← Eesti

2-17-11744/99

Obsah (5)§ 27§ 17§ 18§ 34§ 9

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Margo Klaar, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 07.02.2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-11744

§ 27lg 2 p 2 ja 3 alusel hageja lahusvara.

Tõendatud on, et SSS kinnistule hakati elamut ehitama

  1. Pooled elasid kostjale lahusvarana kuuluvas JJ korteris kuni selle müügilepingu sõlmimiseni 25.02.
  2. Kuna pooled abiellusid ja kavandasid ühist perekonda, on usutav, et pooled kavandasid ka elada ühes elukohas. Tõendatud on, et kostja on kooskõlastatult hagejaga pärast JJJ tee korteri müüki paigutanud SSS kinnistule elamu ehitusse enda lahusvarasse kuuluva korteri müügist saadud raha 52 129,97 eurot. Seega on raha kasutatud hageja lahusvara huvides ja kasutatud vara väärtus tuleb hüvitada ja hüvitis arvatakse ühisvara hulka.

§ 17

alusel ei ole kostjal õigus nõuda perekonna ülalpidamiseks kasutatud raha hüvitamist. Hageja arvelduskontole Tartus TTT asuva korteri müügist laekunud 56 000 eurot ja TT-lt laekunud 17 500 eurot on poolte ühisvara, mida on kasutatud hageja lahusvara huvides. 7

(22)30.12.2016 võlatunnistuses leppisid hageja ja RR kokku, et RR-l on hageja vastu nõue 235 000 eurot, mis tuleneb nende vahel 2011 ja 2013 sõlmitud laenulepingutest, milliste kohaselt laenu tagastamise tähtaeg oli 30.12.
  1. Võlatunnistuses lepiti kokku, et uus võla tasumise tähtaeg on 15.04.
  2. Maakohtu 12.06.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-6469 kinnitati hageja ja RR vaheline kompromiss, mille kohaselt lepiti kokku võla tasumises osadena 1000 eurot kuus kuni kogu võla tasumiseni ja, et maksete tasumisega viivitamisel muutub kogu nõue koheselt sissenõutavaks. 13.07.2017 sõlmisid hageja ja TT SSS kinnistu müügilepingu, millega kinnistu võõrandati TT-le müügihinnaga 210 000 eurot, mis tasutakse RR-le. Kuna kinnistu oli lahusvara, oli hagejal õigus kinnistut võõrandada. 21.02.2018 istungil pooled nõustusid sellega, et SSS elamu ehitusväärtuseks on kuni 275 000 eurot. Arvestades poolte tuludeklaratsioonides märgitud sissetulekuid ja arvelduskontode väljavõtetel märgitud raha laekumisi ja poolte lahusvaraks olnud korterite müügist saadud raha, ei oleks sellest piisanud kulutusteks 250 000-270 000 eurot. Kohtu hinnangul on hageja poolt 2011 ja 2013 kokku 235 000 eurot võetud laenude puhul tegemist laenuga ühise majapidamise ja perekonna eluaseme huvides, kuid laenu ulatus ületab arvestades abikaasade sissetulekut, abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. Seega ei tekkinud 2011 ja 2013 laenulepingutest ja 30.12.2016 võlatunnistusest solidaarsuskohustust. Kuivõrd kostja lahusvarasse kuuluva korteri müügist saadud raha 52 129,97 eurot on pärast kostja arvelduskontole laekumist kasutatud hageja lahusvarasse kuuluva kinnistu huvides, tuleb hagejal hüvitada kostjale kasutatud vara väärtusest pool, s.o 26 064,99 eurot. Kuna hageja lahusvarasse kuuluva korteri müügist saadud raha 56 000 eurot ja TT poolt antud raha 17 500 eurot, kokku 73 500 eurot, on pärast hageja arvelduskontole laekumist kasutatud hageja lahusvarasse kuuluva kinnistu huvides, tuleb hagejal hüvitada kostjale kasutatud vara väärtusest pool, s.o 36 750 eurot. Lähtudes eeltoodust rahuldas kohus kostja nõude osaliselt ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 62 814,99 eurot. Kohus jagas poolte vahel ühisvara võrdsetes osades. Kuna kostja peab hagejale hüvitama 18 570,80 eurot ja hageja kostjale 90 621,56 eurot, siis vara jagamise ja hüvitise väljamõistmise tulemusena peab hageja pärast tasaarvestamist hüvitama kostjale 72 050,76 eurot. Hageja apellatsioonkaebus
  3. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus mõistis hagejalt haagissuvila hageja omandisse jätmisega seoses kostja kasuks välja hüvitise 1214,44 eurot (resolutsiooni p 2); arvas ühisvara hulka sõiduki BMW X6 väärtuse 32 250 eurot ja mõistis hagejalt välja poole sõiduki BMW X6 väärtusest, s.o 16 125 eurot (resolutsiooni p 11); mõistis hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 62 814,99 eurot hageja poolt väidetava ühisvara hageja lahusvara huvides kasutamise eest (resolutsiooni p 13) ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 90 621,56 eurot ja tasaarvestuse tulemusena hüvitise 72 050,76 eurot (resolutsiooni p 18). Hageja palub teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista haagissuvila hageja omandisse jätmisega seoses hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 750 eurot või alternatiivselt jätta haagissuvila kostjale ning mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 1214,44 eurot; jätta rahuldamata kostja nõue hüvitada ühisvara hulka BMW X6 väärtus ja seejärel jagada see ühisvarana pooleks; jätta rahuldamata kostja nõue hüvitada ühisvara hulka hageja poolt enda lahusvara (SSS kinnistu) huvides väidetavalt kasutatud ühisvara väärtus ja seejärel jagada see ühisvarana pooleks ning jätta menetluskulud poolte endi kanda. Maakohtu otsus on vaid osaliselt seaduslik ja põhjendatud. Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust resolutsiooni p-de 3, 4, 5, 6, 8, 9, 10, 12, 14, 15, 17 ning menetluskulude jaotuse osas. 8
(22)Maakohus tuvastas tõendeid vääralt hinnates haagissuvila väärtuseks 2428,88 eurot ja mõistis põhjendamatult hagejalt kostja kasuks välja 1214,44 eurot. Maakohus nõudis põhjendamatult hagejalt kostja kasuks välja BMW X6 väärtuse eest hüvitise 16 125 eurot. Kohus kohaldas ebaõigesti

§ 18

lg-t 1 ja § 27 lg 2 p-i 3 ja pidas vääralt sõiduki ostmiseks võetud laenu ühisvaras olevaks kohustuseks ja sõidukit ühisvaras olevaks varaks. Kohus tuvastas vääralt BMW X6 turuhinnaks 32 250 eurot olukorras, kus sõiduk osteti 25 500 euro eest ja sõiduki turuhind oli tõenditest nähtuvalt ca 26 000 eurot. Hageja omandas sõiduki enda lahusvara hulka võetud laenu eest, mistõttu sõiduk ja selle väärtus on hageja lahusvara, mida ei saa ühisvarana jagada. 05.09.2016 TT-lt 25 000 eurose laenu võtmine on sellise ulatusega tehing, mis ületab abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. Laen oli võrdne poolte ca 3 aasta sissetulekuga. Tuvastatud on, et pooltel ei olnud 25 000 eurot sõiduki ostmiseks, mistõttu ei ole tegemist igapäevase väikese rahalise kohustuse võtmisega. Alternatiivselt, isegi kui kohus luges õigesti nii sõiduki ostmiseks võetud laenu kui ka BMW X6 poolte ühisvaraks, jättis kohus põhjendamatult ühisvara jagamisel arvestamata laenukohustusega 25 000 eurot, rikkudes oluliselt menetlusnorme ja kohaldades ebaõigesti

§ 34lg-t 3.

Olukorras, kus ühisvara hulka on ostetud sõiduk 25 500 euro eest; ühisvara hulka ostetud sõiduki ostmiseks on võetud 25 000 eurot laenu, mis on kohtu seisukoha järgi ühisvaras olev kohustus; sõiduki omandiõigus antakse laenuandjale laenu katteks üle, millega vabanetakse ühisvaras olevast laenukohustusest saab

§ 34lg 3 alusel kõnelda ühisvara väärtuse vähenemisest üksnes 500 euro ulatuses.

