Obsah (14)
§ 121§ 68§ 74§ 75§ 120§ 12§ 16§ 17§ 114§ 200§ 27§ 32§ 56§ 581-06-2174 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11.09.2006.a. Pärnu Maakohtu Kuninga tn kohtumaja Kohtunik Igor Pütsep Kriminaalasja number 1-06-2174 (05267
§ 121järgi A.I.
Isikukood: XXXXXXXX Elukoht: XXX Varasem karistatus: kriminaalkorras karistatud 5 korral:
- Pärnu Linna Rahvakohtu 06.03.1984.a. otsusega KrK § 88 järgi vabadusekaotusega 5.a.;
- Pärnu Linnakohtu 01.06.1993.a. otsusega KrK § 139 lg.2 p.1 järgi vabadusekaotusega 2.a. 6.k. tingimisi 3.a. katseajaga;
- Pärnu Linnakohtu 06.11.1995.a. otsusega KrK § 139 lg.2 p.2,3 järgi vabadusekaotusega 3.a.;
- Pärnu Linnakohtu 27.10.1998.a. otsusega KrK § 139 lg.2 p.1,2,3 järgi vabadusekaotusega 1.a. tingimisi 3.a. katseajaga;
- Pärnu Maakohtu 13.09.2001.a. otsusega KrK § 107 lg.1 järgi vabadusekaotusega 2.a.; Tõkend: elukohast lahkumise keeld, kohaldatud alates 24.10.2005.a. Vandeadvokaadi vanemabi Alla Raudsepp Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Sirje Hunt Annika Hiiemäe Maria Stepanova Juhindudes
§ 68lg.1, § 74 lg.1,3, § 75 lg.1, § 121, Kr
MS § 179 lg.1 p.2, § 180 lg.1, § 309 lg.1,3, § 313 lg.1 Süüdistatavad Kaitsja Prokurör Kohtuistungi sekretär Tõlk RESOLUTSIOON Tunnistada A.I. süüdi
§ 121järgi ja mõista karistuseks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust.
Jätta vangistus
§ 74lg.1 ja 3 kohaselt täielikult täitmisele pööramata, kui A.I.
ei pane 24 (kakskümmend neli) kuulise käitumiskontrolliga katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab kriminaalhooldaja järelevalve all temale katsejaks pandud
§ 75
lg 1 sätestatud järgmisi nõudeid: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks. Karistuse kandmise alguseks lugeda 11.09.2006.a. 1
(11)1-06-2174 Lugeda A.I.
§ 68lg 1 alusel kantuks kahtlustatavana vahi all viibitud aeg 29.05.2005.a. kuni 31.05.2005.a. Välja mõista A.I.-lt Kr
MS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha II astme kuriteo toimepanemise eest 4500 (neli tuhat viissada) krooni, mis tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas, viitenumber 2800049696. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada. Asitõendeid kriminaalasja juurde võetud ei ole. Tsiviilhagi A.I. vastu esitatud ei ole. Edasikaebamise kord KrMS § 319 lg.1,2 kohaselt võib kohtuotsuse peale esitada apellatsiooni otsuse teinud kohtule kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. Faktilised asjaolud Süüdistusakti kohaselt süüdistatav, olles alkoholi joobes 29.05.2005.a. kella 21.00 paiku XXX maja kolmanda korruse koridoris, lõi isiklikul pinnal tekkinud tüli käigus kööginoaga V.S.-le mitmel korral rindkere piirkonda ning ühel korral käelabasse, tekitades vasakut kätt läbistava torke-lõikevigastused ja pindmised torke-lõikehaavad rindkere ja kõhu piirkonnas. Seega süüdistatav, teise inimese tervise kahjustamisega löömise teel, pani toime
§ 121järgi kvalifitseeritava kuriteo.
Teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Süüdistatava vastu tsiviilhagi esitatud ei ole. Andmed kuriteoga saadud vara kohta puuduvad. Asitõendeid kriminaalasja juurde võetud ei ole. Süüdistatava suhtes on tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise keeld alates 24.10.2005.a. Tõenditena on kriminaaltoimikule lisatud: suulise kuriteoteate protokoll, kannatanu ülekuulamise protokoll, isiku läbivaatuse protokoll, isiku kohtuarstliku ekspertiisi akt nr 80, tunnistaja T.P. ülekuulamise protokoll, kahtlustatava A.I. ülekuulamise protokoll. Menetluse käik Kohtuistungil jäi prokurör süüdistusaktis esitatu juurde ning palus süüdistatava tunnistada süüdi
§ 121
järgi ning mõista karistuseks üks aasta ja kuus kuud vangistust, milline jätta
§ 74
lg.1 ja 3 kohaselt täielikult täitmisele pööramata, kui süüdistatav ei pane 24 (kakskümmend neli) kuulise käitumiskontrolliga katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab kriminaalhooldaja järelevalve all temale katsejaks pandud
§ 75lg 1 nõudeid.
