Tsiviilasi nr 2-18-10646 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-18-10646 Määruse tegemise aeg ja koht 31. mai 2019. a, Tallinn Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Krista Kirspuu ja Kau

§ 132lg 1², mis täpsustab 9.

jaanuari 2018 seaduse muudatusi võlgniku sissetuleku arestimise tingimuste osas juhul, kui sissetulek on võrdne või alla Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud töötasu alammäära. Kuna

1. juuni 2018 seaduse muudatused täpsustavad varem kehtinud kinnipidamise korda, millele on pärast
2. jaanuari 2018 väljastatud aktid juba kohandatud, siis lähtus kohtutäitur menetlusökonoomia põhimõttest ja ei hakanud ükshaaval arestimise akte täpsustama, vaid edastas Eesti Töötukassale teate kinnipidamise korra muutumisest. Kuna töövõimetoetusest 45.64 eurot on arestitud kehtiva seaduse kohaselt, puudub alus arestitud summade tagastamiseks. Kohtutäitur jättis kaebuse rahuldamata.
3. Maakohtule
4. juulil 2018 esitatud kaebuses, mida on täpsustatud
5. septembril 2018, vaidlustab võlgnik kohtutäituri otsust ainult arestimise aktides arestimisele kuuluva sissetuleku määra osas. Kohtutäitur ei ole arvestanud sissetuleku arestimise ulatuse määramisel võlgniku majandusliku seisundiga. Selles osas on kohtutäituri otsustus põhjendamata. Võlgnik palub jätta

§ 132lg 1² kohaldamata ja tunnistada see põhiseadusega vastuolus olevaks.

1. Kohtutäitur jäi enda seisukoha juurde ja palus jätta võlgniku kaebuse rahuldamata.
2. Sissenõudjad kaebusega ei nõustunud ja palusid jätta selle rahuldamata. 2

§ 132lg 12 põhiseadusega vastuolus olevaks tuleb jätta rahuldamata.

11. Maakohus leidis, et kohtutäitur on diskretsioonipiire ületamata õigustatult määranud kaebaja töövõimetoetuse arestimise vastavalt arestimise aktide koostamise ajal kehtinud

§ 132lg 12 kohaselt lubatud määras, st 20% avaldaja sissetulekust.

Kohtu hinnangul ei oma viidatud normi rakendamisel tähtsust, et avaldaja ei tööta ja et avaldajal puudub töövõime. Kohus ei lugenud kommunaalkorteri üürimist koos sellelt üüri ja kommunaalmaksetega tasumist asjaoluks, millega arvestamisel oleks põhjust kinnipidamise määra vähendamiseks.

1. Maakohus jättis avaldaja
2. novembril 2018 esitatud täpsustuse tähelepanuta, sest see oli esitatud pärast kohtu määratud tähtaega. Määruskaebus
3. Avaldaja esitas Harju Maakohtu
4. novembri 2018 määrusele määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja rahuldada avaldaja kaebus kohtutäituri
5. juuli 2018 otsusele.
6. Esmalt viitab kaebaja asjaolule, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud
7. juuni 2018 kehtima hakanud

§ 132lg 1² redaktsiooni, sest arestimise aluseks on 4.

veebruari 2018 aktid. Lisaks on maakohus süstemaatilise käitumisena lahendanud kaebuse ületades seaduses sätestatud 15 päevast menetlemise aega, mis on lubamatu.

1. Kaebaja leiab, et kohtutäitur on põhjendamatult jätnud arvestamata tema majandusliku seisundiga ning maakohtu põhjendused vastavate asjaolude mittearvestamise vajadusele on ebaõiged.
2. Kaebaja hinnangul ei ole maakohus välja selgitanud, mis alusel tegi kohtutäitur uue arestimise akti. Kui sissenõudja seda

§ 134

lg 1 kohaselt ei nõudnud, siis oli kohtutäituri poolt tehtud arestimisakt seadusevastane. Lisaks ei ole avaldajat enne ära kuulatud

§ 131lg 2 kohaselt.

17. Kaebaja leiab, et maakohus on põhjendamatult jätnud rahuldamata avaldaja taotluse tunnistada

§ 132lg 1² põhiseadusega vastuolus olevaks, lisaks palub kaebaja 3

§ 132

lg 2, kuna antud norm rikub lapse põhiõigusi, sest 1/3 alampalgast ei taga lapsele piisavaid vahendeid äraelamiseks. Menetluse edasine käik

1. Kohtutäitur ja sissenõudjad jäid maakohtus avaldatud seisukohtade juurde paludes jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.
2. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
3. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus saab teha ise asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue määruse (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 2), millega rahuldab avaldaja kaebuse ning tühistab kohtutäituri otsuse kaebusega vaidlustatud osas, ehk millega jäeti avaldaja kaebus töövõimetoetuse arestimise aktide tühistamiseks rahuldamata. Kohtutäituril tuleb avaldaja kaebus selles osas uuesti läbi vaadata. Määruskaebus rahuldatakse.
4. Esmalt peab kolleegium vajalikuks pöörata tähelepanu sellele, et maakohus on märkinud vaidlustatud määruse resolutsiooni p-i 1, et jätab rahuldamata XX kaebuse Tallinna kohtutäituri Katrin Velleti
5. märtsi 2018 otsusele täiteasjades nr 031/2014/96 ja 031/2016/
6. Kolleegiumi hinnangul on tegemist kirjaveaga maakohtu määruse resolutsiooni p-is 1 vaidlustatud kohtutäituri otsuse kuupäeva osas. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kaebaja on vaidlustanud kohtutäituri
7. juuli 2018 otsust, mitte kohtutäituri
8. märtsi 2018 otsust (vt nt
9. juuli 2018 kaebus [tl 2-3];
10. septembri 2018 kaebuse täpsustus [tl 14-18];
11. detsembri 2018 määruskaebus [tl 55-59]). Lisaks on kaebaja kohtutäituri
12. märtsi 2018 otsuse täiteasjades nr 031/2014/96 ja 031/2016/1567, vaidlustanud juba tsiviilasjas nr 2-18-4560, millises asjas
13. juunil 2018 tehtud maakohtu lõpplahend on
14. juunil 2018 jõustunud (Kohtute Infosüsteemi dokument nr 12 J/A). Seega lähtub kolleegium tsiviilasjas esitatud materjalidest, millest nähtub, et avaldaja on vaidlustanud kohtutäituri Katrin Velleti
15. juuli 2018 otsuse täiteasjades nr 031/2014/96 ja 031/2016/
17. Käesolevas asjas omavad tähtsust järgmised asjaolud: Sihtasutuse KredEX avalduse ja Harju Maakohtu
18. novembri 2013 otsuse tsiviilasjas nr 2-13-51086 alusel algatas kohtutäitur täitemenetluse täiteasjas nr 031/2014/96 XXlt 5 994.57 euro sissenõudmiseks. Asjaolu üle puudub vaidlus. AS-i Eesti Gaas avalduse ja Harju Maakohtu
19. mai 2016 määruse tsiviilasjas nr 216107123 alusel algatas kohtutäitur täitemenetluse täiteasjas nr 031/2016/1567 XX-lt 279.65 euro sissenõudmiseks. Asjaolu üle puudub vaidlus. Kohtutäitur koostas
20. veebruaril 2018 täiteasjades nr 031/2014/96 ja 031/2016/1567 töövõimetoetuse arestimise aktid, millega arestis võlgniku töövõimetoetusest 20%. Mittearestitavaks summaks määras kohtutäitur 1/3 palga alammäärast ehk 166.67 eurot, sest võlgnikul on üks ülalpeetav (tl 4-4 pöördel); 4

redaktsioonile. Avaldaja palus töövõimetoetuse arestimine tühistada arvestades tema majandusliku seisundi asjaolusid ning arestitud 45.64 eurot tagastada (tl 6). Kohtutäitur lahendas kaebuse

1. juuli 2018 otsusega, milles märkis, et muutis
2. juuni 2018 teatega (tl 85-86) töövõimetoetuse arestimise akte kinnipidamise korra muutmise osas vastavalt seaduse muudatustele, kuid jättis samas võlgniku kaebuse töövõimetoetuse arestimise aktide tühistamiseks ja arestitud summa tagastamiseks rahuldamata (tl 7).
3. Avaldaja esitas
4. juunil 2018 kohtutäituri tegevusele kaebuse

§ 217

järgi, mis sisaldas kolme menetluslikku taotlust: 1) muuta töövõimetoetuse arestimise akte lähtuvalt 10. juunist 2018 kehtima hakanud

-i sätetest; 2) tühistada töövõimetoetuse arestimise aktid ning arvestades võlgniku majanduslikku seisundit jätta töövõimetoetus arestimata; 3) tagastada arestitud summad. Kohtutäituri vaidlustatud otsusest selgub, et kohtutäitur on: 1) 13. juuni 2018 teatega viinud 4. veebruari 2018 töövõimetoetuse arestimise aktid kooskõlla 10. juunist 2018 kehtima hakanud

-i sätetega kinnipidamise korra muutmise osas; 2) jätnud rahuldamata avaldaja kaebuse töövõimetoetuse arestimise aktide tühistamiseks; 3) jätnud rahuldamata avaldaja kaebuse arestitud summade tagastamiseks. Kohtus on avaldaja vaidlustanud

§ 218

lg 1 järgi kohtutäituri otsuse osas, milles jäeti rahuldamata avaldaja kaebus töövõimetoetuse arestimise aktide tühistamiseks.

1. Esmalt märgib ringkonnakohus, et ekslik on avaldaja seisukoht, et maakohus pidi kaebuse lahendamisel lähtuma alates
2. jaanuarist 2018 kehtima hakanud

-i redaktsioonist, sest töövõimetoetuse arestimise aktid on tehtud

1. veebruaril
2. Vaidlustatud kohtutäituri otsusest selgub, et kohtutäitur on lähtunud menetlusökonoomia põhimõttest ning seetõttu jätnud formaalselt küll uued töövõimetoetuse arestimise aktid tegemata, kuid uusi arestimise akte asendab
3. juuni 2018 teade Eesti Töötukassale (tl 85-86). Seega lähtus maakohus kaebuse lahendamisel õigesti
4. juuni 2018 teate tegemise ajal ehk
5. juunist 2018 kehtima hakanud

-i redaktsioonist.

1. Määruskaebuse peamine väide on see, et avaldaja hinnangul ei ole kohtutäitur põhjendanud, miks kohtutäitur on pidanud õigustatuks arestida avaldaja töövõimetoetuse arestimise aktide muutmise (s.o
2. juunil 2018) ajal kehtinud

§ 132

lg 1² esimeses lauses sätestatud maksimaalses lubatud määras ehk 20% osundatud normis sätestatud sissetulekust. 26.

§ 133

lg 1 esimese lause kohaselt pidi kohtutäitur töövõimetustoetuse arestimise akti märkima talle teadaolevate andmete põhjal võlgnikule arestimisele mittekuuluva summa. Kohtutäitur koostas

1. veebruaril 2018 töövõimetoetuse arestimise aktid, millega arestis võlgniku töövõimetoetusest 20%. Arestimise aktides märkis kohtutäitur, et arestimisele mittekuuluv summa on 1/3 palga alammäärast summas 166.67 eurot (tl 4-4 pöördel).
2. juuni 2018 teate kohaselt korrigeeris kohtutäitur ainult sissetuleku kinnipidamise korda, millest saab teha seega järelduse, et muutmata jäi nii töövõimetoetuse arestimise määra ulatus (20%) kui ka arestimisele mittekuuluv summa (1/3 palga alammäärast).
3. Nagu käesoleva kohtumääruse p-is 23 on juba märgitud, esitas avaldaja kohtutäiturile kaebusena avalduse töövõimetoetuse arestimise aktide tühistamiseks, paludes mitte 5

§ 132

lg-st 1 tema sissetulekut arestida, sest sellises määras arestimine ei arvesta tema eluasemekulusid ega tagata seega sissetulekut inimväärseks äraelamiseks. Seega on avaldaja 11. juuni 2018 kaebuse esitamisega kasutanud

§ 133

lg 1 teises lauses antud õiguskaitse võimalust ja esitanud kohtutäiturile kaebusena avalduse täiendavate andmetega, mis annab kohtutäiturile aluse kaaluda arestimise tühistamist selliselt, et võlgnikule oleks tagatud arestimisele mittekuuluv sissetulek, arvestades

§-des 131 ja 132 sätestatud piiranguid. Kaebuse esitamist saab pidada lubatavaks, kuna

§ 133

lg 1 ei keela võlgnikul avaldust esitamast ka kaebuse vormis (vt RKTKm, 11.01.2017, 3-21124-16, p 11.1). Praegusel juhul viis kohtutäitur

1. juuni 2018 teatega kehtiva seadusega kooskõlla
2. veebruari 2018 töövõimetoetuse arestimise aktid, mida tuleb käesolevalt käsitada kui uusi töövõimetoetuse arestimise akte. Seega pidi kohtutäitur
3. juuni 2018 teate koostamisel arvestama võlgniku poolt

§ 133

lg 1 järgse avalduse esitamisel võlgniku majandusliku olukorra asjaolusid tema sissetuleku arestimise ulatuse määramisel. Kohtutäitur on vaidlustatud otsuses märkinud, et

1. veebruari 2018 arestimistoimingu tegemisel, kui arestis võlgniku töövõimetoetusest 20%, on kohtutäitur arvestanud võlgniku ülalpidamisel oleva alaealise lapsega ning selle seadusele vastavust on kohus tsiviilasjas nr 2-18-4560 juba kontrollinud (vt kohtutäituri
2. juuli 2018 otsuse lk 2 II lõik [tl 7 pöördel]). Seega tuli kohtul kontrollida, kas kohtutäitur on
3. juuni 2018 teatega uue arestimistoimingu tegemisel ja

§ 133

lg 1 kohase avalduse lahendamisel vaidlustatud otsusega diskretsioonipiire järginud, arvestades kaebuses esitatud etteheiteid. 28.

§ 131

lg 2 esimese lause kohaselt, kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele ning kui arestimine on nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane, võib

§ 131

lg 1 pdes 6-8 nimetatud sissetulekutele pöörata sissenõude sissenõudja avalduse alusel.

§ 131

lg 2 esimene lause näeb seega ette kolm eeldust erandjuhul sissetulekule sissenõude pööramiseks. Esiteks on selleks vaja sissenõudja avaldust, teiseks peab senine täitemenetlus olema ebaõnnestunud või eeldatavasti ebaõnnestumas. Kolmandaks peab sissenõude pööramine olema õiglane. Võimaluse korral on

§ 131lg 2 teise lause kohaselt ette nähtud ka võlgniku ärakuulamine.

29.

§ 131

lg 2 esimene lause ei pea silmas sissenõudja eraldi avaldust, milles taotletaks võlgniku sissetulekutele erandjuhul sissenõude pööramist. Selles vaid korratakse

§ 23

lg-s 1 märgitud põhimõtet, mille järgi täitemenetluse alustamiseks on üldjuhul vaja sissenõudja avaldust. Piisav on

§ 23

kohane täitmisavaldus, kui selle järgi taotletakse muu hulgas sissenõude pööramist võlgniku sissetulekutele (sh nõudeõigusele). Seejuures ei ole sissenõudja kohustatud täitmisavalduses eraldi märkima, et asjakohaste eelduste olemasolu korral soovib ta

§ 131lg 2 kohaldamist.

Kohtutäitur saab täitmisavalduse alusel rakendada kõiki õigusaktides ette nähtud sunniabinõusid sissenõudja nõude rahuldamiseks, sh

§ 131

lg-t 2, arvestades samal ajal võlgniku seaduses sätestatud huvidega (vt RKTKm 20.03.2019, 2-18-4482, p 17.1). Seega ei nõustu kolleegium määruskaebuse väitega, et kohtutäitur on arestinud avaldaja töövõimetoetuse ilma sissenõudja avalduseta. 30. Erandi kohaldamise teine eeldus on see, et võlgnikul ei ole muud vara või olemasolev vara on mittearestitav (nt teatud vallasasjad

§ 66kohaselt) või see on niivõrd vähese 6

§ 59

jj).

§ 8

lg 1 järgi on kohtutäitur kohustatud viivitamata tarvitusele võtma kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks, koguma täitemenetluseks vajalikku teavet ning selgitama täitemenetluse osalistele nende õigusi ja kohustusi. Kohtutäitur on vaidlustatud täiteasjades tuvastanud, et avaldaja muu vara (sõiduk) ei vii eeldatavalt nõude täielikule rahuldamisele ning muu sissetulek võlgnikul puudub (vt kohtutäituri

1. märtsi 2018 otsus [tsiviilasi nr 2-18-4560, Kohtute Infosüsteemi dokumendi 1s lisa 4]). Seega leiab kolleegium, et täidetud on ka töövõimetoetuse arestimise teine eeldus ehk sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele.
2. Kolmanda eeldusena tuleb

§ 131

lg-s 2 sätestatud erandi kohaldamiseks arvestada kõiki asjaolusid, mille põhjal saab teha järeldusi selle kohta, kas sissenõude pööramine võlgniku sissetulekule on õiglane. Kohtutäituril tuleb

§ 131

lg 2 eesmärgipärase tõlgendamise kaudu arvestada konkreetse täitemenetluse poolte, eelkõige võlgniku ja sissenõudja õigustatud huve ja majanduslikku olukorda, et teha õiglane otsus. Esmalt tuleb arvestada nõude liiki ja sissetuleku suurust, kuid need on vaid osa kriteeriumeist, mida arvestada. Selline eelkõige nõude liigi ja sissetuleku suuruse arvesse võtmine tagab maksimaalselt poolte huvidest lähtumise, arvestades esmalt seda, et üldjuhul ei või sissetulekut (töövõimetoetust) võlgniku huvidest lähtudes arestida, kuid erandjuhtudel kõiki asjaolusid koos kaaludes on see piiratult võimalik.

