← Eesti

3-18-373/24

Obsah (8)§ 69§ 1321§ 66§ 8§ 63§ 1051§ 701§ 6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht 15. juuni 2018, Tartu Haldusasja number 3-18-373 Haldusasi V.K. kaebus Viru Vangla 04.12.20

§ 69lg 1, lg 2 p 2).

Kaebaja ei tekitanud kahju oma tervisele ega tahtnud sooritada enesetappu. 5.

  1. Pidev hoidmine üksiktingimustes eraldi lukustatud kambris kahjustab kaebaja psüühilist tervist. 5.
  2. Vaidlustatud käskkirjad on tühised vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-tele 1 ja
  3. A.A., A.K. ja J.K. ei olnud õigust teha otsust

§ 69

lg 1, lg 2 p 1-5 alusel (

§ 1321lg 1, lg 2 ja VSk

E § 14 alusel).

§ 69lg 1, lg 2 p 1-5 alusel võib otsuseid teha VSk

E §-s 12 nimetatud isik, st üksuse juht.

  1. Vastustaja esitab järgmised seisukohad. 6.
  2. Käskkirjad nr 6-4/372-1, 6-4/372-2 ja 6-4/372-3 kehtisid kuni 08.03.2018, kui kaebaja suhtes anti uus käskkiri, nr 6-4/372-4, millega otsustati jätkata julgeolekuabinõude kohaldamist. Viimati nimetatud käskkiri tunnistati 15.03.2018 käskkirjaga nr 6-4/92-1 kehtetuks. Vaidlustatud käskkirjad nr 6-4/372-1, 6-4/372-2 ja 6-4/372-3 on kehtivuse kaotanud ning neil 3

(11)3-18-373 puudub mõju isiku õigustele. Isegi haldusakti tühistamise korral ei saaks see muutunud asjaolude tõttu enam mõjutada kaebaja õigusi ega kohustusi. Käesoleval juhul ei ole võimalik minna üle ka tuvastamiskaebusele, kuna 01.01.2018 jõustunud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 45 lg 2 sätestatu kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Hüvitamiskaebust kaebaja vanglale esitanud ei ole ning hüvitamisnõude osas on läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus (vangistusseadus (

) § 11 lg 8). 6.2. Haldusasja sisulise menetlemise korral jääb vastustaja täielikult vaidlustatud käskkirjade ja nende peale esitatud vaiete lahendamisel tehtud vaideotsuste seisukohtade juurde ning lisab vastuseks kaebuse väidetele järgmist. 6.2.1.

69 lg 1 kohaselt võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada kinnipeetava suhtes, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Samuti raske õigusrikkumise ära hoidmiseks. Arvestades seaduse mõtet ja eesmärki, tuleb täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel tugineda

§ 69

lg-s 1 sätestatud alustele.

§ 66lg-st 1 tuleneb vanglale kohustus üldise julgeoleku tagamiseks.

Üldise julgeoleku tagamine hõlmab nii vanglas viibivate kinni peetavate isikute, vanglateenistujate kui ka vanglat külastavate isikute julgeoleku tagamise. 6.2.2..

§ 8

lg 2 võimaldab kinnipeetavate suhtlemis- ja liikumisvabadust piirata vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetavate õigusvastase käitumise vältimiseks. Tegemist on ennetava meetmega. Kaebaja käitumine ohustas vangla julgeolekut, mis võis mõjutada teisi kinnipeetavaid analoogsetele rikkumistele. 6.2.3. Kaebaja on oma tegevusega korduvalt seadnud ohtu vangla julgeoleku, mistõttu on ka varasemalt tema suhtes kohaldatud

§ 69

sätestatut, lisaks on 07.04.2018 kinnipeetav käitunud selliselt, et tema suhtes on taas vajalik täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine. Vaidlustatud käskkirjade aluseks olnud ettekannetest nähtub kaebaja vanglat ohustav käitumine. KOHTU SEISUKOHT 7. Kaebaja on vaidlustanud kolm käskkirja, millega on tema suhtes kohaldatud täiendavaid julgeolekumeetmeid

§ 69alusel.

