KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing Otsuse kuupäev 22.05.2019, Tallinn Kohtuasja number 2-16-15120 Kohtuasi XX hagi YY (

) § 1028 lg 1 alusel, sest võlaõiguslik kasutusvalduse seadmise leping oli tühine. Kuna hagejale ei antud eluruumi valdust üle, sai kasutusvalduse tagastamine seisneda kinnistusraamatusse kande tegemises, millega kasutusvalduse omanik muudetakse, s.t hageja kasutusvalduse omanikuna kustutakse ja kantakse uue kasutusvalduse omanikuna sisse REKI KV OÜ. Selle võimatuse korral paluti kohtul anda nõusolek kasutusvalduse kustutamiseks. Hageja rahalised nõuded ei olnud põhjendatud. Seda isegi juhul, kui kohus leidnuks, et leping oli kehtiv. Eluruumi ei olnud võimalik sellises seisukorras välja üürida. Kui eluruumi seisukorda parandada u 33 000 euro eest, oli see võimalik välja üürida hinnaga 850 eurot kuus. Sellisel juhul oleks alates 01.06.2016 28 kuu eest hageja maksimaalselt tulu saanud 19 992 eurot. Pidades silmas eelnevat ja

§ 127lg-t 5, ei saanud hagejale kahju tekkida.

Hageja esitatud tõendid ei kinnitanud hageja väidet eluruumi väärtuse osas. Pealegi ei saanud kasutuseelise suuruse arvutamisel lähtuda üüritulust, sest viimases sisaldus ka kasumiosa, mis ei kuulunud hüvitamisele. Põhjendamatu oli ka viivisenõue. Maakohtu otsus

