Obsah (8)

§ 337§ 185§ 71§ 2871§ 107§ 295§ 7§ 342

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. märts 2019. a, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-17- 6601 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika

§ 337lg 1 p-st 1, jätta Viru Maakohtu 21.

detsembri 2018 otsus muutmata ning Deniss Kotenjovi kaitsja apellatsioon rahuldamata.

§ 185

lg 2 alusel jätta valitud kaitsja Tanel Mällase poolt apellatsioonimenetluses Deniss Kotenjovile osutatud õigusabikulu 1200 eurot Deniss Kotenjovi kanda. Edasikaebamise kord: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 Liina ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus Käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse Deniss Kotenjovi selles, et tema, grupis koos Artjom Judiniga, pani toime M.Z. tapmise katse omakasu motiivil. Nimelt, soovides vabaneda M.Z. ees tekkinud võlast, A. Judiniga eelneval kokkuleppel kannatanu M.Z. tapmiseks,

1. detsembri 2016 õhtul kella 21:30 ajal Sillamäe linnas XXX asuva maja taga paikneval tühermaal lõi D. Kotenjov M.Z. noaga, misjärel hakkas M.Z. ära jooksma, talle jooksis järgi A. Judin, kes pani kannatanule jala ette, mille tagajärjel M.Z. kukkus. Seejärel jooksis D. Kotenjov kannatanu juurde ning lõi M.Z. veel korduvalt noaga erinevatesse kehapiirkondadesse ning pärast seda, kui A. Judin oli löönud kannatanut ühel korral jalaga pea piirkonda, mille tagajärjel M.Z. kukkus, nõudis D. Kotenjov kannatanult enda kätte viimasele kuuluva mobiiltelefoni Samsung S5, mille M.Z. talle andis. Seejärel kandis D. Kotenjov koos A. Judiniga kannatanu M.Z. eemale, D. Kotenjov hoidis kannatanut kätest, A. Judin jalgadest, ning asetasid ta sel viisil lammutatud puithoone juures olevate põõsaste juurde pool-lamavasse asendisse. Seejärel lõi D. Kotenjov M.Z. veelkord noaga kaela piirkonda, ning olles löönud kannatanut kokku mitte vähem kui 16 korda noaga erinevatesse kehapiirkondadesse, ja arvates, et kannatanu on surnud, viskasid koos A. Judiniga kannatanule peale oksi ja lauatükke, ning lahkusid seejärel sündmuskohalt. Sel moel pani D. Kotenjov toime tapmise katse omakasu motiivil, s.o KarS § 114 lg 1 p 5 - § 25 lg 1, 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtu otsus
2. detsembri 2018 otsusega tunnistas Viru Maakohus D. Kotenjovi süüdi KarS § 114 lg 1 p 5 ja 25 lg 2, 4 järgi ning kohaldades KarS § 25 lg 6 ja § 60 sätteid, mõistis talle karistuseks 7 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvas kohus D. Kotenjovi karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aja
3. jaanuar 2017 kuni
4. märts 2017 s.o. 2 kuud ning lõplikuks karistuseks mõistis kohus D. Kotenjovile 6 aastat 10 kuud vangistust. Kohtuotsusega mõistis maakohus D. Kotenjovi KarS § 201 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks. Ka tunnistas maakohus KarS § 114 lg 1 p 5 ja § 25 lg 2,4 järgi süüdi A. Judini. Nimetatud osas kohtuotsust apellatsiooni korras vaidlustatud ei ole. Tunnistades D. Kotenjovi süüdi KarS § 114 lg 1 p 5 ja § 25 lg 2 järgi andis maakohus esmalt hinnangu süüdistatavate ja kannatanu ütluste usaldusväärsusele ning kriminaalasjas kogutud tõendite lubatavusele. Kohus hindas esmalt A. Judini ütlusi ning leidis, et tegemist on lubatava tõendiga. Ka leidis kohus, et A. Judini ütlused on usaldusväärsed, sest need langevad kokku kriminaalasjas kogutud teiste tõenditega. Nii võrdles maakohus A. Judini väidet, et D. Kotenjov lõi kannatanut noaga vähemalt 11 korral, asitõendi vaatlusprotokolliga, milles on vaadeldud M.Z. l kuriteo toimepanemise ajal seljas olnud riideesemeid. 2 Nimetatud asitõendi vaatlusprotokolli tunnistas maakohus lubatavaks tõendiks. Kohus leidis, et asitõendi vaatlusprotokoll kinnitab süüdistatava A. Judini ütlusi noalöökide arvu kohta, sest ainuüksi kannatanul seljas olnud jopel on tuvastatavad 8 riidevigastust. A. Judini ütlusi noalöökide arvu kohta kinnitab kohtu arvates ka M.Z. suhtes läbiviidud kohtuarstliku ekspertiisi aktis esitatud ekspertarvamus. Kohus leidis, et kuigi A. Judini ütlused löökide arvu osas ei lange üheselt kokku kohtuarstliku ekspertiisi käigus M.Z. l tuvastatud kehavigastuste arvuga, ei muuda see A. Judini ütlusi ebausaldusväärseteks. Kohtu arvates tekitaks kahtlusi hoopis asjaolu, kui A. Judin suudaks nimetada täpset kannatanule tekitatud kehavigastuste arvu. Ka kinnitavad A. Judini ütluste usaldusväärsust, millised ta on andnud ristküsitluse ja ütluste olustiku seostamise käigus, nende kokkulangevus sündmuskoha vaatlusprotokolliga. Kohtuistungil tuvastas kohus, et A. Judini ütlused selle kohta, kus toimus sündmuse viimane osa, on kokkulangevad sündmuskoha vaatlusprotokolli lisa fotodel nr 21, 22 fikseeritud kohaga. Ka A. Judini poolt ütluste olustikuga seostamisel näidatud kohad, kus algas ja kulges tegu, mille kestel põhjustati kannatanule kehavigastused, ühtivad sündmuskoha vaatlusprotokollides fikseeritud kohtadega. A. Judini ütluste usaldusväärseteks tunnistamisel arvestas maakohus ka asjaoluga, et tema ütlused varasema kontakti kohta M.Z. ga on kinnitamist leidnud sideettevõtjalt saadud andmete protokolliga, millest nähtub, et
