Tsiviilasi nr 2-18-7296 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Hele Kaldma Otsuse tegemise aeg ja koht 30. august 2018, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-18-7296 Tsiviilasi

) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu.

§ 221

lg 11 sätestab, et muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis käesoleva seadustiku § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele.

§ 221

lg 2 kohaselt on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.

§ 2

lg 1 p 1 kohaselt on täitedokumendiks jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtuotsus- ja määrus tsiviilasjas ning

§ 2

lg 1 p 21 kohaselt seaduses sätestatud juhul haldusakt avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks. 17.

§ 221

lg 1 alusel esitatud hagi puhul on tegemist hagiga, mille eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle 6 Tsiviilasi nr 2-18-7296 jõustumise kõrvaldamine. Hageja on esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi seetõttu, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vältimatuks eelduseks on kohustuse puudumise tuvastamine. TsMS § 368 lg 2 kohaselt võib hageja nõuda kohustuse puudumise tuvastamist. Kui kohustust pole tekkinud, siis ei saa olla sundtäitmine lubatav.

1. Kostja on seisukohal, et hageja soovib tsiviilkohtumenetluse kaudu jätkuvalt vaielda PRIA XX.XX.XXXX otsuse nr XXX õiguspärasuse üle, kuigi antud haldusakti õiguspärasuse kohta on olemas jõustunud kohtuotsus. PRIA hinnangul peaks Tartu Maakohus vaidluse osas viivise ja intressi väljamõistmise õiguspärasuse üle keelduma OÜ Störfisch hagi menetlusse võtmast vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 371 lg 1 p 4 alusel, kuna on olemas jõustunud kohtuotsus, mille kohaselt PRIA XX.XX.XXXX otsus nr XXX on õiguspärane ja kehtiv.
2. Hageja peamised vastuväited sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks on järgmised:  Tartu Maakohtu poolt kriminaalasjas nr 1-14-311 tehtud 27.11.2014 kohtuotsusega ei ole hagejalt välja mõistetud viivist ega intressi.  Tartu Ringkonnakohtu 07.03.2017 otsuses (vt punkt 8) haldusasjas nr 3-15-2542 asus kohus seisukohale, et PRIA XX.XX.XXXX otsusega nr XXX ei panda kaebajale (Störfisch OÜ) täiendavat kohustust võrreldes varasema 27.11.2014 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-14-
3.  Hageja ei ole minetanud oma õigust vaielda vastu viivise- ja intressinõudele ning taotleb käesoleva hagiavaldusega sundtäitmine täiteasjas nr 171/2018/281 lubamatuks tunnistada.
4. Kohus on seisukohal, et olenemata sellest, et täitedokumendiks on haldusakt, piirab käesoleval juhul sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist oluliselt

§ 221lg 2.

Viidatud normi kohaselt on

§ 221

lg-s 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.

§ 221

lg 2 eesmärk on takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avatakse uuesti täitemenetluse käigus. Jõustunud kohtulahendit on erandjuhtudel võimalik tühistada vaid teistmise kaudu TsMS § 702 jj alusel. Käesoleval juhul on PRIA XX.XX.XXXX otsuse nr XXX kehtivuse osas toimunud halduskohtumenetlus, mille osas on tehtud jõustunud kohtulahend, millega loeti PRIA poolt välja antud haldusakt kehtivaks. Seetõttu on

§ 221

lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu) sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva haldusakti kohta tehtud kohtulahendi jõustumist.

1. Tartu Ringkonnakohus on 07.03.2017 otsuses haldusasjas nr 3-15-2542 asunud järgnevale seisukohale: „Tartu Maakohtu
2. novembri 2014 otsuses on märgitud, et KarS § 831 ja § 84 alusel mõistetakse kaebajalt konfiskeerimise asendamiseks välja 188 283,92 eurot. Sellest oli 24 300 eurot kantud kohtu deposiitkontole ja kanti riigituludesse. Ülejäänud 163 983,92 euro tasumise tagamiseks jäeti varasema kohtumäärusega arestitud kaebaja vara jätkuvalt aresti alla (tlk 11 p). Viidatud lõigus nimetatud KarS § 831 reguleerib süüteoga saadud vara konfiskeerimist. Kuna kaebaja mõisteti süüdi KarS § 210 lg 3 järgi soodustuskelmuses, siis kuulus sel viisil saadud väljamakse konfiskeerimisele. KarS § 84 järgi võib kohus välja mõista 7 Tsiviilasi nr 2-18-7296 konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele vastava summa, kui süüteoga saadud vara on ära tarvitatud. Seega on maakohtu otsusega kaebajalt toetusena makstud summa välja mõistetud.“ P-s 9 on märgitud, et „Lisaks oli asjas haldusakti andmine vajalik ka seetõttu, et kui maakohtu otsuses sai kohus piirduda vaid pettuse teel saadud varale vastava summa väljamõistmisega, siis KTKS-i regulatsioon näeb tagasinõude korral ette ka intressi ja viivise tasumise kohustuse (kehtiva KTKS § 69; KTKS vr § 71 lg 10-11 ja 15). Kui PRIA oleks maakohtu otsusele viidates tagasinõudmise otsuse tegemisest loobunud, tähendaks see seda, et kaebaja oleks pääsenud intressi ja viivise tasumise kohustusest, kui nende tasumise eeldused oleksid muidu täidetud. Sellega oleks kaebaja sattunud alusetult soodsamasse olukorda.“ Seega on kohtu hinnangul viivise ja intressi põhjendatuse küsimus lahendatud juba Tartu Ringkonnakohtu lahendis nr 3-15-
3. Samuti lahendas kohus ka täiendava kohustuse osas tõusetunud küsimuse. Ringkonnakohus jõudis seisukohale, et PRIA XX.XX.XXXX otsus nr XXX on kehtiv ning sundtäidetav. Seega peaks kohtu hinnangul olema pooltele üheselt arusaadav, et kõnealusest PRIA otsusest tulenevalt kohustub OÜ Störfisch tasuma kohtuotsusega väljamõistetud toetussumma 163 938,92 eurot ja seaduses sätestatud määras intressi ning viivist.
4. Kohus ei nõustu hageja väitega, nagu oleks ringkonnakohus otsuse punktis nr 8 märkinud, et kaebaja ei pea tasuma viivist ja intressi. Ringkonnakohus on märkinud, et viivise ja intressi tasumise kohustus tuleneb kaebajale seadusest ning see ei ole täiendav kohustus varasema kohtuotsuse kõrval. Haldusakti regulatsioon piirdus vaid sellega, et tuvastati kaebaja kohustus maksta saadud toetus riigieelarvesse tagasi tulenevalt kohtuotsusest ning ühtlasi fikseeriti, et KTKS-st tulenev tagasinõue loetakse sellega täidetuks, kui kaebaja kohtuotsuse täidab. Kuivõrd Tartu Ringkonnakohtu 07.03.2017 otsus haldusasjas nr 3-15-2542 on jõustunud, on hageja vastuväited, mis on esitanud seoses selle otsusega, põhjendamatud.
5. Hageja on märkinud, et ta ei ole minetanud vaidlustamisõigust viivise- ja intressinõude osas ning välja mõistetud viivist ja intressi tuleb hageja hinnangul VÕS § 162 alusel vähendada. Riigikohtu
6. detsembri 2012 otsuse nr 3-2-1-162-12 p 15 kohaselt märgib kolleegium, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine ja seda iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (vt nt Riigikohtu
7. septembri
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 15).
9. juunil 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-09 tehtud määruse p-s 9 on Riigikohus leidnud: „Üheks materiaalõiguslikuks vastuväiteks

§ 221

lg 1 alusel esitatava hagi põhjendamiseks võib olla ka ebamõistlikult suur leppetrahv VÕS § 162 lg 1 järgi. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et VÕS § 162 kohaldub ka viivise suhtes." Seda seisukohta on korratud Riigikohtu

