novembri 2012 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav T.R Prokurör Olga Dorogan Kaitsja Marko Tiirik Süüdistatav T.R isikukood xx, Eesti Vabariigi kodanik, kõrgharidus, emakeel – eesti keel, töökoht: x, elukoht: x-, x, varem kriminaalkorras karistamata, tõkendit ei ole kohaldatud Istungi toimumise aeg 15. jaanuar 2013 RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 2, 4; 338 p 2, 340 lg 2 p 4 tühistada Viru Maakohtu 19. novembri 2012 kohtuotsus T.Rle
järgi mõistetud rahalise karistuse (4532 eurot),
lg 1 järgi rahalise karistuse igakuise ositi tasumise summa osas ja selle esimese makse osas. - Mõista T.Rle süüdistuses
-
lg 1 alusel määrata rahalise karistuse tasumine ositi 10 (kümme) kuu jooksul ja igakuiselt kuulub tasumisele 452 (nelisada viiskümmend kaks) eurot. Rahalise karistuse esimene makse summas 452 eurot tuleb tasuda maakohtu otsuses viidatud arveldusarvele. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. 1 Apellatsioon rahuldada osaliselt. Välja mõista Eesti Vabariigilt T.Rle tema poolt valitud kaitsjale jurist Marko Tiirikule makstud tasu 204 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
järgi ja mõistis talle rahalise karistuse 200 päevamäära ulatuses s.o summas 4532 eurot.
lg 1 alusel määrati rahaline karistus tasumisele ositi 10 kuu jooksul, igakuiselt summas 453,20 eurot. T. T.Rlt mõisteti välja riigituludesse menetluskulud: 435 eurot sundraha ja 0,45 eurot toimiku materjalidest koopiate tegemise eest. KrMS § 180 lg 3 alusel määrati menetluskulu summa 435,40 eurot tasumisele ositi 10 kuu jooksul, igakuiselt summas 43,54 eurot kuni summa täieliku tasumiseni. T. T.Rle esitati süüdistus selles, et tema, olles alkoholijoobe seisundis, 18.09.2011 kella 19.30 ajal x vallas X 24 korterelamu teise sissekäigu juures lõi alaealist R.T ilma põhjuseta ühe korra rusikaga suu piirkonda, täpsemalt vastu alumist huult, mille tagajärjel tundis kannatanu füüsilist valu ja tema huulest jooksis verd. Seega T. T.R, lüües teist isikut, millega põhjustas valu ja kehavigastuse, pani süüdistuse kohaselt toime
Maakohus tõi välja süüdistatava ja tema elukaaslase H.P ütlused ning märkis, et nende kohaselt ei käinud süüdistatav süüdistuses näidatud ajal üksi trepikoja juures, ei löönud seal kedagi, tuli sel päeval koju koos laste ja elukaaslasega ja konflikti trepikoja juures ei olnud. Maakohus leidis, et H. H.P ütlused kinnitavad süüdistatava ütlusi ning H. H.P on süüdistatavale andnud alibi, kuid selle kontrollimiseks tuleb analüüsida süüdistatava ja tunnistaja H. H.P eraellu puutuvaid küsimusi. Maakohus märkis, et H. H.P on süüdistatava elukaaslane ning neil on ühine laps, kes elab enamuses emaga, kuid vahepeal süüdistatava juures. Tunnistaja H. H.P elab vanemate eramajas, kuid külastab süüdistatavat üks-kaks-kolm korda nädalas ning külastamise ajal elatatakse sisuliselt pereelu. Süüdistatava veel x last elavad tema juures alaliselt ning nende ema elab eraldi. Süüdistatav toetab elukaaslast materiaalselt, raha on ette nähtud lapsele, aga summa antakse ema kätte, kes lapse eest hoolitseb. Elukaaslane töötab x juhatuses assistendina ning teda toetavad ka tema vanemad, kelle majas ta elab. Maakohus märkis, et süüdistatava ja tunnistaja ütlustele tuginedes võib järeldada, et tunnistaja H. H.P ei ole süüdistatava suhtes sõltumatu ja kõrvaline isik ning H. H.P sotsiaalne seisund ei ole materiaalses ega ka isiklikus mõttes väga kindel. Külastamisabielu üks pool võib igal hetkel sellisest elust ära öelda ja näiteks jätta teise poole ilma materiaalse toetuseta. Maakohus leidis, et tunnistaja H. H.P on süüdistatavast teatud määral sõltuv nii isiklikult kui ka materiaalselt. Emana on ta huvitatud, et tema lapse isa oleks meelestatud tema ja lapse vastu positiivselt, vastasel juhul võib ta kaotada süüdistatava pakutud materiaalse ja isikliku toe. 2 Maakohtu otsuse kohaselt tekkis kohtuliku arutamise käigus, nimelt tunnistaja H. H.P ristküsitlusel, maakohtul veendumus, et tunnistaja tunneb ennast ristküsitlusel veidi piinlikult ning tema ilmumine kohtusse ei ole olnud vaba ega tingitud ainult tema enda vabast tahtest. Maakohus möönis, et tunnistaja käitumine võib olla tingitud ka isiku iseloomust, näiteks tema tagasihoidlikkusest, kuid arvestades tema ja süüdistatava eraelu asjaolusid, ei ole välistatud, et tunnistaja võib anda ütlusi süüdistatava kasuks, olles viimase poolt selleks kallutatud. Maakohus tõi välja politseinikust tunnistaja I.He ütlused ning leidis, et kõrvutades tunnistaja H. H.P ja I.H ütluseid, peab kohus tõdema, et tunnistaja H. H.P ja süüdistatava ütlustes sisalduvad asjaolud, mille kohaselt uks on kahekordne, uksekell oli katki, uksele tuli koputada, korteris mängis 2 televiisorit ning nad ei kuulnud, et keegi oleks uksele koputanud, ei ole politseiniku ütlustega vastuolus. Maakohus leidis, et ei ole välistatud, et kahakordse ukse ja kahe televiisori mängimise pärast ei olnud uksele koputamine korteris viibinud isikutele kuulda. Kuna politseinik ei koputanud kõvasti ega pikema ajavahemiku jooksul ning kolme korra „normaalne“ koputamine võis jääda korteris viibinud isikutele märkamatuks, ei kahanda politseiniku ütlused maakohtu hinnangul süüdistatava ja tunnistaja H. H.P ütluste usaldusväärsust. Maakohus leidis, et tunnistaja I.H ütlustega on usaldusväärselt tõendatud fakt, et 18.09.2011 kell 19.05 nägi ta kannatanut X maja juures, kannatanu huul oli katki ja paistes, kannatanu väitis, et teda lõi mees, kes tuli maja juurde autoga X tumedat värvi ja kannatanu osutas sõiduautole X xxx. Maakohtu otsuse kohaselt nähtub kaitsja esitatud registreerimistunnistusest (kriminaalasja materjalid lk 30), et sõiduauto XXXX omanikuks on T. T.R. Maakohus märkis, et süüdistataval on õigus süüd mitte tunnistada ja KrMS § 7 lg 2 kohaselt ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust, kuid kohtupraktikas on aktsepteeritud isiku süüditunnistamist üksnes kannatanu ütlustele tuginedes ning „sõna sõna vastu“ olukorda ei tõlgendata süüdistatava kasuks kõrvaldamata kahtlusena. Maakohus leidis, et antud kriminaalasjas on ainukeseks otseseks tõendiks kannatanu R.Te ristküsitlusel antud ütlused. Sündmuse juures ei olnud pealtnägijaid ning muid otseseid tõendeid tuvastatud ei ole. Maakohus märkis, et kohtupraktikas on käesolevaks ajaks püsivalt välja kujunenud seisukoht, et isiku süüditunnistamine võib rajaneda ainult ühele tõendile ning viitas Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-109-10 p-s 10 ja Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-15-12 p-s 13 avaldatud seisukohtadele. Maakohus tõi välja kannatanu R.Te kohtuistungil antud ütlused ning leidis, et need on tõendina iseenesest eluliselt usutavad ja loogilised. Maakohtu otsuse kohaselt ei tekkinud kannatanu ristküsitlusel kohtul kahtlust, et kannatanul võiks olla põhjust tõe moonutamiseks või tegelike asjaolude varjamiseks. Maakohus märkis, et ei olnud ka märke, et kannatanu annab ütlusi olles teksti pähe õppinud või ebaseadusliku mõju all ning kohtul ei tekkinud ristküsitluse tulemina muljet, et kannatanu ütlused oleksid väljamõeldise tagajärg. Maakohus märkis, et süüdistatav on kannatanu suhtes võõras inimene ning nende vahel ei ole esinenud varasemaid kontakte ega konflikte. Maakohus märkis, et kannatanu kinnitas oma sellekohaseid ütlusi ütluste