← Eesti

3-18-886/13

Obsah (7)§ 184§ 182§ 152§ 62§ 158§ 162§ 108

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-18-886 Otsuse kuupäev 1. oktoober 2018 Kohtunik Juhan Siider Haldusasi InterContinental Enterprises Eesti AS kaeb

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

3-18-886 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Põllumajandusamet (PMA) tunnistas
  2. oktoobri
  3. a otsusega nr 13-1/2 InterContinental Enterprises Eesti AS (kaebaja) ettevõtte tunnustamise otsuse mahepõllumajandusliku taimeja loomakasvatuse valdkonnas (registreeritud mahepõllumajanduse registris nr 2267) ja tõendava dokumendi nr 161754 kehtetuks alates
  4. oktoober 2017, sest kaebaja ei esitanud teavet mahepõllumajandusliku tootmisega jätkamise kohta
  5. a.
  6. Kaebaja esitas Põllumajandusameti
  7. oktoobri
  8. a otsusele
  9. märtsil 2018 vaide, mis jäeti Põllumajandusamet
  10. aprilli
  11. a vaideotsusega nr 1-10/5 rahuldamata.
  12. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) jättis
  13. veebruari
  14. a otsusega nr 12-6/18/314 rahuldamata kaebaja taotluse mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks, lõpetas ennetähtaegselt kaebaja mahepõllumajandusega jätkamise toetuse kohustuse ja nõudis kaebajalt tagasi alusetult saadud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse summas 7355 eurot. PRIA tagastas
  15. aprilli
  16. a vaideotsusega nr 12-4/18/89-1 kaebaja esitatud vaide.
  17. Kaebaja esitas
  18. mail 2018 halduskohtule kaebuse Põllumajandusameti
  19. oktoobri
  20. a otsuse nr 13-1/2 ja PRIA
  21. veebruari 2018 otsuse nr 12-6/18/314 tühistamiseks.
  22. PRIA tunnistas
  23. mai
  24. a otsusega nr 12-6/18/466 kehtetuks PRIA
  25. veebruari
  26. a otsuse nr 12-6/18/314 ning jättis uuesti rahuldamata kaebaja taotluse mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks, lõpetas ennetähtaegselt kaebaja mahepõllumajandusega jätkamise toetuse kohustuse ja nõudis kaebajalt tagasi alusetult saadud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse summas 7355 eurot.
  27. Tartu Halduskohus lõpetas
  28. juuni
  29. a määrusega menetluse PRIA
  30. veebruari
  31. a otsuse nr 12-6/18/314 tühistamise nõude osas

§ 152

lg 1 p 4 alusel, kuna nimetatud otsus on kehtetuks tunnistatud ning kaebaja kinnitas kohtule, et ei soovi jätkata menetlust otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Põllumajandusameti

