RIIGIKOHUS ÜLDKOGU KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Menetlusosalised Asja läbivaatamine 5-18-5 21. juuni 2019 Eesistuja Villu Kõve

) § 118 punkti 1 kohaselt võib tähtajalise elamisloa anda välismaalasele elama asumiseks abikaasa juurde. Kaebaja I elamisloa taotlusele lisatud kooseluleping ei ole abielu sõlmimist tõendav dokument.

1. Kaebaja I esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PPA
2. septembri
3. a otsus ja kohustada PPA-d väljastama kaebajale I tähtajaline elamisluba. Lisaks sellele palus kaebaja I mõista Eesti Vabariigilt välja mittevaralise kahju hüvitis 10 000 eurot või kohtu määratud suuruses.
4. Tallinna Ringkonnakohtu
5. märtsi
6. a esialgse õiguskaitse määruse täitmiseks andis PPA
7. aprillil
8. a kaebajale I erandina tähtajalise elamisloa kehtivusega kuni
9. aprillini
10. PPA pikendas kaebaja I elamisluba
11. aprillini 2019 ning seejärel
12. aprillini
14. Tallinna Halduskohus jättis
15. novembri
16. a otsusega kaebaja I kaebuse rahuldamata.
17. Kaebaja I esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada.
18. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
19. septembri
20. a otsusega kaebaja I apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus oli jätnud rahuldamata kaebaja I kaebuse PPA
21. septembri
22. a otsuse tühistamiseks ja PPA kohustamiseks. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas jättis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas kaebaja I kaebuse osaliselt, tühistas PPA
23. septembri
24. a otsuse ning kohustas PPA-d kaebaja I elamisloa taotluse uuesti läbi vaatama.
25. Ringkonnakohus tunnistas välismaalaste seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei näe ette õiguslikku alust tähtajalise elamisloa andmiseks Eesti Vabariigi kodaniku samast soost registreeritud kooselupartnerile Eestis perekonnaelu elamiseks. Kohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks ka siseministri
26. detsembri
27. a määruse nr 83 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning elamisloa taotlemise vormid“ osas, milles see ei võimaldanud Eesti Vabariigi kodaniku samast soost registreeritud kooselupartneril esitada tähtajalise elamisloa taotlemisel abielu sõlmimist tõendava dokumendi asemel tõendit kooselu registreerimise kohta.
28. Tallinna Ringkonnakohus edastas oma otsuse
29. septembril 2018 Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse alustamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu taotlus registreeriti Riigikohtus kohtuasjana nr 5-18-
30. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK HALDUSASJAS NR 3-17-51
31. Ukraina kodanik M (edaspidi kaebaja II) ja temaga samast soost Eesti Vabariigi kodanik N registreerisid
32. jaanuaril
33. a Saksamaal kooselu. 2

§ 137

lõike 1 alusel tähtajaline elamisluba Eestisse oma kooselupartneri juurde elama asumiseks.

1. PPA keeldus
2. detsembri
3. a otsusega nr 15.3-3.2/5366-1 kaebajale II tähtajalise elamisloa väljastamisest, kuna kaebaja II ei vastanud tähtajalise elamisloa andmise tingimustele.

§ 137

lõike 1 kohaselt võib tähtajalise elamisloa anda välismaalasele elama asumiseks Eestis alaliselt elava abikaasa juurde.

