2-18-2639/20

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 15.03.2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-2639 Tsiviilasi XX hagi YY vastu elatise saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 04.09.2018 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 0 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja/apellant XX (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja CC, lepinguline esindaja adv Helen Tomberg Kostja/vastustaja YY (isikukood XXXXXXXXXXX) Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 04.09.2018 otsus tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata elatise nõudes tagasiulatuvalt enne hagi esitamist (resolutsiooni punkt 3).
2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt välja elatis tagasiulatuvalt perioodi 19.02.2017–18.02.2018 eest summas 2599.64 eurot. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3. Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada; 2) Välja mõista YY-lt XX kasuks igakuine elatis 250 eurot kuus muutuva suurusena pooles Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras alates 19.02.2018 kuni XX täisealiseks saamiseni 26.12.2023; 2 3) Välja mõista YY-lt XX kasuks elatis tagasiulatuvalt perioodi 19.02.2017– 18.02.2018 eest summas 2599.64 eurot; 4) Kostja YY poolt kohtumenetluse kestel hagejale makstud elatise summad kuuluvad väljamõistetud elatisega tasaarvestamisele; 5) Elatis tuleb tasuda iga kalendrikuu eest ette. Nii igakuine kui tagasiulatuv elatis tuleb tasuda hageja seadusliku esindaja CC arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXX, selgitusega XX elatisraha. 6) Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
4. Apellatsioonkaebus rahuldada.
5. Jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud kostja kanda.
6. Määrata kindlaks XX hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ja mõista YY-lt XX kasuks välja menetluskulud apellatsioonimenetluses (õigusabikulud) 445.20 eurot (sisaldab käibemaksu).
7. Mõista YY-lt XX kasuks välja viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras menetluskulude hüvitise 445.20 eurot tasumisega viivitamise korral alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Edasikaebamise kord ja tähtajad Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
8. 19.02.2018 esitas hageja maakohtule hagi ja 12.03.2018 selle täpsustuse, paludes kostjalt välja mõista igakuise elatise pooles Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras alates 19.02.2018, samuti tagasiulatuvalt perioodi 19.02.2017–18.02.2018 eest elatisevõla 2599.64 eurot. Kostja on tagasiulatuval perioodil tasunud lapse ülalpidamiseks kokku 245 eurot (arvestades, et ülejäänud ülekantud summa 655 euro ulatuses on kostja edasi kandnud senini tema kontole laekunud lapsetoetust). 02.06.2018 avalduses nõustus hageja tagasiulatuva elatise nõuet vähendama 67.96 euro ulatuses seoses ema poolt lapsele ostetud asjadega, seega jäi tagasiulatuvaks nõudeks 2531.68 eurot.
9. Hageja ei nõustunud kostja väidetega tema väikese sissetuleku kohta. Lisaks põhitööle Q tegeleb ta ka ettevõtlusega, olles W OÜ juhatuse liige. Kostja elustiili järgi ei saa 3 öelda, et ta ei saaks miinimumelatist tasuda. Kostjalt enne hagi esitamist elatise nõudmine on toimunud telefonivestlustes. Kostja vastuväited
10. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja on viibinud eelmise aasta jooksul korduvalt kostja juures, mil kostja on kandnud kulutusi lapsele. Hageja seadusliku esindajaga oli suuline kokkulepe elatise tasumise kohta. Kostjal ei ole võimalik maksta elatist miinimumsuuruses, kuna sel juhul kahjustuks kostja ja tema ülalpidamisel oleva lapse majanduslik seisund. Esimese astme kohtu otsus
11. 04.09.2018 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hagejale välja igakuise elatise 250 eurot kuus muutuva suurusena pooles Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras alates 19.02.2018 kuni lapse täisealiseks saamiseni, s.o kuni 26.12.
