← Eesti

3-17-819/22

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 29.03.2018, Tallinn Haldusasja number 3-17-819 Haldusasi R.K.e kaebus Kiili Vallavolik

§ 9

lg 7 p 1 ja 3 kohaselt on kehtestatud üldplaneeringu põhilahenduse detailplaneeringuga muutmine mh vastava maa-ala üldplaneeringuga määratud maakasutuse juhtotstarbe ulatuslik muutmine ja muu kohaliku omavalitsuse hinnangul oluline või ulatuslik üldplaneeringu muutmine.

§ 8

lg 3ˡ kohaselt on maakasutuse juhtotstarve üldplaneeringuga määratav territooriumi kasutamise valdav otstarve, mis annab kogu määratletud piirkonnale või kvartalile edaspidise maakasutuse põhisuunad. Planeering koosneb seletuskirjast ja joonistest (

§ 3lg 2).

31.

  1. DP algatamise järgselt kehtestati Kiili valla üldplaneering volikogu 16.05.2013 otsusega nr
  2. Volikogu 20.03.2014 otsusega nr 6 jäeti kehtiv üldplaneering ülevaatamise tulemusena kehtima. 31.
  3. Puudub vaidlus, et kehtiv üldplaneering ei tähista vaidlusalust ala elamumaana ega näe selle juhtotstarvet ka perspektiivse elamumaana. Tegemist on alaga, mis on juhtotstarbeta ehk kasutamisel tuleb lähtuda senisest katastriüksuse sihtotstarbest (100% maatulundusmaa). Kiili 5

(8)valla ÜP seletuskirja p 2.2.4 kohaselt on Kiili vald määratud stabiilse asundusega ja lisanduva asundusega aladeks. Lisanduva asunduse ala on perspektiivne tiheasustus. (vt ÜP kaart1) Vaidlusalune DP ala kuulub ÜP mõttes stabiilse asundusega alade hulka, milleks on hajaasustus, miljööväärtuslik hajaasustus ja hajaasustus rohevõrgustikus (ÜP seletuskirja p 1.5.4). Nendel aladel on peamisteks tunnusjoonteks suured krundid (2 ha ja suuremad) ja suur vahekaugus eramute vahel. Kohus juhib tähelepanu, et eramu ei ole korterelamu. DP kaustas oleva Rae valla üldplaneeringu väljavõttelt nähtuvalt jääb kinnistu ühe servaga Rae valla ÜP-ga täpsustatud rohevõrgustiku alale. Kiili valla ÜP p 3.3.3.1 kohaselt metsamaa raadamine pole rohelise võrgustiku tugialadel ja koridorides lubatud ning muudel juhtudel raadamine maa sihtotstarbe muutmiseks eeldab ÜP-d muutvat DP-d. Kuigi kohus nõustub sellega, et juhtotstarbeta maal ei ole iseenesest välistatud ehitamine, tuleb kõiki ÜP tingimusi vaadata kogumis. ÜP seletuskirja p-s 1.5.4 on mh märgitud, et Tallinnast tekkiv pendeldajate surve määrab vajadust planeerida vallas piisavalt elamuehitusalasid, vastavalt valla arengueelistustele valdavalt eramute ehitamiseks. Ka see viitab üheselt soovile mitte planeerida korterelamuid väljapoole tiheasustust. Samuti on ÜP seletuskirja p-s 2.1.2 (ehitustingimused) märgitud, et uute elamualade rajamisel tuleb lähtuda üldplaneeringus märgitud asukohtadest ning kui tekkib vajadus korterelamute järele, siis on neid võimalik ehitada olemasolevate korterelamute läheduses Kiili alevis, kusjuures korterelamu korruselisus üldjuhul ei ületa 3 korrust. Ka see tähendab, et ei soovita tekitada uusi tiheasustusalasid korterelamute ehitamiseks. ÜP seletuskirja p 2.1.1 kohaselt, detailplaneering koostatakse üldjuhul saavutamaks üldplaneeringuga kavandatu elluviimist, kuid sellega võib põhjendatud vajaduse korral taotleda ka üldplaneeringu osalist muutmist. Viidatu tähendab, et kui DP on ÜP-ga vastuolus on selle menetlemine võimalik üksnes ÜP-d osaliselt muutva detailplaneeringuna. Kohus nõustub ka vaidlustatud otsuses väljatoodud vastuoludega muude ÜP tingimuste osas ega korda siinkohal vastustaja põhjendusi (HKMS § 165 lg 2). Seega, kuigi ÜP ei ole kõigi asjakohaste tingimuste osas sõnastatud kaalutlusõigust mittevõimaldavana, tuleneb kõiki asjassepuutuvaid tingimusi koosmõjus vaadates möönda, et kaebaja soovitud detailplaneering on üldplaneeringut muutev. ÜP-s juhtotstarbeta jäetud maale määratakse DP-ga maakasutus ja ehitustingimused, mis toovad kaasa ÜP olulise muutmise arvestades ÜP-s sätestatud ruumilise arengu põhimõtteid. Kohalik omavalitsus ei ole kohtu arvates sisustanud üldplaneeringu olulist muudatust

§ 9lg 7 p 3 tähenduses meelevaldselt.