Asjas on vaidlus kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks antud käskkirjade õiguspärasuse üle. Kohus on võtnud menetlusse kaebuse tühistamisnõuete osas, märkides 16.03.2018 kohtumääruses, et tühistamiskaebusega on hõlmatud ka kaebaja esitatud õigusvastasuse tuvastamise nõuded. 8. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kaebus tuleb jätta läbi vaatamata, kuna vaidlustatud käskkirjade õiguslik mõju on lõppenud. Vastustaja selgituste kohaselt kehtisid vaidlustatud käskkirjad kuni 08.03.2018, mil vastustaja otsustas käskkirjaga nr 6-4/372-4 jätkata julgeolekuabinõude kohaldamist. Viimati nimetatud käskkiri tunnistati Viru Vangla 15.03.2018 käskkirjaga nr 6-4/92-1 kehtetuks. Riigikohtu halduskolleegium on 19.05.2018 otsuses asjas nr 3-3-1-10-17 (p 13) selgitanud, et tühistamiskaebuse esitamine ja kohtu poolt sellise haldusakti tühistamine on põhjendatud, kui kohtu hinnangul võib kehtivuse kaotanud haldusaktil olla ikka veel mõju ja praktiline tähendus. Ka kehtivuse kaotanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja mõju ja praktiline tähendus ei pruugi viidatud lahendi kohaselt vaatamata kehtivuse lõppemisele olla täielikult ammendunud. Seega saab sellist käskkirja tühistada ka pärast selle kehtivusaja 4

(11)3-18-373 lõppemist. Kohus peab seda seisukohta kohaldatavaks ka praeguses asjas ja lahendab kaebuse sisuliselt. 9. Kaebaja on täiendavates kirjalikes seisukohtades väitnud, et kõik vaidlustatud käskkirjad on antud selleks mittepädeva ametniku poolt ja seetõttu tühised HMS § 63 lg 2 tähenduses. Kohus saab haldusakti tühisuse teha kindlaks ka tühistamiskaebuse alusel (HKMS § 41 lg 4 ls 1). Viru Vangla 04.12.2017 käskkirja nr 6-4/372-1 on allkirjastanud peaspetsialist-korrapidaja A. A.. 08.12.2017 käskkirja nr 6-4/372-2 on allkirjastanud peaspetsialist-korrapidaja A.K.. 08.12.2017 käskkirja nr 6-4/372-3 on allkirjastanud JVO peaspetsialist-korrapidaja J.K. 9.1.

§ 69lg 4 kohaselt kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid vanglateenistus.

Edasilükkamatul juhul kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid kõrgem kohalviibiv vanglateenistuse ametnik. See seaduse säte ei määratle täpsemalt, millistel vanglateenistuse ametnikel on tavapäraselt pädevus täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada. Vangistusseaduse alusel kehtestatud justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 12 lg 1 järgi on § 69 lõike 4 esimese lause alusel otsuse tegemise pädevus üksuse juhil. Sarnaselt tuleneb

§-st 103, et vahistatud suhtes on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pädevus vanglateenistuse ametnikel, kelleks VSkE § 12 lg-st 1 järgi on üksuse juht. Korrapidajal on VSkE § 14 järgi pädevus teha otsus

§ 63

lõike 4 alusel (distsipliinirikkuja eraldi kambrisse paigutamine enne distsiplinaarmenetluse lõpetamist). 9.

  1. HMS § 63 lg 2 p 3 kohaselt on haldusakt tühine, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan. Haldusorgan on seadusega, selle alusel antud määrusega või halduslepinguga avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutus, kogu või isik (HMS § 8 lg 1). Haldusorganisiseselt määratakse isikud, kes tegutsevad haldusmenetluses haldusorgani nimel, kui seaduses või määruses ei ole sätestatud teisiti (lg 2). Seega on seadusandja pidanud oluliseks eristada nn siseja välispädevust. 9.
  2. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et Viru Vangla on pädev haldusorgan, kellel on seadusest tulenev õigus kohaldada vanglas kinni peetavatele isikutele täiendavaid julgeolekuabinõusid. Vaidlustatud käskkirjad on andnud Viru Vangla ametnikud.

§ 69

lg 4 omistab pädevuse vanglateenistusele.

§ 1051

lg 1 kohaselt on vanglateenistuse ülesanne vangistuse ja eelvangistuse täideviimine ning kriminaalhoolduse ja karistusjärgse käitumiskontrolli korraldamine. 9.