Maakohus tuvastas vääralt BMW X6 turuhinnaks 32 250 eurot. Kohus ei hinnanud tõendeid igakülgselt ja täielikult. Hageja esitas 16.10.2017 neli erinevat BMW X6 müügikuulutust (portaalist www.auto24.ee), mille kohaselt oli BMW X6 pakkumishinnaks 26 000–28 000 eurot. Arvestades, et sõiduk soetati 06.09.2016 25 500 euro eest, ei ole võimalik, et aasta hiljem on sõiduki väärtuseks 32 250 eurot. Isegi kui mitte lähtuda sõiduki müügilepingu järgsest hinnast 25 500 eurot, siis tuleb lähtuda kostja poolt tõendatud sõiduki turuhinnast 26 000 eurot. Maakohus on

§ 27

lg 2 p 2 ja 3 ning

§ 34

lg 1 ebaõigesti kohaldades mõistnud hagejalt ühisvara hulka välja hüvitise 62 814,99 eurot. Kostja

§ 34lg 1 alusel esitatud nõue tuleb jätta tervikuna rahuldamata.

Riigikohtu lahend nr 3-2-1-46-06 on asjakohatu, kuna see on tehtud vana

-i ajal. Kehtivas

-is sisalduv

§ 27lg 2 p 3 välistab expressis verbis sellise tõlgenduse.

Kostja poolt tema lahusvara hulka kuulunud korteriomandi müügist saadud rahalised vahendid, mis laekusid kostja pangakontole, olid

§ 27lg 2 p 3 alusel kostja lahusvara, mitte poolte ühisvara.

Kostja ei tõendanud korteri müügist saadud 52 129,97 euro paigutamist SSS kinnistule eramu ehitamiseks, rääkimata kokkuleppest ja kooskõlastamisest hagejaga. Kostja ei tõendanud, et hageja kasutas ühisvara oma lahusvara huvides. Seevastu tõendas hageja, milliste lahusvara hulka kuulunud rahaliste vahendite arvel eramu püstitati. Hageja võttis RR-lt eramu ehitamiseks 235 000 eurot laenu, kasutas enda lahusvaras oleva TTT, Tartu korteri müügist saadud raha 56 000 eurot ning ka emalt tasuta käsutusena (kinkena) saadud raha 17 500 eurot eramu püstitamiseks.

§ 34

lg-st 1 järeldub, et kui kostja kasutas ühisvara hageja lahusvara huvides (mida ta ei ole teinud ja mis on ka tõendamata), puudub tal

§ 34lg 1 alusel mistahes hüvitisnõue hageja vastu.

Kostja lahusvara hulka kuulunud korteri müügist kostja pangaarvele laekunud 52 129,97 eurot oli kostja lahusvara

§ 27lg 2 p 3 alusel.

Hagejal ei ole kunagi olnud ligipääsu kostja arveldusarvetele, mistõttu ei ole hageja kasutanud kostja arveldusarvetele laekunud rahalisi vahendeid enda lahusvara huvides.

§ 9

(22)34 lg 1 kohaldamine on välistatud ka siis, kui kostja on kasutanud oma lahusvara hageja lahusvara huvides. Maakohus leidis ekslikult, et hageja arvelduskontole korteri müügist ja TT-lt laekunud raha on poolte ühisvara, mida on kasutatud hageja lahusvara huvides. Esmalt on hageja lahusvara hulka kuulunud korteriomandi müügist saadud raha

§ 27lg 2 p 3 alusel poole lahusvara.

Teiseks maksis TT hageja arvelduskontole kokku 17 500 eurot tasuta käsutusena. TT kui hageja ema soovis oma poega toetada antud rahaülekannetega ajal, mil poeg ehitas omale eramut. Seega on kohus põhjendamatult mõistnud hagejalt ühisvara hulka kostja lahusvara 52 129,97 eurot, hageja lahusvara 56 000 eurot ja TT-lt tasuta käsutusena saadud 17 500 eurot kui hageja lahusvara, kokku 125 629,97 eurot. Kostja apellatsioonkaebus 6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada resolutsiooni p-de 5, 12, 13, 17 ja 18 ning menetluskulude jaotuse osas. Kostja palub teha tühistatud osas uus otsus, millega: - jätta rahuldamata hageja nõue mõista kostjalt hüvitisena välja 50% kostja poolt tasutud Honda CR-V liisingumaksetest hageja kasuks summas 13 999,80 eurot või alternatiivselt mõista kostjalt hageja kasuks hüvitisena välja mitte rohkem kui 4887,50 eurot; - arvata ühisvara hulka SSS kinnistul asuvas elamus olnud koduse sisustuse esemete väärtus kogusummas 18 968,33 eurot ja mõista hagejalt kostjale välja pool ühisvara hulka kuuluva koduse sisustuse väärtusest, s.o 9484,17 eurot; - mõista hagejalt kostja kasuks välja ühisvara väärtuse hüvitis ühisvara kasutamise eest hageja lahusvara huvides summas 137 500 eurot. Alternatiivselt mõista hagejalt kostja kasuks hüvitisena välja mitte vähem kui 125 000 eurot. Alternatiivselt juhul, kui kohus leiab, et SSS kinnistule rajatud elamuga seotud vajalike ja kasulike kulutuste väärtuse jaotamine ühisvarana ei ole võimalik (või ei ole võimalik nõutud ulatuses), mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 137 500 eurot (alternatiivselt mitte vähem kui 125 000 eurot) alusetu rikastumise sätete alusel; - vaadata läbi ja rahuldada kostja nõue arvata ühisvara hulka Honda Ridgeline ostuhind 15 000 USD (12 735 eurot) ja mõista hagejalt kostja kasuks välja pool ühisvara arvelt tehtud kulutusest, s.o 7500 USD (6367,50 eurot). Alternatiivselt jagada Honda Ridgeline rahaline väärtus ning mõista hagejalt kostja kasuks välja pool vara väärtusest, s.o 6367,50 eurot; - välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis 4223,85 eurot. Välja mõista hagejalt kostja kasuks hüvitis 178 710 eurot. Tasaarvestada väljamõistetud summad. Alternatiivselt mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis mitte rohkem kui 9111,35 eurot ning hagejalt kostja kasuks hüvitis mitte vähem kui 166 210,99 eurot. Vastastikused nõuded tasaarvestada; - jätta poolte menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palub kostja juhul, kui ringkonnakohus leiab, et ta ei saa asja ise lõpuni lahendada, saata asi vaidlustatud ulatuses maakohtule uueks läbivaatamiseks teises kohtu koosseisus. Kostja palub jätta kõik ringkonnakohtu menetlusega seotud kulud hageja kanda. Hageja nõue hüvitada talle 50% kostja poolt tasutud sõiduauto Honda CR-V liisingumaksetest on alusetu. Kostjalt hageja kasuks hüvitise 13 999,80 eurot väljamõistmine ei ole seadusega kooskõlas ega õiglane, arvestades mh, et abielu lõppedes 28.05.2017 ei olnud isegi liisinguvara väärtus nii kõrge. Vaidlust ei ole selles, et sõiduki brutokrediidisummast 4489,79 eurot tasus kostja enne abiellumist, 1716,82 eurot pärast abielu lahutust ning 27 999,59 eurot abielu ajal. Lisaks on tõendatud, et kostja võõrandas vara 22.06.2017, s.o vahetult pärast lahutust ja vara omanikuks saamist turuhinnaga 11 500 eurot. Kohus arvas ühisvara hulka liisingumaksed, kuigi auto ei 10

