← Eesti

1-04-163\6

Obsah (7)§ 200§ 65§ 214§ 64§ 121§ 21§ 56

1 – 04 - 163 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Otsuse tegemise aeg ja koht 30. jaanuar 2006. a, Tallinn Kriminaalasja number 04251000502 Kohtukoosseis

§ 200lg 2 p 7 järgi Apelleeritud kohtuotsus Järva Maakohtu 14.

  2. a otsus Apellatsiooni esitaja Ringkonnaprokurör Merike Lugna apellatsioon Prokurör Merike Lugna Süüdistatav Kaitsja M.J, ik: xxx elukoht: xxx ei tööta, varem kriminaalkorras karistatud 2korral, Vandeadvokaat Margo Normann RESOLUTSIOON Tühistada osaliselt Järva Maakohtu
  3. aprilli
  4. a kohtuotsus M. J õigeksmõistmises

§ 200

lg 2 p 4, 7 järgi ja talle

§ 65lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas.

Teha selles osas uus kohtuotsus, millega: 1) tunnistada M. J süüdi

§ 200

lg 1 järgi ja karistada teda 3 (kolme) aastase vangistusega; 2)

§ 65lg 1 alusel mõista M.

J käesoleva kohtuotsuse ja Järva Maakohtu

  1. märtsi
  2. a kohtuotsuse kogumis raskeima karistuse suurendamise teel 3 (kolm) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust. Muus osas, sh M. J karistuse kandmise algusaja (
  3. jaanuar 2005) osas jätta Järva Maakohtu
  4. aprilli
  5. a kohtuotsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule, mille esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest või kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav, kannatanu ja tsiviilkostja võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK M. J tunnistati Järva Maakohtu
  8. a kohtuotsusega süüdi

§ 214

lg 2 p-de 1 ja 4 järgi.

§ 65lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 4 aastat ja 6 kuud vangistust.

M. J tunnistati süüdistuses

§ 200lg 2 p-de 4 ja 7 järgi õigeks süütõendite puudumise tõttu.

Tallinna Ringkonnakohtu

  3. a otsusega tühistati Järva Maakohtu otsus osaliselt M. J süüditunnistamises ja karistamises

§ 214lg 2 p 1, 4 järgi ning uue otsusega mõisteti M.

J süüdistuses

§ 214lg 2 p 1, 4 järgi õigeks.

1.1. M. J on antud kohtu alla süüdistuses

§ 200

lg 2 p-de 4 ja 7 järgi selles, et olles varem toime pannud väljapressimise, tungis ta

  3. a koos xxx kallale Soome Vabariigi kodanikule xxx M. J lõi xxx rusikaga näkku, mille tagajärjel kannatanu kukkus ja tal purunesid prillid väärtusega 5000 krooni. xxx pakkus peksmise lõpetamise eest 600 krooni, mille süüdistatavad vastu võtsid ja lahkusid. Kannatanule tekitati varaline kahju kokku 5600 krooni. Lääne Politseiprefektuuri uurija
  6. a määrusega lõpetati xxx osas kriminaalasi tema surma tõttu. 1.
  7. Järva Maakohtu sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel Ragnar Grupmann, T.M, A.V, J.G, A.T ja Raul Semmel.
  8. Maakohtu otsuse õigeksmõistva osa kohaselt puuduvad M. J süüdistuses

§ 200

lg 2 p-de 4 ja 7 järgi piisavad tõendid, mis võimaldaks kohtul tuvastada kannatanule kallaletungimise objektiivseid asjaolusid. xxx ütlused kohtueelses menetluses on ebaselged ning tema küsitlemine kohtus ei ole võimalik, sest ta on surnud. Kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused jättis maakohus avaldamata, kuna puudus teave kannatanu mitteilmumise kohta. Süüdistatav M. J ütles lahti kohtueelses menetluses antud ütlustest ja asus maakohtus eitama mingigi intsidendi toimumist xxx tänaval ja raha saamist. 3. Maakohtu otsuse peale esitas ringkonnakohtule apellatsiooni ringkonnaprokurör M. L, kes leiab, et kohus on alusetult jätnud tõendid uurimata, millega on rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja seetõttu on jõudnud ekslikule seisukohale, M. J süü puudumise kohta. Apellatsioonis palutakse M. J süüdi mõista

