) § 202 alusel ja kohustati teda maksma riigituludesse 8000 krooni. Nimetatud määruse vaidlustas KA esindaja vandeadvokaat Küllike Namm, esitades Riigiprokuratuuri kaebuse. Riigiprokuratuuri 30.juuni 2005.a määrusega jäeti KA esindaja vandeadvokaat Küllike Nammi taotlus rahuldamata. Lääne-Viru Maakohtu eeluurimiskohtuniku 28.juuli 2005.a määrusega rahuldati KA esindaja Küllike Nammi taotlus ja tühistati eelnimetatud määrused AJ suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise kohta. RV ja SK suhtes on kriminaalmenetlus Viru Ringkonnaprokuratuuri 25.mai 2005.a määrusega lõpetatud. 4.Süüdistatav AJ oma süüd KarS § 263 p 1, 4 järgi ei tunnistanud. 5.Maakohus leidis, et süüdistuses märgitud tegude toimepanemise ja baaris toimunud sündmuste kindlakstegemine on komplitseeritud, kuna kohalviibinud on andnud toimunu kohta erinevaid ütlusi. Samuti oli tegemist baariga ja seega kohaga, kus tarvitatakse alkohoolseid jooke ja joove ilmselt vähendab võimet sündmusi tajuda ja hiljem nende kohta ütlusi anda. AJ oli enda sõnade kohaselt joonud 4-5 õlut, SK 6-7 õlut. AJ ja ta kaaslaste sõnul oli alkoholijoobes ka KA. AP väitel HV-l ja temaga koos baari tulnud isikutel välise joobe tunnuseid ei olnud. 5.1.Hinnates olemasolevaid tõendeid kogumis leidis kohus, et kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et KA oleks AJ või tema kaaslasi rünnanud. KA ise väidab, et ütles ebatsensuurse väljendi politseinike kohta oma lauas istudes, arvates, et teised teda ei kuule. AJ, RV ja SK väidavad, et A tegi seda nende laua juures seistes. Tunnistaja, baariomaniku AP ütlustest nähtub, et solvavaid väljendeid kasutasid alaealised, kellel ta palus baarist lahkuda ning et ajal, mil A üksi jäi, ei kuulnud ta enam solvavaid väljendeid. 2
lg 1 alusel tema tsiviilhagi läbivaatamata, märkides, et AV-l on õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. 7.Karistuse mõistmisel arvestas maakohus KarS § 56 sätteid. AJ karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. AJ on varem kriminaalkorras ja väärtegude eest karistamata, ta omab töökohta, teda iseloomustatakse positiivselt. Maakohus leidis, et AJ puhul on karistuse eesmärke võimalik saavutada rahalise karistuse mõistmisega ja vangistuse määramine poleks tema süü suuruse ja isikuomaduste tõttu põhjendatud. Karistuse mõistmisel arvestas kohus ka seda, et AJ on tasunud riigituludesse antud kriminaalasjas menetluse esialgsel lõpetamisel kohustusena määratud 8000 krooni. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS 8.Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja 21.veebruari 2008.a otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Margo Normann, kes palub maakohtu otsus AJ süüditunnistamises KarS § 263 p-de1 ja 4 järgi tühistada. 9.Kaitsja leiab, et maakohtu otsus on ebaseaduslik ja kuulub tühistamisele materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. 10.Kaitsja leiab, et hetkest, kui Lääne-Viru Maakohtu 28.juuli 2005.a määrusega rahuldati KA esindaja Küllike Nammi taotlus ja tühistati prokuratuuri määrus AJ suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise kohta, on kohtumenetlus olnud AJ suhtes ebaõiglane. Vastavalt
ei ole kannatanul õigus vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist, kui avalik menetlushuvi puudub ja kui süü ei ole suur (
). Viru Maakohtu 28.juuli 2005.a määrus on selgelt ebaseaduslik, sest maakohus menetles kaebust, mis ei kuulunud kohtu pädevusse. Ebaseadusliku menetlemise tagajärjel anti AJ 4
lg 7 alusel, kuid Viru Maakohtu 23.mai 2006.a määrusega jäeti taotlus läbi vaatamata ning ebaseaduslik kohtumenetlus jätkus. Kaitsja leiab, et ringkonnaprokuröri taotlus menetluse lõpetamiseks
lg 7 alusel on kohtule kohustuslik, vastupidine tähendaks, et kohus on süü küsimuse juba ette otsustanud. Sellise taotluse saab kohus jätta rahuldamata vaid põhjendusel, et kohtualuse süü on suur. Süü suurust enne kohtuotsuse avaldamist hinnates, ei ole tegemist ausa ja õiglase kohtumõistmisega Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni artikli 6 mõistes. Kriminaalmenetluse lõpetamiseks koht loa olemasolu on vajalik ainult
Prokuratuur oli õigustatud hindama avaliku huvi esinemist ja süü suurust.