1. Kaebaja II esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PPA
2. detsembri
3. a otsus ja kohustada PPA-d väljastama talle tähtajaline elamisluba. Lisaks sellele palus kaebaja II mõista Eesti Vabariigilt välja mittevaraline kahju 10 000 eurot või kohtu määratud summa.
4. Tallinna Halduskohus jättis
5. juuli
6. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2004/38/EÜ ei kohaldu. Direktiiv kohaldub Euroopa Liidu kodaniku liikumisvabaduse kasutamisel, sh juhul, kui Eesti kodanik sooviks pärast teises liikmesriigis elamist koos oma kooselupartneriga Eestisse (päritoluliikmesriiki) naasta. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt elas kaebaja II koos oma Eesti kodanikust elukaaslasega Ukrainas, misjärel nad pöördusid Eestisse, kus elasid alates
7. detsembrist 2014 ehk juba enne kooselulepingu sõlmimist. Kooselu registreerimine teises liikmesriigis (Saksamaal) ei anna alust kaebaja suhtes direktiivi kohaldamiseks.
8. Kaebaja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus, tühistada PPA
9. detsembri
10. a otsus, kohustada PPA-d andma kaebajale II tähtajaline elamisluba ning mõista välja mittevaralise kahju hüvitis. Kaebaja II muutis
11. augustil 2018 antud elamisloa tõttu (vt otsuse punkt 12) Tallinna Ringkonnakohtu
12. augusti
13. a istungil kaebust, asendades tühistamis- ja kohustamisnõuded nõudega tuvastada PPA
14. detsembri
15. a otsuse õigusvastasus.
16. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
17. septembri
18. a otsusega kaebaja II apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus jättis muutmata halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus oli jätnud rahuldamata mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Muus osas ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ja tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas kaebuse osaliselt ning tunnistas PPA
19. detsembri
20. a otsuse õigusvastaseks.
21. Ringkonnakohus tunnistas välismaalaste seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei näe ette õiguslikku alust tähtajalise elamisloa andmiseks Eesti Vabariigi kodaniku samast soost registreeritud kooselupartnerile Eestis perekonnaelu elamiseks. Kohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks ka siseministri
22. detsembri
23. a määruse nr 83 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning elamisloa taotlemise vormid“ osas, milles see ei võimalda Eesti Vabariigi kodaniku samast soost registreeritud kooselupartneril esitada tähtajalise elamisloa taotlemisel abielu sõlmimist tõendava dokumendi asemel tõendit kooselu registreerimise kohta.
24. Tallinna Ringkonnakohus edastas oma otsuse
25. septembril 2018 Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse alustamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu taotlus registreeriti Riigikohtus kohtuasjana nr 5-18-
26. 3

§ 118

punkti 1 järgi võib anda välismaalasele tähtajalise elamisloa elama asumiseks üksnes abikaasa juurde. 26. Ringkonnakohus ei pidanud võimalikuks tõlgendada

§ 118

punkti 1 selliselt, et see hõlmaks ka tähtajalise elamisloa andmist samast soost kooselupartneri juurde elama asumiseks. Sätte sõnastus on selge ja üheselt mõistetav, eriti arvestades perekonnaseaduse (PKS) § 1 lõiget 1, mille kohaselt sõlmitakse abielu mehe ja naise vahel. Laiendava tõlgenduse vastu räägib ka Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht 9. novembri 2009. a otsuses asjas nr 3-3-1-61-09, samuti välismaalaste seaduse muutmata jätmine pärast kooseluseaduse jõustumist 1. jaanuaril 2016. Ringkonnakohtu hinnangul oli see seadusandja teadlik valik.

§ 118

punkti 1 täiendamine selliselt, et tähtajalise elamisloa võib anda ka registreeritud kooselupartneri juurde elama asumiseks, oli ette nähtud Riigikogu menetluses olnud kooseluseaduse rakendamise seaduse eelnõus (XIII Riigikogu 114 SE), kuid Riigikogu ei toetanud ettepanekut viia eelnõu teine lugemine lõpule. 5. aprillil 2016 Riigikogu küll toetas õiguskantsleri ettepanekut viia

§ 118

põhiseadusega kooskõlla, võimaldades anda Eesti kodanike samast soost elukaaslastele elamisluba Eestis (vt http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/201604051000), kuid parlament ei ole vastavaid muudatusi menetlenud. 27. Kaebajad ja nende kooselupartnerid on samast soost, seega ei ole neil võimalik abielluda ning

§ 118punktis 1 elamisloa andmise eelduseks seatud tingimust täita.