5. juunil 2016 on tehtud kaks kõnet A. Judini telefoninumbrilt XXX kannatanu telefonile XXX ja kaks kõnet kannatanu telefonilt A. Judini telefoninumbrile. Samuti sellega, et DNA ekspertiisi aktis toodu ekspertarvamuse kohaselt avastati A. Judini jope parema varuka servalt bioloogiline materjal, mis on pärit enam kui ühelt isikult ja saadud tulemuste alusel ei saa kindlalt välistada kannatanult pärineva bioloogilise materjali esinemist nimetatud proovis. Analüüsides D. Kotenjovi ütlusi asus maakohus seisukohale, et need ei ole järjepidevad. Kohus tõi välja, et vastates prokuröri küsimusel viimase noavigastuse tekitamise asjaolude kohta, andis D, Kotenjov erinevaid ütlusi. Esmalt kinnitas A. Kotenjov, et soovist kannatanu teadvusele tuua, vajutas ta noaga kannatanu õlale, siis väitis noaga torkamist ning lõpuks kinnitas, et lõi noaga. Kohus tõi vastuoluna välja ka A. Kotenjovi poolt antud erinevad arvamused, mis süüdistatava arvates kannatanuga pärast tema viimast noalööki juhtus. Kohtuistungil kinnitas süüdistatav, et pärast viimast noalööki arvas ta, et kannatanuga midagi halba ei juhtu. Kohtueelsel uurimisel aga, et kannatanu suri. Kohus nägi D. Kotenjovi ütlustes vastuolu selleski, et kui kohtus väitis süüdistatav igasuguste kokkulepete puudumist A. Judiniga, kuidas kohtumisel M.Z. ga käituda, siis kohtueelsel uurimisel on D. Kotenjov väitnud, et tegi A. Judinile ettepaneku M.Z. kohtumisel tappa. Kohtu tuvastas D. Kotenjovi ütlustes vastuolu ka selles, et kui kohtueelsel uurimisel väitis süüdistatav, et nad lootsid vältida kuriteo avastamist, siis kohtus põhjendas ta oma mittepöördumist politseisse lootusega, et kannatanuga on kõik korras. Analüüsides D. Kotenjovi erinevatel menetlusstaadiumitel antud ütlusi tõdes kohus, et süüdistatava ütlused ei olnud kohtueelsel ja kohtulikul menetlusel järjepidevad. Süüdistatav on korduvalt mitmetes küsimustes ütlusi muutnud. Kohus tuvastas, et D. Kotenjov on ütlusi muutnud juba kohtueelsel uurimisel. Kui esimesel ülekuulamisel on süüdistatav väitnud, et tegi A. Judinile ettepaneku M.Z. tapmiseks ning 3 kinnitanud, et tema ja A. Judin tassisid kannatanu kätest ja jalust hoides põlenud majani, siis järgmisel ülekuulamisel on D. Kotenjov asunud nimetatut eitama. Maakohus leidis, et D. Kotenjovi taoline ütluste muutmine näitab ilmekalt, et süüdistatav korrigeerib oma ütlusi ja seda selleks, et vähendada oma panust toimepandusse. Lisaks sellele, et D. Kotenjov on menetluse kestel pidevalt muutnud ütlusi, leidis kohus, et need ei ole ka eluliselt usutavad. Nii ei pidanud maakohus eluliselt usutavaks, et D. Kotenjov võttis kohtumisele M.Z. ga kaas noa enesekaitseks. D. Kotenjov läks kannatanuga kohtumisele koos A. Judiniga, mis oli kannatanu jaoks üllatav. Kannatanu tuli sündmuskohale üksi, ta oli kaine, tal ei olnud kaasas relva. Kannatanu taoline käitumine viitab tema rahumeelsusele. Samas aga viitab D. Kotenjovi teoeelne käitumine tema valmisolekule kasutada kannatanu suhtes füüsilist vägivalda. Kohus ei pidanud eluliselt usutavaks, et süüdistatav oli konflikti toimumise ajal pidevas šokiseisundis ega saanud aru, mis toimub. Sündmuse kulg näitab, et süüdistatava käitumine oli vägagi loogiline ja kindel kuriteo toimepanemise seisukohalt. Näiteks võttis ta kannatanult telefoni ära juba siis, kui kannatanu oli veel teadvusel. Sellega aga tagas süüdistatav olukorra, kus kannatanu võimalused kutsuda ja saada abi olid piiratud või isegi olematud. Ka ei olnud kohtu jaoks eluliselt usutav, et põlenud maja juurde suunduti selleks, et jätkata jutuajamist varjatud kohas. Kohus märkis, et kui süüdistatavate soov oli vaid kannatanuga rääkida, siis oligi seda mugav ja mõistlik jätkata avatud kohas. Varjatud, inimtühja kohta oleks süüdistatavale vaja siis, kui ta soovis kannatanu suhtes vägivalda kasutada. Kohtu jaoks ei olnud tõsiseltvõetav ka D. Kotenjovi väide, et tema tekitas kannatanule vaid 5 haava ning ülejäänud haavad tekkisid kannatanul kukkumisest. Süüdistatav ei osanud mõistusepäraselt selgitada, kuidas võisid kannatanul tekkida veel 13 torke-lõikehaava ja seda kukkumisest ning ka seda, millal need kukkumised toimusid. Kokkuvõtvalt leidis kohus, et D. Kotenjovi ütlused kohtueelsel uurimisel ja kohtus ei ole olnud järjepidevad ning need ei ole eluliselt ustavad. Nimetatust tulenevalt suhtus maakohus D. Kotenjovi ütlustesse väga kriitiliselt ning tugines D. Kotenjovi ütlustele ainult selles osas, milles tema ütlused on loogilised ja kooskõlas teiste usaldusväärsete tõenditega. Hinnates kannatanu M.Z. ütlusi, milles viimane eitas D. Kotenjovi ja A. Judini tundmist ning väitis, et ei oska öelda, kes teda
6. detsembril 2016 ründas, leidis maakohus, et kuivõrd maakohus ei selgitanud kannatanule tema õigust keelduda

