Obsah (7)

§ 657§ 654§ 652§ 442§ 162§ 171§ 175

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 30.05.2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-1787

§ 657lg 1 p 1).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning ei korda (

§ 654lg 6).

6 28.

§ 652

lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti ei ole tuvastatavad materiaalõiguse normide rikkumised, mis annaksid aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. See, et apellant maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et maakohtu järeldused oleksid ebaõiged. Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele.

1. Kostja põhiline vastuväide hagile on, et kuna 25.–28.11.2013 hoolduslehel viibitud aja eest sai hageja Haigekassalt töövõimetushüvitist, siis vabastab see kostja vastava perioodi osas töötasu tasumise kohustusest. Hageja tõi esile, et ta töötas summeeritud tööaja arvestuse järgi ning oli hoolduslehele jäämise hetkel täitnud 6-kuulise arvestusperioodi jaoks ettenähtud tööaja normi. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kuna hageja oli summeeritud tööaja arvestusperioodi lõpuks teinud tööd ettenähtud normtundide ulatuses, oli ta õigustatud saama ka töötasu täies ulatuses. Ajutise töövõimetuse hüvitise maksmine ei saa mõjutada kostja kohustust tasuda hagejale tehtud töö eest. Hageja on vastuses apellatsioonkaebusele õigesti esile toonud, et ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise õiguspärasus ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Asjas vaieldakse selle üle, kas tööandjal on õigus jätta töötasu maksmata, kui töötaja on talle ettenähtud normtundide ulatuses tööd teinud. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kaebuse väidetega töötasu ja tööajanormi sidumise põhjendamatuse kohta. Maakohus on õigesti leidnud, et tööajanormi täitmist ei saa vaadata üksnes võimalike ületundide tekkimise kontekstis, vaid seda tuleb jälgida ka seetõttu, et töötajal ei tekiks 6-kuulise arvestusperioodi lõpuks alatunde, mis tuleks järgmisel arvestusperioodil tööga tasa teha.
2. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et Riigikohtu halduskolleegium on analoogsete asjaoludega kostja ja tema teenistuja vahelises vaidluses (25.03.2019 otsus asjas nr 316-1195) jõudnud samale järeldusele, millele maakohus käesolevas asjas. Sarnaselt praeguse asjaga oli nimetatud vaidluses tegemist olukorraga, kus kostja vähendas teenistuja palka hoolduslehel oldud päevade tõttu vaatamata sellele, et teenistuja oli 6kuulise summeeritud tööaja arvestuse perioodi graafikujärgsed normtunnid enne hoolduslehele jäämist täitnud ning hoolduslehel oleku ajal ei olnud tal graafiku järgi tööpäevi. Riigikohus asus lahendi p-s 9 seisukohale, et teenistuja enne hoolduslehele jäämist töötatud töötunde ei tohi jätta tasustamata, sest avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 34 lg 1 kohaselt on ametnikul õigus saada teenistusülesannete täitmise eest palka. Sarnaselt tuleneb ka TLS § 28 lg 2 p-st 2, millele maakohus on vaidlustatud otsuses asjakohaselt viidanud, et töötajal on õigus saada töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Veel märkis Riigikohus viidatud lahendis (p-d 9 ja 10), et kostja on ekslikult lähtunud eeldusest, et teenistuja on saanud sama ajavahemiku eest nii palka kui ka ajutise töövõimetuse hüvitist. Kuivõrd teenistuja oli hoolduslehele jäämise ajaks kõik kuuekuulise perioodi normtunnid täitnud ning viibis graafiku järgi hoolduslehel oma vabast ajast, ei saanud ta sama ajavahemiku eest palka ja ajutise 7 töövõimetuse hüvitist, mistõttu ei kohaldu RaKS § 60 lg 1 p-s 5 sätestatud piirang. Seega on ka praegusel juhul kaebuse vastupidised väited asjakohatud. Õiglaseks ei saa pidada olukorda, kus isik on teinud kokkulepitud ulatuses tööd, kuid ei saa selle eest väljateenitud ulatuses tasu. Töötaja õigust kokkulepitud töötasu saada ei saa sellises olukorras mõjutada asjaolu, et summeeritud tööaja arvestus võib anda töötajale võimaluse saada haigusraha kuupalgale lisaks. Kuna ajutise töövõimetuse hüvitise tagasinõudmine ei ole käesoleva vaidluse esemeks, ei analüüsi kolleegium küsimust, kas summeeritud tööaja arvestuse korral peaks ajutise töövõimetuse hüvitise maksmine olema reguleeritud selliselt, et välistatud oleks võimalus maksta hüvitist aja eest, mil summeeritud tööaja arvestusega isik ei olnud ajutise töövõimetuse tõttu töölt eemal.
3. Kaebuses leiab kostja, et kohus on jätnud põhjendamatult kaasamata menetlusse kolmanda isikuna Eesti Haigekassa. Kolleegium märgib, et oma vastavad väited sai kostja esitada määruskaebuses maakohtu 18.09.2017 määrusele, millega kohus lahendas kolmanda isiku kaasamise taotlust. Seega on ringkonnakohus määruskaebemenetluse raames juba kostja väiteid hinnanud. Apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust teha järeldust, et maakohus jättis kolmanda isiku ebaõigesti kaasamata. Ringkonnakohtule kolmanda isiku kaasamise taotlust esitatud ei ole. 32.

