Riigikohtu praktikas on rõhutatud, et tegemist ei ole aegumistähtajaga vaid õigustlõpetava tähtajaga, mis ei saa erinevalt aegumistähtajast peatuda. Kostja tegi otsuse hageja nõude rahuldamata jätmise kohta 28.01.
Seadusandja on teadlikult soovinud välistada
lg-s 3 ettenähtud õigustlõpetava tähtaja peatumise ja katkemise, et eristada õigustlõpetavaid ja aegumistähtaegu ning tagada õigustlõpetavate tähtaegade sätestamise eesmärgi saavutamine, s.o lõpetada nõue või muu õigus või välistada selle maksmapanek mõistliku aja jooksul aegumistähtaja kestel. Seega ei saanud hagi esitamise tähtaeg eeltoodud seisukoha kohaselt peatuda. Kuivõrd hagi esitamise tähtaeg on möödas, ei saa hageja enam oma õiguseid maksma panna ning hagiga ei ole võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada ning hagi tuleb jätta TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Kohus leidis, et puudub alus
lg 2 kohaldamiseks, sest kostja kinnitusel ei ole ta käitunud vastuoluliselt ning hageja ei ole ka esile toonud kostja vastuolulist käitumist. Kohus märgib, et isegi, kui kostja oleks lepitusmenetluse kestel ka vastuoluliselt käitunud, viivitas hageja pärast lepitusmenetluse ebaõnnestumist hagi esitamisega üle kahe kuu, seega põhjendamatult kaua. Menetluskulude osas pidas kohus põhjendatuks hageja esindaja tunnitasu 165 eurot ning menetluskulusid summas 2 100.20 eurot. Määruskaebus 6. Hageja esitas Harju Maakohtu 14.09.2018 määrusele määruskaebuse, milles palub määruse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks. Hageja hinnangul ei ole kohus arvestanud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/52/EÜ vahendusmenetluse teatavate aspektide kohta tsiviil- ja kaubandusasjades art 8 lg-ga 1, mille kohaselt tagavad liikmesriigid, et pooltelt, kes püüavad vaidlust lahendada, 2
lg 3 hagi esitamise tähtaeg peatunud kindlustuslepitusorganis toimuva kohtuvälise menetluse tõttu tulenevalt asjaolust, et kostja on kindlustuslepitusorgani liige, mistõttu oli kostja nõustunud tähtaja peatumisega kindlustuslepitusorgani menetluskorra p 18 kohaselt. Nõustumise puudumisel on kostja vastuväide
Hageja on esitanud hagi tähtaja jooksul, arvestades
lg 3 sätestatud tähtaega alates kostja 28.01.2016 keelduva otsuse kättesaamisest, kindlustuslepitusorganis 16.11.2016-30.08.2017 toimuva menetluse ajal tähtaja peatumisega ja 30.08.2017 otsuse jõustumisega 06.09.2017, mistõttu oli hagejal õigus esitada hagi hiljemalt 17.11.
lg-s 3 sätestatud üheaastase hagi esitamise tähtaja möödumist ning alust
Kolleegium maakohtuga ei nõustu ja põhjendab seda järgmiselt. 11.
lg 3 kohaselt, kui kindlustusvõtja on esitanud kindlustusandjale taotluse kindlustusandja kindlustuslepingust tuleneva kohustuse täitmiseks ja kindlustusandja teatab kindlustusvõtjale kirjalikult taotluse rahuldamata jätmisest, vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja ei esita hagi kohustuse täitmisele sundimiseks ühe aasta jooksul taotluse rahuldamata jätmise vastuse saamisest. Kindlustusandja ei vabane täitmise kohustusest, kui ta ei teata oma vastuses kindlustusvõtjale üheaastase tähtaja möödumise õiguslikust tagajärjest. 12. Iseenesest on õige maakohtu seisukoht, et
lg-s 3 sätestatud tähtaeg on õigustlõpetav tähtaeg mitte aegumistähtaeg (vt ka RKTKo 23.12.2014, 3-2-1-136-14, p 9; RKTKo 21.09.2016, 3-2-1-59-16, p 11). Ringkonnakohus leiab aga, et
lg-s 3 sätestatud tähtaja kohaldamine ja sellele tuginemine võib lahendatavas asjas olla vastuolus hea usu põhimõttega. TsÜS § 138 lg-s 1 sisalduva üldnormi järgi tuleb tsiviilõiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus.