  1. Õige on kaebaja väide, et VSkE § 12 lg-s 1 ja §-s 14 sätestatu ei näe ette, et täiendavaid julgeolekuabinõusid võiks kohaldada peaspetsialist-korrapidaja. Küsimus on seega selles, kas sisepädevust sätestava normi eiramine toob kaasa vaidlustatud käskkirjade tühisuse. 9.
  2. HMS § 63 lg 2 p 3 kohaselt on haldusakt tühine, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan (Riigikohtu 24.04.2018 määrus asjas nr 3-17-725, p 20). Kohtupraktika on järjekindel selles, et sisepädevuse (HMS § 8 lg 2) rikkumine haldusakti andmisel ei too kaasa haldusakti tühisust. Näiteks ei ole viidatud lahendis asjas nr 3-17-725 peetud tühisust kaasatoovaks sisepädevuse rikkumiseks, kui haldusakti allkirjastab vallaametnik, kellel puudub selleks valla antud volitus, kuid vallal haldusorganina on sellise haldusakti andmiseks (välis)pädevus olemas. Haldusakti tühisuse saavad kaasa tuua seaduses sätestatud ilmselged puudused (Riigikohtu 07.03.
  3. a määrus asjas nr 3-3-1-21-03, p 13). Kohtu hinnangul pole praegusel juhul ilmnenud selliseid ilmselgeid puudusi, mis muudaks haldusakti tühiseks. 9.
  4. Eelnevalt viidatud kohtupraktika järgi on sisepädevuse rikkumise puhul tegemist menetlusveaga, mille esinemisel tuleb HMS § 58 alusel hinnata, kas vastav rikkumine mõjutas 5

(11)3-18-373 asja otsustamist. Kohus hindab menetlusnormide järgimist ja selle mõju järgnevalt vaidlustatud käskkirjade õiguspärasust tervikuna analüüsides. 10.

§ 69

lg 1 kohaselt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule, samuti raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. 11.

§ 69

lg-st 2 tulenevalt on täiendavate julgeolekuabinõudena lubatud: kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine (p 1); isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamine (p 2); kehakultuuriga tegelemise keelamine (p 3); eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (p 4); ohjeldusmeetmete kasutamine (p 5). Ohjeldusmeetmetena on muuhulgas kasutatavad käerauad (

§ 701lg 1 p 1).

Kaebaja suhtes kohaldatud abinõud on selles sättes loetletud, seega oli tegemist seadusega lubatavate abinõudega. 12. Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid vanglas julgeoleku tagamise meetmete, sealhulgas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel sätestab

§ 66

lg 1, mille kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (Riigikohtu 25.09.2006 otsus haldusasjas nr 3-3-1-49-06, p 11). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üldaluseid sätestava

§ 69

lg 1 kohaselt on nende kohaldamise eelduseks nii kinnipeetavast lähtuv oht teistele isikutele või vangla julgeolekule kui ka vajadus hoida ära raske õiguserikkumise toimepanemist. Tegemist on eelkõige ennetuslikku laadi meetmega, mille kohaldamine võib olla tingitud vajadusest kaitsta vangla julgeolekut, teisi kinnipeetavaid või kinnipeetavat ennast (L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Juura, 2014, lk 167). Kohtupraktika kohaselt toimub nii täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik kaalutlusõiguse alusel. Kaalutlusõigust tuleb HMS § 4 lg 2 kohaselt teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (Riigikohtu 19.05.2017 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-10-17, p 16 ja seal viidatud praktika). Vanglateenistuse ülesandeks on julgeoleku tagamine vanglas ja vanglal on julgeoleku tagamiseks ohtude hindamisel ja vajalike abinõude üle otsustamisel ulatuslik kaalumisruum. Kohtupraktika on tunnustanud vangla olulist kaalumisruumi täiendavate julgeolekuabinõude kehtestamisel ja valikul, samuti nentinud, et vanglaametnikel on vajalik kogemus ohtude märkamisel ja nende tõsiduse hindamisel (nt Riigikohtu 19.05.2017 otsus asjas nr 3-3-1-10-17 (p 16); 25.10.2012 otsus asjas nr 3-3-1-28-12 (p 14)). 13. Viru Vangla 04.12.2017 käskkirjaga nr 6-4/372-1 (tl 15-16) kohaldati kaebaja suhtes järgmisi julgeolekuabinõusid: 1) eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, et teostada tõhusamat järelevalvet kinnipeetava üle ja vältida kokkupuuteid teiste kinnipeetavatega (