§ 71

lg 2 p 1 alusel ütluste andmisest ning hoiatas teda enne ülekuulamist

§ 2871

lg 4 alusel, siis on kannatanu ütlused kohtuistungil saadud menetlusnormide rikkumisega. Nimetatud põhjusel jättis maakohus kannatanu ütlused tõendite kogumist välja ja otsuse tegemisel nendega ei arvestanud. Kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginedes luges kohus tõendatuks, et D. Kotenjov ja A. Judin, 1. detsembril 2016 peale kella 21.30 Sillamäe linnas XXX asuva maja taga oleval maaalal, tegutsedes omakasu motiivil, mis seisnes selles, et süüdistatavad A. Judin ja D. Kotenjov soovisid mõlemad lahendada vägivaldselt kannatanule võla tagastamisega tekkinud probleeme, kasutasid kannatanu suhtes vägivalda. Süüdistatav D. Kotenjov lõi kannatanut korduvalt noaga pea, keha ja külje piirkonda, mille käigus püüdis kannatanu ennast füüsiliselt kaitsta. Süüdistatav A. Judin lõi kannatanut ühe korra jalaga, selle tegevuse tagajärjel jäi kannatanu 4 maapinnale istuma ega osutanud enam vastupanu. D. Kotenjovi nõudmisel andis kannatanu talle oma mobiiltelefoni. Pärast kannatanult telefoni äravõtmist suundusid süüdistatavad ja kannatanu põlenud maja juurde, kus süüdistatav D. Kotenjov lõi kannatanut noaga kaela-õla piirkonda A. Judini juuresolekul. Süüdistatav D. Kotenjov pani kannatanu keha peale puulaua ja seejärel lahkusid A. Judin ja D. Kotenjov sündmuskohalt. Analüüsides D. Kotenjovi kaitsja versiooni, mille kohaselt tekitas D. Kotenjov kannatanule 5 noahaava ning ülejäänud 13 noavigastust põhjustas keegi muu isik, leidis maakohus, et esitatud kaitseversioon ei ole põhjendatud. Ainuüksi asjaolu, et D. Kotenjovi ja A. Judini sündmuskohalt lahkumise ja M.Z. leidmise vahel jäi ajavahemik, ei anna kohtu arvates alust väiteks, et keegi kolmas isik oleks sellel ajal tekitanud M.Z. le kehavigastusi. Ka ei andnud kohtu arvates selleks alust asjaolu, et sündmuskohalt avastati mitmeid jalatsijälgi, mis ei kuulunud ei D. Kotenjovile ega ka A. Judinile. Kohus leidis, et sündmuskoha näol ei olnud tegemist taolise kohaga, kus inimesi üldse ei käi ja sõidukid ei sõida. Kaitsja nimetatud argumendid ei tekitanud maakohtus põhjendatud kahtlust, nagu võinuks M.Z. rünnata kolmandad isikud. Kaitsja väitele vastates, nagu ei oleks isiku kohtumeditsiini ekspertiisi akt lubatud tõend, sest see ei vasta seaduse nõuetele, asus kohus seisukohale, et see on põhjendamatu. Ekspertiisiaktist nähtuvalt on ekspert uurinud haigulugu, milles on näidatud ka patsiendikaardis fikseeritud andmed. Ekspertiisiakt sisaldab uuringute kirjeldust (ravidokumentidega tutvumine), uuringute tulemuste hindamist (ravidokumentides näidatud andmete kokkuvõtmine ja avastatud vigastuste kindlaksmääramine kohtuarstinduse seisukohalt) ning arvamuse põhjendust (vigastuste iseärasuste arvestamine, nende lokalisatsioon ja ulatus). Akti tekstist on tuvastatav, et ekspert on põhjalikult uurinud, kuidas raviarst on patsiendi traumat kirjeldanud, milline ravi talle määrati, millised uuringud tehti ning milline kirurgiline sekkumine oli vajalik. Kokkuvõtlikult märkis kohus, et ekspertiisiakti koostamisel ei ole tuvastatud ühtki menetlusõiguse olulist rikkumist, mille tõttu oleks tõend lubamatu. Samuti leidis maakohus, et kui kaitsjal oli seoses kohtueksperdi arvamusega eksperdile küsimusi (kas vigastused on tekitatud ühe ja sama vahendiga, kas kannatanu oli võimeline pärast kehavigastuste saamist võimeline liikuma kohani, kus talle osutati abi), tulnuks kaitsjal, lähtuvalt võistleva protsessi põhimõttest, taotleda eksperdi ülekuulamist kohtus. Seda kaitsja aga ei teinud. Kohus ei teosta kaitse- ega süüdistusfunktsiooni. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et kaitsja esitatud argumendid ei anna alust väiteks, nagu oleks M.Z. suhtes kaks eraldi rünnet. Teise väidetava ründe kohta ei ole ühtegi tõsiseltvõetavat versiooni, mis tugineks konkreetsetele faktidele. Maakohus jaatas kohtuotsuses, et A. Judin ja D. Kotenjov panid M.Z. tapmise katse toime omakasu motiivil. Kohus leidis, et kriminaalasjas on tõendamist leidnud asjaolu, et mõlemad süüdistatavad olid M.Z. le raha võlgu. Kohus märkis, et kohtuliku arutamise käigus ei tõusetunud kuriteo toimepanemiseks ühtki teist motiivi peale omakasu. Kohtumine M.Z. ga lepiti kokku seoses D. Kotenjovi narkokäitlemisel tekkinud võlaga. A. Judin ühines kohtumisega põhjusel, et pidi detsembris 2018 tagastama kannatanule 1000 eurot, mida tal aga ei olnud tagastada. 