Kuna tegemist on kaebajatest ja nende kooselupartneritest sõltumatu õigusliku takistusega, koheldakse sellega kaebajaid ja nende kooselupartnereid tähtajalise elamisloa andmisel põhjendamatult halvemini kui eri soost isikuid, kellel on võimalik abielluda. Kuna samast soost ja eri soost paaride perekonnaelu on põhiseaduse alusel võrdselt kaitstud, puudub selliseks erinevaks kohtlemiseks mõistlik ja asjakohane põhjus. Põhiõiguste riivet ei tee olematuks ka asjaolu, et kaebajatel võib olla võimalus taotleda tähtajalist elamisluba mõnel muul välismaalaste seaduses sätestatud alusel. Kui kaebajad soovivad 4

§ 118põhiseadusega kooskõlla ja Riigikogu täiskogu istungil 5.

aprillil 2016 toetas seda ettepanekut 42 saadikut, vastu oli 19 ja erapooletuid

1. Arvamuse andmise ajal oli Riigikogu XIII koosseisu menetluses kooseluseaduse rakendamise seaduse eelnõu (114 SE), mis muu hulgas nägi ette välismaalaste seaduse muutmise nii, et üheks elamisloa andmise aluseks on elama asumine registreeritud elukaaslase juurde. Komisjoni arutelul esitasid komisjoni liikmed Tallinna Ringkonnakohtu otsustes tõstatatud põhiseadusliku küsimuse kohta erinevaid arvamusi. Siseminister
2. Siseminister oli seisukohal, et välismaalaste seadus ja siseministri
3. detsembri
4. a määrus nr 83 on vaidlustatud osas põhiseadusega vastuolus.
5. Põhiseaduslikult kaitstud õigus elada perekonnaelu laieneb ka samast soost partneritele ja hõlmab muu hulgas õigust elada koos. Seda õigust saab piirata elamisloa andmisest keeldumisega siis, kui sellisel piirangul on legitiimne eesmärk ja mõjuv põhjus, mis praegusel juhul puudub. Kuna Eestis ei ole samast soost partneritel võimalik abielluda, on välismaalaste seadus lisaks diskrimineeriv. Ebavõrdne kohtlemine tuleneb ka sellest, et Euroopa Liidu kodaniku seaduse kohaselt on elamisõigust võimalik taotleda kolmanda riigi kodanikust või kodakondsuseta isikust samast soost partneril, kes vastab selles seaduses sätestatud nõuetele. Kaebaja I ja kaebaja II
6. Kaebajad leidsid, et vaidlusalused õigusaktid on põhiseadusega vastuolus. Kooselulepingu või abielu sõlminud inimeste erinev kohtlemine on meelevaldne ja lubamatu. Samast soost inimestel peab olema võimalus saada oma kooselule riiklik tunnustus ja kaitse. Soo alusel ei tohi nende õiguste andmisel ja rakendamisel paare erinevalt kohelda. Eeltoodut kinnitab hulk Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK), Saksamaa Liidukonstitutsioonikohtu ja Austria Konstitutsioonikohtu lahendeid selles küsimuses. Õiguskantsler
7. Õiguskantsler leidis, et vaidlustatud õigusaktid on vastuolus PS §-dega 12, 26 ja
9. Välismaalaste seadus ei kehtesta õiguslikku alust elamisloa taotlemiseks samast soost elukaaslase juurde elama asumiseks. Kuna Eestis ei saa samasoolised partnerid oma abielu sõlmida, ei ole neil võimalik täita välismaalaste seaduses sätestatud elamisloa saamise eeltingimust, mille kohaselt saab elama asuda vaid abikaasa juurde. 5

§-s 118 on sätestatud mitu alust elamisloa taotlemiseks, ei ole võimalik elamisluba saada, kui kõik tingimused ei ole täidetud. Kuna perekonnapõhiõigust võib piirata vaid kaalukatel põhjustel, ei saa pereliikme juurde elama asumisele seada nii palju kitsendusi, nagu on ette nähtud muul alusel elamisloa taotlemisel. Kui samast soost elukaaslaste peresuhe on olemuslikult samasugune nagu eri soost abikaasade peresuhe, on neil ühesugused õigused elamisluba saada. Abikaasa juurde elama asumiseks võib anda elamisloa juhul, kui abikaasade vahel on olemas tihe majanduslik side ja psühholoogiline sõltuvus, perekond on püsiv ja abielu ei ole fiktiivne (

§ 138lõige 1).

Abielu loetakse fiktiivseks, kui see on sõlmitud selleks, et elamisluba saada ning isikute vahel puudub tegelik perekonnaelu (

§ 138lõige 2).