Süüdistatav end temale etteheidetava süüteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud. Kannatanu ütluste kohaselt läks ta 29.05.2005.a. XXX külla T.P.-le, kus hakati ühisel alkoholi tarvitama. Nendega liitus koheselt ka süüdistatav, koos jätkati alkoholi tarvitamist. Süüdistatava ja kannatanu vahel tekkis konflikt ning kannatanu ja T.P. palusid süüdistataval lahkuda, mida süüdistatav ka tegi. Kui kannatanu ka koridori läks, oli seal süüdistatav koos noaga. Kannatanu ja süüdistatava vahel tekkis rüselus, mille käigus haavas süüdistatav kannatanut noaga – esmasel vaatluses tuvastas kannatanu lõike-torkehaava vasakus käes ning koju jõudes ka rindkere ning kõhu piirkonnas. 2
(11)1-06-2174 Tunnistaja T.P. ütluste kohaselt tuli kannatanu temale 29.05.2005.a. külla tema elukohta XXX. Koos asuti konjakit tarvitama. Mõni aeg hiljem liitus nendega süüdistatav, kes oli T.P. naaber. Koos jätkati alkoholi tarvitamist. Tunnistaja läks kööki, tagasi tulles nägi, et kannatanu käsi oli verine. Peale süüdistatava ja kannatanu ei olnud maja koridoris kedagi. Süüdistatava ütluste kohaselt läks ta 29.05.2005.a. kella 12.00 paiku XXX külla enda naabrile T.P.-le, et küsida suitsu või suitsu ostmiseks raha laenuks. T.P. oli külas kannatanu ja nad tarvitasid konjakit. Süüdistatav liitus nendega ja asus ka alkoholi tarvitama. Pärast mõnda aega kestnud ühist alkoholi tarvitamist palus kannatanu süüdistataval lahkuda. Süüdistatav lahkus umbes kell 16.00-17.00, umbes 21.30 saabus politsei ja võttis süüdistatava kaasa. Kannatanuga tal konflikti ei olnud. Kaitsja palub teha kriminaalasjas õigeksmõistva kohtuotsuse järgmistel motiividel. Puuduvad süüteo objektiivsed tunnused, st. puudub põhjuslik seos teo ja kannatanule füüsilise valu tekitamise vahel. Süüdistatavale süüks pandud väidetav tegu moodustab kehalise väärkohtlemise koosseisu ainult juhul, kui see põhjustab tagajärjena valu, s.o. füüsilist valutunnet. Asjas ei ole ühtegi tõendit, mis viitaksid nimetatud koosseisu täitmisele. Kannatanu ei ole kordagi öelnud, et tal olnuks valus või et ta tundnuks valu. Üldteada asjaoluna tuleb arvestada alkoholijoobest tingitud nn. tuimestaud olekut ja ähmastunud arusaamu juhtunust. Seda kinnitab eelkõige kannatanu ise, süüdistatav ja ka tunnistaja P. Kuna objektiivsest küljest sisaldab eelmärgitud kuriteo koosseis kahte alternatiivset tegu – tervise kahjustamist ning valu põhjustavat kehalist väärkohtlemist, tuleb eelkõige tuvastada tegu ,mis võib põhjustada kehalise tervisekahjustuse. Mida antud juhul vastuvaidlematult tuvastatud ei ole. Puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanut on üldse löödud ja ei ole välistatud võimalust, et kannatanu ei võinud end ise vigastada. Antud asjas puudub ekspertiis, mis kinnitaks, millistel asjaoludel ja kuidas kehavigastused tekkida võisid. Kolm kuud hiljem teostatud rindkere ekspertiis (tl. 16) ei tõenda mingil juhul põhjuslikku seost antud asjas, vaid asjaolu, et kannatanu on kuskilt saanud kehavigastused peale kiirabist lahkumist s.o. 29.mai 2005 ja 23.augusti 2005.a. vahelisel ajal. Antud asjas puudub asitõend - vigastuste põhjustamise vahend, väidetav kööginuga. Samal ajal nähtub tl. 21 Priit Suve ettekandest, et sündmuskohale mindi n.ö. “kuumadel jälgedel” ja koheselt läbiotsimise tagajärjel võinuks ka asitõendi, kui see oli, leida. Puuduvad tunnistajad, keegi ei kinnita, et I. oleks S.-i löönud. Kaitsja hinnangul eeldab iga kuritegu motiivi olemasolu. Kuriteos, milles süüdistatavat süüdistatakse, on kuni kohtuliku uurimise lõpuni jäänud tuvastamata motiiv, milles seisnes põhjus, miks süüdistava pidi kannatule kehavigastusi tekitama – kuna see selgitab subjektiivsest küljest tahtluse aspekte, selle olemasolu või puudumist. Ei ole kinnitust leidnud ühegi tõendiga ega motiveeritud isikliku tüli ajendit, tüli kulgu või selle olemasolu ei abstraktselt ega subjektiivsest küljest, millest tulenevalt tuleb lugeda tuvastatuks motiivi puudumise süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo toimepanemise võimalikkuseks. Puuduvad tõendid, et süüdistataval oleks esinenud otsest ega kaudset tahtlust kannatanut lüüa või et ta teda üldse lõi. Mitte millegagi ei ole tõendatud, et süüdistatav oleks kannatanut kehaliselt väärkohelnud. Ainus tunnistaja P. välistas kohtus võimaluse, et süüdistatav võis kannatanut lüüa. Ainuüksi kannatanu vastuolulistele ütlustele tuginedes ei saa, kuna kõik kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks ja ühele isikulisele tõendile ei saa omistada nii suurt osakaalu, et see kaaluks üles objektiivsete ja kõigi teiste subjektiivsete tunnuste tõendite puudumise. Niisugune seisukoht moodustab suure ohu õigusruumis õigusemõistmise objektiivsusele, kuna see looks pretsedendi, et igaüks võiks osundada kellele tahes, väites, et osundatav on tema suhtes õigusvastaselt käitunud. Maakohtu seisukoht 1. Faktiliste asjaolude tuvastamine 3