§ 131

lg-s 2 nimetatud otsuse vastuvõtmisel on tegemist kohtutäituri diskretsiooniotsusega.

1. Riigikohus on selgitanud, et kui seadus kehtestab kohtutäiturile kaalutlusõiguse, tuleb kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuses näidata põhjendused selle kohta, kuidas kaalutlusõigust sisustati (vt nt RKTKm 16.12.2015, 3-2-1-108-15, p-d 23 ja 25; RKTKm 20.03.2019, 2-18-4482, p 21.3).
2. Kohtutäituri vaidlustatud otsusest selgub, et kohtutäitur on
3. juuni 2018 teates Eesti Töötukassale põhjendanud töövõimetoetuse arestimise aktide muutmist vaid asjakohaste seadusesätete muudatustega ning samas viidanud, et töövõimetoetuse arestimise määra suuruse põhjendatust on kohus juba kontrollinud (tl 7 pöördel).
4. Kaalutlusotsustusse võib kohus sekkuda vaid siis, kui ületatud on diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui tähtsust omavad asjaolud on jäänud kaalumata või seda on tehtud ebapiisavalt. Kolleegium leiab, et kohtutäitur on vaidlustatud otsuses jätnud tähtsust omavad asjaolud kaalumata, sest selgitustest ei nähtu asjakohaseid põhjendusi, miks pöörati sissenõue võlgniku töövõimetoetusele

§ 132lg-s 1² sätestatud maksimaalses lubatud määras.

Arvestades, et 13. juuni 2018 teadet saab pidada uueks töövõimetoetuse arestimiseks ning kuna võlgnik esitas selle tegemisel

§ 133

lg 1 kohase avalduse, pidi kohtutäitur kaaluma kõigi võlgniku esitatud asjaolude alusel, millises ulatuses on töövõimetoetuse arestimine õigustatud. Riigikohus on selgitanud, et selleks, et otsustada, millises määras tuleks võlgniku töövõimetoetusele sissenõue pöörata, tuleks hinnata võlgniku majanduslikku ja muud olukorda tervikuna. Hinnata tuleks mh seda, kas töövõimetoetuse maksimaalses määras arestimisel on tagatud võlgniku toimetulek 7

§ 132

lg 12 teises lauses kehtestatud sissetuleku minimaalmäära, mis peab võlgnikule kätte jääma (vt RKTKm 20.03.2019, 2-18-4482, p 21.2). Kolleegium märgib, et kaalutlusotsustuse tegemisel ei saa pidada piisavaks ainuüksi viidet eelnevate sissetuleku arestimise aktide vaidlustamise asjaolude kohta. Seega leiab kolleegium, et kohtutäitur on oluliselt ületanud diskretsioonipiire, sest on jätnud

§ 131

lg-s 2 sätestatud erandi kohaldamiseks kõigi võlgniku esiletoodud asjaolude alusel kaalumata, kas sissenõude pööramine võlgniku sissetulekule seaduses sätestatud maksimaalmääras on õigustatud. Arvestades eelnevat, leiab kolleegium, et kohtutäituri

1. juuli 2018 otsus täiteasjades nr 031/2014/96 ja 031/2016/1567 tuleb tühistada osas, millega jäeti avaldaja kaebus töövõimetoetuse arestide tühistamiseks rahuldamata ning kohustada kohtutäiturit avaldaja kaebust selles osas uuesti läbi vaatama.
2. Lisaks peab kolleegium vajalikuks vastata järgnevatele määruskaebuse väidetele.
3. Riigikohtu seisukoha järgi ei too alati ebaõiget lahendit kaasa see, kui kohtutäitur jätab võlgniku enne

§ 131

lg 2 kohaldamist ära kuulamata.

