2-18-10042/16

2-18-10042 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Iko Nõmm Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai 2019, Tallinn Kohtuasja number 2-18-10042 Kohtuasi SS, JJ, NN hagi VV vastu elatise saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
2. oktoobri
3. a otsus Kaebuse esitaja ja liik VV apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 4036 eurot 2 senti Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses Hagejad (vastustajad) SS (isikukood XXXXXXXXXXX), JJ (isikukood XXXXXXXXXXX) ja NN (isikukood XXXXXXXXXXX) (elukoht XXX), seaduslik esindaja CC, volitatud esindaja Vladimir Kolga Kostja (apellant) VV (isikukood lepinguline esindaja Maarika Kutser Menetluse liik XXXXXXXXXXX), Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON:
4. Tühistada Harju Maakohtu
5. oktoobri
6. a otsus ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
7. Rahuldada VV apellatsioonkaebus. Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada 1 2-18-10042 Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hüvitatavate menetluskulude jaotuse ja suuruse määrab vastavalt vaidluse lahendamise tulemusele kohtuasja lahendav maakohus. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
8. CC (ema) esitas SS (hageja I, laps I), JJ (hageja II, laps II) ja NN (hageja III, laps III) nimel
9. juulil 2018 Harju Maakohtule VV (kostja) vastu hagi, milles palus mõista alates
10. aasta juunist iga lapse kasuks välja elatise 250 eurot kuus, kuid mitte vähem kui seaduses sätestatud elatise miinimummäär. Hagiavalduse kohaselt maksis kostja vanemate kokkuleppel kuni
11. a märtsini lastele miinimumelatist, seejärel osalisest, kuid hagiavalduse esitamise ajaks ei ole kostja lastele kaks kuud elatist maksnud. Lapse I vajaduste rahuldamiseks kulub keskmiselt 444 eurot 35 senti kuus, lapse II puhul 424 eurot 35 senti kuus ning lapse III puhul 444 eurot 35 senti kuus. Laste ema sissetulekuks on palk ja lastetoetused. Kostja varjab tegelikku sissetulekut, kui väidab, et sellest ei jagu miinimumelatise maksmiseks. Kostja on 45-aastane terve isik ja ta suudab teenida sissetulekut, mis võimaldab tal maksta miinimumelatist. Hagejad paluvad nõuda pankadelt välja kostja pangakontoväljavõtted ja väärtpaberikontode väljavõtted ning Maksu- ja Tolliametilt andmed kostja
12. ja
13. aasta tuludeklaratsioonide kohta. Kostja vastuväited
14. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt on ta tasunud kuni
15. a juunikuuni laste ülalpidamiseks miinimumelatist, kuid edaspidi tal selleks võimalused puuduvad, mistõttu on ta nõus sõlmima kompromissi, mille järgi kostja tasub igale lapsele elatist 150 eurot kuus (kokku 450 eurot). Elatist tuleb perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg 2 alusel vähendada alla seaduses sätestatud miinimummäära. Kostjale kuulub M OÜ 80%-line osalus ning
16. aastal sai ta juhatuse liikme tasu 5160 eurot. Ühingul ei lähe praegu hästi. Muud vara kostjale ei kuulu ning kostja elukaaslane aitab kostjal toime tulla. Laste vajadused on ülepaisutatud, kuid juba hagiavalduse kohaselt miinimumvajadustest väiksemad. Mõistlikud kulud on lapse kohta 350-360 eurot. Kostja kannab osa lapse I spordikuludest.
17. aastal on kostja tasunud laste emale elatiseks 4450 eurot ning lapsele I 515 eurot. Kostja kannab kõigi laste telefonikulud. Laste ema ei ole 2 2-18-10042 märkinud, kui suur on tema töötasu ja lastetoetus. Seaduse järgi peaks lastetoetuste ja lasterikka pere toetuste summa olema 510 eurot kuus. Esimese astme kohtu otsus
18. Harju Maakohus rahuldas
19. oktoobri
20. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt alates
21. juulist 2018 kuni iga lapse täisealiseks saamiseni hageja I kasuks välja elatise 207 eurot 18 senti kuus ning hagejate II ja III kasuks 197 eurot 18 senti kuus. Samuti mõistis maakohus iga hageja kasuks välja kahjuhüvitise
22. a juunis tasumata elatise hüvitamiseks. Menetluskulud jättis maakohus poolte enda kanda. 3.
23. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei või PKS 101 lg 1 järgi üldjuhul igakuine elatise ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis), kuid kohus võib PKS § 102 lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel ka miinimumelatist vähendada. Praegusel juhul tuleb elatist vähendada, sest laste vajadused on väiksemad. 3.
24. Kuna kostja väidetav raske majanduslik olukord ei ole praegusel juhul mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamiseks alla miinimumi, ei pidanud kohus vajalikuks rahuldada hagejate taotlust kostja pangakontode, väärtpaberikontode ja tuludeklaratsioonide väljavõtete väljanõudmiseks. Oluline on vanema võimekus teenida sissetulekut. Kostja ei ole võimetu tööd tegema ja saab teenida oma laste ülalpidamiseks paremat sissetulekut. Asjaolu, et kostja ettevõttel ei lähe sel aastal hästi, ei anna alust oma lapsi nälga ja viletsusesse jätta, samas kui lastega koos elav vanem peab tegema kõik, et laste vajadused oleksid kaetud. Kui vanema praegune töökoht ei võimalda oma laste eest hoolitseda, üritab vastutustundlik lapsevanem leida endale tasuvama töö. Kostjalt tuleb miinimummäärast väiksem elatis välja mõista seetõttu, et hagiavalduse kohaselt on laste vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused väiksemad kui miinimumelatise korral. Olukorras, kus laste vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud ei küündi miinimumsummani, ei ole põhjendatud miinimumelatise väljamõistmine. Hagiavalduse kohaselt on hageja I igakuised vajalikud kulud 444 eurot 35 senti, hageja II igakuised vajalikud kulud 424 eurot 35 senti ja hageja III igakuised vajalikud kulud 444 eurot 35 senti. Seega oleks kostja kanda jääv põhjendatud osa hagiavalduses loetletud kuludest vastavalt 222 eurot 18 senti, 212 eurot 18 senti ja 222 eurot 18 senti ja mitte iga lapse puhul 250 eurot. Lisaks on mõned hagiavalduses esiletoodud kulud põhjendamatult suured. Kuigi miinimumelatist nõudes ei pea hagejad kulusid tõendama, peab kohustatud vanem hüvitama üksnes tavapäraseid eluks vajalikke ja mõistlikus suuruses kulusid. Riiete ja jalanõude kulu iga kuu 80, 80 ja 100 eurot lapse kohta on ilmselgelt ülepaisutatud kulu (3120 eurot aastas) ega ole hädavajalik eluks, õppimiseks ega normaalseks arenguks. Põhjendatud ja vajalik kulu riietele ja jalanõudele ühes kuus on 50 eurot lapse kohta. Ülejäänud hagiavalduses esiletoodud kulud on põhjendatud, sh laste internetikulu. Seega on hageja I põhjendatud kulud 414 eurot 35 senti, hageja II kulud 394 eurot 35 senti ja hageja III kulud 394 eurot 35 senti. Kuna kostja peab kandma iga lapse ülalpidamiskuludest poole, tuleb hagi osaliselt rahuldada ja kostjalt alates hagi esitamisest hageja I kasuks välja mõista elatis 207 eurot 18 senti kuus ning hagejate II ja III kasuks 197 eurot 18 senti kuus. 3 2-18-10042 3.
25. Kuna hagejad nõudsid elatist alates
26. aasta juunikuust ning kostja ei ole alates juunist 2018 lastele elatist maksnud, tuleb kostjalt PKS § 108 alusel mõista iga hageja kasuks välja ka tasumata elatise ulatuses kahjuhüvitis. Apellatsioonkaebus
27. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse väljamõistetud elatise suuruse osas ning mõista uue otsusega kostjalt hageja I kasuks välja igakuine elatis ja ühekordne kahjuhüvitis 107 eurot 18 senti ning hagejate II ja III kasuks 97 eurot 18 senti kuus. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus vaidlust lahendades põhjendamatult arvestamata kostja vastuväited kulutuste suurusele ja asjaolu, et laste emale makstakse riiklikke toetusi. Samuti jättis maakohus välja selgitamata vaidluse lahendamiseks olulise asjaoluna laste ema sissetuleku suuruse. See tõttu asus maakohus põhjendamatult seisukohale, et kostja peab kandma pool laste kuludest. Vastustaja seisukoht
28. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Vastuse kohaselt ei ole alust maakohtu otsust tühistada, sest lastele on vaja tagada regulaarne ja stabiilne toimetulek. Ainuüksi riiklikud toetused ei anna alust vähendada elatist alla miinimumi. Maakohtu otsusega väljamõistetud elatis on laste ülalpidamiseks minimaalne abi.