§ 200lg 2 p 4, 7 järgi 2

(6)ja mõista talle karistuseks selle järgi 4aastat vangistust, mis liita

§ 64

lg 1 alusel

§ 214

lg 2 p 1, 4 järgi mõistetud karistusega 4 aastat vangistust, mõistes liitkaristuseks 6aastat vangistust.

§ 65lg 1 alusel liita mõistetud karistusele Järva Maakohtu 7.

  2. a otsusega mõistetud karistus 1aasta ja 8kuud vangistust, mõistes liitkaristuseks 7aastat vangistust. Kandmisaja alguseks lugeda
  5. a ning ühtlasi välja mõista M. J 5600krooni xxx kasuks tekitatud kahju katteks. Apellatsiooni põhistatakse järgmiselt: 3.
  6. Apellatsioonis osundatakse, et KrMS § 37 lg 3 kohaselt kohaldatakse menetlustoimingus kannatanule tunnistaja kohta sätestatut ning KrMS § 291 p 4 kohaselt võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel määrata kohtueelses menetluses tunnistaja antud ütluste avaldamise, kui tunnistaja asukohta ei ole suudetud kindlaks teha. Kannatanule oli kutse saadetud, kuid puudusid andmed kutse kättesaamise kohta. Kohtul ei olnud alust asuda seisukohale, et kannatanu on taganenud oma tahtest tekkinud asjaolusid ja tsiviilhagi kohtus lahendada (otsus lk 18). Kohus küll märgib järgnevalt, et kannatanu on kutse kätte saanud 3 päeva enne kohtuistungit, kuid seda asjaolu ei olnud teada kohtuistungil, kui kohus võttis vastu otsuse, et kannatanu ütlusi avaldada ei saa. Nimetatule tuginevalt leitakse apellatsioonis, et kohus keeldus alusetult tõendina kasutamast xxx poolt antud ütlusi; 3.
  7. xxx on
  10. a ülekuulamise käigus selgitanud, et ööklubist väljudes ründas teda kaks noormeest, kellele ta pakkus 600 krooni löömise lõpetamise eest ning peksmise käigus purunesid tema prillid. Samuti seda, et ta soovib esitada tsiviilhagi äravõetud raha ja lõhutud prillide osas (tl 221). xxx on
  13. a kahtlustatavana ülekuulamisel selgitanud, et jõudis M. J ööklubist ära minnes järgi ühele meeskodanikule, M. J tõmbas mehe (soomlase) pikali ja viimane pakkus raha peksmise lõpetamise eest ning saadud raha eest ostsid nad alkoholi (tl 231, pö 232, tl 233-234). Tunnistaja xxx ütluste kohaselt tuli kannatanu hommikul joobnuna hotelli ja rääkis, et oli peksa saanud (tl 228). Ülaltoodust nähtub, et kannatanu ütlused haakuvad xxx poolt antud ütlustega. M. J poolne oma süü mittetunnistamine on ennastõigustav. See, et kannatanu kohtuistungile ei ilmunud, ei anna alust väita, et kannatanu ei ole huvitatud kahju hüvitamisest ja mis omakorda ei tähenda ka seda, et M. J poolt kuriteo toimepanemine pole aset leidnud; 3.
  14. Apellatsioonis viidatakse ka Riigikohtu lahendile 3-1-1-37-97, mille kohaselt vägivald võib olla kompulsiivne, mis ei ole küll ületamatu, kuid siiski selline, millega kannatanut sunnitakse otsustama. Selline olukord leidis aset ka
  17. a sündmuste käigus. Kannatanu, olles enne juba tunda saanud vägivalda, loovutas selle jätkumise kartuses raha. Kannatanul oli põhjendatud kartus nii M. J kui ka xxx suhtes, seega on kuritegu toime pandud grupi poolt.
  18. Ringkonnakohtu istungil toetas prokurör esitatud apellatsiooni, kuid täpsustas, et seoses M. J õigeksmõistmisega Tallinna Ringkonnakohtu
  21. a otsusega

§ 214lg 2 p 1, 4 järgi, palub ta M.