§ 69

lg 2 p 4); 2) kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, piiratakse kinnipeetava käimist taasühiskonnastavates tegevustes (

§ 69

lg 2 p 1); 3) kehakultuuriga tegelemise keelamist, mis seisneb spordisaali ja spordiväljakute kasutamise keelamises, kuna sinna saatmisel ei ole tagatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine ning selle vajaduse tingib ka lukustatud osakonna eripära (

§ 69lg 2 p 3). 6

(11)3-18-373 13.
  1. Käskkirja andmise aluseks oleva ettekande (tl 68) sisu on kajastatud käskkirjas (vt kirjeldus käesoleva otsuse punkt 1). Käskkirjas ja selle aluseks olevas ettekandes kirjeldatud tegevus seisneb kokkuvõtlikult selles, et kaebaja sisenes omavoliliselt vanglaametniku kabinetti ja võttis seal hoitavad sigaretid, kasutades selleks veel kahe kinnipeetava abi. Ettekandes ja käskkirjas kirjeldatud liikumisi kinnitab ka kohtule esitatud turvakaamera salvestis, mille on kohtule edastanud Politsei- ja Piirivalveamet (tl 84-85). Põhimõtteliselt ei ole sellist tegevust eitanud ka kaebaja ise, kuid ta märgib, et tema käitumise põhjustas asjaolu, et vanglateenistus pole talle õigusvastaselt kätte andnud sigarette, mida tal oli lubatud omandada esialgse õiguskaitse korras kohtumääruse alusel (haldusasjad nr 3-17-1449 ja nr 3-17-1999). Kaebaja väidab seoses sigarettide mittelubamisega vanglaametnike provotseerivat ja mõnitavat käitumist kaebaja suhtes. Kaebaja on seisukohal, et tema tegevus ei ohustanud vangla julgeolekut, kuid seda võis tema arvates teha hoopis ametnike käitumine. 13.
  2. Vaidlustatud käskkirjas on vastustaja eraldi lukustatud kambrisse paigutamist ning liikumis-, suhtlemis- ja kehakultuuriga tegelemise piiranguid põhjendades märkinud, et selline tegevus nagu inspektor-kontaktisiku kabinetis omavoliline käimine ning sealt sigarettide võtmine ohustab otseselt vangla julgeolekut. Taoline käitumisviis pole vanglateenistuse poolt vangistuse üldisi eesmärke järgides aktsepteeritav. Kinnipeetav võib vangla hinnangul oma käitumisega mõjutada ka teisi kinnipeetavaid samalaadsetele rikkumistele. Selle ennetamiseks on vastustaja pidanud vajalikuks isoleerida kaebaja teistest kinnipeetavatest suletud osakonda, kus tema suhtes saab kohaldada paremat järelevalvet. Täiendava julgeolekuabinõuna on vajalikuks peetud kaebaja suhtes rakendada ka kehakultuuriga tegelemise keelamist, mis seisneb spordivahendite, spordisaali ja spordiväljakute kasutamise keelamises, kuna sinna saatmisel pole tagatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine ning selle vajaduse tingib ka lukustatud kambri eripära. Toimunud intsident näitab käskkirja kohaselt, et kinnipeetava käitumine on äärmiselt negatiivne ja ettearvamatu ning ta ei austa vanglas kehtivaid norme ja reegleid. 13.