5 Juhul kui kuritegu, tapmise katse, oleks lõpule viidud ehk saabuks kannatanu surm, oleksid mõlemad süüdistatavad võlast vabanenud. Kuigi D. Kotenjovi ütlustest nähtub, et kohtumisel soovis ta kannatanuga rääkida, kuidas võla probleem lahendada, võttis ta selle probleemi lahendamiseks kaasa noa ja kohtumise algul lõi kannatanut noaga. Kohus leidis, et ka A. Judin oli rahul oma võlaprobleemi sellisel viisil lahendamisega, sest ühines D. Kotenjovi tegevusega. Kohtu arvates oli omakasu motiivi esinemine ka eluliselt täiesti selge ja nähtav. Kokkuvõtvalt jõudis kohus järeldusele, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on tõendamist leidnud, et D. Kotenjov on koos A. Judiniga toime pannud KarS § 114 lg 1 p 5 ja § 25 lg 2,4 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese tapmise katse omakasu motiivil. D. Kotenjovile karistust mõistes lähtus kohus KarS § 56 lg 1 sätetest. Kohus arvestas, et D. Kotenjov pani toime esimese astme kuriteo, mis oli suunatud inimese elu vastu. Süüdistatava tahtliku tegevuse tulemusena tekkis kannatanul muuhulgas ka eluohtlik vigastus, mis ei põhjustanud kannatanu surma. Samas põhjustas D. Kotenjov kannatanule 18 noahaava mille tagajärjel tekkis kannatanul ka tervisetüsistus mõlemapoolse õhkrinna näol. Samas leidis maakohus, et kuivõrd D. Kotenjovi rünnak oli suunatud ühe kannatanu vastu, s.o tegemist oli ühe kuritegeliku episoodiga, siis see vähendab isiku süü suurust. Kohus leidis, et süü suuruse hindamisel on oluline arvestada ka isiku käitumisega vahetult pärast kuriteo toimepanemist. Kohus tuvastas, et pärast sündmust lahkusid süüdistatavad sündmuskohalt, jättes kannatanu maha. Eeltoodu näitab selgelt süüdistatava ükskõikset suhtumist oma teo tagajärge. Kohus hindas, et D. Kotenjovi süü suurus toimepandud kuriteos on alla keskmise määra. Süüdistatav kasutas kuriteo toimepanemisel torke-lõike vahendit, millega lõi kannatanut korduvalt ning kõik kannatanul avastatud ja fikseeritud kehavigastused olid põhjustatud D. Kotenjovi poolt. Nimetatud asjaolu suurendab süüd võrreldes A. Judini süü suurusega. Samas raskeim tagajärg- surm- jäi saabumata, mis kohtu arvates kergendab isiku karistust. Karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 2 mõttes arvestas kohus süüdistatava alaealisust teo toimepanemise ajal. Vastutust raskendava asjaoluna arvestas kohus KarS § 58 p 10 alusel kuriteo toimepanemist grupis. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus ka D. Kotenjovi isikuga. Teo toimepanemise ajal õppis süüdistatav kutsehariduskeskuses ja jätkab ka käesoleval ajal õpinguid. Ta ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud, väärteokorras karistati teda 2017 aastal narkootilise aine tarvitamise eest rahatrahviga. Kohus leidis, et alaealisena kuriteo toimepannud isiku puhul on oluline hoolikalt kaaluda karistuse määra valimisel süüdistatava isikut. Seda põhjusel, et noorte, varasemalt kriminaalkorras karistamata süüdistatavate puhul, on tõenäosus, et nad ei pane edaspidi toime uusi süütegusid suurem. Noorte süüdistatavate puhul on vabadusekaotusliku karistuse mõju äärmiselt tugev. Samas tuleb arvestada asjaoluga, et karistusega ei tohi noortele anda võimalust ühineda kriminaalse subkultuuriga. Ühtlasi leidis maakohus, et kuivõrd KarS § 114 lg 1 p 5 järgi kvalifitseeritav kuritegu jäi katse staadiumisse, on D. Kotenjovi suhtes võimalik kohaldada KarS § 25 lg 6 ja § 60 sätteid. Seejuures arvestas maakohus asjaolu, et kannatanu surm ehk raskem tagajärg, mida poleks võimalik kunagi ega millegagi korvata, ei saabunud. Samuti seda, et süüdistatav ei planeerinud oma tegu eriti põhjalikult ega valmistanud seda ette ning toimepandu kaudu ei ohustatud kolmandaid isikuid. 6 APELLATSIOON Kaitsja taotleb apellatsioonis Viru Maakohtu otsuse tühistamist D. Kotenjovi süüditunnistamises KarS § 114 lg 1 p 5 ja § 25 lg 2 ,4 järgi ning süüdistatava käitumise ümber kvalifitseerimist KarS § 121 lg 1 järgi. Alternatiivselt taotleb kaitsja vähendada D. Kotenjovile mõistetud karistust ning karistada teda 4 aastase vangistusega. Apellatsioonis seab kaitsja kahtluse alla maakohtu otsustuse, et kannatanul esinenud vigastused põhjustas D. Kotenjov. Kaitsja arvates on alust kahtluseks, et toimus veel üks sündmus, mille käigus võidi kannatanut veelkordselt rünnata ja talle kehavigastusi tekitada. Selleks annab aluse asjaolu, et sündmuse toimumise ja kannatanu leidmise vahel oli ajaline periood ca 4 tundi. Samuti viitavad sellele sündmuskoha vaatluse protokollid ning ka puudulik ekspertiisiakt. Kaitsja leiab apellatsioonis, et asjas puudub vaidlus selles, et D. Kotenjov kasutas kannatanu suhtes vägivalda. Samas ei nõustu kaitsja kohtu otsustusega, mitu korda D. Kotenjov kannatanut noaga lõi. D. Kotenjovi väidetel lõi ta 5, 6 korda, aga süüdistatava A. Judini ütluste kohaselt ta ei lugenud lööke aga neid oli umbes 10 piires. Seega on kaitsja arvates tekkinud sõna-sõna vastu olukord. Seega ei vasta kohtu otsustus 10 noalöögi kohta tegelikkusele, sest A. Judin kohtuistungil antud ütluste kohaselt lõi D. Kotenjov kannatanut noaga 4 korral, mis aga haakub D. Kotenjovi ütlustega. Kaitsja hinnangul ei ole asjas teostatud ekspertiisiakt, tuginedes