1. jaanuaril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09 tehtud otsuse p-s
2. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Seega on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga võimalik taotleda viivise vähendamist. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. 8 Tsiviilasi nr 2-18-7296 Kohus selgitab, et VÕS § 162 kohast leppetrahvi vähendamist tuleb üldjuhul taotleda kohtuliku menetluse esimeses astmes ning seda ka siis, kui rikkumise faktile vaieldakse vastu. Leppetrahvi vähendamise nõude võib esitada vastuväitena menetluse ajal ning sõltumata sellest, kas vastuväite esitanud pool teise poole nõuet tunnustab või mitte. Seega oleks hageja saanud viivise vähendamise nõude esitada juba halduskohtus. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-162-12 punktis nr 20 leidnud, et

§ 221

alusel võib esitada hagi leppetrahvi või viivise vähendamiseks aja eest pärast kohtulahendi jõustumist. Seda aga vaid juhul, kui leppetrahv või viivis ei ole kohtulahendis välja mõistetud kindla summana või kui selle lõplik suurus ei ole kohtulahendist tulenevalt välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast kohtulahendiga kindlaksmääratud kuupäevani). Eeltoodust tulenevalt ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt viivise vähendamist aja eest pärast kohtulahendi jõustumist, sest täitedokumendiks oleva kohtulahendi järgi on viivise suurus välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast). See, et väljamõistetud viivis on pärast kohtuotsuse jõustumist täitemenetluse ajaks ületanud põhinõude, ei ole asjaoluks, mis oleks tekkinud pärast kohtuotsuse jõustumist. Riigikohus on märkinud, et juhul kui täitedokumendiks on kohtulahend, tuleb arvestada

§ 221lg-s 2 sätestatud piiranguga.

Täitedokumendiks oleva kohtulahendi puhul on kohus pooltevahelise vaidluse enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist lahendanud, mistõttu on sellise täitedokumendi sundtäitmise vaidlustamine täitemenetluse käigus piiratud. Tegemist on erineva olukorraga võrreldes sellega, kui täitedokumendiks on muu dokument kui kohtulahend, mil ükski sõltumatu organ ei ole poolte vaidlust enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist läbi vaadanud ning võlgnik vajab seetõttu efektiivsemat õiguskaitset (vt selle kohta Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13407, p 11). Käesoleval juhul ei ole täitedokumendiks küll kohtulahend aga kohus on täitedokumendiks oleva haldusakti kehtivust juba kontrollinud seega on põhjendatud analoogia korras piirata täitedokumendi vaidlustamist sundtäitmise lubamatuks tunnistamise korral. Isegi juhul kui kohus peaks põhjendatuks analüüsida ebamõistlikult suure viivise vähendamist, ei ole see kohtu hinnangul põhjendatud, kuna tegemist on seadusest tuleneva viivisemääraga. Lisaks sellele on hageja ise põhjustanud olukorra, kus viivise summa on ajas järjest suurenenud. Hagejale oli kriminaalmenetluses välja mõistetud summa teada ammu enne täitemenetluse algatamist. Juhul kui hageja oleks põhivõlgnevuse õigeaegselt tasunud ei oleks viivisenõuet tekkinud.
3. Olenemata sellest, et kohus ei pea põhjendatuks viivise vähendamist VÕS § 162 lg 1 alusel, kontrollib kohus viivise ja intressi suuruse arvutamise aluseks olevaid asjaolusid

§ 221lg 1 alusel.

Hageja hinnangul on kohtutäitur Janek Pool 19.03.2018 täitmisteade ja kohtutäitur Janek Pool 24.04.2018 otsus täiteasjas nr 171/2018/281 vastuolus PRIA XX.XX.XXXX otsusega nr XXX. PRIA otsuses on sätestatud, et OÜ Störfisch peab tasuma

1. juuniks 2015 toetussumma 163 983,92 eurot. Tähtajaks tagasi maksmata toetussumma jäägilt peab OÜ Störfisch tasuma viivist 0,1% iga viivitatud kalendripäeva eest. Kohtutäitur Janek Pool 24.04.2018 otsuses täiteasjas nr 171/2018/281 on märgitud, et viivisenõue on 15.03.2018 seisuga 187 154,12 eurot. Kostja on oma vastuses nõustunud, et seisuga 15.03.2018 on PRIA viivise nõude suuruseks 162 999,11 eurot ning intressi summaks 23 117,55 eurot. 9 Tsiviilasi nr 2-18-7296 Seega loeb kohus 15.03.2018 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summaks 162 999,11 eurot, mis on arvutatud järgnevalt: Kuivõrd kohtutäitur oli märkinud selle kuupäeva seisuga tasumisele kuuluva viivise suuruseks 187 154,12 eurot, siis tunnistab kohus seisuga
2. märts 2018 täitemenetluse täiteasjas nr 171/2018/281 lubamatuks viivisenõude 24 155,01 euro ulatuses (187 154,12162 999,11).
3. Intressi osas on PRIA XX.XX.XXXX otsuses nr XXX sätestatud, et OÜ Störfisch peab tasuma toetussumma 163 983,92 eurot koos intressiga, mida arvestatakse otsuse tegemise päevast arvates, s.o. XX.XX.XXXX. Intressimäär on ühe aasta euribor + 5 protsenti aastas. Kohtutäitur Janek Pool 24.04.2018 otsuses täiteasjas nr 171/2018/281 on märgitud, et intressinõue on 15.03.2018 seisuga 26 544,09 eurot. Hageja arvestuse kohaselt on 163 983,92 eurolt arvestatud intress ühe aasta euribor (17.06.2015 31.12.2016 0,05%; 01.01.2017 – 15.03.2018 0%) + 5% aastas kokku 22 634,95 eurot (12 773,45 + 9861,50 eurot). Kostja arvutuste kohaselt oleks intress tagasi nõutavalt summalt (163 983, 92 eurot) 1004 päeva eest 23 117,55 eurot. Kohus selgitab, et intress on kokkulepitud tasu raha kasutamise eest, viivis aga hüvitis raha tähtaegselt tagastamata jätmisest tuleneva eeldusliku kahju eest. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-141-12 märkinud, et intressi väljamõistmine pärast laenu tagastamise tähtaja möödumist on põhjendamatu. Kolleegium on
4. jaanuaril 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 tehtud otsuse p-s 17 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Asjas on tuvastatud, et haldusakti kohaselt tuli toetus tagastada 25.06.
5. Seega on põhjendatud PRIA XX.XX.XXXX otsuse punkti nr 4 alusel kostjalt välja mõista intress alates XX.XX.XXXX kuni 25.06.
6. Kohtu poolt arvestatud intressisumma on järgnev: periood XX.XX.XXXXXX.XX.XXXX päevade arv 9 intressi määr 0,0148% summa 218,43 eurot 10 Tsiviilasi nr 2-18-7296 Seega tunnistab kohus täitemenetluse täiteasjas nr 171/2018/281 lubamatuks intressinõuet summas 218,43 eurot ületavas osas, so 26 325,58 euro (26544,09-218,43) ulatuses.
7. Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning tunnistab sundtäitmise täiteasjas nr 171/2018/281 lubamatuksintressinõuet summas 218,43 eurot ületavas osas ja viivisenõuet seisuga 15.03.2018 summas 162 999,11 eurot ületavas osas. Ülejäänud osas on kostja nõuded hageja vastu sundtäidetavad. MENETLUSKULUDE JAOTUS JA KINDLAKSMÄÄRAMINE
8. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Tulenevalt TsMS § 163 lõikest 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus on seisukohal, et kuivõrd kostja võttis hagi rahuldatud ulatuses kohe õigeks on põhjendatud TsMS § 163 lõike 1 ja § 168 lg 6 järgi jätta menetluskulud antud asjas hageja kanda.
9. Kohus andis pooltele 27.06.2018 tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks. Kostja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja esitanud. Kuivõrd kohtule menetluskulude nimekirja esitatud ei ole, määrab kohus kostja menetluskulude suuruseks 0 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 11