  3. Kaebaja ei eita käskkirjas märgitud tegevuse toimumist. Kaebaja on selle käskkirja peale esitatud vaides märkinud, et on kätte saadud sigaretid ära suitsetanud. Samas õigustab ta oma tegevust vangla provotseeriva käitumisega – kuigi viidatud halduskohtu määruste alus oli kaebajal võimaldatud esialgse õiguskaitse korras soetada sigarette, oli endiselt kehtiv suitsetamiskeeld Viru Vanglas, mistõttu ei antud kaebajale sigarette kätte ega lubatud neid suitsetada. Esialgse õiguskaitse määrus jõustub ja on üldreeglina täitmiseks kohustuslik selle teatavakstegemisel (HKMS § 252 lg 3) ning määruse täitmata jätmise eest võib halduskohus määrata trahvi HKMS §-s 248 sätestatud korras (HKMS § 254 lg 1). Kaebaja ei ole kohtuinfosüsteemi andmetel sellist trahvimise taotlust kohtule esitanud. Kohus peab ka vajalikuks märkida, et Tartu Ringkonnakohus on 06.12.2017 ja 15.02.2018 määrustega kaebajale sigarettide ostmist võimaldanud esialgse õiguskaitse määrused tühistanud. Kohus ei pea põhjendatuks kaebaja väidet vastustaja ametnike provotseerivast käitumisest – isegi kui niisugune käitumine kaebaja hinnangul aset leidis, ei saanud see kuidagi õigustada vanglaametniku kabinetti omavolilist sisenemist ega sealt sigarettide võtmist. 13.
  4. Kohtu hinnangul on vastustaja piisava põhjalikkusega välja toonud kaalutlused, mis tingisid kaebaja eraldi lukustatud kambrisse paigutamise, st vajaduse ennetada ohtu vangla julgeolekule. Vastustaja on põhjendatult välja toonud ka vajaduse piirata suhtlust teiste kinnipeetavatega, et ära hoida samalaadseid tegusid. See põhjendus on asjakohane muuhulgas ka arvestades vanglas kujunenud olukorda, kus suitsetamistarvete omamise ja suitsetamise keeld vanglas oli kaasa toonud rohkete kaebuste ja esialgse õiguskaitse taotluste esitamise, millest viimased kohus ka mõne kinnipeetav puhul rahuldas. 7
(11)3-18-373 13.
  1. Vaidlustatud käskkiri on kohtu hinnangul sisuliselt õiguspärane ning selle andmisel ei ole rikutud kaalutlusreegleid. Vastustaja on selgitanud vajadust tagada vangla julgeolek ja õigusrikkumiste ärahoidmine. Kohtupraktika on rõhutanud, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval, mitte aga karistaval, eesmärgil (20.04.2011 otsus asjas nr 3-3-1-94-10). Seejuures ei pea oht julgeolekule või isikutele olema realiseerunud ning õigushüve kahjustamine ei pea olema veel aset leidnud (Riigikohtu viidatud otsus asjas nr 3-31-10-17, p 17). Kohus on seisukohal, et vaidlustatud käskkirjaga ei ole kaebajat kirjeldatud tegude eest karistatud, vaid vastustaja on kohaldanud täiendavaid julgeolekuabinõusid eesmärgipäraselt.
  2. Viru Vangla 08.12.2017 käskkirjaga nr 6-4/372-2 (tl 13-14) täiendati Viru Vangla 04.12.2017 käskkirja nr 6-4/372-1 ning kohaldati kaebaja suhtes täiendavalt ohjeldusmeetmena käeraudade paigaldamist taha asetatud kätele enne kambrisse sisenemist ning saatmisel