§ 107lg 3 p 1 ja 2 sätestatule, lubatud tõendiks.

Ekspert ei ole vastanud küsimustele, millised kaitsja tõstatas kohtuvaidluste käigus. Kaitsja leiab, et kui võtta aluseks ajaline vahe, millal lõppes konflikt kannatanu ja süüdistatavate vahel ning millal kannatanu leiti (vahe ca 4 tundi), oleks saanud täpsustada eksperdilt seda, kas kehavigastused on tekitatud sama või mitme erineva vahendiga. Selle asjaolu väljaselgitamine omab aga olulist tähendust, et anda hinnang, kas süüdistatav D. Kotenjovi löök põhjustas kannatanul eluohtliku vigastuse või mitte. Nimelt on nii kannatanu kui ka D. Kotenjov andnud ütlusi, et tal oli nuga, mille pikkus kokku oli ca 10 – 15 cm. D. Kotenjovi selgituste kohaselt oli noa tera pikkus ca 5,5 cm. Kannatanul oli seljas paks talvejope, kampsun ja T-särk. Seega analüüsides olukorda, et isikul oli seljas paks talvejope, siis kas on üldse võimalik tekitada selliseid torkehaavu, mis on toodud ekspertiisiaktis? Selle küsimuse oleks võinud ja saanud lahendada esitades eksperdile vastava küsimuse. Seda tehtud ei ole. Antud asjas on vaadeldud asitõendina kannatanu riietust (s.h ka jopet). Asitõendi vaatlused käigus ei ole kaitsja tuvastanud, et jopel oleksid olnud sellised rebendid, mis kinnitaksid vigastuste esinemise kohas, mis oli eluohtlik. Seega pole teada ka seda, kas vigastused, mis olid tuvastatud kannatanul ja väidetavalt tekitatud süüdistatava poolt on ühilduvad riietel esinenud jälgedega. Jällegi tõusetub küsimus sellest, kas ei võinud toimuda tegelikkuses mitut erinevat sündmust. Süüdistatav on selgitanud kuidas ta kannatanut noaga lõi, käsi liikus otsesuunas. Arvestades kannatanu ja süüdistatava pikkuse vahet, siis löögi tegemiseks eluohtliku piirkonda pidi süüdistatav kaitsja arvates kasutama nuga teisiti. Ekspertiisiaktis puuduvad selgitused, mis suunas on tekitatud haavad ja mis asendis pidi olema süüdistatav ja kannatanu, et selline haav tekitada. 7 Samuti on ei ole saanud vastust oluline küsimus, s.o kas kannatanu võis talle pärast selliste kehavigastuste tekitamist jõuda kehavigastuste toimepanemise kohast kohani, kus kannatanu lõpuks avastati. Kohtumenetluse käigus on tuvastatud, et konflikti asukoht ja kannatanu leidmise asukoht ei ühti. Selles osas kus asus esialgne ründamise paik ning kannatanu leidmise asukoht on ca 500 meetrit. Millisel viisil sai sellises raskes seisundis olnud kannatanu seda läbida ei ole selge. Kohtu etteheide kaitsjale, et kaitsja ei ole esitanud taotlust eksperdi küsitlemiseks on üllatav. Kaitsja ei ole seotud süüdistusfunktsiooniga. Kohtumenetluse käigus (tegelikkuses ka juba kohtueelses menetluses) oli teada asjaolu, et sündmuskoht, kus kannatanut ründasid süüdistatavad, sündmuse toimumise aeg ja kannatanu asukoht tema leidmisel olid niivõrd erinevad, et see oleks pidanud tekitama küsimusi, mida tõstatas kaitsja.

§ 295

lg 1 sätestab, et kohus võib kohtumenetluse poole taotlusel või omal algatusel määrata ekspertiisi. Seega kohtu etteheide kaitsjale on asjakohatu ja kohus ise oleks vajadusel võinud määrata asjas täiendava ekspertiisi. Kaitsja arvates tõendavad versiooni kahest võimalikuks sündmusest ka sündmuskoha vaatlusprotokollid. Asjas on tõendina esitatud kaks sündmuskoha vaatluse protokolli. Üks nendest viidi läbi vahetult pärast kannatanu leidmist

1. detsembril 2016 kella 04 ja 05 vahel ning alal, kus kannatanu leiti. Nimetatud ala osas vaadeldi sündmuskohta laiemalt (perimeeter ca 100 meetrit), kust siis avastati nii sõiduki- kui ka jalatsijälgi, mis ei kuulunud ei süüdistatavatele ega kannatanule. Samuti on tuvastatud sündmuskoha vaatlusel ka lohistamisjälgi. Samas ei ole võimalik siduda antud sündmuskohta süüdistatavatega. Süüdistatavad ei ole nimetatud sündmuskohal käinud. Seda ei ole tuvastatud ka ühegi tõendiga, et süüdistatavad samas kohas või selle vahetusläheduses viibisid. Kohus küll möönab, et sündmuskohal, kus leiti kannatanu võisid käia küll võõrad isikud, kuid see ei tähenda, et kannatanu suhtes oleks toime pandud veel üks rünne noaga. Kaitsjale ei olegi see asjaolu tõsikindlalt teada, kuid kaitsja ei saa välistada, et seda ei juhtunud. Kõrvutades sündmuskoha vaatlust nii kannatanu ütlustega, leitud jälgedega ning valvuri K. ütlustega, kes kuulis kella 03:30 ajal kisa ja pauke, siis ei ole välistatud, et kannatanut rünnati. Nimetatud sündmuskoha vahetus läheduses asub ka baar, kust võisid inimesed sellel ajal viibida ning võis tekkida konflikt kannatanuga.
2. detsembril 2016 teostati päeval kella 14:00 ajal veel üks sündmuskoha vaatlus, mis toimus sündmuskohal, millele on viidanud süüdistatavad oma ütlustes. Nimetatud vaatlusprotokolli pinnalt on võimalik küll tuvastada, et sündmuskohal oli verejälgi, kuid samas ei ole võimalik mõista kui suurelt alalt verejälgi otsiti ning seetõttu ei ole võimalik teha järeldust ka selles osas, kuidas kannatanu liikus sündmuskohale, kus ta leiti. Kannatanu oli oma ütluste kohaselt liikumisvõimetu ning ta roomas. Seega oleks saanud ja pidanud tuvastama, kuidas kannatanu liikus ühelt sündmuskohalt teisele. Kaitsja leiab, arvestades kannatanul esinenud kehavigastusi ja väidet, et ta oli liikumisvõimetu, siis tekib kahtlus kas ta oli võimeline üldse taolist vahemaad läbima. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et kuivõrd olemasolevate tõendite pinnalt ei saa välistada võimalust, et kannatanut rünnati kell 03.00 ja 04.00 ajal veelkord, siis ei ole selge, kas just D. Kotenjov tekitas kannatanule eluohtliku vigastuse. Tuginevalt

§ 7lg 3 tuleb kõik kahtlustused tõlgendada süüdistatava kasuks.