olustikuga seostamisel 17.11.2011 (k 2 lk 1-15), mille käigus näitas ta kohapeal, kus viibis tema ise ja süüdistatav T. T.R hetkel, kui süüdistatav teda rusikaga näkku lõi, samuti näitas ta süüdistatava auto parkimise kohta ning kohta, kuhu asfaldile ta pidi sülitama suhu kogunenud verd. Maakohtu otsuse kohaselt esitas prokurör tõendina äratundmiseks esitamise protokolli (kdö 2 lk 16-21), millest nähtub, et 24.01.2012 läbiviidud menetlustoimingu käigus tundis kannatanu kahtlustatav T. T.R ära kui isiku, kes 18.09.2011 lõi kannatanut ühe korra rusikaga näkku. Maakohus märkis, et sellesse tõendisse suhtub kohus kriitiliselt ja jätab kohtuotsuse tegemisel sellega järgmistel põhjustel arvestamata. Äratundmine on eraldi menetlustoiming, mille läbiviimise ja protokollimise reeglid on sätestatud KrMS §-des 81 ja 82 ning mille eesmärk on 3 võimalikult usaldusväärsemal viisil tuvastada isiku või objekti seotust kuritegu puudutava asjaoluga. Äratundmise usaldusväärsuse tagamiseks on selle toimingu läbiviimise ranged reeglid, mille järgi peab enne toimingut isik olema üksikasjalikult ülekuulatud tunnuste kohta, mille järgi võib ta objekti või isiku ära tunda, ning objekt või isik peab olema esitatud koos vähemalt kahe sellega sarnase objekti või isikuga. Kui kriminaalmenetluse käigus tuleb kedagi või midagi ära tunda, korraldatakse üldjuhul äratundmine KrMS § 81-82 alusel. Äratundmise läbiviimine ei ole enam võimalik, kui kannatanu või tunnistaja on isikut või objekti süüteomenetluse käigus juba näinud, seda enam kui isiku (elava isiku või isiku foto) või objekti positsioneeriti ette süüteoga seotuna. Maakohus märkis, et kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja NVja JV, samuti politseinikust tunnistaja I. H kinnitasid kõik üksmeelselt, et kohale saabunud politsei asus kontrollima kohapeal võimaliku ründaja isikut. Kuna isik ei avanud politseile ust, kontrolliti ja tuvastati tema isik politsei andmebaasi kaudu (tunnistaja I.H sõnul KAIRI kaudu). Andmed saadi auto registreerimismärgi järgi ning andmebaasist oli võimalik vaadata isiku fotot. Pilt oli piisavalt suur ja kvaliteetne (tunnistaja N. V sõnul 10x15cm), värvifoto. Fotot näidati kannatanule, kes kindlalt avaldas, et see ongi isik, kes lõi teda rusikaga näkku. Mõlemad tunnistajad V kinnitasid asjaolu, et tegemist on Ve naabriga, kes elab korteris nr x. Tunnistaja J. V ütlustest nähtub, et arvuti ekraanil olid isiku pilt ja tema andmed. Seega oli ründaja isik kontrollitud ja vähemalt esialgselt piisavalt tuvastatud kriminaalmenetlusevälise meetmega, nimelt väidetava rikkuja isiku tuvastamise käigus. Sellest tulenevalt, oli kannatanule juba eelnevalt ette loodud eelarvamus väidetava ründaja isiku ja tema välimuse kohta. Maakohus leidis, et 21.01.2012 läbiviidud äratundmise kvaliteet, mis seisneb isiku usaldusväärse seotuse fikseerimises kuritegu puudutava asjaoluga, on rikutud. Seda seetõttu, et kannatanu oli menetlustoimingu ajal x-aastane ehk alaealine, alaealine on üldiselt kergemalt mõjutatav kui täiskasvanu ja sellest tulenevalt esineb risk, et äratundmisel võis kannatanu osutada T. T.Rle kui kuriteo toimepanijale olles mõjutatud, kuna võis pöörduda oma mälus talle 18.09.2011 näidatud fotol olnud isiku välimusele. Maakohtu hinnangul on piisavalt tõenäoline, et kannatanu võrdles mõtteliselt äratundmiseks esitatud isikute näojooni ja välimust mitte ainult teda löönud isiku välimusega, vaid talle 18.09.2011 näidatud T. T.R fotoga. Sel juhul ei ole äratundmisel kannatanu järelduse seisukoha kujundamine ja järelduse tegemine vaba, vaid võib osutuda rikutuks loodud eelarvamusega. Maakohus leidis, et tähelepanuväärt on fakt, et ristküsitlusel ei maininud kannatanu kordagi, et 18.09.2011 näidati talle väidetava ründaja fotot. Samas ükski menetlusosaline ei tundnud selle vastu ka huvi ega esitanud vastavat küsimust. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole äratundmiseks esitamise protokollis märgitud milliste tunnuste järgi tundis äratundja isiku ära, kuigi selliste andmete kandmine protokolli on KrMS § 85 lg 1 p 5 kohaselt kohustuslik. Protokollis on märgitud üksnes seda, et kannatanu tunneb ära mehe, kes lõi teda rusikaga näo piirkonda ja sõitis oma autoga X x maja juurde. Protokollis sisalduvad ka kannatanu ütlused, kuid ka ütlustes ei ole kannatanu puudutanud küsimust, milliste tunnuste järgi tunneb ta isiku ära kui kuriteo toimepanija. Maakohus märkis, et kohtupraktikas on siiski küllaltki laialt aktsepteeritud olukorda, et äratundmiseks esitamise protokoll võib olla teatud tingimustel lubatud ja usaldusväärne tõend ka sel juhul, kui on rikutud KrMS § 81 lg 2 nõuet. Maakohus viitas Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-33-06 ja 3-1-1-21-09 p 10 ning leidis, et KrMS § 82 lg 1 p 5 nõude rikkumine protokolli koostamisel ei too automaatselt kaasa tõendi usaldusväärsuse kaotamist. Maakohtu otsuse kohaselt selgitas kannatanu kohtuistungil, et tundis isiku ära näojoonte järgi, mis olid eestlasele omased. Mida kannatanu silmas pidanud, jäi kohtuliku arutamise käigus ebaselgeks. Kuna rohkem kannatanu ei selgitanud, puudub maakohtu otsuse kohaselt võimalus kontrollida, hinnata ja võrrelda, kas ja kuivõrd on need tunnused, mille alusel isik ära tunti, sarnased nende tunnustega, mille oli äratundja talletanud enda mällu varem seoses kuriteosündmusega. Maakohus leidis, et äratundmise kuupäevaks sündmusest möödunud neli kuud ei ole niivõrd pikk aeg, et 18.09.2012 loodud eelarvamus väidetava ründaja isiku kohta 4 oleks kannatanu mälust kustunud ning äratundmiseks esitamise protokolli ei saa lugeda usaldusväärseks süütõendiks. Maakohtu otsuse kohaselt kinnitas kohtuistungil ülekuulatud kannatanu esindaja N. T kannatanu ütlusi, selgitades, et kannatanu helistas talle mitu korda ning ta sai juhtunust teada siis, kui kannatanu helistas, et teda löödi rusikaga, huul on katki, ning hiljem, kui poeg saabus koju. Talle helistas ka J. V ja andis juhtunust teada. Samuti nägi ta, et pojal on huul paistes ja seestpoolt verine. Maakohus leidis, et tõendi allika usaldusväärsuse seisukohalt ei oma tähtsust asjaolu, millal kannatanu esindaja esitas kirjaliku avalduse politseisse. 18.09.2011 kutsus politsei kohale seoses kuriteoga tunnistaja J. X ja kannatanu andis politseile kohapeal selgitusi, seega oli realiseerunud kannatanu õigus pöörduda politseisse ja küsida abi ja kaitset. Samuti märkis maakohus, et tõendi allika usaldusväärsuse seisukohalt ei ole oluline, kas avalduse kirjutamisel märkis kannatanu ennast töötuna või tööd omavana isikuna (kohtuistungi protokoll lk 14). See asjaolu on maakohtu hinnangul ilmselt ebaoluline ega kahanda kannatanu esindaja usaldusväärsust, sest viimane andis kohtule ammendava selgituse (kohtuistungi protokoll lk 14). Maakohus tõi välja tunnistaja J. X ütlused ning vaatlusprotokolli märgitud asjaolud ning märkis, et vaatlusprotokolli kohaselt helistas tunnistaja numbrile 110 18.09.2011 ning helistamise ajaks on uurija märkinud „kuskil 19.30“. Maakohus märkis, et suhtub taunivalt asjaolusse, et politseiuurija ei ole võimeline tuvastama prefektuuri juhtimiskeskusesse adresseeritud pöördumise täpset kellaaega, kuigi kõned salvestatakse. Maakohtu otsuse kohaselt lähtus kohus sellest, et tunnistaja I.H ütluste kohaselt, tuli patrullile väljakutse kell 