1. Kohus jättis hagi rahuldamata ja rahuldas kostja II vastuhagi, kohustades hagejat andma nõusolek kinnistusraamatus registriossa nr XXXXXXXX III jakku 27.12.2011 sisse kantud kasutusvalduse kande kustutamiseks ja hageja tahteavalduse asendamiseks kohtuotsusega. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda. Kohus tühistas hagi tagamise abinõu. Pooltel ei olnud vaidlust selles, et Tallinnas XXX asus eluruum suurusega 167,9 m2, mille omanik oli CC. Viimane sõlmis 19.12.2011 hagejaga (CC ema) notariaalse kokkuleppe, millega pooled leppisid kokku eluruumi koormamises kasutusvaldusega hageja kasuks. Kasutusvaldus kanti sisse registriosa nr XXXXXXXX kolmandasse jakku esimesele järjekohale. CC tegi 25.02.2016 testamendi, millega pärandas kostjale I vaidlusaluse eluruumi. Kostja I kanti kinnistusraamatusse eluruumi omanikuna sisse 12.08.
2. Kostja II kanti kinnistusraamatusse eluruumi omanikuna sisse 22.03.
3. Kostja I oli eluruumi otsene valdaja kuni 21.03.
4. Eluruumi otsene valdus oli alates 22.03.2018 kuni käesoleva ajani kostjal II. Hageja nõudis kostjalt I 13.05.2016 eluruumi vabastamist hiljemalt 31.05.
5. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 201 lg 1 kohaselt koormab kasutusvaldus kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks kasutusvaldus on seatud, on õigustatud kasutama kinnisasja ja omandama selle vilju. Kasutusvalduse seadmine eeldab võlaõigusliku lepingu ja asjaõigusliku lepingu 4 sõlmimist ning kinnistusraamatusse kandmist. Kinnistusraamatusse kantud kasutusvaldus kehtib kinnisasja igakordse omaniku suhtes. AÕS § 214 lg 1 mõtte kohaselt ei tohi kinnisasja omanik takistada kasutusvaldajal asja valdamist ja kasutamist ning AÕS § 80 ja § 214 lg 1 alusel saab kasutusvaldaja nõuda asja valdust välja igaühelt, sealhulgas ka kinnisasja omanikult. Lisaks annab kasutusvaldaja valduse äravõtmise korral valduse taastamise nõude aluse AÕS §
6. Vaidluse keskmes oli küsimus, kas 19.12.2011 kasutusvalduse seadmise võlaõiguslik kokkulepe ja asjaõigusleping olid tühised või mitte. Kohus oli seisukohal, et mõlemad tehingud olid tühised: esimene näilikkuse tõttu ja teine vastuolu tõttu heade kommetega. TsÜS § 89 lg 1 järgi on näiliku tehinguga tegemist, kui pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. TsÜS § 89 lg 2 kohaselt on näilik tehing tühine. Kohtu hinnangul ei soovinud CC ja hageja 19.11.2011 kasutusvalduse seadmise lepinguga kaasa tuua kasutusvalduse võlaõiguslikke tagajärgi, mistõttu oli kasutusvalduse võlaõiguslik leping näilik ja TsÜS § 89 lg 2 alusel tühine. Tunnistaja TO ütluste kohaselt oli temal CC-ga juttu sellest, et CC on kasutusvalduse seadnud oma ema kasuks ja teinud seda maksude optimeerimiseks. Muud põhjust tunnistaja nimetatud kasutusvalduse lepingu seadmiseks ei teadnud. Kostja I vande all antud ütluste kohaselt oli hagejaga kasutusvalduse lepingu sõlmimine vajalik selleks, et vabaneda ühest maksukohustusest. Hageja vande all antud ütluste kohaselt ei kuulnud ta sellest, et kasutusvalduse seadmise eesmärk oleks olnud maamaksu vabastuse saamine. CC õe AA ütluste kohaselt ei rääkinud CC talle, et kasutusvalduse lepingu sõlmimise põhjus oleks olnud maamaksuvabastuse saamine. Kohtu hinnangul ei saanud hageja ja AA ütlustest teha järeldust, et CC ei soovinud kasutusvalduse lepingut sõlmida maamaksuvabastuse eesmärgil. AA kinnitas pelgalt seda, et CC talle antud asjaolust ei rääkinud. Pealegi nähtus tunnistaja TO ja kostja I ütlustest, et CC ja AA vahelised suhted ei olnud head viimased CC eluaastad. Hageja ütlused ei olnud aga piisavalt usaldusväärsed, et lükata ümber asja lahendamisest mittehuvitatud tunnistaja TO ütlusi, kuivõrd hageja oli lahendi tegemisest huvitatud isik. Pealegi ei olnud hageja ütlused kasutusvalduse sõlmimise eesmärgi kohta usutavad. Selgusetuks jäi, mil viisil oleks pidanud hageja kasuks seatav kasutusvaldus hageja tulevikku kindlustama, seda olukorras, kus hagejal oli endal kasutusvalduse seadmise lepingu ajal elukoht olemas ning vaidlusaluse eluruumi puhul oli tegemist CC ja kostja I ühise elukohaga. Kasutusvalduse lepingu sõlmimise ajal puudus igasugune põhjus järelduseks, et CC sureb enne hagejat. Hageja väide, et ta soovis eluruumi väljaüürimisest saada lisatulu, ei muutnud kohtu eelnevat järeldust. Vaidlusalune eluruum oli CC ja kostja I ühine elukoht ning CC pärandas selle kostjale I. Sellise käitumisega ei haaku väidetav CC soov, et eluruumis elaks kostja I asemel hageja või hageja üürnik. Oli usutav, et pikaajaliselt koos elavad ja ühist kodu omavad inimesed hoolivad piisavalt palju teineteisest ja võivad sõlmida ka kokkuleppeid, mille sisuks on elukaaslase edasise elu kindlustamine. Seejuures ei saanud usutavaks pidada, et üks elukaaslastest tekitab olukorra, kus teine elukaaslane jääb tulevikus eluasemeta. Vaidlustamata asjaoludel oleks CC pidanud eluruumi eest aastas tasuma 365,75 eurot maamaksu. Maamaksuseaduse (MaaMS) § 10 lg 2 kohaselt maksab maa koormamisel 5 hoonestusõiguse või kasutusvaldusega maamaksu hoonestaja või kasutusvaldaja. Pensionäridel oli Tallinna linnas 2011-
7. aastatel maamaksuvabastus ja hageja oli pensionär. Seega ei pidanud kasutusvalduse lepingu tulemusena keegi maamaksu maksma. Ühtegi muud põhjust, miks oleks CC pidanud soovima hageja kasuks kasutusvaldust seada, kohtule ei esitatud ja ei tõendatud.