§ 69lg 2 p 5 alusel (vt käesoleva otsuse p 2).

14.

  1. Käeraudade kohaldamise tingis kujunenud olukord, kus valvuri 08.12.2017 ettekandest (tl 67) tulenevalt tajus ta 08.12.2017 vahejuhtumis endale suunatud rünnet ning tundis ennast ohustatuna. Intsidendi juures viibinud valvur A.B. on oma allkirjaga kinnitanud, et ettekanne on koostatud toimunud intsidendi kohta. 14.
  2. Käskkirja kohaselt on ohjeldusmeetmete kasutamise eesmärgiks ennetada võimalikke vanglaametnike suhtes kavandatavaid ründeid. Ohjeldusmeetme kasutamise tingis peamiselt 08.12.2017 aset leidnud intsident, kuid vastustaja asus seisukohale, et arvestama peab ka kinnipeetava eelnevat käitumist, millele tuginedes saab olla veendunud, et ta on võimeline toime panema füüsilisi ründeid nii ametnike kui ka kaaskinnipeetavate suhtes. Vastustaja on seejuures arvesse võtnud 15.09.2017 aset leidnud intsidenti, kus kinnipeetav viskas ametniku ja kinnipeetavast toidujagaja suunas morssi, ning 31.08.2017 juhtumit, kus ta ohustas enda käitumisega vanglaametnikku, takistades ametnikul maast sigaretipakki võtmast. 14.
  3. Kaebaja väitel ei olnud tal kavatsust valvurit rünnata, vaid ta liikus ukse (ja seega ka valvuri) suunas, et täita korraldust kambrist väljumiseks. Vaides käskkirja nr 6-4/372-2 vaidlustamiseks on kaebaja selgitanud, et juhtum toimus olukorras, kus ta viibis parajasti tualetis ning valvur avas tualeti ukse. Kui kaebaja hakkas kambri ukse poole liikuma, hakkas valvur kaebaja väitel ust tema ees sulgema. Tegemist on sündmustega, mille käiku täpselt rekonstrueerida on äärmiselt keerukas olukorras, kus vestlust pole dokumenteeritud. Vastustaja väitel pole säilinud ka turvakaamera salvestist. Kohtu hinnangul tuleb pidada valvuri ettekandes esitatut, sh et kaebaja käitumise tõttu tundis valvur ennast ohustatuna, usutavaks. Nagu kohus ka juba eelnevalt märkis, ei ole täiendavate julgeolekuabinõude eesmärk reageerida juba saabunud tagajärjele, vaid seda ära hoida. Selliselt toimis vanglateenistus ka vaidlustatud käskkirja andes, tuginedes valvuri ettekandele, mis kajastas teda ohustavat kaebaja käitumist. Kohtu hinnangul on vastustaja esitanud käskkirjas õiguspärased kaalutlused, st on ära näidanud vajaduse välistada rünnakud vanglaametnike vastu. Seejuures on asjakohased ka viited varasematele juhtumitele. Teostades kaalutlusõigust täiendavate julgeolekuabinõude vajalikkuse ning abinõu valiku üle, peab abinõu kohaldaja muuhulgas hindama ka isikust lähtuva ohu tõsidust ning selle realiseerumise tõenäosust. Tegemist on prognoosotsusega, mille puhul hinnatakse asjaolusid kogumis, sh on asjakohane võtta arvesse isiku käitumist minevikus. 14.
  4. Kaebaja leiab, et rikutud on ka erivahendite kasutamise korda. Viidates Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-10-12 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile asjas Julin vs Eesti nr 18656/10, leiab kaebaja, et iga kord peale ohjeldusmeetmete kasutamist on vanglaametnikud kohustatud kutsuma arsti. Kohus leiab, et siseriiklikust õigusest ega kaebaja viidatud lahenditest ei tulene, et käeraudade paigaldamisel enne vanglaametnike kambrisse sisenemist ning 8

(11)3-18-373 saatmisel tuleks igakordselt kutsuda hinnangut andma arst. Tegemist ei ole pideva pikemaajalise käeraudades hoidmisega. Kui käeraudade paigaldamine või nende kandmine tekitab vigastusi või ebamugavust, on isikul õigus pöörduda arsti poole. Praegusel juhul ei ole haldusasja dokumentidest ilmnenud selliste probleemide olemasolu. Seega ei saa käskkirja nr 6-4/372-2 alusel täiendava julgeolekuabinõu kohaldamist pidada õigusvastaseks ka põhjusel, et kontrollimiseks pole kutsutud arsti.
  1. Viru Vangla 08.12.2017 käskkirjaga nr 6-4/372-3 keelati julgeolekuabinõuna kaebajal isiklike asjade kasutamine (vt otsuse p 3). Selle abinõu tingis vahejuhtum 08.12.2017, mil kaebaja viskas valvuri suunas väljaheidetega täidetud topsi ning selle sisu tabas valvurit (kirjeldus otsuse punktis 3). Käskkirja kohaselt seisneb isiklike esemete kasutamise keelamine selles, et kinnipeetavalt võetakse kambrist ära kõik esemed, mis ei ole küll vanglas keelatud esemed, kuid millega on võimalik kahjustada vangla vara või rünnata ametnikke ning kaaskinnipeetavaid. Käskkirja andmise ajendanud juhtumi kohta kirjutatud ettekandes (tl 70) märkis valvur, et tundis ennast kinnipeetava teguviisist solvatuna. 15.
  2. Tuginedes valvuri ettekandele, pidas vastustaja vajalikuks kinnipeetava kambrist eemaldada kõik anumad, mille sisse on võimalik koguda vedelikke, millega ametnikke visata. Vangla peab käskkirja põhjenduste kohaselt tagama julgeoleku ja turvalisuse ning takistama kinnipeetavate poolt õigusrikkumiste toimepanemist. Asjaolude väljaselgitamiseks ja selleks, et vältida uute taoliste rikkumiste toimepanemist, on tarvilik otstarbekuse printsiibist lähtuvalt kohaldada kinnipeetava suhtes isiklike esemete, millega on võimalik rikkuda kambri sisustust, lõhkuda vangla vara, rünnata vanglaametnikke või kaaskinnipeetavaid, kasutamine keelata. 15.
  3. Kaebaja ei eita eelnevalt kirjeldatud käitumist. Vaides vanglale on kaebaja märkinud, et temalt isiklike asjade äravõtmine ei tee vanglat turvaliseks ega saa takistada olukorra kordumist, kui ta tahaks reaalselt seda teha. Kaebaja märkis, et ei tahtnud kasutada inimese suhtes vägivalda, et teda veenda ning sundida mõtlema teisiti, vaid ta valis humaanse karistusviisi, nimetades ise seda profülaktikaks (tõlge tl 43-44). 15.
  4. Kaebaja on seisukohal, et