Omakasu motiivi osas leiab kaitsja, et süüdistuses on mõlemale süüdistatavale etteheidetud, et soovides vabaneda kannatanu ees tekkinud võlast, leppisid süüdistatavad eelnevalt tapmise 8 kokku. Kohus on otsuse leheküljel 19 leidnud, et nimetatud asjaolu ei ole kohtuliku arutamise käigus kinnitamist leidnud. Milline asjaolu ei ole kinnitamist leidnud, ei ole võimalik otsusest mõista. Samas otsuse leheküljel 30 leidis kohus, et süüdistatavate käitumises on omakasu motiivi esinemine ka eluliselt täiesti selge ja nähtav. Kaitsja hinnangul on kohtu sellised järeldused vastuolulised. Taotlust kergendada D. Kotenjovile mõistetud karistust põhjendab kaitsja asjaoluga, et maakohus ei ole arvestanud kõiki KarS § 56 toodud asjaolusid. KarS § 57 lg 1 p 3 sätestab, et kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus ja ka süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine. Süüdistatav on kahetsenud oma tegu, et ta lõi kannatanut. Ka süüdistaja on kohtuistungil avaldanud, et süüdistatava käitumises esineb kergendav asjaolu kahetsuse näol. Samuti on oluline arvestada sellega, et süüdistatav tema kinnipidamisel koheselt ka avaldas, et tema kannatanut lõi. Kaitsja hinnangul tuleb arvestada ka seda, et välistatud ei ole teise ründe toimumine, millega aga süüdistatav D. Kotenjov seotud ei ole. Seega leiab kaitsja, et isiku suhtes, kes ei ole varasemalt karistatud ning kes oli teo toimepanemise ajal alaealine ning tema käitumises esinevad kergendavad asjaolud, on põhjendatud karistuse määramine oluliselt alla sanktsiooni alammäära. VASTUVÄITED APELLATSIOONILE Apellatsioonivastuses leiab porokuratuur, et kaitsja apellatsioon on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Prokurör leiab, et kaitsja on esitanud apellatsioonis sisuliselt samad argumendid, millele kaitsja juhtis kohtu tähelepanu kohtuistungil oma kaitseversiooni esitamisel ning millele kohus on juba oma otsuses põhjalikult ja motiveeritult vastanud. Kohtuotsuse põhjendused on selged ja ammendavad ning on järgitav, kuidas ja millistele tõenditele tuginedes kohus otsust tehes tugines. Samuti ei nõustu prokurör kaitsja seisukohaga, kus kaitsja hinnangul on kohtu järeldus omakasu motiivide osas põhjendamata ning vastuolus kogutud tõenditega. Prokurör leiab, et kohtu arvamuse kujunemine omakasu motiivide osas on jälgitav ja lugejale arusaadav ning üheselt mõistetav. Prokuröri hinnangul on kohus arvestanud süüdistatavale karistuse mõistmisel kõikide kaitsja poolt apellatsioonis välja toodud argumentidega ning oma otsuses põhjalikult karistuse kujunemist motiveerinud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, D. Kotenjovi kaitsja apellatsiooniga, prokuröri vastuväidetega apellatsioonile ning uurinud kriminaalasja materjale, on seisukohal, 9 et apellatsioonide rahuldamiseks puudub alus. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu poolt esitatud põhjendustega ning ei pea seetõttu vajalikuks maakohtu sellekohaseid argumente vastavalt

§ 342lg 3 p-le 1 käesolevas otsuses korrata.

Seetõttu piirdub ringkonnakohus vaid omapoolsete väidete lisamisega apellatsioonides esitatule vastates. Apellatsioonis ei nõustu kaitsja esmalt maakohtu otsustusega lugeda usaldusväärseteks A. Judini ütlused. Oma mittenõustumist põhjendab kaitsja asjaoluga, et A. Judini ütlused lahknevad D. Kotenjovi ütlustest ja seda eelkõige osas, mitu korda D. Kotenjov kannatanut noaga lõi. Kaitsja hinnangul ei ole aga maakohtu järeldused nimetatud vastuolu kõrvaldamisel jälgitavad. Ringkonnakohus kaitsja taolise väitega ei nõustu. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on A. Judin kinnitanud, et D. Kotenjov ründas M.Z. kohe kui viimane sündmuskohale jõudis. A. Judini väidete kohaselt ta ei lugenud, mitu korda D. Kotenjov kannatanut noaga pea piirkonda lõi, kuid hinnanguliselt võis neid lööke olla 10 piires. Hiljem lõi D. Kotenjov kannatanut veel noaga. Prokuröri küsimustele vastates on D. Kotenjov kinnitanud, et tema võis kannatanut noaga lüüa 3-4 korda. Seega esineb tõepoolest kaassüüdistatavate ütlustes noalöökide arvu osas vastuolu. Ringkonnakohtu arvates on maakohus nimetatut vastuolu kohtuotsuses igati loogiliselt kõrvaldanud ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata. Ringkonnakohus vaid märgib, et A. Judini ütlustest nähtuvalt toimus D. Kotenjovi poolt M.Z. ründamine ootamatult. Arvestades ootamatuse faktorit ja seda, et tegemist oli kahe lähikontaktis oleva isiku vahel toimuvaga, leiab ringkonnakohus, et A. Judinil ei olnudki võimalust täpsemalt näha või loendada, mitu korda D. Kotenjov kannatanut noaga lõi. Seda enam, et tegemist oli pimeda ajaga. Samas on maakohus igati põhjendatult võrrelnud A. Judini ütlusi (vähemalt 11 lööki) kohtuarstliku ekspertiisis käigus tuvastatuga (tuvastati 18 noavigastust). Ringkonnakohtu arvates on maakohus teinud A. Judini ja ekspertarvamusele tuginedes igati põhjendatud järelduse, et kuivõrd A. Judini väited noalöökide arvu kohta on põhimõtteliselt kokkulangevad ekspertiisi käigus M.Z. l tuvastatud vigastuste arvuga, siis puudub alus seada A. Judini ütlusi noalöökide arvu kohta kahtluse alla. Seega on põhjendamatu kaitsja väide nagu tekkinuks A. Judini ja D. Kotenjovi väidete osas sõna-sõna vastu olukord, sest A. Judini ütluste usaldusväärsust kinnitab kohtuarstliku ekspertiisiaktis esitatud ekspertarvamus. Apellatsioonis leiab kaitsja, tuginedes

§ 107

lg 3 p 1,2, et kriminaalasjas teostatud kohtuarstliku ekspertiisi akt ei ole lubatud tõendiks. 10 Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et teostatud kohtuarstliku ekspertiisi akt vastab

§ 107lg 3 p 1,2 nõuetele.