(11)1-06-2174 Kriminaalasja kohtulikul arutamisel andsid süüdistatav, kannatanu ja tunnistaja vahetult ütlusi, mis langesid kokku järgnevas. Kannatanu ja tunnistaja tarvitasid 29.05.2005.a. XXX asuvas tunnistaja poolt kasutatavas eluruumis alkoholi alates kella 12.30. Nendega liitus täpselt tuvastamata kellajal süüdistatav ja koos jätkati alkoholi tarvitamist. Kuivõrd selles osas langevad menetlusosaliste ja tunnistajate ütlused kokku, loeb kohus nimetatud faktilised asjaolud tuvastatuks. Kannatanu ütluste kohaselt rünnati teda 29.05.2005.a. kella 21.00 paiku. Kannatanu poolt avaldatud süüteo toimepanemise aega toetab ka sündmuskohal käinud politseiametniku ettekanne, mille kohaselt tuli väljakutse kell 21.06 (toim.lk.21) ning kannatanu SA Pärnu Haigla Erakorralise Meditsiiniosakonna poolt läbivaatamise patsiendikaart, mille kohaselt toodi patsient sinna läbivaatuseks 29.05.2005.a. kell 21.38 (toim.lk.10). Eeltoodu alusel loeb kohus tõendatuks kannatanule kehavigastuse tekitamise 29.05.2005.a. kella 21.00 paiku. SA Pärnu Haigla Erakorralise Meditsiiniosakonna poolt tuvastati kannatanul 29.05.2005.a. vasaku käelaba pihkmisel pinnal 3 cm ja selgmisel pinnal 2 cm kolmnurkne haav (toim.lk.10). 31.05.2005.a. kohtuarstlikul läbivaatusel tuvastati kohtuarst-eksperdi poolt veel lisaks ka rindkere eespinnal rinnakukeha kohal III-IV roide kõrgusel pikisuunaline roosakaspunaste servadega 1 cm pikkune haav (noavigastus). Sellest 11 cm alla poole ja 4 cm vasakule teine kolmnurgakujuline nahavigastus läbimõõdus 0,4 cm ja sellest 4,5 cm alla poole ja 4,5 cm vasakule kolmas nahavigastus läbimõõdus 0,2 cm (toim.lk 12). Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo Lääne-Eesti osakonna isiku kohtuarstliku ekspertiisi akti nr 80 kohaselt on eeltoodud dokumentidega tuvastatud kannatanul vasakut kätt läbistava torke-lõikevigastus ja pindmised torke-lõikehaavad rindkere ja kõhu piirkonnas. Nimetatud vigastuste näol on tegemist tervisekahjustustega, mis on saadud terava vägivalla toimel, võimalik, et löökidest teravaotsalise ja lõiketera omava vahendiga (näiteks noaga) (toim.lk.19). Eeltoodu alusel loeb kohus tuvastatuks, et kannatanule tekitati 29.05.2005.a. kella 21.00 paiku tervisekahjustus - vasakut kätt läbistava torke-lõikevigastus ja pindmised torke-lõikehaavad rindkere ja kõhu piirkonnas – millised tekitati löökidest teravaotsalise ja lõiketera omava vahendiga. Kannatanu poolt kohtuistungil vahetult antud ütluste kohaselt tekitas temale nimetatud kehavigastused süüdistatav, kes ründas teda 29.05.2005.a. kella 21.00 paiku XXX asuva maja kolmanda korruse koridoris noaga. Kannatanu ütlustest, süüdistatava ja tunnistaja eeluurimisel antud ütlustest ning vigastuste iseloomust tulenevalt puudub kohtul alus kahtlustada kannatanut enesevigastamises. Seega on tegemist kannatanule kehavigastuse tekitamisega teise isiku poolt. Järgnevalt tuleb välja selgitada menetlusaluste isikute ja tunnistaja viibimine ja tegevus kannatanule kehavigastuse tekitamise ajal. Süüdistatav lahkus kannatanu kohtus antud ütluste kohaselt umbes kell 21.00, süüdistatava enda poolt kohtus antud ütluste kohaselt kella 16.00-17.00 vahel. Tunnistaja süüdistatava lahkumise aja suhtes täpseid ütlusi anda ei suutnud. Kuivõrd selles osas lahknevad süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja vahetud ütlused, tuleb analüüsida nende poolt kriminaalasja eeluurimisel antud ütluseid. Kahtlustava ülekuulamise protokolli kohaselt liitus süüdistatav tunnistaja juures kannatanu ja tunnistaja poolt alkoholi tarbimisega umbes kell 17.00, koos tarvitati alkoholi umbes pool tundi (seega umbes kella 17.30ni), misjärel läksid tunnistaja ja kannatanu poodi uut alkoholi ostma. Tagasi jõudsid nad umbes kahe tunni pärast (seega umbes kella 19.30), misjärel tarvitati ühiselt alkoholi edasi. Kannatanu lahkus vahepeal korterist ja kui tagasi tuli oli tema käsi verine. Süüdistatav jõi kannatanuga veel ühe pitsi konjakit ja lahkus seejärel enda korterisse magama. Lahkudes nägi koridoris verd, mille jäljed suundusid tunnistaja korteri uksest wc-ni (toim.lk 30-31). Seega eeluurimisel antud ütluste kohaselt ei saanud süüdistatav, tunnistaja ja kannatanu juurest lahkuda kell 17.00 nagu ta väitis kohtuistungil, vaid oluliselt hiljem – kuivõrd kannatanu ja tunnistaja saabusid uue alkoholiga umbes kell 19.30, misjärel jätkus ühine alkoholi tarbimine, on antud asjaoludel tõenäoline, et süüdistatav lahkus tunnistaja juurest umbes kell 21.00 nagu väidab kannatanu. 4
(11)1-06-2174 Nimetatut kinnitab ka süüdistatava eeluurimisel antud ütlus, mille kohaselt lahkus ta sündmuskohalt alles pärast kannatanule tervisekahju tekitamist kellegi kolmanda isiku poolt trepikojas (toim.lk.31). Kannatanu ütluste kohaselt lahkus süüdistatav tunnistaja juurest vihaselt ja ainult seetõttu, et kannatanu palus tal sealt lahkuda. Eeluurimisel antud ütluste kohaselt kinnitab nimetatud asjaolu ka tunnistaja (toim.lk.24). Kannatanu ütluste kohaselt läks kannatanu pärast süüdistatava korterist lahkumist koridori, kus seisis süüdistatav, kellel oli käes musta värvi käepidemega nuga. Kannatanu üritas temalt nuga ära võtta, kuid tekkinud rüseluse käigus lõi süüdistatav teda noaga läbi vasaku käelaba ning nuga puudutas ka kannatanu rinda. Samal ajal saabus sündmuskohale tunnistaja, kes hakkas karjuma. Kannatanu läks haavatud kätt pesema ja kutsus tunnistaja korterist politsei. Tunnistaja ja süüdistatav jäid koridori. Kohalesaabunud politsei kutsus kiirabi, mis viis kannatanu traumapunkti, kus anti esmaabi käehaavale. Kodus lahti riietudes avastas kannatanu vigastused ka kehapiirkonnas, mida tal varasemalt ei esinenud. Nimetatud vigastusi ei pannud kannatanu varem tähele, kuna süüdistatavaga rüselemise ajal oli ta tähelepanu suunatud enda kaitsmisele ja pärast valutavale käele, millest tuli rohkesti verd (toim.lk.7). Tunnistaja ülekuulamise protokolli kohaselt, kui tunnistaja saabus sündmuskohale, ütles kannatanu talle, et teda lõi noaga kätte süüdistatav. Tunnistaja pidas seda tõenäoliseks, sest kannatanu ja süüdistatava vahel oli tüli, mille põhjuseks oli asjaolu, et kannatanu ei soovinud süüdistatavat nende seltskonda. Tunnistaja nägi ka koridori põrandal ja enda korteris verd. Hiljem ütles kannatanu tunnistajale, et süüdistatav oli teda ka noaga kõhtu löönud. Tunnistaja ütluste kohaselt ütles süüdistatav talle, et kui ta kellelegi räägib, et süüdistatav noaga kannatanut lõi, tuleb tal tegemist temaga. Tunnistaja kardab süüdistatavat, sest ta on varem vangis kinni istunud (toim.lk.24). Kuigi tunnistaja ei kinnitanud kohtuistungil süüdistatava juuresolekul selgesõnaliselt kõiki ütlusi, mida ta eeluurimisel andis, puudub kohtul alus kahelda tunnistaja poolt 12.07.2005.a. ülekuulamisel antud ütluste tõepärasuses, sest tunnistajale oli tutvustatud vastutust teadvalt vale ütluste andmise eest ning arvestades teost möödunud vähest ajavahemikku, oli tõenäoline, et tunnistaja mäletas teoga seonduvaid sündmusi värskelt. Hilisemalt kohtuistungil antud ütluste ebaselgus võib olla tingitud asjaolust, et süüdistatav ähvardas tunnistajat, et kui ta kellelegi räägib, et süüdistatav noaga kannatanut lõi, tuleb tal tegemist temaga ning tunnistaja kartis süüdistatavat, milline asjaolu on fikseeritud tunnistaja ülekuulamise protokollis (toim.lk.24). Kohus on seisukohal, et selline tunnistaja ähvardamine väljuks väidetud faktiliste asjaolude tõeksosutumise korral ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud isikutevahelise suhtlemise reeglistikust, sh. süüdistatava enese mittesüüstamise privileegist ning võiks enda ebaõigussisult vastata
§ 120või 18 ptk normidele.
Kuigi süüdistatav on väitnud, et koridoris oli nii pime, et kannatanul polnud võimalik näha ründe eset ja, et koridor oli pime ka siis kui tema enda tuppa läks, on selline väide ümberlükatav asjaoluga, et nii kannatanu, tunnistaja kui süüdistatav ise (toim.lk. 31) on kohtueelses menetluses andnud ütlused, mille kohaselt oli koridori põrandal veri. Oludes, kus koridori põrandal on näha veri, peab olema ka piisavalt valgust, et näha ja ära tunda enda ründajat ja ründevahendit. KrMK § 61 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Eeltoodust tulenevalt tuleb tõendite hindamisel nende kogumis asetada erinevatest tõenditest tulenevad andmed omavahelisse konteksti, mille analüüsimise tulemusel saadud järeldustest tekib kohtu siseveendumus, mille alusel omistab kohus antud asjaoludel ühele tõendile suurema kaalu kui teisele. Sama kehtib ka situatsioonides, milles objektiivse tõe väljaselgitamine on seatud nö sõna-sõna vastu sõltuvusse asjaosaliste ütlustest. Kannatanu, tunnistaja ja süüdistatava ütluste kohaselt tarbisid tunnistaja ja kannatanu 29.05.2005.a. tunnistaja eluruumis XXX alkoholi, kui nendega liitus süüdistatav. Koos tarbiti alkoholi edasi, kuni kannatanu ja tunnistaja ütluste kohaselt palus kannatanu süüdistataval lahkuda. Selle peale sai süüdistatav vihaseks, kuid lahkus tunnistaja eluruumist. Mõlemad nimetatud asjaolud on tuvastatud kannatanu ja süüdistatava ütlustega ning lükkavad ümber süüdistatava poolt eeluurimisel antud ütlused, mille kohaselt tarbisid nad kolmekesi alkoholi ja keegi kolmas isik ründas koridoris kannatanut. Nimetatud väite lükkab 5
(11)1-06-2174 ümber ka tunnistaja poolt kohtuistungil vahetult antud ütlus, mille kohaselt maja koridoris peale süüdistatava ja kannatanu kedagi ei olnud. Mõni aeg hiljem väljus eluruumist tunnistaja ja läks elamu ühiskööki sööki valmistama, mida kinnitavad nii kannatanu, süüdistatav kui tunnistaja. Peale seda väljus kannatanu ütluste kohaselt tunnistaja eluruumist ka kannatanu, kes kohtas trepikojas vihast, samas majas elavat süüdistatavat, kellel oli käes nuga. Kuivõrd nii tunnistaja kui süüdistatav kinnitasid, et nägid koridori põrandal verd, pidi koridoris olema ka piisavalt valge, et kannatanu suutis näha ja ära tunda enda ründaja ja ründevahendi. Kuivõrd nii kannatanu kui tunnistaja andsid eeluurimisel ütlusi, mille kohaselt oli süüdistatav tunnistaja eluruumist lahkudes vihane, et kannatanu palus tal seltskonnast lahkuda ning kuivõrd ta elas samas majas, oli tal võimalik ka koheselt nuga hankida ja kuivõrd maja koridoris ei liikunud sellel ajal tunnistaja ütluste kohaselt kolmandaid isikuid, tuleneb nimetatud faktiliste asjaolude omavahelisest kontekstist, et kannatanut