Obsah (9)

§ 376§ 209§ 213§ 21§ 15§ 16§ 64§ 65§ 68

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus (Võru kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja koht 11. märts 2019, Võru Kohtunik Erkki Hirsnik Istungisekretär Kristel Toots Tõlk Tiina Mõtsar Kriminaal

) § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi Süüdistatav Igor Bogovski. Isikukood 38105120230; elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxx; viibib vahistatuna Tartu Vanglas; töötu; karistatud Tartu Maakohtu 27. juuli 2016 otsusega

§ 376

lg 1, § 258 p 2 ja § 391 lg 2 p 2 järgi Prokurör ringkonnaprokurör Aro Siinmaa Kaitsja vandeadvokaadi abi Aivar Kello RESOLUTSIOON 1. Tunnistada Igor Bogovski

§ 209

lg 2 p-de 1 ja 4 järgi süüdi korduvas ja grupi poolt toime pandud kelmuses ja karistada teda 2 aasta ja 8 kuu pikkuse vangistusega. 2. Tunnistada varem kelmuse toime pannud Igor Bogovski

§ 213

lg 2 p 4 järgi süüdi arvutikelmuses ja karistada teda 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega.

1. Suurendada Igor Bogovskile kelmuse eest mõistetud karistust ja karistada teda 3 aasta pikkuse liitvangistusega.
2. Suurendada seda 3 aastast vangistust Igor Bogovskile Tartu Maakohtu
3. juuli 2016 otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa ehk 2 aasta ja 2 kuu pikkuse vangistuse võrra ning mõista Igor Bogovski ära kandmisele kuuluvaks karistuseks 5 aasta ja 2 kuu pikkune liitvangistus.
4. Vangistuse kandmise aja algust tuleb arvata alates
5. maist
7. Jätta tõkendiks seatud vahistamine kuni kohtuotsuse jõustumiseni muutmata. Otsuse jõustumisel tõkend tühistada.
8. Rahuldada tsiviilhagid täielikult ja mõista Igor Bogovskilt välja: 1 - 1746,28 eurot Elisa Eesti AS-i kasuks arveldusarvele EE652200221002162466; - 1833,34 eurot Tele2 Eesti AS-i kasuks arveldusarvele EE552200221010869269; - 1475,11 eurot Telia Eesti AS-i kasuks arveldusarvele EE232200221001197005 (selgituseks märkida Igor Bogovski ja nr 18260100023); - 867,52 eurot BB Finance OÜ kasuks arveldusarvele EE162200221036086770 (selgituseks märkida Igor Bogovski ja nr 1-18-7222); - 2500 eurot IPF Digital Estonia OÜ kasuks.
9. Arvata menetluskulude hulka 2340 eurot Aivar Kello poolt Igor Bogovskile kohtumenetluses osutatud riigi õigusabi tasuna, 862 eurot hääleekspertiisi tasuna ja 810 eurone sundraha. Mõista need menetluskulud ja kohtueelses menetluses menetluskulude hulka arvatud 948,06 eurone kaitsjatasu ning 282 eurone käekirjaekspertiisi tasu ehk kokku 5242,06 eurot välja Igor Bogovskilt. Menetluskulud tuleb tasuda kuu aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates otsusele lisatud makseinfolehel näidatud kontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui menetluskulud jäävad tähtaegselt tasumata, hakkab neid välja nõudma kohtutäitur täitemenetluse seadustiku järgses täitemenetluses.
10. Hävitada Igor Bogovski kasutuses olnud VW Sharanist leitud SIM-kaart. Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale saab kohtumenetluse pool esitada kirjaliku apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule viieteistkümne päeva jooksul alates otsuse kuulutamisest, s.t alates
11. märtsist
12. Apellatsiooniõigusest võib loobuda. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 189 lg 3 kohaselt vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS
13. peatüki kohaselt. See tähendab, et 15 päeva jooksul alates
14. märtsist 2019 tuleb esitada kirjalik määruskaebus Tartu Maakohtu Võru kohtumajale. PÕHIOSA
15. Kohus toob kõigepealt välja menetluse senise käigu ja poolte seisukohad, tuvastab seejärel faktilised asjaolud, annab neile õigusliku hinnangu, mõistab Igor Bogovskile karistuse, teeb siis otsustuse tsiviilhagide kohta, võtab seisukoha menetluskulude osas ja peatub viimaks asitõenditel. Asjaolud ja menetluse käik
16. Käesolevas kriminaalasjas peeti Igor Bogovski
17. mail 2018 kahtlustatavana kinni ja võeti Tartu Maakohtu
18. mai 2018 määrusega vahi alla. Sama kohus pikendas
19. juulil 2018 I. Bogovski vahi all pidamist.
20. Lõuna ringkonnaprokuratuur saatis
21. septembril 2018 Tartu Maakohtule I. Bogovski süüdistusakti. Selle järgi süüdistatakse I. Bogovskit

§ 209lg 2 p-de 1 ja 4 järgi korduvas grupis toime pandud kelmuses.

Lühidalt oli süüdistuse sisu järgmine. I. Bogovski pettis D. D. abil

1. septembril 2017 sideteenuseid osutavatelt äriühingutelt (edaspidi (mobiil)telefonioperaatorid, telefonifirmad) välja mitu telefoni: saatis D. D. telefonipoodi, selgitas, mida poes öelda ja millises osas valetada ning käskis osta järelmaksuga telefonid, mille eest keegi kunagi midagi ei maksa. Ka pettis I. Bogovski D. D. toel kahelt laenuandjalt välja laenu, mida keegi tagasi maksta ei kavatsenud. Samasugused pettused pani I. Bogovski kaks kuud hiljem toime ka V. S. abil. 2
2. Tartu Maakohtu
3. septembri 2018 määrusega anti I. Bogovski kohtu alla. Tõkendiks seatud vahistamine jäeti muutmata.
4. Kohus andis pooltele nii enne kohtuvaidlusi kui ka kohtuvaidluste ajal teada, et kõne alla võib tulla ka I. Bogovski vastutus arvutikelmuses

§ 213järgi.

6. Kohtuvaidlustes jäi prokurör esitatud süüdistuse juurde ja palus karistada I. Bogovskit

§ 209

lg 2 p-de 1 ja 4 järgi 3 aastase vangistusega, mida suurendada ära kandmata 2 aasta ja 2 kuu pikkuse vangistuse võrra 5 aasta ja 2 kuuni.