Antud juhul tekkis olukord, kus kaitse oli sunnitud võistlema mitte prokuratuuri, vaid kohtuga. 11.Kaitsja leiab, et kohtuliku arutamise käigus ei leidnud tõendamist AJ süü KarS § 263 p-de 1, 4 järgi. Kohus on kohaldanud valesti materiaalõigust. 11.1.Kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et AJ oleks koos RV ja SKga rünnanud Tapa linnas XXX asuvas Y nimelises baaris KA. Tunnistajad AP, RV ja SK ei kinnita kannatanu väidet, et AJ lõi kannatanut rusikaga näkku. AJ tunnistab kannatanu tõukamist ja asjaolu, et ta kukkus, kuid see ei ole käsitletav ründena KarS § 263 mõistes, sest kannatanu solvas süüdistatava sõpra ja lähenes ka nende lauale solvates. Solvaja tõrjumine tõukamisega ei ole rünne, sest pole tõendatud süüdistava soov kannatanule kehavigastusi tekitada. Tegemist polnud avaliku korra rikkumisega. Kannatanu ütlusi rusikaga löömise kohta ei kinnita ükski tõend. Ei saa väita, et esinevad asjaolud, mis viitaksid isiklikul ajendil tekkinud tüli üleskasvamisele avaliku korra raskeks rikkumiseks, sest väidetav kannatanu ei pöördunud mitte õiguskaitseorganite poole, vaid kutsus suhete klaarimiseks kohale oma sõbrad ja tuttavad. 11.2.Tõendamata on süüdistatava poolt SS näkk löömine. Kohtuistungil kinnitas SS, et süüdistatav tahtis lüüa, aga ta sai pea eest ära. Nimetatud tegevus ei vasta süüdistuse sisule ega KarS § 263 sätestatud süüteo koosseisule. 11.3.Tõendamata on süüdistatava poolt AV löömine KarS § 263 sätestatud vägivallana. AJ kinnitas kohtuistungil AV lahtise käega löömist. Ta kuulis seljataga juttu, et paneme sellele A-le pudeliga. Süüdistatav pidas AV, kellel oli telefon käes, pudeliga ründajaks. Tunnistaja RV kinnitas, et kuulis sõnu „paneme pudeliga“. Kannatanu AV ütles kohtuistungil, et AJ võis näha temas mingit ohtu, kui ta hakkas telefoni võtma, kinnitas, et tema käsi oli koos telefoniga tõesti püsti. Olukorda arvestades ei saa süüdistatava poolt AV löömist pidada avaliku korra raskeks rikkumiseks. Kohus ise möönab, et AV puhul võis süüdistataval jääda mulje, et viimane teda ründab. Sellise kahtluse esinemisel tuleb AV löömine KarS § 263 sätestatud süüteona süüdistusest välja jätta. Maakohus on rikkunud
Kohus asus seisukohale, et AJ lõi KA, kuigi ükski tunnistaja seda ei kinnita. Kuigi SS kinnitab, et AJ löök teda ei tabanud, leidis maakohus, et löömine on tõendatud. Otsusest ei selgu, miks luges maakohus süüdistatava ütlused ennastõigustavateks ning HV ütlused usaldusväärseteks. Maakohus jättis tähelepanuta, et kannatanud muutsid oluliselt oma eeluurimisel antud ütlusi. Kannatanu AV tunnistas, et eeluurimisel ei rääkinud tõtt, väites, et nägi KA löömist. Seega ei saa tema ütlusi usaldusväärseteks lugeda. 12.Ringkonnakohtu istungil toetasid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni, ringkonnaprokurör vaidles sellele vastu, leides, et maakohtu otsus on õige ning selle tühistamiseks ei ole alust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 13.Ringkonnakohus, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks apellatsioonis esitatud väidete põhjal. 14.Esmalt käsitleb ringkonnakohus apellatsiooni väiteid kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta. 14.1.Kriminaalasja materjalidest tulenevalt (lk.66-67) lõpetati Viru Ringkonnaprokuratuuri Rakvere osakonna ringkonnaprokuröri 25.mai 2005.a määrusega (lk.66-67) käesolevas asjas kriminaalmenetlus seoses sellega, et süüdistatava AJ süü ei ole suur ning kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi, s.o
