← Eesti

2-18-5194/25

Obsah (5)§ 112§ 227§ 8§ 175§ 97

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-18-5194 Otsuse tegemise aeg ja koht 3. detsember 2018, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Kaija Kaij

) § 227). Kostja 2 seisukoht

  1. Kostja 2 hagile vastu ei vaielnud ja võttis hagi õigeks. Maakohtu otsus
  2. Maakohus jättis
  3. mai
  4. a osaotsusega hagi kostja 1 vastu rahuldamata ning jätkas hagi menetlemist kostja 2 suhtes. Kostja 1 menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.
  5. Otsuse põhjenduste kohaselt ei saa praegusel juhul lepingu muutmist nõuda kostjalt 1, kuna ta ei ole
  6. oktoobril 2012 sõlmitud lepingu pooleks.

§ 112sätestab, et lepingu hinna alandamist saab nõuda lepingu poolelt.

Maakohus nõustus kostjaga 1 ka selles, et maa esmamüük, kus kostja 1 oli lepingu pooleks, toimus enam kui 12 aastat tagasi ja nõue kostja 1 vastu on seega aegunud.

§ 227

kohaselt algab müüdud asja lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva nõude aegumistähtaeg asja üleandmisest ostjale.

-i sätte eesmärk on tagada, et müüdud asja puuduste üle peetavad vaidlused lahendataks võimalikult peatselt pärast vastava puuduse ilmnemist ja

kommentaarides on märgitud, et välistatud on olukord, kus ostja võib pärast seda, kui ta on avastanud müügilepingu objekti lepingutingimustele mittevastavuse kaasa toova puuduse, vastava müüja vastu suunatud hagi esitamisega oodata kuni müügilepingust tulenevate nõuete suhtes kehtiva, üldjuhul 3-aastase aegumistähtaja lõpuni. 3

(6)Apellatsioonkaebus
  1. Hageja esitas maakohtu osaotsuse peale apellatsioonkaebuse ning palub otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palub jätta menetluskulud kostja 1 kanda.
  2. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus ebaõigesti sisustanud mõistet lepingu pool. Lepingu ja lepingupoole mõiste ilmneb

§ 8

lg-st 1, mille kohaselt leping on tehing kahe või enama isiku vahel (lepingupooled), millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Puudub vaidlus, et

  1. oktoobril 2012 sõlmitud lepingu osaliseks oli Eest Vabariik Saare Maavalitsuse kaudu. Hageja kohustus üle võtma võla ja tasuma seda edaspidiselt kostjale 1 osamaksetena kuni
  2. novembrini
  3. Ei ole kahtlust, et tegemist on hageja ja kostja 1 vahelise lepingulise suhtega ja tegemist on lepingupooltega, kes sõlmisid vastastikkuse tehingu. Kohus pidanuks käesoleva vaidluse lahendamisel ja sh lepingupoole määratlemisel juhinduma

§ 175

sätetest, mille kohaselt kolmas isik võib võlausaldaja nõusolekul ja võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Kostjaga 1 sõlmiti leping kohustuse ülevõtmiseks. Sellise lepingu sõlminud isikud on lepingupooled. Seega eksib maakohus osaotsuses, kui käsitleb kostjat 1 pelgalt hüpoteegipidajana. Praegusel juhul andis kostja 1 eraldi nõusoleku võlgniku vahetuseks ja võla ülevõtmiseks ning lepingu sõlmimiseks. 20. Hinna alandamine

§ 112

alusel ei allu aegumise regulatsioonile ja kohtu käsitlus on põhimõtteliselt ebaõige. Hagejal on õigus taotleda tulevikus kuni 2055 aastani makstava hinna ümberkujundamist, et viia leping turulisse tasakaalu ja et lepingu tulemusel vahetuksid ekvivalentsed väärtused. 10-kordne omandatud maa turuhinna erinevus on kinnituseks, et leping on hageja jaoks tasakaalust väljas.