§ 29

lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe.

§ 29

lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Kohtu hinnangul sai kohtule esitatud tõenditest teha järelduse, et CC tegelikku tahet sõlmida hageja kasuks kasutusvalduse seadmise leping maamaksuvabastuse eesmärgil teadis ka hageja, sest eelpoolviidatud asjaoludest tulenevalt ei olnud hagejal põhjust eeldada kasutusvalduse seadmist tema kasuks mingil muul põhjusel.

§ 29

lg 5 p 3 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada ka lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Hageja ei nõudnud viie aasta jooksul lepingu täitmist. Samas nähutus asja materjalidest, et CC ja hageja soovisid asjaõiguslepingu sõlmimist selleks, et kasutusvaldus kanda kinnistusraamatusse ning realiseerida oma soov maamaksuvabastuse saamiseks, mistõttu ei olnud asjaõiguslepingu sõlmimine näilik. Samas oli see tühine vastuolu tõttu heade kommetega TsÜS § 86 lg 1 alusel. Heade kommetega vastuolus olevaks peetakse muuhulgas näiteks tehingut kuriteo või muu õigusvastase teo toimepanekuks. Kusjuures heade kommetega vastuolu tõttu võib olla tühine mitte ainult õigusvastane tegu ise, vaid ka õigusvastase teo toimepanemisega seotud tehing. Praegusel juhul oli alus pidada kasutusvalduse seadmises kokkuleppimist maamaksuvabastuse saamise eesmärgi saavutamisega seotud tehinguks, ilma milleta ei oleks olnud võimalik maamaksuvabastust saada. Tegelikke asjaolusid arvestades oleks CC pidanud tasuma maamaksu eluruumi eest. CC ja hageja tegevuse tõttu jäi riigil maksusumma saamata. Seadusest tulenevast maksukohustusest kõrvalehoidumine on taunitav ja ei ole seetõttu kooskõlas heade kommetega. Seega oli kostja I valdus õiguspärane ja nõnda ka kostja II valdus, mistõttu tuli hageja nõue eluruumi valduse vabastamiseks ja kasutuseelise väljanõudmiseks jätta rahuldamata. Kostja II esimese alternatiivina väljendatud nõue tuli rahuldada ja kohustada hagejat andma nõusolek kinnistusraamatu kande parandamiseks ja kasutusvalduse kande kustutamiseks ning asendada hageja tahteavaldus kohtulahendiga. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 386 lg 4 alusel tühistas kohus hagi tagamise abinõu. Menetluskulud jättis kohus kooskõlas TsMS § 162 lg-ga 1 hageja kanda. Hageja apellatsioonkaebus

