KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus (Võru kohtumaja) Lahendi tegemise aeg ja koht 12. november 2018, Võru Väärteoasja number 4-18-4519 Kohtukoosseis Kohtunik Erkki Hirsnik Kohtuistun

§ 5

lg-s 1 sätestatud kohustust korraldada jäätmete üleandmine asjakohast jäätmeluba omavale jäätmekäitlejale või taaskasutama või kõrvaldama jäätmed vastavalt kehtivatele nõuetele. Seesugune seisukoht on problemaatiline mitmel põhjusel. Esiteks ei ole ära toodud, millist eeskirja § 5 lg 1 punkti silmas peetud on. Selle saab siiski hõlpsasti selgeks: äsja tsiteeritud sisuga on esimene punkt. Tõsisem probleem on see, et kiirmenetluse otsusest ei ilmne, milline eeskirja § 5 lg 1 p 1 kolmest alternatiivist asjakohane on: kas jäätmete üleandmine asjakohast jäätmeluba omavale jäätmekäitlejale (alt 1) või jäätmete taaskasutamine vastavalt kehtivatele nõuetele (alt 2) või jäätmete kõrvaldamine vastavalt kehtivatele nõuetele (alt 3). Ilmselt on siiski ka sellega seoses võimalik aru saada, et asjasse ei puutu esimene alternatiiv: E. Hõrak ei andnud jäätmeid üle asjakohast jäätmeluba 3 mitte omavale jäätmekäitlejale. Kas aga lähtuda tuleb teisest või kolmandast alternatiivist, jääb segaseks. Kolmandaks on vaja esile tuua kõige tõsisem probleem: nii § 5 lg 1 p 1 teine kui ka kolmas alternatiiv on viitelised: neis kõneldakse kehtivatest nõuetest. Seega ei saa piirduda kellelegi etteheite tegemisega eeskirja § 5 lg 1 p 1 alt 2 või § 5 lg 1 p 1 alt 3 järgi: on vaja välja otsida, millised on need kehtivad nõuded, mida eeskirja § 5 lg 1 p 1 alt 2 või § 5 lg 1 p 1 alt 3 silmas peavad.