1. Kaitsja palus I. Bogovski süü tõendamatuse tõttu õigeks mõista.
2. I. Bogovski väitis, et ta pole kuritegusid toime pannud ja palus end õigeks mõista. Faktilised asjaolud
3. Esiteks näitab kohus ära, mis juhtus.
4. I. Bogovskil tekkis millalgi enne
5. aasta augusti lõppu mõte hakata hankima raha mobiiltelefone välja pettes. Ta suhtles sel teemal Venemaal elava A. K. . Selle suhtluse ajel pöördus A. K. samuti Venemaal elava Eesti kodaniku D. D. poole, kellele ta tegi järgmise ettepaneku. D. D. läheb Eestisse ja saab seal kokku I. Bogovskiga. D. D. ja I. Bogovski lähevad koos mobiiltelefonioperaatorite juurde ja ostavad viimastelt telefone. Telefonide eest ei maksa nad enne nende kättesaamist kas üldse mitte midagi või maksavad üksnes osaliselt ehk nad ostavad telefonid järelmaksuga. Järelmaksu keegi nende telefonide eest kunagi ära ei maksa. D. D. on üksnes tarvis võtta kaasa oma Eesti pass ja teha seda, mida I. Bogovski talle ütleb. Kui D. D. seda teeb, saab ta raha. Niisiis pidi D. D. täitma I. Bogovski ja A. K. plaani järgi üksnes n-ö tankisti rolli: I. Bogovski ja A. K. soovisid teda kasutada enda osaluse varjamiseks. D. D. oli plaani läbi viimiseks sobiv oma Eesti kodakondsuse tõttu: Eesti pangad poleks avanud kontot (see on oluline eeskätt laenude osas: vt käesoleva otsuse järgmist punkti) ega telefonioperaatorid müünud telefone järelmaksulepinguga inimesele, kellel ei ole Eestiga mingit seost. D. D. oli A. K. ettepanekuga nõus. A. K. ütles selle info I. Bogovskile edasi ja andis I. Bogovskile ka D. D. kontaktandmed.
6. Lisaks telefonide hankimisele tegi I. Bogovski tuvastamata ajal ka otsuse kasutada D. D. ära laenude võtmisel. Sellesse plaani ta D. D. pühendada ei kavatsenud, sest see ei olnud vajalik: laene sai D. D. nimele taotleda interneti teel ka nii, et D. D. sellest midagi ei tea. Täpsemalt oli I. Bogovski plaan selline. Ta avab interneti teel mingite krediitide andmisele spetsialiseerunud äriühingute kodulehtedel D. D. nimel konto ja esitab laenutaotlused. I. Bogovski eeldas, et päris ilma D. D. tal taotletud laenu saada ei õnnestu. Ta teadis, et laenuandjad nõuavad, et laenu taotleja oma isiku vahetult identifitseeriks: läheks AS Omniva (edaspidi Omniva) postkontorisse, kus ta esitab postitöötajale isikut tõendava dokumendi ja annab allkirja; postitöötaja peab kontrollima dokumendifoto ja selle esitaja näo sarnasust ning sedagi, kas dokumendil olev allkiri langeb kokku postkontoris antuga. I. Bogovski leidis, et sellise identifitseerimise jaoks ei ole D. D. tarvis laenuplaanist midagi rääkida, vaid D. D. võib öelda, et postkontoris on vaja allkiri anda selleks, et telefone kätte saaks. I. Bogovski eeldas, et selline selgitus on D. D. piisav ja usutav: viimane ei huvitunud eeldatavasti muust kui hiljem saadavast tasust. Saadavat laenu ei kavatsenud I. Bogovski tagasi maksta. 3
7. I. Bogovski helistas
8. augustil 2017 D. D. ja uuris viimaselt, kas too saaks viia A. K. poolt talle tutvustatud plaani ellu järgmisel päeval, st
9. septembril
10. D. D. vastas jaatavalt. Seejärel leppisid mehed kokku, et kohtuvad
11. septembri 2017 varahommikul Koidula piiripunktis. Nii nad tegidki. I. Bogovski võttis D. D. oma auto peale ja hakkas Tallinna poole sõitma. Kohe sõidu alguses andis I. Bogovski D. D. kätte paberilehe, millele ta oli kirjutanud erinevaid andmeid: kaks Tallinna aadressi, ühe äriühingu nime, viite mingi palga suurusele, mingile staažile jne. I. Bogovski selgitas D. D. , et too peab need andmed Tallinnas erinevates kohtades oma andmete pähe esitama ja käskis D. D. need andmed seetõttu endale pähe õppida. D. D. tegi paberlehest oma telefoniga foto ja viskas lehe enda ära. Ta õppiski paberil olnud teabe pähe. I. Bogovski ka kontrollis seda: lasi D. D. need andmed ilma paberi abi kasutamata omale ette lugeda.
12. Tallinnas läksid mehed Swedbanga esindusse Liivalaia tänaval ja seal avas D. D. I. Bogovski eelneva korralduse alusel pangakonto. Konto avamine oli vajalik järgnevate pettuste jaoks – eeskätt oli I. Bogovski jaoks oluline see, et laenuandjatel oleks kuhugi võimalik laenu maksta. Swedbanga esinduse juures olles andis I. Bogovski D. D. sularaha ja selgitas, et sellest peab D. D. tasuma vajadusel telefonide ettemaksu ja muud kulud; üle jääva raha peab ta I. Bogovskile hiljem tagasi andma.
13. Telefonide välja võtmise plaani hakkas I. Bogovski täide viima Lasnamäe Centrumis. Täpsemalt pidi see käima nii, et D. D. läheb poodi ja sõlmib lepingu, kasutades eelnevalt pähe õpitud andmeid; millist telefoni osta, ütles I. Bogovski D. D. täpselt ette; pärast telefoni kätte saamist pidi D. D. telefoni läheduses viibivale I. Bogovskile üle andma. Nii talitatigi. Kõigepealt läks D. D. Tele2 Eesti AS-i (edaspidi Tele2) esindusse ja ostis sealt järelmaksulepingu alusel 746,28 eurot väärt olnud Apple iPhone
14. Mingit sissemakset telefoni saamiseks D. D. tegema ei pidanud. Pärast Tele2 esindusest väljumist andis D. D. telefoni I. Bogovskile. Seejärel siirdus D. D. Telia Eesti AS-i (edaspidi Telia) müügiesindusse ja ostis sealt Apple iPhone SE ja Apple iPhone
15. Kummagi telefoni eest maksis D. D. 50% suuruse ettemaksu ehk vastavalt 174,50 eurot ja 369,50 eurot. Ülejäänud osa telefoni hinnast tuli tasuda järelmaksuga. Need telefonid andis D. D. pärast Telia esindusest väljumist I. Bogovskile. Edasi läks D. D. Elisa Eesti AS-i (edaspidi Elisa) esindusse. Seal ostis ta Apple iPhone 7, mille eest tasus sularahas 249 eurot ja võttis kohustuse maksta järelmaksuga 600 eurot. Pärast esindusest välja tulemist andis D. D. sellegi telefoni I. Bogovski kätte. Ka andis ta I. Bogovskile järgi jäänud sularaha.
16. Telefonide hankimise kõrval tegeles I. Bogovski ka laenude võtmise plaani ellu viimisega. See toimus järgmiselt.
17. Millalgi enne kella 10.54 tegi I. Bogovski D. D. nimele BB Finance OÜ (edaspidi BB Finance) kodulehel avanss.ee kasutajakonto. Laenulimiidiks seadis BB Finance arvuti teel automaatselt 400 eurot, st et I. Bogovski sisestatud andmete põhjal pidas BB Finance võimalikuks anda D. D. maksimaalselt 400 eurot laenu. Seda 400 eurot ei saanud taotleda korraga, sest BB Finance võimaldas taotleda maksimaalselt 100 euro suuruseid laene, st 400 euro taotlemiseks tuli teha vähemalt 4 taotlust. Kell 10.54 esitas I. Bogovski D. D. konto kaudu taotluse 100 eurose laenu saamiseks. BB Finance andis I. Bogovskile automaatselt kuidagi teada (ilmselt interneti teel läbi kasutajakonto või ehk ka nt SMS-i abil), et laenu saamiseks on taotlejal tarvis minna Omniva postkontorisse end D. D. identifitseerima. Seetõttu ütleski I. Bogovski D. D. , et vaja on minna Lasnamäe Centrumi Omniva esindusse, kus D. D. peab esitama oma passi ja andma allkirja – see on vajalik selleks, et saaks telefonid kätte. D. D. oli sellise selgitusega rahul ja tegi postkontoris vajaliku protseduuri ära, st esitas oma passi ja kirjutas alla BB Finance jaoks ette nähtud isikuandmete tuvastamise ankeedile; (eestikeelse) ankeedi sisusse ei süvenenud (eesti keelt mitte valdav) D. D. vähimalgi määral. Pärast seda saatis Omniva skaneeritud 4 lehe D. D. allkirjaga interneti teel BB Financele. Kunagi pärast seda tegi I. Bogovski D. D. Swedbanga arvelduskontolt BB Finance arvelduskontole 2,5 eurose n-ö kinnitusmakse. Nimelt ei olnud
18. septembril 2017 enda vahetu identifitseerimine postkontoris BB Financelt laenu saamiseks vajalik, sest BB Finance aktsepteeris toona postkontoris käimise kõrval ka seda, kui keegi kinnitas oma soovi laenu saada seeläbi, et teeb oma arveldusarvelt BB Finance kontole sümboolse suurusega makse. Laenu väljastamise tingis kas üks või teine: st kinnitusmakse või allkirjalehe kontrollimine BB Finance poolt. Millalgi enne 12.17 sai I. Bogovski mingil moel teada, et BB Finance on nõus hakkama laenu välja maksma. Tõenäoliselt teavitas BB Finance I. Bogovskit sellest interneti teel (D. D. kasutajakonto kaudu) või SMS-ga. Seejärel taotles I. Bogovski n-ö laenulimiidi täis ehk esitas kolm avaldust 100 euroste laenude saamiseks: kell 12.17.24, 12.18.11 ja 12.18.
19. Kõigi nelja esitatud taotluse alusel maksis BB Finance D. D. nimel avatud kontole raha välja: kell 12.20.05, 12.20.06, 12.20.07 ja 12.20.
21. Kunagi enne kella 10.20 avas I. Bogovski D. D. nimele kasutajakonto ka IPF Digital Estonia OÜ (edaspidi IPF Digital) kodulehel credit24.ee. IPF Digital seadis automaatselt laenulimiidiks 1250 eurot. Kell 10.44 esitas I. Bogovski taotluse 500 euro laenamiseks. Mingil moel (tõenäoliselt kasutajakontol kuvamisega või nt SMS-i saates) andis IPF Digital I. Bogovskile teada, et D. D. peab laskma oma isiku Omnivas tuvastada. Seetõttu andiski I. Bogovski D. D. korralduse minna Lasnamäe Centrumi Omnivasse. Selle korralduse andmist on kirjeldatud käesoleva otsuse eelmises punktis: I. Bogovski saatis D. D. Omniva kontorisse mitte üksnes BB Financelt taotletava laenuga seoses, aga ka seetõttu, et ta taotles laenu ka IPF Digitalilt. Nii nagu D. D. kirjutas ilma süvenemata alla BB Finance isikuandmete tuvastamise lehele, kirjutas ta ka alla ka IPF Digitali vastavale lehele. Umbes kella 13.00 ajal helistas I. Bogovski IPF Digitali klienditeeninduse telefoninumbrile, sest sellelt numbrilt oli tehtud üks kõne, millele keegi ei vastanud. Telefoninumbri, millele kõne tehti, sai IPF Digitali klienditeenindaja I. Bogovski avatud D. D. nimeliselt kasutajakontolt: selle numbri oli I. Bogovski sisestanud sinna kontole D. D. numbri pähe. Sellest lähtuvalt pidas IPF töötaja, kellega I. Bogovski kõnelema hakkas, I. Bogovskit D. D. . I. Bogovski sellist väärarusaama ümber ei lükanud. Vastupidi, I. Bogovski ise kinnitas, et tema on D. D. . Selle vestluse (ja esialgse vastamata jäänud kõne) tingis esitatud laenutaotlus: IPF Digitali töötaja uuris põhjalikult, kas tema vestluspartner soovib endiselt laenu ja kas talle on teada laenulepingu tingimused. I. Bogovski kinnitas väga usutavalt, et ta soovib laenu saada ja on tingimustega nõus. Kell 13.27 maksis IPF Digital taotletud laenu taotluses märgitud D. D. pangakontole välja. Kell 13.47 tegi I. Bogovski uue laenutaotluse. Seekord soovis ta 750 eurot ehk limiidi järgset maksimumi. Selle summa maksis IPF Digital välja kell 13.
23. Laenuks makstud raha võttis I. Bogovski samal päeval D. D. arveldusarvelt sularahaautomaatidest välja. Õhtul sõitsid I. Bogovski ja D. D. Tallinnast tagasi Koidula piiripunkti. Sinna jõudnuna maksis I. Bogovski D. D. Tallinnas tehtu eest 600 eurot.
24. Sellist skeemi, nagu ta oli kasutanud D. D. , otsustas I. Bogovski rakendada edaspidigi. I. Bogovski suhtles sel teemal ühe Venemaal elava tuvastamata inimesega (see võis olla A. K. , aga ei pruukinud). Suhtluse käigus pakkus viimane välja, et telefonide välja petmiseks võib olla võimalik kasutada teist Venemaal elavat Eesti kodanikku V. S. . Et V. S. ei olnud Eesti isikut tõendavaid dokumente, oli talle tarvis need muretseda. Seesama tuvastamata isik, kellele äsja viidati, rääkis V. S. sellest plaanist ja ütles, et viimane saaks plaanis osalemise eest raha. V. S. oligi nõus. Viidatud tuvastamata isik andis sellest teada ka I. Bogovskile. Ka korraldas see tuvastamata isik I. Bogovski kokkusaamise V. S. : ütles neile mõlemale, et ta toimetab V. S.
25. oktoobri 2017 pärastlõunal Venemaalt Koidula piiripunkti, kus I. Bogovski V. S. edasi tegelema hakkab. Nii tehtigi: I. Bogovski võttis V. S. kokku lepitud ajal Koidula piiripunktis auto peale ja hakkas sõitma Võru poole. Eestis hakkas V. S. tegema seda, mida I. Bogovski tal teha 5 käskis. Võrru jõudnuna läksid mehed politseijaoskonda, kus V. S. taotles endale Eesti kodaniku passi ja ID-kaarti. Ta soovis, et need väljastataks kiirdokumentidena. See oli I. Bogovski jaoks oluline seepärast, et saaks tulevased pettused võimalikult kiiresti ellu viia. Et pettuste toimepanemise kohaks pidi I. Bogovski plaanide järgi saama jälle Tallinn, käskis I. Bogovski V. S. tellida dokumendid Tallinnasse.
26. Järgmisel päeval, st
27. oktoobril 2017 sõitsid mehed Tallinnasse. Kõigepealt võttis V. S. Pinna tänava politseijaoskonnast välja oma passi. Siis läksid nad Lasnamäe Centrumisse Swedbanga esindusse, kus V. S. avas kell 17.42 pangakonto. Seda oli I. Bogovskil vaja hilisemate pettuste jaoks (analoogselt D. D. ).
28. Lisaks telefonide välja petmisele otsustas I. Bogovski kasutada ka V. S. ära laenude võtmiseks. Sarnaselt D. D. ei rääkinud I. Bogovski sellest plaanist ka V. S. . I. Bogovski otsustas valida ohvriteks samad äriühingud, nagu septembris: BB Finance ja IPF Digitali.
29. BB Financelt laenude võtmist hakkas I. Bogovski ette valmistama juba
30. oktoobril 2017: kell 22:50 avas ta V. S. nimele BB Finance veebikeskkonnas kasutajakonto. Laenulimiidiks sai automaatselt 400 eurot. Laenutaotlused esitas I. Bogovski selle konto kaudu
31. novembril 2017: ta taotles kell 8.54.44, 8.55.56, 8.56.14 ja 8.56.53, st neljal korral 100 euro suurust laenu, st kokku 400 eurot. Sarnaselt D. D. lasi I. Bogovski ka V. S. käia Lasnamäe Centrumis Omniva esinduses BB Finance jaoks oma isiku tuvastamiseks allkirja andmas; kui V. S. seda tegi, ei tundnud ta vähimatki huvi selle vastu, millele ta alla kirjutab. Pärast seda protseduuri saatis Omniva allkirjalehe koopia BB Financele. Seejärel kandis BB Finance laenud V. S. arveldusarvele: kell 13.54.40, 13.54.42, 13.54.43 ja 13.54.
33. IPF Digitali kodulehel avas I. Bogovski V. S. nimelise kasutajakonto
34. novembri 2017 hommikul. Kontolimiidiks seadis IPF Digital automaatselt 1250 eurot. I. Bogovski taotles
35. novembril 2017 kell 8.44 600 euro suurust laenu. V. S. poolne isiku tuvastamine IPF Digitali jaoks toimus samamoodi, nagu lasi V. S. end identifitseerida BB Finance jaoks: see toimus Omniva Lasnamäe Centrumi esinduses ja V. S. ei saanud aru, millele ta alla kirjutab. Omniva saatis skaneeritud allkirjalehe IPF Digitalile. Umbes kell 13.00 tegi IPF Digitali töötaja taotluses märgitud numbril kontrollkõne ja rääkis I. Bogovskiga, kes esitles end V. S. ja keda IPF Digitali töötaja pidaski V. S. . IPF töötaja jäi telefonikõne tulemusega rahule ja IPF Digital maksis taotletud laenu V. S. pangaarvele kell 13.
36. Kell 13.27 esitas I. Bogovski teise laenutaotluse, soovides 650 eurot (ehk maksimaalse limiidi ulatuses). Seegi taotlus rahuldati ja raha maksti välja 13.
38. Telefonide hankimine toimus Tallinnas samuti
39. novembril
40. See leidis aset samamoodi, nagu septembris. I. Bogovski lasi V. S. õppida pähe tõele mitte vastavad isikuandmed, mida V. S. pidi telefonifirmade töötajatele esitlema. Enne V. S. poodi saatmist ütles I. Bogovski V. S. täpselt ette, milline telefon on tarvis osta. Ka andis ta V. S. raha, et viimane saaks vajadusel tasuda osa telefoni hinnast. V. S. ostis telefonid kolme operaatori juurest. Lasnamäe Centrumis ostis ta Elisast 819 eurose Apple iPhone 8, mille eest maksis 219 eurot; 600 eurot tuli tasuda järelmaksuga. Rocca al Mare kaubanduskeskuses ostis V. S. Teliast samuti 819 euroväärtuse Apple iPhone 8, mille eest tasus koha peal 409,50 eurot; ülejäänud 409,50 eurot oli vaja maksta hiljem. Lasnamäe Centrumis ostis V. S. Tele2-st 919 eurose Apple iPhone 8 Plus, mille eest tuli täies ulatuses tasuda järelmaksuga. Kõik telefonid andis V. S. I. Bogovski kätte, nagu ta andis I. Bogovskile ka järgi jäänud sularaha. 6
41. Laenuandjatelt saadud raha (400 eurot BB Financelt ja 1250 eurot IPF Digitalilt) lasi I. Bogovski D. D. Swedbanga Liivalaia tänava esindusest kell 16.55 välja võtta ja endale üle anda. Pärast seda sõitsid V. S. ja I. Bogovski Tallinnast ära.
43. novembril 2017 lasi I. Bogovski osta V. S. telefoni ka Telia Võru esindusest Kagukeskuses. Sealt ostis V. S. jällegi 819 eurose Apple iPhone 8, mille eest maksis kohe I. Bogovskilt saadud 409,50 eurot ja kohustus maksma ülejäänud 409,50 eurot järelmaksuga. Telefoni andis V. S. I. Bogovski kätte.
44. Pärast Kagukeskuse Telia külastust naasis V. S. Venemaale.
45. Järgnevalt selgitab kohus, milliste tõendite alusel ta ülal kirjeldatud sündmused tuvastas.
46. Suure hulga I. Bogovski, D. D. ja V. S. liikumist ning telefonide ostmist puudutavate faktide aset leidmise kohta vaidlus puudub. Nimelt tunnistab I. Bogovski ka ise, et ta käis D. D. Tallinnas telefonipoodides ja V. S. nii Võru kui Tallinna politseijaoskondades ning Tallinna ja Võru telefonipoodides. Lisaks I. Bogovski ütlustele kinnitavad seda arvukad muud tõendid: Telia ja Elisa kaamerasalvestused, jälitustoimingu protokoll, D. D. ütlused, I. Bogovski, D. D. ja V. S. telefonide positsioneerimise andmed, Swedbanga saadetud materjalid D. D. ja V. S. pangakontode kohta ja kannatanutelt saadud dokumendid.
47. Vaidlus on selles, kas I. Bogovski oli üksnes autojuht, kes sõidutas omi asju ajanud D. D. ja V. S. (nagu väidab I. Bogovski) või kasutas I. Bogovski D. D. ja V. S. pettuste toime panemiseks (nagu leitakse süüdistuses). Tõele vastab süüdistuse versioon ja seda järgnevatel põhjustel.
48. Esiteks kinnitavad süüdistuses väidetut D. D. ütlused (kd 3, tl 104–115). Need ütlused on loogilised ja vastuoludeta ning neist ilmneb lühidalt järgmine info. D. D. rääkis telefonide ostmise plaanist A. K. , kes lubas D. D. plaanis osalemise eest raha. I. Bogovskiga, keda D. D. varem ei tundnud, kohtus D. D. Koidula piiripunktis, kus ta läks I. Bogovski auto peale, kes hakkas sõitma Tallinnasse. I. Bogovski andis D. D. paberilehe andmetega, mida käskis D. D. pähe õppida. Tallinna jõudnuna avas D. D. kõigepealt I. Bogovski käsul pangakonto. Seejärel ostis ta erinevatest telefonipoodidest telefone: mõne eest maksis osa rahast ära, mõne eest mitte. Telefonid andis D. D. I. Bogovski kätte. Ka käis D. D. postkontoris oma isikut tõendamas. Viimaks viis I. Bogovski D. D. tagasi Koidula piiripunkti. I. Bogovski maksis D. D. 600 eurot. Nendest ütlustest nähtub, et D. D. ei olnud Tallinnas mingeid enda asjaajamisi. Ta läks Tallinnasse A. K. ja I. Bogovski ettevõtmisel ja tegi seal täpselt seda, mida I. Bogovski tal teha käskis. Et D. D. on kriminaalkorras karistatud, ei muuda tema ütlusi automaatselt mitteusaldusväärseks. Seda ei tee ka kaitseväide, mille kohaselt võis D. D. kergema karistuse saamiseks valetada. Viimati nimetatud kaitseväide on väheusutav juba seetõttu, et enese päästmiseks valetades oleks D. D. vaevalt et võtnud süü ka enda kanda: D. D. oleks olnud lihtne öelda, et tema ei teadnud midagi selle kohta, mis telefonidega edasi tehakse ega osanud aimata, et keegi (nt I. Bogovski) nende eest maksma ei hakka.
49. I. Bogovski süüle viitab ka jälitustoimingu protokoll (kd 2, tl 81–109). Telefonikõnedest nähtub, et I. Bogovski ei olnud enne
50. aasta oktoobri lõppu V. S. näinud: I. Bogovski vestluspartner kirjeldas I. Bogovskile V. S. kui kiilavõitu lühikest kasvu meest (kd 2, tl 85). See viitab sellele, et valed on I. Bogovski kohtuistungil antud ütlused selle kohta, et ta leppis Venemaal olles oma sugulase V. S. kokku, et läheb viimasega kunagi V. S. huvides Tallinnasse. V. S. oli I. Bogovski jaoks tundmatu isik, keda sai ära kasutada pettuste toime panemiseks. I. Bogovski küsimuse peale „õpetasid teda või“ vastas I. Bogovskiga telefoneerinu, et 7 ütles talle, et „Tallinnasse õe juurde, passi, noh, vahetab ka ära“ (kd 2, tl 85). See vestluskatke viitab sellele, et I. Bogovski kaaslane oli V. S. pettuseplaani tutvustanud („õpetanud“ V. S. ). I. Bogovski lubas vestluspartnerile, et nad tellivad „kõige-kõige kiirema“ ja igaks-juhuks teevad ka ID-kaardi (kd 2, tl 89). Selline lubadus viitab sellele, et I. Bogovski oli tuvastamata vestluskaaslasega pettuseplaanis kokku leppinud ja informeeris seda vestluspartnerit, et pettuste jaoks vajalik V. S. pass üritatakse kätte saada võimalikult kiiresti.
51. novembri 2017 kell 16.45–16.47 toimunud kõnesalvestuselt on kõigepealt tajutav vestlus inimesega, kes rääkis kusagil ühe teise telefoniga, aga pärast seda vestlust jättis I. Bogovski telefonikõne lõpetamata ja kuulda on seda, kuidas I. Bogovski ütles: „Lähed panka, võtad passi ja ütled, et tahad välja võtta kõik raha, mis arvel on. Tema ütleb, et oi, protsent seal, hujent. Sina ütled, et jah, ma tean.“ (kd 2, tl 103). See kinnitab, et V. S. oli pelk I. Bogovski juhiste täitja ja et ta sai I. Bogovskilt uue juhise: raha pangast välja võtta (mida ta tegigi). I. Bogovski kõneles tundmatu inimesega sellest, kui palju maksab „seitse“, mis on selle hind Venemaal ja kui palju võtab hangeldaja (kd 2, tl 107). See vestlus käis niisiis selle ümber, kui kallilt on võimalik telefonid maha müüa: ilmselt ei teadnud vestlejad seda, kui suurt raha võib saada uue iPhone 8 eest, olid aga kursis iPhone 7 hindadega ja üritasid selle põhjal ära arvata ka iPhone 8 võimalikku hinda.
52. I. Bogovskit süüstab ka D. D. telefonist leitud foto, millel on ruuduline paber erinevate andmetega: kaks Tallinna aadressi, ühe äriühingu nimi, viide mingi palga suurusele, mingile staažile jne. Selle paberi kirjutas I. Bogovski: see tuleneb nii käekirjaekspertiisist (kd 2, tl 166– 169) kui ka I. Bogovski ütlustest. I. Bogovski väitel kirjutas ta selle paberi D. D. palvel: viimane andis talle ühe inglise keeles kirjutatud paberi, mille palus kirjalikult eesti keelde tõlkida; osa jutust oli venekeelne ja selle palus D. D. kirjutada uuesti ümber vene keeles. See selgitus on vale. Esiteks ei on ilma mõtteta väide, et inglise keelne tekst oli vaja kirjutada eesti keelde: aadressid ja äriühingute nimed kirjutatakse eesti ja inglise keeles ühte moodi. Teiseks ei saa uskuda väidet, et n-ö tõlketeenus hõlmas endas ka vene keelse teksti uuesti vene keeles kirja panemist. Kolmandaks saab viidata ka nende andmete kasutamisele I. Bogovski poolt. Süüdistatava väitel oli tema üksnes tõlkija ega kasutanud paberil olevaid andmeid. See aga on vale, kuivõrd mitmed neist andemetest ütles I. Bogovski
53. septembril 2017 telefonitsi IPF Digitali töötajale (vt käesoleva otsuse järgmist punkti). Niisiis on igati loogiline D. D. selgitus: selle paberi andis talle I. Bogovski, et ta õpiks sellel toodud andmed pähe ja esitaks telefone ostes.
54. Puutuvalt laenud võtmisse tuleb viidata IPF Digitali
55. septembri 2017 ja
56. novembri 2017 kõnesalvestustele (kd 3, tl 148–164) ja nende põhjal koostatud hääleekspertiisile (kd 3, tl 177– 182). Eksperdid on leidnud, et telefonikõned on väga tõenäoliselt teinud I. Bogovski ehk on andnud kõige tugevama arvamuse, mida ekspertiisimetoodika võimaldab. Ka leiab kohtunik, kes kuulas mitmeid päevi I. Bogovskit kohtusaalis kõnelemas, et telefonikõnede salvestustel rääkiv inimene kõneleb samamoodi, nagu I. Bogovski. Seega on väär I. Bogovski väide, et kõnelejaks pole tema: just I. Bogovski esines IPF Digitali töötajaga rääkides D. D. ja V. S. ja avaldas (endiselt) soovi laenu saada. Lisaks saab hääleekspertiisi põhjal öelda, et I. Bogovski esines telefonitsi V. S. ka Elisa töötajaga rääkides: eksperdid leiavad, et neljal korral
57. novembril 2017 Elisa esindajaga rääkinud inimene pole mitte V. S. , vaid I. Bogovski (kd 3, tl 180).
58. Viidatud tõendite põhjal on üheselt selge, et I. Bogovski kasutas D. D. ja V. S. telefone hankides „tankistidena“: laskis neil teha seda, mille alusel sai lõpuks (peamise) kasu tema (st I. Bogovski) ja mille eest ta maksis D. D. ja V. S. tasu. I. Bogovski vastupidised ütlused on valed ja antud eesmärgiga vastutusest pääseda. D. D. ja V. S. puudutavad tõendid n-ö täiendavad teineteist. Nimelt on D. D. ja V. S. tegevus suure hulga otseste tõendite põhjal analoogne. Seega saab öelda seda, et kui miski neist ühe puhul ühestki tõendist otseselt ei ilmne, on see asjaolu võimalik tuvastada neist teist puudutavate tõendite alusel. Nii näiteks kinnitavad D. D. 8 ütlused mitte üksnes seda, mida ja miks tegi tema (st D. D. ), aga kaudselt sedagi, mismoodi ja millistel ajenditel pani oma teod toime V. S. . On ilmne, et ei I. Bogovski ega D. D. või V. S. ei kavatsenud kätte saadud telefonide eest maksma hakata.
59. Ka laenude võtmise protsessi saab üsna üksikasjalikult tuvastada: seda laenuandjate saadetud kirjalike tõendite, laenuandjate esindajate istungil antud ütluste, IPF Digitali saadetud telefonikõnede salvestuste ja Swedbanga materjalide alusel. Siingi saab üheselt öelda, et I. Bogovskil (ega kellelegi teisel) ei olnud kavas laene tagasi maksma hakata. Tõsi, selle kohta pole sedavõrd palju otseseid tõendeid, nagu telefonidega seonduva osas (kus oli muu hulgas võimalik tugineda nt D. D. ütlustele ja mitmetele telefonikõnedele (vt käesoleva otsuse p-d 31 ja 32)). Seda aga polegi tarvis. Esiteks viitab I. Bogovski plaanile jätta laenud tagasi maksmata see, et ta ei võtnud laene mitte oma, vaid D. D. ja V. S. nimele. Teiseks ei saa kuidagi jätta märkimata tõsiasja, et I. Bogovski tõepoolest ei maksnud laene tagasi. Ka ei võtnud ta laenuandjatega ühendust, et nt oma võimalikust maksevõimetusest kõneleda. Kolmandaks saab tugineda sellelegi, et I. Bogovski pettis välja telefone: seega on ülimalt loogiline, et I. Bogovski soovis ka laene üksnes välja petta (st jätta tagasi maksmata).
60. Mõned laenude võtmisega seotud õiguslikult olulised aspektid jäävad siiski mõnevõrra segaseks. Nende osas on tarvis rakendada KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõtet ja tuvastada süüdistatava jaoks kõige soodsam versioon.
61. Kõigepealt ei ole päris selge see, millist rolli mängisid laenude puhul D. D. ja V. S. . Paistab, et süüdistuses on lähtutud sellest, et nende roll oli sisuliselt samasugune, nagu telefone ostes: D. D. ja V. S. olid teadlikud ka laenude välja petmisest (ja andsid sellesse oma panuse). Kohtu hinnangul seda siiski tuvastada ei saa. Puutuvalt sellesse ei ole ühtegi otsest tõendit peale D. D. ütluste, mis on järgmised (prokurör küsis ja D. D. vastas): „Mida A. K. täpsemalt selgitas, mis laadi ettevõtmist pakub? Osta krediidiga telefone ja selle eest nad annavad mulle kätte kindla summa.“ (kd 3, tl 105). „Kas käisite Tallinnas veel kuskil? Postkontoris. Milleks? Nagu Bogovski ütles, et pidin oma isikut tõendama. Kuidas selgitas, et mis põhjusel peate postkontoris isikut tõendama? On vaja selleks, et võtta telefoni. […] Mis postkontoris toimus? Läksin sinna ja ütlesin, et vaja tõendada isikut, nad tegid midagi ja läksin sealt ära. Mida selleks ise pidite tegema, et isikut tõendada? Andsin passi. Kas mingeid muid andmeid? Vist mitte.“ (kd 3, tl 111). „Öelge palun, on teil endal meeles, kas teie süüdisus, milles teid on süüdi mõistetud hõlmas ainult telefonide võtmisi või oli seal veel millestki juttu? Jah oli veel. Mis oli veel? Sularaha krediit. Mis mõttes sularaha krediit, kust see oli võetud? Seda mina ei tea. […] Kas ise olete selleks midagi teinud, et neid krediidi taotlusi vormistada või neid summasid saada või välja võtta? 9 Ei. Kas täpsemalt üldse teate sellest, kuidas teie nimelt mingid krediiditaotlused vormistati või tehti? Ei tea. Kas sellest on olnud Bogovskiga või K. juttu? Ma selle hetkeni nendest krediitidest ei teadnud üldse mitte midagi.“ (kd 3, tl 113–114). Nende ütluste põhjal saab leida, et laenude võtmisest I. Bogovski (või A. K. ) D. D. midagi ei rääkinud. See on loogiline, sest seda polnud vaja: laenude võtmine käis eeskätt interneti kaudu ehk erinevalt telefonimüüjatest ei olnud D. D. vaja minna laenuandja juurde. Internetis aga polnud I. Bogovski jaoks mingi probleem esineda D. D. või V. S. . Tõsi, IPF Digitali puhul lisandus ka telefoniga kõnelemine, aga ka telefonis suutis I. Bogovski jätta endast mulje kui D. D. (või V. S. ). Et D. D. huvitas üksnes hiljem saadav raha, ei hakanud ta midagi pärima ka postkontoris käimisega seoses. Mõningaid kahtlusi küll tekitab see, kas tõepoolest on võimalik käia postkontoris end identifitseerimas nii, et postitöötajale ei ole tarvis öelda isegi seda, millega seoses identifitseerimisele tuldi. Päriselt seda aga välistada ei saa: ehk saab tõesti nii, et isik läheb postitöötaja juurde, esitab oma passi, postitöötaja sisestab nime arvutisüsteemi, see süsteem kuvab õige isiku tuvastamise lehe ja postitöötaja laseb kliendil sellele alla kirjutada. Seetõttu tulebki in dubio pro reo-põhimõttest lähtuvalt tuvastada see, et D. D. ei teadnud laenude võtmisest midagi: sellisel juhul ei saaks laenude võtmist pidada grupis toime pandud kuriteoks ja see oleks I. Bogovski jaoks soodus. Samades alustest tuleb lähtuda ka V. S. seoses: pole tõendeid, et V. S. oleks laenude välja petmise plaanist teadlik olnud. Niisiis tegi internetis kõik laenude võtmisega seotud sammud I. Bogovski ilma D. D. või V. S. teadmata: lõi kasutajakontod, sisestas neile andmed, esitas laenutaotlused ja tegi n-ö kinnitusmakse BB Finance jaoks.
62. Õiguslikus mõttes on oluline, kas laenutaotlusi kontrollis inimene või arvuti: sõltuvalt sellest on tegemist kelmuse või arvutikelmusega (vt käesoleva otsuse p 71).
63. Nii BB Finance kui ka IPF Digitali esindajate kohtus antud ütlustest selgub, et väga suuresti on laenude andmise protsess automatiseeritud: taotlused esitatakse interneti teel, taotluses märgitud andmete alusel teeb arvutisüsteem päringu erinevatesse andmebaasidesse, positiivse vastuse korral määratakse laenajale laenulimiit jne. Seega on kõigiti võimalik, et taotlusele inimese poolset kontrolli ei järgnenud, vaid raha maksti välja arvutisüsteemi n-ö korraldusel automaatselt. Nii juhtuski laenutaotluste puhul, mille I. Bogovski esitas BB Financele
64. septembril 2017 kell 12.17.24, 12.18.11 ja 12.18.
65. Need laenud maksti välja 2 minutit pärast taotluste esitamist: ei ole võimalik, et mõni inimene suudab sedavõrd lühikese aja jooksul kontrolli toimetada. Ka BB Finance esindaja – kes küll kõiki laenutaotluse menetlemist puudutavaid tehnilisi üksikasju ei teadnud – kohtuistungil antud ütluste põhjal saab järeldada, et pärast kliendi n-ö esmast heakskiitmist uusi laenutaotlusi ükski inimene ei kontrolli. Suuresti samadel põhjustel tuleb tuvastada, et mingit inimese poolset kontrolli ei järgnenud
66. septembril 2017 kell 13.47 ja
67. novembril kell 13.27 IPF Digitalile tehtud laenutaotlustele: need laenud maksti välja vastavalt kell 13.50 ja 13.29 ning see toimus siis, kui vastavalt D. D. ja V. S. olid IPF Digitali klientidena n-ö aktsepteeritud.
68. Inimene kontrollis aga kindlasti laenutaotlusi, mille I. Bogovski esitas IPF Digitalile
69. septembril 2017 kell 10.44 ja
70. novembril 2017 kell 8.
71. Nimelt kõneles nende taotluste tõttu I. Bogovskiga telefonitsi nii
72. septembril 2017 kui ka
73. novembril 2017 IPF Digitali töötaja ja rääkis I. Bogovskiga neist taotlustest põhjalikult.
74. Küll aga jääb 5 BB Financele tehtud taotluse puhul ebaselgeks, kas inimene neid kontrollis või mitte. Need on
75. septembril 2017 kell 10.54 ja
76. novembril 2017 kell 8.54.44, 8.55.56, 10 8.56.14 ja 8.56.53 tehtud taotlused. Nagu juba viidatud, tunnistas BB Finance esindaja kohtus, et ta ei ole kõigi taotluse menetlemise detailidega kursis. Ajaliselt oleks taotluste kontrollimine inimese jaoks igati võimalik olnud: laenud maksti välja mitu tundi pärast taotluste esitamist. Pidades aga silmas seda, et laenude taotlemise protsess oli suuresti automatiseeritud, ei saa välistada, et ükski inimene neid taotlusi ei kontrollinud. Mitme tunnine vahe taotluse tegemise ja laenude välja maksmise vahel võis olla tingitud sellest, et BB Finance (või: BB Finance arvutisüsteem) ootas seda, millal Omniva saadab talle nn allkirjalehe või millal tuleb pangast nn kinnitusmakse. Sellise ebaselguse tähendusel (sealhulgas puutuvalt in dubio pro reo-põhimõttesse) peatutakse käesoleva otsuse p-s
77. Õiguslik hinnang
78. I. Bogovskile on esitatud süüdistus

§ 209järgi kelmuses.

Kelmus kujutab endast objektiivse koosseisu mõttes n-ö neljalülilist ketti: pettus (a) viib mingi inimese eksimusse (

§ 209

sõnastus: tekitab ebaõige ettekujutuse) (

1. b)ja selle eksimuse tõttu teeb see inimene mingi varakäsutuse (c), mistõttu tekib kellelgi (kas eksijal või kolmandal isikul) varaline kahju (
2. d)(Sootak –

. Kommentaar.

1. trükk, § 209/6 jj.).
2. Kohus analüüsib kõigepealt mobiiltelefone puudutavaid tegusid. Need teod on

§ 209mõttes ühesugused, mistõttu saab neid analüüsida koos.

Alustada tuleb n-ö teolähimast isikust ehk D. D. ja V. S. . Seda seetõttu, et nende tegevusele antud hinnangust võib sõltuda ka hinnang I. Bogovski tegevusele: nt võib tulla kõne alla I. Bogovski vastutus kelmusele kihutamises, kaasaaitamises, kaastäideviimises või isegi üksiktäideviimises (nt kui D. D. ja V. S. oleks olnud pelgad vahendid I. Bogovski käes

§ 21lg 1 alt 1 mõttes).

45. Petmine tähendab vale faktiväite esitamist. Nii D. D. kui ka V. S. esitasid terve hulga valesid faktiväiteid. Nii näiteks valetasid nad oma elukoha, tööandja, palga jms kohta. Samuti andsid nad mõista, et kavatsevad tulevikus telefonide eest maksta, ehkki nad teadsid, et nad seda ei tee. Pole tähtsust sellel, kas selle viimati nimetatud väite esitamise saab tuletada sellest, et nad kirjutasid alla lepingutele, mis sisaldasid maksekohustusi, või esitasid nad sellise väära lubaduse kaudselt oma käitumisega. Seda seetõttu, et petmine ei pruugi tingimata toimuda otsesõnu: petta saab ka konkludentselt, implitsiitselt, n-ö vaikimisi (Sootak –

. Kommentaar.

1. trükk, § 209/9.1).
2. Viidatud pettused tekitasid telefonifirmade töötajates eksimuse, st ebaõige ettekujutuse: need töötajad jäid D. D. ja V. S. valesid uskuma.
3. Töötajad tegid pärast eksimusse sattumist varakäsutuse: nad andsid D. D. ja V. S. üle telefonid. Tõsi, mõningate ebaõigete ettekujutuste kohta võib küsida, kas need ikkagi varakäsutuse (st telefoni üle andmise) tingisid või oli telefonioperaatori töötajatel neist eksimustest täiesti ükskõik ja nad oleksid teinud varakäsutuse ka siis, D. D. või V. S. neid petnud ei oleks. Nii näiteks võib ehk eeldada, et kui D. D. või V. S. oleks telefonioperaatori töötajatele muidu õigeid andmeid esitades öelnud valesti oma väidetava elukoha postiindeksit või väidetava tööandja aadressi, oleks telefonioperaatori töötaja ikkagi neile telefonid üle andnud. Samas on aga selge, et mitmed väärettekujutused olid telefonifirma töötaja jaoks varakäsutuse jaoks väga olulised. Need olid ilmselt elukoht Eestis ja töökoha olemasolu: kui nad oleksid teadnud, et D. D. ja V. S. elavad tegelikult Venemaal või (Eestis) tööl ei käi, oleksid nad väga tõenäoliselt telefonide üle andmisest keeldunud. Kindlasti oleks nad aga keeldunud siis, kui nad oleksid olnud teadlikud sellest, et D. D. või V. S. telefoni eest tulevikus midagi maksma ei hakka. Seega tegid telefonioperaatori töötajad varakäsutuse neil tekkinud eksimuse ajel. 11
4. See varakäsutus tõi kaasa varalise kahju telefonioperaatoritel (seega on tegemist nn kolmnurkkelmusega: petetu ja kahju kandja on erinevad isikud). Nimelt jäid telefonifirmad ilma seni nende müügisaalides olnud telefonide valdusest (ja ka omandist). Tõsi, mõningatel puhkudel maksid D. D. ja V. S. osa telefoni hinnast ära. Et nad aga maksid ära üksnes osa hinnast, ei kompenseeri see tehtud varakäsutusi. Ka ei kompenseeri telefonide kaotust see, et telefonioperaatorid said vastu nõudeõiguse D. D. või V. S. , aga ka I. Bogovski vastu (vt käesoleva otsuse p 106). Selline nõudeõigus oli sama hästi kui väärtusetu. Seda esiteks seetõttu, et ei ükski neist inimestest ei kavatsenud nõuet täita. Lisaks oli selle nõude maksma panek telefonifirmade jaoks äärmiselt keeruline: D. D. ja V. S. oli üliraske kätte saada nii seepärast, et nende kontaktandmed olid valed ja nad elasid Venemaal; I. Bogovski olemasolust polnud aga telefonioperaatoritel aimu.
5. Niisiis täitsid D. D. ja V. S.

§ 209lg 1 objektiivse koosseisu.

50.

§ 209

lg 1 subjektiivne koosseis nõuab tulenevalt

§ 15

lg-st 1 tahtlust kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes ja lisaks sellele varalise kasu saamise eesmärki. D. D. ja V. S. oli tahtlus kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes. Lisaks oli neil varalise kasu saamise eesmärk: nende petmistegevuse siht oli telefonide valduse saamine.

1. D. D. või V. S. tegude õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ilmne. Praeguses asjas pole tarvilik hinnata D. D. või V. S. tegude süülisust, sest D. D. või V. S. ei ole selles asjas süüdistatavad. I. Bogovski vastutusse puutuvalt on aga oluline üksnes see, kas D. D. ja V. S. teod olid koosseisupärased ja õigusvastased: kui nad olid (vähemalt) õigusvastased, tuleb kõne alla I. Bogovski vastutus nii (kaas)täideviija kui ka osavõtjana.
2. Järgnevalt tulebki anda hinnang I. Bogovski käitumisele. I. Bogovski ise ühtegi telefonioperaatori töötajat eksimusse ei viinud. Seetõttu võiks ehk esmapilgul mõelda I. Bogovski vastutusele D. D. või V. S. kuritegudest osavõtus (kihutaja või kaasaaitajana). Siiski tuleb tähele panna seda, et kasutusel oleva ja järgimist vääriva nn funktsionaalse teovalitsemise teooria järgi ei eelda isiku kaastäideviijaks pidamine seda, et ta realiseerib kõik süüteokoosseisu tunnused omakäeliselt. Tähtis on hoopiski see, kas isik mängib teo toimepanemisel keskset rolli, st määrab ära selle, kas ja kuidas tegu aset leiab (vt nt Pikamäe –

. Kommentaar. 4. trükk, § 21/5.1). I. Bogovski oli mobiiltelefonide välja petmise puhul keskne tegelane. Kõigepealt toimetas I. Bogovski D. D. ja V. S. kelmuse toime panemise kohtadesse: esiteks Koidula piiripunktist Tallinnasse või Võrru ja neis linnades omakorda telefonipoodidesse. V. S. õpetas I. Bogovski lisaks sellele ka kelmuste läbi viimiseks vajalikku passi taotlema. Samuti organiseeris I. Bogovski selle, et mõlemad mehed saaksid Eestis pangakonto. Eeskätt aga on oluline see, et I. Bogovski selgitas D. D. ja V. S. , kuidas nood täpselt telefonid välja petma peavad. See selgitus hõlmas ka n-ö legendi koostamist: I. Bogovski lasi mõlemal mehel pähe õppida fiktiivsed elu- ja töökohad ning muud andmed, mida nood pidid telefonioperaatori töötajatele esitama kui tõeseid. Niisiis olid kõik kelmused kuni viimse detailini I. Bogovski kontrolli all ja D. D. ning V. S. ei teinud n-ö tankistidena midagi muud kui seda, mida I. Bogovski neil teha käskis. Seega oli I. Bogovski kelmuste kaastäideviija ehk täitis

§ 209lg 1 objektiivse ja subjektiivse koosseisu.

1. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid pole. Seega tuleb I. Bogovski kelmuses süüdi tunnistada. Lõpliku kvalifikatsiooni osas võtab kohus seisukoha siis, kui ta on analüüsinud ka laenude võtmist puudutavat (vt käesoleva otsuse p 89). 12
2. Järgnevalt tulebki otsustada, mida tähendab karistusõiguslikus mõttes laenude võtmine. Seda analüüsi ei ole erinevalt telefone puudutavast tarvis alustada D. D. või V. S. , sest kõne alla tuleb I. Bogovski vastutus kuritegude omakäelise täide viimise eest (vt täpsemalt all).
3. Kõigepealt analüüsib kohus laenude võtmist D. D. nimele: esiteks peatutakse BB Finance laenudel ja seejärel käsitletakse IPF Digitali laene.
4. Esimese pettusena tuleb kõne alla I. Bogovski poolne 100 eurose laenu taotlemine D. D. nimele kell 10.
5. Selle taotlusega esitas I. Bogovski BB Financele vähemalt kolme tüüpi valeandmeid. Esiteks väitis ta, et D. D. soovib saada laenu: tegelikult aga viimane laenust midagi ei teadnud; laenu soovis I. Bogovski (pettuse sellise sisustamise kohta vt Tartu Maakohtu
6. mai 2018 otsus asjas nr 1-17-1804 (Tuum), alap 143.2, p 144, p 149 ja p 154). Teiseks sisestas ta taotlusse D. D. kohta selliseid andmeid, mis ei vastanud tõele. Viimaks andis I. Bogovski tõele mitte vastavalt mõista, et kavatseb laenu tagasi maksta.
7. Relevantseks pettuseks

§ 209mõttes võiks olla ka D.

D. postkontoris käimine enese identifitseerimiseks (mille korraldas I. Bogovski). Selle identifitseerimas käigu mõte oli kinnitada BB Financele Omniva töötaja abil, et laenu taotleb tõepoolest avalduses märgitud inimene ehk D. D. . Seega võib ehk isegi leida, et selline isiku tuvastamisel käimine kujutas endas pettust: käskides minna D. D. Omniva töötaja juurde, esitas I. Bogovski BB Financele vahendatult (Omniva töötaja saatis nn identimislehe BB Financele) väite, et laenu taotleja on D. D. . Nagu öeldud, oli tegelikuks taotlejaks I. Bogovski. 58. Samuti võiks pettusena tulla kõne alla 2,50 eurose n-ö kinnitusmakse tegemine. Ka selle makse tegemist võib tõlgendada nii, et konkludentselt andis I. Bogovski tõele mitte vastavalt mõista, et laenu taotleja oli D. D. . 59. Järgmiseks on tarvis tuvastada, kas viidatud petmised viisid kedagi eksimusse. Eksimusse saab viia üksnes inimest: Sootak –

. Kommentaar.

1. trükk, § 209/11.
2. Praegu tulevad eksimusse viidutena kõne alla mitu inimest.
3. Kõigepealt on mõeldav, et eksimusse sattus D. D. identifitseerimist toimetanud Omniva töötaja. Nagu öeldud, võis seda identifitseerimist vaadelda kui BB Finance petmist laenu taotleja isiku osas. Seega võiks kõne alla tulla ka postitöötaja petmine selles asjaolus. Niisiis tuleb küsida, kas Omniva töötajal tekkis niisugune väärettekujutus ehk kas tal tekkis arusaam, nagu oleks tegelik laenu taotleja olnud mitte D. D. , vaid I. Bogovski. Sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt. Omniva töötaja pidi kontrollima üksnes seda, kas tema juurde tulnud inimene on seesama, kelle kohta BB Finance Omnivasse andmed saatnud oli. See kontroll tähendas kontorisse tulnud inimeselt isikut tõendava dokumendi küsimust, dokumendifoto ja dokumendi esitaja visuaalset võrdlemist ning ehk ka kontorisse tulnud inimese allkirja võrdlemist dokumendil oleva allkirjaga. Tulenevalt eelkirjeldatud ülesannete ringist ei mõelnud postitöötaja kõige vähemalgi määral sellele, kas kontorisse tulnud inimene ka tegelikult laenu saada soovis. Seda enam ei huvitanud Omniva esindajat see, kas laenu taotleja laenu tagasi maksta kavatseb (ehkki rangelt võttes pole see oluline: pettuslikku tegu laenu tagasimaksmise kavatsuse osas ei ole identifitseerima minekus võimalik näha: vt käesoleva otsuse p 57). Sama saab öelda ka laenutaotluses märgitud D. D. isikuandmete tõele vastavuse kohta. Et Omniva töötaja selliste asjade peale ei mõelnud, ei saanud tal ka tekkida nende suhtes ebaõiget ettekujutust ehk ta ei saanud olla selles osas eksimuses. Postitöötjat oleks saanud eksitada üksnes identifitseerima tulnud isiku osas ehk selles osas, kas tegemist ikkagi on D. D. . Midagi sellist praegu ei olnud. 13
4. BB Finance esindaja sõnul sisestab BB Finance töötaja Omnivast tagasi saadetud identimislehe arvutisüsteemi (kd 1, tl 74 pöördel). Seega võiks potentsiaalse eksijana tulla kõne alla ka see identimislehte arvutisüsteemi sisestav inimene. See inimene teeb aga üksnes tehnilist tööd ehk ka tema ei mõtle vähimalgi määral ülal märgitud pettustele: ei sellele, kas laenu taotleja ikkagi oli D. D. , kas laenutaotluses esitatud D. D. isikuandmed olid tõesed või kas laenutaotleja kavatses laenu tagasi maksta. Seega ei sattunud ka see tehniline töötaja nende asjaolude osas eksimusse.
5. Sama saab öelda ka selle inimese kohta, kes maksis laenu välja. Selles osas ütles BB Finance esindaja kohtuistungil otsesõnu, et laenu väljastamise osakonnas töötav inimene midagi sisuliselt ei kontrolli (kd 1, tl 73 pöördel).
6. Kohtu hinnangul ei ilmne kogutud tõenditest rohkem viiteid võimalikele eksimusse sattunud inimestele. Muu hulgas ei ole tuvastatud, et mõni inimene oleks kontrollinud seda, kas n-ö kinnitusmaksega oli kõik korras. BB Finance esindaja ütles istungil otsesõnu, et tema ei tea, kuidas selle makse kontrollimine käis (kd 1, tl 75). Niisiis on võimalik, et kinnitusmakse saamise fikseeris arvutisüsteem, kes edastas info selle kohta laenude väljastamise osakonna töötajale. Aga isegi kui mõni inimene oleks kinnitusmakse saamist kontrollinud, pole kindel, et saaks rääkida tema eksimusse viimisest. Ühelt poolt võiks tõesti väita, et sellisel kontrolöril oleks tekkinud väärarusaam, et laenu soovis saada D. D. . Teisalt aga on kõigiti võimalik, et kontrolöri oleks huvitanud üksnes see, et kinnitusmakse on tehtud, ehk laenu taotleja isik ei oleks ka sellele tehnilisele töötajale mingit huvi pakkunud. See aga oluline ei ole, sest nagu öeldud, pole praegu tuvastatud, et mõni inimene niisugust kontrolli teostanud oleks.
7. Seega ei saa välistada, et I. Bogovski ei realiseerinud kell 10.54 laenutaotlust esitades või selle taotlusega seoses hilisemaid samme astudes

§ 209lg 1 objektiivset koosseisu: ükski inimene eksimusse ei sattunud.

Üldjuhul tuleks niisuguses olukorras kontroll pooleli jätta ja tõdeda, et selle eriosa koosseisu järgi vastutust ei järgne. Praegu on aga tegemist erandliku situatsiooniga. Nimelt on võimalik, et I. Bogovski realiseeris kas kelmuse või arvutikelmuse koosseisu: sõltuvalt kontrolöri olemasolust või puudumisest (arvutikelmuse kohta vt käesoleva otsuse p-d 71–78). Seepärast tuleb kõne alla I. Bogovski süüdi tunnistamine nn valiktuvastamise alusel (vt käesoleva otsuse p 79). Esiteks seetõttu ja teiseks lähtuvalt sellest, et on võimalik, et mõni BB Finance töötaja kontrollis I. Bogovski esitatud laenutaotlust sisuliselt, tuleb kelmuse kontrolliga jätkata. 65. Veelkord: on igati võimalik, et mõni BB Finance töötaja analüüsis I. Bogovski laenutaotlust sisuliselt. Seepärast on ka kõigiti mõeldav, et see inimene sattus mõne käesoleva otsuse p-s 56 kirjeldatud pettuse ajel eksimusse: nt jäi taotlust lugedes või automaatse taustakontrolli andmeid analüüsides uskuma, et laenu soovib D. D. , et D. D. isikuandmed on sellised, nagu taotluses märgitud või et laenu taotleja soovib laenu tagasi maksta. Seega lähtub järgnev

§ 209järgse vastutuse analüüs eeldusest, et mõni inimene sattus I.

Bogovski pettuse, st laenutaotluse esitamise ajel eksimusse.

1. Eksimusse sattunud inimene ei teinud varakäsutust vahetult. Seda seetõttu, et laenu väljamakses avaldunud varakäsutuse tegi laenuosakonna töötaja. Küll aga tegi see n-ö sisulist kontrolli toimetanud eksimuses olija mingisuguse teo, ilma milleta ei oleks laenuosakonna töötaja väljamakset teinud: nt saatis hiireklõpsu tehes või Enter-klahvi vajutades D. D. taotluse laenuosakonda väljamakse tegemiseks. 14
2. Laenu väljamakse tõttu vähenes BB Finance vara 100 euro võrra. Et BB Finance sai vastu nõudeõiguse I. Bogovski suhtes (vt käesoleva otsuse p 107), ei kompenseeri sellist vara vähenemist: vastu saadud nõudeõigus oli sama hästi kui väärtusetu. Seda esiteks seetõttu, et I. Bogovski ei kavatsenud nõuet täita ja lisaks seepärast, et BB Financel polnud I. Bogovski olemasolust aimu.
3. Eelöeldust tulenevalt realiseeris I. Bogovski

§ 209lg 1 objektiivse koosseisu.

69. Nagu öeldud (vt käesoleva otsuse p 50), nõuab

§ 209

lg 1 subjektiivne koosseis tahtlust objektiivse koosseisu kõigi asjaolude suhtes ja peale selle varalise kasu saamise eesmärki. Süüdistatava tahtlus kattiski kõik objektiivse koosseisu asjaolud. Muu hulgas oli tal tahtlus laenutaotlust kontrolliva inimese eksimusse viimise osas. Ei saa eeldada, et I. Bogovski oleks teadnud, et taotlusi kontrollib mõni inimene, aga ta pidas seda võimalikuks ja möönis (

§ 16lg 4).

Nimelt ei ole tahtluse jaatamiseks vaja, et isikul oleks mingi asjaolu suhtes n-ö aktuaalne teadmine: piisab sellest, et tal esineb n-ö passiivne asjakohane kaasteadvus (Wessels/Beulke. Strafrecht. AT.

1. Auflage, § 7/240). I. Bogovskile oli teada, et hoolimata taotluse esitamisest interneti kaudu võivad seda kontrollida inimesed ja seetõttu tuleb tema tahtlust inimese eksitusse viimise osas jaatada. Ka oli I. Bogovskil varalise kasu saamise eesmärk: tema siht oli laenu saamine.
2. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid pole.
3. Järgnevalt on vaja analüüsida, kuidas tuleks hinnata I. Bogovski tegu siis, kui ta poleks ühtegi inimest eksimusse viinud. Sellisel juhul tuleks kõne alla vastutus

§ 213järgi arvutikelmuse eest.

Arvutikelmuse objektiivne koosseis eeldab andmetöötlusprotsessi ebaseaduslikul viisil sekkumist, see sekkumine peab mõjutama andmetöötlusprotsessi tulemust ja sellega omakorda peab kaasnema varaline kahju (Hirsnik –

. Kommentaar. 4. trükk, § 213/2). Niisiis eristab arvutikelmust tavakelmusest eeskätt tõsiasi, et tavakelmuse puhul viiakse inimene pettusega eksimusse, arvutikelmuse puhul aga tekitatakse varaline kahju ilma ühegi inimesega kommunikeerumata, andmetöötlusprotsessi sekkumise näol. Järgnevalt kontrollibki kohus I. Bogovski vastutust

§ 213järgi.

72. Interneti teel laenutaotluse saatmine kujutab endast andmete sisestamisest, muutmisest, kustutamisest, rikkumisest või sulustamisest erineval viisil andmetöötlusprotsessi sekkumist

§ 213

lg 1 tähenduses: täpsemalt on tegemist andmete edastamisega BB Finance kasutatavasse serverisse (st arvutisüsteemi) (Hirsnik –

. Kommentaar.

1. trükk, § 213/4.1).
2. Andmete edastamine peab olema ebaseaduslik. Siinkohal tuleb silmas pidada seda, et arvutikelmuse koosseisu tuleb tõlgendada kelmusespetsiifiliselt: koosseisupärasest teost saab kõneleda üksnes siis, kui teo hüpoteetiliselt toime panemisel pärismaailmas (selle vastand on virtuaal- ehk kübermaailm) oleks tegemist inimese eksimusse viimisega (Hirsnik –

. Kommentaar.

1. trükk, § 213/3). Niisiis välistaks andmete sisestamise ebaseaduslikkuse praegusel juhul see, kui analoogse teo toimepanemisel pärismaailmas ei saaks rääkida ühegi inimese eksimusse viimisest. Et see nii ei ole, on ülal toodu põhjal ilmselge: kui BB Finance oleks lasknud kontrollida I. Bogovski taotlust mõnel inimesel või kui ka BB Finance oleks lasknud mõnel inimesel üle vaadata automaatse taustakontrolli tulemused, oleks see inimene sattunud eksimusse. See tähendab, et andmete edastamine oli ebaseaduslik. 15
2. Andmete edastamine mõjutas andmetöötlusprotsessi: BB Finance arvutisüsteem tegi esitatud laenutaotlusesse märgitud andmetest juhinduvalt taustakontrolli ja pärast positiivse tulemuse saamist selles kontrollis andis laenutaotluse edasiseks menetlemiseks, sh väljamakse tegemiseks n-ö rohelise tule.
3. Väljamakse tegemise tõttu tekkis BB Financel varaline kahju (vt käesoleva otsuse p 67).
4. Niisiis täitis laenutaotluse esitamine BB Financele

§ 213lg 1 objektiivse koosseisu.

77.

§ 213

lg 1 subjektiivne koosseis nõuab sarnaselt

§ 209

lg 1 objektiivse koosseisuga tahtlust objektiivse koosseisu kõigi asjaolude suhtes ja lisaks sellele varalise kasu saamise eesmärki. I. Bogovski tahtlus kattiski kõik

§ 213lg 1 objektiivse koosseisu elemendid.

Muu hulgas oli tal tahtlus andmetöötlusprotsessi mõjutamise suhtes: ei saa eeldada, et I. Bogovski oleks teadnud, et taotlusi kontrollib vaid arvuti, aga ta pidas sellist varianti võimalikuks ja möönis (

§ 16lg 4).

I. Bogovskil oli selle osas vähemalt n-ö passiivne asjakohane kaasteadvus: et tänapäeval teevad mingisuguseid operatsioone arvutid, oli I. Bogovskile igati teada ja seetõttu tuleb tema tahtlust puhtalt arvutipõhise kontrolli osas jaatada. Ka oli I. Bogovskil varalise kasu saamise eesmärk: tema siht oli laenuraha endale saamine.

1. Tegu oli õigusvastane ja süüline.
2. Eelöeldust nähtub kahte asja. Esiteks see, et I. Bogovski pani igal juhul toime kuriteo: kas kelmuse või arvutikelmuse. Samas aga jääb tõepoolest ebaselgeks, kumma neist kuritegudest I. Bogovski sooritas: seda seetõttu, et ühelt poolt ei saa välistada, et tegu ei olnud kelmusega (on võimalik, et ühtegi inimest eksimusse ei viidud) ja teisalt pole võimalik ümber lükata väidet, et tegemist ei olnud arvutikelmusega (on mõeldav, et andmetöötlusprotsess ei toimunud automatiseeritult, vaid valeandmeid esitades viis I. Bogovski mõne inimese eksimusse). Sellises olukorras in dubio pro reo-põhimõtet kohaldada ei saa: on vastuvõetamatu, kui keegi mõistetakse õigeks põhjusega, et ei ole teada, millise ta kahest (või enamast) võimalikust kuriteost sooritas. Niisuguses olukorras on isik vaja tunnistada süüdi nn valiktuvastamise alusel kas ühes või teises kuriteos (valiktuvastamise kontseptsioon pärineb Saksamaalt; vt selle kohta Eesti õiguskirjanduses: Sootak. Süüdimõistmine koosseisu valiktuvastamise alusel. Juridica 2009/2, lk 108– 113). Niisiis peab otsuse resolutsioon (ühe kuriteo puhul) kõlama nii: „Tunnistada A süüdi kelmuses

§ 209

lg 1 järgi või arvutikelmuses

§ 213lg 1 järgi“.

Et valiktuvastamine pole päris tundmatu ka Riigikohtu praktikas, saab tõdeda kriminaalkolleegiumi lahendi nr 3-11-130-13 alusel, kus jäi ebaselgeks, kas süüdistatav andis valeütlusi esimesel või teisel ülekuulamisel; valiktuvastamise kasutamise kohta Tartu Maakohtu poolt vt

1. mai 2018 otsus asjas nr 1-17-1804 (Tuum), p
3. Ülal toodud põhjustel tuleb I. Bogovski mõista 100 eurose laenu taotlemises BB Financelt
4. septembril 2017 kell 10.54 süüdi kas kelmuses

§ 209

või arvutikelmuses

§ 213järgi.

Lõpliku kvalifikatsiooni kohta vt käesoleva otsuse p

2. Järgmised kolm laenu taotles I. Bogovski BB Financelt vähem kui minuti aja kestel. Nende kolme laenutaotluse esitamist tuleb lugeda karistusõiguslikus mõttes üheks teoks, kuivõrd nad olid kantud ühisest tahtlusest ja olid ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et nad näisid kolmandale isikule ühtse kokku kuuluva teona (vt nn loomuliku teoühtsuse kohta nt RKKKo 1-15-10119/80, p 27). Et nendele taotlustele ei järgnenud inimese poolset kontrolli, ei ole tegemist kelmusega. Küll aga kujutab nende kolme laenu taotlemine endast arvutikelmust. Seda seetõttu, et kui I. Bogovski taotlusi oleks kontrollinud mõni inimene, oleks ta ülal öeldust 16 tulenevalt eksimusse sattunud: nt laenu taotleja isiku osas või ka laenu tagasi maksmisse puutuvalt (vt käesoleva otsuse p-d 65). Et BB Finance tegi laenude väljamaksed, tekkis laenuandjal varaline kahju (vt käesoleva otsuse p 67). Niisiis realiseeris I. Bogovski

§ 213lg 1 objektiivse koosseisu.

Ka täitis süüdistatav selle karistusnormi subjektiivse koosseisu: vt käesoleva otsuse p

1. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esinenud. Seega tuleb I. Bogovski selle eest arvutikelmuses süüdi mõista. Lõpliku kvalifikatsiooni kohta vt käesoleva otsuse p
3. Järgnevalt analüüsib kohus laenude taotlemisi D. D. nimele IPF Digitalist.
4. Esimese taotluse 600 euro saamiseks esitas I. Bogovski kell 10.44; raha maksti talle välja kell 13.
5. Selle laenu taotlemine võib kujutada endast kelmust

§ 209lg 1 mõttes.

Ülal märgitud põhjustel saab laenutaotluse esitamist lugeda pettuseks (vt käesoleva otsuse p 56). Terve rea pettusi pani I. Bogovski toime ka IPF Digital töötajaga telefoni teel vesteldes: ta esines D. D. ja andis mõista, et kavatseb laenu tagasi maksta. I. Bogovskiga suhelnud IPF Digital töötajal tekkisid nende pettuste ajel väärarusaamad: tal jäigi mulje, et laenu soovib saada D. D. ja et laenu soovija maksab laenu tulevikus tagasi. Selliste eksimuste ajel tegi see töötaja ise või lasi teha oma kolleegil varakäsutuse, st laenu väljamakse. Selle väljamakse tõttu tekkis IPF Digitalil varaline kahju (vt käesoleva otsuse p 67). Seega täitis I. Bogovski

§ 209lg 1 objektiivse koosseisu.

Ka realiseeris süüdistatav selle karistusseaduse subjektiivse koosseisu (vt käesoleva otsuse p 69). Tegu oli õigusvastane ja süüline. Seetõttu tuleb I. Bogovski selle eest kelmuses süüdi mõista. Lõpliku kvalifikatsiooni kohta vt käesoleva otsuse p

2. Teise laenu taotluse esitas I. Bogovski kell 13.47, soovides 750 eurot; laen maksti välja kell 13.
3. Siin kelmusest kõneleda ei saa, sest laenutaotlust ei kontrollinud ükski inimene. Tugineda ei saa käesoleva otsuse eelmises punktis viidatud telefonikõnele, sest see leidis aset enne seda, kui I. Bogovski teise laenutaotluse esitas. Tähtsust ei ole sellel, kas selle telefonikõne ajal I. Bogovski juba teadis, et ta kavatseb tulevikus niisuguse taotluse esitada. Isegi kui ta seda teadis, saaks telefonikõnes valetamist pidada vaid hilisema laenutaotluse tegemiseks ette valmistumiseks. Olukord oleks analoogne niisuguse juhtumiga. A soovib B pangaarvelt raha välja võtta. Selleks on ta eelnevalt uurinud salaja välja B kasutuses oleva pangakaardi PIN-koodi. Järgmiseks on A-l tarvis see pangakaart enda valdusse saada. Selleks palub ta B-l anda talle paar eurot, et ta saaks poes ära käia ja neile mõlemale süüa osta; ka palub ta B-d sularaha mitte rahakotist välja võtta, sest tal ei olevat münte kuhugi panna. Pahaaimamatu B (kes ei tea, et A on tema kaardi PIN-koodi välja nuhkinud) annabki A-le oma rahakoti, kus on nii mõni euro sularaha kui ka pangakaart. A läheb pangaautomaadi juurde ja võtab B arvelt raha välja. Sellisel puhul A pettis B-d: ta andis konkludentselt või suisa tegevusetusega mõista, et ta ei kavatse B pangakaarti kuidagi kasutada. Ka tekkis B-l selles osas eksimus. B aga ei teinud selle eksimuse ajel varakäsutust: pangkaardi andmisega A kätte ei vähenenud B arveldusarvel olev raha mitte kõige vähemalgi määral. Niisiis ei saa kõneleda kelmusest. Aset leidis hoopis arvutikelmus: seda hetkel, mil A edastas kaardi PIN-koodi läbi rahaautomaadi klaviatuuri panga serverisse (mille tagajärjel väljastas pank sularaha). Kõik eelnev (sh B petmine) oli selleks arvutikelmuseks ette valmistumine. Seega pani I. Bogovski toime arvutikelmuse

§ 213lg 1 tähenduses: vt käesoleva otsuse p 81.

Niisiis tuleb I. Bogovski arvutikelmuses süüdi mõista. Lõpliku kvalifikatsiooni kohta vt käesoleva otsuse p

2. Edasiselt tuleb anda hinnang laenude võtmisele V. S. nimele. Ka siin analüüsib kohus kõigepealt BB Finance laene ja käsitleb pärast seda IPF Digitaliga seonduvat.
3. BB Financest taotles I. Bogovski laenud kell 8.54.44, 8.55.56, 8.56.14 ja 8.56.53 (à 100 eurot, st kokku 400 eurot); need maksti välja kell 13.54.40, 13.54.42, 13.54.43 ja 13.54.
4. Nelja laenu taotlemist tuleb pidada üheks teoks: vt käesoleva otsuse p
5. Ei ole teada, kas 17 taotlusi kontrollis mõni inimene: see võis nii olla, aga ei pruukinud (vt käesoleva otsuse p 64). Seetõttu tuleb I. Bogovski tunnistada süüdi kas kelmuses või arvutikelmuses. Lõpliku kvalifikatsiooni kohta vt käesoleva otsuse p
7. IPF Digitalist taotles I. Bogovski esimese, 600 eurose laenu kell 8.44; see maksti välja kell 13.
8. Et I. Bogovski viis selle laenuga seoses eksimusse temaga telefoni teel rääkinud klienditeenindaja, tuleb I. Bogovski mõista süüdi kelmuses (vt käesoleva otsuse p 83). Lõpliku kvalifikatsiooni kohta vt käesoleva otsuse p
10. Teise laenu taotles I. Bogovski IPF Digitalist kell 13.27, soovides 650 eurot; laen maksti välja kell 13.
11. Et selle laenu taotlemisel I. Bogovski ühtki inimest eksimusse ei viinud, tuleb I. Bogovski tunnistada süüdi arvutikelmuses (vt käesoleva otsuse p 84). Lõpliku kvalifikatsiooni kohta vt käesoleva otsuse p
13. Järgnevalt on tarvis otsustada, milline saab olema I. Bogovski kuritegude lõplik kvalifikatsioon. I. Bogovski pani toime 14 kuritegu: a) pettis
14. septembril 2017 välja telefoni Tele2-lt; b) pettis
15. septembril 2017 välja 2 telefoni Telialt; c) pettis
16. septembril 2017 välja telefoni Elisalt; d) pettis
17. novembril 2017 välja telefoni Elisalt; e) pettis
18. novembril 2017 välja telefoni Telialt; f) pettis
19. novembril 2017 välja telefoni Tele2-lt; g) pettis
20. novembril 2017 välja telefoni Telialt; h) taotles BB Financelt D. D. nimele laenu kell 10.54; i) taotles BB Financelt D. D. nimele kolm laenu kell 12.17.24–12.18.21; j) taotles IPF Digitalilt D. D. nimele laenu kell 10.44; k) taotles IPF Digitalilt D. D. nimele laenu kell 13.47; l) taotles BB Financelt V. S. nimele neli laenu kell 8.54.44–8.56.53; m) taotles IPF Digitalilt V. S. nimele laenu kell 8.44; n) taotles IPF Digitalilt V. S. nimele laenu kell 13.
21. 12 kuriteo puhul on kvalifikatsioon selge: üheksal korral kelmus

§ 209

mõttes (a, b, c, d, e, f, g, j ja m) ja kolmel korral arvutikelmus

§ 213tähenduses (i, k ja n).

Kahel korral (h ja

1. l)aga jääb asi selgeks: I. Bogovski pani toime kas kelmuse või arvutikelmuse. Kohus tuvastab kõigepealt kvalifitseerivad asjaolud nende 12 üheselt hinnatava teo osas ja vaeb seejärel, kas kvalifikatsioonis muudaks midagi 2 segaseks jäävat tegu. Üheksa kelmust (a, b, c, d, e, f, g, j ja
2. m)tuleb kvalifitseerida

§ 209lg 2 p-de 1 ja 4 järgi.

Et alapunktis b viidatud teo toime panemise ajaks oli I. Bogovski sooritanud alapunktis a silmas peetava teo, oli alapunktis b nimetatud kelmus ja sellele järgnevad kelmused korduvad

§ 209lg 2 p 1 mõttes.

Kuivõrd alapunktides a–c nimetatud kelmused pani I. Bogovski toime koos D. D. ja alapunktides d–g kirjeldatud kelmused sooritas I. Bogovski koos V. S. , kujutavad nad endast grupi poolt toime pandud kuritegusid

§ 209lg 2 p 4 tähenduses.

Kolm arvutikelmust (i, k ja n) vastavad

§ 213lg 2 p-le 4: enne nende toime panemist oli I.

Bogovski sooritanud terve rea kelmusi. Kvalifikatsiooni osas ei muuda midagi need kuriteod, mille osas jääb õiguslik hinnang segaseks (h ja l): nii

1. i)juhul, kui need mõlemad oleksid kelmused,
2. ii)juhul, kui nad mõlemad oleksid arvutikelmused, kui ka iii) juhul, kui üks oleks kelmus, teine aga arvutikelmus, jääks I. Bogovski tegude lõplikuks kvalifikatsiooniks

§ 209lg 2 p-d 1 ja 4 ning § 213 lg 2 p 4.

Seega tulebki I. Bogovski mõista süüdi korduvas ja grupilises kelmuses

§ 209

lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ning kelmuse toime pannuna arvutikelmuse toime panemises

§ 213lg 2 p 4 järgi.

Karistus 18

1. Kõigepealt tuleb otsustada, mida tähendab see, et kahes teos tunnistas kohus I. Bogovski süüdi valiktuvastamise sätete alusel. Saab nõustuda Saksa õiguskirjanduses väljendatud seisukohaga, et valiktuvastamise puhul tuleb karistus in dubio pro reo-põhimõttest lähtuvalt mõista kergemat sanktsiooni ette nägeva normi järgi: Tröndle – Leipziger Kommentar zum StGB.
2. Auflage, § 1/110; Wessels/Beulke. Strafrecht. AT.
3. Auflage, § 18/
4. Nii

§ 209

lg 2 kui ka

§ 213lg 2 näevad ette ühe- kuni viieaastase vangistuse.

Niisiis on ükskõik, kumma sätte järgi kohus karistuse mõistab. Seetõttu talitab kohus nii, et esimese selgelt kvalifitseerimata jätnud teo eest (käesoleva otsuse p 89.

1. h)mõistab kohus I. Bogovskile karistuse süüdistatavale kelmuste eest karistusi mõistes ja teise eest (käesoleva otsuse p 89.
2. l)talle arvutikelmuste eest karistusi mõistes. 91. I. Bogovski süüd

§ 209lg 2 järgi suurendab kõigepealt see, et ta pani kelmuse toime tervelt 10 korda.

Grupiline ei olnud neist kelmustest mitte kõigest üks, vaid suisa

1. Kelmused olid hästi läbi mõeldud ja pikalt ette planeeritud. Seega oli nende ebaõigus märksa suurem, kui ta oleks olnud nt n-ö õnnelikku juhust kasutades. Ka tuleb arvesse võtta seda, et kelmuste toime panemiseks kulutas I. Bogovski päris kaua aega ja läbis suhteliselt suuri vahemaid. See aga viitab sellele, et I. Bogovski rakendas võrdlemisi palju kriminaalset energiat. Tekitatud kahju ei olnud väike: kokku mitme tuhande euro suurune.
2. Siiski ei saa I. Bogovskile mõista ka maksimumi lähedast või isegi mitte sanktsiooni keskmisele määrale vastavat karistust. Esiteks võib kelmustega tekitada märksa suuremat kahju kui tekitas I. Bogovski praegu. Teiseks tuleb arvesse võtta, et kannatanud olid suured äriühingud, kellele kelmused mingeid vahetult tuntavaid probleeme ei tekitanud. Kolmandaks ei olnud I. Bogovskil ohvritega mingit (lähedast) suhet, mistõttu ei olnud petmised niivõrd suure ebaõigussisuga, nagu oleks nad nt siis, kui pettur rajab kõigepealt (pika aja kestel) tulevase ohvriga tihedad sidemed, et neid ära kasutades ohvrilt vara välja petma hakata.
3. Eelöeldu põhjal leiab kohus, et I. Bogovski karistus peab jääma mõneti alla sanktsioonimäära keskmise, mistõttu tuleb I. Bogovskit karistada

§ 209lg 2 p-de 1 ja 4 järgi 2 aasta ja 8 kuu pikkuse vangistusega.

94.

§ 213lg 2 järgset süüd suurendab see, et I.

Bogovski pani toime mitte ühe, vaid neli arvutikelmust. Need arvutikelmused olid hästi läbi mõeldud ja pikalt ette planeeritud. Nendegi toime panemiseks kulutas I. Bogovski päris kaua aega ja läbis suhteliselt suuri vahemaid. Tekitatud kahju ei olnud siingi väike: umbes paari tuhande euro suurune. Süüd vähendavad asjaolud on samad, mis kelmuste puhul: kõne alla tulevad ka oluliselt suurema ebaõigussisuga teod kui I. Bogovski toime pandud. Arvutikelmuste eest tuleb I. Bogovskile siiski mõista leebem karistus kui kelmuste eest: seda tulenevalt nende väiksemast hulgast ja väiksemast tekitatud kahjust, aga ka sellest, et neid ei pannud I. Bogovski toime grupis. Seetõttu karistab kohus I. Bogovskit

§ 213lg 2 p 1 järgi 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega.

95. Liitvangistuseks mõistab kohus I. Bogovskile

§ 64lg 1 järgi 3 aasta pikkuse vangistuse.

Tulenevalt arvutikelmusi puudutatavatest süüd suurendavatest asjaoludest (vt käesoleva otsuse eelmise punkti algus) ei pea kohus võimalikuks jätta kelmuste eest mõistetud karistust üldse suurendamata. Samas ei saa seda karistust suurendada kuigivõrd palju, sest I. Bogovskit ei tohi kohelda rangemalt, kui teda koheldaks siis, kui kõik 14 kuritegu oleks olnud kelmused või oleks nad kõik olnud arvutikelmused: kõigil kolmel juhul oleks I. Bogovski süü ühesugune, sest kelmuse ja arvtikelmuse ebaõigussisu on võrdne. 19 96.

§ 65lg 2 alusel tuleb seda 3 aastast vangistust suurendada I.

Bogovskile Tartu Maakohtu 27. juuli 2016 otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa ehk 2 aasta ja 2 kuu pikkuse vangistuse võrra. Niisiis jääb lõplikuks liitkaristuseks 5 aasta ja 2 kuu pikkune vangistus. 97.

§ 68lg 1 alusel tuleb I.

