Obsah (13)

§ 766§ 76§ 82§ 101§ 759§ 761§ 1023§ 1042§ 758§ 29§ 760§ 11§ 108

2-15-123028 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Iko Nõmm Otsuse tegemise aeg ja koht 21. mai 2019, Tallinn Koht

) § 758 lg 1 ja § 766 lg 1 järgi on raviarstil kohustus teavitada patsienti enne ravi alustamist raviplaanist, selle tulemustest ja teenuse eeldatavast maksumusest ning tal on õigus 2 2-15-123028 patsienti ravida alles patsiendi nõusoleku saamisel. Kuna hageja seda ei teinud, on kostjal õigus keelduda tasumisest. Esimese astme kohtu otsus

1. Harju Maakohus jättis
2. märtsi
3. a otsuse ja
4. aprilli
5. a täiendava otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 4.
6. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - hageja osutas
7. juunil 2015 kostjale hambaraviteenust hageja arvel märgitud mahus; - hageja esitas kostjale arve 127 euro 85 sendi tasumiseks; - kostja tasus hagejale 50 eurot, kuid jättis tasumata 77 eurot 85 senti; - kostja avaldas
8. juunil 2015 e-kirja teel rahulolematust tehtud töödega. 4.
9. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled hambaravi teenuse osutamiseks tervishoiuteenuse osutamise lepingu võlaõigusseaduse (

) § 758 lg 1 tähenduses, kuid hageja ei ole tõendanud, et ta informeeris kostjat vajalikest töödest, töö mahust ja maksumusest (

§ 766

lg 1), ega seda, et kostja andis nõusoleku vaidlustatud teenuse osutamiseks (

§ 766lg 3).

Kostja selgitas, et ta soovis üksnes hambaäärte kohendamist ega nõustu tasuma juurekanalite laiendamise ja kahe röntgenpildi eest, mida ta ei tellinud. Ühtlasi selgitas kostja, et tal ei olnud soovi närvikanaleid avada ja täita ning korrektse teavitamise korral ei oleks ta seda teenust tellinud ega sellise raviga nõustunud. Patsiendi nõusolekut peab tõendama tervishoiuteenuse osutaja, kuna patsient ei saa tõendada negatiivset asjaolu. Hageja ei ole tõendanud, et kostja andis vaidlusaluse teenuse osutamiseks nõusoleku. Hageja kirjades on küll märge selle kohta, et kostja andis raviks nõusoleku, kuid kuna kirju ei allkirjastanud teenust osutanud arst, vaid hageja juhatuse liige, kes ise raviteenust ei osutanud ega seda pealt ei näinud, on need äärmiselt kaudsed tõendid ega tõenda veenvalt kostja nõusolekut. Kostja vastuväited on seda usutavamad, et ta jättis juba arstilkäigu päeval osa arvest tasumata ja on esitanud oma vastuväited soovimatu teenuse osutamise kohta mõistliku aja jooksul pärast visiiti. Hageja väitis kostja nõusoleku olemasolu alles nelja nädala möödumisel raviteenuse osutamisest ja kostjale arve väljastamisest ning kolm nädalat pärast kostjalt pretensiooni saamist. Hageja on kirjavahetuses ise möönnud, et kostja on hageja pikaajaline patsient. Kirjavahetusest ei nähtu, et kostja oleks varem hagejale raviteenuste eest maksmata jätnud. 4.3. Kuna hageja rikkus raviteenust osutades teavitamiskohustust ja patsiendilt nõusoleku saamise kohustust, ei täitnud hageja oma kohustust kohaselt

§ 76lg 3 tähenduses.

Hageja väljus kostja juhistest ja osutas teenust ulatuses, milles kostja seda ei soovinud. Kuna hageja ei täitnud raviteenuse osutamise kohustust nõuetekohaselt, ei ole tema tasunõue vaidlusaluste tööde eest sissenõutavaks muutunud (

§ 82lg 7).

Kostja ei tunnista õigustatud töid, mis on vaidlusalusel arvel märgitud kirjetena nr 1, 3, 4 ja 5 summas 102 eurot 92 senti, ning tal oli õigus jätta see summa hagejale maksmata. Isegi kui hageja tasunõue on sissenõutavaks muutunud, on hageja lepingut rikkunud ja kostjal oleks õigus keelduda tasu maksmisest ülalviidatud ulatuses ka

§ 101lg 1 p 2 alusel.

