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus VÕS §-de 76 lg 1; 100; 101 lg 1 p 1, 6; 113 lg 1 alusel hageja nõude osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 319, 06 eurot; intress 49, 60 eurot ja seisuga 11.09.2018 sissenõutavaks muutunud viivis 33,15 eurot. Samuti tuleb kostjalt välja mõista

§ 367

alusel alates 12.09.2018 viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhinõudelt kuni põhinõude tasumiseni, kusjuures lähtudes kohtupraktikast ei tohi viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega 33,15 eurot ületada põhivõlgnevuse suurust. Kohus jätab rahuldamata viivise nõude osas, mis ületab VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra.

§ 468

lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. MENETLUSKULUD 5.

§ 163

lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab hagi osaliselt, jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Võttes arvesse, et hagiavalduse järgi on hagihind 687, 72 eurot. Kohus aga rahuldas hagi ulatuses, mis vastab hagihinnale 427,33 eurot (401,81+ viivis ühe aasta kohta 25,52), so 62% ulatuses, jätab kohus menetluskulud 62 % ulatuses kostja ning 38% ulatuses hageja kanda. Hageja on taotlenud kostjalt välja mõista menetluskuludena riigilõiv hagiavalduse esitamisel 125 eurot ja esindajale makstud tasu õigusabi eest 625 eurot.

§ 138

lg-test 1, 2 ning

§ 139

lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna välja mõista hagiavalduse esitamisel vastavalt hagihinnale tasutud riigilõiv 125 eurot. Kohtuväline kulu on

§ 144p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

Tulenevalt

§ 175lg 1, kui 4

(4)menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses välja mõistmist. Hageja lepingulise esindaja sisuline õigusabi on piirdunud vaid hagiavalduse koostamise ning selle kohtusse esitamisega. Samuti ei saanud keeruline olla esitatud tõendite kogumine. Tegemist ei ole õiguslikult keeruka vaidlusega ning vaidlusaluste asjaolude ja tõendite maht on tavapärasest väiksem. Asi lahendatakse tagaseljaotsusega. Kohus peab mõistlikuks ja põhjendatuks kuluks lepingulisele esindajale 180 eurot. Seega on hageja menetluskulude suuruseks 305 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud summas 189,10 eurot. Hageja taotlusel tuleb välja mõista VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivis alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Arvestades asjaolu, et kostja ei ole menetluses osalenud ega hagile vastanud, ei saa tal eelduslikult menetluskulusid tekkinud olla. Seega ei määra kohus kindlaks hageja poolt kostjale hüvitatavate menetluskulude suurust. /allkirjastatud digitaalselt/ Heiki Kolk kohtunik 5
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.