(22)olnud kostja omandis. Honda CR-V kasutamise (liisingumakse) ja korrashoidmisega seotud kulud (hooldus, pesu, kütus jne) on tehtud perekonna tavapäraste vajaduste katmiseks või rahuldamiseks. Liisingulepingu alusel saadud võimalus sõiduautot kasutada on abielu jooksul ära tarbitud, sellest ei tekkinud jagatavat asja ega õigust, mistõttu ei saa neid makseid arvestada eraldi ühise hüvena ühisvara jagamisel. Kuna Honda CR-V-d kasutati pere teenindamiseks ja sõiduk oli pere kasutuses kasutusliisingu lepingu kohaselt, ei tule kostjal hagejale midagi hüvitada. Ka hageja oli sõiduki tehnilises passis märgitud eraldi kasutajaks. Alternatiivse käsitluse raames möönab kostja, et kostja lahusvara arvelt tehtud panus sõiduki soetamisse oli ca 15-20% ja ühisvarast tehtud panuse suurus kuni 85%. Hüvitise arvutamisel tuleks aluseks võtta kulutuste väärtus ehk sõiduki turuhind. Ühisvara hulka saaks arvata kõige enam 9775 eurot (s.o 85% turuväärtusest) ja hagejale kuuluks hüvitamisele 4887,50 eurot. Maakohtu otsuse jõusse jäämisel juurdub põhimõte, kus lahutuse järel tekib olukord, kus 1 kuu enne abielu sõlmimist ühise pere vajaduste rahuldamiseks sõiduauto liisinud abikaasa jääb pärast lahutust ½ liisingumaksetest teisele abikaasale võlgu, hoolimata sellest, et abielu lõppedes on liisinguvara väärtuseks ca 1/3 brutokrediidisummast. Liisinguvara kasutasid selgelt kõik pereliikmed (vastupidist ei ole hageja tõendanud), kuid kahju kannab üksnes vara liisinud abikaasa. Maakohtu käsitlus on vastuolus ka VÕS § 6 lg-ga
  1. Ühisvara hulka tuleb arvata SSS kinnistul asuvas elamus olnud koduse sisustuse esemete väärtus vähemalt summas 18 968,33 eurot, mõistes hagejalt kostja kasuks välja pool sellest ehk 9484,17 eurot. Maakohus tuvastas õigesti, et SSS kinnistule hakati elamut ehitama
  2. Kõik ehitusega seotud kulud kanti ühisvarast. Kostja tõendas, et tema lahusvaraks olnud korteri müügist vähemalt 57 387,37 eurot oli suunatud elamu ehitusse (vt 14.03.2018 menetlusdokument). Kogu abikaasade korterite müügisumma suunati ühisvarana hageja kinnistu väljaarendamisse. Ka hageja emalt laekunud raha oli poolte ühisvara. Kokku panustasid abikaasad korterite müügist ja hageja emalt saadud rahast ehitusse vähemalt 132 693 eurot. Kostja jääb maakohtu menetluses avaldatud väidete ja põhjenduste juurde. Hageja ei ole perioodil 2010-2017 võtnud laenu 235 000 eurot. Hageja esitatud võlatunnistus on deklaratiivne võlatunnistus. Hageja ei esitanud ühtegi tõendit võlatunnistuses väidetud rahasummade saamise ega kasutamise kohta. Juhul, kui hageja oleks laenu 235 000 eurot saanud, ei oleks pooltel olnud põhjust müüa oma kinnisvara ja hageja emal abikaasasid ehitusel aidata. Isegi kui kohus loeb, et hageja sai vandeadvokaat RR-lt laenu, siis tuleb tuvastada, et selline laenuleping on hoolimata

-is sätestatust kehtiv, RR on ka tegelikult laenu väljastanud ja hageja on selle summa elamu ehitusse suunanud. Eeltoodut ei kinnita RR hagi, hageja vastus hagile ning kohtumäärus RR ja hageja kokkuleppe kinnitamise kohta. Valeväite korduv esitamine ei muuda seda tõeseks ega tõenda laenu andmist. SSS kinnistu müügilepingust TT-le nähtub, et tegelikult ei ole väidetav võlausaldaja RR saanud müügitehingu tulemusena oma raha tagasi. Kinnistu on fiktiivselt võõrandatud. Hageja esitatud ekspertarvamusest nähtub, et SSS elamu ehitamise kulud olid 250 000-275 000 eurot (ilma käibemaksuta). Tegemist on ehituskulude maksumuse ekspertiisiga, mitte reaalse kuluga. Pooled ei ole väitnud, et nad suunasid ehitusse 250 000 eurot. Juhul, kui kohus leidis, et sellist ehitusmaksumuse väärtust ei saa

§ 34

lg 1 alusel abikaasade vahel pooleks jagada, oleks saanud lähtuda ka vara väidetavast müügihinnast. Ühtegi tõendit, et abikaasad oleksid sõlminud abieluvaralepingu või muu kokkuleppe, mille alusel oleks hageja saanud lahusvarana laenu võtta, esitatud ei ole. Tõendatud ei ole ka seda, et poolte suhetes kehtis mingisugune erisus

§-s 25 sätestatust. Hageja lepingulise esindaja sõnul oli hagejal

§ 18kohaselt võimalik 11

(22)võtta lahusvarasse laenu, kuid hageja ise väitis kohtumenetluses, et ehitas SSS elamu üksnes endale. Laenu 235 000 eurot võtmist ja selle tagastamiskohustust ei nähtunud ka poolte elustiilist. Maakohus pani ebaõigesti kostja kanda tõendamiskoormuse, mille järgi peab kostja tõendama, et laenu ei ole võetud ning väidetavat 235 000 eurot ei ole ehitusse suunatud. Tegelikult peab hageja tõendama seda, et raha saadi ja see suunati maja ehitusse. Maakohtu otsus on üllatuslik ja vastuoluline. Ühelt poolt leidis kohus, et ehitusse on suunatud poolte korterite müügist saadud ja hageja ema antud raha kokku 132 963 eurot. Teisalt märkis, et ehituseks oli tarvis võtta ka laenu 235 000 eurot. Seega suunati kohtu seisukoha järgi elamu ehitusse 367 693 eurot, mis on vastuolus poolte väidete ja tõenditega. Lisaks leidis kohus ühelt poolt, et abikaasadel ei olnud endal vahendeid, et 2010–2014 eramut ehitada, kuid tuvastas, et ca 130 000 eurot abikaasadel siiski oli. Maakohus tõdes ka, et kostja väiteid eramu ehitamisest ühisvara arvelt ei saa lugeda tõendatuks, kuna alles ei ole hoitud kõiki kviitungeid, tšekke (sh sularahas arveldamine), küll aga on tõendatud, et hageja sai RR-lt laenu 235 000 eurot ja suunas selle maja ehitusse, olgugi, et ühtegi tõendit raha liikumise ega kasutamise kohta esitatud ei ole. Hageja ei tõendanud, et ta suunas eramu ehitusse enda lahusvara. Ühisvararežiimis elavatel abikaasadel ei saa tekkida abielu 7 aastat hiljem lahutades olukorda, kus nad on majanduslikult kehvemas olukorras hoolimata sellest, et nad ei ole abielu ajal teinud ühtegi ebapraktilist ega majanduslikult läbimõtlemata otsust. Eeltoodu põhjal oleks kohus pidanud rahuldama kostja hagi hüvitise väljamõistmise osas kogu ulatuses, kohustades hagejat hüvitama kostjale ½ eramu ehituskuludest, s.o 137 500 eurot, kuid mitte vähem kui 125 000 eurot. Kostja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 4223,85 eurot (alternatiivselt mitte rohkem kui 9111,35 eurot) ning samuti mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 178 711 eurot (alternatiivselt mitte vähem kui 166 210,99 eurot) ja seejärel nõuded tasaarvestada. Asjas on põhjendatud jätta menetluskulud hageja kanda TsMS § 163 lg 2 alusel, kuna hageja käitumine on olnud menetluse kestel äärmiselt pahatahtlik ja hageja ei ole nõustunud ühegi kompromissiettepanekuga. Vastused apellatsioonkaebustele 7. Pooled vaidlevad teineteise apellatsioonkaebustele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht 8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada seoses kompromissi sõlmimisega ja osaliselt kostja poolt vastuhagist loobumisega, millega maakohus jättis hageja omandisse haagissuvila ja mõistis hagejalt hüvitisena kostja kasuks 1214,44 eurot, samuti millega maakohus jättis rahuldamata kostja nõude mõista välja haagissuvila eest hüvitis 1214,44 eurot ületavas summas, arvas ühisvara hulka SSS kinnistul asuvas elamus olnud koduse sisustuse esemete väärtus 4894,49 eurot, mõistis välja hagejalt pool ühisvara hulka kuuluva koduse sisustuse esemete väärtusest, s.o 2447,25 eurot ja jättis läbi vaatamata kostja nõude jagada sõiduki Honda Ridgeline rahaline väärtus. Maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ka osas, milles maakohus mõistis hagejalt välja hüvitise ühisvara lahusvara huvides kasutamise eest kostja kasuks suuremas ulatuses kui 58 903,33 eurot. Ringkonnakohus teeb kohtuotsuse resolutsioonis uue tasaarvestuse. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 2). Apellatsioonkaebused kuuluvad rahuldamisele osaliselt. 12
(22)I
  1. Esmalt võtab kolleegium seisukoha hageja ja kostja apellatsioonkaebuse osas, mis käsitleb sõiduauto Honda CR-V-ga seonduvat. 9.
  2. Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud, mille üle puudub vaidlus ka apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab aluseks asja arutamisel: - poolte abielu sõlmiti 03.07.2010 ja lõppes 25.05.2017; - pooled ei sõlminud abieluvaralepingut ega ühisvara jagamise lepingut; - kostja sõlmis enne abiellumist, s.o 01.06.2010 Honda CR-V liisingulepingu tähtajaga 60 kuud (viis aastat); - sõiduki ostuhind oli 01.06.2010 450 000 kr ehk 28 440,68 eurot (ilma käibemaksuta 370 833,33 kr); - esimese sissemakse tegi kostja 4489,75 euro ulatuses 01.06.2010; - kostja on tasunud ajavahemikul 21.07.2010 – 03.05.2017 ühisvara arvel liisingumakseid 27 999,59 eurot; - kostja sai liisingulepingu lõppedes sõiduki omanikuks ja võõrandas sõiduki 21.06.2017 11 500 euroga. 9.
  3. Pooled vaidlevad, kas kostja on kasutanud liisingumakseid ühisvara arvelt tasudes ühisvara oma lahusvara huvides (

§ 34lg 1 mõttes) ja peab hüvitama abielu ajal tasutud liisingumaksetest ½ hagejale.

Maakohtu otsust ei ole hageja vaidlustanud osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kostja vastu arvata ühisvarasse 85% sõiduki võõrandamisel saadud rahast 9775 eurot ja mõista välja kostjalt hageja kasuks hüvitis 4887,50 eurot (1/2 ühisvara arvelt tehtud liisingumaksete proportsioon sõiduki müügihinnast). Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks poole ühisvara arvelt tasutud liisingumaksete väärtuse 13 999,80 eurot. Alternatiivselt leiab kostja, et maakohus oleks saanud rahuldada hageja nõude 4887,50 euro ulatuses. 9.3. Ringkonnakohus nõustub nimetatud osas maakohtu põhjendustega ja neid ei korda (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus kohaldas õigesti

§ 34

lg-s 1 sätestatut.

§ 34

lg 1 I ja II lause kohaselt, kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab ühisvara oma lahusvara huvides, peab ta kasutatud vara väärtuse hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka. 9.4. Vaidluse lahendamisel ei oma tähendust asjaolu, et sõiduki liisingumaksete tasumise ajal ei olnud sõiduk kostja omandis, vaid kuulus liisingufirmale, sest lahusvaraks

§ 34

lg 1 mõttes, mille huvides kostja ühisvara kasutas, oli rahaline kohustus liisingufirma ees ja sellele vastav õigus sõidukit kasutada ning hiljem välja osta. Tähendust ei ole ka asjaolul, et sõiduki omandiõigus ei läinud liisingumaksete tasumise järgselt kostjale üle ja see tuli eraldi jääkmaksumusega välja osta. Pooled ei vaidle, et tegemist oli kasutusrendiga. 9.5. Õige on iseenesest kostja seisukoht, et abikaasadevahelisel ühisvara õiglasel jagamisel on olulisem majanduslik panustamine, mitte niivõrd juriidiline kuuluvus. Varaühisuse varasuhte korral vastutavad abikaasad solidaarselt, kui nad on kohustuse ühiselt võtnud või kui ühe abikaasa tehtud tehingust saab tuleneda abikaasade solidaarkohustus (PS § 33 lg 1 p-d 1 ja 2). Ühe abikaasa tehingust tekib abikaasade solidaarkohustus

§ 18

lg 1 järgi sõltumata valitud varasuhtest siis, kui tehing on tehtud ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. Selliseid asjaolusid käesoleval juhul ei esine, sest liisinguleping sõlmiti enne abielu sõlmimist poolte vahel. Abielus olevate abikaasade 13

(22)solidaarkohustuse tekkimist

§ 18lg 1 alusel ei saa üle kanda abieluvälisele kooselule.

Hüvitist ei saa jätta välja mõistmata jätta või vähendada ka

§ 34

lg 2 alusel, sest auto kasutamine perekonna huvides ei ole kostja lahusvara kasutamine ühisvara huvides, mis annaks kostjale õiguse nõuda kasutusrendi vääruse hüvitamist ühisvara arvel. 9.6. Kuigi hageja ei ole omaks võtnud kostja väidet, et sõidukit liisis kostja perekonna huvides, ei ole sellel vaidluse lahendamisel tähendust. Isegi kui eeldada, et sõiduk oli perekonna huvides vajalik ja seda kasutati perekonna huvides, ei annaks see alust jätta hüvitisnõuet välja mõistmata või seda vähendada.

§ 34

lg 1 ei anna alust arvestada hüvitise vähendamisel asjaolu, et abikaasa on oma lahusvara andnud perekonna käsutusse. Sarnaselt ei saaks kostja küsida hagejalt kasutuseelist auto kasutamise eest perekonna huvides, kui auto oleks juba enne abielu sõlmimist kuulunud kostjale. 9.

  1. Ringkonnakohtu istungil ei vaielnud pooled selle üle, et liisinguleping vastas kasutusrendilepingu tunnustele, kuid kostjal oli õigus sõiduk lepingu lõppedes välja osta, mida ta ka tegi. Asjaolu, et kostjal tuleb tasuda 13 999,80 eurot, kuigi 28.05.2017 ei olnud isegi liisinguvara väärtus nii kõrge, ei oma vaidluse lahendamisel tähendust. Olukord ei ole ka ebaõiglane, kuna tegemist on ½ rahast, mille arvel kostja sõiduki ühisvara arvel omandas, kasutades seda nii abielu ajal kui võõrandades selle peale omandamist liisingufirmalt. 9.
  2. Kostja poolt viidatud Riigikohtu lahendid 3-2-1-133-09, 3-2-1-14-17, 2-14-18828 ja 2-1515138 ei käsitle käesoleva vaidlusega sarnast olukorda, kus liisinguleping sõlmitakse enne abielu sõlmimist ja sõiduk omandatakse peale abielu lahutamist. Tsiviilasjades nr 3-2-1-133-09 ja 3-2-1-14-17 soetati korter abielu ajal, tsiviilasjas 2-14-18828 sõlmiti liisinguleping küll enne abielu sõlmimist, kuid vara omandati abielu ajal ja tsiviilasjas 2-15-15138 sõlmiti liisinguleping abielu ajal. 9.
  3. Puudub seaduslik alus nõustuda kostja alternatiivse käsitlusega, mille kohaselt tuleks teisele abikaasale hüvitise määramisel võtta aluseks liisingueseme väljaostuhinna (jääkmaksumuse) ja turuväärtuse vahe. Seega jääb maakohtu otsus nimetatud osas muutmata ja kostja apellatsioonkaebus rahuldamata. II
  4. Järgnevalt käsitleb kolleegium hageja apellatsioonkaebuse väiteid seoses sõiduki BMW X6 rahalise väärtuse jagamisega poolte vahel. 10.
  5. Maakohus tuvastas lisaks käesoleva otsuse p-s 9.
  6. märgitule järgmised olulised asjaolud, mille üle puudub vaidlus apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab aluseks asja arutamisel: - sõiduk oli liiklusregistris registreeritud hageja nimele ajavahemikul 30.09.2016-27.02.2017; - hageja poolt kohtule esitatud lepingu kohaselt on hageja omandanud sõiduki hinnaga 25 000 eurot; - sõiduki esmane registreerimise aeg on 25.01.2011; - hageja tuludeklaratsioonide kohaselt oli perioodil 2010-2016 hageja keskmine kuusissetulek 729,56 eurot; - 30.03.2012 müüs hageja oma Tartus asuva korteri hinnaga 56 000 eurot; - hageja ema on maksnud hageja arvelduskontole ajavahemikul 17.07.2013 – 03.11.2014 17 500 eurot selgitusega „raha“; - sõiduk ei ole alates 27.02.2017 hageja nimele registreeritud; 14

(22)- kostja arvelduskontode väljavõtetelt ei nähtunud 25 000 euro olemasolu 2016 septembris ega selle sularahas väljavõtmist; - aastatel 2010-2014 ehitati SSS kinnistule elamu; - vähemalt kuni 2014 lõpuni ei tekkinud abikaasadel eelduslikult rahalisi ülejääke. 10.2. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses järgmiste asjaolude üle: - kas hageja omandas sõiduki enda lahusvara hulka võetud laenu eest, mistõttu on tegemist hageja lahusvaraga (

§ 27

lg 2 p 3 mõttes) või on tegemist poolte ühisvaraga; - kas sõiduki ostmiseks oli abikaasadel varalisi vahendeid või selleks võeti laenu 25 000 eurot TT-lt; - kas tehingu ulatus ületas abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra; - kas sõiduk anti laenu katteks TT-le üle, mistõttu vabaneti ühisvara hulka kuuluvast laenukohustusest; - milline oli sõiduki turuväärtus. 10.

  1. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et sõiduk on poolte ühisvara, kuid ei nõustu seisukohaga, et sõiduk soetati TT-lt saadud laenu eest ja ka laen on poolte ühisvara hulka kuuluv kohustus. 10.
  2. Käesoleva vaidluse eripäraks on asjaolu, et poolte arvelduskontodelt ja tuludeklaratsioonidelt nähtuvad sissetulekud on minimaalsed, kuid poolte elustandard keskmisest tunduvalt kõrgem. Abielu ajal ehitasid abikaasad vähemalt 250 000 eurose ehitusväärtusega elamu ja sõitsid maasturitega. 10.
  3. Hageja selgitas ringkonnakohtu istungil, et ta vajas uut sõidukit seoses asjaoluga, et peale temaga juhtunud õnnetust oli tulenevalt tema tervislikust seisundist vajalik suurema mahutavusega auto. Vaidluse all ei ole asjaolu, et poolte elukoht asus Tallinnast ca 15 km kaugusel. Kostja väited, et pere vajas peale kostjal toimunud luumurde teist sõidukit, on kooskõlas hageja väidetega. Seega kattuvad poolte seisukohad selles, et pere vajas teist sõidukit. 10.
  4. Hageja esitas oma väidete tõendamiseks TT-lt auto tarvis laenu võtmise kohta järgmised tõendid: - TT-ga 15.09.2016 sõlmitud laenulepingu, mille kohaselt andis TT hagejale laenu BMW X6 ostuks ja hageja kohustus seadma sama sõiduki tagatiseks laenuandjale; - TT poolt 27.02.2017 allkirjastatud kinnituse, et viimasel puuduvad 05.06.2016 laenulepingust tulenevad kohustused ja hageja on talle võla katteks üle andnud vaidlusaluse sõiduki; - 01.03.2017 sõlmitud vara tasuta kasutamise lepingu sama sõiduki suhtes hageja ja TT vahel, mille kohaselt hageja võib hageja kasutada sõidukit 01.03.2017-31.12.2017 tasuta. 10.
  5. Kostja seadis laenu saamise TT-lt sõiduki soetamiseks kahtluse alla järgnevatel asjaoludel: - pooled arveldasid palju sularahas ja hageja tegi mitmeid isiklikke oste ettevõtete arvel (nt eramusse ahju, mööbli ja kodutehnika soetamine); - nii hageja kui kostja ettevõtted olid kasumis, mõlemad teenisid hästi ja pere oli keskmisest olulisemalt jõukam; - kostja teenis lapsega kodus olles lisaks lapsehoolduspuhkusel makstavale hüvitisele lisasissetulekut projekteerijana; - poolte sissetulekud ja kulutused olid suurusjärgus, mis võimaldasid luksusmaasturi soetada ja eramu ehitada; 15

(22)- hageja ei rääkinud kostjale seoses maasturi ostuga laenu võtmise vajadusest, kuigi kõik perekonna otsused võeti abielu ajal vastu ühiselt ja kostja kinnitas enne maasturi ostmist, et perel on varalisi vahendeid maasturi ostuks; - abikaasade näol oli tegemist isikutega, kes ei soovinud kunagi laenu võtta, midagi ei ostetud ka järelmaksu eest; - hageja tegelik sissetulek ja varaline võimekus olid oluliselt suuremad kui nähtub tuludeklaratsioonidelt; - on ebausutav, et TT oleks laenanud 25 000 eurot isikule, kelle sissetulek oli ca 34 korda väiksem olukorras, kus hagejal oli tasuda ka teine väidetav laen 235 000 eurot; - TT on hageja lapsepõlvesõber ja koostööpartner; - hageja kasutas sõidukit ka peale selle võõrandamist TT-le kasutuslepingu alusel ja ei ole usutav, et sõiduk anti TT-le väidetava laenu katteks. 10.
  1. Enamikke oma väiteid ei suuda kostja tõendada, kuid ta on need eluliselt usutavalt põhistanud. Koduse sisustuse esemete vaidlusega seonduvalt nähtub toimikust, et hageja tegi mitmeid pere otstarbeks vajalikke oste ettevõtete arvel. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja väited ja tõendid raha laenamisest TT-lt sõiduki ostuks eluliselt usutavad ja hageja väited on ka vasturääkivad. Hageja pole põhistanud, miks soostus hageja koostööpartner laenama hagejale 25 000 eurot olukorras, kus hageja sissetulek oli minimaalne ja laen võrdus hageja ning kostja kolme aasta sissetulekuga. Eeltoodu tõttu on hageja esitatud tõendid laenu võtmise kohta ebausaldusväärsed. 10.
  2. Kuna sõiduk omandati abielu ajal ja laenu võtmine ei ole tõendatud, tuleb sõiduk arvata ühisvara hulka ning hagejalt mõista välja kostja kasuks hüvitis 1/2 sõiduki väärtusest TsÜS § 65 mõttes. Kuivõrd laenu maasturi ostuks kolleegiumi hinnangul ei antud, ei ole võimalik vastavat kohustust arvata poolte ühisvara hulka ja arvestada sellega ühisvara jagamisel.

§ 34

lg 3 I ja II lause kohaselt, kui ühisvara väheneb abikaasa süülise käitumise tõttu või tehingu tõttu, mille ta on teinud teise abikaasa tahteavalduseta, peab abikaasa vara vähenemise hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Arvestades, et hageja on võõrandanud ühisvara hulka kuuluva BMW X6 ilma kostja nõusolekuta, tuleb selle väärtus võõrandamise aja seisuga arvata ühisvara hulka ka hagejal tuleb sellest 50% hüvitada kostjale. 10.

  1. Pooled esitasid müügikuulutused, et tõendada sõiduki keskmist väärtust. Maakohus ei ole hinnanud hageja poolt esitatud tõendeid, kuid nimetatud menetlusliku minetuse saab ringkonnakohus kõrvaldada. Kostja esitas tõendid autoportaalist auto24.ee (I kd, tl 90-96), mille kohaselt on sellise sõiduki väljalaskeaastaga 2010-2012 keskmine väärtus 29 900 – 35 000 eurot. Hageja esitas tõendid, mille kohaselt on see vaid 26 000 - 28 000 eurot (I kd, tl 211-216) seisuga 16.10.
  2. Kostja selgitas, et hageja esitatud kuulutused ei kajasta hagejale kuulunud sõiduki BMW XDrive hinda, kostja enda kuulutused aga kajastavad seda. Nimetatud väitele ei ole hageja edasises menetluses vastu vaielnud. Maanteeameti kodulehe väljavõttest (I kd, tl 8889) nähtub, et vaidlusaluse sõiduki mark on BMW Xja DRIVE 40D ja see on registreeritud esmaselt 25.01.
  3. Maakohus ei ole pööranud tähelepanu sõidukite mudelite erinevusele, kuid nimetatu ei ole kokkuvõttes viinud maakohut vale järelduseni. Hageja poolt esitatud müügikuulutused ei kajasta sõiduki margiga BMW Xja DRIVE 40D müüki ega ole seetõttu asjakohased. Seetõttu lähtus maakohus õigesti kostja poolt esitatud tõenditest. Sõidukite keskmine müügihind võib tõusta ja langeda, seda ka kasutatud sõidukite osas. Sõidukite mediaanhinna skaalalt (I kd, tl 90) saab järeldada, et luksusmaasturite hinnad on n.ö elastsed ja sõltuvad nagu muudegi luksuskaupade hinnad eelduslikult majanduse tsüklitest ja sellega kaasnevast inimeste sissetulekute muutusest. Ei ole välistatud, et sellise maasturi ostmisel suuremalt Eestile lähedaselt turult (nt Poolast või Saksamaalt), oleks selle hind odavam, kuid 16

(22)vastavaid tõendeid hageja esitanud ei ole. Eeltoodu tõttu puudub hageja apellatsioonkaebuse alusel alus nimetatud osas maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmiseks. III
  1. Järgnevalt hindab kolleegium poolte apellatsioonkaebuste väiteid SSS kinnistuga seonduva hüvitise osas. Mõlemad pooled on maakohtu otsuse nõude osalise rahuldamise kohta vaidlustanud, hageja vaidlustab hagi rahuldamist ja kostja mitterahuldamist. 11.
  2. Maakohus tuvastas lisaks käesoleva otsuse p-des 9.
  3. ja 10.
  4. märgitule järgmised olulised asjaolud, mille üle puudub vaidlus apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab aluseks asja arutamisel: - SSS kinnistu koos sellel asuva elamuga on hageja lahusvara; - poolte abielu ajal püstitati aastatel 2011-2014 kinnistule elamu; - SSS kinnistule rajatud elamu ehituskulu oli ca 250 000 – 275 000 eurot (käibemaksuta). 11.
  5. Hageja on seoses SSS kinnistule maja ehitamisega esile toonud järgmised asjaolud: - hageja omandas 25.08.2005 SSS kinnistu plaaniga sinna elamu rajada; - poolte abiellumise ajaks 03.07.2010 oli kostja jõudnud koguda 10 000 – 15 000 euro ulatuses rahalisi vahendeid; - pooled leppisid enne 2010 suvel-sügisel elamu ehitamisele asumist kokku, et kuivõrd tegemist on kostja lahusvaraga, jäävad kostja poolt eramu ehitamiseks laenuga võetavad rahalised kohustused kostja lahusvaraks; - kostja laenas elamu ehitamiseks peretuttavalt ja advokaadipraksist pidavalt RR-lt 2011 ja 2013 elamu ehitamiseks ja vajadusel sisustamiseks 235 000 eurot tagastamise tähtajaga 30.12.2016; - võla tasumise tähtaja saabudes hagejal raha võla tasumiseks ei olnud, RR ähvardas kohtusse pöörduda, mistõttu sõlmiti 30.12.2016 võlatunnistus, millega kostja tunnistas võlgnevust 235 000 eurot ja kohustus selle tasuma 15.04.2017; - RR nõudis SSS kinnistule 30.12.2016 võlatunnistusest tuleneva võlga tagava hüpoteegi kandmist, mis ka seati; - ka võlatunnistuse tähtaja saabudes (15.04.2017) ei olnud kostjal raha laenu tagastamiseks, mistõttu esitas RR 24.04.2017 kostja vastuhagi Harju Maakohtule võla sissenõudmiseks; - 15.05.2017 RR hagile esitatud vastuses tunnistas hageja, et võitis 2011 ja 2013 aastatel SSS kinnistul oleva maja ehitamiseks laenu 235 000 eurot; pooled sõlmisid kompromissi ja hageja kohustus tasuma võlausaldajale laenu põhiosa 235 000 eurot ja viivised 564 eurot 1000-euroste maksetega; - hagejal puudusid rahalised vahendid kompromissi täitmiseks, mistõttu ta otsustas SSS kinnistu 13.07.2017 võla tasumise eesmärgil võõrandada; seoses sellega vabanes hageja kinnistule elamu ehitamiseks võetud laenukohustusest; - projekteerimistaotlusi ei esitanud pooled koos, vaid hageja; - elamut ei projekteerinud mitte kostja, vaid A OÜ ja K OÜ; - oma korteri müügist laekus kostjale peale erinevate kohustuste täitmist 59 193,34 eurot ja selle raha kulutamist SSS kinnistu ehitamiseks ei ole hageja tõendanud; - kostja korteri müügist saadud raha kulutati lihtsalt ära, kuna poja sündides polnud kostjal sissetulekuid; - hageja oli sunnitud elamut ehitama oma lahusvara hulka kuuluva laenukohustuse arvelt, kuna kostja ei soovinud kostja lahusvara hulka kuuluvale kinnistule enda rahalisi vahendeid paigutada. 11.
  6. Kostja on seadnud laenu saamise RR-lt kahtluse alla. Kolleegiumi hinnangul tuleb arvestada asjaoluga, et kostjal on keeruline tõendada laenu mittesaamist elamu ehitamiseks ja 17
(22)seda, millistest kostja poolt elamu ehitusse paigutatud vahenditest elamu ehitati. Pooled on kinnitanud, et neil puudus ülevaade üksteise arvelduskontodel olnud vahenditest ja nende kasutamisest. Esmalt märgib kolleegium, et hageja on küll esitanud tõendid (võlatunnistuse, hagiavalduse, vastuse hagile, kompromissimääruse ja RR kirjavahetuse hageja esindajaga), mille kohaselt on ta saanud RR-lt sularahas 2011 ja 2013 laenu, kuid ei ole esitanud tõendeid, millest saaks järeldada sellise summa kulutamist vaidlusaluse elamu ehitamiseks. 11.
  1. Kostja on asjas esile toonud asjaolud ja põhjendanud, miks ta seab kahtluse alla RR-lt raha laenamise 235 000 euro ulatuses ja selle arvelt maja ehitamise. Kostja on esile toonud, et pooled müüsid oma korterid vahendite saamiseks elamu ehitamiseks, elamu ehitamisega taheti alustada peale lume sulamist (2011.aastal) ja kulude kokkuhoiu eesmärgil elati kuni 2014 aasta novembrini poolte vanemate juures ja üürikorteris. Kõikvõimalikud tööd, mis said ära teha pooled, nende vanemad või sõbrad, tehti ise. Pooled olid nõus kannatama pikemat ehitusperioodi, et vältida laenuvõtmist. 11.
  2. Hageja on väitnud, et kostja oli laenu võtmisest teadlik, kuid erinevalt kostjast ei ole hageja esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid kostja teadlikkust laenu võtmisest hinnata. 11.
  3. Kostja on toonud esile järgmised asjaolud, mille üle pooled sisuliselt ka ei vaidle: - kostjal puuduvad kuludokumendid konkreetsete kulutuste tegemise kohta SSS kinnistule rajatud elamu osas; - kostja lahkus 07.02.2017 kodunt ja poolte suhtes on alates sellest ajast äärmiselt halvad; - 08.03.2017 on SSS kinnistu osas kinnistusraamatusse kantud hüpoteek TT kasuks; - 17.07.2017 on TT kantud omanikuna kinnistusraamatusse 13.07.2017 kinnistamisavalduse alusel; - poolte abielu lahutati osaotsusega 25.05.
  4. 11.
  5. Hageja poolt esitatud tõendid, et hageja võttis RR-lt 235 000 eurot laenu elamu ehitamiseks ja kasutas seda elamu ehitamiseks, on ebausaldusväärsed. Esiteks ei tulene võlatunnistusest, milleks varasemat laenu võeti. Võlatunnistusest nähtub, et laen tuli tagastada 30.12.
  6. Asjaolu, et RR nõudis võlatunnistuse täitmist esmakordselt e-kirjas 19.04.2017 ja esitas hagi on ca poolteist kuud peale kostja kodunt lahkumist 24.04.2017, kostja on kohe esimeses vastuses hagi õigeks võtnud, pooled on esitanud 06.06.2017 kohtule kompromissi, milles 235 000 eurot tuleb tasuda kostjal 1000-euroste maksetega, ei tõenda laenu võtmist elamu ehitamiseks. Laenu võtmist ei muuda usutavaks ka hageja praeguse esindaja ja RR kirjavahetus, milles viimane kinnitab hagejale eraisikuna laenu andmist vaidlusaluse summa ulatuses (II kd, tl 188-191). Hageja on vastuses RR hagile (I kd, tl 182—183) toonud esile, et võttis laenu elamu ehitamiseks, samuti kirjeldanud täpselt, mis tööd laenuga tehti. Nimetatu on ebatavaline, kuna RR ei ole hagis esile toodud võlakirja alussuhet ega väidetavalt 2011 ja 2013 antud laenude sihtotstarvet. Seejuures on tähelepanuväärne, et RR hagi esitati ja hageja võttis selle õigeks lühikese ajaperioodi jooksul pärast kostja lahkumist poolte ühisest kodust ja poolte suhete halvenemist (vastavalt 24.04.2017, 15.05.2017 ja 07.02.2017). 11.
  7. Hageja positsioon on vastuoluline. Hageja väidab ühelt poolt, et perel puudusid rahalised vahendid nii sõiduki BMW kui elamu ehitamiseks. Samas on hageja vastuses RR hagile väitnud, et laenu võttes ei olnud tal kahtlust laenu tagasimaksmise võimekuses tulenevalt oma ettevõtete edukusest. Kolleegium leiab, et kui hageja ettevõtted olid edukad nagu kinnitab hageja vastuses RR hagile, puudus vajadus laenu võtmiseks. Kui hageja ja kostja sissetulekud olid aga sellistes suurustes nagu on hageja positsioon käesolevas menetluses, poleks keegi hagejale sellises suuruses laenu andnud. Kostja on esile toonud, et RR on olnud varasemalt ja 18
(22)ka väidetava laenu andmise ajal hageja esindaja. Asjas esitatud asjaolud annavad kolleegiumile alust asuda seisukohale, et kui hageja ka võlatunnistuse allkirjastas, ei ole tõendatud laenusumma saamine ega selle kasutusse võtmine SSS kinnistul asuva elamu ehitamiseks. 11.
  1. Iseenesest on õige hageja õiguslik positsioon, et kostja peaks tõendama konkreetse ühisvara kulutamise kostja lahusvara huvides. Menetluses ei ole aga kumbki pool suutnud tõendada, millistest poolte käsutuses olnud vahenditest elamu ehitati. Poolte konto väljavõtetelt ei nähtu 250 000 euro ulatuses või ligilähedaselt selles suurusjärgus maja ehitamiseks kulude kandmist. Seetõttu on eluliselt usutavad kostja väited, et sissetulek laekus pooltele sularahas, töid tehti ilma makse maksmata ja ka sõprade-sugulaste abiga. 11.
  2. Maakohtu otsusest ei selgu, mille alusel luges maakohus tõendatuks, et kostja paigutas kooskõlastatult hagejaga pärast korteri müüki sellest saadud vahendid 52 129,97 euro ulatuses elamu ehitusse. Kostja tõi 14.03.2018 menetlusdokumendis esile, et tema arvelduskontodelt nähtuvalt maksis ta abielu ajal elukoha üüritasu 5257,40 eurot, tasus teenuste eest 12 260,80 eurot, soetas asju ehituseks 7984,17 eurot, võttis peale oma korteri müüki välja sularaha või tegi hagejale ülekandeid seoses ehitusega 31 885 eurot, kokku 57 387,37 eurot. Hageja on põhjendatult märkinud oma 16.05.2018 menetlusdokumendis, et üürimaksete tegemine või reisi eest tasumine ei oma tähendust hüvitise väljamõistmisel

§ 34

lg 1 kontekstis, ülejäänud tõendid sularaha väljavõtmise kohta ei tõenda aga selle üleandmist hagejale, ülekanded selgitusega „ülekanne“ ei tõenda kostja väiteid raha kasutamise kohta elamu ehitamiseks, TTle tehtud ülekanded ei tõenda samuti hagi aluseks olevaid asjaolusid, ehitusmaterjalide ostmist kajastavad maksekorraldused ei tõenda nende kasutamist konkreetse elamu ehitamisel. Kolleegium möönab, et nimetatud tõendid vajanuks täiendavat seostamist asjaoludega ja nende alusel ei ole võimalik teha järeldust selle kohta, millises ulatuses on sularaha välja võetud või tehtud kulutusi vaidlusaluse elamu ehitamiseks. 11.

  1. Asjaolu, et hagejal olid rahalised säästud 10 000 – 15 000 eurot, ei ole hageja tõendanud. Asja lahendamisel ei oma tähendust, et kostja on kandnud nii enne abiellumist kui abielu ajal hagejale ja tema perekonnaliikmetele erinevaid summasid, maksnud ühise kodu kommunaalarveid, täitnud hageja elatise maksmise kohustust hageja tütre suhtes, hagejal olid kodulaenu võlgnevused 2010 ja 2011 aastatel (maksekorraldused II kd, tl 15-18; hageja palve kostjale maksta ära elektri arve II kd, tl 18 pöördel). Selliseid summasid võinuks kostja kanda ka hagejal säästude olemasolul, kui hageja oleks soovinud säästud elamu ehitusse suunata. Kostja esitatud Saue Vallavalitsuse korraldused
  2. aprillist ja
  3. maist 2010 (I kd, tl 38 ja 40 ), Keskkonnaameti kiri (I kd, tl 39), väljavõte Ehitisregistrist (I kd, tl 42), liitumisleping Eesti Energiaga (I kd, tl 43-44), SSS elamu põhiprojekti plaanid, lõiked ja vaated (I kd, tl 46-55), ei tõenda kulutuste tegemist elamule. 11.
  4. Kohaldamisele kuulub

34 lg 1. Kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa (hageja) kasutas ühisvara oma lahusvara (SSS kinnistu) huvides, peab ta kasutatud vara väärtuse hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka.

§ 34

lg 1 kohaldamise eelduseks on, et hageja kasutas poolte ühisvara lahusvara huvides ja tähendust ei oma asjaolu, kas hageja ja kostja korterist saadud vahendid suunati elamu ehitusse. Kolleegium leiab, et asjas ei oma tähendust, kui palju laekus raha kostja arvelduskontodele ja mida kostja selle rahaga tegi ehk kui palju raha jäi kostjal peale esmavajalike kulutuste tegemist alles elamu ehitamiseks. 11.12.

§ 34

lg 1 järgse nõude esitamisel ei oma õiguslikku tähendust, kes on elamu projekti tellinud, kes tööde osas läbirääkimisi pidanud, konkreetseid projekte koostanud või elamu 19

(22)kindlustanud, millised konkreetsed maksed elamu ehitamiseks on tehtud kostja pangakontolt või kes tasus üüri poolte üürikorterites elamise ajal. 11.
  1. Ringkonnakohtu istungil olid pooled ühte meelt selles, et elamu ehitusväärtuseks on ca 250 000 eurot. Kolleegium leidis eelnevalt, et usaldusväärselt ei ole tõendatud hageja poolt elamu ehitamiseks laenu võtmine 235 000 euro ulatuses ega hagejal säästude olemasolu 10 000 – 15 000 euro ulatuses. Seega ei ole võimalik tuvastada, millistest rahalistest vahenditest pooled kinnisasjal asuva maja ehitasid ja kui palju selleks raha kulus. Arvestada tuleb asjaolu, et pooled müüsid oma korterid, mis kuulusid neile lahusvarana. Pooled ei vaidle, et hageja võõrandas temale lahusvarana kuulunud Turu tn 7-18, Tartus asunud korteriomandi 30.03.2012 56 000 euro eest ja kulutas 56 000 eurot elamu ehitamiseks. 11.
  2. Hageja on esile toonud ja tõendanud oma emalt 17 000 euro saamise (II kd, tl 169-172). Kolleegium ei nõustu maakohtu hinnanguga, et kuivõrd selgitusse ei ole märgitud sõna „kinge“, on tegemist poolte ühisvaraga. Hageja on selgitanud, et ema kinkis talle raha ja maksekorraldustest nähtub ülekande selgitus „raha“. Selgitusest ei ilmne alust, millest saaks järeldada, et hageja või ka abikaasad ühiselt pidi/pidid raha tagasi maksma. Seetõttu saab eeldada, et tegemist oli kinkega. Kostja on leidnud, et ema aitas raha maksmisega perekonda, kuid ei ole hageja väiteid tõenditega ümber lükanud ega teinud usutavaks, et TT ei andnud kostjale raha kinkena.

§ 27lg 2 p 2 alusel on nimetatud raha hageja lahusvara.

11.