ei saanud 29.05.2005.a. kella 21.00 paiku XXX maja kolmanda korruse koridoris teravaotsalise ja lõiketera omava vahendiga rünnata ja vasakut kätt läbistava torke-lõikevigastuse ja pindmiste torke-lõikehaavadena rindkere ja kõhu piirkonnas avalduvat tervisekahjustust tekitada keegi teine peale süüdistatava. Eeltoodu alusel kohus, tutvunud esitatud süüdistusakti ja kriminaaltoimikus esitatud dokumentidega ning kuulanud ära prokuröri, süüdistatava, tema kaitsja, kannatanu ja tunnistaja ütlused, hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, loeb tuvastatuks faktilise asjaolu, mille kohaselt ründas süüdistatav 29.05.2005.a. kella 21.00 paiku XXX maja kolmanda korruse koridoris teravaotsalise ja lõiketera omava vahendiga kannatanut ning tekitas talle tervisekahjustuse, mis väljendub vasakut kätt läbistavas torkelõikevigastuses ja pindmistes torke-lõikehaavades rindkere ja kõhu piirkonnas. Kohus ei nõustu kaitsja väitega, et asjas puudub ekspertiis, mis kinnitaks, millistel asjaoludel ja kuidas kehavigastused tekkida võisid. Ekspertiisiaktiga on tuvastatud kannatanul ülalnimetatud vigastuste esinemine, nende tekitamine teravaotsalise ja lõiketera omava vahendiga (näiteks noaga), samuti peab ekspert võimalikuks nende vigastuse tekitamise ekspertiisimääruses märgitud ajal ja viisil (toim.lk.19). Eksperdi arvamuse, kannatanu ja tunnistajate ütluste ning kriminaalmenetluse käigus tuvastatud teo tehiolude (sh. süüdistatava ütlustest selgunud asjaolude) omavahelisel võrdlemisel haakuvad nimetatud asjaolud selliselt, et kohtu siseveendumuse kohaselt puudub kohtul kõrvaldamata kahtlus selles, et süüdistatav ründas kannatanut 29.05.2005.a. kella 21.00 paiku XXX maja kolmanda korruse koridoris teravaotsalise ja lõiketera omava vahendiga kannatanut ning tekitas talle tervisekahjustuse, mis väljendub vasakut kätt läbistavas torke-lõikevigastuses ja pindmistes torke-lõikehaavades rindkere ja kõhu piirkonnas. Kuriteo vahendi mitteleidmine ei väära antud asjas kohtu seisukohta ega takista asja õiget ja põhjendatud lahendamist, sest rünnet puudutavad asjaolud on kohtu hinnangul piisavalt veenvalt välja selgitatud ka ilma kuriteo vahendi vahetu hindamiseta. Kohus ei nõustu kaitsja väitega, et ainuüksi kannatanu vastuolulistele ütlustele ei saa omistada nii suurt osakaalu, et see kaaluks üles objektiivsete ja kõigi teiste subjektiivsete tunnuste tõendite puudumise, kuna niisugune seisukoht moodustab suure ohu õigusruumis õigusemõistmise objektiivsusele, kuna see looks pretsedendi, et igaüks võiks osundada kellele tahes, väites, et osundatav on tema suhtes õigusvastaselt käitunud. Kohus on seisukohal, et teatud juhul võib kannatanu ütlus olla süüteo suhtes ainuke võimalik tõend (näit. inimtühjas pargis toimunud vägistamine) ning sellise tõendi mittearvestamine põhjusel, et puuduvad seda tõendit või sündmust kinnitavad muud tõendid, omaks õiguskorra - kui väärtusmastaabi, mis on suunatud sotsiaalse kooseksisteerimise korrastamisele, stabiliseerimisele ja julgestamisele – kaitsmise suhtes veelgi suuremat ohtu, sest muudaks enamike süütegude avastamise ja nende toimepanijate süüdimõistmise objektiivselt koguda võidavate tõendite vähesuse tõttu võimatuks. Oludes, kus süüteo toimepanemise tuvastamine on seatud sõltuvusse ainsast tõendist, tuleb sellest tõendist tulenevad andmed seada omavahelisse konteksti muude nimetatud süüteo toimepanemisega seonduvate asjaoludega, mille analüüsimise tulemusel saadud järeldustest kujuneb kohtu siseveendumus süüaluse süü esinemise või puudumise osas temale etteheidetavas süüteos. Juhul, kui kohtule jäävad kõrvaldamata kahtlused, tõlgendab kohus neid in dubio pro reo põhimõttest tulenevalt süüdistatava kasuks. Kõrvaldamata kahtluste mitteesinemise korral tuvastab kohus ka ainsa tõendi hindamisel süüdistatava süü temale etteheidetud koosseisupärase õigusvastase teo toimepanemises. 2. Tuvastatud faktiliste asjaolude vastavus süüteokoosseisule
§ 12
kohaselt on süüteokoosseis käesoleva seadustiku eriosas või muus seaduses sätestatud karistatava teo kirjeldus. Süüteokoosseisu objektiivsed tunnused on seaduses kirjeldatud tegevus või tegevusetus ja 6
(11)1-06-2174 seaduses sätestatud juhtudel sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg. Süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused on tahtlus või ettevaatamatus. Seaduses võib olla ette nähtud motiiv, eesmärk või muu süüteokoosseisu subjektiivne tunnus. Süüdistatavat süüdistatakse
§ 121sätestatud delikti juriidilistele tunnustele vastava teo toimepanemises.
Nimetatud karistusõigusnorm kaitseb õigushüvena inimese kehalist ja vaimset tervist. Kuivõrd antud kriminaalasjas on tuvastatud, et süüdistatav ründas 29.05.2005.a. kella 21.00 paiku XXX maja kolmanda korruse koridoris teravaotsalise ja lõiketera omava vahendiga kannatanut ning tekitas talle tervisekahjustuse, mis väljendub vasakut kätt läbistavas torke-lõikevigastuses ja pindmistes torkelõikehaavades rindkere ja kõhu piirkonnas, tuleb lugeda, et süüdistatava tegu vastab
§ 121juriidilise koosseisu objektiivsetele tunnustele.