19.00 ning viie minutiga saabus patrull juba kohale. Maakohtu otsuse kohaselt nähtub vaatlusprotokollist, et selle objektiks on juhtimiskeskuse arhiivist võetud kõne, mis puudutab 18.09.2011 väljakutset X x. Kõnest on tuvastatav, et pöörduja palub abi seoses sellega, et naaber lõi alaealist. Maakohtu hinnangul on vaatlusprotokollis sisalduv kõne tekst kooskõlas tunnistaja J. X ütluste sisuga. Kohtuistungil kinnitas tunnistaja, et pöörduja oli tema ja protokollis on kajastatud tema öeldu. Maakohus märkis, et vaatlusprotokollist nähtub, et tunnistaja on korduvalt nimetanud kannatanut oma õepojana ja et kannatanu ema on tema õde. Kohtuistungil selgitas tunnistaja, et tegelikult kannatanu ema tema sugulane ega isegi lähituttav ei ole ning nad suhtlesid omavahel ainult telefonitsi ja sel juhul, kui näiteks R.T nende juures ööbima jäi. Maakohus leidis, et kuigi kaitsja juhtis kohtu tähelepanu asjaolule, et tunnistaja ei olnud alati siiras ja esitas politseile osaliselt tõele mittevastavad andmed, ei anna see alust kahelda tunnistaja usaldusväärsuses. Maakohus märkis, et kohtuliku arutamise käigus ei ole tuvastatud ühtki motiivi, mille järgi võib antud tunnistajal olla huvi ja soov anda juhtumi kohta tõele mittevastavaid ütlusi. Kuigi ta ei ole kannatanule täiesti kõrvaline isik, vaid tema sõbra ema, ei ole kaitse pool esitanud ega kohus tuvastanud ühtegi tähelepanuväärt argumenti, miks ta peaks andma tõele mittevastavaid ütlusi. Maakohtu hinnangul on kummaline, et tunnistajal oli vaja politseile teatada, et kannatanu on tunnistaja õepoeg, kui tegelikult see nii ei ole. Maakohtu otsuse kohaselt selgitas tunnistaja, et tegi seda selleks, et vältida küsitlemist, kes on kannatanu tunnistaja jaoks, miks tunnistaja helistab ning miks ei helista kannatanu vanemad. Maakohus leidis, et see annab alust arvata, et tunnistaja võib olla vahepeal kergemeelne ega anna endale aru, et korrakaitseasutusele tuleb esitada täpseid andmeid. Maakohus leidis, et tunnistaja teatud kergemeelsus ei anna siiski alust kahelda tema ristküsitluse käigus antud ütluste tõesuses. Maakohus märkis, et kohtuistungil tunnistas tunnistaja oma viga ja üritas selgitada, miks ta niimoodi tegi ning selline tunnistaja viga ei ole oluline tema ütluste usaldusväärsuse seisukohalt tervikuna. Maakohus leidis, et tunnistaja J. X ütlusi kinnitavad tunnistaja I.H ütlused ning nad ühtivad omavahel olulistes momentides. Maakohus märkis, et tunnistaja J. X ütlustega kinnitatakse juba tunnistaja I.H tuvastatud asjaolu, et 18.09.2011 kell 19 paiku nägi ta kannatanul 5 kehavigastust, nimelt huul oli paistes ja veritses. Maakohus leidis, et J. X ütlus on tõend KrMS § 66 lg 2-1 p 2 tähenduses, sest kannatanu rääkis talle temaga juhtunust (et meesterahvas, kes sõitis tumeda värvi autoga maja juurde, lõi teda rusikaga näkku, kannatanu näitas, milline see auto on ja lisas, et meesterahvas läks pärast seda trepikotta) nii telefonitsi kui ka isiklikult, see toimus vahetult pärast konflikti, ajavahemikku mõõdetakse minutites ning kohtul ei ole alust arvata, et kannatanu oleks mõni minut pärast konflikti asunud tõde moonutama. Maakohus leidis, et tunnistaja J. X ja kannatanu R.Te ütluste vahel ei ole vastuolusid peale selle, et kannatanu ei rääkinud ristküsitlusel, et politsei näitas talle kohapeal väidetava ründaja fotot, ta tundis ründaja ära ja osutas fotol olevale isikule kui ründajale. Maakohtu hinnangul on vastuolu olulise tähendusega, kuid kaitsja ega prokurör ei tundnud selle vastu huvi. Maakohus märkis, et ei ole arusaadav, miks kannatanu seda fakti varjas. Maakohtu hinnangul võib see olla seotud sellega, et alaealine kannatanu ei ole veel võimeline esitama olulist mitteolulisest. Maakohus tõi välja, et nimetatud asjaolu tuli välja alles pärast kannatanu ristküsitlust tunnistaja ristküsitluse ajal ning kaitsja ja prokurör vaikisid sellest tahtlikult. Nimetatud vastuolu esineb maakohtu otsuse kohaselt kannatanu ütluste ja kolme tunnistaja – I.H, I. X ja N. X – ütluste vahel. Maakohus märkis, et selline vastuolu ja selle varjamine tekitab kohtus esimese tõsise kahtluse läbiviidud uurimise aususes. Maakohus tõi välja tunnistaja N.v ütlused ja leidis, et tunnistaja N. V ütlused ühtivad põhimõtteliselt J. X ja I.H antud ütlustega. Maakohus leidis, et N. Vi ütlus on tõend KrMS § 66 lg 2-1 p 2 tähenduses, sest kannatanu rääkis talle temaga juhtunust (et meesterahvas, kes sõitis tumeda värvi autoga maja juurde, lõi teda rusikaga näkku, kannatanu näitas, milline see auto on ja lisas, et meesterahvas läks pärast seda trepikotta) nii telefonitsi kui ka isiklikult, see toimus vahetult pärast konflikti, ajavahemikku mõõdetakse minutites ning kohtul ei ole alust arvata, et kannatanu oleks mõni minut pärast konflikti asunud tõde moonutama. Maakohus märkis, et kohtuasja arutamisel on tuvastatud, et tunnistaja N. V on kannatanu sõber, mistõttu tuleb tunnistaja ütlusi hoolikalt kontrollida tõendi allika usaldusväärsuse seisukohalt, sest kannatanu sõbral võib esineda motiiv anda ütlusi kannatanu kasuks ning sel juhul ei oleks tunnistaja objektiivne ja usaldusväärne. Maakohus märkis, et võrdleb selleks tunnistaja N. X ütlusi teiste tunnistajate ütlustega, kelle usaldusväärsuses ei ole kohtul alust kahelda. Maakohus märkis, et tunnistaja N. V ütlused ühtivad tunnistaja J. X ja omakorda politseinikest tunnistaja I.H ütlustega ning tunnistaja I. H on kõrvaline isik, kes saabus kohale seoses tööülesannete täitmisega ega ole seotud isiklike või muude suhetega süüdistatava ega kannatanuga. Seega ei ole tema ütluste usaldusväärsuses alust kahelda. Maakohtu hinnangul kinnitavad sisuliselt kõik kolm tunnistajat, et 18.09.2011 kella 19 paiku oli kannatanu huul paistes ja veritses värskelt, ta oli šokis, kirjeldas isikut, kes teda ründas, näitas autot, millega väidetav ründaja sõitis kohale, sõiduauto omanik tuvastati kohapeal politsei andmebaasi kaudu (omanikuks osutus süüdistatav T.R) ning fotot näidati kannatanule, kes kohe avaldas, et see isik oligi ründaja. Maakohus märkis, et nimetatud faktid järgnesid üksteisele lühikeste ajavahemike järel ja toimusid vahetult tunnistajate juuresolekul. Maakohus märkis, et ei ole alust arvata, et selle sündmuse käigus oleks korraga kolm tunnistajat mõelnud ühiselt välja, kuidas saaks teadvalt määrata ründajaks just süüdistatav T.R. Maakohtu hinnangul on kolme tunnistaja ristküsitlusel saadud ütluste põhjal ründaja isiku tuvastamine jälgitav. Maakohus märkis, et J. ja N. V kinnitasid, et kannatanu selgitas, et väidetav ründaja tuli maja ette autoga, kannatanu sõnade kohaselt lõi kannatanut ja läks trepikotta, kus elab tunnistaja N. V. N. V ütluste järgi helistas talle kannatanu, et jõudis peaaegu trepikojani ja kolme minuti pärast helistas uuesti teatades, et teda praegu löödi. Sel hetkel hakkas tunnistaja kolmanda korruse trepist alla minema ja nägi esimesel korrusel, kuidas süüdistatav, nimelt T.R, astub oma korterisse ja sulgeb ukse. Trepikoja juures seisis kannatanu, kelle huul oli paistes ja veritses. Kannatanu näitas tunnistajale autot, millega tuli ründaja. Tunnistaja teadis, et see on süüdistatava auto, keda ta nägi esimesel korrusel hetkel, kui süüdistatav astus oma korterisse ja pani ukse kinni. Seda kinnitas kannatanu ka J. Xle ja 6 politseinikule. Maakohus leidis, et lähtudes loogikast