Samasoolistel elukaaslastel on võimalik pühendunud suhte sõlmimist tõendada kooselulepingu sõlmimisega.

1. Ei ole ühtegi asjakohast ja avalikest huvidest lähtuvat põhjendust, mis õigustaks seda, et seaduse kohaselt ei ole võimalik elamisluba anda Eesti kodanikuga kooselulepingu sõlminud samasoolisele elukaaslasele. EIK praktika kohaselt ei saa selliseks põhjenduseks olla vajadus kaitsta traditsioonilist perekonda.
2. Elamisloa taotlemisel võib sõlmitud abielu nõue osutuda ebaproportsionaalseks siis, kui abielu on jäänud sõlmimata inimestest endist sõltumatutel põhjustel (esineb õiguslik takistus, mida elamisloa taotleja(d) ei saa kõrvaldada). Kuna Eestis kehtivate õigusaktide kohaselt ei saa koos elavad samasoolised paarid abielluda, on nad hoopis teistsuguses õiguslikus olukorras kui erisoolised paarid, mistõttu on samasooliste ja erisooliste elukaaslaste õiguslikult ühetaoline kohtlemine diskrimineeriv.
3. Vaidlusalune siseministri määrus oli põhiseadusega vastuolus, kuna seal oli sätestatud, millised dokumendid tuleb elamisloa taotlusele lisada, ega nähtud ette kaalutlusõigust mõne muu dokumendi esitamiseks. Justiitsminister
4. Justiitsminister oli seisukohal, et vaidlusalused õigusaktid on põhiseadusega kooskõlas. Tulenevalt suveräänsuse printsiibist on seadusandjal välismaalaste riiki lubamise otsustamisel lai otsustusõigus. Välismaalaste seaduse kohaselt on üheks elamisloa saamise eelduseks abielu olemasolu, mida tuleb mõista perekonnaseaduses sätestatu valguses. Eesti on küll seotud rahvusvaheliste kohustustega, kuid selles küsimuses ei ole Eesti oma suveräänsust loovutanud. Lisaks ei ole kooseluseadus jõustunud. Seetõttu ei saa pidada registreeritud kooselu võrdselt kaitstuks mehe ja naise vahelise abieluga. ÜLDKOGU SEISUKOHT
5. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et kahes haldusasjas kohaldamisele kuulunud välismaalaste seadus ja siseministri
6. detsembri
7. a määrus nr 83 on põhiseadusega osaliselt vastuolus. Üldkogu hindab kõigepealt ringkonnakohtu taotluste lubatavust välismaalaste seaduse osas (I) ning käsitleb seejärel asjakohaseid põhiõigusi (II), välismaalaste seadusest tulenevat põhiõiguste riivet (III) 6

§ 118

punkt 1) või lähedase sugulase (laps vanema, vanem või vanavanem lapse või lapselapse ja eestkostetav eestkostja) juurde (

§ 118punkt 2).

1. Välismaalaste seadus võimaldab elamisluba taotleda abikaasa juurde asumiseks, seega üksnes juhul, kui inimesed on sõlminud abielu. Sellel alusel tähtajalise elamisloa taotluse esitamisel tuleb siseministri
2. jaanuari
3. a määruse nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ kohaselt muu hulgas esitada abielu sõlmimist tõendav dokument (määruse nr 7 § 9 lõike 1 punkt 3). Siiski ei piisa elamisloa andmiseks üksnes abielu sõlmimise fakti tuvastamisest, vaid elamisluba antakse juhul, kui on täidetud ka seaduses sätestatud lisatingimused (nt

§-s 138 nimetatud perekonnaelule esitatavad nõuded – tihe majanduslik ja psühholoogiline sõltuvus abikaasade vahel ning perekonna püsivus, abielu fiktiivsuse keeld).