Kuigi üldplaneering peab eluga kaasas käima ning pole välistatud, et kunagi võidakse antud alale kavandada ka tiheasustusala, mis võimaldab mh kortermajade ehitamist, ei ole asjas ilmnenud, et see võiks olla Kiili valla plaan lähemas tulevikus. Seega ei ole kaalumisel mitte avalik huvi, vaid kaebaja erahuvi planeerida oma kinnistu endale meelepäraselt. 31.4. Kohus nõustub seega vastustajaga, et vaidlusaluse planeeringuga kavandati uut tiheasustusala väljapoole kompaktset asustust. Elamumaa juhtotstarbeta alale (13,25 ha) planeeriti uut elamugruppi, sh korterelamutega, mis vastab olemuselt tiheasutusele iseloomulikule hoonestusele. Planeeringuga kavandati 24 ridaelamuboksi ja 85 korterit (DP põhijoonis) kokku viies hoones, neist 3 osaliselt kolmekorruselised. Maavanem on õigesti välja toonud, et arvestades Eesti keskmise leibkonna suurust (2,3) oleks eluasemed mõeldud ca 250 inimesele, mis moodustab 5% Kiili valla elanikkonnast. Kahtlemata on sobivate eluasemete kättesaadavus ja valla elanikkonna kasv omavahel seotud, kuid neid eesmärke ei pea saavutama 1 http://www.kiilivald.ee/documents/1704870/8341764/Kiili_YP_kaart.pdf/c443ec97-2988-4f50-8e1f5635a69a7487 6