Süüdistatava poolt kannatanu suhtes eeluurimises täpselt tuvastamata teravaotsalise ja lõiketera omava vahendiga ründe sooritamine tõi kaasa tagajärjed, mille kohaselt olid häiritud kannatanu organismi koe või elundi terviklikus ja nende toime. Seega on olemas põhjuslik seos süüdistatava teo (kannatanu ründamine suhtes eeluurimises täpselt tuvastamata teravaotsalise ja lõiketera omava vahendiga) ja kannatanu tervise kahjustamise (vasakut kätt läbistava torke-lõikevigastuse ja pindmised torke-lõikehaavad rindkere ja kõhu piirkonnas, mis häirisid kannatanu organismi koe või elundi terviklikust ja nende normaalset toimet), sest konkreetse teo mõttelisel kõrvaldamisel oleks karistusõiguse ekvivalentsusteooria kohaselt välistatud ka konkreetse tagajärje saabumine (conditio sine qua non). Kuivõrd süüdistatava poolt sooritatud ründe tulemusena kandus süüdistatavalt ründevahendi teel kannatanule edasi mateeria, mis avaldas kannatanule mõju – kutsus esile negatiivse muutuse kannatanu tervises – tuleb nimetatud tagajärg objektiivselt omistada süüdistatava poolt toimepandud teole.
§ 121
sätestatud delikt on oma iseloomult alternatiivaktiline, ning selle koosseisu täidab teise inimese tervise kahjustamine ka siis, kui sellega ei ole tuvastatud kannatanule füüsilise valu tekitamine. Füüsiline valutunne on
§ 121
objektiivse koosseisu realiseerumise suhtes immanentne ainult kergema iseloomuliste kehaliste väärkohtlemiste puhul. Samuti ei ole
§ 121
objektiivse koosseisu realiseerumise suhtes oluline, kas kannatanu tunneb tema kehalise väärkohtlemise korral füüsilist valu kohe tema kehalise puutumatuse riive ajal või pärast ründe lõppemist, sest rünnatav inimene võib keskenduda ründe tõrjumisele ning sellises keskendatuse seisundis mitte tunda ründega tekitatud valu, samuti võib füüsilise valu tunnet vältida šokk, hirm vms ründesituatsiooniga kaasnev psüühiline seisund või alkoholi joove. Samuti on inimeste valulävi erinev. Seega on kaitsja väide, kui ründe tagajärjel on küll kahjustatud isiku tervist (sh. kehalist terviklikust), kuid isik ei kurda füüsilise valu üle, siis puudub
§ 121
objektiivne koosseis ning koosseisupärast õigusvastast tegu ei eksisteeri, kohtu hinnangul alusetu. Siiski on antud kriminaalasjas tuvastatud ka füüsilise valu tekkimine kannatanule, mis väljendub eeluurimises antud ütlustes, et kannatanu ei pannud rindkerel ja kõhul asuvaid vigastusi varem tähele, kuna süüdistatavaga rüselemise ajal oli ta tähelepanu suunatud enda kaitsmisele ja pärast valutavale käele, millest tuli rohkesti verd (toim.lk.7). Eeltoodu alusel lükkab kohus ümber kaitsja väited süüdistatava teos
§ 121
sätestatud delikti objektiivsete tunnuste – põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel ning füüsiline valu kannatanul – puudumise kohta. Kohus asub eeltoodu alusel seisukohale, et süüdistatavale etteheidetavas teos esinevad kõik
§ 121
objektiivse koosseisu elemendid.
§ 121
subjektiivse koosseisu realiseerimiseks peab tegu olema toime pandud vähemalt kaudse tahtluse vormis.
§ 16lg.
4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokooseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda.
§ 17
lg.1 kohaselt hinnatakse tahtluse tuvastamisel isiku ettekujutust toimepandavast teost, teo tulemusena saabuvast tagajärjest ning üldjoontes ka teo ja tagajärje vahelisest põhjuslikust seosest teo toimepanemise ajal. Seega on tahtluse hindamisel oluline, kuidas teo toimepanija teo suhtes ex ante tajus enda teo loomulikku tähendust (sisu) ning sellega kaasnevaid või kaasneda võivaid tagajärgi ning millise intensiivsusega oli tema tahe sellise teo toimepanemisega või selleise teoga kaasnevate tagajärgede saabumisega seotud. Kriminaalmenetlusega on tuvastatud, et süüdistatava ja kannatanu vahel tekkis tüli, mille põhjustas asjaolu, et kannatanu palus süüdistataval lahkuda enda ja tunnistaja seltskonnast. Kriminaalmenetlusega on tuvastatud ka süüdistatava lahkumise vastumeelsus ja viha ning samas majas elava süüdistatava võimalus 7
(11)1-06-2174 hankida koheselt nuga ning oodata kannatanut sellega sama maja koridoris. Oludes, kus kannatanu peale viha kandev süüdistatav ootas teda koridoris noaga ja kus süüdistatava ja kannatanu vahel tekkis rüselus, mille käigus kannatanu üritas süüdistatavalt nuga käest ära võtta ja süüdistatav suruda nuga kannatanu keha suunas (toim.lk.7), pidi süüdistatava tahte intellektuaalne aspekt hõlmama teadmist, et sellise teoga (teise isiku terariistaga ründamise teel) on võimalik teise isiku tervise kahjustamine ning sellise tegevuse alustamise ja jätkamisega pidi süüdistatava tahte voluntatiivne aspekt vähemalt hõlmama möönmist, et tema teoga võib teise isiku tervis kahjustatud saada, millest järeldub, et süüdistatav sooritas
§ 121tunnustele vastava süüteo subjektiivse koosseisu osas kaudse tahtlusena.
Seega on tuvastatud, et süüdistatava poolt toimepandud teo faktilised asjaolud on subsumeeritavad
§ 121
juriidilistele tunnustele nii konkreetse teokoosseisu objektiivsest kui subjektiivsest küljest. Nimetatud teokoosseisu realiseerumist ei muuda olematuks asjaolu, et kaitsja hinnangul puudub süüdistataval motiiv nimetatud delikti sooritamiseks. Kohus juhib kaitsja tähelepanu asjaolule, et vastavalt
§ 12
lg.3 moodustab motiiv subjektiivse tunnusena süüteokoosseisu osa ainult selliste deliktide puhul, milles see on konkreetse delikti dispositsioonis isiku ja tema teo vahelist subjektiivset suhet iseloomustava elemendina esile toodud. Motiivi eeldavad näit.