1. Üldkogu nõustub ringkonnakohtu hinnanguga, et abielu mõistet välismaalaste seaduses ei ole põhjendatud tõlgendada laiendavalt ning hõlmata sellega ka samast soost inimeste registreeritud kooselu. Kuigi õigusmõisted võivad olla õigusaktides erineva mahuga, räägib sellise tõlgenduse vastu seadusandja selge soov eristada abielu ja registreeritud kooselu instituute. Seadusandja sellist eesmärki võib järeldada nii kooseluseaduse vastuvõtmisest eriseadusena olukorras, kus perekonnaelu (sh abielu) on reguleeritud perekonnaseaduses; samuti pärast kooseluseaduse vastuvõtmist algatatud kooseluseaduse rakendamise seaduse eelnõu tekstist (KooSRakS eelnõu; XIII Riigikogu 114 SE), mis langes Riigikogu menetlusest välja. KooSRakS eelnõu nägi ette ka välismaalaste seaduse täiendamise (KooSRakS eelnõu § 80). Muudatuse sisuks oli välismaalaste seaduse asjakohastesse sätetesse pärast sõna „abikaasa“ lisada sõnad „või registreeritud elukaaslane“ vastavas käändes.
2. Ainuüks sellest, et seadusandja pole pärast kooseluseaduse vastuvõtmist välismaalaste seadust muutnud, ei saa üldkogu arvates järeldada, et seadusandja arvates hõlmab välismaalaste seaduses abielu kohta kehtiv regulatsioon ka registreeritud kooselu. Pigem võib sellest välja lugeda seadusandja soovi välistada võimalus anda pererände eesmärgil tähtajaline elamisluba Eesti kodaniku samast soost registreeritud kooselupartnerile. Kuigi seadusandjal on võimalik valida, millises seaduses välismaalaste õigusi puudutavaid küsimusi reguleerida, on välismaalaste Eestis elamine reguleeritud eelkõige välismaalaste seaduses (v.a Euroopa Liidu õigusega seotud erisused), mis sätestab ammendavalt ka tähtajalise elamisloa väljastamise alused.
3. Eelnevat arvestades leiab üldkogu, et välismaalaste seadus ei näe ette alust anda tähtajaline elamisluba välismaalasele, kes soovib Eestisse elama asuda Eesti kodanikust samast soost registreeritud kooselupartneri juurde. Kuna ilma elamisloata ei saa välismaalane Eestisse elama asuda, riivab välismaalaste seadus osas, milles see kirjeldatud alust ette ei näe, nii elamisluba taotleva välismaalase kui ka tema Eesti kodanikust kooselupartneri perekonnapõhiõigust. PS § 36 lõike 1 kohaselt on Eesti kodanikul subjektiivne õigus elada Eestis. Kui tähtajalise elamisloa puudumisel ei saa samast soost registreeritud elukaaslased Eestis koos elada, võib Eesti kodanik olla sunnitud Eestist lahkuma (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
4. mai
5. a otsus asjas nr 3-3-1-11-00, punkt 6).
6. Perekonnapõhiõiguse riivet ei muuda olematuks see, et Eesti kodaniku samast soost registreeritud elukaaslasel pole keelatud taotleda elamisluba mõnel muul alusel, mis ei ole ette nähtud pererände 9

§ 115

punktid 2 ja 3) või et välismaalase Eestis viibimine võiks ohustada kõlblust või teiste isikute õigusi või huve (

§ 141, § 145 lõige 1, § 147 lõige 1, § 153, § 157 lõige 1, § 159 lõige 1).

Elamisloa väljastamine muudel alustel ei taga perekonnapõhiõiguse kandjale piisavat kindlust, et ta saab elada perekonnaelu Eestis, ega pruugi kaitsta riigi meelevaldse sekkumise eest tema perekonnaellu.