  1. oktoobri
  2. a otsuse nr 13-1/2 tühistamise nõude osas võttis kohus kaebuse menetlusse.
  3. Tartu Halduskohus määras
  4. augusti
  5. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  6. Kaebaja palub Põllumajandusameti
  7. oktoobri
  8. a otsuse nr 13-1/2 tühistada. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgnevad. 8.
  9. Mahepõllumajandusliku tootmisega jätkamise teate esitamata jätmise ning riigilõivu tasumata jätmise tingis asjaolu, et ettevõtte juht Carl Johan Stefan Ridderstedt oli
  10. aasta kevad-suvel raskelt haige ning info liikumine oli seetõttu pärsitud. 8.
  11. Ettevõte on mahepõllumajandusliku tootmisega tegelenud ning vastustaja oli sellest teadlik. Enne tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamist ei hoiatatud ettevõtet ega antud võimalust puudused kõrvaldada. Hea halduse põhimõttega ei ole kooskõlas kaebaja hoiatamata jätmine enne vaidlustatud otsuse nr 13-1/2 vastuvõtmist. Seda enam, et kaebaja on pikaaegne 2 3-18-886 ökoloogiline tootja. Kuna vastustaja otsuse otseseks tagajärjeks on PRIA poolt toetuse tagasinõudmine, siis on selline tagajärg rikkumisega võrreldes ebaproportsionaalne. 8.
  12. Ettevõte on
  13. a teate esitanud ning tasunud ka riigilõivu. Kuna puudused on nüüdseks kõrvaldatud, siis tuleb otsus tühistada, mis omakorda annaks PRIA-le aluse toetuse tagasinõudmise otsust muuta. 9.
  14. Täiendavates seisukohtades märgib kaebaja, et Kalle Margusel puudus iseseisvalt juhtimisotsuste tegemiseks volitus. Seda kinnitavad Carl Johan Stefan Ridderstedti
  15. septembri
  16. a avaldused (tl-d 70 ja 77).
  17. Vastustaja leiab, et vaidlustatud otsus on seaduslik, põhjendatud ja proportsionaalne, antud pädeva isiku poolt ning alused otsuse tühistamiseks puuduvad. Vastustaja vastuväited kaebusele on kokkuvõtlikult järgnevad. 9.
  18. Vastustaja ei nõustu sellega, et õigusaktides nõutud toimingute tegemata jätmise põhjuseks oli kaebaja ettevõtte juhi Carl Johan Stefan Ridderstedti raske haigus ning sellest tingitud teabe liikumise tõrked. Sama isik on andnud
  19. aprillil 2013 Kalle Margusele kõik volitused enda esindamiseks mahepõllumajandusliku tootmise tunnustamisega seotud toimingutes. Volituses on selge ning ühemõtteline. Volitatud isik võis teha vajalikke toiminguid mahepõllumajandusliku tootmise tunnustamisega seotud menetluses. On kahetsusväärne, et volitusi omanud isik vajalikke toiminguid ei teinud, kuid see ei väära vaidlustatud otsuse õiguspärasust ega saa kaasa tuua õiguspärase ja põhjendatud otsuse kehtetuks tunnistamist. 9.
  20. Kaebaja väide, et teda ei teavitatud võimalusest, et ettevõte võib jääda ilma mahepõllumajanduslikust tunnustusest on ilmselt väär ja kohut eksitav ning tegelikkusega vastuolus. PMA on kaebajat korduvalt teavitanud vajadusest esitada asjakohane taotlus ja andmed ja tasuda riigilõiv mahepõllumajandusliku tunnustuse jätkumiseks. Kaebaja omab alates aastast 2013 mahepõllumajanduslikku tunnustust ning selle jätkumiseks nõutavate taotluste ja andmete esitamise ja riigilõivu tasumise nõue ei saanud mingilgi kujul olla kaebajale teadmata. PMA Hiiu-Lääne Keskuse juhataja Luule Varik teavitas
  21. aprillil 2017 e-kirjaga Kalle Margust vajadusest esitada asjakohased andmed mahepõllumajandusliku tootmisega jätkamise korral. PMA Hiiu-Lääne Keskuse juhataja Luule Variku
  22. oktoobri
  23. a e-kirjas juhiti kaebaja tähelepanu sellele, et kaebaja ei ole
  24. a esitanud taotlust mahepõllumajanduslikult tunnustatud ettevõttena jätkamise kohta. Kaebaja ettevõtte volitatud esindaja vastas
  25. veebruaril
  26. a e-kirjaga, et riigilõiv jäi tõesti tasumata, kuid plaanis ei olnud mahepõllumajandusega lõpetada. 9.
  27. Ettevõtja otsustus tegeleda mahepõllumajandusega on vabatahtlik, kuid selle valiku teinud ettevõtja on ka võtnud enesele kohustuse jälgida mahepõllumajanduslikule ettevõtlusele kehtestatud reegleid. Haldusasjas on selge ja vaieldamatu, et Põllumajandusministri
  28. veebruari
  29. a määruse nr 25 „Mahepõllumajandusliku tootmise nõuded“ §-des 4 ja 10 nimetatud nõutud teave ja andmed olid õigusaktis fikseeritud tähtajaks PMA-le esitamata. 9.
  30. Kuna kaebaja jättis täitmata mahepõllumajanduse seaduse ja selle alamaktide nõuded mahepõllumajandusliku tootmise jätkamist sooviva isikuna ning tasumata kohustuslikult tasumisele kuuluva riigilõivu, siis tema mahepõllumajanduslik tootmine oli seetõttu nõuetekohaselt üle vaatamata ja hindamata. Seetõttu tunnistas PMA kaebaja mahepõllumajandusliku tunnustamise otsuse kehtetuks. 9.