Bogovski vangistuse kandmise aja alguseks lugeda

1. mai 2018, mil I. Bogovski kahtlustatavana kinni peeti.
2. I. Bogovski suhtes kohaldatud vahistamine tuleb vastavalt KrMS §-le 316 ja § 306 lg 1 ple 9 jätta kuni kohtuotsuse jõustumiseni muutmata ja otsuse jõustumisel tühistada. Tsiviilhagid
3. Kõik 5 kannatanut on esitanud tsiviilhagid. Neis esitatakse nõudeid nii seoses D. D. kui ka V. S. .
4. Elisa soovib seoses D. D. sõlmitud lepinguga 894,60 eurot: 600 eurot jäi tasumata telefoni eest, liitumislepingu alusel on tasumata 143,73 eurot, lepingu ennetähtaegse lõpetamise tõttu kaasnes 100 eurone nn käsitlustasu ja sellele kokku 843,73 euro suurusele summale lisandub viivistena 50,87 eurot. Seoses V. S. lepinguga tahab Elisa 851,68 eurot: 600 eurot telefoni eest, liitumislepingu alusel 132,93 eurot, lepingu lõpetamisega seonduva käsitlustasuna 100 eurot ja selle kokku 832,93 eurose summa pealt viivistena 18,75 eurot.
5. Tele2 tahab D. D. puudutavalt 788,72 eurot: 746,28 eurot telefoni eest, 20,97 eurot kuutasuna, 6,99 eurot järelmaksu lepingutasuna, 3,50 eurot liitumistasuna ja 10,98 eurot viivistena. Seoses V. S. soovib Tele2 1044,62 eurot: 919 eurot telefoni eest, 31,98 eurot kuutasuna, 6,99 eurot järelmaksu lepingutasuna, 7 eurot liitumistasuna, 10,70 eurot kasutatud teenuste ja 68,95 eurot kasutatud lisateenuste eest.
6. Telia soovib seoses D. D. sõlmitud lepinguga 601,26 eurot: 174,50 eurot iPhone SE eest, 369,50 eurot iPhone 7 eest ja 57,26 eurot tasumata sideteenuste eest. Seoses V. S. tahab Telia 873,85 eurot: 409,50 eurot Rocca al Mare Kaubanduskeskusest saadud telefoni eest, 409,50 eurot Kagukeskusest saadud telefoni eest, 9,98 eurot Rocca al Mare Kaubanduskeskuses sõlmitud lepingu alusel sideteenuste kasutamise eest ja 44,87 eurot Kagukeskuses sõlmitud lepingu alusel sideteenuste kasutamise eest.
7. BB Finance tahab seoses D. D. nimel sõlmitud lepingutega 434,72 eurot: 4 laenu à 100 eurot, kõigi laenude pealt intressina 1,68 eurot ja iga laenu puhul nn kiirmakse tasuna 7 eurot. V. S. nimel sõlmitud lepingutega soovib BB Finance 432,8 eurot: 4 laenu à 100 eurot, kõigi laenude pealt intressina 1,2 eurot ja iga laenu puhul nn kiirmakse tasuna 7 eurot.
8. IPF Digital soovib nii D. D. kui ka V. S. nimel sõlmitud lepingute alusel tagasi vaid põhivõlga: mõlemal juhul 1250 eurot.
9. Kõigepealt tuleb küsida, kas hagides esitatud kõigi nõuete osas on täidetud on KrMS § 381 lg 1 p-s 1 nimetatud eeldus, et nõude aluseks olevad faktilised asjaolud peavad olulises osas kattuma menetletava kuriteo tehioludega. Selle küsimuse tingib telefonioperaatorite soov saada raha ka selliste kohustuste eest, mis on seotud abonementlepingutega: eeskätt erinevate sideteenuste kasutamise eest. On võimalik, et ka sideteenuste kasutamise osas pani I. Bogovski toime kelmuse: teadis juba sel hetkel, kui D. D. või V. S. sõlmisid lepingut, et hakkab teenuseid kasutama, ilma nende eest hiljem maksmata. Selles osas siiski süüdistust esitatud ei ole. Seega tuleb tõdeda, et sideteenuste kasutamine ei ole seotud otseselt käesoleva menetluse esemeks 20 olevate kelmustega. KrMS § 381 lg 1 p 1 sellist otsest seost aga ei nõuagi: piisab, kui võlanõue kattub kuriteo asjaoludega olulisel määral. Kohtu hinnangul see praegu nii ongi. Esiteks sõlmiti liitumislepingud samal ajal, kui osteti telefonid. Teiseks moodustavad teenuse kasutamisega seonduvad nõuded nõuete kogumahust vaid väikese osa. Kolmandaks kasutati sideteenuseid välja petetud telefonidega. Seega on kriminaalmenetluses võimalik hinnata kõiki esitatud võlanõudeid.
10. Telefonioperaatorite nõudeid I. Bogovski vastu ei saa rajada lepinguõigusele. Lepingu rikkumisest lähtuvalt võiks operaatoritel olla võimalik esitada nõudeid lepingupartnerite D. D. või V. S. , aga mitte I. Bogovski vastu. See ei tähenda siiski, et I. Bogovski operaatorite ees ei vastuta. Nimelt kujutab I. Bogovski poolne D. D. ja V. S. pettustele õhutamine ja pettuste läbi viimise kontrollimine endast delikti: RKEKo 3-1-1-106-12, p
11. Seetõttu vastutab I. Bogovski § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 järgi koostoimes

§-ga

1. Niisugusel juhul on kahju kandjale vaja hüvitada mitte üksnes otsene varaline kahju (praegusel juhul telefonide maksumus), vaid kogu tekitatud kahju (Käerdi ja Tampuu – VÕS. Kommentaar.
2. kd, § 1045/3.8). Seetõttu tuleb telefonioperaatorite hagid rahuldada täies mahus ehk Elisale peab I. Bogovski hüvitama 1746,28 eurot, Tele2-le 1833,34 eurot ja Teliale 1475,11 eurot.
3. Seoses laenufirmadega on vaja tähele panna järgmist. Teise isiku identiteeti kasutades tehtud tehing on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel teine isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab (RKEKo 3-1-1-10612, p 64; RKTKo 3-2-1-135-16, p 16). Ülal öeldust tulenevalt sõlmis I. Bogovski laenulepingud IPF Digitali ja BB Financega D. D. ja V. S. identiteeti kasutades D. D. ja V. S. nõusolekuta. Ei D. D. ega V. S. neid lepinguid heaks kiitnud ei ole. Niisiis on laenulepingud tühised. TsÜS § 130 lg 1 sätestab, et teise isiku nimel tehingu teinud isik, kellel ei olnud esindusõigust, peab juhul, kui isik, kelle nimel tehing tehti, tehingut heaks ei kiida, hüvitama teisele poolele tehingu ettevalmistamisel kantud kulutused ja sellega seotud muu kahju, mida teine pool kandis seetõttu, et ta uskus esindusõiguse olemasolusse. Lisaks määrab TsÜS § 130 lg 2, et kui teise isiku nimel tehingu teinud isik teadis või pidi teadma, et tal esindusõigust ei ole, peab ta lisaks TsÜS § 130 lg-s 1 nimetatud kahjule hüvitama teisele poolele ka tehingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju. See alus prevaleerib deliktiõigusliku vastutuse (VÕS § 1043 jj.) ja alusetu rikastumise õiguse (VÕS § 1027 jj.) üle (RKEKo 3-1-1-106-12, p 64). TsÜS § 130 lg-s 2 sätestatud kahju hüvitamise kohustuse eesmärgiks on asetada esindusõiguseta esindajaga tehingu teinud pool olukorda, milles ta oleks olnud, kui esindajal oleks olnud esindusõigus ning temaga tehtud tehing kehtiks ja oleks täidetud (RKEKo 3-1-1-106-12, p 71). Tehingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahjuna TsÜS § 130 lg 2 mõttes on sellise laenu võtmise puhul käsitatavad nii laenusummad, mis laenuandjad petturi poolt teiste isikute nimel sõlmitud lepingute alusel välja maksid, kui ka lepingutes sätestatud viivised, intressid jm kõrvalnõuded (samas). Eelöeldu tähendab seda, et täies mahus ei tule hüvitada mitte üksnes IPF Digitali nõudeid (kes taotleb vaid laenu põhiosa tagastamist), aga ka BB Finance nõuded, kes soovib lisaks laenu põhiosale ka lepingu järgseid nn kiirmakse tasusid ja intresse. Niisiis tuleb BB Financele hüvitada 867,52 eurot ja IPF Digitalile 2500 eurot. Menetluskulud
4. KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaselt peab kohus otsustama, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Seda normi tuleb siiski lugeda koostoimes KrMS § 189 lg-ga 1: kohtueelses menetluses otsustatakse kriminaalmenetluse kulude hüvitamine uurimisasutuse või prokuratuuri määrusega. Viimasena viidatud norm tähendab seda, et kohtueelses menetlu- 21 ses otsustab selle, kas mingi rahasumma on kriminaalmenetluse kulu, uurimisasutus või prokuratuur. See omakorda tähendab, et kohus saab niisuguste kulude osas otsustada KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaldades üksnes seda, kelle kanda need jäävad.
5. Kohtueelses menetluses on menetluskulude hulka arvatud 948,06 eurot (sh käibemaks) kaitsjatasuna. Kohtueelses menetluses lasti koostada käekirjaekspertiis, mille eest taotles ekspertiisiasutus 282 eurot. Kohus eeldab, et see summa arvati menetluskulude hulka.
6. Kohtumenetluses esitas kaitsja taotluse 2340 euro (sh käibemaks) menetluskulude hulka arvamiseks. See taotlus on põhjendatud ja taotletud summa tuleb arvata KrMS § 175 lg 1 p 4 ja Justiitsministri
7. juuli 2016 määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ alusel menetluskulude hulka.
8. Põhjendatuks tuleb kohtuekspertiisi seaduse § 277 p 4 alusel pidada ka hääleekspertiisi eest taotletavat 862 eurot, mis tuleb seetõttu arvata menetluskulude hulka.
9. Viimaks kuulub menetluskulu hulka ka sundraha, mis on KrMS § 179 lg 1 p 2 ja Vabariigi Valitsuse määruse „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt 810 eurot.
10. Niisiis on menetluskulud kokku 5242,06 eurot. KrMS § 180 lg 1 ls 1 kohaselt tuleb need kulud hüvitada I. Bogovskil. Seda peab ta tegema kuu aja jooksul otsuse jõustumisest arvates (vt KrMS § 423 ja § 417 lg 2). Asitõendid
11. KrMS § 306 lg 1 p 13 kohustab kohut võtma seisukoha asitõendite osas.
12. Süüdistusaktis on asitõendite all ära märgitud terve rida meediasalvestustega plaate. Kohtu hinnangul ei ole need asitõendid. KrMS § 124 lg 1 järgi on asitõend kuriteo objektiks olnud asi, kuriteo toimepanemise vahend, kuriteojäljega asi, kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis või kuriteosündmusega seotud muu asendamatu objekt, mis on kasutatav tõendamiseseme asjaolude selgitamisel. Seega on asitõendi olemuslikuks tunnuseks see, et ta on asendamatu. Asendamatu võib olla ka meediasalvestusega plaat: nt kui selle plaadiga lõigates on tekitatud kellelegi tervisekahjustus (siis on plaat kuriteo toimepanemise vahend), kui sellel leidub nt sõrmejälgi või ilmselt ka siis, kui seda plaati kasutati kuriteo toimepanemiseks sellel olevate failide abil (nt sisaldab plaat piraattarkvara või sellel olevate videote teel pressiti kelleltki midagi välja). Praegu millegi sellisega tegemist pole: viidatud plaadid ei ole kuidagi asendamatud, vaid kannavad endas faile, mis on sinna salvestatud mingilt muult andmekandjalt. Seega on tegemist andmekandjatega, nagu on andmekandjateks kriminaaltoimikus olevad paberid. Et plaatidelt oleva teabe tajumine eeldab erinevalt paberitest abivahendi (arvuti) olemasolu, ei muuda plaate asitõenditeks. Seetõttu jätab kohus nende osas otsuse resolutsioonis seisukoha võtmata. Nendega tuleb talitada täpselt nii, nagu paberitega: nad jäävad kriminaalasja materjalide juurde ehk toimiku vahele.
13. Süüdistusaktis viidatakse ka I. Bogovski autost ära võetud O. B. puudutavatele dokumentidele. Et need dokumendid kohtule esitatud andmete kohaselt käesolevas asjas asjasse puutuvad ei ole ja neid ei ole ka kohtule esitatud, ei saa neid selles asjas pidada asitõenditeks, mistõttu ei saa kohus nende osas seisukohta võtta. 22
14. Viimaks tuuakse süüdistusaktis asitõendite all välja ka I. Bogovskilt ära võetud SIM-kaart. See SIM-kaart on käesoleva asjaga puutumuses: see leiti I. Bogovski kasutuses olnud VW Sharanist ja selle kaardiga seoses tehti sideettevõtjale päring (kd 2, tl 120). Ka on SIM-kaart asendamatu asi: (täpselt) selliseid kaarte rohkem olemas ei ole. Seetõttu saab seda pidada asitõendiks, mille osas on vaja võtta seisukoht. Et sellel kaardil väärtust ei ole, tuleb see KrMS § 126 lg 3 p 4 alt 1 alusel hävitada. /alla kirjutatud digitaalselt/ 23