Obsah (7)
§ 367§ 637§ 405§ 232§ 168§ 150§ 638KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest Määruse tegemise aeg ja koht 22. aprill 2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-124330
) § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 2213,17 eurot (s.o 300 eurot riigilõiv + 1913,17 eurot õigusabikulud 14 t ja 43 min õigusabi eest tunnitasuga 130 eurot koos käibemaksuga) ja VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud viivise. Kohus tuvastas, et poolte vahel ei ole vaidlust järgnevate asjaolude osas: hageja, kostja ja Geldex sõlmisid
- oktoobril 2016 tarbijakrediidilepingu nr L61005-2, mille tingimustel Geldex andis hagejale ja kostjale laenu 24 000 eurot; hageja ja kostja on Geldexi laenukohustuse suhtes solidaarvõlgnikud;
- jaanuari 2017 seisuga on sissenõutavaks muutunud 15 osamakset summas 6060 eurot, sh põhivõlg 1342,36 eurot ja intress 4717,64 eurot; hageja on
- jaanuari 2018 seisuga tasunud kõik eelnevalt nimetatud 15 sissenõutavaks muutunud osamakset. Pooled vaidlevad selle üle, kas pooled peavad Geldexi laenukohustuse täitma võrdsetes osades ning kas hagejal on poole kohustuse osas kostja vastu solidaarvõlgniku tagasinõue. Kohus tugines VÕS § 69 lg-tele 1 ja 2 ja leidis, et kui solidaarvõlgnike omavaheline kokkulepe puudub ja kui ka muid vastutuse ulatuse ebavõrdselt jagunemise asjaolusid ei õnnestu tuvastada, jaguneb vastutus solidaarvõlgnike sisesuhtes võrdselt. Kostja ei ole tõendanud, et pooltel oli kokkulepe selles, et vastutus nende sisesuhtes ei jaguneks võrdselt. Asjaolu, kes solidaarvõlgnikest sai saadud laenu enda käsutusse, ei muuda VÕS § 69 lg-s 1 sätestatud võrdse vastutuse põhimõtet. Kohustuse olemusest tulenevalt on võimalik poolte võrdse vastutuse põhimõttest kõrvale kalduda. Selleks tuleb hinnata, mis eesmärgil oli Geldexilt laen võetud ja kuidas seda kasutati. Kohus tuvastas, et kõnealust laenu kasutati osaliselt poolte ühise elukoha renoveerimiseks ning osaliselt kostja nimel varasemalt võetud laenude ja liisingute refinantseerimiseks. Tõendatud ei ole kostja vastuväide, et ta oleks varasemalt võtnud laene, millega oleks ostetud vara XXX kinnistu renoveerimiseks, parendamiseks või sisustamiseks. VÕS § 69 lg 1 puhul tuleb poolte võrdsusest kõrvalekaldumise asjaolusid hinnata solidaarkohustuse võtmisel. Seetõttu ei oma tähtsust, milliseks kujunes poolte suhe pärast laenukohustuse võtmist. Samuti ei ole asjakohane kostja väide, et hageja on vägivaldne ja kostja ei saa oma asju kätte. Asjade kättesaamise raskus või selle võimatus ei muuda poolte vahel solidaarkohustuse võtmisest ja selle täitmisest tekkivat võlasuhet. Vaidlust ei ole selles, et solidaarkohustuse võtmise ajal olid pooled abielus ja XXX kinnistu oli poolte ühiseks elukohaks. Kooselust tulenevate kohustuste kandmisest ei saa tuletada ühe või teise poole õiguste kuritarvitamist seoses sellega, kes ja kui palju panustas kooselu ajal. Ühist majapidamist omavate isikute puhul ei saa eeldada, et kulutused ühisele majapidamisele peaks jagunema võrdselt. Eelduslikult ongi poolte võimalused selleks erinevad. Samuti ei saa solidaarkohustuse võtmisel poolte sisesuhtes poolte vahelise võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda põhjusel, et poolte suhted hiljem halvenesid ja kooselu purunes. Sellist riski ei saa solidaarkohustuse võtmisel ühegi solidaarvõlgniku kanda jätta. Tulenevalt sellest, et tegemist oli ühist majapidamist omavate abikaasadega, ei ole asjakohane kostja väide, et hageja pangakontode arestimise tõttu ei saanud hageja ise laenu võtta ja seetõttu pidi seda tegema kostja. Maakohus ei tuvastanud erandlike asjaolude esinemist, et poole omavahelises suhtes vastutuse jagamisel VÕS § 69 lg-s 1 sisalduvast üldpõhimõttest kõrvale kalduda. Tuvastatud asjaoludel on osa laenust võetud ühise kooselu ajal poolte kasutuses oleva elamu parendamiseks ning osa laenust kostja varasemate laenude refinantseerimiseks. 3
(5)Maakohus leidis, et hageja poolt nõude esitamine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Hea usu põhimõtte üheks funktsiooniks on õiguste kuritarvitamise keeld. Hageja väitel on Geldexilt võetud laenu kasutatud osaliselt kostja varasemate laenude refinantseerimiseks. Kostja väitel olid tema varasemad kohustused seotud XXX kinnistu parendamisega. Maakohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et tegemist oli XXX kinnistu jaoks võetud laenudega. Samuti ei ole kostja tõendanud oma väidet, et hageja lubas muuta abieluvararežiimi selliselt, et kostja saab elamu mingis osas endale. Kostja väide selle kohta, et hageja ei ole tõendanud, et hageja oleks Geldexilt saadud laenu kasutanud sihtotstarbe kohaselt, ei oma hageja käitumise heausksuse hindamisel tähtsust. Asjas saab tähtsust omada ainult see, kas antud laenust on kasu saanud hageja ainuisikuliselt või mitte. Käitumist ei muuda pahauskseks see, kui kohustuse täitnud solidaarvõlgnik realiseerib oma seadusest tulenevat nõuet. Eeltoodust tulenevalt on kostjal kohustus tasuda hagejale pool hageja tasutud 15 osamaksest summas 6060 eurot, s.o kokku 3030 eurot, millest põhiosa moodustab 671,18 eurot ja intress 2358,82 eurot. Põhjendatud on ka hageja viivisenõue. Hageja väitel muutusid osamaksed sissenõutavaks igakuiselt alates 5. novembrist 2016. Kohus nõustus hageja käsitlusega.
§ 367alusel on põhjendatud ka hageja edasiulatuva viivise nõue.
Kohus rahuldas hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõude 32,21 eurot ning samuti edasiulatuva viivisenõude. APELLATSIOONKAEBUS
- Kostja esitas
- aprillil 2019 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ei nõustu maakohtu hinnanguga VÕS § 69 lg 1 kohaldamisel, et tähtsust ei oma, milliseks kujunes poolte suhe pärast laenukohustuse võtmist. Samuti ei nõustu kostja, et asjas ei oma tähtusust, et hageja on vägivaldne ja kostja ei saa oma asju endisest ühisest elukohast kätte. Maakohus jättis ebaõigesti hinnangu andmata kostja vastuväidetele seoses hageja vägivaldsusega. Kostja jääb oma seisukoha juurde, et ta ei ole saanud mingit osa ega hüve poolte ühiselt võetud laenust. Seega on hagi rahuldava otsuse jõustumine kostja suhtes ebaõiglane ning vastuolus kehtiva õigusega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
- Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb
§ 637
lg 2¹ alusel koosmõjus
§ 405lg-ga 1 keelduda.
6.
§ 405
lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja põhivõla 671,18 eurot, intressi 2358,82 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 32,21 eurot ja edasiulatuva viivise kuni põhinõude täitmiseni. Tegu on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa arvestatuna põhinõudelt 2000 eurot ega koos viivisenõudega 4000 eurot.
§ 637
lg 21 kohaldamisel ei ole tähendust, kas ja milliseid lihtsustusi maakohus asja menetlemisel tegi. Lihtmenetluse asjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse
§ 637
lg 21 järgi menetlusse üksnes juhul, kui maakohus on andnud loa edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Seejuures lähtub ringkonnakohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes
§-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluse põhimõtetest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste 4
(5)kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks tarbetuid menetluskulusid. 7. Maakohus ei ole andnud luba otsuse edasikaebamiseks. Tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid arvestades, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid, ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ega rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võiks mõjutada lahendit. Maakohus on kolleegiumi hinnangul tõendeid kooskõlas
§ 232
lg-tega 1 ja 2 hinnates asunud põhjendatult seisukohale, et hagi tuleb rahuldada. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul jõuda maakohtu otsuses märgitust teistsugustele järeldustele. Apellatsioonkaebuses kostja sisuliselt kordab oma varasemas menetluses esitatud väiteid, selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on kostja õiguslikku tähtsust omavaid väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud. Kostja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kui maakohus on materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. 8. Seega ei ole kolleegiumi hinnangul
§ 637lg 21 järgi alust apellatsioonkaebust menetleda.
9. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta
§ 168lg 1 järgi kostja kanda.
Kuna hagejal ei ole selles menetlusetapis hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule kostjal hüvitada hagejale apellatsioonkaebuse menetlemise kulusid. Ringkonnakohus selgitab, et kostjal on õigus taotleda apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamist
§ 150lg 1 p 2 ja lg 4 järgi.
10. Kohus ei toimeta apellatsioonkaebust hagejale kätte (
§ 638lg 4).
Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid kostjale füüsiliselt tagastada. Kohtumäärus tuleb
§ 638lg 8 järgi kostjale kätte toimetada ja edastada teisele poolele.
Kuna ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse
§ 638lg 10 järgi, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
11.
§ 638lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.
/ allkirjastatud digitaalselt / Meeli Kaur / allkirjastatud digitaalselt / Margo Klaar / allkirjastatud digitaalselt / Indrek Parrest 5
(5)