  31. Vaidlustatud otsus on tehtud kooskõlas kehtiva õigusega ning otsust tehes on PMA arvestanud tuvastatud asjaoludega. Haldusasjas vaidlustatud otsuse on teinud selleks kohaseid volitusi omav isik. KOHTU SEISUKOHT 3 3-18-886
  32. Vaidluse all on Põllumajandusameti
  33. oktoobri
  34. a otsuse õiguspärasus. Vaidlustatud otsusega tunnistati InterContinental Enterprises Eesti AS ettevõtte tunnustamise otsus mahepõllumajandusliku taime- ja loomakasvatuse valdkonnas ning seda tõendav dokument kehtetuks
  35. oktoobrist 2017, sest äriühing ei esitanud teavet mahepõllumajandusliku tootmisega jätkamise kohta
  36. aastal. Vaideotsusest nähtuvalt heideti kaebajale ette ka seda, et ta ei tasunud riigilõivuseaduse §-st 253 tulenevat riigilõivu (tl-d 9-11). Kuigi vaidlustatud haldusaktis ei ole riigilõivu tasumata jätmise faktile selgesõnaliselt tuginetud, siis hõlmab mahepõllumajandusliku tootmisega jätkamise kohta teabe esitamata jätmine ka riigilõivu tasumise kohustuse täitmata jätmist, sest see on üks kohustuslik toiming tunnustamise jätkamiseks. Kui ettevõte soovib jätkata mahepõllumajandusliku tootmisega ning seeläbi jätkuvalt omada vastavasisulist tunnustamise otsust ning seda tõendavat dokumenti, siis tuleb koos teabe esitamisega tasuda ka RLS § 253 alusel riigilõiv.
  37. Mahepõllumajanduse seaduse § 5 lg 3 kohaselt on tunnustamine selle seaduse tähenduses menetlus, mille käigus Põllumajandusamet või Veterinaar- ja Toiduamet hindab ettevõtte vastavust mahepõllumajanduse nõuetele. Ettevõtte tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamise alused on sätestatud MPõS §-s
  38. Üheks tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamise aluseks on asjaolu, et ettevõte ei esita Põllumajandusametile või Veterinaar- ja Toiduametile nõutud andmeid või takistab muul viisil järelevalve teostamist (§ 9 lg 1 p 3). Varasem ettevõtte tunnustamise otsus kehtib tunnustamisele järgneva aasta
  39. detsembrini ning igal aastal tuleb teha uus tunnustamise otsus (PMõS § 7 lg-d 2² ja 5). Kuigi järgmise tunnustamise otsuse või tunnustamisest keeldumise otsustab Põllumajandusamet omal algatusel kehtiva tunnustamise otsuse kehtivusaja lõppemise aastal, siis on menetluse läbiviimiseks vajalik esitada huvitatud isikul Põllumajandusametile asjakohane teave. Mahepõllumajandusliku tootmise nõuded, sealhulgas mahepõllumajandusliku tegevuse jätkamiseks esitatava teabe ning teabe esitamise tähtaja kehtestab valdkonna eest vastutav minister (MPõS § 12). Nimetatud volitusnormi alusel on põllumajandusminister
  40. veebruari
  41. a määrusega nr 25 kehtestanud „Mahepõllumajandusliku tootmise nõuded“, mille § 4 lg 1 kohaselt on isikul, kes jätkab mahepõllumajandusliku taimekasvatusega tegelemisega kohustus esitada põllumajandusametile teave ja andmed põllumajandusliku tootmise jätkamise kohta
  42. maiks. Sama määruse § 10 kehtestab mahepõllumajandusliku loomakasvatusega tegelemise jätkamiseks esitatav teabe esitamise tähtaja. Eelnimetatud normidest tulenevalt oli kaebajal kohustus esitada teave mahepõllumajandusliku tootmisega jätkamise kohta. Vastav teave on vajalik ettevõtte nõutele vastavuse kontrollimiseks, mis toimub Nõukogu
  43. juuni
  44. a määruse (EÜ) nr 834/2007 art 27 lg 3 kohaselt igal aastal.
  45. Riigilõivu seaduse § 253 lg 1 järgi on mahepõllumajandusliku taime- ja loomakasvatusega tegeleval isikul tunnustamise aastale järgnevast aastast kohustus tasuda korralise järelevalvetoimingute eest riigilõivu. Riigilõiv tuleb RLS § 253 lg 4 kohaselt tasuda igal mahepõllumajandusega tegelemise jätkamise aastal teabe esitamise tähtpäevaks. Riigilõivu tasumine on eelduseks, et Põllumajandusamet teostaks kontrollitoiminguid, mis on mahetootjana tegeleva ettevõte tunnustamise jätkamiseks vajalik. Kui taotleja jätab riigilõivu tasumata, siis ettevõtja mahepõllumajandusliku tegevuse sisulise kontrollimise juurde ei jõua ning esineb alus ettevõtte tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Sellisel juhul ei tehta ka uut tunnustamisest keeldumise otsust.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei esitanud enne ettevõtte tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamise otsuse tegemist haldusorganile asjakohast teavet ning samuti jättis kaebaja tasumata riigilõivu. Kaebaja on seisukohal, et teabe esitamata jätmine oli vabandatav ning ettevõtte tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamine seetõttu õigusvastane. Kohus ei nõustu selle seisukohaga. 4 3-18-886 13.
