← Eesti

1-18-5359/69

Obsah (19)§ 126§ 175§ 338§ 60§ 61§ 339§ 322§ 268§ 199§ 7§ 399§ 341§ 3051§ 312§ 342§ 185§ 337§ 189§ 306

1-18-5359 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. juuni 2019.a Tallinn Kohtuasja number 1-18-5359 Kohtukoosseia Eesistuja Orvi Koik, liikmed Ivi

§ 126

lg 3 p 1 kohaselt jätta kriminaalasja juurde digitaalsed andmekandjad: DVD-plaat riigikontrolli vastusega, CD-plaat IT seadme vaatluse dokumentidega, DVD-plaadid pangapäringute ja vastustega, DVD-plaat OÜ Y raamatupidamise andmetega.

§ 126

lg 3 p 4 alusel hävitada kohtuotsuse jõustumisel pakend W010784 - Server kirjaga BACKUP, ordi pc s/n 204056 koopiad, mis asuvad Tööstuse 52, Tallinn. Kriminaalmenetluse kulud valitud kaitsja eest jätta XX enda kanda. Välja mõista sundraha

§ 175lg 1 p 9 alusel süüdimõistva kohtuotsuse korral 2.

astme kuriteo toimepanemise eest 810 eurot. 3.1 Apelant viitab kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele

§ 338

p 3 järgi.

§ 60

sätestab, et kohus tugineb kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad.

§ 61

sätestab, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja otsus nendele nõuetele ei vasta. Kohtuotsuses on küll loetletud kohtus uuritud tõendid, kuid neid ei ole analüüsitud ega välja toodud seoseid, millised tõendid olid aluseks kohtu siseveendumuse kujunemisele, mis tingis 4

(20)XX õigeksmõistmise. Seega on kohtu põhjendused olematud ja rikutud on

§ 339lg 1 p 7 sätestatud nõudeid, s.o kohtuotsuses puudub põhjendus.

3.2 Apellant maakohtu järeldusega ei nõustu. Maakohtu järeldused XX ametiseisundi ja avalike ülesannete täitmise osas on vastuolulised. Ühelt poolt leiab maakohus, et XX-l oli ametiseisund avaliku ülesande täitmiseks, kuid teiselt poolt sõlmides OÜ Y juhatuse liikmena endaga vara tasuta kasutamise lepingu ja rendilepingu ning esitades tasumiseks arveid, mis olid seotud tema poolt OÜ Y kasutusse antud sõidukitega, siis selles osas ei täinud XX avalikku ülesannet. Avaliku ülesande täitmiseks saab lugeda avalikele huvidele orienteeritud tegevust, ülesannete täitmist avalikus või seda toetavas teenistuses, avalik-õiguslikus juriidilises isikus. 3.3 Maakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et XX sõidukid Mitsubishi Pajero Sport reg-nr ZZZZZZ ja Jeep Grand Cherokee reg-nr FFFFFF olid antud OÜ Y kasutusse just sellel põhjusel, et XX OÜ Y juhatuse liikmena saaks täita avalikke ülesandeid. Tunnistajate LL, SS, PP, LL, MM ütlustega kohtuistungil on tõendatud, et XX kasutas sõidukeid tööülesannete täitmiseks, kuna tegemist oli suure piirkonnaga, mida OÜ Y pidi katma. Tunnistaja SS ütluste kohaselt oli XX tööle võtmisel üheks tingimuseks võimalus kasutada autot töö tegemiseks. Kuna OÜ Y majandusliku olukorra tõttu ei olnud võimalik uut autot liisida, siis tegi XX ettepaneku enda auto kasutusse võtmiseks. XX põhjendas seda kui soodsamat lahendust. Tunnistaja S kinnitas kohtuistungil, et selline arutelu küll nõukogus käis, kuid seda ei ole kusagil protokollis fikseeritud. Toimus arutelu ja selline lahendus pakuti välja X poolt. 3.4 Süüdistatava XX enda ütlustest nähtub, et põhjus sõidukid Y kasutusse anda tulenes vajadusest neid kasutada tööülesannete täitmiseks, s.t Y põhikirjaliste ülesannete ehk avalike ülesannete täitmiseks. Selleks oli vajalik sõlmida lepingud, milliste tingimused ja sõidukite kasutamise eest makstava summa määras XX ise. 3.5 OÜ Y põhikirja kohaselt on osaühingu tegevusaladeks punkt 1.4 kohaselt tsentraalse kütte, veevarustuse, kanalisatsiooni ja puhastusseadmete töö tagamine, teenuste osutamine; elamute ja nende ümbruse korrashoid, prügivedu, elamute remontide korraldamine; elanikkonna elukondlik teenindamine; ehitusmaterjalide ja tööstuskaupade jae- ja hulgikaubandus, vahendus; transporditeenus Eesti Vabariigis; vallas- ja kinnisvaratehingud. Seega otsuste vastuvõtmisel, mis puudutasid OÜ Y igapäevast majandustegevust, s.h kulutuste hüvitamist sõidukite eest, milliseid XX kasutas oma ametiülesannete täitmiseks, on XX tegutsenud ametiseisundist tuleneva pädevuse raames, olles ametiisik. 3.6 OÜ Y raamatupidamise sise-eeskirjade (kinnitatud 31.03.2008, kehtestanud 10.04.2015 XX) p 2.1.1 kohaselt on raamatupidamise alusdokumendiks muuhulgas arved (ostuarved, müügiarved). 2015 kehtestatud raamatupidamise sise-eeskirja p 2.1.1 kohaselt vastutab dokumentide õigeaegse esitamise eest ühingu juht või tema poolt määratud antud töölõigu eest vastutav isik ning p 2.3 kohaselt raamatupidamises valminud dokumendid kontrollivad pearaamatupidaja, projektijuht ja kassapidaja, raamatupidamisse saabunud dokumendid kontrollib pearaamatupidaja, kõik dokumendid viseerib juhataja. Raamatupidamise sise-eeskirjade p 2.3 välja toodud tabeli kohaselt vastutab OÜ juhataja tarnijate arvete esitamise eest (raamatupidamise sise-eeskirjad, kinnitatud 21.03.2008) ning projektijuht, juhataja vastutavad ostuarvete, sularaha tšekkide eest, juhatus lepingute eest (raamatupidamise sise-eeskirjad, kehtestatud 10.04.2015). Seega enne väljamaksete tegemist viseeris kõik kuludokumendid OÜ Y juhatuse liige, kelleks oli XX, ning nende alusel tehti väljamakseid ja kanti kulutused, mis olid seotud XX poolt OÜ Y kasutusse antud sõidukitega 5

