Obsah (5)
§ 422§ 74§ 75§ 50§ 571-05-140 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Ringkonnakohus Kriminaalasja läbivaatamise kuupäev ja koht 16.oktoober 2006.a, Jõhvi Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht 23.oktoober 2006.a, Jõhvi Kri
§ 422lg 1 järgi ja F.
S õigeksmõistmises
§ 422lg 1.
Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu Narva kohtumaja 06.juuli 2006.a. kohtuotsus Apellatsiooni esitajad Viru Ringkonnaprokuratuuri Narva osakonna ringkonnaprokurör Gustav Blumberg; A. Ki kaitsja Jevgenia Tušinskaja Süüdistatavad 1)A. K (sündinud xxx) - elukoht xxx, isikukood xxx, kodakondsuseta, keskharidus, emakeel – vene keel, töökoht xxx, varem kohtu poolt karistamata. 2)F. S (sündinud xxx) - elukoht xxx, isikukood xxx, Venemaa Föderatsiooni kodanik, keskharidus, emakeel – vene keel, töökoht xxx, varem kohtu poolt karistamata. Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri Narva osakonna ringkonnaprokurör Gustav Blumberg Kaitsjad A. K kaitsja Jevgenia Tušinskaja F. S kaitsja Ljudmila Andrejeva RESOLUTSIOON : 1.Tühistada Viru Maakohtu Narva kohtumaja 06.juuli 2006.a otsus süüdistatava F. S õigeksmõistmises
§ 422lg 1 järgi ning teha uus süüdimõistev otsus millega: 1.1.
F. S tunnistada süüdi
§ 422
lg 1 järgi ning karistada vangistusega kaks aastat ja kuus kuud.
§ 74
lg 1 alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui ta kahe aasta kestel ei pane tahtlikult toime uut kuritegu ja täidab talle
§-s 75 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud 1-05-140 kontrollnõudeid. 1.2.
§ 75lg 1 alusel on F.
S käitumiskontrolli ajal kohustatud järgima järgmisi kontrollnõudeid: 1.2.1.elama oma alalises elukohas; 1.2.2.ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 1.2.3alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 1.2.4.saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui 15 päevaks; 1.2.5.saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu- või töökoha vahetamiseks. 1.3.Katseaja algust arvestada ringkonnakohtu otsuse kuulutamisest. 1.4.Tõkend-elukohast lahkumise keeld – A. K ja F. S suhtes tühistada kohtuotsuse jõustumisel. 2.Välja mõista F. S (registreeritud aadressil: xxx) sundraha 4 500 (neli tuhat viissada) krooni riigituludesse, mis tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 SEB EÜP viitenumbrile
- 3.Tühistada Viru Maakohtu Narva kohtumaja 06.juuli 2006.a otsus süüdistatavalt A. K. menetluskulude välja mõistmise osas ning teha uus otsus millega: 3.1.Välja mõista A. K ja F. S solidaarselt menetluskulu katteks 22 105 (kakskümmend kaks tuhat sada viis) krooni riigituludesse, mis tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 SEB EÜP viitenumbrile
- 4.M. P. ja S. M. hagi Eesti Vabariigi Ida Eesti Päästekeskuse kaudu ja F. S vastu moraalse kahju hüvitamise nõudes jätta läbi vaatamata, selgitades kannatanutele nende õigust esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. 5.Muus osas jätta Viru Maakohtu Narva kohtumaja 06.juuli 2006.a kohtuotsus muutmata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 23.oktoobrist 2006.a. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatakse kirjalikult Viru Ringkonnakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse kohtuotsuse teinud ringkonnakohtule 30 (kolmekümne) päeva jooksul advokaadi vahendusel alates päevast, mil kohtumenetluse poolel oli võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.Viru Maakohtu Narva kohtumaja 06.juuli 2006.a. kohtuotsusega tunnistati A. K süüdi
§ 422lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 4 (neli) aastat vangistust.
1.1.
§ 74
lg 1 alusel otsustati mitte pöörata mõistetud vangistust täielikult täitmisele, kui kolmeaastase katseaja jooksul A. K ei pane toime uut kuritegu ja täidab
§-s 75 lg 1 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid. 1.2. A. K suhtes valitud tõkend - elukohast lahkumise keeld, tühistada kohtuotsuse jõustumisel. 1.3.Lisaks mõisteti A. K välja riigituludesse menetluskulud: sundraha 4 500 (neli tuhat viissada) krooni ja eeluurimise käigus tehtud kohtukulud summas 22 105 krooni. 2
(12)1-05-140 2.Viru Maakohtu Narva kohtumaja 06.juuli 2006.a. kohtuotsusega mõisteti F. S
§ 422lg 1 järgi õigeks tema tegevuses kuriteo koosseisu puudumise tõttu.
2.1.F. S suhtes valitud tõkend – elukohast lahkumise keeld, tühistada. 3.Kohtuotsusega mõisteti Eesti Vabariigilt (Ida-Eesti Päästekeskuse kaudu) välja materiaalne kahju M. P. kasuks 25 886 krooni ning S. M kasuks 1 500 krooni. Muus osas jäeti S. M ja M. P hagid läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras. 4.A. K anti kohtu alla ja teda süüdistati selles, et tema 07.jaanuaril 2004.a kell 19.06 juhtides alarmsõidukit ZIL reg. nr xxx, sõitis sisselülitatud sinise vilkuriga Narvas Kreenhoolmi tänaval, jõudes Gerassimovi tänava ristmikule, rikkus „Eritalituse sõidukite loetelu, nende tähistamise ja liiklemise korra“ § 18, nimelt: kaldudes kõrvale liikluseeskirja lisa 1 osa 1 p 1 nõuetest, ületades keelava punase valgussignaali ajal reguleeritava ristmiku, ei taganud liiklusohutust, mille tulemisena põrkas kokku Gerassimovi tänava poolt liikuva sõiduautoga Volkswagen reg. nr xxx ja selle tagajärjel sõitis üle eraldusriba jalakäija ülekäigurajal seisvale alaealisele V. P. otsa, tekitades talle eluga kokkusobimatuid kehavigastusi, millesse kannatanu suri kohapeal. Liiklusõnnetuse tagajärjel oli alarmsõiduki ZIL reisija S. Š. ja Volkswageni reisija S. M tekitatud mitteraskeid tervisekahjustusi. 4.1.Oma tegudega pani A. K, olles mootorsõiduki (alarmsõiduki) juht, toime liiklusnõuete rikkumise, millega ettevaatamatusest põhjustas inimese surma, s.t
§ 422lg 1 ettenähtud kuriteo.