29. Tallinna Ringkonnakohus tegi
30. jaanuaril 2019 pooltele ettepaneku lahendada kohtuvaidlus kompromissi sõlmimise teel selliselt, et kostja tasub alates
31. jaanuarist 2019 igale hagejale elatist 170 eurot kuus ning kohtumenetluse ajal tekkinud võlana 3000 eurot (osamaksetena), kuid pooled ei jõudnud kokkuleppele. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
32. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 3 ja § 656 lg 2 alusel sõltumata apellatsioonkaebuse väidetest kogu ulatuses tühistada ning asi tuleb saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on jätnud selgitamiskohustuse olulises ulatuses täitmata, vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud valdavas osas välja selgitamata ning otsuse olulises ulatuses põhjendamata. Seetõttu ei saa ringkonnakohus teha asjas ise uut otsust ning saadab asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
33. Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas kostja peab maksma hagejatele PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumelatist, sh aja eest enne kohtule hagi esitamist, või esineb PKS § 102 lg 2 tähenduses mõjuv põhjus, mis annab alust mõista kostjalt hageja kasuks välja sellest väiksema suurusega elatis.
34. Kolleegium märgib, et lapse ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 järgi kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, sh arvestatakse lapse kõiki eluvajadusi (tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning tema kasvatamise kulutusi). Riigikohus on selgitanud, et elatise suuruse määramisel tuleb 4 2-18-10042 arvestada ka vanemate varalist seisundit. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid (vt Riigikohtu
35. oktoobri
36. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Seda arvestades tuleb hagejate ülalpidamiseks vajalike kulutuste suurust hinnates arvestada mh vanemate sissetulekuid ja sellest tingitud elulaadi. Seejuures ei või PKS § 101 lg 1 järgi igakuine elatis ühele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning eelduslikult on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Riigikohus on leidnud, et miinimumelatist nõudes ei ole lapse vajadusi vaja tõendada, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt nt Riigikohtu
37. märtsi
38. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Eelnevat arvestades sai maakohus lähtuda eeldusest, et iga lapse miinimumvajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne miinimumelatise määr. Kui laste ema oli märkinud laste vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuse summa väiksemana, siis pidi maakohus selgitama, millest see tingitud oli, sh miks soovib laste ema seda, et isa kannaks laste kulutusi suuremas ulatuses. Samas pidi maakohus arvestama ka kõiki kostja esitatud vastuväited selle kohta, miks kostja ei pea laste kulutusi sellises ulatuses põhjendatuks. Praegusel juhul on maakohus jätnud osad kostja väited põhjendamatult tähelepanuta. Samuti ei ole maakohus selgitanud kostjale, et olukorras, kus kostja leiab, et laste vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused on tegelikult väiksemad, tuleb kostjal oma vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid ka TSMS § 230 lg 1 järgi tõendada. Seetõttu ei ole maakohus tuvastanud nõuetekohaselt laste vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust ning on lähtunud ekslikult üksnes hagiavalduses märgitud vajaduste summast ning vähendanud seda põhjendamatult riietele tehtavate kulutuse osas.
39. Edasi juhib kolleegium tähelepanu sellele, et miinimumist väiksema elatise võib kohus PKS § 102 lg 2 järgi välja mõista üksnes erandina, st olukorras, kus vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist. Riigikohus on selgitanud, et kohus peab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hindama, kas on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Arvestada tuleb ka sellega, et elatise maksmise eesmärk ei saaks ebaproportsionaalselt kahjustada (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega. Seejuures võib elatise vähendamise aluseks olla iseenesest asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil, sh riiklike toetustega, kuid ainuüksi peretoetuse maksmise fakt ei anna alust elatist alla miinimummäära vähendada (vt Riigikohtu
40. märtsi
41. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18;
42. veebruari
43. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12;
44. juuni
45. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1–28.2;
46. märtsi
47. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Iseenesest on Riigikohus küll viidanud sellele, et seadusandja võiks kaaluda miinimumelatise määra muutmist, sest miinimumelatis ei täida kohtumenetluses oma eesmärki, kui paljudel 5 2-18-10042 juhtudel taandub vaidlus tõendamisele, kas on mõjuvat põhjust elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära (Riigikohtu
48. juuni
49. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 30), see aga ei tähenda seda, et miinimumelatis on igal juhul ülemäärane ja miinimumist väiksema elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid ei tule kohtumenetluses tõendada. Eelnevat arvestades tuleb kohtul igal üksikul juhul kaaluda, kas arvestades kõiki vaidluse asjaolusid esineb kaalukas põhjus miinimumist väiksema elatise väljamõistmiseks. Praegusel juhul ei nähtu maakohtu otsusest, et maakohus oleks selgitanud välja, kas asjas esineb sedavõrd kaalukaid asjaolusid, mis tingivad miinimumist väiksema elatise väljamõistmise. Samuti ei ole maakohus selgitanud välja, kas ja kui palju makstakse lapse emale riiklikke toetusi, ega seda, kuivõrd võiks see asjaolu koosmõjus kostja varalise seisundiga mõjutada lastele makstava elatise suurust.
50. Kui kohustatud vanem taotleb PKS § 102 lg 2 alusel miinimumist väiksema elatise väljamõistmist, peab ta TsMS § 230 lg 1 järgi tooma esile ka seda tingivad asjaolud ning neid asjaolusid tõendama. Kuigi üldjuhul esitavad hagimenetluses tõendeid menetlusosalised ise, võib kohus teha TsMS § 230 lg 2 järgi menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid ning kohustada ülalpidamisasjas TsMS § 230 lg 4 järgi poolt esitama andmed ja dokumendid oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda selleks asjakohast teavet TsMS § 230 lg 5 järgi seaduses sätestatud isikutelt ise. Ka Riigikohus on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et kohus peab tuvastama vanema varalise seisundi ning kui kostja ei esita neid andmeid omal algatusel, saab kohus TsMS § 230 lg-te 4 ja 5 järgi kohustada menetlusosalist oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta tõendeid esitama või koguda neid ise. Seejuures on Riigikohus pidanud mõistlikuks seda rakendada ka siis, kui hagejad viitavad sellele, et kostja varjab oma tegelikke tulusid (vt nt Riigikohtu
51. aprilli
52. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-100215, p 22). Lisaks on Riigikohus leidnud, et olukorras, kus ülalpidamist andma kohustatud vanem varjab oma sissetulekuid või sissetuleku suuruse tuvastamine ei ole muul põhjusel võimalik, saab vanema varalise seisundi hindamisel mh arvestada tema elustandardiga (vt Riigikohtu
53. aprilli
54. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 14). Seda arvestades ei saanud maakohus kostja varalist seisundit tuvastamata ja selle kohta tõendeid kogumata mõista kostjalt hagejate kasuks välja miinimumelatisest väiksemat elatist.
55. Lisaks leidis maakohus kostja vastuväiteid arvestamata, et vanemad peavad kandma laste ülalpidamiskulusid võrdsetes osades, kuigi kostja oli esitanud vastuväite, et laste ema ei ole oma sissetulekuid avaldanud. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et mitu sama astme sugulast täidavad ülalpidamiskohustust PKS § 105 lg 3 järgi osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Riigikohus on selgitanud, et selle sätte kohaselt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist, vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (vt viimati Riigikohtu
56. juuni
57. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 22). 6 2-18-10042 Eelneva kohaselt pidi maakohus laste kasuks elatist välja mõistes selgitama välja ka laste ema varalise seisundi ega saanud kostja vastuväite tõttu lähtuda sellest, et eelduslikult kannavad vanemad laste ülalpidamise kulusid võrdsetes osades.
58. Kokkuvõttes on maakohus jätnud TsMS § 392 lg-s 1 sätestatud eelmenetluse ülesanded kohaselt täitmata ning kohtuotsuse TsMS § 436 järgi nõuetekohaselt põhjendamata. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et kohus teeb TsMS § 435 lg 1 järgi otsuse alles siis, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis. Seejuures hindab kohus TsMS § 438 lg 1 esimese lause järgi tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele, ning perekonnaasjas ei ole kohus TsMS § 436 lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega. Eelnevat arvestades on praegusel juhul on maakohus teinud asjas ennatlikult otsuse, mistõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ja saadab vaidluse maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Menetluskulud
59. Kuna kolleegium tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm 7