(8)ÜP-ga vastuolusoleva detailplaneerimisega ning arvestada tuleb, et lisaks eluasemetele peab vallas olema kättesaadav ka elementaarne infrastruktuur (nt lasteaia- ja kooli näol). 31.
  1. Ükski Kiili Vallavalitsuse 21.05.2015 kirjas (tl 60-62, I kd) toodud põhjendustest (p 2) ei veena selles, et tegemist poleks üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga. Asjaolu, et planeeringuala jääb Tallinna ringteest lõunasse ja ÜP ei ütle üheselt, et ala tuleks säilitada puhkeotstarbelise metsaalana, ei tähenda, et sinna võiks rajada korterelamuid. Detailplaneeringu kohustus teatud tegevuste planeerimiseks hajaasustuses ei anna alust järeldada, et detailplaneeringut ei peaks antud juhul koostama üldplaneeringut muutvana. 31.
  2. Üldplaneeringu muutmiseks ei nähtu sellist ülekaalukat erahuvi, mis seda õigustaks, mis tõttu pole alust volikogu otsust pidada kaalutlusveaga otsuseks. Vastustaja on viidanud asjakohasele Riigikohtu praktikale, millest nähtuvalt ei peaks DP-ga üldplaneeringu muutmine olema tavapraktika, vaid erand (RKHK lahend asjas nr 3-3-1-96-13, p 26). Avalik huvi sellise planeeringulahenduse kehtestamiseks puudub samuti, arvestades ÜP-s sätestatut maakasutuse ja ehitustingimusi. DP-st huvitatud isik peab esmalt ise ära näitamata, miks tema arvetes on üldplaneeringu DP-ga muutmiseks olemas kaalukas põhjus. Haldusorgan ei pea täiendavalt põhjendama, mis on ülekaalukas avalik huvi ÜP muutmata jätmiseks, kuivõrd sellised huvid on üldplaneeringus kui ühiskondlikus kokkuleppes juba fikseeritud. Vastupidiselt kaebaja arvamusele, peab põhjendama üldplaneeringu detailplaneeringuga muutmise vajadust. Selleks ei saa olla pelgalt eraisikust maaomaniku soov. Põhjendamiskohustust ei pööra ümber ka asjaolu, et vallavalitsus menetles detailplaneeringut järjekindlalt üldplaneeringut mittemuutvana. Üldplaneeringus määratletud valla ruumilise arengu eesmärgid kajastuvad ÜP põhilahenduses ning on sündinud ühiskondliku kokkuleppena ning sellest kokkuleppest kõrvalekaldumine on ÜP kohaselt lubatav vaid põhjendatud vajaduse korral üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga. 31.
  3. Kaevatav haldusakt on vajalikul määral põhjendatud. Vastustaja on vaidlustatud otsuse punktides 2.1-2.64 oma seisukohti põhjendanud piisavalt ning kohus ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2). Nähtuvalt vaidlustatud otsuse punktist 2.64 oli kehtestamata jätmise põhjuseks vastuolu üldplaneeringuga. Sellele lisaks on vastustaja välja toonud lisakaalutlused (p 2.65-2.86), mille detailsemat käsitlemist kohus vajalikuks ei pea, kuna haldusaktist nähtuvalt oli piisav juba vastuolu üldplaneeringuga, mida põhjendati haldusakti punktides 2.1-2.
  4. Nagu kohus eelnevalt (p 29) märkis, olnuks osa haldusaktis esitatud puudusi tõenäoliselt kõrvaldatavad edasisel menetlemisel. Detailplaneeringu realiseeritavuse (kaevatava otsuse p 2.87-2.88) ja õiguspärase ootuse osas (kaevatava otsuse p 2.89-2.90) nõustub kohus samuti vastustajaga. 31.
  5. Vastuväidetega arvestamise kohustus ei saa seisneda vaid nendega nõustumises, kuid arvestamata jätmist tuleb haldusorganil põhjendada, mida on käesoleval juhul tehtud (kaevatava otsuse p 3).
  6. DP menetlus on kaebaja jaoks olnud nördimust tekitav, kuid see ei muuda haldusakti õigusvastaseks. 03.12.2015 suunas Kiili Vallavalitsus DP kehtestamise eelnõu vallavolikogule otsustamiseks, kuid volikogu leidis, et tegemist on ÜP-d muutva DP-ga ja soovis maavanema järelevalve läbiviimist. Kiili Vallavalitsus edastas materjalid järelevalvemenetluseks 21.05.
  7. Maavanem selgitas 02.03.2015 kirjas, et tegemist on ÜP-d muutva DP-ga. Vallavalitsus 21.05.2015 vastuskirjas maavanemaga ei nõustunud. DP kehtestamise eelnõu suunati 18.06.2015 uuesti vallavolikogule. Kiili Vallavolikogu eelarve- ja majanduskomisjon leidis 28.07.2015 koosolekul, et tegemist on ÜP-d muutva DP-ga ning tehti ettepanek vastuvõtmise otsus tühistada (tl 97, I kd); sama seisukoht oli komisjonil 09.12.2015 (tl 102, I kd). 13.04.2016 otsustas komisjon, et DP tuleb saata volikogule otsustamiseks (tl 110, I kd). Volikogu arvas eelnõu päevakorrast 21.04.2016 7
(8)välja (tl 111, I kd). Maavanem edastas uuesti seisukoha 06.07.2015, jäädes selle juurde, et tegemist on ÜP-d muutva DP-ga. Asja materjalidest nähtub, et vallavalitsus ja vallavolikogu on olnud antud planeeringu osas eriarvamusel. DP algatamisel praegu kehtiv valla ÜP veel ei kehtinud, kuigi oli toimunud selle avalik väljapanek. Menetluses oleva ÜP-ga tuli DP koostamisel arvestada. Vastuvõtmata DP-d üldplaneeringus juhtotstarbe määramisel aluseks võtta ei saanud, kuna selle kehtestamise pädevus oli vallavolikogul, kelle menetluses planeering sellel hetkel veel ei olnud. Vallavalitsus pidanuks juhtima kaebaja tähelepanu vastuoludele menetletava ÜP-ga. Vallavalitsusel tulnuks teha kaebajale ettepanek menetleda DP-d üldplaneeringut muutvana. See oleks kaasa toonud mitmete menetlustoimingute kordamise, mida on maavanema järelevalvemenetluse kohta koostatud kirjades (17.06.2014, 02.03.2015, 06.07.2015) ja haldusorgan kaevatavas otsuses käsitlenud. Vallavalitsuse ekslikud juhised kaebajale DP menetluses võisid kaasa tuua tarbetud kulutused. Pooltel puudub vaidlus selle üle, et juhul, kui vallavalitsus on algatatud DP, mis on ÜP-ga vastuolus, ei pea volikogu seda kehtestama. Selline kohustus ei teki õiguspärase ootuse põhimõttest, kuna arvestada tuleb planeerimismenetluse olemusega. Iga algatatud detailplaneeringut ei kehtestata. Küll oleks problemaatiline, kui asjaolude muutumatuna püsimisel muutuks otstarbekusele antud hinnang. Valla seisukoht volikogu arvamuse alusel muutus õiguslikus küsimuses, mitte planeerimisdiskretsiooni osaks olevas otstarbekuse küsimuses. Tuleb möönda, et vallavalitsuse seisukoht oli ekslik ning seda on vastustaja kohtumenetluses tunnistanud. Kui vallavalitsuse eksimuste tõttu on kaebajale tekkinud kahju, siis selle hüvitamiseks saab kaebaja esitada nõude vallale või pöörduda kahjunõudega kohtusse. Kahjunõude eelduste täidetus käesoleva vaidluse objektiks ei ole. 33. Kohus leiab, et ei ole alust kaevatava otsuse tühistamiseks. 34. HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus ei näe käesolevas asjas alust kalduda kõrvale Riigikohtu kujundatud ulatuslikust kohtupraktikast haldusorgani kasuks menetluskulude välja mõistmata jätmisel. Planeeringute menetlemine on kahtlusteta haldusorgani põhitegevus. Käesolevat asja ei saa ka pidada õiguslikult erakordselt keerukaks ega mahukaks. Alust kaebajalt vastustaja õigusabikulude väljamõistmiseks ei ole. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kristina Maimann 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.