1. Hageja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja vastuhagi rahuldamata jätta. Seejuures palus hageja kohustada kostjat II vabastama eluruum ja andma selle otsene valdus üle hagejale, mõistma kostjalt I välja eluruumi kasutuseelis 30.04.2018 seisuga 26 012,4 eurot ja sellelt viivis ning mõistma kostjalt II välja eluruumi kasutuseelis 30.04.2018 seisuga 1 587,6 eurot ning valduse tagastamisega täiendava viivitamise korral 1 200 eurot iga kalendrikuu eest kuni eluruumi tegeliku vabastamiseni ning sellelt viivis. Alternatiivselt palus hageja maakohtu otsus tühistada ja saata esimese astme kohtule tagasi uueks arutamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta võrdsetes osades kostjate kanda. 6 Kohus leidis ekslikult, et 19.12.2011 kasutusvalduse lepingud ei olnud kehtivad ning kasutusvalduse lepingute sõlmimise (ainus) eesmärk oli saavutada maamaksuvabastus. Selle järelduseni jõudis kohus tõenditele vale tähendust andes, ebausaldusväärsetele tõenditele tuginedes ning CC ja hageja tahet ebaõigesti tõlgendades. CC andis hagejale (oma tollal 77aastasele emale) kasutusvalduse selleks, et kui CC-ga peaks juhtuma midagi ootamatut, saaks hageja eluruumi üürituluga katta enda igapäevaseid kulutusi. CC soovis kasutusvalduse seadmisega vältida olukorda, kus juhul, kui tema endaga midagi juhtub, peab eakas ema ennast ülal pidama napist riiklikust pensionist. Eelnev oli kasutusvalduse lepingute peamine eesmärk. Sellega üksnes kaasnes maamaksuvabastus. Tunnistaja TO ütlused olid ebausaldusväärsed. Tegu oli kostja I perekonnatuttavaga, kes ilmselt soovis hagi rahuldamata jätmist. Ta ei osanud öelda CC-ga väidetavalt toimunud vestluse aega ja ei olnud lepingute sõlmimise juures. Samuti oli nende vestlus pigem ajendatud soovist makse optimeerida, mitte uurida ammendavalt, miks CC seadis hageja kasuks kasutusvalduse. Kohus jättis alusetult arvestamata hageja vande alla antud seletusega. Seda enam, et hageja oli ainus, kes viibis lepingute sõlmimise juures. Hageja ütlusi ei saanud jätta kõrvale põhjusel, et need olid vastuolus TO ütlustega, sest vastuolu ütluste vahel puudus. TO ütlustest ei nähtunud, et kasutusvalduse seadmise eesmärgina oli välistatud hagejale majandusliku toe pakkumine. Pealegi ei saanudki TO teada, kas maamaksuvabastuse saamine oli kasutusvalduse seadmise peamine või ainus eesmärk. Pealegi ei piisanud tühisuse tuvastamiseks pelgalt kahtlusest, sest kinnistusraamatu õigsust eeldatakse. Samuti jättis kohus ebaõigesti arvestamata tunnistaja AA ütlustega. Erinevalt TO-st oskas AA öelda, millal ta tehingute tegemisest CC-ga vestles ja AA kinnitas, et CC tegi kasutusvalduse ema nimele juhuks, kui temaga peaks midagi juhtuma. Ei saa järeldada, et CC valetas õele kasutusvalduse seadmise eesmärgi kohta. Seejuures võis paralleelselt olla CC eesmärgiks ka maamaksuvabastuse saamine. Hageja elukoha olemasolust ei järeldunud kasutusvalduse lepingu tühisust. Kasutusvalduse lepingute kehtivuse hindamisel ei omanud tähtsust see, kas ja kus oli hagejal elukoht, sest kasutusvalduse lepingute eesmärk ei olnud hagejale eluaseme pakkumine. Pealegi ei selgitanud kohus, et kasutusvalduse lepingute kehtivus võis kohtu arvates sõltuda sellest, kas ja kus oli hageja elukoht. Samuti ei mõjutanud kasutusvalduse lepingute kehtivust asjaolu, et CC kasutas
2. aastani eluruumi. Kasutusvalduse lepingu eesmärgiks oli mh kindlustada hageja majanduslikult juhuks, kui CC-ga peaks ootamatult midagi juhtuma. Ajal, kui CC elas ise eluruumis, toetas ta hagejat ise. Kasutusvalduse lepingute eesmärk oli üürida eluruum välja ainult siis, kui CC ise nimetatud eluruumi enam ei vaja. CC kinnistute pärandamine kostjale I tõendas kasutusvalduse lepingu kehtivust. See, et CC andis