J süüditunnistamist

§ 200lg 2 p 7 järgi.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 4. Kohtukolleegium leiab, et prokuröri apellatsioon on põhjendatud ning maakohtu otsus tuleb M. J osas osaliselt tühistada. 3

(6)
  1. Kohtukolleegium märgib esmalt, et vastavalt KrMS § 364 lg 1 p-le 1 on Riigikohtu otsuses väljendatud seisukohad kohustuslikud sama kriminaalasja arutavale madalama astme kohtule. Käesolevas kriminaalasjas tehtud lahendis nr 3-1-1-124-05 on Riigikohtu kriminaalkolleegium muuhulgas leidnud, et tunnistajana käsitatava xxx ütlusi ei saa vaadelda vastuolulistena ning lisaks xxx ütlustele tuleb kriminaalasja lahendamisel tugineda ka tunnistaja xxx ütlustele. 6.
  2. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuse seisukohad tunnistaja xxx ütluste käsitlemisel ei ole olnud järjekindlad. Vaidlustatud kohtuotsusest nähtub, et maakohus on esmalt tsiteerinud xxx poolt kohtueelse menetluse erinevates staadiumites antud ja kohtumenetluses avaldatud ütlusi (tl 231-233; 234-238; 247–251; 680) ja neid omavahel kõrvutanud. Nimetatud ütluste põhjal võib M. J röövimise episoodis esitatud süüdistuse asjaolud rekonstrueerida järgmiselt: ühel
  3. a novembri alguse varahommikul ööklubist lahkudes järgnesid M. J ja xxx Laial tänaval joobes soome meeskodanikule (xxx), kelle M. J maha pikali tõmbas; end püsti ajades hakkas meeskodanik pakkuma peksmise vältimiseks raha, mille M. J ka vastu võttis ning mis kulutati edasiselt M. J ja xxx poolt alkoholi ostmisele. Kuivõrd xxx on taolisi ütlusi andnud kohtueelse menetluse vältel kolmel korral ning kõigil kordadel kirjeldanud M. J rolli kuriteo toimepanemisel sarnaselt, siis tuleb xxx ütlusi nimetatud osas pidada ühetaolisteks. Eeltoodust tulenevalt ei saa kohtukolleegium ühtlasi nõustuda maakohtu seisukohaga, et xxxx kohtueelsel menetlusel antud ütlustest ei tulene selgelt ja üheselt tegelikult toimunu. Maakohus on xxx ütluste hindamisel tähelepanuta jätnud ka asjaolu, et analoogseid ütlusi on tunnistaja korranud samuti tema ütluste seostamisel olustikuga. Seega on maakohus xxx ütluste käsitlemisel rikkunud KrMS § 61 lg 2 nõudeid tõendite kogumis hindamise kohta; 6.
  4. Kohtukolleegium osundab, et esitatud kujul haakuvad tunnistaja xxx ütlused ka tunnistaja xxx ütlustega. Nii nähtub xxx kohtueelsel menetlusel antud ja kohtumenetlusel avaldatud ütlustest, et töötades
  6. 2002 xxx hotellis administraatorina tuli hommikul kella
  7. 20 paiku joobes soome meeskodanik, kes palus tal helistada politseile, kuna oli saanud peksa (tl 227–228; 680). Seega kinnitavad tunnistaja xxx ütlused xxx ütlusi kõnealuse kuriteosündmuse toimumise osas, kusjuures tähelepanuväärne on ka mõlema tunnistaja ütluste kokkulangevus teo toimumise kellaaja osas. Eeltoodu pinnalt asub kohtukolleegium seisukohale, et M. J maakohtu istungil antud ütlused (tl 678-679) ei ole kooskõlas tunnistajate xxx ja xxx ütlustega. Ütluste vastuolu lahendamisel peab kohtukolleegium usaldusväärseiks nimelt tunnistajate xxx ja xxx ütlusi, kuivõrd need haakuvad omavahel ning on olnud kogu kriminaalmenetluse vältel järjepidevad. Erinevalt prokuröri apellatsioonist ei pea aga kohtukolleegium kõnealuse kuriteoepisoodi tõendamisel võimalikuks tugineda kannatanu xxx kohtueelsel menetlusel antud ütlustele, kuna nende avaldamiseks kohtumenetluses puuduvad KrMS §-s 291 ettenähtud alused; 6.
  8. Lisaks eeltoodud põhjustele – tunnistajate xxx ja xxx ütlused riimuvad omavahel – ei loe kohtukolleegium M. J ütlusi usaldusväärseiks ka seetõttu, et viimane on oma ütlusi kriminaalmenetluse vältel muutnud. Kohtukolleegium ei nõustu M. J kaitsja tõlgendusega KrMS § 15 lg 2 p-le 1, et ringkonnakohtul puudub õigus avaldada istungil M. J kohtueelses menetluses antud ütlusi, kuivõrd osundatud sättest tuleneb tõendite 4
(6)suulise esitamise nõue apellatsioonimenetluses. Kohtukolleegium leiab, et selline seisukoht on vastuolus kohtupraktikas välja kujunenud seisukohaga, et ringkonnakohus on õigustatud kogutud tõendeid uurima samas mahus kui esimese astme kohus (RKKK 3-1-1-137-03). Ringkonnakohtu istungil taotles prokurör M. J uut ülekuulamist ning seejärel tema kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamist KrMS § 293 lg 1 ja § 289 alusel. Avaldatud ütlustest nähtub, et kohtueelsel menetlusel on M. J andnud kohtuistungil antud ütlustest erinevaid ütlusi, asudes muutma enda rolli kannatanu xxx röövimise episoodis. Kohtukolleegium leiab, et erinevatel menetlusetappidel erinevate ütluste andmine ei võimalda süüdistatavat käsitleda usaldusväärse tõendiallikana ega võtta tema ütlusi kohtuotsuse tegemise aluseks. 7.1. Kohtukolleegium leiab, et ülalvaadeldud tõendite põhjal (6.1-6.2) vastab süüdistatava M. J tegevus röövimise (