ja sündmuste järjestikusest, ei ole selliselt ründaja isikuni jõudmisel võimalik eksida. Maakohus märkis, et kontrollides kannatanu kui tõendi allika usaldusväärsust, on kaitsja juhtinud tähelepanu asjaolule, et kohtueelse uurimise käigus avaldas kannatanu, et N. V elab X x majas, ettevõtte xi poolt kolmandas sissekäigus (kohtuistungi protokoll lk 9). Kohtuistungil ülekuulatud kannatanu väitis, et sissekäik, kus elab V on teine x poolt ja kolmas xx poolt. Maakohtu hinnangul on tegemist ebaolulise vastuoluga, mis ei kahanda kuidagi kannatanu ütluste terviklikku loogilisust ja järjepidevust ning asjaolu, et alaealine kannatanu eksis sissekäikude lugemisel uurija juures ülekuulamisel, ei anna alust pidada kannatanut kui tõendi allikat ebausaldusväärseks. Seda enam, et teisesküsitluses on prokurör kindlalt ja veenvalt esitanud rida küsimusi ja kannatanu andnud kindlaid vastuseid, millest nähtub (kohtuistungi protokoll lk 10), et N. V elab X x majas, tema sissekäik on teine x poolt, kokku on 4 sissekäiku (protokoll lk 9), ta ootas N. Vt sama sissekäigu juures, kus elab N. V, süüdistatav lõi teda sama sissekäigu juures ja astus pärast seda samasse sissekäiku. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole kohtuliku arutamise käigus vaidlust selle üle, et J. ja N. V elavad samas sissekäigus: süüdistatav korteris x esimesel korrusel ja Vid korteris x kolmandal korrusel. Järgmine vastuolu, millele maakohtu otsuse kohaselt on süüdistatav kohtu tähelepanu pööranud, seisneb selles, et kohtueelsel uurimisel väitis kannatanu, et seisis trepikoja keldriukse juures ja esimese korruse aknas nägi korraks naisterahva nägu. Kohtuistungil väitis kannatanu, et nägi naist, kui lähenes sissekäigu juurde (kohtuistungi protokoll lk 11). Maakohtu hinnangul ei ole nimetatud asjaolu isikule esitatud süüdistuse seisukohalt oluline. Arvestades seda, et süüdistatav ise ega tunnistaja H. H.P ei eita, et 18.09.2011 õhtul viibis tunnistaja H. H.P süüdistatava kodus ehk x korrusel ning köögiaken on sissekäigust vasakut kätt, jääb maakohtu hinnangul arusaamatuks, milline oluline tähendus saaks olla asjaolul, kas kannatanu nägi süüdistatava korteris aknas naist seistes juba trepikoja juures või lähenedes trepikoja juurde. Seda enam, et kannatanu ise tunnistas kohtuistungil, et keldriukse juurest ei oleks esimese korruse aken selgelt nähtav ehk jäi kindlaks ütlusele, et ta nägi naisterahvast lähenedes trepikoja juurde. Järgmine vastuolu, millele maakohtu otsuse kohaselt on kaitse tähelepanu pööranud, on asjaolu, et kannatanu väitel saabus süüdistatav kohale musta värvi autoga (kohtuistungi protokoll lk 4). Süüdistatava sõiduauto X registreerimistunnistusest (kriminaalasja materjalid lk 30) nähtub aga, et sõiduauto värv on tumepunane. Maakohtu hinnangul ei sea see kannatanu usaldusväärsust tõsise kahtluse alla, kuna kannatanu nägi nimetatud autot sündmusega seoses ja võimalik, et ka enne, kui on käinud sõpra juures külas. Maakohus leidis, et see, kuidas keegi näeb tumedamaid värve on väga suhteline ning teatud tingimustes, näiteks sõltudes sellest, kuidas päikesevalgus peegeldub, on raske või võimatu teha vahet, kas auto on must, tumelilla, tumesinine või tumeda asfaldi värvi. Maakohus märkis, et näiteks, tunnistaja N. V osutab süüdistatav auto värvile kui väga-väga tumedale (kohtuistungi protokoll lk 16) ja vastab kohtu täpsustavale küsimusele – väga tume kirsipunane aga peaaegu must (kohtuistungi protokoll lk 22). Ka politseinik I. H (kohtuistungi protokoll lk 28) kirjeldab sõiduautot, millele osutas kannatanu, kui X tumedat värvi, must, tumesinine või tumepunane. Maakohus märkis, et kui isegi politseinikule, kes seoses oma tööülesannete täitmisega peaks olema väga tähelepanelik, tundus auto värv võimalik must olevat, ei ole see vastuoluline, et alaealine nägi sõiduauto värvi mustana, kuigi registreerimistunnistuse järgi on värv tumepunane. Puutuvalt kaitse poolt tõstatatud kannatanu ütluste väidetavatesse vastuoludesse märkis maakohus, et tegemist on pigem ebatäpsustega, mille esinemise põhjus on arusaadav. Kaitse poolt märgitud vastuolud kannatanu ütlustes ei ole maakohtu arvates olulised ega sea kannatanu kui tõendi allika usaldusväärsust kahtluse alla. Maakohtu otsuse kohaselt ilmnes kohtuliku arutamise käigus vastuolu kannatanu ja tunnistaja N. Vi ütlustes. Kannatanu selgitas, et süüdistatav pöördus tema poole ja suhtles temaga 7 konflikti käigus vene keeles väga tugeva eesti aktsendiga (kohtuistungi protokoll lk 5). Tunnistaja N. V selgitas, et kannatanu sõnade järgi pöördus süüdistatav ja rääkis kannatanuga eesti keeles (kohtuistung protokoll lk 18). Maakohus leidis, et tegemist on faktilise vastuoluga, mida kohtuliku arutamise käigus ei kõrvaldatud. Maakohtu hinnangul ei ole aga vastuolu niivõrd oluline, et tunnistada kannatanu tõendi allikana ebausaldusväärseks. Maakohus märkis, et kannatanu vastas prokuröri küsimusele ning selgitas piisavalt põhjalikult ja üksikasjalikult, mida ja kuidas süüdistatav talle ütles enne seda kui kannatanut lõi. Tunnistaja N. V vastas prokuröri küsimusele, kas kannatanu sõnade järgi kasutas süüdistatav ebatsensuurseid väljendeid, et vist kasutas. Maakohus leidis, et on eluliselt arusaadav, et kannatanu ei edastanud N. Vile süüdistatava sõnumeid sõna-sõnalise täpsusega, millele ilmekalt osutab tunnistaja sõna „vist“ . Sellest tulenevalt leidis kohus, et kannatanu ütlused on eesti või vene keele kasutamise osas täpsemad, kuna ta oli vahetu kuulaja. Tunnistaja sai aga juhtunust teada kannatanu sõnadest ning on eluliselt väheusutav, et vahetult pärast sündmust tunnistajale juhtunust rääkides oleks suur tähelepanu pööratud asjaolule, mis keeles süüdistatav ennast väljendas. Maakohtu otsuse kohaselt juhtis kaitse alates kohtueelse uurimise algusest menetleja ja kohtu tähelepanu sellele, et kannatanu ja tunnistajate ütluste kogumi alusel ei ole võimalik sündmustikku ajaliselt järjestikult üles ehitada – näiteks seda, kas üldse, kes, kellele ja millal helistas. Maakohtu hinnangul viitas kaitsja tunnistajate ja kannatanu võimalikule vandenõule süüdistatava vastu ja sellele, et teo toimepanemise aeg ei ole tuvastatav. Maakohus leidis, et tunnistajate N. Vi, J. X ja politseinikust tunnistaja I.H ütlused on sündmustiku ajalise kulu olulistes momentides kattuvad ega kutsu esile kahtlust selles, kas tunnistajate kirjeldatud sündmused leidsid tõepoolest aset 19.09.2011 õhtupoolikul kella 19 paiku. Tunnistaja I. H selgitas, et kutse oli saadud kell 19 ja kohapeale jõudis patrull 5 minutiga. Tunnistaja J. X kinnitas, et kell 19 lõpetas ta oma töö ning 17 minutit enne seda helistas talle poeg ja rääkis, mis kannatanuga juhtus. Pärast seda sõitsid tunnistaja N. V ja kannatanu J. X tööle, viisid ta koju (tema töökoht on läheduses x tänaval x), J. X püüdis rääkida läbi ukse süüdistatavaga ja helistas pärast seda politseisse. Vaatlusprotokollist nähtuvalt (lk 22 kriminaalasja materjalides) saabus kutse juhtimiskeskusesse „kuskil 19.30“. Kannatanu esindaja N.T andis kohtuistungil ütlusi, et kannatanu helistas talle ja rääkis juhtunust peale kella 6 õhtul, täpsemalt ta aga ei mäleta (kohtuistungi protokoll lk 13). Kaitsja juhtis kohtu tähelepanu sellele, et kannatanu esindaja ütlustes esineb vastuolu, sest kohtueelse uurimise käigus avaldas kannatanu