Ringkonnakohus märgib, et kuigi kaitsja on apellatsioonis leidnud, nagu ei vastaks kohtuarstlik ekspertiisi akt

§ 107

lg 3 p 1,2 nõuetele, ei ole kaitsja apellatsioonis esitanud ühtegi põhjendust on väidete kinnitamiseks. Ainuüksi asjaolu, et eksperdile pole esitatud küsimusi, millised kaitsja apellatsioonis esile toob, ei tähenda veel, et ekspertiisiakti koostamisel oleks rikutud

§ 107lg 3 p 1,2 sätteid.

Apellatsioonis on kaitsja välja toonud küsimused milliseid olnuks tema arvates vajalikud eksperdile täiendavalt esitada ning leiab, et nimetatud küsimused tulnuks esitada eksperdile juba kohtueelsel uurimisel või tulnuks seda teha kohtul kohtuliku uurimise käigus. Ringkonnakohus kaitsja taolise etteheitega maakohtule ei nõustu.

§ 295

lg 1 kohaselt võib kohus tõepoolest kohtumenetluse poolte taotlusel või omal algatusel määrata ekspertiisi. Käesolevas kriminaalasjas aga oli kohtuarstlik ekspertiis juba määratud ning ekspert oli talle esitatud küsimustele ka vastanud ning prokuratuur ja maakohus pidasid eksperdi vastuseid piisavateks kriminaalasja lahendamiseks. Ringkonnakohus leiab, et kui kaitsja asus maakohtu ja prokuratuuriga erinevale seisukohale või kui tal tekkis kohtuliku uurimise käigus küsimusi eksperdile, siis saanuks kaitsja taotleda eksperdi ülekuulamist kohtus. Kaitsja aga nimetatud taotlust kohtuliku uurimise käigus ei esitanud. Siinjuures on tähelepanuväärne, et ka apellatsioonis ei ole kaitsja taotlenud eksperdi väljakutsumist kohtuistungile. Apellatsioonis esitatud põhiliseks kaitseversiooniks on väide, et lisaks kannatanu ründamisele D. Kotenjovi poolt, toimus kannatanu suhtes veel teine rünnak eeluurimisel tuvastamata isiku(te) poolt. Kaitsja arvates kinnitab esitatud kaitseversiooni kriminaalasjas teostatud sündmuskoha vaatlused. Kaitsja tugineb seejuures asjaolule, et kriminaalasjas vaadeldi kahte sündmuskohta. Esmalt kohta, kus kannatanu leiti ja millisel sündmuskohal süüdistatavad ei viibinud ja teisena kohta, millele on viidanud süüdistatavad oma ütlustes. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses asjas nr 3-1-1-77-15 leidnud, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka

§ 7lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus.

Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu ka rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.

