lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbi vaatavale kohtule kohustuslikud. 3
lg-ga 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas esmalt maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis hageja nõuded põhivõla ja pärast hagi esitamist lisanduva viivise saamiseks rahuldamata. Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles kohus jättis kostjalt välja mõistmata sissenõutavaks muutunud viivise. 14.03.2019 toimunud istungil loobus hageja apellatsioonkaebusest osas, milles maakohus jättis välja mõistmata pärast hagi esitamist lisanduva viivise (
). Ringkonnakohus selgitab, et apellatsioonkaebusest loobumise korral loetakse, et apellant ei ole apellatsiooniastmes menetlustoiminguid teinud. Apellatsioonkaebusest loobumise korral ei saa apellant esitada enam uut apellatsioonkaebust sama apellatsioonieseme kohta ja kannab apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud (
Eelnev kehtib ka apellatsioonkaebusest osalise loobumise kohta, kuid selle erisusega, et kohus jätkab apellatsioonimenetlust osas, milles apellant kaebusest ei loobunud. Seega on maakohtu otsus nii sissenõutavaks muutunud kui ka pärast hagi esitamist lisanduva viivise väljamõistmata jätmise osas jõustunud. Ringkonnakohus vaatab otsuse läbi hageja apellatsioonkaebuse alusel osas, milles kohus hagi kostja vastu põhivõla saamiseks rahuldamata jättis. Ringkonnakohus, kuulanud ära poolte seletused ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb
lg 1 p 2 alusel tühistada vaidlustatud osas materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu. Ringkonnakohtul on võimalik teha tühistatud osas uus otsus, milles hagi osaliselt rahuldada. Menetluses ei vaieldud järgmiste oluliste asjaolude üle:
lg 1 kohaselt peab hageja tõendama kostja vastuväidete korral põhivõlgnikul kohustuse olemasolu. Samas on Riigikohus praeguses asjas tehtud otsuse p-s 27 selgitanud, et tõendamiskoormis ei ole absoluutne ning ka kostja peab oma vastuväited esitama arusaadavalt ja konkreetselt. Veel enam, hageja on esitanud nõude tõendamiseks arved ja lisaks kostja enda kinnituse käenduslepingu p-s 4 kaupade ja/või teenuste vastuvõtmise kohta (tlk 4). Juba hea usu põhimõttest lähtudes ei oleks õiglane, kui käendaja, kes on kinnitanud esmalt põhivõlgniku vastuväidete puudumist nõudele, võiks hiljem lükata tõendamiskoormise võlausaldajale lihtsalt väitega, et tema ei ole põhivõlgnik ega selle esindaja. Sarnaselt eeldatakse VÕS § 76 lg 4 järgi kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud võlausaldaja suhtes, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Antud asjas on kostja väited ka pärast selgitusi üldsõnalised. Ta väidab, et tema teada ei kinnita põhivõlgnik teenuse saamist ja nõuet ei tunnista, esitamata selle kohta mingeid põhjendusi või tõendeid. Minimaalselt peaks kostja selgitama, kas tema arvates ei ole arvetel märgitud autohooldustöid üldse tehtud, on tehtud vähem või puudustega või on teenuseid osutatud muule isikule. Kostja on aga 23.07.2018 esitatud menetlusdokumendist nähtuvalt jätkuvalt seisukohal, et temal ei lasu viidatud osas mingisugust tõendamiskoormist (tlk 88 pöördel). Lisaks on pooled viidanud käenduslepingu p-s 4 VÕS § 149 lg-le 2, millega põhivõlgnevuse vastuväitele tuginemine on välistatud. VÕS § 149 lg 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. VÕS § 149 lg 2 järgi ei või käendaja siiski esitada vastuväidet, mida põhivõlgnik võib käendusega tagatud nõudele esitada, kui käenduslepingu eesmärk seisneb võlausaldajale tagatise andmises ka põhivõlgniku poolt vastuväite esitamise puhuks. Seega ei saa käendaja kasutada vastuväidet, millele tuginemise vältimiseks käendusleping sõlmiti. Veel tugines kostja väitele, et ta ei olnud põhivõlgniku juhatuse liige, vaid töötaja. Riigikohus on antud asjas tehtud lahendi p-s 30 märkinud, et käenduslepingu täitmise nõude seisukohast ei ole tähendust, kas kostja oli põhivõlgniku juhatuse liige käenduslepingu sõlmimise ajal või mitte. Vastusena kostja poolt asja teistkordsel arutamisel esitatud taotlusele aegumise kohaldamiseks (tlk 101 p) märgib ringkonnakohus, et ei nõustu kostjaga. Kostja väitel algas 2015 augustseptember esitatud arvetest tuleneva nõude aegumine 31.12.2015 ja lõppes 31.12.2018, st hagi 5 aegus põhivõlgniku vastu 01.01.2019. Kuna hageja ei esitanud põhivõlgniku vastu hagi, mis peataks aegumise, aegus TsÜS § 144 järgi käenduslepingust kui kõrvalkohustusest tulenev nõue kostja vastu. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et põhivõlgniku nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 154 lg 1 järgi 3 aastat iga üksiku kohustuse jaoks ja aegumistähtaeg hakkab kulgema selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohutusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Seega aegus hageja nõue 2476 euro 4 sendi saamiseks põhivõlgniku vastus 01.01.2019. Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu. Käenduslepingu kohaselt võtab käendaja kohustatu rahalisi kohustusi kui enda kohustusi (VÕS § 142 lg 1). Hagi esitamise ajaks 31.01.2017 ei olnud 13.05.2016 sõlmitud käenduslepingust tulenevad sissenõutavaks muutunud nõuded kostja vastu aegunud ja TsÜS § 160 lg 1 järgi peatus hagi esitamisega nõude aegumine. Seega ei nõustu kohus kostja seisukohaga ja leiab, et hagi ei ole aegunud. Eelnevalt kirjeldatud põhjustel tuli hagi põhinõudes rahuldada ja käendajalt võlgnetav summa välja mõista. Menetluskulud 10.
lg 3 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Seoses hagi osalise rahuldamisega tuleb
Nagu ülal kirjeldatud, palus hageja hagis välja mõista põhinõude 2 476 eurot 4 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 266 eurot 31 senti ja pärast hagi esitamist lisanduva viivise määraga 8% aastas (hagihind 2 940 eurot 43 senti). Maakohus jättis hagi tervikuna rahuldamata. See kaevati edasi osas, milles kohus jättis kostjalt välja mõistmata põhinõude ja pärast hagi esitamist lisanduva viivise (s.t hageja ei vaidlustanud sissenõutavaks muutunud 266 euro 31 sendi suuruse viivise väljamõistmata jätmist) ning hiljem loobus ka pärast hagi esitamist lisanduva viivise rahuldamata jätmise vaidlustamisest. Ringkonnakohus tühistab vaidlustatud osas maakohtu määruse ja teeb uue lahendi, millega mõistab kostjalt välja põhivõla 2 476 eurot 4 senti. Ülal kirjeldatut silmas pidades on hagi rahuldamise ulatus 84,2% (hagihind 2 940 eurot 43 senti, millest 2 476 eurot 4 senti moodustab 84,2%) ning tsiviilasja menetluskulud tuleb 84,2% ulatuses jätta kostja kanda ja 15,8% ulatuses hageja kanda. Juhindudes
lg-st 4 ei määra ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ja need määrab tsiviilasja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.