esindaja, et kannatanu helistas talle ja rääkis juhtunust pärast kella 7 (kohtuistungi protokoll lk 15). Kannatanu esindaja selgitas kaitsja küsimusele, et kohtueelsel uurimisel mäletas ta paremini, võiks olla siiski peale kella 7, seda enam, et ta lõpetab töö kell 6, sellepärast ta ütles kohtuistungil peale kella 6. Maakohtu hinnangul on kannatanu esindaja selgitus mõistlik ja arusaadav ning olulist vastuolu kannatanu esindaja ütlustes ei ole. Maakohus viitas ka Riigikohtu lahendile nr 3-1-119-09 p 18.3 ning märkis, et kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et teo toimepanemise aega on võimalik tuvastada ajavahemikuna ning teo toimepanemise aja määramine minutilise või tunni täpsusega ei ole kohustuslik. Maakohtu hinnangul ei ole isiku esitatud süüdistuse tõendatuse seisukohalt väga oluline see, kes kellele, millal ja millises täpses järjekorras helistas. Maakohtu hinnangul on asjassepuutuvateks kannatanu telefonikõnedeks esimene kõne N. Vile, mille kohaselt ta varsti kohale jõuab, järgmine, mille kohaselt on ta trepikoja juures, ning kolmas, mille kohaselt teda löödi. Sündmustiku kirjeldamisel on maakohtu hinnangul asjassepuutuvad kõned N. Vi kõne J. Xle ja J. X kõne politseisse. Maakohtu otsuse kohaselt on kaitsja kohtueelsel uurimisel ja kohtus korduvalt taotlenud kõneeristuste tegemist, kuid nendest on keeldutud. Maakohus märkis, et jälitustoimingu tegemine riivab teistest menetlustoimingutest intensiivsemalt isikute õigusi, mille tõttu tuleb teavet koguda jälitustoiminguga siis, kui muu leebema menetlustoiminguga ei ole seda võimalik kätte saada. Maakohus märkis, et tunnistajad ega kannatanu ei eita helistamist ning kaitsja ei ole 8 mõistlikult põhjendanud, miks on alust arvata, et kõnesid tegelikult ei olnud ning see oli kannatanu ja tunnistajate väljamõeldis. Maakohtu hinnangul ei ole alust arvata, et kannatanu ja tunnistaja mõtlesid sündmuse ja süüdistatava osavõtu selles välja. Maakohtu hinnangul puudub neil selleks motiiv. Maakohus leidis, et kuigi kõneeristuste abil oleks võimalik täpsustada sündmustiku kulgu, ei ole see kohustuslik ega vajalik. Maakohus viitas Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-3-07 ning märkis, et kohtupraktikas on omaks võetud seisukoht, mille kohaselt ütlustes ilmnenud oluline vastuolu ei tähenda automaatselt tõendi ebausaldusväärsust. Maakohus leidis, et tõendite ja faktiliste andmete analüüsimisel kohtuliku arutamise käigus avastatud ebatäpsused ja mitteolulised vastuolud ei ole nii intensiivsed või hulgalised, et kohus saaks seada kahtluse alla kannatanu ja tunnistajate I.H, N. Vi ja J. X ütluste usaldusväärsuse või läbiviidud kriminaalmenetluse aususe. Maakohtu hinnangul on ainus asjaolu, mis tekitab kahtluse kriminaalmenetluse aususes see, et kannatanu ei teatanud kohtule sellest, et nägi süüdistatava fotot politsei arvuti ekraanilt, tundis ta ära ja tuvastas fotol oleva isiku kui teo toimepanija. Maakohus märkis, et seetõttu ei tugine kohus isiku äratundmise protokollile kui süütõendile, kuid ka ilma nimetatud tõendita on kohtuliku arutamise käigus kogutud piisavalt tõendeid süüdistatav T. T.R süüditunnistamiseks. Maakohtu hinnangul on see, et T. T.R 18.09.2011 õhtupoolikul kella 19 paiku x vallas X x korterelamu teise sissekäigu juures lõi alaealist R.Tt ühe korra rusikaga suu piirkonda, täpsemalt vastu alumist huult, mille tagajärjel tundis kannatanu füüsilist valu ja tema huulest jooksis verd, tõendatud järgmiste tõenditega. Kannatanu ütlustega, et 18.09.2011 kell 19 paiku lõi teda rusikaga näkku süüdistatav X x, x asuva maja trepikoja juures, mida kinnitavad ütluste olustikuga seostamise protokoll, tunnistajate J. X ja N. Vi ütlused, mis on tõendiks KrMS § 66 lg 2-1 p 2 mõttes ning vaatlusprotokoll, milles on jäädvustatud tunnistaja J. X kõne politsei juhtimiskeskusesse, milles ta teatab kuriteost ja kirjeldab, kes on ohver ja kes on võimalik teo toimepanija. Samuti tunnistaja I.H ütlustega, et kannatanu näitas autot, millega saabus kohale ründaja, vaatas politseibaasist isiku fotot ja avaldas, et see on isik, kes on sarnane sellega, kes teda lõi, ning kannatanu esindaja ütlustega, et ta sai telefonikõnest teada, et poega löödi, kohale kutsuti politsei ja ta nägi poja huulel vigastust. Maakohus leidis, et isiku tegu on õigesti kvalifitseeritud
Maakohtu otsuse kohaselt on kohus tuvastanud, et löömise tagajärjel oli kannatanu alumine huul paistes ja veritses. Maakohus märkis, et kehalise puutumatuse rikkumisega, nimelt löömisega rusikaga näkku, mille tagajärjel hakkab kannatanul huul veritsema, põhjustatakse kannatanule lühiajaline aga selgelt tunnetav füüsiline valu. Maakohus tõi välja, et kaitseaktis on väljendatud seisukohta, et kannatanu väidetava kehavigastuse kohta puudub ekspertiisiakt ning kannatanu ja tunnistaja ütlused ei ole lubatud tõend kehavigastuse tõendamise kohta. Maakohus märkis, et kohtupraktikas (Riigikohtu otsused 3-1-1-35-06 p 7.5, 3-1-1-79-10 p 13.4, 3-1-1-38-12 p-id 17 ja 18) on korduvalt rõhutatud, et kohtuarstliku ekspertiisi määramine ei ole alati kohustuslik ja vajalik. Ekspertiis on vajalik siis, kui on vaja kasutada eriteadmisi. Selleks, et tõdeda, et isikul oli huul paistes ja veritses, ja seda nägid kolm tunnistajat, kellest üks oli politseinik, ei ole maakohtu hinnangul vajadust kasutada kohtumeditsiini alaseid eriteadmisi. Maakohus rõhutas, et isikule ei ole süüdistust esitatud tervisekahjustuse tekitamises ning
koosseis on täidetud ka siis, kui on toime pandud isiku löömine nagu antud juhul seda on tehtud. Seega kaitsja väide, et tervisekahjustuse tõendamiseks on vaja eriteadmisi, on käesoleval juhul ainetu. Maakohus leidis, et süüdistatav pani talle inkrimineeritud kuriteo toime otsese tahtlusega. Lüües rusikaga teist isikut näkku, nimelt suu piirkonda, teadis süüdistatav maakohtu hinnangul, et ta rikub isiku kehalist puutumatust ja põhjustab isikule füüsilist valu ning möönis ehk soostus sellega. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. 9 Maakohtu otsuse kohaselt karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei tuvastatud. Süü suuruse hindamisel arvestas maakohus sellega, et tegemist on teise astme üheepisoodilise teoga, süüdistatav tegutses ühe kannatanu suhtes ja lõi teda rusikaga ühe korra, kannatanu on alaealine (sündinud xx), seega tegu on toime pandud isiku suhtes, kes oma ea tõttu, olles xaastane, ei ole veel täitelikult valmis ennast kaitsma. Samuti võttis maakohus arvesse, et löök oli piisavalt tugev, kuna kannatanu huul hakkas veritsema, süüdistatav ei kasutanud löömiseks muid vahendeid, mille toimel oleks tagajärg tõsisem ning tõsisemaid pikaajalisi füüsilisi ega psühholoogilisi kannatusi ei ole teoga kannatanule tekitatud. Maakohtu hinnangul viitavad eeltoodud asjaolud, et süüdistatava süü suurus on alla keskmise. Maakohtu otsuse kohaselt karistusregistri andmetel T. T.Rt varem väärteo- ega kriminaalkorras karistatud ei ole (väärteokaristused on kustunud karistusregistri seaduse mõttes). Süüdistatav ei ole senini teadvustanud endale tema poolt toimepandud teo taunimisväärsust ja keelatust ega väljendanud kahetsust. Samas on T.Rl ülalpidamisel x alaealist last ning ta omab kindlat töökohta ja sissetulekut. Maakohus märkis, et
näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni 3-aastase vangistuse.
