KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 31. oktoober 2018, Tallinn Haldusasja

) § 26 lg-d 1 ja

1. Keskkonnaameti poolt Kummimatid OÜ-le väljastatud jäätmeloa kohaselt peab tegevuse lõpetamisel käitluskohas olevad jäätmed üle andma vastavat jäätmeluba omavale isikule nende edasiseks käitlemiseks ning territoorium ja hooned korrastama viisil, mis tagab hoonete ja territooriumi piisava puhtuse, et kasutada neid uuel otstarbel või teise isiku poolt. Jõelähtme vallas Loo alevikus Lõuna tee 49 kinnistul on selle jäätmeloa alusel ladustatud vanarehvid (vähemalt 5160,263 t). Jäätmeluba kaotas kehtivuse 14.09.
2. Kinnistu omanik on alates 02.07.2014 Vialine Group OÜ, kes on üürilepingu üles öelnud. Enamus vanarehve on kogutud kinnistule
3. aastal MTÜ-ga Eesti Rehviliit ja MTÜ Rehviringlus sõlmitud lepingute alusel. Need ühingud on tootjate ühendused, mis korraldavad vanarehvide kogumist ja käitlemist.

§ 25

lg 2 p 5 kohaselt on rehvid probleemtoode, st toode, mille jäätmed põhjustavad või võivad põhjustada tervise- või keskkonnaohtu, keskkonnahäiringuid või keskkonna ülemäärast risustamist (

§ 25lg 1).

Vanarehvide ladustamine on põhjustanud kõrgendatud keskkonnaohu. Rehvide tootjad on

§ 26

lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 17.06.2010 määruse nr 80 (määrus nr 80) § 5 kohaselt kohustatud vanarehvid tagasi võtma ja vastustavad nende eest kuni taaskasutuseni.

§ 26

lg 1 on erinõue probleemtoodetest tekkivate jäätmete käitlemiseks ning on ülimuslik

§ 28lg 4 ees.

MTÜ Eesti Rehviliit ja MTÜ Rehviringlus vanarehvide taaskasutamise andmete, jäätmearuandluse ja vanarehvide kogumise algandmete järgi on nad kohustatud tagama vähemalt 2298,5 t ulatuses vanarehvide taaskasutamise. 2. MTÜ Rehviringlus esitas 04.01.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada eelnimetatud haldusakti tühisus p 3 osas või see p 3 osas tühistada ja keelata ettekirjutuse asendustäitmise kulude sissenõudmine kaebajalt. Ettekirjutus on kaebajat puudutavas osas HMS § § 63 lg 2 p 5 järgi tühine, kuna on ebaselge, kuidas sisustada ettekirjutuse resolutiivosa p 3 kaebajale pandud tagamiskohustust. Kaebajal ei ole võimalik tagada ettekirjutuse täitmist teise isiku (Kummimatid OÜ) poolt. On ebaselge, 2

§ 28

lg-te 1 ja 4 alusel on kaebaja vastutus tema poolt taaskasutusse suunatud vanarehvide eest läinud üle Kummimatid OÜ-le.

§ 26

lg 1 ei ole antud juhul kohaldatav, sest vastustaja ei ole tõendanud, et vanarehvid oleks turule toodud kaebaja liikmete või klientide poolt, ent säte ei muul juhul kohaldatav.