12. Kohus jättis rahuldamata hagi tagasiulatuva elatise osas. Kohus märkis, et kostja poolt kohtumenetluse kestel hagejale makstud elatise summad kuuluvad väljamõistetud elatisega tasaarvestamisele. Elatis tuleb tasuda iga kalendrikuu eest ette. Igakuine elatis tuleb tasuda hageja seadusliku esindaja CC arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXX, selgitusega XX elatisraha. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.
13. Seoses kostja varalise seisundiga leidis kohus, et kostja on suuteline hagejale miinimumsummas elatist tasuma. Kohus ei tuvastanud kostja poolt kohtule esitatud pangakonto väljavõttest kostja elustandardi mittevastavust tema väidetavale varalisele seisundile. Küll aga nähtub pangakonto väljavõttest, et kostja kogu sissetulek ei kulu ainult esmavajaduste rahuldamisele ega tavalisele ülalpidamisele. Kindlasti ei saa lugeda esmavajaduste rahuldamiseks sagedast küünehoolduses käimist. Hageja esitatud reisipildid ning asjaolu, et kostja kutsus hagejat reisile, tõendavad kostja paremat majanduslikku olukorda kui kostja kohtule näitab. Küünehoolduses ja reisidel käimine ei ole põhjendatud olukorras, kus hageja esmavajadused on katmata. Seega tuleb kostjal kasutada tema käsutada olevaid vahendeid enda ja hageja ülalpidamiseks ühetaoliselt. Tõmmised kostjast erinevates riietes ja ööklubides ei tõenda kostja luksuslikku eluviisi. Seega leidis kohus kokkuvõtvalt, et kostjal on sissetulekuid, mille arvelt on tal võimalik hagejale igakuiselt miinimumelatist tasuda.
14. Seoses tagasiulatuva elatise nõudega leidis kohus järgmist. Kohus viitas perekonnaseaduse (PKS) §-le 108 ja märkis, et Riigikohus on selgitanud, et PKS § 108 mõte on kaitsta ka ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada nõude ulatuse määramisel (vt lahend nr 3-2-1-35-16, punktid 19 ja 20). Hageja ei ole tõendanud, et isa oleks nõudnud järjepidevalt kostjalt elatise maksmise kohustuse täitmist miinimummääras. Samuti leidis kohus, et tagasiulatuva kahju väljamõistmine paneks kostja raskesse majanduslikku olukorda ning samuti ei suudaks ta sel juhul täita hageja igakuise elatise tasumise kohustust. Apellatsioonkaebus 4
15. 04.10.2018 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis rahuldamata tema tagasiulatuva elatise nõude ja teha selles osas uus otsuse, millega hagi ka selles osas rahuldada.
16. Kohus jättis tähelepanuta, et 02.06.2018 avalduses hageja vähendas tagasiulatuvat nõuet 67.96 euro võrra ja selles osas tuleb lugeda ta hagist loobunuks.
17. Kohus heitis hagejale ette, et hageja ei suutnud tõendada elatise järjepidevat nõudmist kostjalt. Riigikohus on aga leidnud, et järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, selle asjaoluga saab arvestada vaid nõude ulatuse määramisel. Kohtupraktikas on seda seisukohta kohaldatud viisil, et üle seadusjärgse alammäära tagasiulatuvat elatist välja ei mõisteta, sest seda ületavas ulatuses ei ole lapse kulud olnud kohustatud isikule ettenähtavad. Märgitu tähendab, et ülalpidamise järjekindel nõudmata jätmine võib tuua kaasa olukorra, et tagasiulatuvat elatist mõistetakse välja vähem, kui lapse tegelikud kulutused sel perioodil või isegi vähem kui elatise seadusjärgne alammäär, kuid seadusest ei tulene, et kohtul oleks õiguslikku alust tagasiulatuv elatis üldse välja mõistmata jätta. Kohustatud isikul ei saa olla õigustatud ootust ega arusaama, et tal ei ole või ei olnud kohustust anda möödunud aasta eest lapsele ülalpidamist, kui seadus seda nõudis.