1. Järgnevalt tuleb küsida, kas käesoleva otsuse eelmises punktis nimetatud vead on menetluslikult olulised ehk kas neil võiks olla mingeid tagajärgi menetluse lõpptulemusele, näiteks kas nad peaksid tingima menetluse lõpetamise. Sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt. Nagu ilmneb juba käesoleva otsuse
2. punktist, on kiirmenetluse otsuses (või väärteoprotokollis) väärteo dispositsiooni puudutavas osas oluline eeskätt teokirjeldus. Sellega seoses kordab kohus juba ühes varasemas väärteoasjas öeldut (vt otsus asjas nr 4-17-3959, p 10). Teokirjelduse primaarsusega seoses tuleb meeles pidada õigusteaduses juba pikki sajandeid kasutatavat põhimõtet da mihi factum, dabo tibi ius ehk anna mulle faktid, minna annan sulle õiguse. Eeskätt on oluline tuua kohtu ette faktilised asjaolud ehk kirjeldus sellest, mis millalgi minevikus aset leidis. Selle sündmuse õiguslik kvalifikatsioon on vähemoluline, sest sellega saab kohus ise hakkama. Niisugune lähenemine on käesolevat asja lahendava kohtu hinnangul välja loetav ka kõrgeima kohtu juba ülal viidatud otsusest asjas nr 3-1-1-5-
3. See tähendab seda, et väärteokoosseisu võib kohus ise õigete primaarnormidega sisustada. Ühtlasi tähendab see seda, et kohus ei ole seotud kohtuvälise menetleja n-ö välja otsitud normidega. Tõsi, silmas tuleb pidada seda, et menetlusalusele isikule peab olema tagatud kaitseõigus: ta peab saama end õiguslike etteheidete vastu kaitsta. See tähendab seda, et väärteoetteheidet ei saa sisustada primaarse sättega alles kohtuotsuses: isik peab olema sellest sättest teadlik juba eelnevalt, et ta saaks esitada selle kohaldamise suhtes vastuväiteid. Olgu selle teema lõpetuseks veel märgitud, et kahjuks on väärteomenetlejate (karistus)õiguslikud teadmised tihtipeale küllaltki piiratud. Mõningast erisust võib endast kujutada liiklusseaduse tundmine: praktika näitab, et seda seadust oskavad väärteomenetlejad (Politsei- ja Piirivalveameti ametnikud) päris tihti korrektselt tõlgendada. Ilmselt on see seletatav liiklusrikkumiste massilisusega: kui mingite rikkumistega peab pidevalt tegelema, saabki asi selgeks. Kui aga tegemist on muude elualadega (nt jäätmekäitlusega), on menetlejad tihtipeale hädas (nagu näitab ka käesoleva otsuse eelmises punktis öeldu).
4. Kohtu hinnangul tuleb E. Hõraku tegu praegu sisustada eeskirja § 3 lg 3 ls 2 kohaselt, mille järgi on jäätmete ladestamine väljaspool prügilat või jäätmekäitluskohta keelatud. Menetluslikult tuleb märkida, et selle normi tõi kohus kohtuistungil välja ehk E. Hõrakul oli võimalik end selle sätte kohaldamise vastu kaitsta. Järgnevalt kontrollibki kohus selle normi täitmist E. Hõraku poolt.
5. Kottides olnud asjad kujutasid endast jäätmeid JäätS § 2 lg 1 mõttes: E. Hõrak kui nende asjade valdaja oli otsustanud asjad ära visata. Et need jäätmed olid tekkinud xxxx kinnistu majapidamises, oli tegemist olmejäätmetega JäätS § 7 tähenduses.
6. Ladestamise mõistet ei avata ei jäätmeseaduses ega eeskirjas. Seetõttu tuleb see kohtul endal kindlaks määrata. Esiteks eeldab ladestamisest kõnelemine juba puht grammatiliselt seda, et jäätmed toimetatakse nende esialgsest asukohast mujale. Samas ei saa ladestamiseks pidada mitte igasugust jäätmete asukoha muutmist. Nii ei ole võimalik ladestamise alla liigitada seda, kui isik viib jäätmed oma õigusliku võimu alla oleval (st nt tema omandis või mõne lepingu (nt üürilepingu, käsunduslepingu või töölepingu) alusel tema kasutataval) territooriumil ühest kohast teise: nt viib need korteris kraanikausi kapi alt magamistuppa. Seda seetõttu, et niisugusel viisil toimides ei tõuse mitte kuidagi jäätmetest lähtuv tervise- või keskkonnaoht ega 4 ka oht loodusvarade kasutamise tõhususele ehk nii toimides ei minda mingilgi moel vastuollu JäätS § 1 lg-s 1 sätestatud jäätmeseaduse eesmärgiga. Kas ladestamiseks saab pidada igasugust jäätmete toimetamist oma õigusliku võimu alla jäävalt territooriumilt mingile muule territooriumile (nt A viib jäätmed oma õigusliku võimu all olevalt kinnistult läbi tema õigusliku võimu all mitte oleva maa-ala (nt avalikku teed pidi) teisele tema õigusliku võimu all olevale kinnistule või A viib jäätmed oma õigusliku võimu all olevalt kinnistult B õigusliku võimu all olevale kinnistule nii, et ta on selle B-ga eelnevalt kokku leppinud), ei ole vaja käesoleva asja raames otsustada. Seda seetõttu, et praegu ei olnud olukord selline. Praegu viis E. Hõrak jäätmed garaažide ette. On irrelevantne, milline on garaažide esise maa täpne õiguslik režiim: on üheselt selge, et E. Hõrakul ei olnud selle territooriumi üle õiguslikku võimu ja tal ei olnud ka selle võimu omajaga mingit kokkulepet jäätmete sinna viimiseks. Midagi ei muuda see, et menetlusalune isik asetas prügi selle garaaži ette, mille üle tal õiguslik võim oli: garaažide esise maa osas ei ole õiguslik võim garaaži enda üle oluline. Niisugust prügi maha asetamist ei saa siiski automaatselt ladestamiseks pidada. Kui E. Hõrak oleks pannud prügikotid garaaži kõrvale maha sooviga avada seejärel garaažiuks ja kotid garaaži tõsta või kui E. Hõrak oleks jäänud garaažide juurde kotte valvama, ei oleks samuti JäätS § 1 lg 1 eesmärgid ohtu seatud. E. Hõrak aga seda ei teinud: ta teadis prügi maha asetamisel, et ta lahkub prügi juurest ja jätab selle seeläbi järelevalveta. Seetõttu tuleb prügi maha asetamist pidada ladestamiseks eeskirja § 3 lg 3 ls 2 mõttes.
7. Ka on täidetud eeskirja § 3 lg 3 ls 2 viimane tingimus: garaažide esine ala ei olnud prügila ega jäätmekäitluskoht.
8. Ka on võimalik, et E.

§ 15

lg 7, mille kohaselt on jäätmete kõrvaldamine väljaspool prügilat või jäätmekäitluskohti keelatud (sellisel juhul võiks ilmselt sekundaarsena rääkida ka eeskirja § 5 lg 1 alt 3 rikkumisest). Kohus siiski seda analüüsima ei hakka, sest seda normi ei ole menetluse kestel E. Hõrakule ette heidetud ehk ta ei ole saanud end selle etteheite vastu kaitsta (vt käesoleva otsuse p 12). Olgu n-ö möödaminnes siiski mainitud, et on küsitav, kas E. Hõraku tegu saab pidada jäätmete kõrvaldamiseks. Erinevalt ladestamisest on olemas jäätmete kõrvaldamise legaaldefinitsioon: kõrvaldamiseks loetavad tegevused on märgitud JäätS §-s 17 ja pole sugugi kindel, et lihtsalt jäätmete tõstmine mingile sellisele alale, mille üle jäätmete tõstjal õiguslikku võimu ei ole, kujutab endast kõrvaldamist. 18. Et E. Hõrak rikkus üht eeskirjas sätestatud reeglit, realiseeris ta JäätS § 1207 lg 1 objektiivse koosseisu. 19. E.

§ 3

lg 3 ls 2 tahtlikult: ta teadis, mis oli prügikottides, sai aru sellest, et tal ei ole garaažide esise ala üle õiguslikku võimu ja mõistis, et garaažide esine ala ei olnud ei prügila ega jäätmekäitluskoht. Niisiis pani ta JäätS § 1207 lg 1 pärase väärteo toime tahtlikult.

1. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine.
2. Süü osas tuleb küsida, kas ei rakendu karistusseadustiku (KarS) § 39 lg 1, mille järgi puudub isikul süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu. E. Hõrak väitis kohtuistungil, et ta ei teadnud, et prügikottide jätmine ööseks oma garaaži ette on karistatav. On võimalik, et see väide on vale. Samas aga on ka mõeldav, et E. Hõrak tõepoolest sellises eksimuses oli: E. Hõrak ei jätnud kotte suvalisse kohta, vaid oma kasutatava garaaži ette, et neile hommikul järgi tulla ja seetõttu võis ta tõepoolest uskuda, et nii tohib teha. Seetõttu tuvastab kohus tulenevalt KrMS § 7 lg-st 3 ja VTMS § 31 lg-st 1, et E. Hõrak ei olnud oma teo karistatavusest teadlik ehk tegutses keelueksimuses. Keelueksimus iseenesest süüd ei välista: vastavalt KarS § 39 lg-le 1 on süü välistatud üksnes siis, kui eksimus oli eksijale vältimatu. 5 Üldjuhul on see välditav: vt RKKKo 3-1-1-33-16, p
3. Seega kehtib rusikareegel, et seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest. Nii oli see ka praegu: E. Hõrak oleks pidanud järgi mõtlema, kas kottide maha panek ikkagi ei või keelatud olla. Selle nõudmine ei oleks olnud ei n-ö keskmise kodaniku jaoks ega olnud ka E. Hõrakule üle jõu käiv: on kõigiti võimalik aru saada, et avalikult ligipääsetavasse kohta jäätmete jätmine võib osutuda problemaatiliseks nt seetõttu, et mõni inimene võib need mingil põhjusel (nt n-ö nalja pärast, joobe tõttu vms) laiali loopida või kuhugi eemale viia, prügi äraviimine võib osutuda ladestaja jaoks võimatuks (nt jääb ta haigeks), ilmastikuolud (nt tuul või vihm) võivad põhjustada prügi keskkonda sattumise, loomad võivad prügi ära süüa või laiali kanda vms. Seega oli keelueksimus E. Hõrakule välditav ehk see ei välista tema süüd. Puuduvad ka muud süüd välistavad asjaolud.
4. Seega tuleb E. Hõrak JäätS § 1207 lg 1 järgi süüdi mõista. Karistus
5. JäätS § 1207 lg 1 näeb ette kuni 200 trahviühikulise rahatrahvi. Siiski ei saa praegu lähtuda 200 trahviühikulisest ülemmäärast ja seda tulenevalt sellest, et E. Hõrak oli keelueksimuses. KarS § 39 lg 2 võimaldab koostoimes KarS § 60 lg-ga 2 juhinduda kahe kolmandiku suurusest karistuse ülemmäärast. Praegu tulebki kohtu hinnangul seda teha, sest hoolimata käesoleva otsuse punktis 21 öeldust ei ole täiesti ebaloogiline lähtuda ka sellest, et prügi oma garaaži ette ajutiselt maha panemine keelatud ei ole. See tähendab seda, et vastavalt KarS § 60 lg-le 2 ja 3, § 47 lg-le 1 ja JäätS § 1207 lg-le 1 tuleb E. Hõrakut karistada 3 kuni 133 trahviühiku suuruse rahatrahviga. E. Hõraku karistus peab jääma sanktsiooni alammäära lähedale. Seda eeskätt seetõttu, et prügi jätmine oma garaaži ette selleks, et see hiljem jäätmejaama viia on märksa väiksema ebaõigussisuga kui nt prügi viskamine sellest lõplikult lahti saamise eesmärgil kuhugi tänavale, põõsa alla või kellegi teise hoovi. Lisaks tuleb arvestada, et JäätS § 1207 lg 1 alla võib lähtuvalt eeskirja reguleerimisalast paigutada ka märksa suurema ebaõigussisuga tegusid kui olmejäätmete ära viskamine: nt ohtlike jäätmetega vääral viisil ümber käimine (vt nt eeskirja § 5 lg 1 p 2), jäätmetega haisu levitamine või mingisuguse ohu tekitamine (vt nr eeskirja § 5 lg 1 p 6) vms. Ka tuleb vastavalt KarS § 57 lg 1 p-le 3 võtta arvesse seda, et E. Hõrak on oma teo üles tunnistanud ja selle kohta ütlusi andnud. Siiski ei ole E. Hõraku süü ka päris minimaalne. Esiteks ei ladestanud ta mitte nt peotäit prügi või ka mitte ühte kotti, vaid kuus kotti. Teiseks võimaldab JäätS § 1207 lg 1 lähtuvalt eeskirja reguleerimisalast reageerida ka veelgi väiksema ebaõigussisuga tegudele: nt siis, kui põletada vähese värviga väike puidutükk (vt eeskirja § 3 lg 5) või kui jätta kogumismahuti piisaval määral pesemata (vt eeskirja § 5 lg 1 p 5) (tõsi, nende rikkumiste puhul tuleks tõsiselt kaaluda hoiatusega piirdumist (VTMS § 31 lg 2) või menetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlustel (VTMS § 30)). Eelneva põhjal leiab kohus, et E. Hõrakut tuleb karistada sanktsiooni alumise määra (kolm trahviühikut: vt KarS § 47 lg 1) lähedale jääva rahatrahviga ja mõistab E. Hõraku karistuseks 12 trahviühikulise, st 48 euro suuruse trahvi. Tulenevalt kohtuistungil E. Hõraku poolt esitatud seisukohtadest peab kohus tarvilikuks märkida veel seda, et tähtsust ei oma, kuidas on Võru Linnavalitsus määranud karistusi muudes väärteoasjades: karistuse mõistmisel on vaja lähtuda konkreetse väärteoasja asjaoludest.
6. Kohus võimaldab KarS § 66 lg 2 alusel maksta E. Hõrakul rahatrahv ära ositi, sest menetlusaluse isiku majanduslik olukord on kehv. Seepärast peab E. Hõrak tasuma rahatrahvi ositi nelja kuu kestel: iga kuu on tarvis tasuda 12 eurot. Trahvi peab tasuma kohtuvälise menetleja otsuses märgitud arveldusarvele. Asitõendid 6 VTMS § 123 lg 1 ja § 108 p 7 paneb kohtule kohustuse otsustada seda, kuidas toimida asitõenditega. Praeguses asjas on asitõenditeks kaks prügi hulgast leitud kviitungit: Tradehaouse OÜ väljastatu ja lätikeelne kviitung, mille ülal vasakul osal on kirjutatud „Slenis“. Väärteomenetluse seadustik ei täpsusta, mille alusel kohus asitõenditega toimimise viisi paika panema peab. Seetõttu tuleb vastavalt VTMS §-le 2 lähtuda kriminaalmenetluse seadustikust. Et nende kviitungite näol on tegu dokumentidega, tuleb nad jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel väärteoasja juurde. /allkirjastatud digitaalselt/ Erkki Hirsnik kohtunik 7