  1. Hageja on kinnitanud, et ka nimetatud raha suunati elamu ehitamisse. Vaidlust ei ole selles ja see on tõendatud notariaalse müügilepinguga (I kd, tl 57-61) ja väljavõttega kinnistusraamatust (I kd, tl 71-73), et kostja võõrandas oma korteri 25.02.
  2. Kolleegium lähtub hageja arvestusest (esitatud 16.10.2017 menetlusdokumendi p-s 2.3.5.), et kostja korteri müügist laekus kostja arveldusarvele 59 193,34 eurot. Hageja on kostja korterist saadud summa kujunemise ära põhjendanud müügilepingust tulenevate kohustuste täitmisega ja kostja ei ole sellele hilisemates menetlusdokumentides vastu vaielnud. Õige on hageja seisukoht, et hageja ei ole kuludokumentidega tõendanud, et see summa kulutati SSS kinnistule elamu ehitamiseks. 11.
  3. Lahusvarasse kuuluva korteriomandi müügist lahusvara müüva abikaasa pangakontole laekuv raha on

§ 27lg 2 p 3 alusel lahusvara, seega on tegemist lahusvaraga.

Nii hageja kui kostja korterite müügis saadud summad (vastavalt 56 000 ja 59 193,34 eurot) on seega kummagi poole lahusvaraks. 11.17. Põhjendatud on hageja apellatsioonkaebuse väide, et

§ 34

lg 1 rakendamine eeldab, et hageja kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa on kasutanud abikaasade ühisvara oma lahusvara huvides. Olukorras, kus pooltel puuduvad kuludokumendid, mille alusel kindlaks määrata, millise vara arvel ja milleks kulutusi tehti, kuid tuvastamist ei leidnud laenu andmine hagejale 235 000 euro ulatuses, on kolleegiumi hinnangul võimalik lähtuda eeldusest, et kulutused tehti osaliselt ühisvara arvel. Arvestuse aluseks võtab ringkonnakohus asjaolu, et elamu minimaalne arvestuslik ehitusväärtus on 250 000 eurot, hageja sai elamu ehitamiseks raha oma korteri müügist 56 000 eurot ja kingituseks emalt 17 000 eurot, kostja panustas elamu ehitamiseks oma korteri müügist saadud rahaga 59 193,34 euro ulatuses. Seega jääb üle 250 000 – 56 000 – 17 000 – 59 193,34 = 117 806,66 eurot, mille osas pole võimalik väita, et elamu väärtus kasvas nimetatud osas poolte lahusvara arvelt. 11.18. Kolleegium leiab, et nimetatud osas saab eeldada, et need maksed tehti abielu ajal ja ühisvara arvelt, seega kuulub pool nimetatud summast ehk 58 903,33 eurot hagejalt väljamõistmisele kostja kasuks.

§ 34lg 1 ei saa tõlgendada viisil, et ühisvara valitsema 20

(22)õigustatud abikaasa kasutab üksnes siis teise abikaasa arveldusarvel olevaid vahendeid oma lahusvara huvides, kui ta omab nendele arvetele juurdepääsu. Kostja võis teha vastavaid makseid sularahas hageja korraldusel või kokkuleppel hagejaga, kostja võis täita hageja kohustusi kolmandate isikute ees ja ka seda saab lugeda ühisvara valitsema õigustatud abikaasa teise abikaasa arveldusarvetele olevate vahendite kasutamiseks oma lahusvara huvides. 11.19. Seega tuleb maakohtu otsus tühistada suurema hüvitise kui 58 903,33 euro väljamõistmise osas. Seoses hüvitisele

§ 34

lg 1 kohaldamisega, ei ole vaja hinnata kostja nõuet alternatiivse käsitluse (alusetu rikastumise õigussuhte) alusel. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ja kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. IV

  1. Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha kostja apellatsioonkaebuse osas, mis käsitleb Honda Ridgeline ühisvara hulka arvamist ja selle varalise väärtuse jagamist. 12.
  2. Iseenesest õige on hageja seisukoht, et sellist nõuet kostja oma kirjalikus vastuhagis menetluses ei esitanud. Samas nähtub 18.06.2018 kohtuistungi protokollist, et kostja on hagi suuliselt täiendanud ja palunud arvata
  3. aastal ostetud sõiduauto eest hüvitise 15 000 eurot ühisvara hulka ja mõista hagejalt pool sellest summast kostja kasuks välja. Hageja on vastanud, et nõue on alusetu ja tõendamata, seda ei ole esitatud korrektselt ja puuduvad tõendid. Hageja ei ole taotlenud seoses ühisvara jagamise raames esitatud nõudega talle täiendava tähtaja andmist sellele vastamiseks. Nõudele vastuvaidlemiseks oli hagejal võimalus ka vastustajana apellatsioonikohtu menetluses. Maakohus võttis nõude suhtes otsuse resolutsioonis seisukoha ja jättis nõude läbi vaatamata, mis võimaldab väita, et maakohus arvestas kostja nõude täiendusega. Isegi kui lähtuda eeldusest, et maakohus rikkus hageja täiendatud nõude menetlemisega menetlusõiguse normi, ei ole menetlusnorme rikutud määral, mis tooks kaasa otsuse nimetatud osas tühistamise eeltoodud põhjustel. Ka menetlusökonoomilistel kaalutlustel ei ole otstarbekas jätta kostja loobumine nimetatud nõudest vastu võtmata, kuna sellega säiliks teoreetiline võimalus poolte vaidluse nimetatud kitsas osas uuesti avamiseks. 12.
  4. Seoses ringkonnakohtu istungil kostja loobumisega Honda Ridgeline´ga seonduvast nõudest, võtab ringkonnakohus kostja loobumise vastu ja lõpetab nimetatud osas vastuhagis menetluse (TsMS § 429 lg 1). Puudub oluline avalikku huvi, mida loobumisega võiks rikkuda (TsMS § 429 lg 3). V
  5. Pooled sõlmisid ringkonnakohtu istungil kokkuleppe haagissuvila ja koduse vara sisustuselementide jagamise osas. 13.
  6. Kokkuleppe kohaselt lõpetavad pooled nimetatud osas vaidluse viisil, et hageja tasub kompromissi alusel kostjale 5500 eurot, millest 1000 eurot haagissuvila eest ning 4500 eurot koduse vara eest. Kokku tasub hageja kostjale 5500 eurot kolme kuu jooksul. Esimene osamakse 2500 eurot tuleb tasuda hiljemalt 15.02.2019, teine osamakse 2500 eurot hiljemalt 15.03.2019 ja kolmas osamakse 500 eurot hiljemalt 15.04.2019 kostja arveldusarvele XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Pooled lühendasid edasikaebe tähtaega kompromissi osas ühe päevani (TsMS § 64 lg 2). 13.
  7. Ringkonnakohtu hinnangul kompromissi kinnitamist takistavad asjaolud TsMS § 430 lg 3 tähenduses käesolevas asjas puuduvad. Pooled on teadlikud TsMS §-s 432 sätestatud 21

(22)menetluse lõpetamise tagajärgedest. TsMS § 430 lg 1 ja § 645 lg 1 alusel tuleb kompromiss kinnitada, asjas tehtud kohtuotsus tühistada ja asja menetlus lõpetada. VI
  1. Ringkonnakohus ei võtnud 21.01.2019 kohtuistungil seisukohta hageja esitatud tõendite osas. Hageja esitas tõendid, mis seonduvad soetatud kodutehnikaga ja maakohtu otsuse jõustunud osa täitmisega. Kuivõrd koduse vara jagamise osas lõppes vaidlus kompromissiga, pole tõenditel asja tähtsust ja ringkonnakohus tagastab need hagejale. Maakohtu otsuse täitmise küsimus ei ole samuti vaidluse all, mistõttu kostja e-kirja koos manusega ja maksekorralduse asja juurde võtmiseks puudub vajadus ja ringkonnakohus tagastab need tõendid hagejale. Kuivõrd tõendid on esitatud elektrooniliselt, nende füüsilist tagastamist ei toimu. VII
  2. Maakohus jättis põhjendatult TsMS § 164 lg 1 alusel poolte menetluskulud poolte endi kanda. Puuduvad asjaolud, mille põhjal saaks kohaldada TsMS § 162 lg-s 4 sätestatut. Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad samuti apellatsioonkaebuste osalise rahuldamise tõttu poolte endi kanda. Pooled ei pakkunud menetluses teineteisele kompromissi ligilähedases ulatuses käesolevas asjas tehtud lahendiga väljamõistetud summadele. Hageja pakkus kostjale 25 000 eurot ja kostja hagejale 125 000 eurot vaidluse lõpetamisel kompromissiga. Seetõttu ei ole võimalik kohaldada asjas ka TsMS § 163 lg-s 2 sätestatut. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 22
(22)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.