3. aastal koostatud testamendiga oma vara kostjale I ning jättis seejuures oma eaka ema päranduseta, viitas üheselt sellele, et CC arvestas eluruumi kasutusvalduse lepingute kehtivusega. Kui CC oleks kasutusvalduse lepinguid pidanud tühiseks, oleks ta lisaks kostjale I pärandanud oma vara ka eakale emale. Usutavaks saab pidada seda, et CC hoolis lisaks oma elukaaslasele ka oma eakast emast piisavalt palju, et teda majanduslikult kindlustada juhuks, kui CC endaga peaks midagi juhtuma. Kasutusvalduse lepingute kehtivus ei oleks kaasa toonud kostja I elukoha kaotuse. CC jättis kostjale I piisavalt kinnisvara, millega kindlustas enda elukaaslasele elamiskoht ka pärast enda surma. Pealegi väitsid kostjad, et eluruumi ei olnud võimalik välja üürida ja järelikult ei olnud seda kostjal I võimalik elukohana kasutada. 7 Hageja ei pidanud tõendama, et kasutusvalduse sõlmimise eesmärgiks oli lisaks maamaksuvabastuse saamisele ka hageja toetamine, sest kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust eeldatakse. Kohus jättis ebaõigesti rahuldamata hageja taotluse tõendite esitamise tähtaja pikendamiseks. Kostjad väitsid 03.10.2018 ekspertarvamusele viidates, et eluruumi kasutuseelise väärtus oli
4. aastast alates sisuliselt 0 eurot, mistõttu ei pidanud kostjad väidetavalt kasutuseeliseid kompenseerima. Ekspertarvamuses on olulisi puudusi, mistõttu tuli see apellatsioonimenetluses asja lahendamisel kõrvale jätta. Hageja sai 03.10.2018 ekspertiisi e-toimikust kätte 10.10.2018 ehk üks päev enne eelistungit. Isegi kui hageja oleks saanud ekspertiisi kätte järgmisel päeval 04.10.2018, ei oleks hageja mõistlikult jõudnud koguda (veel vähem esitada) tõendeid TsMS § 329 lg-s 2 nimetatud tähtajal ehk vähemalt seitse päeva enne eelistungit. Enne eelistungit hageja muuhulgas ei teadnud, kas kohtu hinnangul on 03.10.2018 ekspertiis eelduslikult usaldusväärne tõend. Seepärast pidas hageja mõistlikuks paluda tõendite esitamiseks tähtaja pikendamist 11.10.2018 istungil. Maakohus keeldus sellest ebaõigesti. Menetluskulude jaotust tuli muuta, jättes menetluskulud kostjate kanda võrdsetes osades. Vastus apellatsioonkaebusele
5. Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus piiritles õigesti asja lahendamise raskuskeskmes oleva küsimuse, s.o kas 19.12.2011 kasutusvalduse seadmise võlaõiguslik leping ja asjaõigusleping olid tühised. Maakohus leidis, et mõlemad tehingud olid tühised: esimene näilikkuse tõttu ja teine vastuolu tõttu heade kommetega. Hageja ei vaidlustanud maakohtu materiaalõiguslikku käsitlust, kuid oli seisukohal, et maakohus tuvastas kohtule esitatud tõendite pinnalt ebaõigesti tehingute tühisuse. Hageja väitel võis tehingute üks eesmärk olla maamaksuvabastuse saamine, kuid see ei olnud tehingute ainus või primaarne eesmärk. Tehingute esmaseks eesmärgiks oli hageja abistamine, kui CC mingil põhjusel enam hagejat aitamas ei ole. Hageja hinnangul jõudis maakohus asja lahendamisel ebaõige tulemuseni, sest jaotas valesti tõendamiskoormise, hindas ebaõigesti kohtule esitatud tõendeid, jättis põhjendamatult mõne tõendiga arvestamata, omistas ebaolulistele asjaoludele asja lahendamise seisukohast olulise tähenduse, jättes samas mitmetele olulistele asjaoludele tähelepanu pööramata, jättis täiendava tähtaja tõendite esitamiseks andmata ja tegi üllatusliku lahendi. Ringkonnakohus hageja kriitikaga ei nõustu ja kaebuse menetlemisel viidatud rikkumisi ei tuvastanud. Kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning rajaneb asjas esitatud ja kogutud tõenditel (TsMS § 436 lg-d 1 ja 2). Maakohus ei rikkunud menetluse juhtimisel hageja kirjeldatud viisil menetlusõigusnorme. Nii ei tuvastanud ringkonnakohus, et maakohus asetas hagejale ebaõige tõendamiskoormise ja jättis õigusnorme rikkudes hagejale määramata täiendava tähtaja tõendite esitamiseks. Ringkonnakohus põhjendab kirjeldatud seisukohta järgmiselt. 8 Vajadus arutada 19.12.2011 kasutusvalduse lepingu eesmärkide üle tõusetus, kui kostjad väitsid, et nimetatud lepingu eesmärk oli üksnes maamaksuvabastuse saamine ja esitasid selle kohta tõendid. Seega oli kohtu ees kaalukausil kaks versiooni:

