Obsah (4)

§ 153§ 3§ 157§ 171

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-16-5956 Määruse tegemise aeg ja koht 31.05.2019, Tallinn Kohtukoosseis Ele Liiv, Margo Klaar, Kaupo Paal Tsiviilasi XX pankrotimenetlus.

) § 22 lg 5). Pankrotihaldur ei olnud vastu võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisele ning märkis, et jääb selles osas varem esitatud seisukoha juurde.

1. Maakohus avaldas 26.06.
2. a määruse alusel väljaandes Ametlikud Teadaanded ettepaneku võlgniku pankrotimenetlusest huvitatud isikutele tasuda massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiitkontole 1500 eurot hiljemalt 03.07.
3. Nimetatud tähtaja jooksul ega ka hiljem ei tasutud nõutud summat kohtu deposiiti.
4. Pankrotihaldur esitas 20.09.2018 maakohtule vigade parandamise taotluse, mille kohaselt jäi 21.03.
5. a jaotusettepanekust ekslikult välja Creditstar Estonia AS-i kolmanda järgu nõudena kaitstud 2752,33 euro suurune nõue. Maakohtu määrus
6. Maakohus parandas 03.10.
7. a määrusega ebatäpsuse 03.04.
8. a jaotusettepaneku kinnitamise määruses ning täiendas 03.04.
9. a määruse resolutsiooni p-ga 2.2 järgmiselt:

§ 153

lg 1 p 3 kohases rahuldamisjärgus tunnustatud nõuded ja jaotised: jrk nr 1; võlausaldaja Creditstar Estonia AS; tunnustatud nõue 2752,33 eurot; jaotis 100. Lisaks lõpetas maakohus võlgniku pankrotimenetluse raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist. Maakohus määras iga võlausaldaja tunnustatud nõude osa II rahuldamisjärgus, mille ulatuses on jäänud raha saamata: kohtutäituri Kaja Lilloja saamata nõue 436,11 eurot; Express Credit AS-i saamata jäänud nõue 255,47 eurot; AS-i SEB Pank saamata jäänud nõue 698,33 eurot; IPF Digital Estonia OÜ saamata jäänud nõue 1196,90 eurot; kohtutäituri Elin Vilippuse saamata jäänud nõue 66,60 eurot; OÜ Koduliising saamata jäänud nõue 1790,77 eurot; OÜ Sissenõudja saamata jäänud nõue 1232,16 eurot; Maksu- ja Tolliameti saamata jäänud nõue 2368,19 eurot; Placet Group OÜ saamata jäänud nõue 1033,06 eurot. Maakohus määras iga võlausaldaja tunnustatud nõude osa III rahuldamisjärgus, mille ulatuses on jäänud raha saamata: Creditstar Estonia AS saamata jäänud nõue 2752,33 eurot. Maakohus vabastas pankrotihalduri tema kohustustest võlgniku pankrotimenetluses, määras tema tasu suuruseks 1382,4 eurot (km-ga) ning mõistis võlgnikult tasu välja OÜ Advokaadibüroo Eipre & Partnerid, mille kaudu pankrotihaldur tegutseb, kasuks. Maakohus jättis võlgniku suhtes kohustustest vabastamise menetluse algatamata. Maakohus määras, et teade pankrotimenetluse lõpetamise kohta tuleb avaldada väljaandes Ametlikud Teadaanded ning määrus tuleb kätte toimetada pankrotihaldurile, võlgnikule ja raugemise vältimiseks deposiidi tasunud kolmandale isikule. Maakohus viitas mh

§ 3lg 2 esimesele lausele, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 463 lg-le 2, § 477 lg-tele 1 ja 2 ning leidis, et pankrotihaldur jättis Creditstar Estonia AS 2752,33 euro suuruse

§ 153

lg 1 p 3 kohase ehk tähtaegselt esitamata kolmanda järgu nõudena tunnustatud nõude ekslikult 21.03.

1. a jaotusettepanekus kajastamata. Kuna 03.04.
2. a jaotusettepaneku kinnitamise määruse alusel ei teinud pankrotihaldur vara puudumise tõttu väljamakseid, pidas maakohus põhjendatuks parandada 03.04.
3. a määruses esinev ebatäpsus ning täiendada 03.04.
4. a määruse resolutsiooni väljajäänud nõudega. Maakohus viitas

§ 157p-le 2, § 158 lg-tele 1, 3, 4 ja 6 ning selgitas, et pankrotihalduri 22.06.2018.