Apellatsioonkaebus 5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. 3 2-15-123028 Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus põhjendamatult arvestamata asjaolu, et kostja pöördus hageja poole probleemse hambaga, hageja diagnoosis kostjal hambaõõnes ja hambajuurtes paikneva põletiku (pulpiit), mille puhul tuleb teha juurekanali ravi, mis on üks osa plommi paigaldamise tööst. Maakohus tuvastas asjas esitatud tõendeid vääralt hinnates ekslikult, et kostja ei andnud nõusolekut plommi paigaldamiseks ja sellega seotud tööde tegemiseks. Seejuures kohaldas maakohus vääralt

§ 766

lg-t 3, kui leidis, et patsiendi nõusoleku puudumine välistab igal juhul arsti õiguse saada tervishoiuteenuse osutamise eest tasu. See norm ei reguleeri olukorda, kus teenus on juba osutatud. Lisaks ei arvestanud maakohus seda, et

§ 759

järgi loetakse tervishoiuteenuse osutamise leping sõlmituks teenuse osutamise alustamisega. Kui pooltel ei ole kokkulepet tasu kohta, tuleb

§ 761järgi maksta tavalist või mõistlikku tasu.

Vastustaja seisukoht

1. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluse edasine käik
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. jaanuari
4. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda ning määras kostja menetluskulude suuruseks null eurot.
5. Riigikohus tühistas
6. juuni
7. a otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, märkides, et asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul tuvastada, kas ja milles pooled tervishoiu teenuse osutamise lepingut sõlmides kokku leppisid ning kui hagejal ei ole kostja vastu lepingust tulenevat nõuet, võib hagejal olla kostja vastu nõue lepinguvälisel alusel (käsundita asjaajamisest tulenev nõue

§ 1023

lg-te 1 ja 2 alusel või kulutuste hüvitamise nõue

§ 1042lg 1 alusel).

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi. Maakohtu otsuse tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust.
2. Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas kostja peab talle osutatud hambaravi teenuse eest tasuma hagejale 77 eurot 85 senti. Hageja väitel osutas ta kostjale
3. juunil 2015 tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel hambaraviteenust ja esitas selle kohta kostjale samal päeval arve 127 euro 85 sendi saamiseks, kuid kostja jättis arvest 77 eurot 85 senti maksmata. Kostja ei vaidle vastu sellele, et ta pöördus
4. juunil 2015 hageja vastuvõtule ja talle osutati arvel nimetatud teenuseid, kuid kostja vastuväidete kohaselt ei teavitanud hambaravi osutanud arst kostjat raviplaanist ning kostja ei andnud nõusolekut arvel märgitud teenuste osutamiseks. 4 2-15-123028
5. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus poolte esitatud asjaolusid arvestades põhjendatult seisukohale, et pooled sõlmisid
6. juunil 2015 kostjale hambaravi teenuse osutamiseks tervishoiuteenuse osutamise lepingu

§ 758lg 1 tähenduses.

Samuti on õige see, et

§ 766

lg 1 järgi pidi hageja teavitama kostjat läbivaatamise tulemusest, kostja terviseseisundist ning talle vajalikest teenustest, samuti

§ 766

lg 3 järgi saama kostja nõusoleku terviseteenuse osutamiseks, kuid nende normide eesmärk ei ole kaitsta kostjat tasunõuete eest. Hageja tasunõue sõltub eelkõige sellest, milles pooled tervishoiuteenuse osutamise lepingut sõlmides täpsemalt kokku leppisid. Selleks tuleb esmalt selgitada, millise sisuga pakkumise ja nõustumuse pooled tegid ning seejärel tõlgendada poolte lepingut

§ 29sätestatut arvestades.

12. Kolleegium selgitab, et tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub

§ 758

lg 1 järgi üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Seejuures peab tervishoiuteenuse osutaja

§ 760

järgi üldjuhul osutama teenust isikule, kes seda taotleb, ega või sellest keelduda, ning

§ 761

järgi peab patsient maksma kehtestatud, kokkulepitud, tavalist või mõistlikku tasu, kui neid kulusid ei kata ravikindlustus või muu isik. Praegusel juhul pöördus kostja 25. juunil 2015 hageja poole hambaraviteenuse saamiseks. Kostja väitel pöördus ta hageja poole, sest tema ülahambast oli täidis ära tulnud ja hambaääred olid teravad. Hageja ei ole sellele vastu vaielnud ning on sellega nõustunud (tl 9). Seega taotles kostja hagejalt hambaraviteenust ning hageja pidi

§ 760järgi kostjale seda teenust osutama ja sõlmima kostjaga selleks lepingu.