18. Kuivõrd tagasiulatuvalt elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-78-13, punkt 13; 3-21-136-13, punkt 13). Mh saab üldsätetest lähtuda ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel, et kohustus ei oleks isikule ebamõistlikult koormav. Kaevatavast otsusest nähtuvalt ei ole seda asjaolu analüüsitud ega põhjendatud, kas ja milline ulatus oleks kohustatud isikule ebamõistlikult koormav. Kohus leidis, et kostja tegelik elatustase ületab tema tõendatud sissetulekuid ja et kostja teeb toreduslikke kulutusi. Sellise tuvastuse foonil tulnuks maakohtul eriti hoolikalt kaaluda, kas tagasiulatuva elatise väljamõistmine ikka tegelikult ka paneks kostja ebamõistlikult raskesse olukorda või oleks tal vähemalt mingis summas ja aja jooksul võimalik tagasiulatuvat elatist tasuda.
19. Selleks, et keelduda kostjalt hagi esitamise eelse aasta eest elatist üldse välja mõistmast, tulnuks kostjal tõendada ja kohtul tõendite alusel kindlaks teha, et pooltel oli kokkulepe seadusjärgsest elatisest vähem maksmiseks ja et kostja on ülalpidamiskohustust kohaselt täitnud. Alla alammäära elatise maksmiseks kokkulepet ei olnud, vaid kokkulepe oli maksmiseks „seaduse järgi“. Kohtuotsuse kohaselt ei ole kostja ülalpidamiskohustust kohaselt täitnud. Seega on tagasiulatuva elatise välja mõistmata jätmine õigusvastane.
20. Kohus on vääralt pööranud ka tõendamiskoormist. Riigikohus on korduvalt märkinud, et lapse vajadused on eelduslikult kahekordses seadusjärgses elatise alammääras ning selles osas ei saa panna hagejale kohustust hagi tõendada. Mõistlikku põhjendust ei oleks sellele, kui sama põhimõte ei kohalduks ka tagasiulatuvale elatisele. Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik kohustatud isiku äärmiselt raskesse olukorda asetamist vältida eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel õigustatud isiku toonaseid vajadusi, kohustatud isiku toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-136-13, punkt 14). Selline tõendamiskoormus lasus aga kostjal. Kostja ei ole isegi väitnud, et hageja vajadused oleksid olnud 5 väiksemad kui seadusjärgne kuupalga alammäär (v.a transpordi osa), rääkimata tõendamisest. Vastustaja seisukoht
21. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
22. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) ja § 651 lõikes 1 sätestatuga kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Otsus on vaidlustatud osas, milles hageja nõue tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks jäi rahuldamata (resolutsiooni punkt 3). Seega ülejäänud osas, mh igakuise elatise miinimummääras väljamõistmise osas ja menetluskulude jaotuse osas, on otsus jõustunud.
23. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lõike 1 punkti 2 alusel vaidlustatud osas tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja nõude tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks. Seoses eeltooduga tuleb täpsustada ka vaidlustatud otsuse resolutsiooni punkti 5, märkides, et ka tagasiulatuv elatis tuleb tasuda samale arvelduskontole, millele igakuine elatis. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohus jaotab apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud.
24. Maakohus on jätnud otsuse tagasiulatuva elatise osas nõuetekohaselt põhjendamata ja rikkus sellega TsMS § 442 lõiget
25. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et isa oleks nõudnud järjepidevalt kostjalt elatise tasumise kohustuse täitmist miinimummääras ning et lisaks paneks tagasiulatuva elatise väljamõistmine kostja raskesse majanduslikku olukorda. Esmalt märgib ringkonnakohus, et asjaolu, kas lapse seaduslik esindaja on nõudnud järjepidevalt elatise maksmise kohustuse täitmist, saab omada tähendust kogumis muude asjaoludega, kuid elatise järjepidevalt nõudmata jätmine ei anna eraldiseisvalt alust tagasiulatuva elatise välja mõistmata jätmiseks. Nimetatule lisaks peab olema tuvastatud, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine oleks kohustatud isikule ebamõistlikult koormav (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-136-13, punkt 12). Samuti võib elatise järjepidevalt nõudmata jätmine omada tähendust olukorras, kus vanemate vahel oli ülalpidamiskohustuse täitmise kokkulepe PKS § 100 lõike 3 mõistes.
26. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-136-13 punktis 12 selgitanud, et teatud juhtudel võib tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud. Kolleegiumi arvates saab nimetatud asjaolu arvestada tagasiulatuvalt väljamõistetava elatise suurust määrates. Eeltoodust tuleneb, et ülalpidamise järjepidevalt nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõigust, kuid selle asjaoluga saab arvestada nõude ulatuse määramisel. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et eeltoodud seisukohta tuleks kohaldada viisil, et üle seadusjärgse alammäära tagasiulatuvat elatist välja ei mõisteta, sest seda ületavas osas ei ole lapse kulud olnud kohustatud isikule ettenähtavad. Kohustatud isikul ei saa aga tekkida õigustatud ootust, et ta elatist (sh tagasiulatuvat elatist) üldse tasuma ei pea, kuivõrd elatise tasumise kohustus tuleneb seadusest. Eelnevalt viidatud lahendi punktis 14 leidis Riigikohus, et elatist tagasiulatuvalt välja mõistes tuleb arvestada nii 6 vanema toonast kui kohtulahendi tegemisel ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, et vältida vanema asetamist äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda põhjusel, et õigustatud isik ei ole esitanud kohe vajaduse ilmnedes tema vastu nõuet.
27. Praegusel juhul tugines maakohus (lisaks elatise järjepidevalt nõudmata jätmisele) asjaolule, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine paneks kostja raskesse majanduslikku olukorda. Kohtu vastav seisukoht on aga täielikult põhjendamata ning lahendis eelnevalt märgitut arvestades ka vastuoluline. Nimelt on maakohus otsuse punktis 15 kostja pangakonto väljavõtete alusel tuvastanud, et kostja kogu sissetulek ei kuulu ainult esmavajaduste rahuldamisele ega tavalisele ülalpidamisele ning et sage küünehoolduses käimine ja hageja esitatud reisipildid, samuti asjaolu, et kostja kutsus hagejat reisile, tõendavad kostja paremat majanduslikku olukorda, kui ta kohtule näitab. Seega tuvastas kohus, et kostja tegelik elatustase ületab tema tõendatud sissetulekuid ja et kostja teeb n-ö toreduslikke kulutusi. Vastuses apellatsioonkaebusele kostja eeltoodut ümber ei lükanud. Kostja maakohtu menetluses esitatud vastupidised väited on jäänud paljasõnaliseks. Seega võib kolleegiumi hinnangul nõustuda maakohtu poolt tuvastatu põhjal apellandiga, et kostjal on piisavalt vahendeid tagasiulatuva elatise tasumiseks ning kostja vastupidist tõendanud ei ole. Vastuses kaebusele on kostja siinkohal ekslikult leidnud, et hagejal tulnuks tõendada oma vajadusi tagasiulatuva elatise perioodil. Riigikohus on korduvalt märkinud, et lapse vajadused on eelduslikult kahekordses seadusjärgses elatise alammääras, seega selles osas ei tule hagejal oma vajadusi tõendada. Ka praegusel juhul nõudis hageja elatist (sh tagasiulatuvat) miinimummääras. Hagejal tulnuks oma vajadused esile tuua üksnes juhul, kui kostja oleks asunud väitma, et hageja vajadused olid miinimumist väiksemad. Sellele aga kostja tuginenud ei ole.
28. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et asjas ei ole tõendatud, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine paneks kostja äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda, mistõttu nimetatud alusel nõude rahuldamata jätmine ei olnud põhjendatud. Järgnevalt käsitleb kolleegium hageja nõude ulatust, sh võimalikku vanemate kokkulepet, ülalpidamiskohustuse täitmiseks.