§-s 6 sätestatud hea usu põhimõte täpsustab selle kohaldamist võlasuhetele ning ka osundatud paragrahvi 1. lõikest tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kui seadusest, tavast või tehingust tulenev oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt 3
Ka Riigikohus on pidanud võimalikuks jätta
lg-s 3 sätestatud tähtaja kohaldamata, kui sellele tuginemine on hea usu põhimõtte vastane (vt RKTKo 21.09.2016, 3-2-1-59-16, p 14). 13. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus piisava tähelepanuta asjaolu, et hageja püüdis enne kohtusse pöördumist vaidluse lahendada kohtuvälises organis. Kostja avaldas kindlustushüvitise maksmisest keeldumise otsuses, et hageja võib enne hagi kohtusse esitamist pöörduda MTÜ Eesti Kindlustusseltside Liidu (EKsL) juures asuva kindlustuslepitusorgani poole, kus vaidluste lahendamine toimub vastavuses kindlustuslepitusorgani menetluskorraga (tl 5, I kd). Kindlustuslepitusorgani menetluskorra p 2.1 kohaselt loetakse kokkulepe lepitusmenetluse läbiviimiseks lepitusorganis sõlmituks, kui kindlustusandja on EKsL-i liige (tl 74-77, II kd). Asja materjalist nähtub, et kõik Eestis tegutsevad kindlustusandjad, seega ka kostja, on EKsL-i liikmed (tl 78, II kd). EKsL-i kindlustuslepitusorgani menetluskorra p 18 kohaselt on vaidlusaluste nõuete aegumine kogu menetluse jooksul teise lepitusosalise suhtes peatunud (tl 77, II kd). Seetõttu tekkis kolleegiumi hinnangul hagejal õigustatud ootus, et kohtueelse menetluse läbimise ajal on ka
Hageja õigustatud ootust kinnitas kolleegiumi hinnangul kindlustuslepitusorgan oma 30.08.2017 lepitusmenetluse lõpetamise otsuse p-is 5, kus on sõnaselgelt märgitud, et kuna kindlustusandja on andnud nõusoleku vaidluste lahendamiseks kindlustuslepitusorganis ning on kindlustuslepitusorganisse pöördumist kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumise otsuses kindlustusvõtjale ka soovitanud, siis on lepitusmenetluse ajaks peatunud ka
lg-s 3 sätestatud üheaastase õigust lõpetava tähtaja kulgemine, vastupidine seisukoht oleks vastuolus hea usu põhimõttega (tl 182 pöördel, I kd). Järelikult käitus kostja võlasuhtes hagejaga vastuoluliselt, kui suunas hagejat enne kohtusse hagi esitamist pöörduma kindlustuslepitusorganisse, viitas kindlustuslepitusorganis vaidluse lahendamise aluseks olevale menetluskorrale, kuid tugines pärast kindlustuslepitusorgani menetlust nõude maksmapanemist välistava tähtaja saabumisele. Kostja pidanuks kolleegiumi arvates hea usu põhimõttest tulenevalt hagejat vähemalt enda seisukohast, et tema hinnangul õigust lõpetav tähtaeg lepitusorganisse pöördumisel ei peatu, teavitama. Sellele viitab ka
lg 3, mille kohaselt peab kindlustusandja teavitama kindlusvõtjat tähtaja möödumise tagajärgedest. Arvestades, et vastuoluline käitumine võib praegusel juhul olla vastuolus hea usu põhimõttega, tuleb kolleegiumi arvates kaaluda
lg-s 3 sätestatud tähtaja kohaldamata jätmist (vt Tartu Ringkonnakohtu 29.06.2018 otsus ts asjas nr 2-17-9569 p 9). Seadusest ei tulene ka keeldu õigust lõpetavale tähtajale aegumise peatumise regulatsiooni rakendada, nt sätestab sellise võimaluse TsÜS § 99 lg 3 (ibid). Arvestades, et kostja on EKsL-i liige ja EKsL-i kindlustuslepitusorgani menetluskorra p 18 kohaselt on vaidlusaluste nõuete aegumine kogu menetluse jooksul teise lepitusosalise suhtes peatunud, võib kolleegiumi arusaama kohaselt kindlustuse lepitusorgani menetluse ajaks olla
ÜS § 168 lg 1 sätestab, et aega, mille kestel aegumine oli peatunud, ei arvestata aegumistähtaja hulka.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.