Kuigi praegusel juhul ei ole pooled sõlminud kirjalikku lepingut, ei tulene tervishoiuteenuse osutamise lepingule seadusest kohustuslikku vorminõuet, mistõttu võisid pooled sõlmida lepingu

§ 11lg 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 68 lg-te 1–3 järgi suuliselt või ka vastavalt mõistetava käitumisega. Seejuures loetakse tervishoiuteenuse osutamise leping

§ 759järgi mh sõlmituks teenuse osutamise alustamisega.

Praegusel juhul ei vaidle pooled selle üle, et hageja hambaarst osutas kostjale hambaraviteenuseid. Seega on hageja ja kostja sõlminud hambaravi osutamiseks tervishoiuteenuse osutamise lepingu ning kostja on

§ 760järgi kohustatud tervishoiuteenuse eest tasuma.

Sellest juhindudes esitaski hageja kostjale kohe pärast hambaraviteenuse osutamist arve 127 euro 85 sendi tasumiseks. Kostja tasus arve alusel hagejale kohapeal 50 eurot, kuid ülejäänud osas ei ole ta teenuste eest tasunud.

1. Kostja väitel ei pea ta teenuste eest nõutud summat tasuma, sest talle osutati teenuseid, millest teda ei teavitatud ja millega ta ei oleks teavitamise korral nõustunud. Sellele, et arvel märgitud teenuseid kostjale osutati ning et need olid kvaliteetsed, ei ole kostja vastu vaielnud. Hageja väitel teavitas ta kostjat vajalikest raviteenustest ja nende maksumusest ning kostja nõustus nendega. Seega on pooled eri meelt selles, kas pooled leppisid kokku arvel märgitud teenuste osutamises.
2. Kolleegiumi hinnangul kinnitavad asjas esitatud tõendid seda, et pooled leppisid kokku hageja osutatud arvel märgitud teenuste osutamises. 5 2-15-123028 14.
3. Kostja haiglusloo väljavõtte (tl 27) kohaselt diagnoosis hageja hambaarst AA kostjal
4. juunil 2015 hamba nr 15 pulpiidi ehk säsipõletiku ning tegi sellele hambale järgmisi protseduure: - tuimestus (1 ampull); - limaskesta pinnatuimestus; - kahe kanaliga hamba juurekanalite laiendamine ja puhastamine; - juurekanali laiendamine roteer. instrumentidega; - juurekanali täitmine kahe kanaliga hambal; - röntgenpilt. Kostjale
5. juunil 2015 esitatud arvel nr A2015-004946 (tl 11) on lisaks ülalnimetatud toimingutele tehtud ka hammaste panoraamülesvõte. Kuigi kostja väitel ei tellinud ta kahte röntgenpilti (röntgenpilti ja panoraamülesvõtet), ei ole ta väitnud, et hageja ühte neist toimingutest ei teinud. Seega on hageja osutanud kostjale kõiki arvel märgitud teenuseid. 14.
6. Kostja tasus pärast teenuse osutamist
7. juunil 2015 arve osaliselt (50 eurot). Hageja
8. juuni
9. a kirja kohaselt tasus kostja raviarve osaliselt, lubades võla tasuda lähiajal (tl 9). Kostja kinnitas
10. juuli
11. a e-kirjas, et tal ei olnud hambaarsti külastades kaasas piisavalt raha (tl 9 pöördel). Sellest järeldab kolleegium, et kostja jättis arvel märgitud tasu pärast teenuse osutamist osaliselt maksmata seetõttu, et tal ei olnud kaasas piisavalt raha, mitte seetõttu, et talle osutati selliseid hambaraviteenuseid, millega ta ei nõustunud. 14.
12. Kostja saatis hagejale alles
13. juunil 2015 e-kirja (tl 8), milles teatas, et ta oli raviarvet kätte saades hämmingus, kuna tavapärase plommi asemel oli talle tehtud juurekanalite laiendamist ja kaks röntgenpilti, mida ta ei olnud tellinud. Mh heitis kostja hagejale ette seda, et arst ei konsulteerinud temaga raviplaani osas ega maininud, milliseid protseduure kavatseb teha, mistõttu ei saanud kostja otsustada teenuste osutamise üle. Kui teda oleks teavitatud ei oleks ta raviga nõustunud, sest närvikanaleid ei olnud tal soovi ega vajadust laiendada. Kostja nõudis mittesoovitud ravi hüvitamist ning hamba kordategemist vastavalt kokkulepitud raviplaanile. Hageja juhatuse liige vastas kostjale
14. juuli
15. a kirjaga (tl 9) ja selgitas, et raviarst lasi teha panoraamvõtte seetõttu, et kostja viimasest visiidist oli möödas üle kuue kuu ning juba eelmisel korral oli arst rõhutanud vajadust ravida suure lagunenud ja lekkiva äärega hõbetäidisega hammast D