5.F. S anti kohtu alla
§ 422
lg 1 järgi selles, et tema 07.jaanuaril 2004.a kell 19.06 juhtides sõiduautot Volkswagen, reg.nr xxx, sõites mööda Gerassimovi tänavat Narvas, sõitis välja Kreenholmi tänava ristmikule, rikkudes Liiklusseaduse (edaspidi tekstis LS) § 71 lg 6 ja Liikluseeskirja (edaspidi tekstis LE) § 68 lg 2, nimelt: ei andnud teed sisselülitatud sinise vilkuriga eritalituse sõidukile, mille tulemusel põrkas kokku Kreenholmi tänavalt ristmikule väljasõitnud sõiduautoga ZIL, reg.nr xxx, mis kuulus päästeteenistusele, mille tõttu viimane sõitis välja eraldusribale, sõites otsa alaealisele jalakäijale V. P, kes seisis ülekäigurajal, tekitades talle eluga sobimatu vigastuste kompleksi, mis tõi kaasa V. P surma kohapeal. Liiklusõnnetuse tagajärjel oli alarmsõiduki ZIL reisija S. Š. ja Volkswagen reisija S. M tekitatud mitteraskeid tervisekahjustusi. 5.1.Oma tegudega pani F. S, olles mootorsõiduki juht, toime liiklusnõuete rikkumise, millega ettevaatamatusest põhjustas inimese surma, s.t
§ 422lg 1 ettenähtud kuriteo.
6.A. K ei tunnistanud end süüdi. Ta andis kohtuistungil ütlusi, et 07.jaanuaril 2004.a said nad väljakutse Kreenholmi tänavale. Ta lülitas sisse vilkurid ja sireeni. Teepeal lülitas sireeni välja. Kreenholmi 45 juures lülitas sireeni tass sisse. Enne ristmikku pidurdas, autosid polnud, lisas kiirust, toimus kokkupõrge. Š. segas tal vaatevälja paremale, kuid ta ei palunud tal kõrvale tõmbuda. Võib-olla keegi ütles, et masin tuleb. Teekate oli halb, võib-olla seetõttu muutis suunda. 7.F. S tunnistas end osaliselt süüdi. Ta andis kohtuistungil ütlusi, et sõites ristteele, ei näinud ta majakatulesid ega kuulnud sireeni. Temal põles foori roheline tuli, pidurdas enne foori ja sõitis ristmikule. Ristmikule jõudes, juba valgusfoori postide taga, nägi vasakult tuletõrjeautot ja vilkureid, proovis siiski läbi sõita, vastasel juhul oleks kindlasti autole ette jäänud, kuid ei jõudnud. Toimus kokkupõrge. Siis kuulis korraks sireeni, mis kohe ka vaikis. Kiirus oli tal 3
(12)1-05-140 30-40 km/h. Tuletõrjeauto juht tahtist tast ringi sõita, kui ta oleks sõitnud otse, poleks midagi juhtunud. 8.Ekspert Hillar Valk andis kohtuistungil ütlusi, et autod olid teineteisele nähtavad 33 m kauguselt, arvetsades tuletõrjeauto kiirust, mis vastavalt ekspertiisiaktile (t.l 110-115) oli 6479 km/h, ei olnud tuletõrjeautol võimaik peatuda momendist, kui tuletõerjeauto juht võis näha Gerassimovi tänavalt lähenevat taksot. Pole tõendeid, et tuletõrjeauto sõidutrajektoor oleks muutunud enne kokkupõrget. Arvestades Volkzvageni sõidukiiruseks 50 km/h, ei oleks ZIL juhil olnud võimalik kokkupõrget vältida isegi, kui oleks alustanud kohe pidurdamist. Kui arvestada VW juhi sõidukiiruseks 50 km/h, oli VW juhil tehniliselt võimalik vältida liiklusohu tekitamist ja anda teed alarmsõidukile. Liiklusõnnetuse sündmuskohal puudus selline olukord, et enne ristmikule jõudmist oleks vilkurite valgus peegeldatud ümbritsevatelt objektidelt ja seega vilkurite sinine valgus oleks olnud tesitele liiklejatele varem nähtav. 9.Seoses asjaoluga, et liiklusõnnetusest osalejad ja liiklusõnnetuse tunnistajad tajusid erinevalt kas tuletõrjeautol oli lisaks sisselülitatud vilkuritele ka töötav sireen, viis läbi kohus uurimiseksperementi, mille eesmärgiks oli tuvastada, kas tuletõrjeautol võis olla sireen kogu Kreenholmi tänaval liiklimisel sisse lülitatud. Kõik tunnistajatena ülekuulatud tuletõrjujad, kes viibisid autos kokkupõrge hetkel, väitsid, et sõidu käigus arutati meeskonnaga väljakutsega seotud olukorra üksikasju, seejuures sireen töötas. 9.1.Uurimiseksperimendi tulemusena tuvastati, et töötava sireeniga ei osanud süüdistatav prokuröri küsimusi tajuda ning nendele õigesti vastata seoses sellega et töötav sireen summutab ning segab vestlust (Uurimiseksperiment on videosalvestatud ning protokollitud). 