§ 69

lg 1 lg 2 p 2 kohaldamine ei vastanud selle normi eesmärgile – kaebaja ei tekitanud kahju enda tervisele ega tahtnud sooritada enesetappu. Kaebaja leiab ekslikult, et isiklike esemete kasutamise keelamine selle sätte alusel oleks lubatav vaid isiku enda kahjustamise vältimiseks või suitsiidikavatsuse korral. Ka seda abinõu võib kohaldada kõikidel

§ 69

lg-s 1 loetletud eesmärkidel, muuhulgas, et ära hoida vanglaametnikele suunatud rünnakuid (tagada teiste isikute ja vangla julgeolek). 15.

  1. Nagu kohus on eelnevalt juba märkinud, tunnustab kohtupraktika vanglateenistuse kogemusel põhinevat suutlikkust ära tunda ohuolukordi ning hinnata võimalust erinevate esemetega kahju tekitada või teisi isikuid rünnata. Kõnealuse käskkirja andmise tingis juba toimunud rünnak vanglaametniku vastu kaebajal kambris olnud käepärast tarbeeset kasutades. Sel taustal hindab kohus vastustaja kaalutlusi – piirata kaebaja võimalust isiklike esemetega rünnata isikuid ja ohustada vangla julgeolekut – asjakohaseks ning õiguspäraseks.
  2. Kuigi kohus hindab kohtumenetluses iga vaidlustatud käskkirja üksikuna ja on eelnevalt võtnud seisukoha neist igaühe sisulise õiguspärasuse osas, märgib kohus kokkuvõtvalt kõigi kolme käskkirja osas veel järgmist. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei viida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajaduse kiireloomulisust arvestades eelnevalt läbi väga põhjalikku ja rohkeid menetlustoiminguid sisaldavat uurimist. Kui abinõude kohaldamise eesmärgiks oli oht olukorra destabiliseerumisele, piisab sellisest ohust teadasaamisest. Selliste abinõude kohaldamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab hinnangu ohule ja tagajärgede saabumisele piiratud teabe põhjal (Riigikohtu 13.11.2009 otsus haldusasjas nr 3-3-1-63-09, p 16). Kohtupraktikas on peetud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks piisavaks, et vanglal on tekkinud põhjendatud 9

(11)3-18-373 kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises (viidatud lahend haldusasjas nr 3-3-1-33-10, p 12). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks ei pea vanglal olema tõsikindlaid tõendeid (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-88-14, p 16). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse

§ 69

lg-s 1 nimetatud asjaolude äralangemisel (

§ 69lg 3).

Kõikides vaidlustatud käskkirjades on märgitud, et asjaolud on ära langenud siis, kui vangla on veendunud, et kinnipeetav suudab ilma täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseta käituda selliselt, et ta ei seaks ohtu vanglas viibivate isikute elu ja tervist. Igas käskkirjas on ka ette nähtud, et üksuse juhil tuleb teha ettepanek kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otstarbekusest hiljemalt kolme kuu möödudes käskkirja tutvustamisest (tl 14-15, 16, 17p). Seega ei toimu täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine piiramatu aja jooksul ning kinnipeetaval on oma käitumisega võimalik tõestada nende jätkuva kohaldamise vajaduse äralangemist.