1. detsembril 2016 on teostatud Sillamäel Tallinna mnt 15 maja juures oleva territooriumi vaatlus, s.o teostati sündmuskoha vaatlus kohas, kus tunnistaja A. K avastas M.Z. . Sündmuskoha vaatlusprotokollis on fikseeritud mitmed vereplekid erinevatel kaugustel kohast kus M.Z. A. K abi palus. Lisaks sellele tuvastati tööstushoone juures ümberpöörava sõiduki 11 jäljed ning nimetatud jälje kõrval mehe ja naise jalatsijäljed, mis suunduvad Tallinna mnt 15 maja juurde. Süüdistatavate ütluste kohaselt jätsid nad teadvusetu M.Z. lammutatud maja juurde. Kannatanu leiti aga Tallinna mnt 15 asuva tootmishoone juures. Kuivõrd M.Z. ei leitud mitte kohast, kuhu süüdistatavad ta jätsid, siis pidi kannatanu abi saamiseks ilmselgelt jõudma kohta kus talle abi osutati. Nimetatule viitavad üheselt vaatlusprotokollis fikseeritud seitsme verejälgede kaetud ala tuvastamine ning jäljekujundid, mis viitavad roomamisele. Eeltoodust tulenevalt on igati mõistetav, et
2. detsembril 2016 öisel ajal teostatud sündmuskoha vaatlusel ei saanudki politseitöötajad leida süüdistatavate poolt jäetud jalatsijälgi, sest viimased lahkusid kannatanu juurest juba põlenud maja juures. Puutuvalt nimetatud sündmuskoha vaatluse käigus tuvastatud jalatsi- ja sõidukijälgedele märgib ringkonnakohus järgmist. M.Z. leiti territooriumilt, mis oli avatud kolmandatele isikutele ning taoliselt avatud territooriumilt ainuüksi mehe ja naise jalatsijälgede ja sõidukijälgede avastamine, ei anna veel põhjendatud alust kahtluseks nagu toimunuks kannatanule veel üks rünnak kolmandate isikute poolt. Pealegi nähtub vaatlusprotokollist, et mehe ja naise jalatsijäljed lähevad katkematult Tallinna mnt 15 asuva maja poole. Vaatluse käigus ei ole fikseeritud, et jäljerida oleks mingis kohas katkenud. Juhul kui lähtuda kaitsja versioonist, siis tulnuks M.Z. rünnanud kolmanda(te)l isiku(te)l kahtlemata kannatanu juures peatuda ning siis oleksid lumele jäänud ka taolist peatumist kinnitavad jäljed. Seda enam, et kaitsja versiooni kohaselt pidanuks kannatanut teisena rünnanud isik(ud) tekitama M.Z. le minimaalselt 12-13 noavigastust. Ka ei kinnita sõidukijäljed, et see oleks peatunud. Vaatluse käigus on fikseeritud vaid ümberpöörava sõiduki katkematud jäljed. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja väide, nagu kuulnuks tunnistaja A. K
3. detsembril 2016 kella 03.30 ajal kisa ja pauke, on eksitav. Kohtuistungil on A. K väitnud, et olles
4. detsembril 2016 öösel tööl, läks ta umbes kella 03.0004.00 paiku hoone ümbruse vaatlust tegema. Ta tundis kuidagi, et keegi kutsub appi ja kui ta hoonest väljus, siis ta leidiski M.Z. . Nimetatust nähtub üheselt, et A. K ei ole andnud kohtuistungil mingisuguseidki ütlusi kisa või paukude kuulmise kohta, nagu seda väidab kaitsja apellatsioonis. Ringkonnakohtule on mõistetamatu kaitsja poolt
5. detsembril 2016 kella 14.00 ajal teostatud sündmuskoha vaatlusprotokollile tehtavad etteheited, nagu ei oleks selle alusel võimalik kindlaks teha, kuidas kannatanu liikus kohale, kus ta leiti. Ringkonnakohus leiab, et
6. detsembril 2016 kell 14.00 teostatud sündmuskoha vaatlusprotokolli ja süüdistatavate ütluste olustikuga seostamise protokollide kõrvutamisest nähtub, et nimetatud sündmuskoha vaatlusprotokollis on kajastamist leidnud sündmuskoht, kus toimus M.Z. ja süüdistatavate vaheline konflikt. Seega ei saagi nimetatud vaatlusprotokolli alusel teha kindlaks kannatanu liikumist põlenud maja juurest kohani, kus A. K ta leidis. 12 Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et ei
7. detsembril 2016 öisel ajal teostatud sündmuskohal fikseeritu ega ka
8. detsembril 2016 kell 14.00 teostatud sündmuskoha vaatlusprotokollid ei kinnita kuidagi kaitsja versiooni M.Z. ründamise kohta tundmatute isikute poolt. Apellatsioonis leiab kaitsja, et maakohtu põhjendused, miks ta mõistab süüdistatavad süüdi omakasu motiivil toimepandud tapmise katses, on vastuolulised. Oma väidet põhistab kaitsja asjaoluga, et kohtuotsuse leheküljel 19 on kohus leidnud, et nimetatud asjaolu ei tõendamist leidnud. Samas on kohus otsuse leheküljel 30 märkinud, et süüdistatavate käitumises on omakasu motiivi esinemine eluliselt täiesti selge ja nähtav. Erinevalt kaitsjast ringkonnakohus mingitki vastuolu kohtuotsuses selles osas ei näe. Kaitsja poolt viidatud 19-nda lehekülje teises lõigus käsitleb maakohus A. Judinile ja D. Kotenjovile esitatud süüdistust, nagu leppinuks süüdistatavad enne M.Z. ga kohtumisele minemist kokku, et tekkinud võlgadest vabanemiseks, tapavad nad kohtumisel kannatanu. Maakohus on üheselt mõistetavalt leidnud, et süüdistatavate vahel taoline kokkulepe puudus, sest mõlemad süüdistatavad on taolist kokkulepet eitanud ja muid tõendeid kriminaalasjas kogutud ei ole. Seega ei käsitle maakohus nimetatud lõigus A. Judinile ja D. Kotenjovile esitatud süüdistust kuriteo toimepanemise motiivi osas, vaid lahendab küsimuse, kas süüdistatavate vahel oli eelnev kokkulepe kannatanu tapmiseks. Külla aga lahendab kohus küsimuse kuriteo toimepanemise motiivi osas kohtuotsuse lehekülgedel 29-30 (II kd tl 163). Kohtu poolt esitatud põhjendusi, miks tuleb süüdistatavad süüdi tunnistada kuriteo toimepanemises omakasu motiivil, pole apellatsioonis vaidlustatud. Karistus Apellatsioonis taotleb kaitsja, juhul kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse D. Kotenjovile esitatud süüdistuse kvalifikatsiooni osas muutmata, kergendada süüdistatavale mõistetud karistust ning karistada teda 4 aastase vangistusega. Esitatud taotlust põhjendab kaitsja asjaoluga, et maakohus on jätnud arvestamata D. Kotenjovi suhtes esineva karistust kergendava asjaolu, s.o puhtsüdamliku kahetsuse. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja esitatud väide on asjakohane. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on D. Kotenjov viimases sõnas selgesõnaliselt väljendanud, et ta kahetseb väga oma tegu. Maakohtu otsusest nähtuvalt ei ole kohus D. Kotenjovi poolt väljendatud kahetsust tema karistust kergendava asjaoluna arvestanud. Samas puuduvad kohtuotsuses põhjendused, miks maakohus seda ei teinud. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd D. Kotenjov on kohtuistungil sõnaselgelt väljendanud kahetsust oma teo pärast ning ringkonnakohtul puudub alus kahelda süüdistatava kahetsuse siiruses, siis loeb ringkonnakohus D. Kotenjovi karistust kergendavaks asjaoluks ka puhtsüdamliku kahetsuse KarS § 57 lg 1 p 3 järgi. Samas leiab ringkonnakohus, et kuivõrd maakohus on D. Kotenjovi karistanud KarS § 114 ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast (14 aastat) juba oluliselt madalamas määras, siis ei pea ringkonnakohus võimalikuks veelgi vähendada süüdistatavale mõistetud karistust. 13 Kohtukulu D. Kotenjovi kaitsja on esitanud taotluse õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks ja nende väljamõistmiseks apellatsioonimenetluses. Kaitsja ja süüdistatava vahel on sõlmitud kliendileping süüdistatava kaitsmiseks apellatsioonimenetluses. Kaitsja väljastas süüdistatavale õigusteenuse osutamise eest arve summale 1200 eurot.

§ 185lg 2 kohaselt kui apellatsioon rahuldatakse, siis kannab menetluskulud riik.

Kuivõrd kaitsja arvates esineb alus apellatsiooni rahuldamiseks, siis palub kaitsja kanda väljamõistetav rahasumma Advokaadibüroo Luberg & Päts arveldusarvele. Hinnates kaitsja esitatud apellatsiooni põhjendatust, leiab ringkonnakohus et osutatud õigusabi oli vajalik ja selle maht proportsioonis maakohtu otsusega. Tulenevalt

§ 185

lg 2 jääb menetluskulu 1200 eurot süüdistatava kanda, sest apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337lg 1 p-s 1 nimetatud lahend.

/allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau 14