§-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest ja pidades silmas menetlusosaliste poolt avaldatut ning esitatud ja kogutud tõendeid kogumis, s.t hindas TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatud põhimõtete järgi kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Maakohus tuvastas kõiki asjaolusid ja tõendeid hinnates, et tõendatud oli kostja väide, mille kohaselt ei olnud 19.12.2011 tehingute eesmärgiks kaasa tuua avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi ja pooled üksnes soovisid luua mulje tehingu olemasolust ning poolte soov oli luua üksnes paberil olukord, tänu millele ei nõutud eluruumi eest CC-lt maamaksu. Seejuures arvestas kohus järgmiste vaidlustamata ja/või tõendatud asjaoludega: - vaidlusalused tehingud sõlmiti 19.12.2011, samal kuupäeval registreeriti rahvastikuregistris hageja elukohana vaidlusalune eluruum ja tehingute alusel seati 27.12.2011 kinnistusraamatus registriosa nr XXXXXXXX III jakku kasutusvalduse kanne hageja kasuks; 9 - alates 01.01.2012 toimus Tallinnas oluline maamaksu tõus, mille tasumisest CC vabanes tänu 19.12.2011 tehingutele; vaatamata tehingute sõlmimisele ei asunud hageja oma õigusi teostama ja elas jätkuvalt oma senises elukohas ning vaidlusaluses eluruumis elasid jätkuvalt CC ja kostja I; pärast vaidlusaluste tehingute sõlmimist oli jätkuvalt eluruumi kommunaalteenustega varustamise lepingu osapool CC, kes tegeles ka eluruumi korrashoiuga, mitte hageja; CC pärandas kogu oma vara kostjale I; esimest korda soovis kostja I vaidlusalustest tehingutest tulenevaid õigusi maksma panna pärast CC surma (u viis aastat hiljem), seejuures oli eelnevalt selgunud, et CC tegi testamendi kostja I kasuks. Eelneva tulemusena kujunes maakohtul siseveendumus, millega ringkonnakohus nõustub, et 19.12.2011 tehingute eesmärgiks oli saada maamaksuvabastus, mida seadust eesmärgipärast tõlgendades ei oleks olnud õigus saada. Võlaõiguslik tehing oli tühine näilikkuse tõttu ja asjaõigusleping tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Kuivõrd kostja I ja hiljem kostja II valdasid eluruumi õiguspäraselt, ei olnud võimalik rahuldada ka hageja kasutuseelise nõuet. Kuivõrd maakohus jättis hagi rahuldamata, olles eelnevalt selle taganud, tühistas maakohus korrektselt TsMS § 386 lg-st 4 juhindudes hagi tagamise abinõu. Menetluskulude jaotus 7. Maakohus jättis korrektselt TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud hageja kanda, kui rahuldas vastuhagi ja jättis hagi rahuldamata. Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse tervikuna muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel menetluskulud samuti hageja kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg-st 4 ei määra ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ja need määrab tsiviilasja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 10