AJ kohustati tasuma kuue kuu jooksul 8 000 (kaheksa tuhat) krooni riigituludesse. Ringkonnaprokurör märkis oma määruse põhjendavas osas, et kriminaalmenetluse käigus on tõendamist leidnud, et 24.detsembril 2004.aasta öösel panid AJ, RV ja SK baaris Y toime avaliku korra raske rikkumise vägivallaga. Isikud tunnistasid oma süüd. Kannatanutel KA-l ja SS-l varalised nõudmised puuduvad. Kannatanu AV nõue on palga ja haiguslehe vahe ning 100 (sada) krooni, kannatanu TL nõue on 475 (nelisada seitsekümmend viis) krooni. AJ, RV ja SK on hüvitanud kõik kannatanute poolt esitatud varalised nõuded. 14.2.AJ süü nimetatud kuriteo puhul ei ole suur, ta on varem kriminaalkorras ja väärteokorras karistamata, kahetseb toimepandut, on hüvitanud tekitatud kahju. Arvestades, et kriminaalmenetluse esemeks on teise astme kuritegu, mille eest karistusseadustiku eriosa ei näe karistusena ette vangistuse alammäära, isiku süü ei ole suur, kuriteoga tekitatud kahju on heastatud ja kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi, võib kriminaalmenetluse lõpetada. Määruse resolutsioonis pani (lk.67, p 8) ringkonnaprokurör kirja, et määrus on vaidlustatav
lg 1 sätestab, et uurimisasutuse menetlustoimingu või määruse peale on menetlusosalisel ja menetlusvälisel isikul enne süüdistusakti koostamist õigus esitada kaebus prokuratuurile, kui ta leiab, et menetlusnõuete rikkumine menetlustoimingu tegemisel või määruse koostamisel on kaasa toonud tema õiguste rikkumise. Kaebus prokuratuuri menetlustoimingu või määruse peale esitatakse enne süüdistusakti koostamist Riigiprokuratuurile. Ringkonnakohus nõustub kaitsja Margo Normanni väitega, et vastavalt
ei ole kannatanul õigus vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist, kui avalik menetlushuvi puudub ja kui süü ei ole suur (
). Kui kriminaalmenetlus on lõpetatud
alusel, siis ringkonnakohtu arvates ei ole kannatanul legaalset võimalust selle vaidlustamiseks, sest
räägib vaid
Samuti soostub ringkonnakohus ringkonnaprokuröri määruses oleva viitega
§-le 228, mille alusel saab ringkonnaprokuröri määrust vaidlustada. 15.Ringkonnaprokuröri 25.mai 2005.a määruse peale esitas kaebuse kannatanu KA esindaja vandeadvokaat Küllike Namm (kaebust toimikus ei ole). Kaebuse kohaselt on tegemist kuriteoga, mille eest tuleks isikut karistada kriminaalkorras. Kannatanu esindaja taotles kriminaalasja kohtusse saatmist. 15.1.Riigiprokurör (lk.71) märkis, et tegemist on prokuröri diskretsiooniotsusega, kus kriminaalmenetlusest tuleneva pädevusega prokurör otsustab, kas ta soovib rakendada süüteo toimepannud isiku suhtes seadusega ettenähtud õiguslikku tagajärge või mitte. Taolisel alusel kriminaalmenetluse lõpetamiseks ei ole vaja saada kannatanu nõusolekut, mistõttu ka selle sisuliseks vaidlustamiseks
Kaebeõigus tuleneb kannatanul üksnes
lg 1 kohaselt, kui tegemist on olnud menetlusnõuete rikkumisega määruse koostamisel, mis on kaasa toonud tema õiguste rikkumise. Arvestades, et kriminaalmenetluse lõpetamisel
alusel ei ole menetlusseadustiku sätete rikkumisi aset leidnud, ei kuulu kaebus rahuldamisele. Kui on vaidlustatud uurimisasutuse või prokuratuuri tegevust, millega on rikutud isiku õigusi ning kui isik ei nõustu kaebuse läbi vaadanud Riigiprokuratuuri määrusega, on tal õigus esitada kaebus maakohtu eeluurimiskohtunikule, kelle tööpiirkonnas vaidlustatud määrus või menetlustoiming on tehtud (
Seoses ülalmainituga oli kaebuse esitajal õigus esitada Riigiprokuratuuri määruse vaidlustamiseks kaebus eeluurimiskohtunikule. Sellist õigust kasutas kannatanu KA esindaja kaitsja-vandeadvokaat Küllike Namm, esitades Riigiprokuratuuri 30.juuni 2005.a määruse peale Viru Maakohtule kaebuse. 15.2.Ringkonnakohus ei soostu kaitsja Margo Normanni arvamusega, et maakohtu eeluurimiskohtunikul puudus pädevus kannatanu esindaja poolt Riigiprokuratuuri 30.juuni 2005.a määruse peale esitatud kaebuse menetlusse võtmiseks. Kaebusi Riigiprokuratuuri määruste peale vaatab eeluurimiskohtunik (maakohus) läbi vastavalt
sättetele, mida tehtigi eeluurimiskohtuniku 28.juuli 2005.a määrusega (lk.72-74). Lääne-Viru maakohtu eeluurimiskohtuniku 28.juuli 2005.a määruse kohaselt olid mõlemad eelnevad määrused (ringkonnaprokuröri ja Riigiprokuratuuri), mille järgi süüdistatava AJ suhtes lõpetati kriminaalmenetlus, tühistatud ja kannatanu KA esindaja kaitsja-vandeadvokaat Küllike Nammi taotlus AJ suhtes kriminaalasja kohtusse saatmiseks rahuldatud.