1. Lisaks perekonnapõhiõigusele riivab välismaalaste seadus asjassepuutuvas osas ka võrdsuspõhiõigust (PS § 12 lõige 1). Kuigi samast soost inimesed ei saa Eestis abielu sõlmida, loetakse samast soost inimeste välismaal sõlmitud abielu teatud tingimustel ka Eestis kehtivaks (vt otsuse punkt 53). Seetõttu on välismaalaste seaduse sätete alusel, mis reguleerivad elamisloa väljastamist abikaasa juurde Eestisse elama asumiseks, võimalik anda tähtajaline elamisluba ka Eesti kodaniku samast soost abikaasale.
2. Välismaalasele, kes on registreerinud samast soost Eesti kodanikuga kooselu, välismaalaste seadus tähtajalise elamisloa andmist ei võimalda. Elamisloa andmine ei sõltu seejuures sellest, kas kooselu on registreeritud Eestis (kooseluleping KooS § 1 lõike 1 alusel) või välismaal (teiste riikide analoogsete regulatsioonide alusel) ning kooselu loetakse Eestis kehtivaks.
3. Üldkogu leiab, et välismaalased, kes on samast soost Eesti kodanikuga sõlminud abielu või registreerinud oma kooselu muus juriidilises vormis, on elamisloa taotlemisel oluliste tunnuste poolest sarnases olukorras. Mõlemal juhul soovivad isikud elamisluba selleks, et asuda Eestisse elama Eesti kodanikust perekonnaliikme juurde, tuginedes perekonnapõhiõigusele. Välismaalaste seadus kohtleb aga neid sarnases olukorras olevaid isikuid erinevalt, kuna võimaldab anda elamisloa Eesti kodaniku samast soost abikaasale, kuid välistab elamisloa andmise registreeritud kooselupartnerile. Samast soost inimeste võimalus sõlmida abielu on paljudes riikides (sh Eestis) piiratud, mistõttu on tegemist isikutest sõltumatu õigusliku takistusega oma põhiõiguste teostamisel (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi
4. novembri
5. a otsus asjas nr 3-3-1-61-09, punkt 33). IV
6. Järgnevalt hindab üldkogu põhiõiguste riive põhiseaduspärasust. Nii nagu teisedki põhiseaduses tagatud põhiõigused, ei ole ka perekonnapõhiõigus piiramatu.
7. PS § 11 lubab põhiõigusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega, seades tingimuseks, et piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. See tähendab, et põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab mingil moel kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive on vajalik aga üksnes juhul, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
8. märtsi
9. a otsus asjas nr 3-4-1-1-02, punkt 15).
10. Kuna perekonnapõhiõigus on tagatud PS § 26 esimeses lauses ja § 27 lõikes 1, siis lubab põhiseadus seda põhiõigust piirata PS § 26 teises lauses nimetatud eesmärkidel või mõne teise põhiõiguse või põhiseadusliku õigusväärtuse kaitseks. 10

§ 124

, milles on sätestatud tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise alused avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamiseks ning rahva tervise kaitsmiseks). See võimaldab välistada põhiõiguste ülemääraseid riiveid ning selline on ka välismaalaste seaduse elamislubade regulatsiooni üldine loogika. Samast soost registreeritud kooselupartneri juurde elama asumiseks tähtajalise elamisloa andmise välistab välismaalaste seadus täielikult, piirates seega ühe isikute grupi perekonnapõhiõigust väga intensiivselt üldiste tunnuste alusel ehk võimaldamata siduda elamisloa andmisest keeldumist konkreetse isikuga seotud asjaoludega.

1. Eeltoodust lähtudes leiab üldkogu, et välismaalaste seadus piirab osas, milles välistab tähtajalise elamisloa andmise Eesti Vabariigi kodaniku samast soost registreeritud elukaaslasele Eestisse elama asumiseks, ebaproportsionaalselt elamisluba taotleva välismaalase ja Eesti kodaniku perekonnapõhiõigust ning on seetõttu vastuolus PS §-ga 26, § 27 lõikega 1 ja §-ga
2. Tuginedes PSJKS § 15 lõike 1 punktile 2, tunnistab kolleegium välismaalaste seaduse osas, milles see välistab tähtajalise elamisloa andmise välismaalasele Eesti Vabariigi kodanikust samast soost registreeritud elukaaslase juurde Eestisse elama asumiseks, põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Kuni kohase õigusliku aluse kehtestamiseni saab täitevvõim tähtajalise elamisloa taotluste läbivaatamisel lähtuda välismaalaste seaduses abikaasa juurde elama asumiseks tähtajalise elamisloa andmise kohta sätestatust. V
3. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et põhiseadusega oli vastuolus ka siseministri
4. detsembri
5. a määrus nr 83 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning elamisloa taotlemise vormid“, mis kaebaja I ja kaebaja II elamisloa taotluste esitamise ning rahuldamata jätmise ajal reguleeris seda, millised dokumendid tuleb esitada tähtajalise elamisloa taotlemisel. 11