§ 200) tunnustele.

Kohtukolleegium on seisukohal, et kannatanu maha tõmbamine moodustab vägivalla

§ 200

lg 1 kohaselt.

§ 121

määratleb vägivalda (

  1. ptk,
  2. jagu,
  3. jaotis: vägivallateod) muuhulgas kui teisele inimesele valu tekitanud väärkohtlemist. Seega kujutab endast vägivalda igasugune kehalise jõu rakendamine teise isiku suhtes. Tunnistaja xxx ütluste kohaselt tõmbas M. J kannatanu maha, mille järel pakkus viimane M. J raha, et vältida peksmist. Kohtukolleegiumi arvates saab xxx taolistest ütlustest järeldada vaid seda, et kannatanu mahatõmbamine M. J poolt oli kannatanule ka valu tekitav, sest vastasel korral poleks tal tekkinud alust koheseks rahapakkumiseks süüdistatavale. Seega nähtub analüüsitud tõenditest, et raha ülemineku kannatanult süüdistatavale tingis nimelt M. J poolt kannatanu kallal kasutatud vägivald – mahatõmbamine –, mis ei jätnud kannatanule mingit võimalust otsustada oma valdusest loobumise üle. Eeltoodust tulenevalt asub kohtukolleegium seisukohale, et M. J tegevus tuleb kvalifitseerida nimelt

§-s 200 sätestatud röövimisena, vaatamata sellele, et raha andis süüdistatavale üle kannatanu ise ning süüdistataval puudus vajadus selle vahetuks äravõtmiseks temalt; 7.2. Üksikasjades leiab aga kohtukolleegium, et M. J tegevus tuleb subsumeerida

§ 200lg 1 järgi.