lg 2 kohaselt võib maakohtu otsuse kohaselt vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega ning kui
-i eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Maakohus viitas ka Riigikohtu lahendi nr 3-11-24-07 p-s 8 avaldatud seisukohale, et vangistust võib karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Tulenevalt toimepandud kuriteo asjaoludest ja arvestades eripreventiivseid eesmärke T.R mõjutamiseks on maakohtu hinnangul antud juhul võimalik mõista isikule rahaline karistus. Maakohus märkis, et rahalise karistuse mõistmisel ja kohaldamisel on isiku majanduslik seisund kitsendatud ning see tekitab talle majanduslikke ebamugavusi, mille kaudu toimub isiku mõjutamine, et ta edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduks. See on maakohtu hinnangul aktuaalne isikute suhtes, kellel on teatud rahalised vahendid ja vara, mille arvelt on isikul täielik reaalne võimalus tasuda mõistetud rahalise karistuse summa. T.R on maakohtu hinnangul selliseks isikuks, kuna tal on töökoht, sissetulek, laenuga soetatud kodu ja sõiduk. Maakohtu otsuse kohaselt on
lg 1 ja 2 alusel võimalik mõista rahaline karistus 30 kuni 500 päevamäära ning päevamäära suurus arvutatakse süüdimõistetu keskmise päevasissetuleku alusel
Keskmine määr on maakohtu otsuse kohaselt 265 päevamäära. Maakohus märkis, et karistuse määra osas otsuse tegemisel arvestab kohus süüdistatava süü suurust ja tema isikut ning leiab, et kuna isiku süü on alla keskmise, kannatanu on alaealine, süüdistatav ei ole tegu kahetsenud, raskendavaid asjaolusid ei ole ja süüdistatav ei ole varem karistatud isik, on põhjendatud T.Rt karistada rahalise karistusega 200 päevamäära. Maakohus märkis, et isiku päevasissetulek arvutatakse arvestades isiku aastase netosissetuleku üht neljasajandikku (36,94 eurot – kriminaalasja materjalid lk 29), millest kohus võtab maha 30% ülalpeetavate arvust lähtudes (x alaealist last 10% ühe ülalpeetava kohta) – 25,80 eurot, millest tuleb maha võtta 3,20 eurot elamiseks vajalike kulude katteks. Seega on lõplik päevamäär on 22,60 eurot ning rahalise karistuse 200 päevamäära seega 4532 eurot. Maakohus märkis, et karistus ei pea tekitama isikule põhjendamatuid ja ebaproportsionaalseid kannatusi ega ebamugavusi. Maakohus leidis, et rahalise karistuse summat 4532 eurot on võimalik lubada tasuda ositi 10 kuu jooksul, igakuiselt 453,20 eurot. Sel juhul on igakuine makse küll suurem miinimumpalgast, aga tunduvalt väiksem kui Eesti 2011. aasta keskmisest kuupalgast. Selline igakuine makse on maakohtu hinnangul taskukohane ka isikule, kes saab vähemalt keskmist palka. Vastavalt teatisele (kohtutoimikus lk 28), oli süüdistatava 2011. aasta aastanetosissetulek x eurot, mis on maakohtu otsuse kohaselt kuus umbes x eurot. 10 Lähtudes sellest leidis maakohus, et rahaline karistus ei tekita isikule ebaproportsionaalseid kitsendusi, mille tagajärjel oleks ohus alaealiste laste heaolu. Maakohtu otsuse kohaselt kaasneb tulenevalt
lg 1 p-st 2 teise astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega sundraha 1,5 kuupalga alammäära suuruses. Vabariigi Valitsuse 22.12.2011 määrusega nr 169 kehtestatud kuupalga alamäär on 290 eurot, seega teise astme kuriteos süüdimõistmisega kaasneb sundraha 435 eurot väljamõistmine. Maakohtu otsuse kohaselt on menetluskulud käesolevas asjas sundraha 435 eurot ja 0,45 eurot toimiku paljundamise eest. Maakohus märkis, et KrMS § 180 lg 3 kohaselt menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid ning võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Maakohus määras sundraha tasumise ositi 10 kuu jooksul, igakuiselt summas 43,55 eurot kuni summa täieliku tasumiseni. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu T. T.R taotleb maakohtu otsuse tühistamist süüdistuses
Apellatsiooni kohaselt ei nõustu süüdistatav maakohtu otsusega tervikuna ja vaidlustab enda süüdimõistmise ning määratud karistuse täies ulatuses. Apellatsiooni kohaselt rikkus maakohus KrMS §-s 268 sätestatud põhimõtet, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Apellant leiab, et maakohus tugines teda süüdi tunnistades faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Apellandi hinnangul ei olnud süüdistusaktis KrMS § 154 lg 2 p 4 nõudeid järgitud, kuna ei olnud jälgitav, kuidas ühes või teises tõendis sisalduv konkreetset süüdistuse asjaolu tõendab. Süüdistusaktis oli esitatud kogum tõendeid, loomata seost selle tõendikogumi üksikute osade ja süüdistuses märgitud konkreetsete asjaolude vahel. Sellega on rikutud süüdistava kaitseõigust. Apellatsiooni kohaselt oli kohtulik uurimine ühekülgne ja puudulik ning maakohus on rikkunud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Kohtu järeldus, et tegemist on „sõna sõna” vastu olukorraga ning et antud kriminaalasjas on ainukeseks otseseks tõendiks kannatanu ristküsitlusel antud ütlused, on apellandi hinnangul väär. Süüdistatav ei ole kannatanu poolt väidetud ajal väidetava sündmuse juures viibinud ega kannatanut löönud. Lisaks süüdistava ütlustele kinnitavad seda tunnistaja H.P ristküsitlusel antud ütlused, kuid maakohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta süüdistatavat õigustavad tõendid. Apellandi hinnangul puuduvad kohtuotsuses järgmisi kaitseväiteid kummutavad põhjendused. Apellandi hinnangul on süüdistus põhjendamatu ja alusetu, süüdistatav ei ole 18.09.2011 kella 19.30 ajal x x vallas Xx korterelamu teise trepikoja juures kannatanut löönud ega talle valu ja kehavigastusi põhjustanud ega
Apellandi hinnangul on süüdistatava alibi jäetud tähelepanuta. Süüdistatav viibis eelpool nimetatud ajal kodus ega käinud väljas. Süüdistatava ütlusi kinnitavad tunnistaja H. H.P ütlused. Süüdistatava ja H. H.P antud ütlused on olnud kogu menetluse vältel järjepidevad ja ühesugused. Süüdistus on tõendamata ning süüdistuse poolt kohtule esitatud tõendid on lubamatud. Menetluses ei ole kõrvaldatud kannatanu, kannatanu esindaja ja tunnistajate ütlustes esinevaid vastuolusid ega kontrollitud nende usaldusväärsust. Nii kohtueelses menetluses kui ka kohtulikul uurimisel on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtteid. KrMS § 211 lg 2 kohaselt on kohtueelse menetluse eesmärgiks koguda nii süüdistust kinnitavaid kui ka ümberlükkavaid tõendeid, kuid vaatamata ajalistele vastuoludele kannatanu ja tunnistajate ütlustes jättis prokuratuur ja kohus rahuldamata kaitse taotlused väidetavate telefonikõnede toimumise kohta. Seega jäeti kogumata objektiivselt kontrollitavad tõendid, mis oleksid kinnitanud kaitse poole seisukohti. Nimetatud tõendeid ei saanud kaitse ise koguda. Tõenditega on tuvastamata kannatanu löömine ning seega on välistatud ka 11 kannatanule valu ja kehavigastuste tekitamine süüdistatava poolt. Kannatanu väidetav välimus 18.09.2011 õhtul ei tõenda kaitsealuse süüd kannatanu kehalises väärkohtlemises. Kohtulikult uuritud tõendid ei võimalda tuvastada süüdistuses märgitud faktilisi asjaolusid ega kaitsealuse süüd väidetavas sündmuses – nende alusel ei saa väita, et nimetatud sündmus aset leidis ega ka seda, kuidas see aset leidis ja et teo pani toime just