(20)Mitsubishi Pajero ja Jeep Grand Cherokee (kohtuistungi protokoll 30.10.2018, tunnistaja LL ütlused lk 24). 3.7 XX sõlmides 03.01.2011 vara tasuta kasutamise lepingu ja 10.02.2015 vara rendilepingu, mille on allkirjastanud mõlemapoolselt XX, sõlmis sellega tahtlikult tehingu iseendaga KVS § 24 lg 2 p 1, 7 (kehtis kuni 31.03.2013) ja (alates 01.04.2013 kehtiv) KVS § 11 lg 1 p 1, 2 mõttes. KVS § 24 lg 2 p 1, 7 (kehtis kuni 31.03.2013) ja (alates 01.04.2013 kehtiv) KVS § 11 lg 1 p 1, 2 sätestavad, et ametiisikul on keelatud sooritada tehinguid iseendaga. KVS § 24 lg 4 täpsustab, et vastavat keeldu rikkudes sõlmitud tehing on tühine (kehtis kuni 31.03.2013). KVS näeb selliste korruptsiooniohtlike suhetega seotud tehingute sõlmimiseks ette eraldi protseduurireeglid. KVS § 6 lg 3 (kehtis kuni 31.03.2013) ja (alates 01.04.2013 kehtiv) KVS § 11 lg 1 p 1, 2 ja lg 2 sätestavad, et kui ametiisikul on korruptsiooniohtlikke suhteid, st kui ametiisikul on vajadus teha vastav korruptsiooniohtliku suhtega seotud otsus, peab ta informeerima sellest oma ametikohale nimetamise õigusega organit. KVS § 11 lg 5 sätestab, et avalikku ülesannet täitev asutus peab oma töö korraldamisel tagama, et ametiisik ei oleks kohustatud tegema otsust või toimingut iseenda või temaga seotud isiku suhtes. Kui asutus jätab selle kohustuse täitmata, ei vabasta see asjaolu ametiisikut kohustusest järgida toimingupiiranguid. 3.8 Keelatud tehingu sõlmimise keeldu rikkudes sõlmitud tehing on tühine vastavalt KVS § 24 lg 4 (kehtis kuni 31.03.2013). Tehingu keelatus seisnes selles, et XX esindas samaaegselt ennast eraisikuna ja OÜ Y-d juhatuse liikmena. XX-l ei olnud seadusest tulenevat õigust iseendaga sellist lepingut sõlmida. Seega oleks XX pidanud loobuma keelatud tehingu sõlmimisest ning teavitama vastava otsuse tegemise vajadusest OÜ Y nõukogu. OÜ Y nõukogu oleks seejärel võinud määrata XX-le ühekordse asendaja. XX siiski osales nende lepingute sõlmimisel lepingupooltena, esindades ennast kui eraisikut ühelt poolt ja OÜ Y-d teiselt poolt ning seega sõlmis tehingu iseendaga. 3.9 XX kui OÜ Y juhatuse liikme puhul oleks olnud teavitamiskohustus täidetud, kui ta oleks huvide konfliktist teavitanud OÜ Y nõukogu esimeest. Seda ta ei teinud (kohtuistungi protokoll 30.01.2019 lk 4, 9). Seega kinnitas XX kohtuistungil, et oli teadlik, et ei saa ise lepinguid mõlemapoolselt allkirjastada, kuid vaatamata sellele need lepingud allkirjad said. Samuti oli XX teadlik, et OÜ Y nõukogu ei olnud volitanud teda lepinguid allkirjastama. 3.10 Tunnistaja SS andis ütlusi (kohtuistungi protokoll 31.10.2018 lk 34-37), millest nähtub, et nõukogu koosolekutel 2011 a ja 02.02.2015 oli arutusel teema, et XX võtab kasutusele oma sõidukid, kuid nõukogu sellesse rohkem ei süüvinud ja selle kohta ei ole nõukogu otsust vastu võtnud. Tunnistajad V, H, L ei kinnitanud kohtus, et lepinguid oleks nõukogu poolt läbi vaadatud või lepingutingimusi läbi arutatud. Piirduti üldise tõdemusega, et XX pakkus välja oma sõiduki kasutusse võtmise kui kõige soodsama võimaluse. Rohkem selle teemaga nõukogu kokku ei puutunud ja nõukogu liikmed ei olnud teadlikud lepingute sisust ega sellest, kas ja kellele on antud volitused lepingute sõlmimiseks. Nõukogu liikmed ei ole sõlmitud lepingutega tutvunud ega neid heaks kiitnud. Märgete kohta, mis olid lepingute nurkadel sõnadega „Kooskõlastan“ ja „Kooskõlastatud“ ning S allkirjadega, selgitas ta, et need kinnitavad, et sellised lepingud on tema poolt teadmiseks võetud. 3.11 12.06.2017 vaatlusprotokollis on vaadeldud 02.02.2015 OÜ Y nõukogu koosoleku protokolli (koopia 1), mille p 4 nähtub, et muu hulgas arutati uue sõiduki soetamist XX poolt. Protokollis on kirjas, et ainus küsimus, millel nõukogu peatus, oli autoga seotud kasutustasu suurus. Uue auto kasutusse võtmise kohta nõukogu otsus puudub. See haakub ka nõukogu 6
(20)esimehe S ütlustega, et rohkem asjaga ei tegeletud pärast seda, kui X oli andnud ülevaate uue sõidukiga kaasnevate kulude suurusest ja nõukogu ei ole lepingut (10.02.2015) heaks kiitnud.
  1. a lepingu kohta aga puudub nõukogu koosoleku protokoll ja otsus, et XX sõiduki kasutusse võtmise lepingut oleks nõukogu arutanud või selle heaks kiitnud. 3.12 OÜ Y nõukogu esimehe 23.05.2017 kirjast Riigikontrollile on maakohus järeldanud, et XX ei ole rikkunud korruptsioonivastast seadust. Nõukogu esimees S andis kohtuistungil selgitusi vastates kaitsja küsimusele (kohtuistungi protokoll 31.10.2018 lk 40-41): Kinnitate, et selle kirja olete koostanud? Vastus: Jah. Seda ma mäletan küll, et see vist oli see X palve, et ma sellise kirja teeksin. Hinnates neid tõendeid kogumis leiab apellant, et ebaõige on maakohtu järeldus, mille kohaselt süüdistuse väide, et XX tegi sõidukitega seotud tehingud OÜ Y nõukogu nõusolekuta, et see ei ole tõendamist leidnud ning kohtul puudub alus arvata, et need kooskõlastused on antud nõukogu teadmiseta ja nõusolekuta. Hinnates tõendeid nende kogumis, saab öelda et OÜ Y nõukogu ei ole sisuliselt arutanud XX ja OÜ Y vahel sõlmitud lepinguid. Nõukogule on küll esitatud arvud, millised võiksid tulla sõidukite kulud, kuid lepingute sisu ja tingimusi nõukogu ei teadnud. Lepingute tingimused ja makstava rendi suuruse üle otsustas XX isiklikult, kellegi teisega nõu pidamata. 3.13 Apellant on jätkuvalt seisukohal, et XX, sõlmides 03.01.2011 vara tasuta kasutamise lepingu ja 10.02.2015 vara rendilepingu, mille ta on allkirjastanud mõlemapoolselt ise, sõlmis sellega tahtlikult tehingu iseendaga, kuivõrd ta oli allakirjutamise hetkel samaaegselt nii eraisik kui ka osaühingu juhatuse liige, millise tegevusega rikkus ametiisikuna korruptsioonivastase seaduse sätteid. Eelnimetatud lepingute alusel tegi OÜ Y raamatupidamine väljamakseid XX isiklikele arveldusarvetele. OÜ Y vara oli usaldatud XX kätte. XX kätte usaldatus seisnes selles, et OÜ Y juhatuse liikmena oli tal õigus anda raamatupidajatele korraldusi teha makseid vastava nõudeõiguse alusel. 3.14 OÜ Y on täiendavalt kinni maksnud sõiduki Mitsubishi Pajero kindlustusmaksed (nii liiklus-kui kaskokindlustus) ajavahemikul jaanuar 2011 kuni veebruar 2015 kokku 1751,42 euro suuruses summas ning need kulutused on XX-le kompenseeritud. Kuigi väljamaksete tegemise aluseks toodud leping ei näinud ette kindlustusmaksete tasumist OÜ Y poolt, tasus OÜ Y raamatupidamine ka arved, mis olid seotud XX kui omaniku kohustustega, mitte kasutaja kohustustega. Seega puudus XX-l õigus vastavaid väljamakseid saada ja seega oli selline võõra vara enda kasuks pööramine ebaseaduslik. Ebaõige maakohtu järeldus, et OÜ Y poolt vaidlusaluste lepingutega võetud kohustused, sh ka OÜ Y poolt lepinguväliselt XX-le tasutud sõiduki Mitsubishi Pajero Sport reg-nr ZZZZZZ kindlustusmaksed 2011 jaanuarist kuni 2015 veebruarini summas 1751,42 eurot, on õiguspärased ja jäävad igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna tasemele. 3.15 Apellant on jätkuvalt seisukohal, et lepingud 03.01.2011 ja 10.02.2015 on sõlmitud KVS nõudeid rikkudes ja on seega tühised ning nende lepingute alusel OÜ Y-le kuuluv ja XX-le usaldatud vara on XX poolt ebaseaduslikult pööratud enda kasuks. Seega on XX pannud toime KarS § 201 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o ametiisikuna isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramise.
  2. Kaitsja esitas seisukoha ja vastuväited

§ 322lg 3 alusel.

Kaitsja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning leiab, et apellatsioon on täielikult põhjendamatu ning maakohtu otsus on selle lõppjäreldustes õiguspärane. Asjaolu, et XX ei olnud OÜ Y juhatuse liikmena ametiisik, on tuvastamist leidnud Riigikohtu 05.10.2018 seadusjõus kohtuotsusega väärteoasjas nr 4-18-646. Kaitsja nõustub maakohtu poolt 7