10.Maakohus samuti uuris järgmisi kriminaalasja materjalides kogutud tõendeid: - sündmuskoha vaatluse protokoll, fototabeli ja skeemi selle juurde (t.l 6-27), millest nähtub, et sündmuskohal on fikseeritud vaid sõiduauto ZIL pidurdusjäljed, VW pidurdusjäljed sündmuskohal puuduvad; - Protokoll liiklusvahendi ülevaatuse kohta (t.l 29- 38); - Surnu kohtuarstlik ekspertiis, millest nähtub, et V. P olid liiklusõnnetuse tagajärjel tekitatud eluga kokkusobimatud kehavigastused, millesse kannatanu suri kohapeal (t.l 94-99); - Isikute kohtuarstlikud ekspertiisid, millega tuvastati, et S. M ja S Š elule mitteohtlikud tervisekahjustused (t.l 102- 107); - Liiklustehniline ekspertiis, mille järeldusi kinnitas kohtuistungil eksperdina ülekuulatud Hillar Valk (t.l 110-117) ning fototabeli selle juurde (t.l 118- 120); - Autotehnilist ekspertiisi, millega oli tuvastatud, et sõiduauto ZIL oli töökorras, alarmsõiduki sisestel vilkuritel ei esine välisel vaatlusel märgatavaid kõrvalekaldeid kehtivatest tehnilistest tingimustest. Spetsiaalne helisignaal on töökorras mehaanilise helitekitamisega ühetooniline sireen. Eritalituse sõidukite tähistamise korra kohaselt (VV määrus nr 69 20.02.2001) on nõutav spetsiaalne kahetooniline helisignaal. (t.l 124-125). 11.Maakohtu otsuse kohaselt on A. K süü tõendatud talle kannatanute, tunnistajate ja dokumentaalsete tõenditega ning õigesti kvalifitseeritud. Kriminaalasja raames ei ole vaidlust, kas alarmsõiduki juht liikus töötavate vilkuritega valgusfoori keelava märguande peale. Vastavalt Eritalituse sõidukite loetelu, nende tähistamise ja liiklemise korra § 15 „Alarmsõiduki juht, kelle sõidukil on sisse lülitatud sinine vilkur koos erilise helisignaaliga või ilma, tohib kõrvale kalduda Vabariigi Valitsuse 2. veebruari 2001. a määruse nr 48 «Liikluseeskiri» (RT I 2001, 15, 66) (edaspidi liikluseeskiri) nõuetest, välja arvatud §-de 76- 4
(12)1-05-140 78 nõuded ning liikluseeskirja lisa 1 «Liikluse reguleerimise märguanded» osa 2 «Reguleerija märguanded» nõuded.“ Sama korra § 18 sätestab, et eritalituse sõidukite juhid peavad liikluseeskirja nõuetest kõrvalekaldumisel tagama liikluse ohutuse. 11.1.Tõepoolest, alarmsõiduki juht võib kehtestatud liikluskorra enamus nõuetest kõrvale kalduda või neid eirata s.h. ületada valgusfooriga reguleeritava ristmiku punase tulega. Sellisel juhul peab alarmsõidukijuht kindlustama liikluse ohutuse, ehk antud kontekstis oleks pidanud ristmikule lähenedes keelava märguande korral kiirust vähendama ja ristmiku ületama ainult juhul, kui ollakse veendunud, et lubava märguande suunast lähenejad on alarmsõidukit märganud ja asunud teed andma. 11.2.Liiklustehnilise ekspertiisiga ning eksperdi ütlustega on tuvastatud, et alarmsõiduki arvutusliku sõidukiiruse juures (64-79 km/h) puudus alarmsõiduki juhil tehniline võimalus kokkupõrget vältida hetkel, kus ta võis tajuda olukorda, kus VW juht enam ei saa tehniliselt teed anda. Kohtulikul uurimisel ekspert matemaatiliselt arvutas ning kinnitas kohtule, et alarmsõiduki juhil puudus juba selline võimalus juba siis, kui VW pidi jõudma tema vaateväljale. Sellest tulenevalt jõuab kohus järeldusele, et alarmsõiduki juht A. K eiras täielikult suurema ohu allika valdaja liiklusohutuse tagamise kohustust, mis algselt tegigi liiklusõnnetuse vältimatuks juhul, kui lubava märguande peale liikunud sõiduki juht ei märganud alarmsõiduki lähenemist. 12.Otsuse kohaselt on Sõiduauto VW juhi süü tuvastamisel oluline sõiduauto juhil vähemalt kaudse tahtluse olemasolu töötavate vilkuritega alarmsõidukile tee mittevõimaldamisel – s.t. et sõiduauto VW juht märkas alarmsõidukit hetkel, kui tal oli veel tehniline võimalus peatamiseks, kuid sellele vaatamata lootis, et jõuab ristmiku ületada enne võimalikku kokkupõrget alarmsõidukiga. Kohus on seisukohal, et sellised tõendid kriminaalasjas puuduvad. 12.1.VW sõiduki juht väidab järjekindlalt, et ei kuulnud sireeni enne kokkupõrget ega näinud tuletõrjeautot enne kui juba jõudis ristmikul valgusfoori postide taga. Kui kõrvale jätta tuletõrjeautos viibinud meeskonnaliikmete ütlusi, et sireen töötas kogu aeg liiklemisel Kreenholmi tn mööda, on peale süüdistatava S. veel kaks tunnistajat (K. T.ja S. K.), kes väidavad, et tuletõrjeautol sireen ei töötanud, vaid hakkas korraks tööle peale liiklusõnnetuse toimumist. 13.Analoogses kriminaalasjas nr. 3-1-1-27-96 Riigikohus märkis: „Tartu Ringkonnakohtu 18.detsembri 1995.a. otsuse kohaselt rikkus A. S. käsitletava liiklusõnnetuse puhul sel ajal kehtinud liikluseeskirja punkti 4.2 , mille kohaselt sisselülitatud sinise vilkuri ja/või erilise helisignaaliga sõidukile pidid teised sõidukid takistamatuks sõiduks teed andma ning vajadusel peatuma. Sellisele järeldusele jõudmiseks oleks tulnud tõendada, et A. S. tajus sisselülitatud vilkuri ja/või helisignaaliga tuletõrjeautot (…) Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et vaid mingi asjaolu tõendatuks tunnistamisel võib samaaegselt ja summaarselt mitme tunnistaja ütlustele viidata vaid siis kui tõepoolest kõik loetletavad tunnistajad on ütlustes täpselt samamoodi kinnitanud mingi faktilise asjaolu esinemist. Tartu Ringkonnakohtu käsitletavast otsusest nähtuvalt aga ei ole kõik üheksa tunnistajat tajunud sündmuskoha olustikku ühtemoodi, sest osa neist nägi ainult vilkureid ja sireeni ei kuulnud. Sellest tulenevalt on põhjendatult alust kahelda, et ka A.S., nii nagu ka osa tunnistajaid, võis sireeni mitte kuulda“ 14.Analoogselt eelviidatud Riigikohtu otsuses kirjeldatud olukorrale, seadis maakohus kahtluse alla, kas ka F. S võis kuulda töötavat sireeni ning kas sireen oli üldse sisse lülitatud. 5
(12)1-05-140 Maakohtu poolt läbiviidud uurimiseksperimendi tulemusena on tuvastatud, et töötava sireeniga tuletõrjeauto salongis pole võimalik suhelda, seega maakohus suhtub kriitiliselt tuletõrjeauto meeskonna poolt antud ütlustesse ning kaldub seisukohale, et sireen võis olla vaid korraks sisselülitatud kui liiklusõnnetus oli juba vältimatu. Maakohus võttis ka arvesse, et tuletõrjeautol ZIL paigaldatud sireen ei vasta Eritalituse sõidukite tähistamise korrale, mille kohaselt (VV määrus nr 69 20.02.2001) on nõutav spetsiaalne kahetooniline helisignaal. 14.1.Tõendite hindamisel süüdistatava F. S. kasuks arvestab maakohus ka eksperdi hinnangut, et liiklusõnnetuse sündmuskohal puudus selline olukord, kui enne ristmikule jõudmist oleks vilkurite valgus peegeldunud ümbritsevatelt objektidelt ja seega vilkurite sinine valgus oleks olnud teistele liiklejatele varem nähtav. 15.Eeltoodust tulenevalt jõudis kohus järeldusele, et F. S puudus ükskõik milline tahtluse vorm alarmsõidukile tee mittevõimaldamiseks, seega antud olukorra kontekstis võib rääkida ainult F. S vastutusest väärteo toimepanemise eest LS § 74-27 järgi – „Sõiduesõiguse kasutamise takistamine“, mis on karsiatatav ka siis, kui on toime pandud ettevaatamatusest. Seega puudub F. S tegevuses kuriteokoosseis ning tema kuulub õigeksmõistmisele. 16.Karistuse mõistmisel arvestas kohus kuriteo raskust ja laadi ning süüdlase isikut. A. K on varem kohtulikult karistamata, tema karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Töökohalt A. K iseloomustatakse positiivselt. K. on professionaalne autojuht, kes toimuvast on õppust võtnud ning oma viimases sõnas, vaatamata sellele, et formaalselt ei tunnistanud oma süüd, sügavalt kahetses tehtut. Kohus peab võimalikuks mitte isoleerida A. K ühiskonnast ning jätta talle võimalus elatise teenimiseks autojuhina. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS 17.Viru Maakohtu Narva kohtumaja 06.juuli 2006.a. kohtuotsuse peale esitas Viru Ringkonnaprokuratuuri Narva osakonna ringkonnaprokurör Gustav Blumberg apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsus täies ulatuses ja teha uus otsus, millega tunnistada A. K süüdi
§ 422
lg 1 järgi ja karistada teda kahe aastase vangistusega, millest määrata
§ 74
lg 1, 2 ja 3 alusel ärakandmisele kuus kuud, muus osas mõista tingimuslik vangistus kahe aastase katseajaga. 17.1.Ringkonnaprokurör palub
§ 422lg 1 järgi süüdi tunnistada ka F.
