KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht
- aprill 2010.a. Põlva kohtumaja, Põlva Võru tn 12 Väärteoasja number 4-10-340 Kohtukoosseis Kohtunik Rita Kulberg Väärteoasi A.H kaebus Politseija korrakaitsepolitseiosakonna liiklusjärelevalvetalituse vanemkonstaabli kiirmenetluse otsusele nr xxx Menetlusalune isik A.H (isikukood xxx; elukoht xxx Kohtuvälise menetleja esindaja Ilona Kivisik Kohtuistungi toimumise aeg 08.aprill 2010.a. Piirivalveameti operatiivbüroo 16.01.2010.a. RESOLUTSIOON Kaebus rahuldada. Tühistada Politseija Piirivalveameti korrakaitsepolitseiosakonna operatiivbüroo liiklusjärelevalvetalituse vanemkonstaabli 16.01.2010.a. kiirmenetluse otsus nr xxx osaliselt, so karistuse osas. Karistada A.H liiklusseaduse § 74-3 järgi rahatrahviga 20 trahviühikut so 1200 (üks tuhat kakssada) krooni. Trahv tasuda käesoleva kohtuotsuse jõustumise ajaks Rahandusministeeriumi arvele nr 10220034796011 SEB Pangas või nr 221023778606 Swedbankis viitenumbrile xxx Edasikaebamise kord Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtule Põlva kohtumaja kaudu seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse teatavakstegemisest so alates 09.04.2010.a. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule Tartu Maakohtu Põlva kohtumaja kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil otsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav so alates 09.04.2010.a. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kaevatava otsuse sisu Politseija Piirivalveameti korrakaitsepolitseiosakonna operatiivbüroo liiklusjärelevalvetalituse vanemkonstaabli 16.01.2010.a. kiirmenetluse otsusega nr xxx on A.H karistatud liiklusseaduse § 74-3 järgi rahatrahviga 30 trahviühikut so 1800 krooni selle eest, et tema juhtis 16.01.2010.a kell 18.16 xxx sõites suunaga xxx poole, mootorsõidukit xxx tehasetähisega xxx, mis oli kehtestatud korras registreerimata. A.H rikkus LE § 220 ja LS § 13 lg
- Kaebaja nõue ja põhjendused A.H on kohtule esitanud kaebuse, milles palub kergendada temale määratud karistust. Menetlusalune isik on seisukohal, et teda on karistatud liiga rangelt. Otsuse tegemisel on kohtuväline menetleja jätnud tähelepanuta asjaolu, et A.H varasemaid karistusi polnud. Ka on ta pere ainuke tuluallikas, peres on kaks alla 3-aastast last. Teadmata, et sõiduk peab olema registreeritud ka väikestel radadel sõitmiseks, rikkus ta seadust mitte tahtlikult. Kohtuistungil täiendas A.H oma kaebuse motiive veel ka asjaoludega, et polnud teadlik enda polt juhitava sõiduki registreerimisvajadusest ja tegemist oli mitte avalikult kasutatava teega, vaid elamute juurde viiva teega. Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuväline menetleja on kaebuse kohta esitanud kirjaliku seisukoha (tl 8), milles vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning otsuse muutmata. Kohtuvälise menetleja esindaja jäi kirjalikus vastuses toodu juurde ka kohtuistungil. Küll nõustub kohtuväline menetleja rahatrahvi tasumise tähtaja pikendamisega. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et registreerimata mootorsõiduki kasutamine avalikul teel on lubamatu. Registreerimata mootorsõiduki puhul on raskendatud või mõningatel juhtudel lausa võimatu tuvastada selle seaduslikku omanikku, sõiduki tehniline seisukord on teadmata, sest registreerimata mootorsõiduk ei ole läbinud tehnoülevaatust. Registreerimata mootorsõiduki poolt põhjustatud liiklusõnnetuse korral, kus süüdlane lahkub sündmuskohalt, on teistel osalejatel sisuliselt võimatu edastada politseile andmeid, mis võimaldaksid tuvastada sõidukit ja selle juhti ning sellisel juhul jäävad kannatanud ilma ootuspärasest kindlustuskaitsest liiklusõnnetuse korral. Samuti peab registreerimata ja seega ka kindlustamata mootorsõiduki juht arvestama asjaoluga, et liiklusõnnetuse põhjustamise korral tuleb kõik kahjud hüvitada temal endal ning inimkannatanutega liiklusõnnetuse korral võivad need summad olla väga suured. Arvestades karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke on igati põhjendatud A.H karistamine rahatrahviga alla 1/3 sanktsiooni määrast. Karistuse üldpreventiivse eesmärgina on politsei kohustatud kõigile liiklejatele näitama, et liikluseeskirja nõuete eiramine ei ole kuidagi põhjendatud ning selline tegu saab karmilt karistatud. Karistuse eripreventiivne eesmärk on menetlusaluse isiku edaspidine õigusrikkumistest hoidumine. Sündmuskohal antud ütlustes ei ole A.H kahetsenud oma rikkumist, mis näitaks, et ta on mõistnud oma teo olemust ning raskusastet ja andnuks menetlejale signaali, et karistuse eripreventiivset eesmärki on võimalik saavutada ka madalama rahatrahviga. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja otsuse põhjendused VTMS § 123 lg 2 sätestab, et maa- või linnakohus arutab väärteo asja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Seega tuleb kohtul võtta seisukoht kõigis VTMS §-s 108 nimetatud küsimustes vaatamata asjaolule, et kohtule esitatud kaebuses vaidlustab menetlusalune isik peamiselt üksnes rahatrahvi suurust. Väärteoasja materjalidest nähtub, et kohtuväline menetleja on asja lahendanud kiirmenetluses. Kuna väärteo asja materjalidest nähtuvalt A.H oli selgitatud VTMS §-s 19 sätestatud õigusi, A.H on võimaldatud anda ütlusi ja ta on olnud nõus kiirmenetlusega ning ka süüteo asjaolud 2
(5)on olnud selged, on kiirmenetluse läbiviimine kohtu arvates olnud kooskõlas VTMS § 55 sätetega. A.H kohtuistungil antud ütluste kohaselt 16.01.2010.a. käis ta enda kodu lähistel metsas sõitmas neljarattalise ATV-ga ( xxx). Koduni viival teejupikesel tehti aga trahv. Sõiduk oli just ostetud ja ei olnud arvele võetud. A.H arvates ei kuulugi see registreerimisele, sest on nagu krossitsikkel. Mootori töömaht on 200 cm3 ja kiirus tehase andmetel 55-65 km/t. Ka ei olnud see tee avalikult kasutatav tee. See saab alguse xxx teelt, on kruusakattega ja seda kasutavad A.H ja tema naaber oma elamute juurde saamiseks. Tegemist on traditsioonilise juurdepääsuteega nendele kinnistutele. Kohtu arvates menetlusaluse isiku kohtus antud ütluste alusel saab lugeda tõendatuks, et A.H juhtis 16.01.2010.a kell 18.16 xxx juurde viival teel mootorsõidukit xxx Menetlusalune isik pole eitanud asjaolu, et ta kaevatavas otsuses märgitud ajal ja kohas juhtis nimetatud mootorsõidukit. Küll on aga menetlusalune isik seadnud kahtluse alla, kas tegemist on liiklusseaduse rikkumisega. Kohus leiab, et A.H on toime pannud väärteo, mis seisneb selles, et tema 16.01.2010.a. kella 18.16 ajal juhtis xxx juurde viival teel mootorsõidukit, mis oli kehtestatud korras registreerimata. Sellega A.H rikkus LS § 13 lg 2 sätteid. Tulenevalt LS §-st 1 lg 1 ja §-st 13 lg 2 peab teel liiklev mootorsõiduk olema kehtestatud korras registreeritud. Asjas on vaidlusaluseks küsimuseks, kas A.H poolt juhitud sõidukit saab lugeda mootorsõidukiks, millele laieneb registreerimise nõue. Kohus vastab sellele küsimusele jaatavalt. Liiklusseaduse § 12 lg 2 järgi on mootorsõiduk mootori jõul liikuv sõiduk. Mootorsõidukiks ei loeta LS § 12 lg 2 kohaselt üksnes mootoriga jalgratast, mopeedi ega mootori jõul liikuvat rööbassõidukit. Vaidlusaluse sõiduki mootori töömaht menetlusaluse isiku enda väitel on 200 cm3 ja valmistajakiirus 55-65 km/t. Seega ei ole kindlasti tegemist mopeediga liiklusseaduse Lisas 1 toodud mõiste mõttes ning sellele sõidukile kui mootorsõidukile teel liiklemise korral laieneb registreerimise nõue. Asjas olemasolevate tõendite alusel ei ole kohtul võimalik hinnata seda, kas vaidlusalust mootorsõidukit ka tegelikult on liiklusregistris võimalik registreerida. See sõltub asjaoludest, kas selle tehnoseisund vastab kehtestatud nõuetele jms. Kuid käesoleva asja lahendamisel ei oma see tähtsust. Liiklusregistrisse kandmata mootorsõidukiga ei tohi Eestis liigelda. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19.06.2003.a. otsuses asjas 3-1-1-57-03 on märgitud, et üldise liiklusalase julgeoleku tagamise huvides peab iga liiklusseaduse § 12 lõikes 2 esitatud kriteeriumidele vastava mootorsõiduki juht liikluses järgima kõiki mootorsõiduki juhile kehtestatud nõudeid. See tähendab muuhulgas, et igal kõnealustele kriteeriumidele vastava mootorsõiduki juhil peavad mootorsõiduki juhtimisel olema kaasas liiklusseaduse §-s 17 nimetatud dokumendid. Asjaolust, et mingi mootorsõiduki jaoks ei ole mingit dokumenti võimalik objektiivselt saada, saab teha vaid ühe järelduse: sellise mootorsõidukiga ei tohi sõita. Asjas on vaidlus ka selle üle, kas A.H juhtis mootorsõidukit teel, millel kehtivad liiklusseaduse nõuded. Kohus vastab ka sellele küsimusele jaatavalt. Vastavalt LS §-le 1 ja §le 3 lg 2 toimub liikluse korraldamine kõigil Eesti teedel tuginevalt liiklusseaduse ja liikluseeskirjaga sätestatule. LS § 4 lg 1 kohaselt tuleb tee mõiste määratlemisel lähtuda teeseadusest (TeeS). TeeS § 2 lg 1 kohaselt on tee maantee, tänav, metsatee, jalgtee ja jalgrattatee või muu sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatav rajatis, mis võib olla riigi või kohaliku omavalitsuse või muu juriidilise isiku või füüsilise isiku omandis. Eelnevast nähtub, et seadusandja tahte kohaselt toimub liikluse korraldamine kõigil Eesti teedel avalikõiguslikult liiklusseaduse ja liikluseeskirja alusel sõltumata tee omandivormist. Seega ei sõltu 3
(5)liiklusseaduse ja liikluseeskirja kehtivus sellest, kellele tee kuulub, kuhu see viib või kes seda kasutavad. Arvestades tee sihtotstarvet, seda, et tee on mõeldud oma loomult avalikõiguslikuks tegevuseks - liikluseks, tulebki seadusandja tahte kohaselt kõigi (ka näiteks eratee) kasutamisel järgida liiklusseaduses ja liikluseeskirjas sätestatut. Kohtu hinnangul tee, millel mootorsõidukiga sõites A.H 16.01.2010.a. õhtul kinni peeti, vastab TeeS § 2 lg 1 kirjeldusele. Tegemist on sõidukite ja jalakäijate liiklemiseks kasutatava rajatisega, mida A.H ja tema naaber sellel otstarbel ka igapäevaselt kasutavad. Samas pole tee kasutamiseks takistusi olnud ka kellelgi teisel. Nii kasutasid sama teed liiklemiseks 16.01.2010.a. õhtul ka politseiametnikud. Olemasolevate tõendite alusel ei ole võimalik täpselt tuvastada seda, kas tegemist on teeseaduse mõttes avalikult kasutatava või erateega. Kuid süüteokoosseisu tuvastamise seisukohalt ei oma see määravat tähtsust. A.H väitel ei ole ta seadust tahtlikult rikkunud. Arvestades vaidlusaluse süüteo tehiolusid, nõustub kohus menetlusaluse isikuga. A.H väitel ( mis pole asjas millegagi ümber lükatud) tegi ta uue ATV-ga proovisõitu tegelikult metsaradadel ja kinni peeti ta siis, kui ta pöördus tagasi koju. Kuna tegemist oli A.H koduteega, mida ilmselt võõrad isikud tavapäraselt liiklemiseks ei kasuta, on inimlikult mõistetav tema arusaam, et ta võis koju tagasipöördumiseks registreerimata mootorsõidukiga kasutada seda teed. Samas mootorsõiduki juhina lasus A.H kohustus kõiki liiklusnõudeid täita. Uue mootorsõiduki teel liikumise lubatavuses tulnuks A.H enne sõitma asumist veenduda, kuid ta seda ei teinud. Kohus leiab, et A.H on süüteo toime pannud ettevaatamatusest hooletuse vormis. Hoolsusetu käitumine tähendab seda, et A.H ei tegutsenud konkreetses tegevusvaldkonnas (liikluses) vajaliku hoolsusega. Kohtu hinnangul A.H süüd ja teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Toimepandu on kaevatavas