Lisaks sellele, et prokurör loobus ringkonnakohtu istungil M. J süüdistusest

§ 200

lg 2 p 4 tunnustel, leiab kohtukolleegium, et süüdistatava tegevuses puuduvad ka

§ 200lg 2 p 7 tunnuseid.

Kohtukolleegium märgib, et nähtuvalt tunnistaja xxx ütlustest, mida kohtukolleegium peab usaldusväärseiks, ei ole xxx tegevus kannatanu xxx röövimise episoodis vaadeldav täideviija tegevusena

§ 21mõttes, mistõttu ka M.

J käitumises puuduvad grupi ehk kaastäideviimise tunnused

§ 21lg 2 kohaselt.

Kohtukolleegium osundab, et vastavalt välja kujunenud kohtupraktikale tuleb grupi ehk kaastäideviimise sisustamisel lähtuda teovalitsemise teooriast (RKKK 3-1-1-97-04), mille kohaselt saab kaastäideviijatena käsitleda vaid isikuid, kes on võrdsed otsustuses, kas ja kuidas tegu toime panna. Seejuures peab iga kaastäideviija olema andnud oma olulise panuse teo toimepanemisse. Ülalanalüüsitud tõenditest nähtuvalt pani M. J xxx röövimise toime enda initsiatiivil, tõmmates kannatanu maha ja saades viimaselt tema peksmisest hoidumise eest raha. Kirjeldatud tegevuse juures jäi xxx passiivseks. Eeltoodust nähtub, et xxx ei osalenud kannatanu suhtes kuriteo toimepanemisel ühiselt ja kooskõlastatult M. J, ning et kannatanu ründamine ja temalt vara saamine toimus üksnes M. J algatusel ja täideviimisel. Seetõttu puudub

§ 200lg 2 p-s 7 sätestatud kvalifitseeriv tunnus ka M. J tegevuses. 5

(6)8. Puutuvalt M. J nimetatud sätte järgi mõistetavasse karistusse, siis märgib kohtukolleegium järgmist. Kohtukolleegium ei tuvastanud M. J tegevuses kõnealuse kuriteoepisoodi osas karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid

§-de 57–58 mõttes. M. J on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, sh varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Käesoleval juhul on M. J pannud toime uue varavastase kuriteo, mis oli seotud vägivalla kasutamisega kannatanu kallal. Ühtlasi nähtub M. J isikuandmetest, et Järva Maakohtu

  3. a määrusega tema suhtes on pööratud uuesti täitmisele karistus, mille kandmisest ta oli eelnevalt ennetähtaegselt tingimisi vabastatud. Eeltoodu pinnalt teeb kohtukolleegium järelduse, et M. J eelnevalt mõistetud karistused ei ole suutnud teda suunata õiguskuulekale käitumisele. Loetletud motiividel leiab kohtukolleegium, et M. J karistamine käesoleva kuriteoepisoodi eest mittevabadusekaotusliku karistusega

§ 56

lg 2 mõttes ei ole võimalik ning talle tuleb mõista reaalne vangistus

§ 200lg 1 sanktsiooni alammäära lähedastes piirides.

Kohtukolleegium leiab, et M. J mõistetavat vangistuse määra tuleb vähendada võrreldes talle prokuröri poolt karistuseks taotletuga, kuivõrd kohus ei nõustunud M. J käitumise subsumeerimisega röövimise kvalifitseeritud koosseisu järgi. Ühtlasi tuleb M. J mõista uus liitkaristus

§ 65

lg 1 järgi kuritegude kogumi eest, mis on tuvastatud käesoleva kohtuotsuse ja Järva Maakohtu

  3. a kohtuotsusega.
  4. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2, § 340 lg 4 p 2 tühistab kohtukolleegium osaliselt Järva Maakohtu
  7. a kohtuotsuse M. J õigeksmõistmises

§ 200lg 2 p 4, 7 järgi, tehes selles osas uue süüdimõistva otsuse. Julia Katškovskaja Malle Preimer Priit Pikamäe 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.