S ja karistada teda kahe aasta ja kuue kuulise vangistusega, millest määrata
§ 74
lg 1, 2 ja 3 alusel ärakandmisele kuus kuud, muus osas mõista tingimuslik vangistus kahe aastase katseajaga. Lisaks taotleb prokurör A. K ja F. S juhtimisõiguse äravõtmist kaheks aastaks. 18.Apellatsiooni kohaselt rajaneb otsus valikuliselt ja puudulikult kajastatud tõenditel. Analüüsimata tõendeid nende kogumis, on maakohus vääralt kohaldanud materiaalõigust, mille tulemusel on maakohus jõudnud ebaõigele arvamusele nii koosseisupärasuse kui ka karistuse osas. 18.1.Kohtuotsuses on jäänud kajastamata ja analüüsimata ekspertiisi järeldus (p.5 - t.l 115, k.1), et VW juhil oli tehniliselt võimalik vältida liiklusohu tekitamist ja anda teed alarmsõidukile. Oma arvamust on ekspert motiveerinud ja kirjeldanud skemaatiliselt (t.l 117, k.1). 18.2.Maakohus on fraseerinud ümber eksperdi ütlused ja andnud neile teise tähenduse võrreldes sellega, mida ekspert tegelikkuses väljendas. 6
(12)1-05-140 Maakohus märkis, et vastavalt eksperdi hinnangule, puudus liiklusõnnetuse sündmuskohal selline olukord, et enne ristmikule jõudmist oleks vilkurite valgus peegeldatud ümbritsevatelt objektidelt ja seega vilkurite sinine valgus oleks olnud teistele liiklejatele varem nähtav. Tegelikkuses märkis ekspert ekspertiisiaktis (t.l 114, k.1), et alates maja varjust väljumisest oli eksperimendist osavõtjatele töötavate vilkuritega alarmsõiduk tajutav ka siis, kui asus perifeerse nägemisvälja osas, … ehk ristumiskoha piirist ca 50 meetri kaugusel. Sellelt kauguselt pidi alarmsõidul VW sõidukile nähtav olema. Sisselülitatud vilkureid tajusid ka kõik kohtus tunnistajatena ülekuulatud isikud, kes võrreldes VW juhi F. S ei olnud suurema ohuallika valdajateks ning neil ei lasunud suurema tähelepanu kohustust ja vastutust liikluses osalemisel. 18.3.Jättes eeltoodu tähelepanuta on maakohus F. S tajumisvõime analüüsimisel viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-27-96 ning märkinud, et seab kahtluse alla, kas F. S võis kuulda töötavat sireeni, s.o asjaolu, mida esitatud süüdistuses ei esine. 19.Samalaadselt on maakohus tõlgendanud ebaobjektiivselt ka kohtuistungi käigus läbiviidud uurimiseksperimenti, mille käigus jäeti tuvastamata, et töötava sireeniga tuletõrjeauto salongis pole võimalik suhelda, kuid tuvastati, et esimeses ja teises salongireas viibivate isikute vestlus on kuuldav vaid neile mitte aga alarmsõidukijuhile (vt uurimiseksperimendi videosalvestust). 19.1.Sellelaadse valikulise analüüsi tulemusel jõudis maakohus järeldusele, et F. S puudus ükskõik milline tahtluse vorm alarmsõidukile tee mittevõimaldamiseks, seega antud olukorra kontekstis võib rääkida ainult F. S vastutusest väärteo toimepanemise eest LS § 7427 järgi. Eeltoodu on aga vastuolus isegi süüdistava F. S enda maakohtus antud ütlustega, mille kohaselt ta mitte ainult ei teinud midagi selleks, et vähendada kiirust, mis võinuks vältida kokkupõrget või selles asetleidmisel minimiseerida vigastusi ja tagajärgi, vaid nähes vilkuritega alarmsõidukit otsustas ta kiirust vähendamata enne läbi lipsata. Just selline tahtlik ja jäme liikluseeskirjade rikkumine ühelt poolt ja alarmsõiduki juhi LE rikkumisel liiklusohutuse tagamata jätmine oli põhjuslikus seoses saabunud raske tagajärje – 13-aastase lapse surmaga, mis väljub omakorda väärtegude regulatsioonist ja kuulub kvalifitseerimisele
§ 422lg 1 järgi.
20.Karistuse mõistmisel on maakohus jätnud tähelepanuta nii karistuslikud kui ka preventiivsed meetmed, s.o süüdlase mõjutamise ja õiguskorra kaitsmise huvid. Kumbki süüdistavates ei hinnanud kogu menetluse kestel oma käitumist süüliseks ega lubamatuks, mis annab omakorda alust kahelda nendepoolses arusaamises teo keelatusest ja tulevikus lubamatusest, mis tingib prokuröri arvates süüdistatavatele nii lühiajalise vanglakaristuse kui ka
§ 50lg 1 sätestatud juhtimisõiguse äravõtmise vajaduse.
21.Viru Maakohtu Narva kohtumaja 06.juuli 2006.a. kohtuotsuse peale esitas apellatsiooni ka A. K kaitsja Jevgenia Tušinskaja, kes palub tühistada maakohtu otsus A. K osas täielikult ning mõista ta Kaaristuseadustiku § 422 lg 1 järgi õigeks. Apellatsiooni kohaselt ei ole maakohtu otsus põhjendatud ning kuulub tühistamisele, kuna on oluliselt rikutud menetlus- ja materiaalõiguse norme. 21.1.Maakohtu järeldus A. K süü suhtes on põhjendatud asjaoludega, mida ei ole piisavalt analüüsitud, nimelt eksperdi kokkuvõte ja eksperdi ütlused. Vastavalt ekspertiisiaktile nr LL 117-04/1816 (k.1, t.l 115 p 5) oli VW juhil tehniliselt võimalik liiklusohu tekitamist vältida, alarmsõidukijuht ei saanud aga tehniliselt kokkupõrget vältida. Käesolevat järeldust kinnitas ekspert ka kohtuistungil. 7
(12)1-05-140 21.2.Samuti seletas ta, et tuletõrjeauto vilkureid oli näha ka piiratud nähtavuse tingimustes. Tumedal taustal peegelduvad nad teelt ning teistelt objektidelt ja on nähtavad enne autot (t.l 34). Eksperdi ülekuulamisprotokollist nähtub samuti, et arvutuslikult oli määratud, et alarmsõiduk võis asuda samal hetkel kuni 50 meetri kaugusel ristumiskohast, s.t asus sõiduauto juhi vaateväljas ja pidi olema eriti silmatorkavate tunnuste tõttu viimasele selgelt tajutav sõltumata sõidukite kiirusest. Sõiduauto juht võis alarmsõidukit tajuda isegi varem, kuid peatumisteekonna kauguselt oli tema nähtavus garanteeritud (t.l 121-122, k.1). 21.3.Nii võib eksperdi järelustele tuginedes väita, et transpordivahendite kokkupõrge toimus mitte alarmsõiduki A. K süül. Pärast autode kokkupõrkamist ei saanud kumbki juht kontrollida ega juhtida transpordivahendeid, mida kinnitas ekspert kohtuistungil (t.l 134, k.2). 22.Isikut karistatakse õigusvastase teo eest ainult sellisel juhul, kui ta on süüdi antud teo toimepanemises. A. K sõitis ristmikule valdusfoori keelava tule ajal, kuid tema ei tekitanud ohtu transpordivahendite liikluseks, tema jaoks polnud ohtu ka teiste transpordivahendite poolt. Mitte nähes paremalt liikuvat sõiduautot, mida juhtis F. S, ei olnud tal tehnilist võimalust kokkupõrget vältida. Pärast kokkupõrget ei saanud A. K mõjutada tuletõrjeauto liikumist. Kaitsja leiab, et asjas ei ole tuvastatud selliseid liiklusohutuse reeglite rikkumisi A. K poolt, mis oleksid põhjuslikus seoses toimunud tagajärgedega, s.o ei ole kindlaks tehtud A. K süü kannatanu surma tekitamisel. 23.Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav A. K ja kaitsja Jevgenia Tuśinskaja apellatsioonis esitatud väidete juurde. Süüdistatav F. S ja kaitsja Ljudmilla Andrejeva palusid jätta maakohtu õigeksmõistev kohtuotsus muutmata. Ringkonnaprokurör Gustav Blumberg jäi oma apellatsiooni juurde selles toodud motiividel. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 24.Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatavad A. K, F. S, kannatanu M. P, kaitsjad Jevgenia Tuśinskaja ja Ljudmilla Andrejeva, ringkonnaprokuröri Gustav Blumbergi, leidis, et Viru Maakohtu Narva kohtumaja 06.juuli 2006.a kohtuotsus, millega mõisteti õigeks süüdistatav F. S ning millega süüdistatavalt A. K mõisteti välja kohtukulud summas 22 105 (kakskümmend kaks tuhat sada viis) krooni kuulub tühistamisele kohtuotsuses sisaldavate kohtujärelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele, mille tõttu maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ning jõudis seega ebaõigele järeldusele selles, et süüdistatava F. S tegudes puudub
§ 422lg 1 järgi ettenähtud kuriteokoosseis.
Kuivõrd maakohtu järeldus F. S õigeksmõistmisest
§ 422
lg 1 järgi, rajaneb vaid valikuliselt ja puudulikult kajastatud tõenditel, ei saa eelnimetatud seisukohaga nõustuda. 24.1.Kohtupraktikast (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-107-03; RT III 2003, 32, 327) tuleneb, et :“…kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul nende samade tõendite alusel süüdi, peavad kohtud eriti hoolikalt täitma kriminaalasja arutamisel igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega“. 8
(12)1-05-140 Kõnealuses kriminaalasjas seisneb põhiline viga selles, et maakohus ei hinnanud sõiduautode Volkswageni ja Zili autojuhtide käitumist ühes liiklusõnnetuses koos, vaid eraldi, arvestamata käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendeid. Sel juhul on sobiv meelde tuletada, et liiklusõnnetustega seotud kuritegude uurimisel tuleb kaaluda kõikide õnnetuses osalenud isikute käitumist ja anda sellele õiguslik hinnang (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-79-06, 06.oktoober 2006.a; nr 3-1-1-94-02; RT III 2002, 23, 265). On võimalik, et liiklusnõudeid rikkusid erinevad liiklusõnnetuse osapooled ning sellisel juhul tuleb välja selgitada, milline neist rikkumistest põhjustas inimese tervisekahjustuse. Võimalik on seegi, et tagajärje suhtes on kausaalne mitte ühe, vaid mitme isiku käitumine. Sellest tulenevalt ei ole võimalik lahendada ühe liiklusõnnetuse osapoole vastutuse küsimust ilma teiste osapoolte käitumist hindamata. Vaid nii saab tagada asja erapooletu, igakülgse ning objektiivse arutamise. 24.2.Eritalituse sõidukite loetelu, nende tähistamise ja liiklemise korra (Vabariigi valitsuse 20.veebruari 2001.a määrus nr 69) § 3 lg 1 sätestab, et alarmsõiduk on pääste- ja avariiteenistuse sõiduk. Sama korra § 15 ja § 18 sätestavad, et alarmsõiduki juht võib tõepoolest kehtestatud liikluskorra enamikest nõuetest kõrvale kalduda või neid eritata tingimustel, et alarmsõidukijuht peab kindlustama liikluse ohutuse. Arvestades seda, et alarmsõiduki puhul on tegemist eriti suure ohu allikaga, ei ole alarmsõiduki juhil õigust ohustada teisi liiklejaid alarmsõidukiga ega lootma helisignaalile või vilkuri toimele liiklusõnnetuse ärahoidmiseks. Praegusel juhul oleks pidanud alarmsõiduki juht A. K ristmikule lähenedes keelava märguande korral kiirust vähendama ja ristmiku ületama ainult juhul, kui oleks veendunud, et lubava märguande suunast lähenejad on alarmsõidukit märganud ja asunud teed andma. Oluline on rõhutada ka seda, et kriminaalasja materjalidest (lk. 143-145, k.1) nähtuvalt oli A. K teadlik, et ta võib operatiivsõidul kõrvale kalduda valgusfoori nõudest, kuid peab seejuures tagama liiklusohutuse. Sellest tulenevalt jõuab ringkonnakohus järeldusele, et alarmsõiduki juht A. K ei täitnud oma kohustusi vähemalt kaudse tahtlusega, A. K pidas võimalikuks, et ta rikub oma teoga „Eritalituse sõidukite loetelu, nende tähistamise ja liiklemise korra“ § 18, nimelt: kaldudes kõrvale liikluseeskirja lisa 1 osa 1 p 1 nõuetest, ületades keelava punase valgussignaali ajal reguleeritava ristmiku, ei taganud liiklusohutust, mille tulemusena põrkas kokku liikuva sõiduautoga Volkswagen ja selle tagajärjel sõitis üle eraldusriba jalakäija ülekäigurajal seisvale V. P otsa, tekitades talle eluga kokkusobimatuid kehavigastusi, millesse V. P suri kohapeal. Tagajärgede saabumise suhtes (V. P surma põhjustamine ja kannatanute S. Ś ja S. M mitteraskeid tervisekahjustusi tekitamine) tegutses A. K hooletult. 24.3.Sel moel leiab ringkonnakohus, et maakohus on tunnistanud A. K põhjendatult süüdi
§ 422
lg 1 järgi liiklusnõuete rikkumises, millega ettevaatamatusest põhjustas inimese surma. Kaitsja Jevgenia Tuśinskaja poolt esitatud apellatsioonis põhjendused ei anna alust süüdistatava A. K
§ 422lg 1 järgi õigeksmõistmiseks ning maakohtu otsuse tühistamiseks.
Seetõttu jäetakse kaitsja Jevgenia Tuśinskaja apellatsioon rahuldamata. 25.Ringkonnakohus on antud kriminaalasjas jõudnud seisukohale, et ainult ühed liiklusnõuete rikkumised süüdistatava A. K poolt, arvestamata süüdistatava F. S poolt liiklusnõuete rikkumisi, ei saanud olla toimunud liiklusõnnetuse põhjuseks, millega põhjustati V. P surm. 25.1.Maakohus tuli ebaõigele järeldusele, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, et sõiduauto Volkswageni juhil F. S oli tehniline võimalus peatamiseks hetkel, kui F. S märkas tuletõrjeautot (alarmsõiduk). 9
(12)1-05-140 Kriminaalmenetluse seadusitku § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Ühest ja samast tõendiallikast erinevates menetlusstaadiumites saadud ütlused kuuluvad hindamisele nende kogumis ja kohtu siseveendumuse kohaselt. Eksperdi arvamusest (lk.115-117, k.1) nähtub, et alates maja varjust väljumisest oli eksperimendist osavõtjatele töötavate vilkuritega alarmsõiduk tajutav ka siis, kui asus perifeerse nägemisvälja osas,… ehk ristumiskoha piirist 56,8 – 7 = ca 50 m kaugusel. Sellelt kauguselt pidi olema tuletõrjeauto Volkswagen juhile nähtav. Sõiduauto Volkswageni juhil oli tehniliselt võimalik vältida liiklusohu tekitamist ja anda teed alarmsõidukile. Oma arvamust on ekspert motiveerinud ja kirjeldanud ka skemaatiliselt. Sisselülitatud vilkureid tajusid ka tunnistajatena ülekuulatud isikud, nimelt S. N. (lk.56, k.1), A. S. (lk.57, k.1), S. K. (lk.58, k.1), K. T. (lk.60, k.1), J. L. (lk.62-63, k.1), A. K. (lk.64-66, k.1), S. Ś. (lk.72-74, k.1). Sel moel on süüdistatava F. S väide, et ta sõites ristteele ja ei näinud alarmsõidukit sisselülitatud vilkuritega, ümberlükatud tunnistajate ütluste ning ekspardi arvamusega. Oluline on rõhutada ka seda, et kriminaalasja materjalidest (lk107, k.2) nähtuvalt kinnitas süüdistatav F. S maakohtu istungi käigus, et ei teinud midagi selleks, et vähendada kiirust, mis võinuks vältida kokkupõrget või minimiseerida selle asetleidmisel vigastusi ja tagajärge, vaid nähes vilkuritega alarmsõidukit otsustas enne seda kiirust vähendamata läbi lipsata. 25.2.Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 1 sätestab, et :“Kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui käesoleva paragrahvi lõigetes 2-6 ei ole sätestatud teisiti“. Süüdistusakti kohaselt (lk.1-2, k.2) rikkus F. S LS § 71 lg 6 ja LE § 68 lg 2 sätteid - ei andnud teed sisselülitatud sinise vilkuriga eritalituse sõidukile. Maakohus on õigeksmõistetu F. S tajumisvõime analüüsimisel viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr. 3-1-2796 kui analoogses asjas langetatud kohtulahendile ning märkinud, et seab kahtluse alla selle, kas süüdistatav F. S võis kuulda töötavat sireeni, s.o. asjaolu mida süüdistatavale F. S prokuratuuri poolt esitatud süüdistuses üldse ei esine. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et ringkonnakohtu istungil kriminaalasjas kogutud tõendite uurimisega on täilikult tõendamist leidnud F. S süü inkrimineeritud kuriteos, nimelt tahtliku LS § 71 lg 6 ja LE § 68 lg 2 rikkumised, mille järgi ei andnud F. S, olles mootorsõiduki juht, teed sisselülitatud sinise vilkuriga eritalituse sõidukile, mille tulemusel põrkas kokku Kreenhoolmi tänavalt ristmikule väljasõitnud alarmsõidukiga, mille tõttu viimane sõitis välja eraldusribale, sõites otsa jalakäijale V. P, kes seisis ülekäigurajal, tekitades V. P eluga sobimatu vigastuste kompleksi, mis tõi kaasa V. P surma kohapeal. 25.3.Kohtupraktikast (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr. 3-1-1-27-96, 27.veebruar 1996.a) nähtub, et autojuhi, kes kehtestatud sõidukkiirust ületamata sõidab ristmikule rohelise fooritule põledes, tohib operatiivsõidukiga kokkupõrke tagajärjel põhjustatud kahju eest võtta kriminaalvastutusele KrK § 204 järgi vaid juhul, kui ta tahtlikult ei andnud teed operatiivsõidukile. F. S rikkus liiklusnõudeid vähemalt kaudse tahtlusega, s.o. pidas võimalikuks, et ta rikub oma teoga LS § 71 lg 6 ja LE § 86 lg 2 nõudeid. Tagajärgede põhjustamise suhtes tegutses F. S hooletult. Oma tegudega pani F. S, olles mootorsõiduki juht, toime liiklusnõuete rikkumise, millega ettevaatamatusest põhjustas inimese surma, s.t.
§ 422lg 1 ettenähtud kuriteo.