  1. Eelnevat arvestades peab kohus kõiki kolme vaidlustatud käskkirja sisuliselt õiguspäraseks.
  2. Kohus on kõigi kolme vaidlustatud käskkirja puhul arvamusel, et ei esine vormi- ega menetlusnormide rikkumist, mis võiks kaasa tuua nende tühistamise (HMS § 58, riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1). Kõik käskkirjad vastavad haldusakti õiguspärasuse eeldustele vastavalt HMS §-le
  3. Haldusaktid sisaldavad nende andmise õiguslikku ja faktilist alust ning kaalutlusotsuse tegemisel aluseks olnud kaalutlusi. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise põhjenduste mahtu hinnates tuleb arvestada ka sellega, et abinõusid kohaldatakse nende eesmärgist lähtuvalt kiireloomuliselt (kõik vaidlustatud käskkirjad on antud nende andmist ajendanud juhtumiga samal päeval). 18.
  4. Viru Vangla 08.12.2017 käskkirjas nr 6-4/372-3 „Viru Vangla 04.12.2017 kk nr 6-4/3721 „Kinnipeetav V.K.´i suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine“ täiendamine“ on ekslikult märgitud käskkirja asjaolude kirjelduse kolmandas lõigus (tl 17): „Viru Vangla on andnud kinnipeetav A.K.´ule enne haldusakti välja andmist võimaluse enda poolsete vastuväidete andmiseks.“ Ebaõige nime märkimine haldusakti asjaolude kirjelduses on kohtu hinnangul selline vormiviga, mis ei saanud mõjutada haldusakti resolutsiooni. Käskkirjadest nr 6-4/372-1 ja nr 6-4/372-2 ilmneb, et V.K.ile on antud võimalus enne käskkirjade andmist anda selgitusi, mida ta ei kasutanud („Kinnipeetav andis teada, et tema kirjutab selgitused alles Pmajas“). Seega ei saa vastustajale ette heita ka ärakuulamisnõude rikkumist. 18.
  5. Kohus leidis käesoleva otsuse p-s 9 järeldusele, et rikutud on VSkE § 12 lg-st 1 ja §-st 14 tulenevalt sisepädevuse normi, st et vangistusõiguse normid ei ole ette näinud, et täiendavaid julgeolekumeetmeid võiks kohaldada peaspetsialist-korrapidaja. Kohus ei pidanud seda ilmselgeks pädevuse rikkumiseks, mis tooks kaasa vaidlustatud käskkirjade tühisuse. Sisepädevuse rikkumine ei ole kohtu hinnangul praegusel juhul menetlusviga, mis oleks viinud ühegi vaidlustatud käskkirja puhul ebaõigele lõppjäreldusele. Kaebaja käitumist on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kontekstis hinnanud ja vastavad kaalutlused teostanud vanglateenistuse ametnikud, kes igapäevaselt teenivad vanglateenistuse põhiülesandena vangistuse täideviimise eesmärki, milleks on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine (

§ 6lg 1).

Pole alust arvata, et vanglateenistuse kui terviku praktikas väärtushinnangud sedavõrd erineksid, et sisepädevuse rikkumine vanglateenistuse sees võinuks otsustust mõjutada sellisel määral, et viia teistsugusele lõppjäreldusele. Käskkirjade õiguspärasust on hinnatud vaidemenetluses ning kõik vaideotsused (tl 26-27, 32-33, 37-38) on allkirjastanud vangla direktor, st kõrgeim vanglateenistuse ametnik. 19. Eelnevat arvestades tuleb kaebus jätta rahuldamata. 10

(11)3-18-373 MENETLUSKULUD
  1. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Riigilõiv (15 eurot), mille tasumisest kohus on kaebaja menetlusabi korras vabastanud, jääb riigi kanda. Muude menetluskulude kandmist asjas pole ilmnenud. Kui pooltel on siiski kulusid tekkinud, jäävad need vastavalt HKMS § 108 lg 1 ls-le 1 ja § 109 lg 1 ls-le 4 nende enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe kohtunik Kohtuotsuse põhjendusi on muudetud ja täiendatud Tartu Ringkonnakohtu 16.01.2019.a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 16.01.2019.a otsus Resolutsioon
  2. Võtta asja materjalide juurde Viru Vangla 07.12.
  3. a vastus koos lisadega.
  4. Jätta V.K.i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15.06.
  5. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes ja täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
  6. Jätta V.K.i menetluskulud apellatsiooniastmes (riigilõiv 15 eurot) Eesti Vabariigi kanda. 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.