p 11 kohaselt ei saa määruskaebust esitada sama seadustiku § 231 alusel uurimisasutuse või prokuratuuri tegevuse vaidlustamise kohta tehtud määruse peale (
Seega on maakohus põhjendatult viidanud kaebeõiguse puudumisele, millest tulenevalt puudub ka ringkonnakohtul alus antud määruse sisuliseks läbivaatamiseks. 29.detsembril 2005.aastal (lk. 92) oli süüdistatav AJ kohtu alla antud KarS § 263 p-de 1, 4 järgi. 16.16.märtsil 2006.aastal (lk.107) esitas ringkonnaprokurör antud kriminaalasja arutamisel esimese astme kohtus taotluse menetluse lõpetamiseks
Vastupidiselt kaitsja arvamusele sätestab
lg 5, et kohtul on kohtuistungi käigus õigus otsustada prokuröri ja süüdistatava taotlusel menetluse lõpetamise üle
See tähendab, et kohus võib kohtuistungi käigus prokuröri ja süüdistatava esitatud taotlused
ja § 203 alusel kriminaalmenetluse lõpetamiseks rahuldada või jätta rahuldamata ja jätkata kriminaalmenetlust. Seda maakohus tegigi, s.o jätkas kriminaalmenetlust tavamenetluses. Ringkonnakohus ei leia, et maakohtus süüdistatava AJ suhtes toimunud tavamenetlus oleks olnud ebaseaduslik seoses sellega, et Lääne-Viru Maakohtu 28.juuli 2005.a määrusega tühistati ringkonnaprokuröri ja Riigiprokuratuuri määrused ja rahuldati kannatanu KA esindaja taotlus kriminaalasja kohtusse saatmiseks. 17.Maakohus on tõendite analüüsi tulemusena tuvastanud oma otsuses õigesti AJ süü talle omistatud kuriteo toimepanemises. Maakohus asus motiveeritult seisukohale, et AJ süüteokoosseis KarS § 263 p-de 1,4 järgi on täidetud. Tegude õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Kaitsja apellatsioonis ei ole esitatud mingeid uusi, maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid, vaid taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt süüdistatava õigeksmõistmist. Tõendite veelkordse hindamise taotlusest lähtudes leiab ringkonnakohus, et apellatsioonis ei ole esitatud mingeid selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste ümberhindamise. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (lk.196-199). 17.1.
lg 1 keelab aprioorselt ühtede tõendite eelistamise teistele, ilma neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel
lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas maakohus on pidanud aprioorselt mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel. Antud juhul on maakohus süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel toetunud kõikidele kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditele. Maakohus on andnud tõendite usaldusväärsusele oma hinnangu seaduslikult, tõendeid kõrvutades. Tõendite kajastamise ja analüüsi pinnalt on arusaadav ning jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine ning otsusest on arusaadav süüdistatavale tehtud konkreetne karistusõiguslik etteheide. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega AJ süü tõendatuse kohta KarS § 263 p-de 1,4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, sest need vastavad kriminaalasjas tuvastatud faktilistele asjaoludele. 17.2.Seda, et AJ lõi sõnagi lausumata baaris KA, mille tagajärjel KA kukkus ja tal hakkas ninast verd jooksma, on tegelikult kinnitanud süüdistatav AJ ise ning ka kannatanud ja tunnistajad. Ringkonnakohus leiab, et juba ainuüksi selle ühe löögiga, kui selle tagajärjel tundis kannatanu KA valu või sai vigastusi, on AJ toime pannud vägivallateo. Ringkonnakohus rõhutab, et kannatanu KA kasutas solvavaid väljendeid baaris mitteviibivate 8
lg 1 p-st 1, § 343 lg-st 1, § 345 lg-dest 1,2 jätab Viru Ringkonnakohus Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja 21.veebruari 2008. a otsuse AJ süüditunnistamises ja karistamises KarS § 263 p 1, 4 järgi muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Mihhail Komtśatnikov kohtunik Maarika Kuusk kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.