§ 26

lg-s 1 sätestatud kohustus „tagada kogumine ja taaskasutamine“ tähendab seda, et tuleb luua kogumisvõrgustik, mis aitab probleemtooteid käitlusse suunata ning sõlmida lepingud nõuetekohaseid lube omavate jäätmekäitlejatega, kes kohustuvad probleemtooted taaskasutama. Tootjate kohustused ei mõjuta jäätmevaldaja vastutuse põhimõtteid. Määrusega nr 80 ei saa teha seadusest erisusi. Vastustaja tugines määruse nr 80 redaktsioonile, mis jõustus 20.06.2014, mil valdav enamus vaidlusaluse ettekirjutuse objektiks olnud vanarehve oli juba Kummimatid OÜ-le üle antud. Tootjavastutuse säilimine kõrvuti jäätmevaldaja vastutusega ei ole seadusest arusaadav, nagu ka tootjavastutusorganisatsiooni vastutus selliste vanarehvide kõrvaldamise ja taaskasutuse eest, mis on turule lastud isiku poolt, kes ei ole tootjavastutusorganisatsiooni liige ega klient. Regulatsioon, kui seda tõlgendada nii, nagu vastustaja õigeks peab, oleks vastuolus õigusselguse põhimõttega. Ettekirjutuse tegemise aluseks on toime pandud rikkumine Kummimatid OÜ poolt. Kaebajale ei saa ettekirjutust KorS § 28 lg 1 alusel teha. Isegi kui tootjavastutuse põhimõttest tulenevalt ei lõpeks kaebaja vastutus vanarehvide jäätmekäitlejale üleandmisega, ei saa kaebaja vastutus olla solidaarne, vaid täiendav ning kaebaja vastutaks juhul, kui Kummimatid OÜ jätab oma kohustused täitmata. Kaebaja saaks vastutada vaid juhul, kui asendustäitmise kulude sissenõudmine Kummimatid OÜ-lt ei õnnestu. Ettekirjutusega vanarehvide käitlemiseks antud tähtaeg oli ebarealistlikult lühike, mistõttu selle täitmine oli võimatu või ebaproportsionaalne. Ebaselge on, mida tuleb ettekirjutuses näidatud tähtaja jooksul teha, st milles seisneb vanarehvide nõuetekohane käitlemine. Keskkonnainspektsiooni korraldatud hangetes on antud vanarehvide äravedamiseks oluliselt pikemad tähtajad (7 kuni 19 tonni päevas) võrreldes praegusel juhul nõutuga (209 tonni päevas). Isegi kui Kummimatid OÜ-le ei saanud anda pikemat tähtaega jäätmeloa kehtivuse lõppemise tõttu, ei pidanud kaebajale antud tähtaeg olema sama lühike. 3. Keskkonnainspektsioon palus jätta kaebuse rahuldamata. Tulenevalt

§ 26

lg-st 1 on tootjad kohustatud tagama turule lastud probleemtootest tekkivate jäätmete kogumise ja nende taaskasutamise või nende kõrvaldamise ja omama selle kohustuse täitmiseks piisavat tagatist. Tootja võib valida, kas ta täidab kohustused 3

§ 26

lg 9 kohaselt vastutab tootjate ühendus tootja kohustuste eest, kui tootja on kohustused kirjaliku lepinguga üle andnud. Vabariigi Valitsuse 17.06.2010 määruse nr 80 „Rehvidest tekkinud jäätmete kogumise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord“ (määrus nr 80) § 6 lg 1 kohaselt on tootja kohustatud ringlusse võtma või taaskasutama kõik kogutud vanarehvid. Vanarehvid loetakse ringlusse võetuks või taaskasutatuks ainult siis, kui vanarehvide töötlemisel saadud korduskasutatavad, ringlusse võetavad ja taaskasutatavad vanarehvid ja materjalid on tegelikult korduskasutusse suunatud, protekteeritud, ringlusse võetud või taaskasutatud või täidetud on

§-ga 21 sätestatud nõuded (§ 6 lg 5). Tootjavastutuse põhimõttest tulenevalt peab tootjavastutusorganisatsioon olema veendunud, et jäätmekäitleja, kellele vanarehvid üle antakse, täidab lepingut nõuetekohaselt. Kaebajal on kohustus omada ülevaadet kogu probleemtoote käitlusahelast, sh vanarehvide kogumisest, nende edasise käitlusega tegelejatest ja käitlemise rahastamisest. Vastavalt määruse nr 80 seletuskirjale peab kaebaja suutma tõendada, et vanarehvide töötlemisel saadud purustatud vanarehvid või materjalid on ka reaalselt taaskasutatud või ringlusse võetud. Selle kohustuse täitmiseks on kaebajal vaja tagada, et vanarehvid saavad reaalselt taaskasutatud ja lakkavad olemast jäätmed. Tõenditest ei nähtu, et kaebaja oleks pärast Kummimatid OÜ-le vanarehvide käitlemise käsundi andmist teinud täiendavaid järelepärimisi või kontrollinud tema nimel ja eest kogutud vanarehvide edasist käitlust. Kaebaja on seega rikkunud oma kohustusi. Kaebaja on avaliku korra eest vastutav isik, kellele võib KorS § 28 lg 1 alusel teha ettekirjutuse korrarikkumise (

