Obsah (13)
§ 442§ 659§ 662§ 5§618§ 654§ 238§ 171§ 174§ 175§ 177§ 178§ 6186KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest Määruse tegemise aeg ja koht 1. aprill 2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-8909 Ts
§ 442lg-ga 8. Esiteks leiab avaldaja, et tegemist on tehnorajatisega AÕS § 158 lg 1 koosmõjus raudteeseaduse (Rdt
S) § 3 p-ga 4 alusel. Seetõttu kohaldas maakohus ebaõigesti AÕSRS § 15² lg 1, AÕS § 158 lg-d 1 ja
- Maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata AÕS § 148 lg 1, sest haruraudtee ulatub üle kinnisasja piiri. Teiseks on vaidlusalune raudteeharu rajatud avalikes huvides, mis eeldas AÕS § 158¹ kohaldamist. Maakohus ei hinnanud avaldaja ja OSAÜHINGU ALFAFORTI vahel
- novembril 2016 sõlmitud reaalservituudi ja reaalkoormatise seadmise lepinguid, mis viitavad samuti avalikule huvile. Avaldaja ei nõustu maakohtu järeldusega, et laohoonet on võimalik teenindada rongiga (vaidlustatud määruse p 68). Tehniliselt pole maakohtu kirjeldatud manöövrit võimalik teha. Kolmandaks ei nõustu avaldaja maakohtu tuvastatuga, et Peterburi tee 53b esmakinnistamine toimus pärast
- aprilli 1999, sest asjas puuduvad mistahes tõendid selle asjaolu kohta. Seega pidi maakohus kohaldama AÕSRS § 15² lg
- Neljandaks ei arvestanud maakohus asjaoluga, et avaldaja taotles servituudi seadmist naaberkinnisasjal asuva raudteeharu kasutamiseks. Puudutatud isik I müüs raudteeharu
- aastal ning peale müüki oli see kasutuses ja Peterburi tee 55a omanike valduses. Asjas omab tähtsust, et haruraudtee on müüdud ja avaldaja poolt vastavasisulises registris registreeritud. Tallinna linna poolt väljastatud lammutusloa kohaselt peab puudutatud isik I arvestama haruraudtee valdaja huvidega. Avaldaja valdab raudteeharu õiguslikul alusel ning tal peab olema sellele juurdepääs. Viiendaks ei arvestanud maakohus AÕS § 156 kohaldamisel asjaoluga, et avaldaja palus juurdepääsu raudteeharule (vaidlustatud määruse p 65). Maakohus pole arvestanud raudteejaama logistikaga, et haruraudtee nr 202 on mahalaadimise plats, mitte jaam. Kuuendaks ei nõustu avaldaja maakohtu järeldusega väljakujunenud tava kohta, mille kohus tuvastas raudteeharu kasutamise sagedusest tulenevalt (vaidlustatud määruse p 70). Maakohus ei hinnanud haruraudtee remontimise, hooldamise, registreerimise ega reaalse kasutamise fakti kohta esitatud tõendeid. AS-i EVR Cargo esitatud tõendid 2009–2016 kohta on vastuolus muude asjas esitatud ja kogutud tõenditega (tunnistaja I ütlused). Maakohus sai arvestada ASi EVR Cargo esitatud andmetega, mis esitati maakohtu nõudmisel. Eelnevad kinnistu omanikud ei saanud
- aastal raudteeharu kasutada, sest seda remonditi. Avaldaja saab vaguneid kordades rohkem kui eelmine kinnistu omanik. Seitsmendaks ei nõustu avaldaja kohtu seisukohaga, et avaldajal on võimalik kauba mahalaadimine lahendada ühe vaguni kaupa laohoonesse toomisega (vaidlustatud määruse p 8
(13)74). Seal asub autotee, mis tähendaks liiklusummikute tekitamist. Maakohus jättis paikvaatlusel tuvastatu tähelepanuta. Kaheksandaks on avaldaja esitatud andmed manöövritööde ja seisakute maksumuse kohta. Maakohus pole tuvastanud, millest jääb puudutatud isik I ilma siis, kui avaldaja oma raudteeharu kasutab. Detailplaneeringus ei ole raudteeharu lammutamist ette nähtud, kuid maakohus pole sellega arvestanud. Samuti ei arvestanud maakohus, et detailplaneering on tehtud aastaid tagasi ning paikvaatlusel on tuvastatud, et seal on piisavalt ruumi, sest raudteeharu on lühemaks tehtud. Maakohus on põhjendamatult kohaldanud EhS § 73 lg 1, sest praeguses asjas 30 meetri nõuet seadusest ei tulene. Seega on maakohtu järeldus ebaõige (vaidlustatud määruse p 80), sest EhS § 73 lg 1 kohaldamisel oleks maakohus pidanud tähele panema, et kui säte oleks kohaldatav, ei oleks riik vastavasisulisi dokumente väljastanud (riigi poolt väljastatud tunnistus). Ka paikvaatlusel on tuvastatud, et tegemist on haruraudteega, mille kõrval olid ehitised. Maakohtu järeldus, et detailplaneeringu kohaselt kavandatav ehitis jääb vähemalt osaliselt haruraudtee kaitsevööndi sisse, ei tulene detailplaneeringu skeemist. MENETLUSE EDASINE KÄIK Maakohus võttis määruskaebuse 18. veebruaril 2019 menetlusse. Puudutatud isik I vaidles määruskaebusele vastu. Tallinna Linnavalitsus määruskaebusele seisukohta ei esitanud. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle 5. märtsi 2019 kirjaga lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta
§ 659
ja § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta määruse põhjendusi. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna määruskaebuses esitatud väited alust maakohtu määruse resolutsiooni muutmiseks. Maakohus on välja selgitanud kõik asja lahendamiseks vajalikud asjaolud ning on tõlgendanud ja kohaldanud õigesti tehnorajatise talumiskohustuse (AÕS § 158 lg 1 ja AÕSRS § 15²) ja juurdepääsu määramise (AÕS § 156 lg 1) kohta käivaid sätteid. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tehnorajatise reaalservituudi seadmise ja alternatiivselt juurdepääsu määramise nõuded jätnud rahuldamata. Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Kuigi
§ 662
lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid, ei pea kolleegium siiski võimalikuks, et määruskaebuses esitatakse uusi asjaolusid, mis väljuvad maakohtu lahendatud avalduse raamidest. Avaldaja esitas maakohtule avalduse tehnorajatise reaalservituudi seadmiseks ja alternatiivselt juurdepääsu määramiseks. Nimetatud nõudeid menetletakse
-i 61¹. peatükist tulenevalt hagita menetluses. Avaldaja nõuete ulatused olid selged ja maakohus on need korrektselt hagita menetluses lahendanud. Kolleegium märgib, et menetlusosalised peavad oma menetlusõigusi käsutama ka hagita menetluses ning kõik asjaolud ja tõendid tuleb kohtu ette tuua menetlusosalistel. Praeguses asjas ei saa maakohtule ette heita selgitamiskohustuse ja uurimisprintsiibi täitmata jätmist. Kuigi hagita menetluses kohaldub
§ 5
lg 3 ja § 477 lg-te 5 ja 7 järgi uurimispõhimõte, ei seisne selle esmane tähtsus aktiivses informatsiooni kogumises ning tõendite otsimises (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2018 määrus asjas nr 2-16-3663, p 23). Maakohus ei saanud menetleda nõuet, mida avaldaja polnud kohtule esitanud. Avaldaja ei esitanud kohtule nõuet, mis tulnuks läbi vaadata hagimenetluses. Juhul, kui avaldaja soovis, et maakohus hindaks olemasolevat olukorda ka AÕS § 148 juhtumina (ehitis üle naaberkinnisasja piiri), siis sellise nõude maksmapanekuks oleks avaldajal tulnud esitada hagi kohustamaks 9
(13)puudutatud isikut I sõlmima lepingu haruraudtee nr 201 kasutamiseks ja andma nõusolek reaalservituudi sissekandmiseks kinnistusraamatusse. Nõuet esitades pole avaldaja AÕS §-le 148 tuginenud ega toonud välja nimetatud sätte kohaldamise eeldusi. Kolleegium ei nõustu, et sellise nõude eeldused on avaldaja välja toonud
- veebruari 2018 menetlusdokumendi p-s 6 (vt III kd, tl 28). Nimetatud punktis avaldaja selgitab, et AÕS § 158 ja AÕSRS § 15² kohaldatavust kinnitab avaldaja arvates ka sarnaseid põhimõtteid sätestav AÕS §
- Seega on avaldaja ise välistanud tema poolt esitatud asjaoludele AÕS § 148 võimaliku kohaldamise ning tugines sättele analoogia korras. Kolleegium märgib, et maakohus saab õigussuhte ennekõike kvalifitseerida esitatud asjaolude alusel. Kui sellised asjaolud oleksid maakohtu ette toodud, siis oleks maakohus, juhindudes
§618
¹ lg-st 2, pidanud selgitama avaldajale, et AÕS §-st 148 tulenev nõue lahendatakse hagimenetluses. Ka praegusel juhul ei saa ringkonnakohus võtta arvesse avaldaja uusi väiteid AÕS § 148 kohaldamise eelduste olemasolu kohta, sest nimetatud nõude läbivaatamiseks tuleb avaldajal esitada hagi maakohtule. Seetõttu ei anna kolleegium hinnangut üle piiri ehitatud ehitise talumiskohustuse kohta esitatud sisulistele väidetele. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendusega, et tegemist ei ole tehnorajatisega ja ei pea vajalikuks seda korrata (
§ 654lg 6 koostoimes §-ga 659).
Avaldaja palub talumiskohustuse olemasolu tuvastada haruraudtee nr 201 suhtes. Avaldaja tugineb RdtS § 3 ple 4, mille kohaselt on raudteerajatised raudtee, sillad, viaduktid, estakaadid, tunnelid, tugiseinad, truubid, kontaktvõrgud, turvangu-, side-, valgustus- ja energiaseadmed ning tehnorajatised, ülekäigu- ja ülesõidukohad, jaamad ja teised meldepunktid, oote- ja laadimisplatvormid, teekaitseobjektid ning muud raudtee sihtotstarbeliseks kasutamiseks vajalikud rajatised. Kolleegiumi hinnangul on tegemist raudteerajatiste loeteluga ning selle sätte järgi ei saa haruraudteed lugeda tehnorajatiseks AÕS § 158 lg 1 ja AÕS § 15² lg 1 mõttes. Alates 1. jaanuarist 2003 on nii AÕS §-s 158 kui ka AÕSRS § 152 lg-s 1 sätestatud tehnorajatise mõiste loetelu kaudu. Maakohus on tuvastanud, millest rajatis koosneb, mis on selle eesmärk ja reaalne kasutamine ning leidnud põhjendatult, et vaidlusalust haruraudteed ei saa lugeda tehnorajatiseks. Haruraudteed ei kasutata seaduses ettenähtud tehnorajatistega sarnastel eesmärkidel ja põhimõtetel, selle eesmärgiks ei ole avaldaja kinnisasja ühendamine mõnda suuremasse võrku ning selle kasutamine takistaks koormatava kinnisasja kasutamist. Põhimõtteliselt soovib avaldaja naaberkinnisasja kasutada vagunite parkimisena ajal, mil rongi esimesi vaguneid laohoones tühjaks laetakse (vt vaatluse protokoll, III kd, tl-d 123–133, fotod 10 ja 12). Kuna tegemist ei ole tehnorajatisega, siis ei oma tähtsust ka avaldaja muud väited haruraudtee seadusliku valduse, õiguslikul alusel püstitamise ja Peterburi tee 53b esmakinnistamise kohta. Kuna faktiliselt asub haruraudtee puudutatud isiku I kinnistul, siis ei oma tähtsust, et avalikes registrites, mh ehitisregistris, on haruraudtee seostatud avaldaja kinnistuga. Ringkonnakohus muudab maakohtu määruse põhjendust osas, mis puudutab AÕS § 158¹ kohaldamata jätmist. Maakohus märkis, et puudub vaidlus, et haruraudtee nr 201 ei ole rajatud avalikes huvides. Määruskaebuses väidab avaldaja, et tema poolt esitatud asjaolud ja tõendid viitavad, et tegemist on avalikes huvides vajaliku tehnorajatisega, mistõttu on maakohus alusetult jätnud AÕS § 158¹ kohaldamata. Ringkonnakohus muudab maakohtu põhjendust selliselt, et kuna tegemist ei ole tehnorajatisega, siis ei ole ka AÕS § 158¹ kohaldamise eeldus täidetud. Kohtulahendi alusel tekkiva reaalservituudiga avaldaja kinnisasjale haruraudtee nr 201 kaudu juurdepääsu tagamist seadus ette ei näe. AÕS § 178 lg 1 järgi määratakse reaalservituudi sisu poolte kokkuleppega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus ei saa sundida pooli reaalservituudi seadmise lepingut sõlmima, kui puudub seadusest tulenev kohustus lepingu 10
(13)sõlmimiseks või kui on võimalik tekkinud olukord lahendada kinnistut koormamata (vt Riigikohtu
- oktoobri 2006 otsus asjas nr 3-2-1-14-06, p 24). Järgmisena on maakohus hinnanud avaldaja nõuet AÕS § 156 alusel kui avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõuet. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendusega, et ka juurdepääsu määramiseks eeldused puuduvad. Avaldaja rõhutab määruskaebuses, et vaidlus ei ole juurdepääsu olemasolu puudumises laohoonele Peterburi tee 57a kinnistult või Ülemiste jaamast, vaid juurdepääsu saamine avaldaja enda kasutuses olevale haruraudteele, mis asub Peterburi tee 53b kinnistul ja mis on ajalooliselt ühendatud avaliku raudteega. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus AÕS § 156 lg 1 vääralt kohaldanud. Riigikohus on oma varasemas praktikas selgitanud, et määrates juurdepääsu avalikult kasutatavale teele, tuleb esmalt arvestada juurdepääsu nõude rahuldamise üldiste eeldustega, milleks on juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu vastavus maakorralduslikele nõuetele ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt Riigikohtu
- juuni 2017 määrus asjas nr 3-2-1-31-17, p 11 ja selles viidatud lahendid). Avaldaja leiab, et haruraudtee nr 201 kuulub rajatisena talle. AÕS § 156 lg 1 ei võimalda taotleda juurdepääsu vallasasjale selle kasutamise võimaldamiseks, sest vallasasja omanik saab vallasasja kaasa võtta, et võimaldada sellele juurdepääs endale sobivas asukohas. Maakohus on hinnanud juurdepääsu määramise eeldusi nõuetekohaselt, kaaludes mõlema kinnisasja omaniku huve. Valitseva ja teeniva kinnisasja omanike vastandlike huvide kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole avaldaja nõude rahuldamata jätmisel diskretsiooni piire ületanud, samuti ei ole maakohus asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Praeguses asjas on maakohus nõuetele vastavalt tuvastanud, et avaldajal on laohoonele juurdepääs kõikide liiklusvahenditega, sh raudteesõidukiga, millel on üks vagun. Laohoonest ca 100 m kaugusel asub haruraudtee nr 202, millele mahub vähemalt 3 vagunit (vt vaatluse protokoll, III kd, tl-d 123–133). Vaatluse protokolli kohaselt vajab avaldaja puudutatud isiku I kinnistul asuvat haruraudteed nr 201 selleks, et mahalaadimise ajal saaksid vagunid sõita läbi laohoone, mitte laohoone juurde (vaatluse protokolli foto 9). Haruraudtee nr 21 lõppeb puudutatud isiku I kinnistul (vaatluse protokolli fotod 10 ja 12). Määruskaebuses heidab avaldaja maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Kohus arvestab asja lahendamisel ainult sellise tõendiga, millel on asjas tähtsust (
§ 238lg 1).
Maakohtu määruse põhjendustes on märgitud tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Kõiki asja lahendamisel tähtsust omavaid tõendeid on maakohus nõuetele vastavalt analüüsinud ja selgitanud, miks ta peab mingit asjaolu just konkreetse tõendiga tuvastatuks. Maakohtu järeldused on arusaadavad ja jälgitavad. Kolleegium ei nõustu avaldaja etteheitega, et maakohus on väljakujunenud tava hindamisel jätnud olulised tõendid hindamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult lähtunud ajaperioodist, mis omab asja lahendamisel tähtsust, s.o alates
- jaanuarist
- Vagunite arvu tuvastamisel ei ole maakohus teinud kaalutlusvigu ning maakohus on määruse p-s 70 põhjendanud, et avaldaja poolt esitatud andmed ei lükka ümber AS-i EVR Cargo andmeid, sest avaldaja andmetest ei nähtu, millisesse laohoonesse kaup transporditi ning mitmest vagunist veerem koosnes. Samuti pidi AS EVR Cargo pidama täpseid arvestusi vagunite etteandmise osas. Avaldaja väide, et selline kohustus
- aprilli 2012 lepingu nr 65 p-st 9.1 ja 11
(13)27. jaanuari 2015 lepingu nr 23 p-s 9.1 oli üksnes deklaratiivne, ei ole kolleegiumi hinnangul millegagi põhjendatud (I kd, tl-d 124 pöördel–128; II kd, tl-d 65–68). Samuti pole välistatud, tulenevalt tunnistajate AC ja RA ütlustest, et haruraudteele nr 201 lükati ka teisi, haruraudteele nr 202 suunatud vaguneid. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et arvestades haruraudtee nr 201 kasutamist, on avaldajal võimalik kauba mahalaadimine lahendada ühe vaguni kaupa kauba laohoonesse toomisega. Asjaolu, et see on avaldajale ebamugav, ei lükka eeltoodud järeldust ümber. Kuna avaldaja nõude eelduseks ei olnud haruraudtee nr 201 remontimine, hooldamine ja registreering, siis on maakohus põhjendatult jätnud sellekohased väited ja tõendid arvestamata. Detailplaneeringu hindamisel ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul kaalutlusvigu teinud. Asjaolu, et avaldaja maakohtu määruses tõenditele antud hinnangutega ei nõustu, ei viita menetlusõiguse normi rikkumisele. Määruskaebuse kohaselt saab avaldaja nõude aluseks olla asjaolu, et maa erastamisel on tekkinud vead. Kolleegium selle avaldaja väitega ei nõustu. Võimalikud vead erastamismenetluses ei anna servituudi seadmiseks ega juurdepääsu määramiseks iseseisvat õiguslikku alust. Maakohus on jätnud menetluskulud avaldaja kanda ja määranud need rahaliselt kindlaks. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu puudub vajadus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta
§ 171lg 1 alusel avaldaja kanda.
Kolleegium määrab
§ 174
lg 1 ja
§ 175
lg 1 järgi kindlaks puudutatud isiku I hüvitavate määruskaebemenetluse kulude rahalise suuruse ja mõistab need avaldajalt puudutatud isiku I kasuks välja. Tallinna linnal menetluskulud puuduvad. Puudutatud isiku I ringkonnakohtule esitatud määruskaebemenetluse kulude kindlaksmääramise taotluse kohaselt oli puudutatud isiku I esindajate kulu ringkonnakohtus 3500,42 eurot (käibemaksuta), sh määruskaebusega tutvumine 20 min, määruskaebuse analüüs 1 tund 30 min, määruskaebusele vastuse koostamine 12 tundi 45 min, määruskaebuse vastuse koostamises osalemine 2 tundi, määruskaebusele vastuse esitamine kohtule 15 min, määruskaebusega seotud muud tegevused 30 min, 22. märtsi 2019 menetlusdokumendi koostamine 7 tundi. Puudutatud isik I taotleb menetluskulude hüvitamist käibemaksuta. Õigusteenust on puudutatud isikule I osutatud 17 tunni ja 20 min osas tunnihinnaga keskmiselt 145,40 eurot ja 7 tunni osas tunnihinnaga 140 eurot.
§ 175
lg 1 esimese lause kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegiumi hinnangul, arvestades asja keerukust ja mahukust, ei ületa puudutatud isiku I esindaja tunnitasu ringkonnakohtus keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Asja olemust, vaidluse keerukust ja määruskaebemenetluses tehtud toiminguid arvestades ei ole kolleegiumi hinnangul põhjendatud puudutatud isiku I lepingulise esindaja ajakulu 12 tunni ja 20 min ulatuses. Avaldaja arvates on vajalik ja põhjendatud puudutatud isiku I esindaja ajakulu 4 tundi. Arvestades menetlustoimingute sisu, peab ringkonnakohus põhjendatuks ajakuluks: määruskaebusega tutvumine, määruskaebusele vastuse koostamine ja sellega seonduvad toimingud 9 tundi ja 22. märtsi 2019 menetlusdokumendi koostamine 3 tundi. Ajakulu hindamisel võtab kolleegium arvesse, et määruskaebuses esitas avaldaja uusi väiteid AÕS § 148 kohaldamise kohta. Samas, kahele esindajale tehtud kulutuste hüvitamine pole praeguses asjas põhjendatud (
§ 175lg 3). Eeltoodust tulenevalt on hüvitatavate menetluskulude suurus (9 x 145,40 ja 3 x 140) 1728,60 eurot. 12
(13)Puudutatud isik I on taotlenud, et avaldaja tasuks hüvitatavatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi (
§ 177
lg 4).
§ 178
lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
§ 6186lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.
/ allkirjastatud digitaalselt / Meeli Kaur / allkirjastatud digitaalselt / Margo Klaar / allkirjastatud digitaalselt / Indrek Parrest 13
(13)