16. Kuna suurema osa hambast moodustas vana täidis ja arst eeldas, et pärast selle eemaldamist ja kahjustatud hambakoe puhastust tekib vajadus puhastada infitseeritud hambajuure kanalit, teavitas arst kostjat sellest kohe, selgitas talle üksikasjalikult ravikulgu ning nimetas eeldatava maksumuse, millega kostja nõustus. Kuna kaariese tõttu oli hävinud suurem osa hambakroonist, oli optimaalseim lahendus asetada juurekanalitiftköntpanus ning katta hammas krooniga, millest samuti arst patsienti teavitas. Kaebusega tutvunud raviasutuse arstide konsiilium on arvamusel, et raviarsti tegevus oli õige. Arvestades seda, et panoraamröntgenpildi tegemine ja juureravi on aeganõudvad tegevused, oli patsiendil võimalus teenuse osutamisest keelduda. Lisaks märkis hageja, et kui kostja soovib jätkata ravi, siis teeb hageja seda pärast arve tasumist hea meelega. Kostja jäi
17. juuli
18. a vastuses (tl 9 pöördel) endiselt selle juurde, et soovib mittesoovitud ravi täielikku hüvitamist ja hamba kordategemist. Hageja saatis kostjale
19. juulil 2015 uuesti arve ja kirja (tl 10–11), milles märkis, et kostja on broneerinud järgmised visiidid hambaarstile
20. juulil 2015 ja
21. augustil 2015, kuid kostjal on tasumata
22. juuni
23. a visiidi tasu 77 eurot 85 senti, mistõttu palus hageja tasuda võla, et jätkata edasist ravi 6 2-15-123028 (tiftköntpanuse ja metallokeraamilise krooni paigaldus). Kostja keeldus
24. juuli
25. a e-kirjas (tl 11 pöördel – 12) jätkuvalt võlga tasumast. 14.
26. Kolleegiumi hinnangul saab poolte kirjavahetusest järeldada, et kostja asus hagejale valede (tellimata) teenuste osutamist ette heitma alles
27. juunil 2015, kuigi teenuseid osutati talle
28. juunil 2015 ning samal päeval esitati talle ka teenuste nimekirja sisaldav arve, mille kostja osaliselt ka ilma igasuguste etteheideteta tasus. Seega oli kostja teenuste saamise järel nõus talle osutatud teenustega, mistõttu ei ole kolleegiumil alust kahelda hageja juhatuse liikme
29. juuli
30. a kirjas märgitud kinnituses selle kohta, et raviarst teavitas kostjat raviplaanist, sh juurekanalite puhastamise vajadusest ja optimaalseimast ravivõttest (tiftköntpanuse ja metallokeraamilise krooni paigaldus), samuti teenuste eeldatavast maksumusest, ning et kostja nõustus nendega. Seda, et kostja nõustus osutatavate teenustega, kinnitab mh see, et kostja lasi endale teenuseid osutada. Kolleegiumi hinnangul oleks mõistlik patsient olukorras, kus talle hakatakse tema nõusolekuta hammaste olukorra väljaselgitamiseks panoraamülesvõtet ja röntgenpilti või tuimestussüsti tegema, sellest keeldunud, kui ta ei pidanud seda vajalikuks. Samuti oleks mõistlik patsient olukorras, kus talle ei selgitata pärast ülevaatust raviplaani, küsinud raviarstilt raviplaani kohta. Seetõttu ei ole kostja väited tema teavitamata jätmise kohta eluliselt usutavad. Lisaks kinnitab kostjale raviplaani selgitamist ka asjaolu, et kostja oli broneerinud ravi jätkamiseks järgmised visiidid
31. juulil ja
32. augustil
33. Eeltoodu kinnitab seda, et kostja oli teadlik ja nõus sellega, et talle ei paigaldata
34. juuni
35. a vastuvõtul äralangenud täidise asemele uut, vaid vajalik on pikemaajalisem ravi (esmalt juurekanalite puhastamine ja täitmine ning ajutise täidise paigaldamine ning seejärel tiftköntpanuse ja metallokeraamilise krooni paigaldamine). Igal juhul on kostja teenuste kirjeldust sisaldavat arvet saades ja seda osaliselt tasudes kiitnud vahetult pärast hambaraviteenuste saamist talle osutatud teenused arvel märgitud hindadega oma käitumisega heaks. Asjaolu, et kostja võis hiljem ümber mõelda, et ta ei soovi siiski haigele hambale metallokeraamilist krooni paigaldada, ei tähenda seda, et ta ei peaks hagejale juba osutatud teenuste eest tasuma.
36. Eelnevat arvestades on asjas tõendatud, et pooltel oli kokkulepe arvel märgitud teenuste osutamiseks. Kuna kostja ei ole teenuse saamist ega hinda vaidlustanud, peab kostja tasuma poolte vahel
37. juunil 2015 sõlmitud lepingu ja