§ 131

lg 2 teise lause kohaselt kuulab kohtutäitur enne otsuse tegemist võlgniku võimaluse korral ära. Ärakuulamise põhiline eesmärk on saada võlgnikult teavet tema majandusliku seisundi ja muude sissenõude pööramise otsuse tegemiseks vajalike asjaolude kohta. Eelkõige kiiret täitetoimingut vajavatel juhtudel, samuti siis, kui võlgnikuga kontakti saamine on eelduslikult raskendatud, on võimalik

§ 131lg 2 järgi täitetoiming teha võlgnikku enne ära kuulamata.

Võlgniku õiguste kaitse on sel juhul mh tagatud kaebuse esitamise õiguse kaudu (vt RKTKm 10.06.2015, 3-2-1-62-15, p 14). Samas, kui täitetoimingut ei tule teha kiiresti või kohtutäituril napib teavet võlgniku majandusliku olukorra, sh tema toimetuleku kohta, võib võlgniku ärakuulamine enne

§ 131

lg 2 järgse täitetoimingu tegemist olla võlgniku huvide õiglaseks arvestamiseks vajalik (vt RKTKm 20.03.2019, 218-4482, p 20). Kuna praeguses asjas tuleb kohtutäituril võlgniku kaebus põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu uuesti läbi vaadata, on kohtutäituril võimalik võlgnik enne vaidlusaluse sissetuleku arestimise üle otsustamist ära kuulata. 37. Kolleegium viitab Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt ei ole

§ 132lg 12 (alates 10.

juunist 2018 kehtinud redaktsioonis) vastuolus põhiseadusega.

§ 132

lgs 12 sisalduv õigus arestida töövõimetoetusest kuni 20% ei riiva põhiseaduses sätestatud põhiõigusi, eelkõige omandipõhiõigust ebaproportsionaalselt. Kohtutäituri otsuse peale, mis on tehtud

§ 132

lg 12 alusel, on menetlusosalisel

§ 217

lg 1 järgi õigus esitada kaebus kõigepealt kohtutäiturile endale ja seejärel

§ 218lg 1 järgi maakohtule.

Maakohtu lahendi peale on seadusega (

§ 218lg 3) tagatud kahekordne ehk maksimaalne kaebeõigus.

Seega on kohtutel võimalik iga juhtumi kõiki asjaolusid arvestades ja kaaludes teha põhjendatud lahend selle kohta, kas töövõimetoetuse arest on erandlikel asjaoludel lubatud ja kui on, siis millises ulatuses 20% piires. Seega võimaldab

§ 132

lg 1 2 (koostoimes

§ 131

lg-ga 2) teha iseenesest ka otsuse, et töövõimetoetusele sissenõude pööramine ei ole üldse lubatud, st vältida omandipõhiõiguse riivet täielikult (vt RKTKm 20.03.2019, 2-18-4482, p 22). 38. Kolleegiumi hinnangul ei ole

§ 132lg 2 vastuolus põhiseadusega osas, milles määratakse, et kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, 8

§-de 130-136 (

-i II osa

1. peatüki
2. jagu pealkirjaga "Sissetuleku arestimise erisused") põhieesmärk tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülevalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid (vt nt RKTKm 21.04.2010, 3-2-1-36-10, p 13), mida kolleegium hinnangul ühe ülalpeetava suhtes ühe vanema poolt üks kolmandik alampalgast eelduslikult tagab.
3. Kuigi maakohus ei vaadanud võlgniku kaebust läbi

§ 218

lg 2 esimeses lauses sätestatud 15 päeva jooksul, ei olnud see kolleegiumi hinnangul asjaoluks, mis saanuks mõjutada asja sisulist tulemust. Õige on, et maakohus peaks tegema endast oleneva kaebuse seaduses ettenähtud tähtaja jooksul läbivaatamiseks, sest kui vaidluse ese on võlgniku minimaalse sissetuleku arestimine, võib vaidluse kestus mõjutada negatiivselt võlgniku toimetulekut (vt RKTKm 20.03.2019, 2-18-4482, p 23). 40. Menetluskulud tuleb mõlemas kohtuastmes TsMS § 172 lg 1 teise lause ja lg 10 alusel jätta kohtutäituri kanda. Kuna ringkonnakohus muudab põhiasjas tehtud lahendit sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, siis ei määra ringkonnakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks (vt RKTKo 13.06.2018, 2-15-8794/42, p 14 ja seal viidatud varasem praktika). Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul praeguse määruse jõustumisest. Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/ 9