  46. Kaebaja märkis kohtule esitatud materjalides, et kaebaja juhatuse liikme Carl Johan Stefan Ridderstedti tervislik seisund oli selline, mis ei võimaldanud tal
  47. a kevad-suvel nõutavaid toiminguid teha. Vastustaja ei vaidle sellele seisukohale vastu. Kaebaja on esitanud vaidemenetluses ning kohtus Rootsi perearsti tõendi Carl Johan Stefan Ridderstedti tervisliku seisundi kohta (tl-d 26-27), mis kinnitavad kohtu hinnangul kaebaja seisukoha õigsust. Nimetatud arstitõendis märgitud haigused võisid takistada kaebaja juhatuse liikmel vajalikke toiminguid teha. Kohtul ei ole alust arstitõendi õigsuses kahelda. Samas nähtub vastustaja esitatud materjalidest, et InterContinental Enterprises Eesti AS juhatuse liige Carl Johan Stefan Ridderstedt andis
  48. aprilli
  49. a volitusega Kalle Margusele täielikud volitused tema esindamiseks mahepõllumajandusliku tootmise tunnustamisega seotud toimingute tegemisel (tl 61). Tsiviilseadustiku (TsÜS) § 118 lg 1 näeb ette, et volituse andmine toimub esindatava poolt vastava tahteavalduse tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele. TsÜS § 120 lg 2 kohaselt määrab volituse ulatuse esindatav. Volitust tõlgendatakse selliselt, nagu pidi esindatava tahteavaldust või käitumist mõistma isik, kellele volitus anti või kes avalikkusele suunatud tahteavaldusele või esindatava avaldusele või käitumisele tugineb. Volikirja sõnastusest nähtuvalt on esindajale antud kõikide toimingute sooritamise õigus, mis puudutavad mahepõllumajandusliku tootmise tunnustamise menetlust. Volikirjaga ei ole piiratud esindaja õigusi ega kehtestatud osade toimingute sooritamiseks lisatingimusi (juhatuse liikme nõusoleku saamine jms). Kohtu hinnangul ei saa nimetatud volitusest järeldada, et K. Margusel puudus õigus esitada teavet Põllumajandusametile ning riigilõiv tasuda. Kaebaja on ka
  50. veebruaril
  51. a kirjas Põllumajandusametile möönnud, et oleks saanud tasunud riigilõivu ka isiklikult kontolt, kuid ei osanud riigilõivu tasumata jätmise sedavõrd raskeid tagajärgi ette näha (tl 59). Seega ei ole asjaolu, et kaebaja juhatuse liige ei olnud tervislikust seisundist tulenevalt võimeline Põllumajandusametile asjakohast teavet esitama ning riigilõivu tasuma, selle asja lahendamisel määrav, sest vastavaid toiminguid sai volituse alusel teha volitatud isikuna Kalle Margus. Seega ei saa kaebaja juhatuse liikme haigus olla teabe esitamata jätmist ja riigilõivu tasumata jätmist õigustavaks asjaoluks. 13.
  52. Eeltoodud järeldust ei lükka ümber ka kohtule esitatud Kalle Marguse ja Carl Johan Stefan Ridderstedti
  53. septembri
  54. a avaldused, milles isikud selgitavad
  55. aprilli 2013 antud volituse sisu. Kohtu hinnangul ei ole tegemist usaldusväärsete tõenditega (tl-d 70, 77-78). Esiteks on vastavad avaldused allkirjastatud pärast haldusmenetluse lõppemist ja vaidlustatud otsuse ning vaideotsuse kättesaamist. Haldusmenetluses ei ole kaebaja eelnimetatud K. Margusele antud volituse ulatust kahtluse alla seadnud. Ka kohtule
  56. mail 2018 esitatud kaebuses ei märgi kaebaja, et K. Margusele antud volitus ei hõlmanud Põllumajandusametile teabe esitamise ning riigilõivu tasumise õigust või et nende toimingute tegemisele oli seatud lisatingimusi. Teiseks seab ka avalduste allkirjastamise aeg (
  57. ja
  58. september 2018) kahtluse alla nende avalduste usaldusväärsuse. Vastustaja on vaideotsuses ning kohtule
  59. juunil 2018 esitatud vastuses tuginenud
  60. aprilli
  61. a volitusele. Kaebaja on alles pärast asja kirjalikku menetlusse määramist ning täiendavate tõendite esitamiseks ette nähtud tähtaja möödumist esitanud nimetatud kaks avaldust kohtule, kusjuures avaldused on allkirjastatud vahetult enne täienduste esitamist. Nimetatud kirjalike avalduste allkirjastamise aeg esimese astme kohtu menetluse lõppfaasis vähendab nende avalduste usaldusväärsust. Seetõttu on kohus seisukohal, et nimetatud tõendid on ilmselt ebausaldusväärsed ning jätab need tõendid arvestamata (

§ 62lg 6).

13.3. Kohtule esitatud materjalidest ning menetlusosaliste seisukohtadest nähtub, et Kalle Margus suhtles mahepõllumajandusliku tootmise jätkamise menetlusega seonduvalt Põllumajandusametiga (tl 59-60). Samuti kinnitab Põllumajandusameti kirjavahetus K. Margusega, et Põllumajandusamet on teavitanud kaebajat mahepõllumajandusega jätkamise 5 3-18-886 tahte esinemise korral vajadusest esitada taotlus, selgitanud andmete esitamise korda, sh dokumentide esitamise ning riigilõivu tasumise kohustust ja viisi (tl-d 59p ja 60). Oluline on ka asjaolu, et K. Margus ei teavitanud haldusmenetluses Põllumajandusametit teabe esitamise ja riigilõivu tasumise võimatusest. Kuna nõutavat teavet kaebaja haldusorganile ei esitanud ning riigilõivu ei tasunud, siis esines Põllumajandusametil MPõS § 9 lg 1 p-s 3 sätestatud alus ettevõtte tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamiseks. 13.4.

§ 158

lg 2 ls 2 kohaselt hindab kohus haldusakti õiguspäraust selle andmise aja seisuga. Sellest tulenevalt ei oma asjaolu, et kaebaja esitas väidetavalt pärast vaidlustatud haldusakti andmist nõutava teabe ning tasus märtsis 2018 riigilõivu (tl 29) vaidlustatud haldusakti õiguspärasuse hindamisel tähtsust. Samuti ei hinda kohus selle asja raames tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamise otsusele tugineva PRIA

  1. mai
  2. a otsuse nr 12-6/18/466 õiguspärasust. Nimetatud PRIA otsuse ning selle peale esitatud vaidega seonduvalt on pooleli vaidlus haldusasjas nr 3-18-
  4. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja ei ole teda menetluses nõuetekohaselt ära kuulanud, sest vastustaja ei hoiatanud ettevõtte tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamise võimalusest ega teavitanud sellekohase menetluse läbiviimisest. HMS § 40 lg 1 kohaselt peab enne haldusakti andmist haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kohus nõustub kaebajaga, et vastustaja on haldusmenetluses jätnud kaebaja nõuetekohaselt ära kuulamata. Mahepõllumajanduse seaduse § 7 lg 2² kohaselt kehtib tunnustamise otsus järgmise aasta
  5. detsembrini ning Põllumajandusametil tuleb otsustada igal aastal tunnustamise jätkamine (MPÕS § 7 lg 5), mille eelduseks on omakorda tunnustamiseks vajaliku teabe esitamine ning riigilõivu tasumine tunnustamisest huvitatud isiku poolt. Sellest tulenevalt ei pruukinud kaebajale olla ette nähtav, et Põllumajandusamet ei tee mitte uut tunnustamisest keeldumise otsust, vaid tunnistab varasema tunnustamise otsuse edasiulatuvalt kehtetuks. Seega oleks haldusorgan pidanud kaebajat sellisest võimalusest teavitama. Põllumajandusameti
  6. oktoobri
  7. a ning
  8. aprilli
  9. a kirjadest pidanuks kaebaja pikaajalise mahepõllumajandusliku tootmisega tegelenud isikuna siiski mõistma võimalikke tagajärgi (otsuse kehtetuks tunnistamine), kuid nimetatud kirjadest ei nähtu, et haldusorgan viib läbi varasema tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamise menetlust. Selle tulemusena on kandunud teabe esitamata jätmise ning riigilõivu tasumata jätmise põhjuste asjakohasuse kontrollimine vaide- ja kohtumenetlusse. Samuti ei nähtu HMS § 40 lg-s 3 sätestatud erandeid menetlusosalise arvamuse ära kuulamata jätmiseks. Seetõttu on kohus seisukohal, et haldusorgan on ärakuulamisõiguse jätnud nõuetekohases mahus tagamata.
  10. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohtupraktikas on rõhutatud, et mida ulatuslikum on haldusorgani kaalutlusõigus ja raskem ärakuulamisviga, seda tõenäolisemalt mõjutab viga asja otsustamist. HMS § 58 alusel võib jätta haldusakti tühistamata juhul, kui kohus on veendunud, et isiku nõuetekohane ärakuulamine ei oleks toonud kaasa kaebaja jaoks soodsama haldusakti andmist (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-76-12, p 14 ja 33-1-49-14, p-d 24-26). Kohus on seisukohal, et asjakohase teabe esitamata jätmine ning riigilõivu tasumata jätmine on sellised minetused, mis ei jäta haldusorganile mahepõllumajandusliku tootmisega tegeleva ettevõtte tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamise menetluses laia kaalumisruumi eeldusel, et isikut on teabe esitamise vajadusest ja riigilõivu tasumise kohustusest eelnevalt teavitatud. Vastustaja esitatud kirjavahetusest nähtub, et kaebajat on teabe esitamise ning riigilõivu tasumise kohustusest nõuetekohaselt teavitatud. 6 3-18-886 Nagu kohus eelnevalt juba mainis, pidi kaebaja teabe esitamise ja riigilõivu tasumise kohustusest ning kohustuse täitmata jätmise võimalike tagajärgedest olema teadlik. Kaebaja oli varasematel aastatel tunnustamise jätkamiseks neid kohustusi täitnud. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu ka, et K. Margus oleks enne vaidlustatud otsuse tegemist tundnud huvi tunnustamise menetluse suhtes. Kuna kaebaja näol oli tegemist pikaajaliselt mahepõllumajandusliku tootmisega tegelenud ettevõttega (alates aastast 2013), kes pidi tunnustamise jätkamise alustest olema teadlik, siis võttis kaebaja tegevusetusega teadliku riski, et temale väljastatud ettevõtte tunnustamise otsus võidakse tunnistada edasiulatuvalt kehtetuks, mille tulemusena ei väljastata ka uut tunnustamise otsust järgmise perioodi kohta. Ka vaide- ja kohtumenetluses esitatud põhjendused ei kinnita, et teabe esitamata jätmine ning riigilõivu tasumata jätmine oleks vabandatav. Seetõttu leiab kohus, et ärakuulamisõiguse rikkumine ei ole antud juhul sedavõrd oluline, et tingiks vaidlustatud otsuse tühistamise. 16.

§ 162

lg 1 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded. Kaebaja palus kohtumenetluses üle kuulata K. Marguse, kes võiks kaebaja hinnangul anda ütlusi selle kohta, et kaebaja on katkematult tegelenud mahetootmisega. Kohus pidas võimalikuks asja lahendada kirjalikus menetluses kohtule esitatud dokumentide alusel (tl 67).

§ 62

lg 2 kohaselt võtab kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. K. Marguse ülekuulamiseks puudub vajadus, sest vaidlust ei ole selles, et kaebaja tegeles mahepõllumajandusliku tootmisega alates aastast

  1. Samuti on kaebaja esitanud K. Marguse kirjaliku avalduse, milles selgitatakse
  2. aprilli
  3. a volituse sisu (tl 70). Kohus võttis nimetatud tõendi
  4. septembri
  5. a määrusega kohtuasja materjalide juurde ja hindas selle usaldusväärusest otsuse punktis 13.
  6. Seetõttu jätab kohus K. Marguse tunnistajana ülekuulamise taotluse rahuldamata.
  7. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (

§ 108lg 1, 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.