§ 26

lg-test 1 ja 9 ning määruse nr 80 § 6 lg-st 1 tuleneva kohustuse rikkumise) kõrvaldamiseks. Keskkonnariski tõttu ei ole põhjendatud ettekirjutuse täitmiseks pikema tähtaja andmine.

1. Tallinna Halduskohtu 21.12.2017 otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja tühistati Keskkonnainspektsiooni ettekirjutuse p
2. Vastustajalt mõisteti kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 1793,70 eurot ja muus osas jäeti menetluskulud poolte endi kanda. Õige on esitada asjas tühistamisnõue (Riigikohtu 17.05.2017 lahend nr 3-3-1-88-16).

§ 26

lg 1 sätestab, et tootja on kohustatud tagama tema turule lastud probleemtootest tekkinud jäätmete kogumise ja nende taaskasutamise või nende kõrvaldamise ja omama selle kohustuse täitmiseks piisavat tagatist. Tootja võib valida, kas ta täidab kohustused individuaalselt, annab need kirjaliku lepinguga üle tootjate ühendusele või ühineb tootjate ühendusega. Rehvitootja kohustusi reguleerib ka

§ 26

lg 14, mille kohaselt rehvi tootja on kohustatud tagasi võtma sama liiki rehvi sõltumata sellest, millal rehv on turule lastud, millist kaubamärki rehv kannab ning kas kasutaja kavatseb osta uue rehvi. Kaebaja on tootjate ühendus. Tootjate ühenduse kohustused sätestab

§ 23

lg 4, mille kohaselt peab tootjate ühendus tagama: 1) kõigile vastavat liiki probleemtoodete tootjatele juurdepääsu tootjate ühenduse teenustele; 2) kohustused lepinguga üle andnud või tootjate ühendusega liitunud tootjalt tasu kogumise võrdsetel tingimustel ja teenuste pakkumise neile, lähtudes üksnes nende turuosast seda tüüpi probleemtoodete turul; 3) jäätmete käitlemisega seotud teenuste ostmise konkurentsi alusel; 4) jäätmete kogumise ja taaskasutamisega seotud andmete kättesaadavuse Keskkonnaministeeriumile ja järelevalve õigust omavale isikule.

§ 26

lg 9 sätestab, et jäätmeseadusega sätestatud kohustused kirjaliku lepinguga tootjate ühendusele üle andnud tootja, kes on täitnud oma kohustused tootjate ühenduse ees, ei ole 4

§ 26

lg-d 1 ega 9 ei ole erisätted

§ 28lg 4 suhtes.

Jäätmeseadusest seda otsesõnu ei nähtu. Tootjate ühenduse eesmärk on probleemtoodetest tekkinud jäätmete kogumise ja taaskasutamise korraldamine või finantseerimine.

§ 26

lg-st 1 tuleneb kohustus probleemtootest tekkivate jäätmete kogumiseks ja nende taaskasutamiseks või nende kõrvaldamiseks. Tootjate ühenduse vastutus on

§ 26lg-s 9 piiratud.

Vastavat jäätmeluba omavale ettevõttele probleemtoote üleandmist tuleb lugeda

§ 26lg-tes 1 ja 9 sätestatud kohustuse täitmiseks.

Õigusaktidest ei tulene kaebaja solidaarvastutust. Tootjavastutuse põhimõte ei välista

§ 28lg-te 1 ja 4 kohaldamist.

Kaebajal on jäätmeloast tulenevalt üksnes õigus ladustada vanarehve (tegemist on vahelaoga) eesmärgiga need üle anda käitluseks vastavat luba omavatele isikutele. Kaebaja on jäätmed üle andnud jäätmeloa kehtivuse ajal seda omanud isikule. Kummimatid OÜ kohustused tulenesid tema jäätmeloast ja on seega temaga lahutamatult seotud. Jäätmeloaga pandud kohustuste panemine tootjale või tootjate ühendusele soodustaks jäätmeloaga pandud kohustuste täitmata jätmist. See ei saa olla seaduse eesmärk. Keskkonnaministri 16.02.2011 määruse nr 12 „Probleemtooteregistri registrikaardi vormid“ § 2 p-st 12 tuleneb tootjate ühenduse kohustus teada turule lastud rehvidest ja teada, mis neist edasi saab, ent mitte vastutust jäätmekäitleja kohustuste eest. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ artiklid 8 ja 15 annavad liikmesriikidele õiguse ette näha tootjate laiendatud vastutus; seejuures ei ole piiratud liikmesriikide õigust otsustada, millisel juhul ja tingimustel vastutab esmane jäätmetekitaja kogu töötlemisahela eest ning millisel juhul võivad jäätmetekitaja ja jäätmevaldaja vastutust jagada või delegeerida töötlemise eri etappides osalejate vahel. Jäätmeseaduses ei ole seda aga tehtud. Vastustajal tuleb kaaluda ettepaneku tegemist regulatsiooni täpsustamiseks. Haldusmenetluse alustamise aluseks ei olnud mitte oht või ohukahtlus, vaid avaliku korra rikkumine Kummimatid OÜ poolt. Seega saab praegusel juhul avaliku korra eest vastutavaks isikuks olla isik, kes avalikku korda rikub, st Kummimatid OÜ. Kaebaja ei ole avalikku korda rikkunud ega põhjustanud ohukahtlust või ohtu või olukorra tekkimise võimalust, mille realiseerimisel tekib oht või ohukahtlus. Seega on ettekirjutuse tegemine kaebajale vastuolus KorS § 28 lg-ga 1. 5

§ 26lg-tes 1 ja 9.

Määruse nr 80 § 6 lg 1 paneb tootjavastutusorganisatsioonile kohustuse võtta ringlusse või taaskasutada kõik kogutud vanarehvid. Seda kohustust selgitab sama paragrahvi lg 5. Määruse seletuskirja kohaselt peab tootja suutma tõendada, et vanarehvide purustamisel saadud materjal on tegelikult taaskasutatud või ringlusse võetud. Selle tagamiskohustuse täitmiseks peab kaebaja leidma eraõiguslikke vahendeid ja kasutama koostööpartnerite abi. Kaebaja peab lepingupartnereid seejuures kontrollima ja vajadusel kasutama eraõiguses ette nähtud õiguskaitsevahendeid. Viis, kuidas kaebaja seda kohustust täidab, on tema enda valida. Vastustaja ei saa seda kaebajale ette kirjutada. Tõendid ei kinnita, et kaebaja oleks pärast vanarehvide käitlemise käsundi andmist Kummimatid OÜ-le teinud järelepärimisi või kontrollinud tema nimel ja eest kogutud vanarehvide edasist käitlust ning seda, kas rehvid on reaalselt taaskasutatud või ringlusse võetud. Seega on kaebaja jätnud tagamiskohustuse täitmata. Kõrgendatud keskkonnaohu tõttu peab vanarehvide käitlemine toimuma kiiresti. Viidatud normidest tuleneva kohustuse rikkumisega on seetõttu tegemist juba siis, kui üks koostööpartner ei täida enda ülesandeid seoses vanarehvide taaskasutuse või ringlusse võtuga. Halduskohus jättis tähelepanuta

§ 26

lg 1 ja määruse nr 80 eelviidatud sätete eesmärgi, kui asus seisukohale, et

§ 26lg 1 ei ole erisäte § 28 lg 4 suhtes.

Tootjavastutusorganisatsiooni vastutus lõpeb siis, kui vanarehvid on lakanud olemast jäätmed. Kui tootjavastutusorganisatsioon annab oma

§ 26

lg-st 1 tuleneva tagamise kohustuse täitmiseks rehvid edasiseks käitlemiseks üle jäätmeluba omavale jäätmekäitlejale, on

§ 26

lg-st 1 (tootjavastutus) ja

§ 28

lg-dest 1 ja 4 (jäätmevaldaja vastutus) tulenevate vastutusahelate näol tegemist kahe paralleelselt jooksva ahelaga. Kaebaja kohustus ei ole täidetud (vanarehvid ei ole taaskasutatud ega ringlusse võetud), kui need on üle antud jäätmekäitlejale. Tootjavastutusorganisatsioon peab tegema kõik vajalikud toimingud (nt kogumisvõrgustike loomine, vanarehvide jäätmekäitlejatele üleandmine, jäätmete reaalse 6

§ 26

lg-test 1 ja 9 ning määruse nr 80 § 6 lg-st 1 tulenevat kohustust tagada vaidlusalusel kinnistul asuvate tema poolt sinna toimetatud vanarehvide tegelik taaskasutusse suunamine, mille tagajärjel on kinnistul keskkonnahäiringut põhjustav olukord. Kaebaja on avaliku korra eest vastutav isik. 6. MTÜ Rehviringlus palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, nõustub enamiku halduskohtu otsuse põhjendustega ja jääb varasemate seisukohtade juurde. Tootjavastutuse põhimõtte kehtivuse ulatus on kindlaks määratud jäätmeseadusega. Tootja vastutus jäätmete käitlemisel tekib alates hetkest, kui jäätmevaldaja on vanarehvid talle või teda esindavale isikule üle andnud. Apellandi seisukoht, et rehvitootjatel on kollektiivne vastutus kõigi rehvide eest kuni neist tekkinud jäätmete taaskasutuseni, on ekslik.

§ 28

lg 4 kohaselt lõpeb jäätmevaldaja vastutus jäätmete eest, kui ta annab need üle asjaomast luba omavale isikule. Sellest sättest erandeid ei ole seadusega tehtud. Ettekirjutuse objektiks ei ole tootja enda poolt turule viidud vanarehvid. Seega ei ole

§ 26

lg 1 kohaldatav.

§ 26lg 9 reguleerib üksnes tootja ja tootjate ühenduse vahelist suhet.

Määrusega ei saa kehtestada täiendavaid kohustusi. Määrusega nr 80 ei ole seda tehtudki. Ka määruse seletuskiri ei viita sellele, et vastutuse osas oleks soovitud ette näha erinorme. 20.06.2014 seisuga oli valdav enamus Kummimatid OÜ-le antud vanarehvidest taaskasutatud (taaskasutamata oli 10,5 tonni vanarehve). Hiljem üle antud rehvide kogust ei ole vastustaja välja selgitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7.

§ 26

lg 1 sätestab, et tootja on kohustatud tagama tema turule lastud probleemtootest tekkivate jäätmete kogumise ja nende taaskasutamise või nende kõrvaldamise ja omama selle kohustuse täitmiseks piisavat tagatist. Tootja võib valida, kas ta täidab kohustused individuaalselt, annab need kirjaliku lepinguga üle tootjate ühendusele või ühineb tootjate ühendusega.

§ 26

lg 14 kohaselt on rehvi tootja kohustatud tagasi võtma sama liiki rehvi sõltumata sellest, millal rehv on turule lastud, millist kaubamärki rehv kannab ning kas kasutaja kavatseb osta uue rehvi.

§ 26

lg 4 järgi kannab eelnimetatud kohustustega seotud kulud tootja või tootjate ühendus.

§ 26

lg 9 näeb ette, et sätestatud kohustused kirjaliku lepinguga tootjate ühendusele üle andnud tootja, kes on täitnud oma kohustused tootjate ühenduse ees, ei ole vastutav probleemtoodetest tekkinud jäätmete kogumise ja taaskasutamise sihtarvude täitmise ning probleemtooteregistrile andmete edastamise eest. Sellisel juhul vastutab tootjate ühendus tootja vastavate kohustuste täitmise eest.

§ 264

sätestab tootja kulude hüvitamise teise tootja poolt juhul, kui üks tootjatest on probleemtooteid (seega ka vanarehve) vastu võtnud suuremal hulgal, kui ta on ise probleemtoote massi põhjal arvutatavas osakaalus neid probleemtooteid turule lasknud. 8. Viidatud sätetest järeldub, et rehvitootja või kirjaliku lepingu olemasolu korral tootjate ühendus on kohustatud jäätmevaldajatelt vastu võtma kõik vanarehvid ja need taaskasutama 7

§ 26

lg 9 ei näe ette tootjate ühendusele kitsamaid kohustusi, kui need on

§ 26

lg 1 kohaselt tootjal, kui tootja on kohustused kirjaliku lepinguga tootjate ühendusele üle andnud. Sellest sättest tuleneb üheselt arusaadavalt, et tootjate ühendusel on sellise lepingu sõlmimise järel

§ 26lg-s 1 nimetatud kohustused.

10.

§ 28

lg 1 paneb jäätmevaldajale kohustuse käidelda tema valduses olevaid jäätmeid nõuetekohaselt või anda need üle käitlemiseks selleks õigust omavale isikule. Seejuures peab ta olema veendunud, et vastuvõtjal on olemas jäätmete käitlemiseks vajalik jäätmeluba või kompleksluba (

§ 28

lg 2).

§ 28

lg 4 sätestab, et jäätmevaldaja vastutus jäätmete käitlemise eest lõppeb ja läheb üle, kui uuel jäätmevaldajal on vastavate jäätmete käitlemiseks jäätmeluba, kompleksluba või registreerimistõend. 11.

§ 28

lg-t 4 ei saa mõista erinormina probleemtoote tootja vastutuse suhtes jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise eest. Jäätmeloaga pandud kohustuste täitmata jätmise korral ei lõpe ka vanarehvide tootjate ühenduse kohustus korraldada vanarehvide taaskasutamine (vt Tartu Ringkonnakohtu 19.04.2018 otsus asjas nr 3-16-1645, p 35). Kui probleemtoote tootja annab probleemtooted üle jäätmekäitlejale, kes talle pandud kohustusi täita ei suuda, ei oleks saavutatav probleemtoodete tootja erilise vastutuse eesmärk, sest sellisel juhul võiks jäätmete taaskasutamise eesmärk jääda sootuks täitmata. Jäätmeseaduse kohaselt peab iga jäätmevaldaja hoolitsema selle eest, tema valduses olevad jäätmed jõuaksid vajalikku jäätmeluba omava jäätmekäitlejani, kellel tuleb

§ 30

kohaselt üldjuhul jäätmed taaskasutada sõltumata sellest, kas tegemist on probleemtootega. Probleemtoote tootja vastutuse erinormid ei puuduta üksnes taaskasutamise kulude kandmist, vaid ka tagamist, et tooted kokku kogutakse ja taaskasutatakse.

1. Rehvitootja või tootjate ühendus peab seetõttu korraldama jäätmekäitluse sellisel viisil, et talle jääb kontroll vanarehvide taaskasutamise eest; vajadusel lepingus sellise tingimuse ettenägemisega, mis võimaldaks saada vanarehvide valduse tagasi, kui jäätmekäitleja vanarehvide taaskasutamise kohustust piisaval määral ei täida. Selline paralleelne vastutus – jäätmeloa omaja vastutus jäätmeloa nõuete täitmise eest ja probleemtoote tootja või ühenduse vastutus taaskasutuse või kõrvaldamise eest – ei too kaasa olukorda, kus jäätmekäitleja jätaks oma kohustused täitmata. Jäätmekäitleja huvi jäätmeloa tingimusi täita ja vanarehvid taaskasutada tagab talle tulu saamise rehvitootjalt või tootjate ühenduselt; omavahelise lepinguga on tootjal või tootjate ühendusel võimalik ette näha ka leppetrahv või muud võlaõiguslikud tagatised juhuks, kui jäätmeloaga pandud kohustusi ei täideta. Kuna probleemtoodete tootja või tootjate ühenduse vastutus on laiem kui tavapärasel jäätmevaldajal, ei saa probleemtoodete tootja piirduda jäätmete üleandmisel jäätmekäitlejale selliste tingimustega lepingu sõlmimisega, mis sellist erilist vastutust silmas ei pea.
2. Probleemtoote tootja vastutus ei lõpe enne, kui vanarehvid on taaskasutatud. Taaskasutuseks ei saa pidada teist liiki jäätmete valmistamist.