otsuses õigesti kvalifitseeritud LS § 74-3 järgi. KarS § 56 lg 1 kohaselt karistamise alus on isiku süü ja arvestada tuleb karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Arvestades süüteo toimepanemise aega ja kohta ei saa A.H süüd lugeda väga suureks. A.H ei ole süütegu toime pannud tiheda liiklusega teel nö tipptunnil, vaid tegemist on üksnes kahele kinnistule juurdepääsuteega, mida ilmselt tavapäraselt kasutavad ainult menetlusaluse isiku enda ja tema naabri perekond. Kohtu arvates ei ole asjas tõsikindlalt tõendatud, et tegemist oleks olnud üldse avaliku teega, nagu väidab kohtuväline menetleja. Teeseaduse § 4 lg 1 kohaselt avalikult kasutatavad teed on riigimaantee, riigi talitee, kohalik tee ja kohalik talitee. Pigem viitavad menetlusaluse isiku ütlused, et tegemist on erateega. Kohtu arvates on liiklusalase süüteo raskuse hindamisel oluline vahe, kas see pannakse toime tiheda liiklusega avalikul teel või väga väikese liiklusintensiivsusega erateel. Puuduvad igasugused viited selle kohta, et A.H oleks oma süüteoga tekitanud mõnele kaasliiklejale ohu. Olukorras, kus seadusandja on andnud seaduse kohaldajale karistuse mõistmisel küllaltki suure valikuvõimaluse konkreetse karistusmäära valikul, ei saa karistuse mõistmist põhjendada üksnes vajadusega ühiskonnale näidata, et iga rikkumine saab rangelt karistatud. Asjas pole vaidlust selle üle, et enne vaidlusalust süütegu A.H liiklusseaduse rikkumisi toime pannud ei olnud. Seega A.H on olnud seaduskuulekas liikleja. Kaevatavast otsusest nähtuvalt karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Ka kohtu hinnangul karistust kergendavad asjaolud puuduvad. A.H ei ole kohtuvälise menetluse käigus ega ka kohtus mingilgi moel juhtunu suhtes kahetsust avaldanud. Ka pole asjas karistust raskendavaid asjaolusid. 4
(5)Liiklusseaduse § 74-3 sanktsioonis on ette nähtud karistusena rahatrahv kuni 100 trahviühikut. A.H on karistatud rahatrahviga 30 trahviühiku ulatuses so veidi vähem kui 1/3 sanktsioonist. Arvestades kohtuvälise menetleja valitud karistusmäära võib eeldada, et kohtuväline menetleja on karistuse määramisel karistust mõjutavaid asjaolusid teatud määral juba arvestanud. Kohtu arvates kohtumenetluse käigus on lisandunud siiski mõningad asjaolud, mis annavad alust karistust mõnevõrra kergendada. Kohtu hinnangul on süütegu toime pandud ettevaatamatusest. Ka on kohtu arvates kohtuväline menetleja A.H süüd lugenud liialt suureks, rõhutades, et süütegu on toime pandud avalikul teel. Samas, kuna ei esine ühtegi karistust kergendavat asjaolu, pole põhjendatud ka karistuse vähendamine olulisel määral. Eeltoodu ja VTMS § 132 p 2 alusel kohus tühistab kaevatava otsuse osaliselt so A.H määratud karistuse osas ja karistab teda rahatrahviga 20 trahviühiku ulatuses so 1200 krooni. A.H kinnitusel on tal kaks alaealist ülalpeetavat. Kuid ta omab ka regulaarset sissetulekut 11 000 krooni kuus. A.H tema enda kinnitusel kuulub sõiduauto, buss ja ATV ( viimase väärtus 23 000 krooni). Kohtu hinnangul A.H majanduslik olukord ei ole selline, et 1200 krooni suuruse rahatrahvi tasumine peaks temale olema ülejõukäiv. Rahatrahvi tasumise tähtaja pikendamist ei ole menetlusalune isik kaebuses taotlenud. Kuna tegemist on kohtuvälise menetleja otsusega määratud rahatrahviga, mille suurust kohus üksnes muudab, tuleb trahvi tasumiseks vajalikud pangakonto- ja viitenumbrid jätta samadeks, nagu need on kaevatavas otsuses. VTMS §-st 204 lg 3 tulenevalt tuleb trahv tasuda kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul so sisuliselt käesoleva otsuse jõustumise ajaks. VTMS §-st 199 lg 2 tulenevalt käesolev kohtuotsus jõustub, kui seda ei saa vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses. Kohtunik Rita Kulberg 5
(5)