  1. Samuti märgib hageja, et kui nõue esitatud hagi alusel on aegunud, võiks esineda alus vaheotsuse, mitte osaotsuse tegemiseks. Kohus ei viita otsuses seadusele, millele ta aegumist kohaldades tugines. Hageja ei ostnud maad 12 aastat tagasi mitte riigilt, vaid kostjalt
  2. Hageja ja kostja 2 on omavahel kokku leppinud hagi pikendatud aegumises ehk 10-aastases aegumistähtajas analoogiliselt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-ga
  3. Maa eest toimub lepingus kokkulepitud hinna tasumine järelmaksugraafiku alusel kostjale 1 kuni
  4. novembrini 2055, sellest järelduvalt ei ole enamus hinnast veel muutunud sissenõutavaks, seega ei saa hinna suhtes rakendada 3-aastast aegumist arvates tehingu tegemisest. TsÜS § 154 sätestab korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõuete aegumise kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Kuigi hinna vähendamise taotlus kui kujundusõigus ei allu aegumise regulatsioonile, märgib hageja, et sissenõutavaks muutumata nõude osas ei ole ega saagi hageja nõuded olla aegunud.
  5. Lisaks juhib hageja tähelepanu sellele, et maakohus viitab osaotsuse tegemisel TsMS § 450 lg-le 1, kuid on jätnud selgitamata, mis on osaotsuse tegemise aluseks praegusel juhul, s.o kas ühes hagis on esitatud mitu nõuet või on otsus tehtud osana ühest nõudest ning kelle vastu ja miks neid saab eraldi lahendada. Vastustajate seisukoht
  6. Kostja 1 palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
  7. Kostja 2 kirjalikku seisukohta apellatsioonkaebusele ei esitanud. 4

(6)Ringkonnakohtu seisukoht
  1. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu osaotsus tuleb tühistada ning ja tsiviilasi saata TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegiumi hinnangul on maakohus jätnud eelmenetluse ülesanded täitmata ning rikkunud sellega menetlusõiguse norme määral, mis toob kaasa otsuse tühistamise. Samuti on maakohtu lahend TsMS § 656 lg 1 p 5 tähenduses olulises ulatuses põhjendamata. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaotsuse tühistamise taotluse osas sõltumata kaebuse põhjendustest.
  2. Kolleegium selgitab, et TsMS §-s 450 sätestatud osaotsuse tegemiseks peab olema täidetud kolm eeldust. Kõigepealt peab vaidluse ese olema lõplikuks lahendamiseks valmis. Teiseks peab vaidluse ese olema selline, mida on menetluslikus mõttes võimalik iseseisvateks osadeks jagada ning kolmandaks peab osaotsuse ese ka sisuliselt olema ülejäänud vaidluse esemest sõltumatu, sest vastasel juhul tekib oht, et osaotsus ja lõppotsus on omavahel vastuolus.
  3. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et esimesena nimetatud tingimus osaotsuse tegemiseks on täidetud siis, kui asja arutamine on esitatud nõuet silmas pidades end täielikult ammendanud. Osaotsuse tegemisel ei tohi ükski nõude õiguslikku alust puudutav küsimus lahtiseks jääda. See tähendab, et osaotsust ei saa teha ajal, kui pooltel on veel võimalik esitada uusi taotlusi ja tõendeid, sest see võib asja sisulist lahendamist mõjutada.
  4. Maakohus on kõnealusel juhul teinud osaotsuse pärast kostja 1 vastuväidete esitamist, andmata hagejale võimalust kostja 1 poolt kohtumenetluses esimest korda esitatud seisukohti ümber lükata. Selline maakohtu menetluslik samm on vastuolus TsMS § 436 lg-ga 1, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Et kohtuotsus nimetatud nõuetele vastaks, tuleb kohtul enne asjas otsuse langetamist TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt selgitada eelmenetluses välja poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kohtuotsuse, sh osaotsuse saab kohus langetada TsMS § 435 lg 1 järgi pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab TsMS § 438 lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
  5. Hageja tugineb kostja 1 vastu nõuet esitades väitele, et tema poolt
  6. oktoobri
  7. a lepinguga kostja 1 ees võetud ja aastani 2055 kestev kohustus maksta kinnistu eest osamaksetena kostja ja AT vahel kokkulepitud hinda, ei ole kinnistul hageja arvatud ehitusvõimaluse tegeliku puudumise tõttu põhjendatud. Hageja on tuginenud

§-le 112 ja nõuab hinna alandamist. Maakohus on jätnud hagi rahuldamata leides, et kuivõrd hageja ei ole ostu-müügi lepingu pool, ei saa ta hinda alandada. Selle juures ei ole maakohus analüüsinud küsimust, kas lepingust ostjale tulenenud kujundusõigused võisid hagejale üle minna ja kas hagejal oleks võimalik neid täna kostja 1 suhtes maksma panna. Hageja väitel on selline võimalus tuletatav seni esitatud tõendite koostoimest

  1. aastal sõlmitud kinnistu ostu-müügi lepinguga AT ja kostja 2 vahel, mille tõendina esitamiseks hagejal maakohtu menetlusliku kiirustamise tõttu võimalust ei avanenud.
  2. Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu sellele, et kuigi hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1), tuleb siiski olukorras, kus poolte nõuded või seisukohad on ebaselged, kohtul pooli küsitleda ja saadud vastustest tulenevalt selgitada pooltele, missuguseid asjaolusid nad peavad tõendama nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks (vt nt RKTK otsus nr 3-2-1-86-07). Samuti tuleb maakohtul 5

(6)arvestada, et TsMS § 436 lg 2 kohaselt tuleb kohtuotsus rajada asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 232 lg 1 paneb kohtule kohustuse hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning kui kohus jätab mõne tõendi arvestamata, peab kohus seda vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 otsuses taas põhjendama. TsMS §-s 2 sätestatu eeldab, et kohus peab TsMS § 230 lg-test 1 ja 2 tulenevalt pooltele vajadusel selgitama, milliste nõuete ja vastuväidete aluseks märgitud asjaolude kohta tõendid puuduvad või ei ole esitatud tõendid nende asjaolude tuvastamiseks küllaldased, tehes ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (vt nt RKTK otsus nr 3-2-1-169-10, p 11). Maakohtu osaotsus neile nõuetele ei vasta. 31. Lisaks eelnevale tuleb maakohtul arvestada, et TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus seotud poolte õiguslike väidetega, mis tähendab, et kohus kohaldab poolte esitatud ja tõendamist leidnud ajaolude põhjal õigust iseseisvalt. Seda sätet rikkudes on maakohus jätnud tähelepanuta, et hageja esiletoodud asjaolud viitavad

§ 97rakendamise olukorrale.

Nimetatud paragrahvi lg 1 näeb ette õiguse esitada lepingu muutmise nõue, kui pärast lepingu sõlmimist on lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud muutunud ja sellega on kaasnenud lepingupoolte kohustuste vahekorra oluline muutumine, mistõttu ühe poole kohustuste täitmise kulud suurenevad oluliselt või teiselt lepingupoolelt saadava väärtus väheneb oluliselt.

§ 97

lg-s 1 nimetatud lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka saab kolleegiumi arvates lugeda selliseid asjaolusid, mille olemasolu, saabumine või edasikestmine on hõlmatud poolte ühisest arusaamast ja millel põhineb lepingu sõlmimise soov.

§ 97

lg 1 kohaldamisel tuleb seetõttu alati kindlaks teha, kas muutunud asjaolud kuulusid lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka või mitte. Samuti tuleb arvestada, et

§ 97

lg 1 võimaldab esitada lepingu muutmise nõude üksnes siis, kui lepingupoolte kohustuste vahekord on oluliselt muutunud. Lisaks kohustuste vahekorra olulisele muutumisele peavad esinema ka kõik

§ 97lg-s 2 sätestatud alused (vt nt RKTK otsus nr 3-2-1-76-10, p 11).

Ühegi nimetatud küsimusega ei ole maakohus osaotsust tehes tegelenud.

  1. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul pöörata poolte tähelepanu võimalusele kohaldada
  2. oktoobril 2012 sõlmitud lepingu p-s 2.1 hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud võla ülekandmise kokkuleppele

§-s 97 sätestatud meedet ning anda pooltele võimalus selles osas seisukohtade ja tõendite esitamiseks.

  1. Menetlusnormide rikkumise tõttu valitseb hageja esitatud nõude aluse ja põhjendatuse osas segadus, mille maakohus oleks pidanud enne osaotsuse langetamist TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 sätestatud eelmenetluse ülesandeid täites asja lahendamiseks vajalikus ulatuses kõrvaldama. Kuna maakohus ei olnud nõude aluseks olevaid asjaolusid seadusele vastavalt tuvastanud, ei saanud kohus langetada kostja 1 suhtes hagi rahuldamata jätvat osaotsust.
  2. Lõpuks, on hageja õigesti juhtinud tähelepanu ka sellele, et maakohus viitab osaotsuse tegemisel TsMS § 450 lg-le 1, kuid on jätnud selgitamata, millised asjaolud annavad praegusel juhul alust osaotsuse tegemiseks. Vastuseta on jäänud küsimused, miks kohus arvab, et vaidluse ese on praegusel juhul selline, mida on menetluslikus mõttes võimalik iseseisvateks osadeks jagada ning miks osaotsuse ese on ülejäänud vaidluse esemest sisuliselt sõltumatu (vt eespool otsuse p 26).
  3. Menetluskulud tuleb poolte vahel jaotada vastavalt asja uue lahendamise tulemusele. (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.