§ 442lg 5 järgi tuleb kohtul otsuses lahendada mh poolte seni lahendamata taotlused.

Kostja on palunud apellatsioonkaebuses võtta asja materjalide juurde tsiviilasja nr 2-14-50195 toimik, milline taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kostja ei ole põhjendanud, miks esitatakse vastav taotlus alles apellatsioonimenetluses (

§ 652lg 4).

Samuti on taotlus konkretiseerimata – kostja ei ole esile toonud, milliste konkreetsete menetlusdokumentide juurdevõtmist taotletakse. Koos vastusega apellatsioonkaebusele esitas ka hageja taotluse Tartu Ringkonnakohtu 03.05.2018 otsuse haldusasjas nr 3-16-1195 tõendina vastuvõtmiseks. Kuivõrd tegemist on jõustunud lahendiga (jõustus koos Riigikohtu 25.03.2019 otsusega) analoogses vaidluses, peab ringkonnakohus

§ 652lg 3 p 2 alusel põhjendatuks tõend vastu võtta.

33. Seoses hagi rahuldamisega on maakohus õigesti

§ 162lg 1 järgi jätnud menetluskulud kostja kanda.

Väljamõistetud menetluskulude suurust ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad ka apellatsiooniastme menetluskulud

§ 171lg 1 järgi kostja (apellandi) kanda.

34. Hageja (vastustaja) esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on ta kandnud apellatsiooniastmes menetluskulusid 1176 eurot, mis moodustub esindajatasust 7h töö eest (s.o kokku 4h 42min apellatsioonkaebusega tutvumine, analüüs, vastuse koostamine ja kliendisuhtlus; 26min suhtlus kohtu ja kliendiga; 27min kohtumaterjalidega tutvumine, analüüs, suhtlus kliendiga; 10min kostja seisukohaga tutvumine; 1h 15min seisukohtade koostamine) tunnihinnaga 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostja kulude osas vastuväidet ei esitanud. 35.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus 8 ulatuses. Kolleegium leiab, et hageja lepingulise esindaja õigusabitoimingud ja neile kulunud aeg oli põhjendatud ja vajalik osaliselt. Arvestades, et hageja 30.04.2018 lõplike seisukohtade sisuline osa on ca pool lehekülge ning ülejäänud osas sisaldab dokument menetluskulude nimekirja, mille koostamise kulu ei ole Riigikohtu praktikast tulenevalt

§ 175

lg 1 järgi hüvitatav, peab ringkonnakohus kõnealuse menetlusdokumendi koostamise põhjendatud ajakuluks 45min, seega vähendades taotletavat ajakulu 30min võrra. Ülejäänud menetluskulude nimekirjas kajastatud õigusabitoimingud on põhjendatud ja vajalikud ning neile kulunud aeg, arvestades menetlusdokumentide sisu ja mahtu, mõistlik ja kooskõlas asja materjalidega. Seega loeb ringkonnakohus hageja esindaja põhjendatud ajakuluks 6h 30min. Kolleegiumi hinnangul on mõistlikus määras, kooskõlas kohtupraktika ja lepingulise esindaja kvalifikatsiooniga ka hageja esindaja tunnitasu 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Sama tunnihinda on pidanud põhjendatuks ka maakohus. Hageja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb talle hüvitada kulud koos käibemaksuga. Seega kuulub hagejale hüvitamisele menetluskulu 1092 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing