1-13-11564/21

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus (Võru kohtumaja) Määruse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2019, Võru Kriminaalasja number 1-13-11564 Kohtunik Erkki Hirsnik Kriminaalasi Riigi Tugiteenuste Keskuse taotlus Jano Tobrelutsule asenduskaristuse määramiseks Süüdimõistetu Jano Tobreluts. Isikukood xxxxxxxxxx-xxxxxxxx Kohtuotsus Tartu Maakohtu
2. detsembri 2013 otsusega kriminaalasjas nr 1-13-11564 karistusseadustiku § 65 lg 2 järgi liitkaristuseks mõistetud rahaline karistus 325 miinimumpäevamäära ehk 1040 eurot Kohtutäitur Tartu kohtutäitur Oleg Sirotin 38606246535; elukoht RESOLUTSIOON
3. Jätta rahuldamata Riigi Tugiteenuste Keskuse avalduses esitatud taotlus Jano Tobrelutsule mõistetud rahalise karistuse asendamiseks.
4. Määruse koopia saata Jano Tobrelutsule, Riigi Tugiteenuste Keskusele ja Tartu kohtutäitur Oleg Sirotinile. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Maakohtu Võru kohtumajale 15 päeva jooksul arvates päevast, millal kaebaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. PÕHIOSA Asjaolud Tartu Maakohtu
5. detsembri 2013 otsusega tunnistati Jano Tobreluts süüdi KarS § 266 lg 1 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 50 miinimumpäevamäära, s.o 160 eurot. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetavat karistust Tartu Maakohtu
6. jaanuari 2013 otsusega mõistetud rahalise karistuse ärakandmata osa 880 euro (275 miinimumpäevamäära) võrra ja mõisteti J. Tobrelutsu kandmisele kuuluvaks rahaliseks karistuseks 325 miinimumpäevamäära, s.o 1040 eurot. KarS § 66 lg 1 alusel määrati rahalise karistuse tasumine ositi kümne kuu jooksul ja kohustati I. Tobrelutsu tasuma otsuse jõustumisele järgnevast kuust iga kuu seitsmendaks 1 päevaks 104 eurot rahalise karistuse katteks. Esimene makse tuli tasuda
7. veebruaril 2014 ja viimase makse tähtaeg oli
8. november
9. Tartu Maakohtu
10. detsembri 2013 otsus jõustus
11. jaanuaril
12. Riigi Tugiteenuste Keskus esitas
13. mail 2019 Tartu Maakohtule taotluse asendada J. Tobrelutsule mõistetud ja tasumata rahaline karistus vangistusega. Taotlusest nähtub, et J. Tobrelutsu suhtes alustati täitemenetlust, kuna ta ei tasunud rahalist karistust vabatahtlikult.
14. jaanuaril 2019 teatas kohtutäitur sissenõudjale rahalise karistuse täitmise võimatusest.
15. juunil 2019 saatis J. Tobreluts kohtule e-kirja, milles märkis, et ta tasus vajaliku summa ära.
16. juunil 2019 saatis Riigi Tugiteenuste Keskus kohtule e-kirja, milles märkis, et J. Tobreluts tasus
17. juunil 2019 talle Tartu Maakohtu
18. detsembri 2013 otsusega kriminaalasjas nr 1-1311564 mõistetud rahalise karistuse summas 1040 eurot.
19. juuni 2019 e-kirjale lisatud andmetest makse suhtes nähtub, et P. K. tasus
20. juunil 2019 Rahandusministeeriumi kontole 1040 eurot. Viitenumbriks oli märgitud 4100065035 ja selgitusse oli kirjutatud Põlva kohtumaja otsus nr 1-13-
21. Kohtu seisukoht Viidatud e-kirjas märgitud viitenumber ühtib Tartu Maakohtu
22. detsembri 2013 otsuses märgitud viitenumbriga, makse selgituses märgitud kriminaalasja number ühtib Tartu Maakohtu
23. detsembri 2013 otsuses märgitud kriminaalasja numbriga ja summa, mille tasus P. K. Rahandusministeeriumi kontole, on võrdne J. Tobrelutsule Tartu Maakohtu
24. detsembri 2013 otsusega liitkaristuseks mõistetud rahalise karistusega. Seega saab Riigi Tugiteenuste Keskuse e-kirja põhjal järeldada, et makse tehti J. Tobrelutsule Tartu Maakohtu
25. detsembri 2013 otsusega mõistetud rahalise karistuse täitmiseks. Kriminaalmenetluse seadustikus ei ole öeldud, kuidas toimida, kui asendusvangistuse menetluse ajal rahaline karistus ära makstakse. Teisi on olukord väärteomenetluses: väärteomenetluse seadustiku § 211 lg 3 määrab, et sellisel juhul tuleb jätta asendusaresti taotlus rahuldamata. Kohus leiab, et samamoodi tuleb teha ka kriminaalmenetluses. Nimelt ei oleks mingit mõtet sellises menetlusfaasis makse vastuvõtmisest keelduda (ja üle kantud raha tagasi maksta). Teisiti oleks olukord siis, kui kohus on asendusvangistuse taotluse lahendanud: nt maksab süüdimõistetu (sooviga vältida vanglasse minemist) rahalise karistuse ära siis, kui kohus on teinud määruse selle karistuse vangistusega asendamise kohta. Makse aktsepteerimine sedavõrd hilises menetlusfaasis oleks problemaatiline mitmel põhjusel. Esiteks ei oleks kohtumäärusel juriidilist tähendust: kohtu eelnev kaalutlemine ja argumentatsioon muutuks raha maksmise tõttu mõttetuks. Teiseks ei oleks süüdimõistetul motiivi rahalist karistust piisavalt kiiresti ära maksta: ta võiks seda teha ka alles siis, kui kohus on teinud määruse tema vanglasse saatmise kohta. See aga võiks menetlust oluliselt pikendada ja raskendada. Siiski oleks korrektne, kui kohus ei peaks ülal toodud järeldusele jõudma väärteomenetluse seadustikku analoogiaks võttes. Kriminaalmenetluse seadustik võiks otsesõnu öelda, et rahalise karistuse ära maksmise korral tuleb jätta asendusvangistuse taotlus rahuldamata. Praegu ei olnud maksjaks mitte J. Tobreluts, vaid P. K. . Kohus leiab, et rolli ei mängi see, kes teeb pangaülekande: ka juhul, kui raha maksab mõni kolmas isik (nagu praegu), tuleb lugeda rahaline karistus süüdimõistetu poolt tasutuks. Seda seetõttu, et niisuguses olukorras saab eeldada, et raha rahalise karistuse maksmiseks tuli ikkagi süüdimõistetult (kes mingil põhjusel 2 ei kasutanud oma arveldusarvet) või mõjus kellegi teise raha eest tasutud karistus koormavalt siiski (ka) süüdimõistetule: tal tekib maksja ees reaalne võlg või vähemasti tänuvõlg vms. Seega on J. Tobreluts rahalise karistuse tasunud ja kohus jätab Riigi Tugiteenuste Keskuse avalduse asenduskaristuse määramiseks rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 3