§ 108

lg 1 alusel hagejale teenuste eest lisaks juba tasutud 50 eurole veel 77 eurot 85 senti. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud

1. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi, jäävad poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda.
2. Toimikumaterjalide kohaselt on hageja menetluskuluks kohtumenetluses tasutud riigilõivud, sh maksekäsu kiirmenetlus avalduse esitamisel tasutud riigilõiv 45 eurot, maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks üleminekul lisaks makstud riigilõiv 30 eurot ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 75 eurot (kokku 150 eurot). Kohtumenetluses tasutud riigilõiv on vajalik ja põhjendatud menetluskulu TsMS § 174 lg 1 tähenduses ja tuleb kostjal hagejale hüvitada. Hageja palus hüvitada ka kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjoni 100 eurot, kuid selle on Riigikohus hagejale tagastanud, mistõttu ei pea kostja seda hagejale hüvitama. 7 2-15-123028
3. Lisaks on hageja esitatud menetluskulude nimekirja järgi tema menetluskuluks esindajakulud hagiavalduse ettevalmistamiseks ja koostamiseks 300 eurot (2,5 tundi tunnihinnaga 120 eurot) ning kassatsioonkaebuse ettevalmistamiseks ja koostamiseks 488 eurot 75 senti (4,25 tundi tunnihinnaga 115 eurot). Apellatsioonimenetluses ei soovinud hageja esindaja menetluskulude hüvitamist. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja esindaja kulud praegusel juhul kogu ulatuses põhjendatud ja vajalikud TsMS § 175 lg 1 tähenduses. Riigikohus on selgitanud, et üldjuhul ei tohiks hüvitatavate lepingulise esindaja kulude suurus ületada rahaliste nõuete puhul tsiviilasja hinda ning et asja hinnast suuremas ulatuses kulude väljamõistmine oleks rahalise nõudega asjas õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. Seejuures saab kohus hinnata, kas asja õiguslik keerukus (ja võimalik uudsus kohtupraktika jaoks) võiks õigustada asja hinnast suuremate esindajakulude väljamõistmist (vt Riigikohtu
4. mai
5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-17, p 13). Praegusel juhul ei ole kolleegiumi hinnangul tegemist eriliselt keeruka või mahuka kohtuvaidlusega, kuid vaidlus on läbinud kolm kohtuastet, sh pidas Riigikohus vajalikuks kujundada selles asjas esitatud kassatsioonkaebuse alusel kohtupraktikat. Samas peab menetluskulude hüvitis olema ka kohtuvaidluse kaotanud poolele mõistlikult ettenähtav ning proportsionaalne, arvestades kohtumenetluses vaidluse all oleva hüve väärtust. Praegusel juhul pöördus hageja kohtu poole kostjalt 77 euro 85 sendi saamiseks ning kandis nõude maksmapanekuks esindajakuluna maa- ja Riigikohtus kokku 788 eurot 75 senti. Kolleegiumi hinnangul saab praegusel juhul pidada mõistlikult ettenähtavaks maa- ja Riigikohtus kantud esindaja kulu, mis ei ületa kummaski kohtuastmes tsiviilasja hinda, s.o kokku 155 eurot 70 senti.
6. Kokku peab hageja eelneva kohaselt hüvitama kostjale menetluskulusid 305 euro 70 sendi ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm 8