süüdistatav. Seega puuduvad eeldused isiku karistusõiguslikule vastutusele võtmiseks. Kannatanu kehavigastused, nende tekkimise põhjus ja aeg on tuvastamata ning neid ei ole menetluses isegi püütud tuvastada. Apellatsiooni kohaselt ei ole maakohus põhjendanud, kas loeb süüdistatava ja tunnistaja H. H.P ütlused usaldusväärseks tõendiks või mitte (KrMS § 312 p 1 ja 2). Maakohus on kohtulikul arutamisel uuritud tõendeid hinnanud valikuliselt, eirates sellega KrMS § 61 lg 2 nõudeid, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis. Maakohus on apellandi hinnangul kõrvutanud süüdistatava ja tunnistaja H. H.P ütlusi vaid tunnistaja ütlustega, kelle usaldusväärsuses maakohtu hinnangul alust kahelda ei olnud. Rohkem ei ole kohus süüdistatava ja H. H.P ütlusi teiste tõenditega kõrvutanud ega nende ütluste usaldusväärsuse osas seisukohta võtnud. Seega ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine kohtuotsuses jälgitav. Lisaks on kohtu kahtlused tunnistaja H. H.P kallutatuse kohta apellandi hinnangul põhjendamatud, lähevad vastuollu perekonnaseaduses sätestatud vanemate kohustustega ega tugine süüdistatava ja H. H.P antud ütlustele. Apellant leiab, et H. H.P alusetu kahtlustamine kallutatuses (sisuliselt süüdistamine valetamises) seda tõendamata on isiku väärikust alandav ja solvav. Maakohus on kohtulikul arutamisel uuritud tõendeid hinnanud valikuliselt, eirates sellega KrMS § 61 lg 2 nõudeid, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis. Lisaks ei ole maakohus apellatsiooni kohaselt kohtuotsuses kohtulikul uurimisel vastu võetud ja uuritud sõiduauto registreerimistunnistust esitanud ei kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolude tõendina ega tõendina, mida kohus ei pea usaldusväärseks koos selle põhjendusega. Kohus ei ole tõendite kogumisse võtnud kaitse esitatud sõiduauto X x (registrimärk XXXX) registreerimistunnistust. Ka kohtueelsel uurimisel ei pööranud keegi tähelepanu, ega kogunud tõendeid sõiduauto omaniku ja kasutajate kohta. Nimetatud tõendiga on tõendatud, et süüdistatava auto värv on tumepunane, mis on oluliselt erinev kannatanu poolt järjekindlalt väidetud mustast värvist. Apellant leiab, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja märkinud kohtuotsuses kannatanu, kannatanu esindaja, tunnistaja H. H.P ja I.H ütlustena asjaolusid, mida tunnistajad ei ole öelnud. Samuti on kohus jätnud tuvastamata väidetava teo toimepanemise aja või ajavahemiku ning jätnud kõrvaldamata kannatanu, kannatanu esindaja ja tunnistajate ütlustest tulenevad ajalised vastuolud. Apellatsiooni kohaselt tehti süüdistatav süüdlaseks juba enne kahtlustuse esitamist (tõend isikule tehtud väljamaksete kohta ja karistusregistri väljavõte võeti juba enne süüdistatava ülekuulamist ja kahtlustuse esitamist). Seetõttu ei kogutud ka tõendeid, mis objektiivselt lükkaks ümber ainukese süüdistust toetava tõendi, s.o kannatanu vastuolulised ütlused. Nii prokuratuur kui ka kohus on jätnud korduvalt rahuldamata kaitse taotluse koguda tõendeid kannatanu ja tunnistajate väidetavate telefonikõnede kohta, kuigi nende ütlustes esinesid vastuolud kõnede aegade osas. Apellant märgib, et kohtul tekkisid kahtlused läbiviidud uurimise aususes, kuid kohtuotsusest ei selgu, kuidas kohus neid hindas ja kahtlused kõrvaldas. Apellatsiooni kohaselt on maakohus jätnud tuvastamata kannatanu väidetava tervisekahjustuse tekkimise põhjused ja aja. Samuti on kohtuotsuses tuginetud lubamatutele tõenditele. Ütluste olustikuga seostamise protokolli ja vaatlusprotokolli avaldades ei ole käesolevas asjas KrMS § 296 lg 1, KrMS § 289¹ ja § 291 sätestatud eritingimustega arvestatud. Samuti on kohus jätnud hindamata kannatanu ütluste usaldusväärsuse lähtudes ütluste olustikuga seostamise protokollis esinenud puudustest. Vaatlusprotokolli puhul on apellandi hinnangul tegemist lubamatu tõendiga, kuna selle tõendi saamise seaduslikkust ei saa hinnata. Äratundmiseks esitamise protokolli osas leiab apellant, 12 et kuigi see jäeti tõendite kogumist välja, on kohtuotsuses toodud põhjendused tõendi arvestamata jätmiseks ebatäpsed ega vasta uuritud tõenditele, kuna kannatanu ei ole kordagi öelnud, et talle pilti näidati ja ta selle alusel süüdistatava ära tundis. Apellandi hinnangul on väär kohtu järeldus, et KrMS § 82 lg 1 p 5 nõude rikkumine protokolli koostamisel ei too automaatselt kaasa tõendi usaldusväärsuse kaotamist. Äratundmise protokoll, mis ei vasta KrMS § 82 lg 1 p 5 nõuetele, on apellandi hinnangul lubamatu tõend ja tuleb tõendite hulgast igal juhul välja jätta. Kannatanule ainult X x (registrimärk xxx) omaniku andmete ja pildi näitamise järel ei olnud kannatanu seisukoha kujunemine ja järelduse tegemine enam vaba, vaid rikutud loodud eelarvamusega, mistõttu ei ole tema sellekohased ütlused usaldusväärsed tõendid. Apellant leiab, et maakohus on jätnud kohtuliku arutamise käigus tõendite ja faktiliste andmete analüüsimisel tähelepanuta palju ebatäpsusi ja vastuolusid. Maakohus on kohtuotsuses kahel korral rõhutanud, et kahtleb kriminaalmenetluse aususes, kuid kohtuotsusest ei ole võimalik näha kuidas ta neist kahtlustest vabanes. Kohus on analüüsinud tõendites esinenud vastuolusid valikuliselt ning pidanud neid põhjendamatult ebaolulisteks. Kohtuotsuses on jäetud olulised vastuolud kannatanu, kannatanu esindaja ja tunnistajate ütlustes tähelepanuta, analüüsimata ning kõrvaldamata. Seetõttu ei ole kohus igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki nende tõendite hindamisel tõusetunud kahtlusi ega neid veenvalt kummutanud ning on rikkunud sellega ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet, mis on kaasa toonud ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse. Apellandi hinnangul on kannatanu, kannatanu esindaja ja tunnistajate J. X ja N. Vi ütlused ebausaldusväärsed. Apellant leiab, et kannatanu jutt tema väidetava löömise osas on väljamõeldis ja ta püüab teatud asjaolusid teadlikult varjata. Maakohus on apellandi hinnangul võtnud tõendite kogumisse tunnistajate J. X ja N. Vi ütlused, mis KrMS § 66 lg 2¹ kohaselt ei ole tõendiks. J. X ütluste kohaselt kuulis ta väidetavast sündmusest oma pojalt N. Vilt ja alles pärast seda kannatanult. Kannatanu ja tunnistajate ütluste vastuolude (sealhulgas ajaliste) tõttu on tuvastamata, et rääkimine kannatanu poolt toimus vahetult pärast sündmust. Vaatamata ajalistele vastuoludele ei püütud kohtueelses menetluses ja kohtulikul uurimisel koguda tõendeid ja leida vastust küsimustele, millal ja kas kannatanu väidetavast sündmusest tunnistajatele rääkis. Apellant leiab, et väidetava teo toimepanemise aja või ajavahemiku kindlaks tegemata jätmine, selle kohta tõendite kogumata jätmine ja tunnistajate ütlustes esinevate ajaliste vastuolude kõrvaldamata jätmisega on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Tegemist on kohtumenetluse olulise rikkumisega, millega kaasnes ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. Kannatanu ja tunnistajate ütlustes toodud kellaaegade ja tegevuste võimalike minimaalsete pikkuste kohaselt ei oleks eluliselt võimalik sündmuste kohtu