29. Hagiavalduse ja selle 12.03.2018 täpsustuse kohaselt palus hageja perioodi 19.02.2017–18.02.2018 eest välja mõista tagasiulatuva elatise kokku 2599.64 eurot. Hageja selgitas seejuures, et seadusjärgne tagasiulatuva elatise summa, mida kostja pidanuks tasuma, on nimetatud perioodi eest kokku 2844.64 eurot. Hageja tõi esile, et nimetatud perioodil on kostja hageja seadusliku esindaja pangakontole üle kandnud kokku 900 eurot, millest saab lugeda lapse ülalpidamiseks tasutuks üksnes 245 eurot, kuna tuleb arvestada, et 655 euro ulatuses on kostja kandnud edasi sel perioodil veel tema kontole laekunud riiklikku toetust. 02.06.2018 avalduses on hageja täiendavalt vähendanud tagasiulatuvat nõuet 67.96 euro võrra seoses kostja poolt lapsele tehtud põhjendatud kulutustega. Seega jäi tagasiulatuvaks nõudeks 2531.68 eurot ning saab lugeda, et kostja on panustanud hageja ülalpidamisse tagasiulatuval perioodil kokku 312.96 eurot. Hageja on 02.06.2018 avalduses põhistanud ja avaldusele lisatud fotodega ema saadetud sobimatutest esemetest (t lk 54–64) tõendanud, et ülejäänud ulatuses kostja väidetud kulutuste tegemine põhjendatud ei olnud.
30. Kolleegium nõustub apellandiga, et selleks, et praeguses olukorras hageja tagasiulatuv elatisenõue rahuldamata jätta, tulnuks kostjal tõendada ja kohtul tuvastada, et poolte 7 vahel oli kokkulepe seadusjärgsest elatisest vähem maksmiseks ja et kostja on nimetatud kokkulepet nõuetekohaselt täitnud. PKS § 100 lõike 3 järgi võivad vanemad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Kokkulepe ei välista ega piira seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut. Praegusel juhul on mõlemad vanemad väitnud, et poolte vahel oli vastav kokkulepe – hageja sõnul kokkulepe elatise maksmiseks seaduse järgi, kostja sõnul kokkulepe elatise maksmiseks vajaduspõhiselt (vastuses hagile märgitud, et kokkulepe kanda lapse trenni-, riide-, prilli- ja koolikulud pooleks). Kumbki pool oma väidet kokkuleppe sõlmimise kohta tõendanud ei ole. Samuti ei ole kostja tõendanud tema väidetud kokkuleppe kohast täitmist – aasta jooksul kokku üksnes 312.96 euro tasumist ei saa pidada vajaduspõhise või lapse trenni-, riide-, prilli- ja koolikulude pooleks tasumise kokkuleppe täitmiseks. Eluliselt usutav ei ole, et põhikoolis käiva lapse trenni,- riide,- prilli- ja koolikulud oleks aastas üksnes ca 625 eurot või et hageja koguvajadused oleksid miinimumist sedavõrd palju väiksemad, et vajaduspõhise ülalpidamise kokkuleppe kohaseks täitmiseks saab lugeda aastas 312.96 euro ulatuses lapse vajaduste katmist. Nagu ringkonnakohus eelnevalt leidis, ei ole asjaolule, et hageja vajadused oleksid miinimumist väiksemad, kostja ka tuginenud. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjas tõendatud, et vanemate vahel oli sõlmitud kokkulepe ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Seega tuleb eeldada, et kostjal oli ka perioodil 19.02.2017–18.02.2018 kohustus tasuda elatist seaduses sätestatud miinimummääras. Seoses vastuses kaebusele märgituga, et kostja on esitanud tõendid, millest nähtub tema poolt elatise maksmise kohustuse täitmine, st lapsele riiete ja jalanõude ostmine, samuti maksed hageja isa ja kooliga seotud isikute arveldusarvele vähemalt 7 korral kokku 200 eurot, märgib kolleegium, et kõnealuseid kulutusi ongi hageja oma tagasiulatuva nõude esitamisel juba arvestanud ja oma nõuet vähendanud kokku 312.96 euro võrra.
31. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja tagasiulatuva elatisenõude täies ulatuses. Hagi ja selle täpsustuse ning 02.06.2018 avalduse kohaselt on hageja vastava nõude suuruseks 2531.68 eurot. Hageja on näidanud ära ka nõude arvestuskäigu (t lk 11), mille õigsust on ringkonnakohus kontrollinud ja nõustub sellega. Ka kostja ei ole arvestuskäigu osas vastuväiteid esitanud. Seega mõistab kohus kostjalt hagejale välja elatise tagasiulatuvalt perioodi 19.02.2017–18.02.2018 eest kokku 2531.68 eurot.
32. Seoses kaebuse väitega, et kohtul tulnuks hageja 02.06.2018 avalduse alusel lugeda hageja 67.96 euro osas hagist loobunuks, selgitab kolleegium, et kuivõrd nimetatud avalduses on hageja ise märkinud, et vähendab oma nõuet 67.96 euro osas, sai maakohus tõlgendada hageja avaldust nõude vähendamisena, mille kohta eraldi otsustust kohus tegema ei pidanud. Avaldust nõudest osaliseks loobumiseks hageja maakohtus ei esitanud. Samuti ei ole menetluslikult hageja jaoks sisulist erinevust, kas lugeda. et ta loobus osaliselt hagist või vähendas nõuet.
33. Maakohus on jätnud menetluskulud poolte kanda ja selles osas ei ole hageja otsust vaidlustanud (apellatsioonkaebuse palvepunktist nr 2 nähtuvalt on palutud jätta üksnes apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda). Maakohtu otsuse osaline tühistamine ringkonnakohtus ei tingi seetõttu maakohtu otsuse muutmist menetluskulude jaotuse osas. Kuivõrd kaebus rahuldatakse täies ulatuses, jäävad apellatsioonimenetlusega seotud kulud TsMS § 162 lõike 1 (koosmõjus § 639 lõikega 1) alusel kostja kanda. 8 Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lõike 1 kohaselt vaidlustada üksnes käesoleva kohtuotsuse peale edasi kaevates.
34. TsMS § 174 lõike 1 järgi tuleb kohtul määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus. Apellandi menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on tema kuluks apellatsioonimenetluses tasu 2,65h õigusabi eest (s.o 0,25h maakohtu otsusega tutvumine ja analüüs ning 2,4h apellatsioonkaebuse koostamine) tunnihinnaga 140 eurot, millele lisandub käibemaks, kokku 445.20 eurot. Vastustaja esitas kuludele vastuväite, milles nõustus esindaja ajakuluga, kuid leidis, et tunnitasu 168 eurot on ülemäära kõrge. Kolleegiumi hinnangul on menetluskulude nimekirjas kajastatud menetlustoimingud põhjendatud ja vajalikud ning neile kulunud aeg, arvestades menetlusdokumentide sisu ja mahtu, mõistlik ja kooskõlas asja materjalidega. Ringkonnakohtu hinnangul on mõistlikus määras, kooskõlas kohtupraktika ja lepingulise esindaja kvalifikatsiooniga ka apellandi esindaja tunnitasu 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Seega puudub kohtul alus tunnitasu vähendamiseks. Täiendavalt märgib ringkonnakohus vastuseks vastustaja väidetele, et menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel ei ole kohtul võimalik arvestada vastaspoole väidetava võimetusega menetluskulusid hüvitada. Eeltoodust tulenevalt määrab ringkonnakohus apellandi menetluskulude suuruseks apellatsioonimenetluses 445.20 eurot, millise summa mõistab vastustajalt apellandi kasuks välja. Apellant on esitanud ka TsMS § 177 lõikele 4 vastava taotluse, mille ringkonnakohus rahuldab. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/