a taotluse kohaselt puuduvad võlgniku pankrotimenetluses vahendid, mille arvelt 3 Tsiviilasi nr 2-16-5956 pankrotimenetlust läbi viia. Lisaks ei tasunud keegi deposiiti kohtu nõutud summat massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks. Maakohus tutvus pankrotihalduri taotlusega ja leidis, et võlgniku pankrotimenetlus tuleb lõpetada raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist. Maakohus nõustus pankrotihalduriga, et maksejõuetuse põhjuseks on muu asjaolu pankrotiseaduse mõttes. Võlgnik ei esitanud võlausaldajate nõuetele vastuväiteid. Maakohus viitas

§ 171

lg 2 p-le 4 ning järeldas pankrotihalduri esitatud teabest, et võlgnik on nii enne ajutise halduri nimetamist kui ka pankrotimenetluse kestel tegelenud pidevalt hasartmängude mängimisega. Võlgnik on maksejõuetu ning tema eesmärgiks on pankrotimenetluse kaudu jõuda kohustustest vabastamise menetluse algatamiseni. Maakohus viitas Riigikohtu praktikale (Riigikohtu 17.04.2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p-d 10-11), mille kohaselt on kohustustest vabastamise võimalus ette nähtud võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske. Uue võimaluse saamiseks peab võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.

§ 171

lg 2 p 4 eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust ja võlgniku süülist käitumist (tahtlust või rasket hooletust). Maakohus viitas võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg-tele 4 ja 5 ning leidis, et pidev hasartmängude mängimine on võlgniku tahtlik tegevus, mille puhul võlgnik teab ja saab aru, et sellisel viisil käitudes kahjustab ta võlausaldajate huve ning raiskab oma vara. Võlgnik on lisaks korduvalt kriminaalkorras karistatud ning on ka pankrotimenetluse ajal (23.01.2018) süüdi mõistetud karistusseadustiku (KarS) § 4231 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises (sõiduki süstemaatiline juhtimine juhtimisõiguseta isiku poolt). Kohus ei mõistnud küll võlgnikku süüdi

§ 171

lg 2 p-s 1 sätestatud kuritegude toimepanemises, kuid maakohtu hinnangul näitab võlgniku kuritegelik käitumine (mh pankrotimenetluse ajal) tema suhtumist. Kuna kohustustest vabastamise menetluse kestel peab võlgnik andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, ei olnud võlgniku käitumine kooskõlas kohustustest vabastamise menetluse eesmärgiga. Maakohus viitas Riigikohtu praktikale (Riigikohtu 08.02.2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-16, p. 16) ning rõhutas, et

§ 171

lg 2 alusel on kohtul kaalutlusõigus, et otsustada, kas kohustustest vabastamise menetlus algatada või mitte. See tähendab, et kui esineb mõni

§ 171

lg 2 p-des 1-5 sätestatud menetluse algatamata jätmise alus, võib kohus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest keelduda. Eelnevast tulenevalt esines maakohtu hinnangul

§ 171

lg 2 p-s 4 sätestatud alus ning maakohus jättis võlgniku suhtes kohustustest vabastamise menetluse algatamata. Võlgniku määruskaebus

1. Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, milles maakohus jättis võlgniku suhtes kohustustest vabastamise menetluse algatamata, ja teha selles osas uue määruse, millega algatada võlgniku suhtes kohustustest vabastamise menetlus. Määruskaebuse kohaselt olid maakohtu määruse põhjendused võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmise kohta valed ega vastanud tegelikele asjaoludele. Vaidlust ei ole, et pärast pankroti väljakuulutamist on võlgnik teinud pankrotihalduriga koostööd, et selgitada välja võlad ja kaitsta võlausaldajate õigusi. Võlgnikku on eelnevalt korduvalt kriminaalkorras karistatud, kuid pankrotimenetluse ajal KarS § 4231 kohaselt toime pandud süütegu ei rikkunud võlausaldajate õigusi ja huve. Pankrotimenetluse ajal haldas võlgniku pangakontol olevat raha pankrotihaldur, kes võttis igas kuus sealt oma kulutuste katteks raha. Võlgnik ei tea, kas pankrotihalduri võetud rahast jätkus ka võlausaldajatele. Võlgnik peab üleval pidama ka oma alaealist last. 4 Tsiviilasi nr 2-16-5956 Maakohus tõlgendas ekslikult pankrotihalduri esitatut. Ei ole objektiivseid tõendeid, et võlgnik raiskas pankrotimenetluse ajal või enne pankrotimenetluse algatamist oma vara. Pankrotihalduri aruandest nähtub, et kõik toimus enne pankrotimenetlust. Võlgnik töötas pankrotimenetluse ajal ametlikult, sai igas kuus regulaarset töötasu ega varjanud sissetulekuid. Seega oli väär pankrotihalduri väide, et võlgnik otsis sihilikult madala tasuvusega töö. On üldteada, et võlgnikul kui eelnevalt korduvalt kriminaalkorras karistatud inimesel, on võimatu leida püsivat tööd, mille eest saadav tasu tagaks kohe võlausaldajate nõuete rahuldamise ning oleks vastuvõetav pankrotihaldurile. Ka praegu peab võlgnik alluma elektroonilise valvega kaasnevatele piirangutele. Seetõttu ei ole täidetav võlgnikule esitatud pakkumine, et ta töötaks mitmel töökohal ajalise piiranguta eesmärgiga teenida rohkem raha. Asjakohatu ja tõendamata on maakohtu seisukoht, et võlgnik on pankrotimenetluse ajal mänginud pidevalt hasartmänge, kahjustanud seeläbi võlausaldajate huve ja raisanud oma vara. Võlgnik ei tegutsenud vastuolus pankrotiseaduses sätestatuga. Võlgnik on andnud endast parima, et rahuldada võlausaldajate nõuded. Vastus määruskaebusele
2. Pankrotihaldur vaidleb määruskaebusele vastu. Maakohus täitis hagita menetluses uurimispõhimõtet ja kirjeldas selgelt kohtu siseveendumuse kujunemist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmise puhul. Ei ole vaidlust, et võlgniku suhtes on kriminaalkaristust määravaid lahendeid tehtud alates 01.10.2007 (viimati määras Harju Maakohus 23.01.2018 kriminaalasjas nr 1-17-10887 võlgnikule karistuse sõiduki süstemaatilise juhtimise eest juhtimisõiguseta). Ei ole vaidlust, et võlgnik vahetas pankrotimenetluse ajal pidevalt töökohti ning need olid madala tasuvusega. Näiteks perioodil 03.07.2017–12.06.2018 sai võlgnik töötasu kuuel korral ning keskmine tasu kuus oli 403,44 eurot (väiksem töötasu väljamakse 398,46 eurot ja suurim 410 eurot). Seega on väär võlgniku väide, et ta sai igas kuus töötasu. Pankrotihaldur ei nõustu, et võlgnik tegi pidevalt tööd. Võlgnik töötas E OÜ-s, kust sai töötasu
3. a juunis (368 eurot) ja
4. a septembris (302 eurot). Võlgnik asus 01.10.2016 tööle N OÜ-sse ning sai
5. a oktoobrist detsembrini töötasu keskmiselt 400,66 eurot kuus. Perioodil
6. a mai kuni august tegi K OÜ võlgnikule 393 euro kuni 398 euro suuruseid väljamakseid. Perioodil
7. a september kuni november tegi N OÜ võlgnikule 410 euro suuruseid töötasu väljamakseid. Võlgnik sai
8. a mais 240 euro suurust töötasu E OÜ-lt. Nimetatud summadest ei saanud pankrotihaldur kinnipidamisi teha. M OÜ tasus võlgnikule
9. a juulis 600 eurot töötasu (võlgnik sai sellest 500 eurot). Võlgnik sai
10. a augustis E OÜ-lt töötasu 600 eurot (võlgnikule kanti 500 eurot). Võlgnik sai
11. a septembris E OÜ-lt sularahas töötasu 600 eurot ega andnud seda pankrotihaldurile. Eelnevast tulenevalt on väär, et võlgnik on teinud pidevalt piisavalt tööd ning pankrotimenetluses kõik endast oleneva, et raha haldaks haldur ja võimalusel tekiks pankrotivara, mille arvelt teha võlausaldajatele väljamakseid. Pankrotimenetluses sai võlgnik kasutada pangakontot Swedbank AS-s, kuhu haldur kandis võlgnikule töötasust raha, et võlgnik saaks katta igapäevased vajalikud kulutused. Nimetatud kontole tegid 01.06.2018–11.06.2018 kolmandad isikud 20-25 euro suuruseid ülekandeid (selgitustega „ülekanne“, „vitamiinid“, „toiduraha“, „elekter jm“ ja „makse“). Saadud raha kasutas võlgnik üks kord elektri eest tasumiseks (14 eurot) ja ülejäänud kordadel selleks, et teha D OÜ-le ja T OÜ-le väljamakseid. Võlgnik tegi hasartmängu äriühingutele järgmised väljamaksed: 21.09.2016–27.12.2016 T OÜ-le 12 väljamakset; 09.01.2017–12.11.2018 T OÜle 92 väljamakset; 01.01.2017–12.11.2018 O AS-le 16 väljamakset; 01.01.2017–12.11.2018 D OÜ-le 78 väljamakset. Võlgnik võitis 01.01.2017–12.11.2018 D OÜ-st 450 eurot, O AS-st O vahendusel 5 Tsiviilasi nr 2-16-5956 100 eurot ning T OÜ-st 550 eurot. Võlgnik võitis 20.05.2016–01.01.2017 T OÜ-st 100 eurot. Seda raha ei andnud võlgnik haldurile üle ega rahuldanud selle arvelt võlausaldajate nõudeid. Lisaks tegi võlgnik 30.04.2018–04.08.2018 T AB-le (pakub online maksete tegemise võimalust, sh arvutimängude või nende edasimängimiseks esemete soetamiseks) 188,68 euro suuruse väljamakse. Eelnevast tulenevalt on väär võlgniku väide, mille kohaselt ei mänginud ta pidevalt hasartmänge ja kasutas raha igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ning lapse ülalpidamiseks. Tallinna Vangla kriminaalhooldusosakonnast kinnitati 12.11.2018, et väide, mille kohaselt ei võimalda elektrooniline järelevalve võlgnikul mitmes kohas töötada, on väär. Kriminaalosakond selgitas, et esineb erisusi, kuid isiku liikumisraadius pannakse paika konkreetse isiku, teda iseloomustavate asjaolude ja vajaduste alusel. Eelneva tõttu on küsitav võlgniku väide, et elektrooniline järelevalve takistab mitmes kohas töötamist. Kohtul on kaalutlusõigus otsustada, kas kohustustest vabastamise menetlus algatada või mitte. Maakohus jättis võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata

§ 171lg 2 p 4 alusel ja põhjendas seda.

Maakohus ei ületanud kaalutlusõiguse piire. Ringkonnakohtu põhjendused

1. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust vaidlustatud määruse tühistamiseks. Maakohtu määruse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 ja § 659 alusel jätta muutmata, kuid muuta tuleb maakohtu määruse põhjendusi. Määruskaebus jäetakse rahuldamata.
2. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. TsMS § 659 kohaselt on ringkonnakohus ka määruskaebuste lahendamisel seotud kaebuse piiridega. Eelnevast tulenevalt kontrollib ringkonnakohus vaidlusaluse maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, milles maakohus jättis võlgniku suhtes kohustustest vabastamise menetluse algatamata. Muus osas on maakohtu määrus TsMS § 466 lg 3 esimese lause alusel jõustunud. 14.

§ 171

lg 2 p 4 kohaselt võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui võlgnik on viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist või pärast seda tahtlikult või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlausaldajate huvide kahjustamiseks loetakse muu hulgas vara raiskamist. Riigikohus on selgitanud, et kohtul on

§ 171

lg 2 alusel kaalutlusõigus, et otsustada, kas kohustustest vabastamise menetlus algatada või mitte. Kui esineb mõni

§ 171

lg 2 p-des 1-5 sätestatud menetluse algatamata jätmise alus, võib kohus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest keelduda (Riigikohtu 08.02.2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-16, p 16). Praegu jättis maakohus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata

§ 171

lg 2 p 4 alusel, kuna leidis, et pidev hasartmängude mängimine on võlgniku tahtlik tegevus, mille puhul võlgnik teab ja saab aru, et sellisel viisil käitudes kahjustab ta võlausaldajate huve ning raiskab oma vara. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid (TsMS 654 lg 6 ja § 659). Pankrotihalduri vastuse kohaselt on võlgnik pankrotimenetluse ajal korduvalt teinud hasartmängu äriühingutele väljamakseid. Lisaks nähtub asja materjalidest, et võlausaldajatele ei tehtud võlgniku pankrotimenetluses väljamakseid. Eelnevast tulenevalt ei ole asjakohatu ega tõendamata maakohtu seisukoht, mille kohaselt on võlgnik pankrotimenetluse ajal mänginud pidevalt hasartmänge, kahjustanud seeläbi võlausaldajate huve ja raisanud oma vara. 6 Tsiviilasi nr 2-16-5956 Ringkonnakohtu hinnangul ei ületanud maakohus kaalutlusõiguse piire ega rikkunud muul viisil menetlus- või materiaalõigust.

1. Ringkonnakohus nõustub võlgnikuga, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamisel ei ole tähtis, et võlgnik mõisteti pankrotimenetluse ajal süüdi KarS § 4231 järgi kvalifitseeritud süüteos. Asja materjalidest ega maakohtu määruse põhjendustest ei nähtu, et nimetatud kuriteo toime panemisega oleks võlgnik kahjustanud võlausaldajate huve ja takistanud nende nõuete rahuldamist. See põhjendus tuleb maakohtu määrusest välja jätta.
2. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, siis jäävad ringkonnakohtu menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel võlgniku kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
3. Võlgnik võib määruse peale, millega kohus on jätnud võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, esitada

§ 171

lg 3 alusel määruskaebuse / allkirjastatud digitaalselt / Ele Liiv / allkirjastatud digitaalselt / Margo Klaar / allkirjastatud digitaalselt / Kaupo Paal 7