(20)väljendatud lõppjäreldusega, et XX ei olnud ametiisik, kuid kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et XX-l oli ametiseisund OÜ Y-s. Kaitsja rõhutab, et just XX enda asjas tehtud Riigikohtu lahendi põhjendusi arvestades ei ole XX ametiisik ega omanud ka mistahes ametiseisundit OÜ Y-s juhatuse liikmena töötades. Riigikohus on XX enda väärteoasja menetledes tuvastanud, et XX ei olnud OÜ Y juhatuse liikmena ametiisik KVS § 2 lg 1 mõttes, mis tähendab õiguskirjanduse kohaselt ja ka õiguskorra ühtsuse põhimõttest tulenevalt seda, et ta ei olnud ametiisik ka KarS § 288 lg 1 tähenduses. 4.1 Isegi kui XX oleks olnud kuni 15.07.2013 kehtinud KarS § 288 lg 1 ja kuni 30.06.2013 kehtinud KVS1999 § 4 lg 1 ja lg 2 p 23 alusel ametiisik (millega kaitsja ei nõustu), siis tuleb rakendada KarS § 5 lg 2, mis sätestab, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. Kehtiv KarS § 288 lg 1 koostoimes KVS § 2 lg-ga 1 on kergem karistusseadus võrreldes kuni 15.07.2013 kehtinud KarS § 288 lg-ga 1 ja kuni 30.06.2013 kehtinud KVS § 4 lg 1 ja lg 2 p-ga 23, mistõttu kuulub KarS § 5 lg 2 alusel kohaldamisele kehtiv karistusseadus. KarS § 5 lg 2 alusel ei saa XX pidada ametiisikuks ka ajaperioodil 03.01.2011-15.07.2013 kehtinud seaduse valguses. Seega ei ole põhjendatud ka apellatsiooni lk-del 8-9 esitatud prokuröri põhjendused. Kokkuvõttes ei olnud XX OÜ Y juhatuse liikmena KarS § 288 lg 1 ja KVS-i sätete alusel ametiisik ning temale KarS § 201 lg 2 p 3 alusel esitatud süüdistus on täielikult alusetu. 4.2 XX ei ole 03.01.2011 rendilepingu sõlmimisel rikkunud KVS1999 § 24 lg 2 p 1 ja 7 ning 03.01.2011 rendileping ei ole KVS1999 § 24 lg 4 alusel tühine tehing. XX ei ole 10.02.2015 rendilepingu sõlmimisel rikkunud KVS § 11 lg 1 p 1 ja 2 ning 10.02.2015 rendileping ei ole KVS § 11 lg 1 p 1 ja 2 koosmõjus TsÜS § 87 alusel tühine tehing. Süüdistuses on XX-le heidetud 03.01.2011 rendilepingu ja 10.02.2015 rendilepingu sõlmimisega ette vaid toimingupiirangu rikkumisi, mistahes muude normide rikkumisi ei ole süüdistuses XX-le ette heidetud. Arvestades, et XX ei olnud 03.01.2011 ametiisik, siis ei ole XX saanud 03.01.2011 rendilepingu sõlmimisel rikkuda ka KVS1999 § 24 lg 2 p 1 ja 7. Süüdistuses märgitud KVS1999 § 24 lg 2 p 7 on üldse täielikult asjakohatu norm, kuna XX ei ole kunagi olnud riigi või kohaliku omavalitsuse esindaja. Seega on süüdistuses toodud etteheited XX poolt KVS1999 § 24 lg 2 p-de 1 ja 7 väidetavast rikkumisest täielikult ainetud. 4.3 XX poolt OÜ Y nimel 03.01.2011 ja 10.02.2015 rendilepingute sõlmimiseks ei olnud OÜ Y nõukogu nõusolek vajalik, sest XX-l endal oli OÜ Y põhikirjade järgi pädevus sõlmida vastavad rendilepingud, kuna rendilepingute sõlmimine ja igakuise rendi tasu suurus ei väljunud OÜ Y igapäevasest majandustegevusest. Ühtlasi oli sõidukitega seonduvate kulutuste tegemine OÜ Y-s dokumendi „OÜ Y palgakorraldus“ p 2.3.13 alusel juhatuse pädevuses. OÜ Y nõukogu ei pidanud sõidukite rentimise või liisimise otsustamist enda pädevusse kuuluvaks, vaid autopargiga seonduvad küsimused olid juhatuse otsustada, mida kinnitab ka mitme Citroen Berlingo suhtes juhatuse poolt ilma nõukogu kirjaliku nõusolekuta liisingulepingute sõlmimine, aga ka tunnistajate ütlused. 4.4 Isegi kui kohus leiab, et XX oli ametiisik, siis oli tal OÜ Y juhatuse liikmena pädevus ja volitus 03.01.2011 ja 10.02.2015 rendilepingute sõlmimiseks ning selliste tehingute tegemiseks ei olnud OÜ Y nõukogu nõusolek vajalik. Asjaolu, et OÜ Y juhatuse liikme igapäevaste tööülesannete täitmiseks oli vajalik sõiduauto kasutamine, kinnitasid kõik kohtus tunnistajana ülekuulatud OÜ Y nõukogu liikmed, endise ainuosaniku Kehtna Valla vallavanem TT ning OÜ Y projektijuht PP ja ka süüdistatav. Mitte ükski tunnistaja ei ole väitnud, et OÜ Y juhatuse liikme tööülesanded ei vajanud sõiduki kasutamist. Seega oli OÜ Y juhatuse liikmel 8
(20)igapäevaste tööülesannete täitmiseks vaja kasutada sõidukit. Tehinguid, mis väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest, võib juhatus teha ainult nõukogu nõusolekul. Käesoleval juhtumil ei väljunud 03.01.2011 ja 10.02.2015 rendilepingute sõlmimine OÜ Y igapäevase majandustegevuse raamest, kuna 03.01.2011 rendilepingu järgne kuumakse renditud sõiduki kasutamise eest oli vaid 149 eurot ning 10.02.2015 rendilepingu järgne kuumakse 185 eurot. Tegemist on igakuiste kulutustega, mis oma suurust arvestades ei ole märkimisväärsed ega oma mingit mõju osaühingu tegevusele. Seega on ainuüksi 03.01.2011 ja 10.02.2015 rendilepingute järgsete kulutuste igakuisest suurusest tulenevalt ilmne, et tegemist ei ole igapäevasest majandustegevusest väljuvate tehingutega või kohustuste võtmisega. OÜ Y 21.10.2003 põhikiri kinnitab, et 03.01.2011 rendilepingute sõlmimine ei väljunud OÜ Y igapäevase majandustegevuse raamest. Nimelt OÜ Y 21.10.2003 põhikirja p-s 3.23 on sätestatud, et osaühingu tegevuse juhtimisel juhatus: sõlmib lepingud; kasutab, käsutab ja koormab vallas- ja kinnisvara summas kuni 200 000 krooni (12 782,33 eurot); lahendab kõik muud igapäevase majandustegevuse raames tõusetunud küsimused. Seega nähtub OÜ Y 21.10.2003 põhikirjast, et 03.01.2011 sõiduki rendilepingu sõlmimine ning selle alusel igakuise rahalise kohustuse võtmine summas 149 eurot (lisaks veel remondid, hooldused ja kindlustused) osaühingu igapäevase majandustegevusega seotud vajaduste rahuldamiseks ei väljunud ühelgi juhul OÜ Y igapäevase majandustegevuse raamest. Ainuüksi OÜ Y 21.10.2003 põhikirjast nähtuvalt ei pidanud XX 03.01.2011 sõiduki rendilepingu sõlmimiseks ning sõidukiga seotud igapäevaste kulutuste kandmiseks osaühingu nõukogu poole pöördumagi (kuigi faktiliselt ta seda siiski tegi). Ei ole ühegi tõendiga tõendamist leidnud asjaolu, et XX oleks rendilepingute sõlmimisel ja täitmisel oma pädevust kuidagi ületanud, rääkimata asjaolust, et nõukogu esimees on oma 23.05.2017 kirjas Riigikontrollile kinnitanud, et juhatus võis tasuda renditud sõidukitega seonduvate kulutuste (kütus, hooldus, remondid, kindlustus) eest, mida kinnitavad ka rendilepingud. OÜ Y on liisinud XX juhatuse liikmeks oleku ajal OÜ Y töölistele töö tegemiseks kopa, traktori, 2 Citroen Berlingo väikekaubikut ja Citroeni bussi. Oluline on asjaolu, et nimetatud sõidukitega seotud liisingulepingute sõlmimiseks ei ole samuti mistahes nõukogu kirjalikku otsust vormistatud, kuna see ei olnud vajalik just seetõttu, et selliste tehingute tegemine ei väljunud OÜ Y igapäevase majandustegevuse raamest ning osaühingu juhatus võis selliseid liisingulepinguid (nagu ka vaidlusaluseid rendilepinguid) ise sõlmida. Kokkuvõttes oli OÜ Y juhataja XX-l ÄS § 180 lg-st 4, OÜ Y põhikirjadest, OÜ Y palgakorraldusest kui ka igapäevasest praktikast tulenevalt selge ja vaidlustamata pädevus sõlmida vaidlusaluseid 03.01.2011 ja 10.02.2015 rendilepinguid, sest nende alusel võetavate igakuiste rahaliste kohustuste suurus ei väljunud igapäevase majandustegevuse raamest. 03.01.2011 ja 10.02.2015 rendilepingud on kehtivad tehingud ning prokuröri väiteid XX poolt Y vara omastamisest on alusetud. 4.5 XX poolt 03.01.2011 ja 10.02.2015 rendilepingute sõlmimine toimus OÜ Y ainuosaniku teadmisel ja heakskiidul, mistõttu ei ole ega saagi OÜ Y varakäsutused olla KarS § 201 lg 1 tähenduses ebaseaduslikud. Kohtus kuulati tunnistajana üle TT, kes oli Kehtna valla vallavanem ajal, mil XX asus OÜ Y juhatuse liikmena tööle. Tunnistaja TT kui OÜ Y ainuosaniku esindaja kinnitas kohtule asjaolu, et ta oli teadlik ja nõus sellega, et OÜ Y rendib XX-lt sõidukit. Ühtlasi kinnitas TT asjaolu, et selline sõiduki rendiskeem oli ka Kehtna vallas tavapärane, kuna ta ka ise rentis enda isiklikku sõidukit tööandjale Kehtna vallale ja kasutas seda tööülesannete täitmiseks. Sellist seisukohta toetab Riigikohus kohtulahendites nr 3-1-152-14 p-s 16, 3-1-1-23-14, p 19 ja 3-1-1-15-14, p 9. Seega on ka 03.01.2011 ja 10.02.2015 rendilepingute alusel tehtud varakäsutused KarS § 201 lg 1 tähenduses seaduslikud ning XX-le esitatud süüdistus on põhjendamatu. 9
(20)4.6 XX poolt 03.01.2011 ja 10.02.2015 rendilepingute sõlmimine on aset leidnud OÜ Y nõukogu eelneval teadmisel ja nõusolekul. Ühtlasi ei ole OÜ Y nõukogul olnud mistahes vastuväiteid rendilepingute sõlmimise suhtes. Kaitsja viitab, et vastavalt XX-ga 07.01.2011 sõlmitud juhtimislepingule on XX ka heauskselt käitunud, s.o kooskõlastanud tehingud nõukogu esimehega. Kaitsja viitab, et 03.01.2011 rendilepingu päises on märgitud „Kooskõlastan. SS, nõukogu esimees“ ning allkiri, mille osas SS kinnitas tunnistaja ja XX süüdistatavana ütlusi andes, et tegemist on SS allkirjaga. Analoogselt on ka 10.02.2015 vara rendilepingu päises märgitud „Kooskõlastatud 11.02.2015, OÜ Y nõukogu esimees“ ning allkiri, mille osas SS kinnitas tunnistaja ja XX süüdistatavana ütlusi andes, et tegemist on SS allkirjaga. Seega on OÜ Y nõukogu esimees ise kooskõlastanud mõlemad vaidlusalused rendilepingud, olles järelikult nõus selliste rendilepingute sõlmimisega ning kiites selliste rendilepingute sõlmimise ka täielikult heaks. XX on aga käitunud vastavalt 07.01.2011 sõlmitud juhtimislepingu p-s 2.1.4 sätestatule. Asjaolu, et mingeid etteheiteid ega vastuväiteid ei olnud ning ka nõukogu esimees on ise mõlemad rendilepingud kooskõlastanud ja heaks kiitnud, kinnitab üheselt asjaolu, et rendilepingute sõlmimiseks oli olemas OÜ Y põhimõtteline nõusolek ja hilisem heakskiit. Selliselt on välistatud KarS § 201 lg 1 järgne koosseisu tunnus vara ebaseaduslik käsutamine (3-1-1-52-14, p 16). Ka kohtus ülekuulatud tunnistajate ütluste põhjal tuvastatav, et OÜ Y nõukogu liikmed olid 03.01.2011 ja 10.02.2015 rendilepingute sõlmimisest teadlikud, nõustusid nende sõlmimisega ning neil puudusid sellega seoses mistahes vastuväited. Nimetatud asjaolu nähtub tunnistajate PP, VV, LL, MM, LL, SS, HH ja SS ütlustest ning TT ütlustest. Seega nähtub kõigi tunnistajate (sh nõukogu liikmete) ütlustest, et nõukogu oli teadlik, see oli läbi arutatud ning nõukogu oli nõus asjaoluga, et XX kasutab 03.01.2011 ja 10.02.2015 rendilepingute alusel isiklikke sõidukeid tööülesannete täitmiseks. Mitte üksi nõukogu liige ei olnud rendilepingute sõlmimise vastu, kuna kõik tunnistajad kinnitasid ühehäälselt, et OÜ Y juhatajal oli vaja ametisõidukit oma tööülesannete täitmiseks. Ühtlasi nähtub nõukogu esimees SS ütlustest, et nõukogu koosolekutel on tavaliselt teemasid palju ning mitmed läbi arutatud ja otsustatud teemad on protokollist välja jäänud, millisteks küsimusteks on ka XX sõidukite rentimisega seonduvad küsimused. Seega väita, et nõukogu nõusolek või heakskiit nii rendilepingute sõlmimiseks, täitmiseks kui ka süüdistuses nimetatud kulutuste tegemiseks puudub, on täielikult sisutu. 4.7 Prokuratuur on rajanud kogu süüdistusakti argumentatsiooni arusaamale, et kui kirjalikku nõukogu otsust ei ole, siis järelikult on toimunud ühingust KVS-i sätete rikkumisega omastamine. Selline käsitlus on õiguslikult ainetu olukorras, kus on tuvastatav nõukogu sisuline nõusolek tehingu tegemiseks, nõukogu esimees on 03.01.2011 ja 10.02.2015 rendilepingud oma allkirjaga kinnitanud ning nõukogu esimees kinnitab 23.05.2017 kirjas Riigikontrollile asjaolu, et OÜ Y nõukogu ja tema esimees on nii rendilepingute sõlmimiseks kui ka rendilepingute alusel renditud sõidukitega seotud igapäevaste kulutuste (kütus, remont, kindlustus) tegemiseks oma nõusoleku juhatuse liikmele andnud. Nõukogu esimehe allkirjad rendilepingutel kinnitavad nõukogu nõustumist ja teadlikkust nendest tehingutest. Kui nõukogu ei aktsepteeriks tehinguid, ei oleks nõukogu esimees neid tehinguid ka allkirjastanud. Kaitsja on seisukohal, et kui põhimõtteliselt on ainuosanik või nõukogu olnud nõus mingi juhatuse liikme tehinguga, puudub alus väita mistahes ebaseadusliku varakäsutuse tegemist. Nimetatud asjaolu on korduvalt märkimist leidnud Riigikohtu praktikas ning analoogsed seisukohad on väljendanud ka Pärnu Maakohus kriminaalasjas nr 1-11-10585. Vaatamata kirjalike nõusolekute puudumisele tuvastas Pärnu Maakohus kriminaalasjas nr 1-11-10585, et põhimõtteliselt oli nõukogu nõusolek tuvastatav ning laenutehingut ei tehtud nõukogu teadmata. Kohus mõistis süüdistatavad õigeks. Seega asjaolu, et OÜ Y nõukogu ei ole vormistanud kirjalikku otsust või nõusolekut, ei oma mistahes õiguslikku tähtsust. Oluline on 10
(20)tegelik faktiline olukord, st kas nõukogu oli rendilepingutest teadlik ning faktiliselt aktsepteeris XX poolt sõidukite rentimist. 4.8 Apellatsioonis esitatud väited, nagu oleks SS ütlusi andes taganenud Riigikontrollile 23.05.2017 esitatud kirjas märgitud seisukohtadest on sisutud. SS on kinnitanud, et ta on sellise kirja enda nimel koostanud ja Riigikontrollile edastanud. SS ei ole väitnud, et antud kirjas kajastatud faktilised andmed ei vasta tegelikkusele. Vastupidi, SS muudest ütlustest ja teiste tunnistajate ütlustest nähtuvalt oli nii tema nõukogu esimehena kui ka kogu nõukogu teadlik ja nõus XX poolt rendilepingutega sõlmimisega. SS väitis vaid seda, et tänasel päeval tagantjärele targemana oleks pidanud antud nõukogu nõusolekud korrektsemalt vormistama, mida tol ajal teadmatusest või hooletusest ei tehtud. Maakohus on õigesti tuvastanud, et nõukogu liikmed, olles teadlikud XX poolt sõidukite rentimisest ja kasutamisest OÜ Y huvides, vaikimisi nõustusid ja kiitsid konkludentselt XX poolt lepingute sõlmimise heaks. 4.9 Asjaolu, et OÜ Y on tasunud ajavahemikul jaanuar 2011 – veebruar 2015 kindlustusmakseid summas 1751,42 eurot, on olnud OÜ Y nõukogule teada ning OÜ Y nõukogu on nimetatud kulutuse ka heaks kiitnud, nagu nähtub SS poolt Riigikontrollile 23.05.2017 esitatud kirjast. Asjaolu, et rendilepingu eseme kindlustamiskohustust ei olnud 03.01.2011 rendilepingus otseselt kirjas, ei tähenda seda, et OÜ Y ei oleks võinud rendilepingu esemeks olevat sõidukit kindlustada. Kaitsja viitab, et tegemist on niivõrd väikese igakuise kuluga (ca 47 eurot kuus), et see ei välju isegi mitte osaühingu igapäevasest majandustegevusest. Juhul kui see kohustus oli lepingu järgi XX, ei tähenda see aga automaatselt seda, et XX oleks kuritahtlikult midagi omastanud. 4.10

§ 268

lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Kaitsja märgib täiendavalt, et XX-le ei ole esitatud süüdistust nõukogu nõusolekuta igapäevasest majandustegevusest väljuvate tehingute tegemises, millisele asjaolule on osundanud ka maakohus õigeksmõistvat otsust tehes. Süüdistuses ei ole esile toodud, millised tehingud, kas ja millises ulatuses väljuvad OÜ Y igapäevasest majandustegevusest ning millise maksumusega tehingud üldse väljuvad OÜ Y puhul (arvestades tema majanduslikku seisundit, igapäevast tegevust jne) igapäevasest majandustegevuses. Süüdistus rajaneb vaid põhiväitel, et XX on ametiisik, rendilepingud on KVS-i sätete alusel tühised ning XX on väidetavate tühiste tehingute alusel saanud raha. Süüdistused puudub mistahes muu teokirjeldus ning XX-le ei ole võimalik inkrimineerida süüdistuses konkreetselt kirjeldamata teo toimepanemist. 4.11 Prokuratuur ei ole mõistnud asjaolu, et teise isiku vara tasuta kasutamist ei ole olemas ehk kui rendilepingud peaksid mingil formalistlikul põhjusel olema tühised, siis on XX-l VÕS § 1037 lg 1 alusel OÜ Y vastu sõidukite kasutuseeliste hüvitamise nõue ehk sellisel juhul on OÜ Y on maksnud kinni XX alusetu rikastumise nõuet. Vastupidine tõlgendus tähendaks seda, et iga tühise tehingu alusel soorituse tegemine tähendaks automaatselt omastamiskuriteo toimepanemist, milline tõlgendus ei ole loogiline ega põhjendatud. Isegi kui 03.01.2011 ja 10.02.2015 rendilepingud peaksid olema tühised, oli XX-l VÕS § 1037 lg 1 ja 3 alusel OÜ Y vastu rendilepingutes kokkulepitud tasude hüvitamise nõue. Arvestades, et OÜ Y on selle nõude kinni maksnud, puuduvad pooltel vastastikused nõuded. 4.12 Omastamiskuritegu eeldab ka subjektiivse koosseisu realiseerimist, milline käesoleval juhtumil on ilmselgelt realiseerimata, kuna ei ole võimalik tuvastada XX tahtlust panna toime mingit omastamiskuritegu. On ilmne, et juhatuse liikmest omastaja ei lähe nõukogult ja tema esimehelt küsima nõusolekut vara omastamiseks, samuti ei anna vara omastaja raha saamise 11

(20)vastu samaväärset vastusooritust, nagu on XX teinud. XX puudus mistahes tahtlus objektiivse koosseisu asjaolude suhtes, st XX ei teadnud ega pidanud võimalikuks, et ta väidetavalt tegeleb OÜ Y vara omastamisega. Selliselt puudub alus kõneleda subjektiivse koosseisu realiseerimisest. 4.13 OÜ Y poolt 03.01.2011 rendilepingu alusel XX-le tehtud väljamaksed kui väidetav omastamiskuritegu on aegunud, mistõttu tuleb kriminaalmenetluses

§ 199lg 1 p 2 alusel aegumise tõttu lõpetada.

Asjaolu, et rendilepingu sõlmimise majanduslikud tagajärjed (OÜ Y poolt väljamaksete tegemine) tekkisid hiljem, ei oma KarS § 10 alusel mistahes õiguslikku tähtsust, kuna tagajärje saabumise aega ei arvestata. Asjaolu, et isiku tegutsemisel (03.01.2011 rendilepingu sõlmimisel) on mingid hilisemad majanduslikud tagajärjed, ei oma KarS § 10 alusel tähtsust. 5 aastat väidetava kuriteo teo toimepanemisest möödus 03.01.2016. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et 03.01.2011 tähtajatu rendilepingu sõlmimine ja selle täitmine on teoreetiliselt käsitletav jätkuva teona. Kaitsja on seisukohal, et käesoleval juhtumil ei ole põhjust kõnelda mitmest teost, vaid ühest teost (lepingu sõlmimine) ja selle tagajärjest (lepingu täitmise käigus tehtud maksed). 4.14 Apellatsioonis esitatud väited maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest

§ 339lg 1 p 7 alusel on täielikult sisutud.

Apellatsioon sisaldab prokuröri üldsõnalisi ja abstraktseid väiteid, kuid puuduvad konkreetsed põhjendused. Maakohtu otsusest nähtuvalt on maakohus hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses. Maakohus ei ole otsust rajanud süüdistatava ütlustele, vaid ka tunnistajate ütlustele ja kirjalikele tõenditele. Asjaolu, et süüdistusversiooni ei kinnita ükski tõend, ei tähenda seda, et maakohus oleks

§ 339lg 1 p 7 alusel kriminaalmenetlusõigust rikkunud.

Maakohtu otsuse lugemisel on kohtu siseveendumuse kujunemine keskmisele lugejale igati jälgitav. 4.15 Sisutud on prokuröri etteheited, et maakohus on XX ka KarS § 201 lg 1 alusel õigeks mõistnud. Süüdistuses ei olnud esile toodud mistahes muid asjaolusid, mille põhjal oleks saanud XX KarS § 201 lg 1 alusel süüdistada või süüdi tunnistada. XX-le ei ole ette heidetud nõukogu nõusolekuta igapäevasest majandustegevusest väljuvate tühiste tehingute tegemist ning seeläbi vara enda kasuks pööramist (ÄS § 181 lg 3). Süüdistuses tuleb konkreetselt esile tuua ja ka tõendada, millised tehingud, millistel asjaoludel jne väljuvad ühingu igapäevasest majandustegevusest ning miks ei ole ühelgi juhul ÄS § 181 lg 3 ls 2 rakendatav. Süüdistatavate süü tõendamiskoormis lasub vaid prokuratuuril (

§ 7lg 2, 3-1-1-24-06 p 13).

  1. Prokurör jäi apellatsioonis toodu juurde ja taotles kohtuotsuse tühistamist apellatsioonis toodud motiividel. Kaitsja ja süüdistatav taotlesid jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni väidete ja kaitsja vastuväidetes esitatud seisukohaga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning tühistamisele ei kuulu. 6.1 Kolleegium tuleb märkida, et kaitsja vastuväidetes apellatsioonile tuleb jätta tähelepanuta väited, millega on vaidlustatud maakohtu järeldusi, kuivõrd kaitsja ei ole maakohtu otsust apelleerinud. Apellatsiooni vastuväidetes ei ole võimalik vaidlustada maakohtu järeldusi. 12

(20)6.2 Apellant on apellatsioonis viidanud asjaolule, et rikutud on

§ 338

p 3 sätteid, mistõttu on tegemist

§ 339lg 1 p 7 rikkumisega.

Kolleegium peab vastuseks apellandi taotlusele uue süüdimõistva otsuse tegemiseks, kuna maakohtu poolt on rikutud

§ 399

lg 1 p 7 sätteid, vajalikus kõigepealt märkida, et

§ 339

lg 1 p 7 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tuvastamisel pole võimalik sisulise otsuse tegemine ringkonnakohtu poolt. Ringkonnakohus, tuvastades

§ 339

lg 1 p 7 rikkumise, peab vastavalt

§ 341

lg 2 sättele tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Antud juhul on apellandi taotlus süüdimõistva otsuse tegemiseks vastuolus apellatsiooniga, milles viidatud

§ 339lg 1 p 7 nimetatud rikkumisele.

6.3 Prokurör, väites, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust

§ 339

lg 1 p 7 tähenduses, on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-63-14 toodud uued seisukohad, missugustel juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse puudumine käsitatav

§ 339lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (

§ 3051

lg 1) rikkumine – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes.

§ 339

lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad

§ 339lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena".

Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (

§ 312

) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 699-700). Prokuröri apellatsioonis osutatud rikkumise näol ei ole tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa oleks jäänud tervikuna või mõne kuriteo osas üldse koostamata, mistõttu on välistatud maakohtu otsuse tühistamine kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu

§ 339lg 1 p 7 mõttes.

Apellandi seisukohtadega nõustumise korral saaks rääkida üksnes kohtuotsuse põhistuste ebapiisavusest või -veenvusest. Sellised minetused oleksid aga eespool refereeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha valguses hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

6.4 Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. Maakohus on oma otsuses põhjalikult kaalunud kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke ning andnud neile üldhinnangu ehk teisisõnu hinnanud argumente kogumis ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. 7. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud

§ 61lg 2 sätestatut.

Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Prokurör taotleb maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ning süüdimõistva otsuse tegemist. Asjaolu, et prokurör ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. 13

(20)Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 61

lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). 7.1 Maakohtu otsuses on analüüsitud süüdistatava XX ja tunnistajate VV, HH, LL, PP, MM, LL ja SS ütlusi ning esitatud dokumentaalseid tõendeid. Seejuures ei ole maakohtu poolt tähelepanuta jäetud prokuröri väited ja esitatud tõendid. Maakohtu otsuses on üheselt käsitletud nii süüdistatava kui tema kaitsja seisukohti ning ka prokuröri seisukohti (kd 3, lk 186-190). Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. mai
  2. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 7.2 Kolleegium asub seisukohale, et maakohus hindas põhjalikult kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid, mille tulemusena jõudis veenva järelduseni, et süüdistatava süü ei ole leidnud tõendamist temale inkrimineeritavas teos. Maakohtu otsuses toodud põhjendused XX süü puudumise osas on veenvad ja mõttekäik jälgitav. Prokurör ei ole esitanud apellatsioonis uusi argumente võrreldes maakohtu istungil esitatuga (kohtukõne ja apellatsioon sisuliselt kattuvad, lisatud on vaid maakohtu järeldused ning sellega mittenõustumine). Seega ei pea ringkonnakohus tulenevalt

§ 342

lg 3 p 1 sättest oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-8-05, p 9, 3-1-1-108-10, p 9 ja 3-1-1-23-11 p 18). 8. Apellant asub seisukohale, et süüdistatav XX on ametiisik KarS § 288 lg 1 mõttes. Kolleegium apellandiga ei nõustu ning asub seisukohale, et maakohus on õigesti leidnud, et süüdistatav XX ei ole ametiisik. 8.1 Nagu maakohus märkis, on legaaldefinitsiooni kohaselt ametiisikuks füüsiline isik, kellel on avaliku ülesande täitmiseks ametiseisund, sõltumata sellest, kas ta täidab talle pandud ülesandeid alaliselt või ajutiselt, tasu eest või tasuta, teenistuses olles või vabakutselisena või lepingu, nimetamise või valimise alusel. Seega koosneb ametiisiku mõiste kahest üldisest elemendist: ametiseisundist ja avaliku ülesande täitmisest selle raames. Ametiisiku mõistega võib olla hõlmatud ka erasfääris töötav isik, kui tal on avaliku ülesande täitmiseks ametiseisund. Ametiseisundi moodustab õigusaktist, tehingust või asutuse töökorraldusest tulenev õigus ja kohustus täita avalikku ülesannet. Vaidlust ei ole selles, et Kehtna Vallavalitsus on OÜ Y ainuke osanik ning OÜ täidab põhikirja kohaselt KOKS §-s 6 loetletud kohaliku omavalitsuse 14

(20)ülesandeid. 07.01.2011 on OÜ Y nõukogu esimees ja XX sõlminud lepingu, mille järgi XX juhtis osaühingu tegevust, olles juhatuse ainuliikmeks. 8.2 Samas ainuüksi sellest, et OÜ Y on 100% vallaosalusega ettevõte ning täidab KOKS §-s 6 loetletud kohaliku omavalitsuse ülesand, ei saa järeldada, et OÜ Y juhatuse liikme kogu ametitegevus on vaadeldav avaliku ülesande täitmisena KarS § 288 lg 1 mõttes. Süüdistuses nimetatud vara tasuta kasutamise andmise ja rendilepingu sõlmimise ning OÜ Y finantsilistest vahenditest nende alusel väljamaksete tegemine ei ole seotud OÜ Y avaliku ülesande täitmisega. Tegemist oli tehingulise õigussuhtega osaühingu ja juhatuse liikme vahel, sellist töökorralduslikku tehingut võib teha iga teine eraõiguslik isik enda juhatuse liikmega. Need toimingud ja otsused ei toonud kolmandatele isikutele siduvalt kaasa õiguse või kohustuse tekkimist, muutmist või lõppemist, nagu see on omane otsustele ametiseisundi mõistes. Seega nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et XX ei täitnud märgitud üksikjuhul avalikku ülesannet, sest need toimingud ja otsused, mida XX seoses kõnealuste sõidukitega tegi, ei olnud tehtud ei seadusest ega osaühingu põhikirjast tuleneva avaliku ülesande täitmisel. 8.3 Kaitsja on seejuures asjakohaselt viidanud ka Riigikohtu 05.10.
  1. a otsuses nr 4-18-616 toodud seisukohale, mis on tehtud XX väärteoasjas. Nimelt on Riigikohus selgitanud, et kriminaalkolleegium on varasemas praktikas küll leidnud, et avalik ülesanne võib seisneda ka äriühingus riigi huvide tagamises, isegi juhul, kui konkreetsel üksikjuhtumil pole tegemist avaliku ülesande täitmisega, kuid kuna kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingutele riigivaraseadus ei laiene, pole võimalik väita, et praegusel juhul kujutas avaliku ressursina käsitatava äriühingu vara käsutamise üle otsustamine endast avaliku ülesande täitmist. Seega leiab ringkonnakohus, et XX ei olnud süüdistuses kirjeldatud tegusid toime pannes ametiisik KarS § 288 lg 1 mõttes ning XX on sellest tulenevalt põhjendatult KarS § 201 lg 2 p 3 järgi õigeks mõistetud.
  2. Maakohus on jõudnud ka õigesti järeldusele, et XX-le süüdistuses etteheidetud tegudes puudub ka kuriteokoosseis KarS § 201 lg 1 järgi. 9.1 Kolleegium peab vajalikus rõhutada, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel. Apellatsioonis toodud põhjendused ei anna ringkonnakohtule alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja süüdimõistva otsuse tegemiseks, kuivõrd kriminaalasjas ei ole kogutud tõsikindlaid tõendeid, mis kinnitaksid just prokuröri süüdistusversiooni. Vastavalt süüteomenetlusõiguse üldpõhimõtetele on süüteoetteheite puhul tõendamiskoormus riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama. Seega tuleb võistlevas kohtumenetluses prokuratuuril tõsikindlat tõendada, et XX on pannud toime omastamise. Kuivõrd tõendid, mis nimetatud asjaolu tõsikindlat kinnitaks, puuduvad, toetub prokurör apellatsioonis selles osas üksnes oletustele. Tulenevalt

§-dest 7 ja 14 ei või kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-11, p 26). 9.2 ÄS § 181 lg 3 kehtestab osaühingu juhatuse liikmele esindusõiguse piirangu, mis erandina kehtib ka kolmandate isikute suhtes - tehing, mille on teinud juhatuse liige ja ühing omavahel, on tühine, kui sellega ei ole nõustunud osanikud või nõukogu. Tegemist on lojaalsuskohustusest tuleneva juhatuse liikme esindusõiguse piiranguga, mille kohaselt on juhatuse liige õigustatud tegema iseendaga tehingu üksnes juhul, kui tehingu tegemise on heaks kiitnud juhatusest kõrgemalseisev organ (osanikud või nõukogu). Kui sellist nõusolekut ei ole, siis on tehing tühine (ÄS § 181 lg 3). 15

(20)Apellatsioonis pole viidatud ühelegi tõendile, mis tõsikindlalt kinnitaks, et süüdistatav omastas temale usaldatud OÜ Y vara ebaseaduslikult, s.o ilma nõukogu nõusolekuta. Kolleegium nõustub maakohtuga, et käesolevas asjas ei ole tõenditest tekkinud sellist usaldusväärset tõendite kogumit, mis võimaldaks teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo toimepanemise kohta XX poolt. Kolleegiumil ei ole võimalik lugeda kuriteokoosseis tõendatuks põhjusel, et süüdistatav ei suutnud veenvalt tõendada enda süütust. Selliselt pööraks kohus tõendamiskoormise ümber ja nii toimides läheks kohus vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega ja rikuks ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes.

9.3 Kolleegium asub seisukohale, et maakohtus ristküsitletud tunnistajate ütlustega ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada süüdistuses kajastatud tõendamiseseme asjaolu, s.o nõukogu nõusoleku puudumist ning tunnistajate ütlustest ei saa teha järeldust, et süüdistataval puudus nõukogu nõusolek ja heakskiit iseendaga tehingu tegemiseks. ÄS § 189 lg 2 järgi kohaldatakse nõukogu pädevusele ja tegevusele vastavalt ÄS aktsiaseltsi nõukogu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. ÄS § 322 lg 1 kohaselt on nõukogu otsus vastu võetud, kui selle poolt hääletas üle poole hääletamisel osalenud nõukogu liikmetest. OÜ Y põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema esindatuse nõuet (kd 1, lk 76-93). 02.02.

  1. a OÜ Y nõukogu koosoleku protokollile lisatud registreerimislehelt nähtub, et koosolekul osalesid kõik nõukogu liikmed. Apellant on viidanud tunnistaja SSi ütlustele, et ta ei tea, kas teise lepingu puhul oleks otsus vastu võetud, kuid nähtuvalt 02.02.2015 OÜ Y nõukogu koosoleku protokolli p-st 4 nähtub on üheselt, et arutlusel on olnud muuhulgas ka uue auto soetamine XX poolt, nii on protokollis märgitud „XX soetab uue auto, liisingumakse suurusjärk omanikule jääb samaks kui oli vanal autol.“ (kd 1, lk 112). SS on seejärel küsinud, kas tuleb igakuise vara (auto) kasutustasu suuruse muutus ning palunud saata nõukogule teadmiseks tasu suurus, et oleks võimalik võrrelda eelmise ja uue auto kasutustasu suurust. Kuivõrd põhikirja järgi ei olnud nõukogu liikmel õigust keelduda hääletamast ega jääda erapooletuks, protokoll aga ei sisalda märkeid vastuväidete esitamise kohta, siis saab protokollist järeldada, et kõik nõukogu liikmed olid selle poolt, et XX soetab uue sõiduauto ja liisingumaksete osas sooviti vaid teadmiseks saada tasu suurust, et oleks võimalik võrrelda eelmise ja uue auto kuutasu suurust.
  2. a vastav nõukogu koosoleku protokoll puudub, kuid tunnistajate ütlustest nähtub järgnev. Tunnistaja HH ei mäletanud mida nõukogu koosolekutel arutati, kuid kinnitas, et eelarve arutamise raames räägiti ka võimalikest kuludest autodele, mida kasutas XX. Tunnistaja VV on kinnitanud, et talle ei meenu, kas nõukogu arutas XX autode kasutusse võtmist, seda peab vaatama protokollidest, kuid kinnitab, et selline asjaolu nõukogus mingeid küsimusi ja probleeme ei tekitanud. Tunnistaja LL on kinnitanud, et nõukogu ei näinud probleemi, et XX kasutas isiklikku autot. Apellant jätab täielikult tähelepanuta, et tunnistajad, kes olid OÜ Y nõukogu liikmed aastatel 2011 ja 2015, on eranditult ristküsitlusel kinnitanud, et nad olid teadlikud, et XX oli sõlminud rendilepingud isikliku sõiduauto kasutamiseks ning mitte üksi nõukogu liige ei ole andnud ütlusi, et nad rendilepingutest ei teadnud või oleks olnud selliste lepingute sõlmimise vastu. Mitte ükski tunnistaja ei ole andnud ütlusi, et nõukogu ei ole vastavaid otsustusi vastu võtnud, vaid nad on märkinud, et nad nimetatud asjaolu ei mäleta. Sellest, et tunnistajad nimetatud fakti ei mäleta ei saa teha automaatselt järeldust, et selliseid otsuseid ei ole nõukogu vastu võtnud või puudus lepingute sõlmimiseks nõukogu nõusolek ja heakskiit. Seda enam, et nõukogu koosoleku protokollid olid oma sisult lakoonilised ja ei sisaldanud kõike koosolekul toiminut ning osa protokolle ei ole säilinud, kuid see ei ole etteheidetav XX-le. Ka 13.04.
  3. a OÜ Y nõukogu koosoleku protokollist nähtuvalt on nõukogu tagantjärele olnud ühel meelel, et elamu nõukogu nõusolek auto kasutamise lepingu sõlmimiseks on olemas, 16

(20)nõukogu oli asjast teadlik (kd 1, lk 131). Seega tuleb

§-st 7 lähtudes eeldada, et vastavad otsustused rendilepingute sõlmimiseks olid nõukogu poolt vastu võetud ning heaks kiidetud. 9.

  1. Asjaolu, et konkreetset lepingut, nagu viitab apellant tunnistaja SS ütlusetele, ei ole heaks kiidetud nõukogu poolt, ei tähenda seda, et nõusolek lepingute sõlmimiseks üldse puudus. Kolleegium leiab, et apellant on tunnistaja SS ütlustele viidanud osas, mis on sobilik esitatud süüdistusversiooniga ning jätnud ilmselgelt tähelepanuta tunnistaja SS ütlused osas, mis kinnitavad kaitseversiooni. Seejuures on apellatsioonis viidatud ütlustele kontekstist väljarebitult ning osade ütlustega ei ole prokurör üldse arvestanud. Nii on tunnistaja kinnitanud, et lepingud toodi, aga ei mäleta, kas tutvustati koosolekul. Tunnistaja kinnitab, et nõukogus arutati kahte teemat – XX palk ja autokasutus – kuid seda protokollis ei ole. Lisaks märkis tunnistaja, et liikmed olid rendilepingutest teadlikud ning ta ei mäleta, et keegi oleks vastu olnud, kuid kirjalikku nõukogu otsust ei võetud vastu teadmatusest. Seega nõustub kolleegium maakohtuga, et nõukogu oli vastavatele lepingutele oma nõusoleku andnud ja need ka heaks kiitnud. Seonduvalt apellandi väitega, et nõukogule on küll esitatud arvud, millised võiksid tulla sõidukite kulud, kuid lepingute sisu ja tingimusi nõukogu ei teadnud, märgib kohtukolleegium järgmist. Nii 03.01.
  2. a vara tasuta kasutamise lepingu kui 10.02.
  3. a vara rendilepingu on kooskõlastanud nõukogu esimees SS (kd 1, lk 115 ja 121). Ringkonnakohus ei nõustu sellega, et sõnad „Kooskõlastan“ ja „Kooskõlastatud“ kinnitavad, et sellised lepingud olid SS poolt teadmiseks võetud. Juba grammatilise tõlgenduse pinnalt on „kooskõlastama“ ja „teadmiseks võtma“ erineva tähendusega ning on piisavalt mõistlik alus eeldada, et täiskasvanud inimene on teadlik enda allkirja tähendusest (RKKKo nr 3-1-1-6-07, p 6). Kui SS andis allkirja kooskõlastamisele, siis pidi ta olema teadlik ka lepingute sisust ning nendega nõustuma, mitte kõigest teadmiseks võtma. Lepingute kooskõlastamine kui faktiline asjaolu tuleb seega lõppkokkuvõttes lugeda tuvastatuks nõukogu esimehe allkirjaga. 9.5 Kolleegium nõustub maakohtuga, et OÜ Y nõukogu esimehe 23.05.2017 kirjast Riigikontrollile nähtub üheselt, et juhatuse liige 02.02.2015 informeeris nõukogu auto rentimisega seonduvat ning nõukogu põhimõtteliselt aktsepteeris auto jätkuvat rentimist juhatuse liikmele ja sellega seonduvate kulude katmist. Lisaks on kirjas kinnitatud, et ka 2010 aasta lõpul oli poolte vahel kokkulepitud, et juhatuse liige rendib isikliku auto ettevõttele ja see võetakse kasutusele ettevõttes. Nimetatud kirja õigsust kinnitas tunnistaja SS ka ristküsitlusel maakohtus. Nii on tunnistaja kinnitanud, et asja on nõukogus arutatud, kuid olulisi puudujääke on dokumenteerimises, et ei ole korralikke protokolle, kus oleks iga samm kirjas (kd 3, lk 21). Apellant on viidanud sellega seonduvalt S kohtuistungil antud selgitustele (kohtuistungi protokoll 31.10.2018 lk 40-41): Kinnitate, et selle kirja olete koostanud? Vastus: Jah. Seda ma mäletan küll, et see vist oli see X palve, et ma sellise kirja teeksin. Sellest nähtub, et XX palve oli küll, et nõukogu esimees teeks Riigikontrollile kirja, kuid puuduvad tõendid selle kohta, et XX oleks dikteerinud või kuidagi mõjutanud kirja sisu. Kirja sisust nähtub nõukogu esimehe enda selgitus tekkinud olukorrale, seejuures kinnitus, et 2010 aasta lõpul oli poolte vahel kokkulepitud, et juhatuse liige rendib isikliku auto ettevõttele ja see võetakse kasutusele ettevõttes, samuti aktsepteeris nõukogu auto jätkuvat rentimist juhatuse liikmele ja sellega seonduvate kulude katmist. 9.6 TsÜS § 111 lg 1 sätestab, et kui tehingu kehtivus sõltub kolmanda isiku nõusolekust, võib kolmas isik nõusoleku andmise või sellest keeldumise avaldada tehingu teinud isikule, mitmepoolse tehingu puhul ka tehingupoolele. TsÜS § 111 lg 1 kohaselt võib nõusolek tehingu tegemiseks olla tehingu tegemisele eelnev või antud tagantjärele (heakskiit). Seejuures ei näe seadus heakskiidu jaoks ette mingit üldist õigustlõpetavat tähtaega. 17

(20)TsÜS § 113 järgi kehtivad heakskiidu õiguslikud tagajärjed alates tehingu tegemisest, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. Ringkonnakohus leiab seega, et nõukogu poolt saab nõusoleku antuks lugeda ka mõlemapoolseid tahteavaldusi ja käitumist hinnates. Kohus märkis juba eelnevalt, et 02.02.
  1. a OÜ Y nõukogu koosoleku protokolli kohaselt olid kõik nõukogu liikmed sellega nõus, et XX soetab uue sõiduauto ning liisingumaksete suurusjärk jääb samaks kui oli vanal autol. Uue sõiduauto soetamise ja liisingumaksete sama suurusjärgu heakskiitmisega tunnustas nõukogu sisuliselt ka eelmise sõiduautoga seonduva lepingu sõlmimist ja kulude tasumist, isegi siis, kui selle kohta eelnevalt sõnaselgelt dokumenteeritud otsust ei olnud. Nõukogu liikmetel oli enne uue lepingu sõlmimiseks nõusoleku andmist reaalne võimalus keelduda uuele lepingule nõusoleku andmisest ja nõuda XX-lt alusetult saadu tagastamist, kuid vastupidi, nõukogu andis nõusoleku uue sõiduauto soetamiseks ning sisuliselt endistviisi jätkamiseks. Nõusoleku andmise otsustuseks saab sisuliselt pidada ka osaühingu juhatuse koostatud ja nõukogule esitatud majandusaasta aruande kinnitamist. Pärast majandusaasta lõppu koostab juhatus ÄS § 179 lg 1 järgi raamatupidamise aastaaruande ja tegevusaruande. Juhatus esitab raamatupidamise aastaaruande koos tegevjuhtkonna deklaratsiooniga ja tegevusaruande (majandusaasta aruanne) ning kasumi jaotamise ettepaneku ÄS § 179 lg 2 kohaselt osanikele. Kui osaühingul on nõukogu, peab aruandele lisama nõukogu arvamuse. Tunnistaja LL kinnitas ristküsitlusel, et XX-l oli väga põhjalik arvestus tehtud kõigi kulude ja tulude (remondikulud, liikluskindlustus jne) kohta ja nõukogul oli võimlik neid analüüsida. Nõukogu kinnitas OÜ Y majandusaasta aruanded ning suunas need edasi üldkoosolekule kinnitamiseks. Sh kinnitati tagantjärele ka Mitsubishi Pajero kindlustusmaksed ajavahemikul jaanuar 2011 kuni veebruar 2015 kokku 1751,42 euro suuruses summas.
  2. Kolleegium viitas juba eespool, et osaühingu juhatuse liikme ja osaniku vahel tehingu tegemist reguleerib ÄS § 181 lg 3, mille kohaselt on osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing tühine, kui tehinguga ei nõustunud osanikud või nõukogu. See ei kehti tehingu suhtes, mis tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. Kuna tuvastatud asjaoludel on tegu ka ÄS § 181 lg 3 teises lauses kirjeldatud olukorraga ehk osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel tehtud tehinguga, siis ei vajanud tegelikkuses vaidlusalused rendilepingud nõukogu nõusolekut. Seaduses ei ole küll täpsustatud, mida saab pidada osaühingu igapäevaseks majandustegevuseks, kuid hindamaks seda, kas tehing on tehtud igapäevases majandustegevuses või seda ületades ÄS § 181 lg 3 teise lause mõttes, saab mh arvestada kõnealuse tehingu iseloomu ja mahtu (vt ka RKTKo nr 3-2-1-9-16, p 36). Tunnistaja LL on kinnitanud, et juhatuse liikme töö eeldab kindlasti auto kasutamist (kd 3, lk 7), ka varasemalt oli juhatajal ametiauto kindlasti olemas (kd 3, lk 7). Seda, et juhatuse liikmel oli kindlasti autot tööalaselt vaja, kinnitavad ka teised tunnistajad. Seega ei ole kahtlust selles, et ametiautot XXl vaja oli ning see oli OÜ Y puhul tavapärane, et juhatuse liikmele tagati ametialaselt sõiduauto kasutamine. LL on kohtuistungil ka selgitanud, et Y-l polnud endal sobivat autot pakkuda (kd 3 , lk 6) ning et sellel hetkel, kui XX tööle tuli, oli ettevõtte seis selline, et liisida ei saanud midagi. Oli juttu, et XX-l on võimalus kasutada oma isiklikku autot, kui saadakse kokkuleppele (kd 3, lk 7). Ettevõtetes on tavapärane, et juriidilise isiku juhatuse liikmed kasutavad tööülesannete täitmisel isiklikku sõiduautot ning selle korraldamine ettevõtte siseselt on tavapärase majandustegevuse osa. Seda, et XX oleks isikliku sõiduauto kasutusse andmise või rentimisega teinud tehingu üle turuhinna, talle ette ei heideta. Nõukogu nõusolek juhatuse liikmega tehingu tegemiseks on sätestatud huvide konflikti vältimise eesmärgil seetõttu, et juhatuse liikmel võib tehingut tehes tekkida soov eelistada oma majanduslikke huve ühingu omadele. Antud juhul ei ole alust väita, et XX oleks tehingu tegemisel eelistanud otseselt isiklike huvisid osaühingu huvidele. 18
(20)Seega on õige ka maakohtu järeldus, et nõude rendilepingute sõlmimine osaühingu ja tema juhatuse liikme vahel on igapäevane majandustegevus teenuse turuhinna alusel ÄS § 181 lg 3 teise lause mõttes, mistõttu ei olnud selleks vajalik osanike nõusolek ÄS § 181 lg 3 esimese lause järgi. 11.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel huvides on apellatsioon esitatud. Vastavalt

§ 185

lg-st 2 ls 2, kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Lähtudes

§ 175

lg 1 p-st 1, § 186 lg-st 2 ls 2, kannab XX poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu riik. 11.1 XX valitud kaitsja vandeadvokaat Helmeri Indela esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada süüdistatava poolt kantud kulud summas kokku

  1. 05 eurot koos käibemaksuga. Kaitsja ei ole esimese astme kohtule esitanud selles kohtuastmetes tekkinud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotlust kohtuotsuse kuulutamise osas (03.04.2019 kohtuistungil käimine), vaid esitas sellise taotluse apellatsioonimenetluses. Seejuures märkides osalemise maakohtu otsuse kuulutamisel 1,5 tund. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et tasu arvestamine kohtuistungil osalemise eest toimub kohtuistungi protokollis märgitud istungi alguse ja lõpu kellaaegade järgi ning lähima pooltunnini ümardamise põhimõttel. Seega nähtuvalt maakohtu kohtuistungi protokollist kestis kohtuotsuse kuulutamine 8 minutid ehk ümardamisel 0,5 tundi, mitte 1,5 tund. Menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb esmalt esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend 3-1-1-4-16 p 49). Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud oma lahendites, et kohtuotsuse tegemine ja selle kuulutamine on kohtuistungi osad (3-1-1-26-13). Lisaks on Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud oma lahendis nr 3-1-1-75-13, et Kriminaalmenetluse seadustiku
  2. peatüki süstemaatilise tõlgenduse pinnalt hõlmab kohtulik arutamine maakohtus kõike esimese astme kohtu menetluses kohtuliku eelmenetluse järgselt toimuvat. Seega hõlmab kohtulik arutamine kohtuistungi rakendamist, kohtulikku uurimist, kohtuvaidlusi ja süüdistatava viimast sõna, aga ka kohtuotsuse kuulutamist. Kohtuotsuse tegemist ei ole võimalik lahutada kohtuliku arutamise muudest etappidest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-106-06, p 8.2). Tulenevalt eeltoodust jätab kolleegium selles osas kaitsja taotluse rahuldamata, kuivõrd kaitsjal tulnuks vastavalt

§ 189

lg-le 2 ja § 306 lg 1 p-le 14 taotlus (osalemine kohtuotsuse kuulutamisel ja transport) esitada valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks enne maakohtu siirdumist nõupidamistuppa. Kohus peab otsuse või sellega samaaegselt tehtava määrusega lahendama kõik

§ 306

lg-s 1 loetletud küsimused, sh kogu kriminaalmenetluse kuludega seonduva (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-72-10 p 18). 11.2 Taotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsiooniga tutvumiseks, analüüsimiseks ning kaitse argumentide väljatöötamiseks ja apellatsioonivastuse koostamiseks kokku 7,5 tundi, s.o summas 900 eurot, millele lisandub käibemaks 180 eurot ning ettevalmistus istungiks ja istungil viibimine kokku 3 tundi, s.o summas 360 eurot, millele lisandub käibemaks 72 eurot. Riigikohus on varem selgitanud, et valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p 29). Seejuures on kohtul kaalutlusruum, hindamaks tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende koostamisele kulunud aega. Isikule tuleb hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis on seotud põhjendatud kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest 19

(20)makstud tasu isikule ei hüvitata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-99-11, p-d 9-12). Riigikohtu kriminaalkolleegium on viidanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohale, mille kohaselt on kohtul võimalus hinnata esindaja töö mahtu muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  3. mai
  4. a otsus asjas nr 3-2-1-43-10, p 14). Riigikohtu halduskolleegium on samuti sarnaselt selgitanud, et vajalike ja põhjendatud menetluskulude väljamõistmise otsustamiseks tuleb analüüsida kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajava materjali mahukust ning kaebuse koostamise keerukust ja aeganõudvust (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  5. mai
  6. a määrus asjas nr 3-3-1-28-09, p 11). 11.3 Kolleegiumi hinnangul on kaitsja poolt märgitud õigusabiteenuse tunnihind arutatava kriminaalasja kontekstis mõistliku suurusega ja ka osutatud õigusteenus on olnud tervikuna vajalik, kuid apellatsiooniga tutvumise ja analüüsimise ning vastuse koostamiseks kulutatud aeg on ebamõistlik (kokku 7,5 tundi). Kolleegium osutab sellele, et kaitsja apellatsiooni vastus kokku 25 lehel põhinevad suures osas juba esimese astme kohtu menetluses vaidlustes esitatud argumentidel ning lisatud on vaid vastuväited kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise osas. Arvestades kõike eelmärgitut ja koostatud menetlusdokumentide sarnasust, loeb kolleegium valitud kaitsjale

§ 175

lg 1 p 1 tähenduses mõistliku suurusega tasuks kokku 4 tundi, s.o summas 480 eurot, millele lisandub käibemaks 96 eurot. 11.4 Kolleegium seab kahtluse alla ka kaitsja esitatud arve alusel istungi ettevalmistuseks liigselt kulutatud aja (kokku koos istungil viibimisega 3 tundi). Ringkonnakohus arutab kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires, mistõttu ettevalmistus kohtuistungiks ei saanud olla kindlasti ajamahukas. Märgitud põhjustel loeb kolleegium valitud kaitsjatele makstud õigusabikuludest mõistliku suurusega tasuks (ettevalmistus istungiks ja istungil viibimine) kokku 2 tundi ehk 240 eurot, millele lisandub käibemaks 48 eurot. Kokku tuleb hüvitada süüdistatava poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud summas 864 eurot koos käibemaksuga. 12. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 3.

aprilli 2019. a otsuse üldmenetluses muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 20

(20)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.