Seega tuleb maakohtu 06.juuli 2006.a kohtuotsus F. S õigeksmõistmises
§ 422lg 1 järgi tühistada ning selles osa tuleb teha uus süüdimõistev otsus. 26.Põhjuslikust seosest. 10
(12)1-05-140 Tagajärg saabus just nimelt süüdistatavate A. K ja F. S poolt liiklusnõuete rikkumise tõttu ja nende kokkupõrke tagajärjel saabus inimese surm. Tahtlik liikluseeskirjade rikkumine ühelt poolt ja alarmsõiduki juhipoolse liikluseeskirjade rikkumisel liiklusohutuse tegemata jätmine teiselt poolt, oligi põhjuslikus seoses saabunud raske tagajärje, s.o. V. P surmaga (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr.3-2-1-78-06, 03.november 2006.a). 27.Järgnevalt arutab ringkonnakohus läbi jalakäija V. P käitumise liiklusõnnetuse toimumise hetkel. Jalakäijana täitis V. P oma kohustusi täielikult. Ta ei takistanud sõidukite liiklust ega põhjustanud liiklusohtlikku olukorda. Kriminaalasja materjalidest tuleneb, et V. P asus ohutussaarel. LE § 30 sätestab, et jalakäija peab sõidutee ületama lühimat teed mööda, ohutussaarte olemasolul nende kaudu. KARISTUSE MÕISTMISE PÕHJUSED 28.Apellatsioonis taotleb ringkonnaprokurör A. K. karistuse kergendamist, nimelt
§ 422
lg 1 järgi kahe aastase vangistuse mõistmist ning kahe aastase katseajaga vangistuse tingimusliku vabastamist. Ühtlasi taotleb ringkonnaprokurör A. K reaalse karistuse ärakandmise mõistmist kahe kuulise vabadusekaotuse näol. 28.1.Ringkonnakohus ei nõustu ringkonnaprokuröri seisukohaga ning jätab maakohtu otsusega mõistetud karistuse suuruse, s.o. neli aastat vangistust ja karistuse vabastamise tingimisi kolmeaastase katseajaga koos kontrollnõude täitmisega
§ 75lg 1 kohaselt muutmata.
Lisaks maakohtu motiveeringule karistuse mõistmise kohta, tuleb aga tähele panna seda, et A. K eesmärk oli toimetada päästetöötajad võimalikult kiiresti liiklusõnnetuse kohale, et osutada abi kannatada saanud isikutele. 29.F. S karistuse mõistmisel võtab ringkonnakohus arvesse eelkõige süüdistatava süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse liiki tegude toimepanemises, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemist. F. S on kriminaalkorras karistamata (lk.5, k.2). Väärteo korras on ta karistamata (lk.166, k.1). Karistust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid
§ 57ja 58 mõttes ringkonnakohus ei tuvastanud.
29.1.Ringkonnaprokurör pakkus mõista F. S
§ 422
lg 1 järgi karistuseks kaks aastat ja kuus kuud vangistust ning seejärel
§ 74
lg 1, 2 ja 3 alusel mõista ärakandmisele kuus kuud vangistust ja muus osas aga tingimuslik vangistus kahe aastase katseajaga. Ringkonnakohus ei nõustu ringkonnaprokuröri ettepanekuga reaalse karistuse mõistmises. Ringkonnakohus on seisukohal, et F. S on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ilma ühiskonnast isoleerimata ning vabastada ta mõistetud vangistuse kandmist tingimisi allutamisega käitumiskontrollile. F. S on alaline töökoht (t.lk.138-139, k.2), võrreldes süüdistatava A. K, tunnistas F. S end osaliselt süüdi. 30.Mis puudutab A. K ja F. S juhtimisõiguse äravõtmist kaheks aastaks, siis antud juhul ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et juhilubade olemasolu mõlemal süüdistataval on nende sissetuleku allikas. Seega leiab ringkonnakohus, et ringkonnaprokuröri Gustav Blumbergi apellatsiooni kuulub rahuldamisele osaliselt, nimelt F. S süüditunnistamises
§ 422lg 1 järgi ja 11
(12)1-05-140 tingimusliku karistuse mõistmise osas. Muus osas jäetakse ringkonnaprokuröri apellatsioon rahuldamata. KOHTUKULUDE ARVESTUS 31.Kriminaalmenetluse seadustiku § 173 lg 1 p 1, § 175 lg 1 p-de 3, 9, § 179 lg 1 p 2 sätete kohaselt on käesolevas süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suuruseks 1,5 palga alammäära, s.o. 4 500 (neli tuhat viissada) krooni, mis tuleb välja mõista süüdistatavalt F. S riigituludesse. Kuivõrd ringkonnakohtu otsusega tunnistatakse süüdistatav F. S süüdi
§ 422
lg 1 järgi, sel juhul eeluurimise käigus tehtud kohtukulud, nimelt ekspertiiside teostamise eest (lk.100, 104, 108, 116, 126, 132, 154, k.1; 7 135 kr. + 2 875 + 2 875 + 6 600 + 2 400 + 110 + 110 kr.), tuleb süüdistatavatelt F. S ja A. K välja mõista solidaarselt 22 105 (kakskümmend kaks tuhat sada viis) krooni riigituludesse. Sel moel tuleb maakohtu otsus tühistada ka A. K kohtukulude 22 105 krooni väljamõistmise osas. 31.1.Kannatanute M. P ja S. M hagid F. S ja Eesti Vabariigi (Ida-Eesti Päästekeskuse kaudu) vastu moraalse kahju hüvitamise nõudes jätta läbi vaatamata, selgitades kannatanutele nende õigust esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. Eelöeldule tuginedes ja juhindudes Kriminaalmenetluse seadustiku § 337 lg 1 p-st 4, § 338 pst 2, § 340 lg 4 p-st 2, §-st 342, § 343 lg-st 1, § 345 lg-test 1 ja 2 tuleb Viru Maakohtu 06.juuli 2006.a kohtuotsus tühistada osaliselt. Ringkonnaprokuröri Gustav Blumbergi apellatsioon rahuldada osaliselt, kaitsja Jevgenia Tuśinskaja apellatsioon jätta rahuldamata. Mihhail Komtšatnikov kohtunik Eeva Levina kohtunik 12
(12)Vladimir Rozalka kohtunik