§-s 118 nimetatud tähtajalise elamisloa andmise aluse kohta eraldi loetelu taotlusele lisatavatest tõenditest ja andmetest, mis tuli elamisloa taotluses esitada. Kuna välismaalaste seadus ei näinud ette õiguslikku alust samast soost registreeritud elukaaslasele elamisloa andmiseks, ei reguleerinud ka

1. detsembri
2. a määrus nr 83 küsimust, millised andmed ja tõendid tuleks sellisel juhul esitada. Ringkonnakohus leidis seetõttu õigesti, et siseministri
3. detsembri
4. a määrus nr 83 oli haldusasjade lahendamisel asjassepuutuv. Üldkogu hinnangul oli määrus asjassepuutuv osas, milles ei sätestanud juhuks, kui Eesti Vabariigi kodaniku samast soost registreeritud elukaaslane taotleb Eestisse elama asumiseks tähtajalist elamisluba, taotluses esitatavate andmete ja taotlusele lisatavate tõendite loetelu.
5. Üldkogu tunnistas eespool (vt otsuse punkt 71) välismaalaste seaduse vastuolu tõttu perekonnapõhiõigusega põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, milles see välistab tähtajalise elamisloa andmise Eesti kodaniku samast soost registreeritud elukaaslasele Eestisse elama asumiseks. Seetõttu oli ka siseministri
6. detsembri
7. a määrus nr 83 asjassepuutuvas osas põhiseadusvastane vastuolu tõttu perekonnapõhiõigusega samadel põhjustel nagu välismaalaste seadus. Tuginedes PSJKS § 15 lõike 1 punktile 5, tunnistab üldkogu, et siseministri
8. detsembri
9. a määrus nr 83 oli põhiseadusega vastuolus osas, milles ei sätestanud juhuks, kui Eesti Vabariigi kodaniku samast soost registreeritud elukaaslane taotles Eestisse elama asumiseks tähtajalist elamisluba, taotluses esitatavate andmete ja taotlusele lisatavate tõendite loetelu.
10. Siseministri
11. detsembri
12. a määrus nr 83 kaotas kehtivuse
13. jaanuaril 2017, kuna järgmisel päeval jõustus siseministri
14. jaanuari
15. a määrus nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“. Siseministri
16. jaanuari
17. a määruse nr 7 regulatsioon on analoogne siseministri
18. detsembri
19. a määruses nr 83 sätestatuga. Seetõttu tunnistab üldkogu PSJKS § 15 lõike 1 punktile 2 tuginedes ka siseministri
20. jaanuari
21. a määruse nr 7 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, milles see ei sätesta juhuks, kui Eesti Vabariigi kodaniku samast soost registreeritud elukaaslane taotleb Eestisse elama asumiseks tähtajalist elamisluba, taotluses esitatavate andmete ja taotlusele lisatavate tõendite loetelu. VI
22. Üldkogu rahuldab Tallinna Ringkonnakohtu haldusasjas nr 3-16-1903 esitatud taotlused tunnistada vaidlustatud osas põhiseadusvastaseks välismaalaste seadus ja siseministri
23. detsembri
24. a määrus nr
26. Haldusasjas nr 3-17-51 oli välismaalaste seaduse regulatsioon, mille üldkogu tunnistas (otsuse punktis 71) põhiseadusvastaseks, asjassepuutuv juhul, kui kaebaja II Saksamaal registreeritud kooselu Eesti kodanikuga tuli lugeda elamisloa taotluse lahendamisel Eestis kehtivaks. Sellisel juhul laieneb käesolev otsus ka kaebajale II.
27. Tallinna Ringkonnakohtu hinnangul tuli haldusasjas nr 3-17-51 kaebaja II Saksamaal registreeritud kooselu lugeda kehtivaks. Lähtudes PSJKS § 14 lõike 2 teisest lausest, ei hinda üldkogu käesolevas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas seda, kas ringkonnakohus luges kaebaja II registreeritud kooselu Eestis kehtivaks põhjendatult. Kui haldusasjas vastustaja hinnangul on ringkonnakohus hinnanud kaebaja II registreeritud kooselu kehtivust valesti, siis on tal võimalik esitada ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebus Riigikohtule. 12