kirjeldatud viisil toimumine. Apellandi hinnangul on kohtuotsus rajatud ja tõendikogumisse on võetud ebausaldusväärsete kannatanu, kannatanu esindaja ja tunnistajate ütlused. Seega on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest tõi kaasa ebaseadusliku ja põhjendamata kohtuotsuse. Võrreldes süüdistusaktis toodud asjaolusid ja tõendeid kohtu poolt kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaoludega ja tõenditega, on näha, et kohus on eelistanud isiku vastuolulistest ütlustest neid ütlusi, mis on süüdistust toetavad ja mille osas vastuolud teiste isikute ütlustega ei olnud suured. Kohus on eksinud kohtupraktikas kujunenud seisukoha vastu, et kui on tuvastatav ainukese süüstava tõendiallika ütluste osaline tegelikkusele mittevastavus, muutumine ajas või terviklik ebakindlus, on süüdimõistva otsuse tegemine nimetatud ainukesele tõendiallikale tuginevalt sisuliselt välistatud. Apellant leiab, et kohus on olnud kallutatud, kuna kohtuotsuses ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav ning kohus on hoopis püüdnud põhjendada prokuratuuri tegemata jätmisi, jätnud arvestamata õigustavad tõendid ja süüstavate tõendite puudused. 13 Apellandi hinnangul on süüdistatava süüdimõistmine ja määratud karistus põhjendamatu, ebamõistlik ja vastuolus kehtiva seadusega. Apellatsiooni kohaselt on maakohus eksinud rahalise karistuse määramisel, kuna 200 korda 22,60 võrdub 4 520 euro, mitte 4532 euroga. Samuti on kohus keskmise päevasissetuleku arvutamisel läinud vastuollu „Keskmise päevasissetuleku arvutamise, keskmisest päevasissetulekust mahaarvamiste tegemise, elatustaseme väljaselgitamise ning keskmise päevasissetuleku arvutamiseks ja elatustaseme väljaselgitamiseks vajalike andmete väljanõudmise, esitamise ja vormistamise korra” § 7 lg-ga 3, mille kohaselt vähendatakse päevasissetulekut kuni 20 protsendi võrra kui süüdistaval on võlad, mis oluliselt vähendavad tema maksevõimet. Käesoleva asjas on võetud asja juurde süüdistava eluaseme laenuleping ja sõiduauto liisingleping. Seega oleks süüdistatava päevasissetulek 36,94 - 30 %- 20 % -3,20 = 15,20 eurot. Apellant leiab ka, et juhul kui käesoleva asja tehiolud vastaksid tegelikkusele ja süüdistatav oleks teo toime pannud, siis selle võrdlemisel muude
sätestatud võimalike tegude ja nende võimalike tagajärgedega, oleks võimalik süü pigem skaala alumises otsas kui alla keskmise. Seega on rahaline karistus 200 päevamäära põhjendamatu, ebamõistlikult ja ebaproportsionaalselt suur. Kohtu poolt määratud karistuse kandmine 453,20 eurot kuus, millele lisandub 43,55 eurot menetluskulusid kuus (kokku 496,75 eurot kuus), tekitab apellandi hinnangul igale isikule põhjendamatuid ja ebaproportsionaalseid kannatusi ja ebamugavusi. Apellandi hinnangul on arusaamatu kohtu seisukoht, et selline igakuine makse on taskukohane isikule, kes saab vähemalt keskmist palka. Apellant leiab, et karistuse määramisel peaks kohus lähtuma ka täitemenetluse seadustiku § 132 sätestatud piirangutest sissetulekule sissenõude pööramisel. Kuna sissetulekutest ei piisaks kõikide kohustuste täitmiseks, peab süüdistatav loobuma enda ja laste elukohast ning sõiduautost, mis omakorda teeb võimatuks süüdistava töötamise praegusel ametikohal. Apellatsiooni kohaselt ei ole maakohus kaalunud võimalust, et selleks, et hakkaks toimuma isiku mõjutamine ja et ta edaspidi hoiduks süütegude toimepanemisest, piisaks sellest kui määratud rahaline karistus jäetakse süüdimõistetu suhtes
Apellant taotleb ringkonnakohtus järgmiste tõendite uurimist: kohtuistungi protokoll koos lisatud dokumentidega, süüdistava ristküsitlusel antud ütlused, tunnistaja H. H.P ristküsitlusel antud ütlused, süüdistava laste sünnitunnistused, süüdistava eluaseme laenuleping ja auto liisingleping, sõiduauto X x, registrimärk XXXX registreerimistunnistus, tunnistaja I.H ristküsitlusel antud ütlused, kannatanu ristküsitlusel antud ütlused, kannatanu esindaja ristküsitlusel antud ütlused, tunnistaja J. X ristküsitlusel antud ütlused, tunnistaja N. Vi ristküsitlusel antud ütlused, ütluste olustikuga seostamise protokoll, vaatlusprotokoll, äratundmiseks esitamise protokoll. Apellatsioonile on lisatud: kaitse 27.02.2012 taotlus tõendite kogumiseks, Viru Ringkonnaprokuratuuri taotluse rahuldamata jätmise 16.03.2012 määrus, kaitse kaebus Viru Prokuratuuri prokuröri abi Natalja Firsova 16.03.2012 määruse peale, Riigiprokuratuuri kaebuse läbi vaatamata jätmise 09.04.2012 määrus, kaitse kaebus eeluurimiskohtunikule 17.04.2012, kohtumäärus 03.05.2012 kaebuse rahuldamata jätmisest, kaitseakt 08.05.2012, kohtumäärus 14.05.2012, kaitse taotlus 28.06.2012 tõendite kogumiseks, kohtumäärus 17.08.2012 taotluse rahuldamata jätmisest. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
) on osutunud kordi mahukamaks kui esimese astme kohtu kohtulahendi põhjalikult motiveeritud põhiosa. Apellatsioonikohtul ei ole menetlusõiguslikult maakohtu otsuses esitatud põhistustele midagi ette heita, küll aga selgub apellatsiooniga tutvumisel, et kümnetesse lehekülgedesse ulatuvas apellatsioonis on asutud käsitlema ja vaidlustama paljuski ka asjasse mittepuutuvat ning seetõttu on apellatsioon koormatud tõenduslikult väheolulisega. 6. Arvestades süüdistatavale esitatud
süüdistuse mahtu (kehaline väärkohtlemine, mille käigus lüüakse kannatanut ühel korral rusikaga näkku), on maakohtu otsuse motiveeriv põhiosa käesolevas kriminaalasjas (tl 72-80) põhjalik ning kogutud tõendeid sisukohaselt analüüsiv.
Ringkonnakohtu hinnangul on olemasolevate objektiivsete tõendite maht küllaldane, et kohus saaks siseveendumusele rajanevalt teha süüdimõistva kohtulahendi ja maakohus on seda ka teinud. 15 Kohtupraktika kinnitab kuritegudes
sõna-sõna vastu) süüdimõistvate kohtuotsuste olemasolu, kui käesolevas asjas.
lg 1 kohaselt on kuriteo eest mõistetav rahaline karistus kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Maakohus on karistuse mõistnud niigi alla keskmise määra, s.o kakssada päevamäära. Apellatsiooni väide, et maakohtu poolt mõistetud rahaline karistus toob süüdistatavale kaasa põhjendamatuid ja ebaproportsionaalseid kannatusi ning ebamugavusi, on ainetu, sest karistuse mõistmise üldpõhimõttest tulenevalt peavad teatud kitsendused, mis karistusega kaasnevad, olema süüdimõistetule tajutavad. 26.1 Ringkonnakohtu hinnangul ei ole apellatsioonis esitatud taotlus T. T.R päevasissetuleku vähendamiseks võlakohustuste tõttu põhjendatud. Keskmise päevasissetuleku arvutamise, keskmisest päevasissetulekust mahaarvamiste tegemise, elatustaseme väljaselgitamise ning keskmise päevasissetuleku arvutamiseks ja elatustaseme väljaselgitamiseks vajalike andmete väljanõudmise, esitamise ja vormistamise korra § 7 lg 3 p 2 kohaselt vähendatakse päevasissetulekut kuni 20 protsendi võrra, kui süüdistatav tõendab, et tal on võlad, mis oluliselt vähendavad tema maksevõimet. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole süüdistatav tõendanud, et võlad oleks tema maksevõimet oluliselt vähendanud. Kriminaalasja materjalides on vaid laenulepinguid
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.