§ 114
p.5 ja
§ 200
lg.2 p.4 koosseisud, kuid
§ 121sellist tunnust ei sisalda.
Seega ei oma
§ 121
subjektiivse koosseisu realiseerumisel tähendust kas süüdistataval oli kannatanu tervise kahjustamiseks motiiv või mitte, millest tulenevalt ei kuulu nimetatud delikti puhul motiiv teokoosseisu tõendamisesemesse. Siiski ei saa kohus nõustuda kaitsja väitega, et antud asjaoludel puudus süüdistataval mistahes motiiv kannatanu ründamiseks. Kriminaalmenetlusega on tuvastatud, et kannatanu ja süüdistatava vahel tekkis vahetult ründe eel tüli, mille põhjustas asjaolu, et kannatanu palus süüdistataval tema ja tunnistaja seltskonnast lahkuda. Tunnistaja on eeluurimisel andnud ütlusi, et süüdistatav lahkus seepeale nende seltskonnast vihaselt, pobisedes läbi hammaste, et minu käest te veel saate (toim.lk.24). Nimetatud ütlus haakub ka kannatanu ütlustega, mille kohaselt lahkus süüdistatav ruumist vastumeelselt ja kannatanu pidi süüdistatava ruumist väljatoimetamiseks kasutama jõudu (toim.lk.7). Sellest võib järeldada, et süüdistatav võis tunda enda solvatuna ning tema teotahet võis juhtida soov maksta enda solvajatele kätte. Seega on tõenäoline, et süüdistatava motiiviks enda riivatud enesetunde heastamisel oli kättemaks. Viimane on õiguslikult korrastatud ühiskondlikes suhetes liigitatav madalamate inimkäitumist juhtivate motivaatorite hulka. 3.Õigusvastasus
§ 27
kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Seega on õigusvastasus süüteokoosseisus kirjeldatud teos sisalduv ebaõigus – tegu rikub õiguskorda ja on vastuolus inimeste kooselu reguleerivate õigusnormidega. Õiguskord on objektiivne suurus, mis kehtib kõigi ühiskonnaliikmete jaoks võrdselt. Kuivõrd süüteokoosseisudes on esitatud süütegu, tuleb eeldada, et selline süütegu on ka õigusvastane. Tegu tuleb lugeda õiguspäraseks üksnes siis, kui õiguskorras esineb õigusvastasust välistav asjaolu. Süüdistatav ja tema kaitsja süüdistatavale etteheidetava süüteo osas õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohtule eraldi esile ei toonud, samuti ei tuvastanud kohus selliseid asjaolusid kohtumenetluse käigus. Seega tuleb süüdistatava poolt
§ 121tunnustele vastava koosseisupärase teo toimepanemine lugeda õigusvastaseks. 4. Süü 8
(11)1-06-2174
§ 32
lg.1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süü tähendab koosseisupärase ja õigusvastase teo subjektiivset omistamist e. süüksarvamist tegijale. Eesti õiguses kehtiva normatiivse süümõiste aluseks on tahteavaldus e. isiku käitumuslik otsustus normivastase käitumise kasuks olukorras, kus tal oli võimalik käituda normipäraselt. Kriminaalmenetlusega on tuvastatud, et süüdistatav, olles kannatanu peale vihane pärast kannatanu poolt tema tunnistaja korterist minemasaatmist, ootas kannatanut noaga tunnistaja korteri ukse taga koridoris ning otsustas enda pahameele kannatanu suhtes avaldada vägivalla abil olukorras, kus tal oli olemas reaalselt kasutatav võimalus enda arvamuse avaldamiseks õigusriiklikus ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud isikutevahelise suhtlemise reeglistikuga ettenähtud korras. Selline valik on õiguslikult etteheidetav ning omistab subjektiivselt menetlusalusele isikule normatiivse süü
§ 121sätestatud tunnustele vastava kuriteo toimepanemises.
Kohtule esitatud dokumentide kohaselt menetlusaluse isiku teos süüd välistavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Seega on süüdistatav
§ 121
sätestatud tunnustele vastava koosseisupärase teo õigusvastases toimepanemises süüdi. 5. Karistus
§ 56lg.
1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Eeltoodust tulenevalt on kohtuotsus kriminaalasjas väärtusotsustus, mis on suunatud inimese kui indiviidi ja ühiskondliku olendi, aga ka korrastatud ja turvalise ühiskondliku elukorralduse tervikuna, eksisteerimise seisukohast oluliste ja tähenduslike reaalsete aspektide kaitsmisele. Süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel kriminaalasjas tuleb kaaluda nii süüdistatava huve kui ka õiguskorra kaitsmise huve. Süüdistatava huvide kaalumisel tuleb hinnata, kas tema süü temale etteheidetud koosseisupärases õigusvastases teos on tuvastatud ilma kõrvaldamata kahtlusteta. Nimetatud asjaolu tuvastamisel tuleb kaaluda õiguskorra kaitsmise huvisid ning leida seaduse poolt etteantud karistusraamidest sanktsioon, mis on proportsionaalne süüdistatava süüle tema poolt toimepandud teos ning motiveeriks süüdistatavat ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud isikutevahelise suhtlemise reeglistiku ehk sotsiaalsete väärtuste, millest formeerub õiguskord, järgmisele ning enda tegevusega teiste isikute elu, tervise ja vara mitteohustamisele tulevikus. Seega on karistuse eesmärk lisaks õiguskorra kaitsmisele ja toimepandud süüteo eest avaliku hukkamõistu avaldamisele ka süüteo toimepannud isiku positiivne mõjutamine hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest. Süüdistatavat on Pärnu Maakohtu 13.09.2001.a. otsusega karistatud KrK § 107 lg.1 järgi vabadusekaotusega 2.a. KrK § 107 lg.1 sätestatud delikt on suunatud üliraske kehavigastuse tahtlikule tekitamisele. Süüdistatav ei teinud nimetatud õiguslikust etteheitest selliseid järeldusi millest võiks välja lugeda tema tõsikindlat kavatsust pöörduda ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud isikutevahelise suhtlemise reeglistiku järgmisele ning pani 29.05.2005.a. toime uue vägivalla kasutamisega seonduva süüteo, millest järeldub, et süüdistatav kujutab endast endiselt ühiskonnale ja õiguskorrale ohtu, mida tuleb
§ 56lg.1 kohaselt karistuse mõistmisel arvestada.