§ 15lg 1 sõnastus sellist järeldust ei võimalda. 8

§ 26

lg-s 8 ettenähtud piirides.

§ 26

lg 1 on üldnorm kõigi probleemtoodete suhtes ning määrus nr 80 lubab erandjuhtudel ka vanarehvide kõrvaldamist (§ 7). Arvestades jäätmeseaduse eesmärki vältida tervise- ja keskkonnaohtu ja taaskasutada võimalikult suur osa jäätmetest (

§-d 1, 21 ja 221), on määruse nr 80 regulatsioon jäätmeseadusega ettenähtud piirides. Tähtsust ei oma, et osa vanarehvidest oli määruse nr 80 § 6 lg 1 redaktsiooni jõustumise ajaks Kummimatid OÜle juba üle antud. Ka

1. aastal jõustunud määruse redaktsioon (§ 6 lg 2) nägi ette, et sobiva tehnoloogia olemasolul tuleb eelistada vanarehvide taaskasutamist. Sobiva tehnoloogia puudumist ajaks, kui vanarehve ei olnud vaidlusalusest kohast jäätmeloaga lubatud kohta viidud, ei ole kaebaja väitnud.
2. Ettekirjutuse tegemise ajal olid vanarehvid ladustatud ning jäätmekäitlejal, kellele kaebaja oli rehvid üle andnud, puudus üle 14 ja poole kuu vajalik jäätmeluba. Õigusnormid ei näe ette, kui kiiresti tuleb vanarehvid kogumise järel taaskasutada. Praegusel juhul toimunud viivitust, arvestades, et vanarehvid olid kogutud
3. ja
4. aastal ning olid jätkuvalt ladestatud
5. a detsembris, ei saa pidada aga taaskasutamise tagamise nõude täitmiseks. Kaebaja ei olnud ettekirjutuse tegemise ajaks astunud samme, et vanarehvid valdajalt välja nõuda ja anda üle mõnele jäätmeluba omavale jäätmekäitlejale, kes korraldaks rehvide taaskasutamise. Kaebaja tegevusetus kujutas endast seetõttu

§ 26lg-tes 1 ja 9 ning määruse nr 80 § 6 lg-s 1 sätestatud kohustuse rikkumist.

Kaebaja oli seega avaliku korra eest vastutav isik (KorS § 15 lg 1) ja talle sai teha ettekirjutuse.

1. Kaebajale antud tähtaeg ettekirjutuse täitmiseks – tagada ladustatud vanarehvide nõuetekohane käitlemine – on küll lühike, ent seda ei saa mõista nii, et 25 päeva jooksul tuli nõutav kogus vanarehve taaskasutada. Vajalik oli vanarehvide käitlemise tagamine. Tähtaja lühidust arvestades tuli seda mõista nii, et tähtaja lõpuks oli vajalik vanarehvid ladestuskohast ära transportida ja üle anda jäätmekäitlejale, kellel on vajalik jäätmeluba. Kaebaja ei ole näidanud, vajalikke jäätmelube omavad jäätmekäitlejad oleksid küll olnud valmis vanarehve taaskasutuseks vastu võtma, aga mitte sedavõrd kiiresti (isegi kui rehvide üleandmine toimub mitmele erinevale jäätmekäitlejale) või oleks kiire tegutsemise vajaduse tõttu nõudnud kaebajalt ülemäärast tasu.
2. Vaidlustatud ettekirjutus on seetõttu vaidlustatud osas õiguspärane. Tühisuse tuvastamise nõue ja tühistamisnõue tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Keelamisnõue ei ole samuti põhjendatud. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida, et asendustäitmise kulud tuleks jätta kaebaja kanda ka ilma ettekirjutuseta, sest

§ 26

lg-test 1 ja 9 tulenevalt peab tootja või tootjate ühendus kandma vanarehvide käitlemise kulud nagunii.

1. Eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada ning uue otsusega jätta kaebus rahuldamata.
2. Kaebaja menetluskulud tuleb jätta HKMS § 108 lg 1 alusel vastustajalt välja mõistmata. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 9