Süüdistatava karistust raskendavad asjaolud
§ 58mõttes puuduvad.
Kohus ei tuvastanud ka tema karistust kergendavaid asjaolusid. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et süüdistatavat tuleb nimetatud süüteo toimepanemise eest karistada sanktsiooni keskmäära jääva 1 aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega. Kohus on seisukohal, et süüdistatava poolt süüliselt toimepandud koosseisupärase ja õigusvastase teoga rünnati kannatanu kehalist puutumatust viisil, mis põhjustas kannatanu kehalise terviklikkuse rikkumise - vasakut kätt läbistav torkelõikevigastus ja pindmised torke-lõikehaavad rindkere ja kõhu piirkonnas. Kuigi selline vigastus ei ole eluohtlik, kestab sellest tervenemine tavalise kulu korral neli nädalat (toim.lk.19). Arvestades vigastuste 9
(11)1-06-2174 iseloomu, eriti vasakut kätt läbistavat torke- ja lõikevigastust, on ilmselge, et sellise vigastusega kaasneb kogu tervenemise protsessi ajal käe, kui kehaosa, normaalse funktsionaalse toime (vaba kasutamise) häiritus, millega enamasti kaasnevad ka negatiivsed emotsioonid, sh. valu ja valust ning kehaosa vaba kasutamise piirangust tulenev meeleolu langus. Samuti tuleb arvestada ründe tehiolusid, mille kohaselt kannatanu ütluste kohaselt surus süüdistatav kannatanu ja süüdistatava vahel tekkinud aktuaalse võitlusolukorra käigus nuga kannatanu keha suunas ning kannatanu üritas süüdistatava noaga käes kinnihoidmisega suurema kahju tekitamist ära hoida (toim.lk.7), milles järeldub, et süüdistatava tahtlus enda ründega tekitatava kahju osas ei piirdunud kahjuga, mis reaalselt kannatanule tekkis ning suurema kahju ärahoidmine tulenes kannatanu poolsest füüsilisest vastuhakust, mitte süüdistatava otsusest. Lisaks nimetatud kannatanu kehalise tervise kui õigushüve ründamisele ründas süüdistatav selle teoga ka õiguskorda tervikuna, kui ühiskonnaliikmete õiguslikult garanteeritud võimalust turvaliselt eksisteerida. Sellist käitumist ei ole õigusriiklikult korrastatud ühiskonnas võimalik tolereerida. Kaalunud nimetatud asjaolusid koostoimes
§ 56
lg.1 sätestatuga, asub kohus seisukohale, et süüdistava poolt toimepandud süüline ja õigusvastane rünne kahjustas
§ 121
kaitstud õigushüve kaitseala mitte vähem kui keskmises ulatuses, millest tulenevalt tuleb süüdistatavat karistada nimetatud karistusõigusnormiga ettenähtud sanktsiooni keskmises ulatuses. Arvestades asjaolu, et süüdistataval on kindel elukoht ja töökoht (toim.lk.75) ning, et süüdistatav ei ole temale käesoleva kriminaalasja raames etteheidetava süüteo toimepanemisest kuni kohtumenetluse lõpuni kohtule teadaolevalt pannud toime uusi kuritegusid, asub kohus seisukohale, et süüdistatavale mõistetud karistus tuleb jätta
§ 74
lg.1 ja 3 kohaselt täielikult täitmisele pööramata, kui süüdistatav ei pane 24 (kakskümmend neli) kuulise käitumiskontrolliga katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab kriminaalhooldaja järelevalve all temale katsejaks pandud
§ 75lg 1 nõudeid.
- Süüteoga tekitatud kahju hüvitamine Süüteoga varalise kahju tekitatamist tuvastatud ei ole. Tsiviilhagi antud kriminaalasja raames A.I. vastu esitatud ei ole.
- Kriminaalmenetluse kulude väljamõistmine Kooskõlas KrMS § 179 lg.1 p.2 tuleb A.I.-lt välja mõista sundraha II astme kuriteo toimepanemise eest 4500 krooni, milline tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas.
- Asitõendid ja tõkend Asitõendeid kriminaalasja juurde võetud ei ole. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tuleb KrMS § 127 lg. 2 kohaselt tühistada seoses kriminaalmenetluse tagamise vajaduse äralangemisega.
- Kohtuotsuse edasikaebamine, jõustumine ja täitmine KrMS § 319 lg.1,2 kohaselt võib kohtuotsuse peale esitada apellatsiooni otsuse teinud kohtule kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. Vastavalt TMS § 205 lg.1 tasutakse rahaline karistus ja varaline karistus tervikuna, kui kohus ei ole mõistnud rahalise karistuse tasumist ositi. Kohtutäitur annab võlgnikule rahalise karistuse ja varalise karistuse tasumiseks tähtaja, mis ei ole lühem kui 60 päeva ega pikem kui 90 päeva. Rahalise karistuse ja varalise karistuse tasumise kohta esitab võlgnik kohtutäiturile maksedokumendi. Nimetatud täitmise kord laieneb TMS § 210 kohaselt ka kohtuotsuse või -määrusega kohaldatud kriminaalmenetluse kulude ja kriminaalasjas muude avalik-õiguslike rahaliste sissenõuete täitmisele. Juhul, kui võlgnik ei täida kohtuotsust vabatahtlikult kohtu poolt määratud tähtaja jooksul, alustatakse võlgniku suhtes täitemenetlus, millisel juhul peab võlgnik lisaks kohtuotsusega mõistetud karistusele ja kriminaalmenetluses kohaldatud muude rahaliste sissenõuete tasumisele tasuma ka täitemenetluse kulud (TMS § 37 lg.1, § 38 lg.1). 10
(11)1-06-2174 Igor Pütsep Kohtunik 11
(11)